Ehkki suhtun kriitiliselt liig suurde lootusesse liitlastele ja iseseisva kaitsevõime alarahastamisesse, pean ma küll pr Presidendiga selles osas nõustuma, et demokraatide kontrolli all olev Lääne meedia tekitab nüüd liiga suurt paanikat. Praegu ikka käib veel käte väänamine, mitte allavett laskmine. Aga paanikat tekitav lääne meedia ei ole Eesti suurim julgeolekuoht ja selles osas ma pr Presidendiga ei nõustu.
Washington Post nendib, et Eestis ei ole sõjaline konflikt välistatud.
New York Times kirjeldab stsenaariumit, kus Venemaa kuulutab Eestile sõja.
USA suurlehtede hinnangul on Eestil põhjust muret tunda, et USA suusaadik Melville otsustas järsult ametist lahkuda just nüüd - vahetult enne NATO tippkohtumist ja Trumpi-Putini kõnelusi Helsingis.
Washington Posti ajakirjanik Avi Selk märgib USA Eesti suursaadiku James D. Melville’i tagasiastumist analüüsides, et «järsk lahkumine» toimub Venemaa piiriäärsetele riikidele halval ajal, kui õhus on sõjaliste konfliktide tekke oht ja Trump mõtleb muuta Ühendriikide toetust Moskva varjus elavatele liitlastele.
Trump on kõnelnud võimalusest, et USA tunnustab Krimmi Venemaa osana, sest «kõik räägivad seal vene keelt».
«Nii Venemaa kui ka NATO on viimasel ajal korraldanud sõjalisi õppusi, mida osa analüütikuid näeb kergelt varjatud sõja simulatsioonidena Balti regioonis,» kirjutab Selk, meenutades Ameerika lugejaile, et Eesti on üks endisi Nõukogude kontrollitud riike, kes on liitunud NATOga, et USA ja Lääne-Euroopa liitlasväed kaitseksid teda Venemaa agressiooni eest.
Võimaliku konflikti korral tekitab kahe kõige võimsama riigi juhi viimase aja käitumine muret, kirjutab Selk. «Venemaa president Vladimir Putin kõlab üha sõjakamalt, kui kõneleb paljude venelaste arvates agressiivsest ja ekspansionistlikust sõjalisest blokist nende riigi läänepiiril, president Trump kõlab üha enam Kremli seisukohtadega soostuvana.»
Autor tuletab meelde Eesti presidendi Kersti Kaljulaidi mõne kuu tagust intervjuud Washington Postile, kus ta ütles, et Eesti ei karda, sest on NATOs.Ent nüüd on Trump oma sammude ja avaldustega andmas (Eesti presidendile) üha rohkem alust muretsemiseks, leiab ajakirjanik. On ju USA president öelnud, et Ühendriigid võivad tunnustada Venemaa 2014. aasta Krimmi anneksiooni. Ta paistab olevat valmis õõnestama ka Euroopa Liitu ja on mitu korda süüdistanud NATO liitlasi selles, et nad ei kuluta piisavalt kaitsele ning on – nagu USA meediaportaal Axios teatas – lausa otseselt allianssi teiste maailma liidrite ees halvustanud.
Washington Post meenutab, et Eesti lähiriigis Rootsis jagas valitsus rahvale lendlehti, millega kutsuti üles valmisolekuks võimalikuks sõjaks.
USA välispoliitika ajakirja Foreign Policy portaalis märgitakse suursaadik Melville’i tagasiastumisest kirjutades, et NATO riigid kardavad, et Trump võib neid tippkohtumisel veelgi jõulisemalt nurka suruda – enne kui siirdub Helsingisse kohtuma Vene president Putiniga, kes on peaaegu ainus liider maailmas, keda ta ei ole kunagi halvustanud.
USA portaalides on suursaadik Melville’i tagasiastumist arutades nenditud, et ülejärgmisel nädalal ei ole välistatud samalaadne stsenaarium nagu äsja Kanadas G7 ja sellele Singapuris järgnenud Põhja-Korea liidri Kim Jong-uniga peetud kohtumiste ajal: 11.-12. juulil on Brüsselis kohtumine liitlastega, mis lõpeb jagelemisega, ning seejärel 16. juulil Helsingis triumfaalne kohtumine mehega, kes selgelt ei jaga ühiseid huve Ameerikaga.
Suursaadik Melville ei ole esimene Ühendriikide kõrge diplomaat, kes Trumpi poliitika tõttu ametist on loobunud. Laia vastukaja on USAs tekitanud näiteks USA Panama suursaadiku John Feeley tagasiastumine. Mees rõhutas intervjuudes, et ei saanud Trumpi juhtimise all teenistust jätkata, sest «minu väärtushinnangud ei ole tema väärtushinnangud.»
CNN meenutas, et märtsis lahkus ametist USA suursaadik Mehhikos Roberta Jacobson. Põhjused olid samad, mis kahel ta kolleegil, Melville’il ja Feeleyl – Trumpi seisukohavõtud, antud juhul siis Mehhiko suhtes.
