Soome kaitsevõime

[Viiskümmend]

See soomlaste keskmaa võimeauk on ju aja jooksul õppuste käigus välja tulnud tagantjärgi tarkus ning seda uut hanget ei peaks ideaalses maailmas üldse olemas olema. Ma usun, et nad kaaluvad nüüd kõiki küsitud pakkumisi hoolega ja ei lase end marketingi mürast, pakkujate kõvatamisest ega loogilisest oletamisest väga häirida.

[Kapten Trumm]

Sea Sparrow nimega žongleerimine artiklis on segadust tekitav - nimelt artiklis korra viidatud ESSM ja Sea Sparrow on kaunis erineva võimekusega asjad.
Seejuures Sea Sparrow on selline....70ndate tehnika peamiselt SARH pärast, kus rakett vajab sihtmärgi pidevat radariga valgustamist kuni tabamuseni.

ESSM on vähemalt Block 2 rollis juba AMRAAMi taolise aktiivse radariga. See tähendab, et neid on efektiivselt võimalik saata sihtmärkide pihta, mille koordinaadid tulevad kuskilt (nt AWACS), kuid mida alus ise ei näe.

Näiteks Sea Sparrow jaoks oleks see 50 km laskekaugus teostatav siis, kui sihtmärk lendab vähemalt 90 m kõrgusel (või kõrgemalt). ESSM/AMRAAMi jaoks aga on vaja sihtmärgi asukoha andmeid ja lasta saab raketi ballistilise kauguse ulatuses, st efektiivne kaugus on suurem.

Samal põhjusel väikestele alustele (nt Hamina) ei panda taolisi rakette (pannakse SHORAD), sest aluse piiratud radarihorisont ei võimalda seda laskekaugust realiseerida.

[Leo]

Laevastiku uus rakett on artiklis mainitud ESSM ehk Evolved Seasparrow Missile, uue õhutõrjeraketi tehnilistest andmetest või mudelist veel juttu ei ole.

Tänane Helsingin Sanomat kirjutab, et lähinädalatel hakatakse Pirkkalas testima kõiki uue hävitaja kandidaate, et kuidas valmistajate marketing ka tõele vastab https://www.hs.fi/kotimaa/art-2000006364031.html

Lennud toimuvad 9.1-26.2 ja iga lennukiga lennatakse 7 tööpäeval peamiselt päevasel ajal, artiklis on ka täpsem ajakava, kui keegi soovib ise lennuvälja aia taga lennukeid vaadata. Relvi nende testide käigus ei kasutata.

Hävittäjäkauppiaiden myyntipuheet testataan lähiviikkoina, kun kaikilla ehdokkailla lennetään Pirkkalassa
Kaikki viisi hävittäjäehdokasta saattaa pystyä näkemään Pirkkalan kentän aidan takaa.

PIRKANMAALLA tai ainakin Pirkkalan lentokentän läheisyydessä voi sydäntalven aikana nähdä kaikki viisi Suomeen tarjolla olevaa hävittäjäehdokasta, kun Ilmavoimat aloittaa niiden testaamisen suomalaisissa talvioloissa. Testaus- ja todennustapahtuma HX Challenge alkaa torstaina 9. tammikuuta ja päättyy 26. helmikuuta. Keskuspaikka on Satakunnan lennoston Pirkkalan tukikohta, mutta lentotoimintaa on ympäri Suomea. Puolustusministeriö painottaa, että kyse ei ole lentonäytöksestä tai harjoituksesta, vaan teknisestä mittaamisesta ja testaamisesta. Se aikoo kuitenkin palvella todennäköisiä konebongareita osoittamalla lentoaseman terminaalien 1 ja 2 väliselle nurmialueelle katselupaikan, josta lentoonlähtöjä ja laskeutumisia on mahdollista seurata. Jokaista konetta testataan seitsemän arkipäivää ja pääosin virka-aikaan. Jokainen valmistaja tuo Pirkkalaan kahdesta neljään lentokonetta. Näin siksi että Ilmavoimat aikoo myös lentää niillä kahden koneen osastoina.

ENSIN testiin pääsevät eurooppalaiset kandidaatit, sitten yhdysvaltalaiset. Aikataulu on tämä:

Eurofighter Typhoon 9.–17.1.2020

Dassault Rafale 20.–28.1.2020

Saab Gripen 29.1.–6.2.2020

Lockheed Martin F-35 7.–17.2.2020

Boeing F/A-18 Super Hornet 18.–26.2.2020

Tammi–helmikuu tulee olemaan kiireistä aikaa Satakunnan lennostolle, joten Pirkkalan tukikohdassa on paikalla tavanomaista enemmän puolustusvoimien henkilöstöä. Pirkkalan tukikohdan lähiympäristössä on myös tilapäisiä liikkumisrajoituksia, puolustusvoimat kertoo. Tapahtuman tarkoitus on todentaa kandidaattien ilmoittamat suorituskykyarvot Suomen oloissa ja suomalaisten määrittämin testein. Se takaa puolustusvoimien mukaan kaikkien yhdenvertaisen kohtelun. Koneita ei tässä vaiheessa verrata toisiinsa, vaan tarkoitus on selvittää, pitävätkö valmistajien tarjouspyynnössä ilmoittamat ominaisuudet ja suorituskyky paikkansa. ”Pitää siis olla faktaa, pitävätkö kauppamiesten puheet paikkansa” kuvaa ohjelmajohtaja Lauri Puranen puolustusministeriöstä. Monitoimihävittäjälle pakkanen ei ole ongelma, mutta nollan molemmin puolin vaihteleva lämpötila voi olla, kun taivaalta voi tulla niin vettä, jäätävää tihkua, räntää kuin luntakin. Testeissä ei käytetä koneiden aseita oikeilla ammuksilla, vaan niiden käyttö simuloidaan.

HX-KANDIDAATTIEN suorituskykyarvio on kolmivaiheinen. Nyt alkavassa ensimmäisessä vaiheessa lennetään oikeasti, jotta voidaan todentaa valmistajien ilmoittamien suoritusarvojen oikeellisuus. Näitä todennettuja arvoja käytetään sitten kahdessa seuraavassa vaiheessa, jotka ovat simuloituja testejä. ”Lopuksi lennetään simuloitu Suomen puolustustaistelu, jossa katsotaan, miten koneet ja tukeutumisjärjestelmät pärjäävät”, Puranen sanoo. Tarjokkaat saavat vastaansa suomalaisista Hornet- ja Hawk-koneista muodostettuja maaliosastoja. Tehtäviä on viidenlaisia: vastailmatoiminta, vastamaatoiminta, vastameritoiminta, kaukovaikuttaminen sekä tiedustelu-, valvonta- ja maalinosoitustehtävät. Esimerkiksi ensimmäinen tehtävä eli vastailmatoiminta on Purasen mukaan vaativa ilmasta ilmaan -tilanne, jossa vastassa on hävittäjiä, pommikoneita, risteilyohjuksia ja miehittämättömiä ilma-aluksia, samoin vihollisen elektronista häirintää ja ilmatorjuntaa. Kaukovaikuttamisessa puolestaan arvioidaan koneen kyky tuhota kaukana oleva kohde. Se on tehtävä, jossa nykyisessä Hornetissa käytetään Jassm-ohjusta. ”Ne ovat oikeasti meidän olosuhteisiimme tehtyjä tehtäviä, joita me oikeasti kriisin aikana kohtaisimme.” Hankintapäätöksen uusista monitoimihävittäjästä tekee valtioneuvosto vuonna ensi vuonna. Koneiden on määrä tulla käyttöön vaiheittain 2025–2030.