Kõik kolm suursaadikut olid karjääridiplomaadid, kes tõusid neile kohtadele aastatepikkuse töö järel USA välisteenistuses, mitte «poliitilised suursaadikud», keda – nagu Ühendriikide tava ette näeb – määratakse riigi esindajateks toetuse eest presidendile.
Washington Posti kolumnist Max Boot kirjutas pikemalt sellest, kuidas Helsingisse Putiniga kohtuma sõitev Trump soovib USAd «finlandiseerida», pakkudeks terminile sellise definitsiooni: olukorra tekitamine, kus riik hoidub vastasseisust võimsama riigi (antud juhul siis Venemaa) huvidele, olemata samas tema poliitiline liitlane.
Kuna Trump on kõnelnud võimalusest, et USA tunnustab Krimmi Venemaa osana, sest «kõik räägivad seal vene keelt», siis soovitab Boot Balti riikidel samuti praegu väga tähelepanelikud olla.
Vähetõenäoline väga halb stsenaarium
New York Timesi kolumnist Richard Cohen avaldas nädalavahetusel aga ulmejutu Euroopa lähitulevikust, pealkirja all: «Muidugi ei saa seda siin juhtuda.»
Ta kirjeldab, kuidas vastuolud immigratsiooniküsimustes toovad Saksmaa valitsuskoalitsiooni paremäärmusliku Alternatiivi Saksamaale. Ungari, Tsehhi, Poola, Itaalia ja Austria – ning USA liidritelt tulevad kohe õnnitluskõned.
President Trump (ärgem unustagem, et ta on ikkagi hingelt kinnisvaraärimees) plahvatab, kui näeb Brüsselisse NATO tippkohtumisele saabudes alliansi uut 1,43 miljardit dollarit (1,17 miljardit eurot) maksnud uut peakorterit, mille rajamist nimetab «skandaaliks, koletuseks, solvanguks tava-ameeriklastele» – ja kuulutab, et NATO ei ole enam liit, vaid kuluartikkel, mis läheb USAle liiga palju maksma.
NATO tippkohtumine tuleb äsjasest G-7 tippkohtumisest tormilisem ning Trump teatab, et pärast nõupidamist «oma sõbra Vladimir Putiniga» lõpetab ta NATO õppused Poolas ja Balti riikides, sest need on «provokatsioon Venemaale» – just nagu ta lõpetas USA-Lõuna-Korea ühisõppused, sest need olid provokatsioon «tema sõbrale Kim Jong-unile.»
Siis lekib meediasse Trumpi rahvusliku julgeolekunõustaja John Boltoni memo, kus ta märgib, et presidendi strateegia eesmärk on hävitada Maailma Kaubandusorganisatsioon, NATO ja Euroopa Liit – liberaalsed klubid, kes vaaguvad omaenda dekadentsi ja poliitilise-korrektsuse all.
President Putin, viidates kuritegudele Eestis elava vene vähemuse vastu, saadab NATO liikmesriiki Eestisse Vene väed, rõhutades, et see ei ole «invasioon», vaid et Eestis elavad venelased on ise õigustatult relvad haaranud.
Trump nimetab satelliidipilte Vene vägede Eestisse saabumisest «valeuudisteks.» NATO ei suuda rakendada 5. artiklit ja liitlased jätavad Eesti saatuse hooleks. NATO läheb laiali. Putin teeb ettepaneku asendada see Autoritaarsete ja Reaktsioonilise Riikide Alliansiga.
Trump leiab, et see on «huvitav» idee. Edasi järgneb ka Euroopa Liidu lagunemine. Saksamaa otsustab loobuda eurost ja tagasi marga juurde pöörduda, seepeale laguneb ka eurotsoon. Saksamaa teatab üsna pea strateegilisest partnerlusest Venemaaga.
«Muidugi, seda ei saa juhtuda. Vaid narr usuks ka hetkeks, et see kõik võib juhtuda,» nendib kolumnist Cohen irooniliselt oma fantaasia lõpetuseks.
New York Timesi omanikud ja toimetus kirjutavad oma ühisarvamuses, mida leht avaldab aeg-ajalt tavapäraste juhtkirjade kõrval, et Trumpi-Putini tippkohtumine võib kujuneda ohtlikult sõbralikuks ja etteaimamatu Trump võibki näiteks teatada – nii nagu ta tühistas ootamatult Põhja-Korea liidriga toimunud kohtumise järel USA-Lõuna-Korea ühisõppused – USA vägede äratoomisest Venemaa piiriäärsetest Baltimaadest, mille sealoleku eesmärk ongi ju ennekõike heidutada Venemaad Baltimaades agressiivsete sammude astumise eest.
Õnneks, nendib toimetus, on «Hr Trumpi rahvusliku julgeolekunõustajad selgema vaatega Venemaa ohu suhtes kui ta ise. Nagu on ka vabariiklased, kes kontrollivad (USA) Senatit. Neil on aga nüüd suurem kohustus kui kunagi varem püüda veenda hr Trumpi, et kaalul on riigi julgeolek, kui ta hr Putiniga kohtub, ja et ta peab selleks kohtumiseks hoolikalt valmistuma.»