[Kapten Trumm]

Sea Sparrow oma tavalises tähenduses pole asi, mis Soome laevastikule päeva päästaks. Kuigi raketid võivad olla suht odavad.
ESSM on juba teine tera.

Soome jättis juba 1994 ostmata hävitajad, millega pakuti AIM-7 Sparrow rakette (mis on selle Sea Sparrow lennukiversioon), kuigi ka USA algne pakkumine (F-16AM) selliseid sisaldas. Imelik oleks neid täna mereväele osta.

[ElrikThunderson]

Soome merevägi sai eile 15.1.2020 Patrialt kätte esimese uuenduskuuri läbinud Hamina - ohjusvene "Tornio".

Kokku neli laeva saavad uuendatud aastaks 2021.

Koos Pohjanmaa-tüüpi alustega moodustavad Haminad Soome merejõudude operatsioonide põhijõu. Läbitav remont parandab esimeses faasis just aluste veealuseid võimekusi sh. torpeedode ja uue sonarisüsteemiga (VDS - Variable Depth Sonar), aasta 2021 paiku aga paraneb õhutõrjevõimekus koos veepealse sõdimise võimekusega.

Plaan on hoida Haminaid käigus kuni 2030-ndateni. Torpeedosüsteeme plaanitakse testida millalgi sellel aastal.

https://merivoimat.fi/artikkeli/-/asset ... hjusveneen

[Kapten Trumm]

Kurjad keeled räägivad, et moderniseeritavad Haminad saavad endale needsamad Itaalia sonarid, mis täna on Rauma-klassi kaatrite peal.
Veepealse sõdimise võimekus tähendab siis vist põhiliselt Iisraeli päritolu Gabriel tiibrakette Rootsi RBS-15 asemel.

[Leo]

Eks kõik, mis võimalik, kasutatakse uuesti ära. Uutest relvasüsteemidest tulevad Hamina peale Rootsi torpeedod, millele ruumi saamiseks ja laeva kaalu vähendamiseks pandi 57 mm Boforsi ÕT-kahuri asemel peale 40 mm kahurid. Vanad kahurid ei lähe utiili, vaid uute ehitatavate Pohjanmaa-klassi korveti peale. Lisaks vahetatakse välja Hamina meretõrjeraketid, Rootsi päritolu ITO85 asendavad Iisraeli Gabriel ehk ITO2020.

[gooligan]

Viidatud artiklis kirjeldatud, kuidas Eesti erinevalt Soomest julges Nato irvakil olevast uksest sisse hüpata. Soomlastel tookord "mune" ei jätkunud.
Sel ajal olid Soomes juhtpositsioonidel ka "punaste trussikutega" poliitikud, kellele NATO paadi kõigutamisena tundus.

Täna olukord muidugi kardinaalselt erinev ning Vene mõjujõud vähemalt osaliselt taastunud ja Soome-NATO üle heietamine kuulub oleksioloogia-valdkonda.

https://www.delfi.ee/news/paevauudised/ ... d=88688531

[A4]

Viidatud artiklis kirjeldatud, kuidas Eesti erinevalt Soomest julges Nato irvakil olevast uksest sisse hüpata. Soomlastel tookord "mune" ei jätkunud.
Sel ajal olid Soomes juhtpositsioonidel ka "punaste trussikutega" poliitikud, kellele NATO paadi kõigutamisena tundus.

Täna olukord muidugi kardinaalselt erinev ning Vene mõjujõud vähemalt osaliselt taastunud ja Soome-NATO üle heietamine kuulub oleksioloogia-valdkonda.

https://www.delfi.ee/news/paevauudised/ ... d=88688531

Ajaloolise tõe huvides tuleks märkida, et aastatel 1991-1995 – ehk perioodil, mil teoreetiliselt oleks võinud Soomes teha arutelu ja otsuse NATO-ga liitumise kohta samaaegselt EL-i liikmelisusega – oli Soomes võimul Esko Aho paremvalitsus, kuhu eranditult kuulusid parempoolsed või vähemalt paremtsentristlikud erakonnad Koonderakond, Keskerakond, Rootsi Rahvapartei ja kristlikud demokraadid. Mh oli kaitseministriks Elisabeth Rehn, kes avalikult NATO-liikmelisust pooldab, presidendiks sai 1994 samasuguste vaadetega Ahtisaari. Ja ka Soome eelmist presidenti Koivistot (Jätkusõja-aegne süvaluureüksuse võitleja) on keeruline punaste trussikute kandjaks pidada.

Pigem on Soomes kuni viimase ajani olnud see üsna parteideülene seisukoht, et NATO-ga pole vaja liituda. Tuleneb see ühest küljest kindlasti Soome külma sõja-aegsest kogemusest, mil head suhted Moskvaga ja osav balansseerimine lääne ja Nõukogude Liidu vahel tagas Soomele iseseisvuse ja vabaduse säilimise. St kui sõjaline mitteliitumine aitas Soomet kogu külma sõja ajal, siis miks ei peaks sama poliitika hästi töötama ka pärast külma sõda, kui ohud on tunduvalt väiksemad? 1990. aastatel lisandus sinna kindlasti ka omajagu sinisilmsust selles osas, et Venemaa võiks taas ohtlikuks muutuda – aga selline arvamine polnud omane mitte ainult Soomele, vaid enamikele lääneriikidele. Samuti ei maksa unustada, et 1990. aastate esimesel poolel käis Soomes suur ühiskondlik debatt ja ettevalmistused Euroopa Liiduga liitumiseks, mis toona oli samuti üsna vastuoluline teema ning muutis olemuslikult Soome eelnevat, 40 aastat püsinud välispoliitilist liini. Tõenäoliselt oleks samaaegselt NATO-arutelu avamine kujunenud Soome poliitikutele ja ühiskonnale liiga suureks tükiks, mida korraga haugata.

Aga tõsi on kindlasti see, et 1990. aastatel oleks saanud Soome – kui oleks tahtnud – väga suure tõenäosusega NATO-ga liituda. NATO senised liikmed oleksid vaevalt et sellele vastu olnud ning Venemaa oli liiga nõrk, et seda praktikas takistada. Aga kahjuks on see paljuski tagantjärele tarkus, mis omakorda lähtub tänasest teadmisest, et Venemaast ei saanudki normaalset riiki.

Täna on olukord muutunud nii palju, et Koonderakond ja Rootsi rahvapartei põhimõtteliselt toetavad NATO-ga liitumist, ülejäänud parteid on pigem vastu või ei soovi sel teemal selget seisukohta võtta. Kindlasti mõjutab seda ka teadmine, et täna oleks NATO uks väga suure tõenäosusega siiski suletud (Venemaa oleks tugevalt vastu ning ilmselt leiaks vähemalt ühe NATO liikmesriigi, kes sellise käigu ära blokeeriks). Samuti viidatakse liitumist mitte pooldavale avalikule arvamusele, mis on selles mõttes kehv ettekääne, et peegeldab eelkõige parteide ja poliitikute enda leiget suhtumist. St see on küsimus, kus erakonnad ka poliitikud peaksid tegelikult arutelu juhtima ja kujundama, mitte aga avaliku arvamuse sabas lohisema.

[Kapten Trumm]

Soome positsiooni hakkab kahtlemata mõjutama (ja juba mõjutab) relvastuse ja varustuse hüppeliselt kasvav maksumus. See toob kaasa armee pideva vähendamise, kuni ühel hetkel langeb see alla territooriumi kaitse vajaduste läve. Ka kallinemine on ka reaalhindades tuntav, mitte ainult nominaalis (raha odavnemise pärast). Kalleid hindu toob kaasa nii külma sõja poolmuidu saadavate varude otsa lõppemine kui ka relvatööstuste pooltühjalt tiksumine. Kui relvatehased vuraks nagu 1988, siis oleks relvastus ja varustus nii kolmandik kuni poole odavam kah.

[Viiskümmend]

Soome on "Natoga liitumise" hoopis instrumentaliseerinud ning kasutab seda lihtsalt oma nn. neutraalse idapoliitika jätkamise ühe mõlana. Soome "Nato keskustelu" ei ole üldse osa mingist võimalikust ega ka soovitud liitumisprotsessist, vaid see on lihtsalt juba ammu väljakujunenud idasuunalise välispoliitika poliitinstrument, betoneerunud seisund.

[Leo]

Peab tunnistama, et minu arvates on kõikidel eelpool Soome 1990ndatel NATOga liitumise ideest kirjutanutel õigus. Sel ajal oli Soome peamine probleem NSV Liidu kokkukukkumisest tekkinud majanduskriisist ülesaamine, Venemaa ei paistnud enam ohtlik ning seega ei olnud ka NATO aktuaalne. Kui punased või roosad kellegi alusriided olid, paraku ajalugu veel vaikib, sest enamik sel ajal poliitikas aktiivselt tegutsenuid on veel elus ja ei ole huvitatud tõe avalikustamisest. Ajakirjandusest olen aru saanud, et igal parteil ja tähtsamal poliitikul oli oma "kotiryssä", ehk Vene saatkonnaga seotud vene diplomaat, kellega siis jõudumööda suheldi. Mõned on ka rääkinud, et peamiselt räägiti asjades, mis nagunii varsti avalikustati, ehk venelased said peamiselt eelinfot, mitte salajast infot.

Lääneriikide, eriti USA suhtumist Soome oludesse näitab hästi see, et otsustati müüa hulk hävituslennukeid, seega peeti Soomet pigem läände kuuluvana.

Relvastuse kallinemine on kindlasti probleem, sest hetkel ja nähtavas tulevikus ei ole võimalik kaitsekulusid oluliselt tõsta, samuti panevad uute laevade (1,3+ miljardit €) ja hävitajate hange (kuni 10 miljardit €), kõik muud suuremad hanked vähemalt 10 aastaks seisma. Ma pakun, et kui need on tehtud või isegi mõne aasta pärast võetakse teemaks kahurväe uuendamine, mis tähendab ka mitusada uut relvasüsteemi ja miljoneid € kulusid. Positiivne on muidugi ka see, et ega Venemaalgi majanduslikult liiga hästi ei lähe, naftamaardlad kuivavad vaikselt kokku ja samal ajal tiksub sotsiaalkulude pomm, mis on ka üks äsjase Vene valitsuse "tagasiastumise" põhjuseks.

Kogu maa kaitsmine on Soomes sise- ja välispoliitiliselt oluline sõnum, ning vähemalt praegu ei ole näha aktiivset tunglemist NATO suunas, seda vahel valimiskampaaniates mainitakse, kuid reaalselt on ikkagi nii, et enamik tähtsamaid relvasüsteeme on lääneriikidest ostetud. Kindlasti võib mingi sügava tuleviku majanduskriisi käigus tulla teemaks ka SA üksuste vähendamine, et neid allesjäävaid siis paremini varustada, kuid see peaks tulema koos NATO-liikmelisuse vms argumendiga, muidu küsivad Lõuna-Soome suurlinnadest eemal elavad 3 miljonit soomlast õigustatult, et miks nemad peavad makse maksma ja oma poegi ajateenistusse saatma, kui häda korral neid ei kavatsetagi kaitsta või jäetakse mingi sümboolne maakaitseüksus? Sama dilemma oleks Eestis, kui valitsus järsku teataks, et EKJ SA koosseis ja liitlaste võimekus piisab ainult Põhja-Eesti kaitsmiseks kuni Tapa raudteesõlmeni ja ülejäänud saavad KL maakaitsekompaniid.

[Viiskümmend]

Soome vilgutab riigikaitse "rohelist tuld" ju hoopis Rootsi suunas aga Rootsi valitsejad ei näe väga järjekindlalt mingit vajadust sõjaaja abi ja kaitsekoostööd puudutavate siduvate lepingute järele, eelistades lihtsalt rahuaja vaprat retoorikat ja olemasolevat pehmet koostööd. Iga kord, kui Rootsi soomlastele midagi maha müüb tõusevad Soome meedias uued lootused, et unistuseks taanduda...

[Gideonic]

Iltalehtil huvitav artikkel 1992. a. hävitajahankest.



Ehk keelt paremini valdavad mehed kui mina tõlgivad, aga refeereerin pilti ja seda lõiku:

Outo asenne

Tilauspäätöksen aikoihin F-16:n valmistuslinja oli sulkeutumassa. Koneen viimeinen päivitys oli tiedossa.

Vaikka esimerkiksi Norja ja Hollanti päätyivät F-16:een, tyypin tulevaisuus vuoden 2010 jälkeen oli täysin avoin.

Lisäongelmana oli myyjäyhtiön perusasenne, jonka mukaan koneet toimitettaisiin valmiina ja sellaisena versiona, jonka valmistaja katsoi sopivan Suomelle.

Myyjä ei ollut halukas kuuntelemaan mahdollisen suomalaisasiakkaansa toiveita. Sama politiikka toistui muidenkin hävinneiden kohdalla. Yhteistyö olisi ollut kivuliasta.

JAS Gripen oli lukuisten ongelmien kyllästämä prototyyppi.

Ilmavoimien arvio oli, että Ruotsille tuottaisi suuria vaikeuksia selättää koneen viat ja puutteet. Myyjillä oli paljon puheita ja lupauksia mutta ilman katetta.

Ruotsalaisten tapa tuottaa ja tukea koneita elinkaaren aikana oli erittäin kallis. Suomelle esitetty tarjous oli tyly. Suomi olisi sitoutunut avoimeen vekseliin. Suomen olisi pitänyt maksaa osansa koneen kehittämiskustannuksista, olivatpa ne kuinka korkeita tahansa.

Mirage oli ohjaajan kannalta todella hyvä kone, mutta teknisesti ja käyttökustannusten osalta kamala kokoelma museotavaraa eri vuosikymmeniltä. Gripenin tapaan silläkään ei ollut tiedossa muita ulkomaisia ostajia.

Kokkuvõttes leiti et tehti õige valik kui otsustati F-18 kasuks. F-16 oli küll odavam, aga müügis olid paindumatud ja soomlastele taheti anda valmis vastavalt tootja nägemusele, ja tagasisidet ei kuulatud.

Gripeni kohta mainiti seal mõningaid fakte mida olen siin refereeninud:
1. Gripen'i Lääne hävitajatest kalleima ostuhinnaga (60 ühe + 7 kaheistmelist).
2. Hoolduskulud oleks 30 a. peale tulnud tõesti 7% odavamad kui F-18'el aga kallimad kui F-16'el.
3. Gripen oli endiselt prototüübi staadiumis, kus soomlased oleks pidanud maksma (teadmata osa) arenduskuludest, lepingus oleks olnud pmts "lahtine arve"

See paneb SAABi müügimeeste praeguse jutu, kuidas ühe USA hävitaja eest saaks ülal pidada lennukikandja jagu Gripeneid, minu jaoks natukene kahtluse alla.

[nimetu]

Palju huvitavam on minu jaoks see, et MiG-29 ostuhind oli pea sama kallis kui Euroopa hävitajad, kuid ülalpidamiskulud kordades kallimad. Kui ma sellest pildist aru saan, siis see maksumus oli ainult 15 aasta peale (versus 30 aastat teiste hävitajate jaoks). Sisuliselt 4 korda kallim kui F-16 ülalpidamine?

Pole ime, et indialased kaebavad.