www.militaar.net

"Economist'i" EPL'i väljaandes "Maailm 2007" kirjutas E. N. Kross, et Eesti peab vastu pidama u 100 päeva, enne kui liitlased appi jõuavad. Kas on olemas mingisugust x arvu päevade reeglit? Järgneva artikli valguses on see aeg kahanenud 24 h peale, ... tulevikus.

http://www.popularmechanics.com/technology/military_law/4203874.html

60 päeva jooksul on vist ametlik.

ma arvan et 60 päeva on mõistlikul kui 100 päeva.

_________________
"The best form of defense is attack."(Karl von Clausewitz)

NATO kiirreageerimisjõud (NRF) peavad vajaduse korral olema viie päeva jooksul valmis minema konfliktikoldesse. Seega peaks häda korral esimesed abiväed saabuma viie päeva pärast. Iseküsimus on see, kui palju neid vägesid pärast viit päeva kohale jõuab juhul, kui suurem osa NATO kiirreageerimisvägedest peaksid olema hõivatud mõne teise konflikti lahendamisel.

Kuid lisaks NATOle arendab oma kiirreageerimisvägesid ka Euroopa Liit, mille lahinggrupid peaksid samuti minu teada olema tegutsemisvalmis maksimaalselt viie päeva jooksul ning võimelised konfliktipiirkonnas tegutsema vähemalt 30 päeva järjest.

Samas pean mina viiest, 60 või 100 päevast tõenäolisemaks seda, et kui meie idanaaber peaks tõesti hakkama ettevalmistama meie vastast agressiooni, siis avastavad luureorganid vägede koondamise jms märgid küllaltki vara ning NATO võib Eestisse hakata vägesid "igaks juhuks" saatme veel enne konflikti algust.

Ei usu, vähemalt Euroopa liitlased ei hakka siia ennetavalt saatma midagi, sest kardetakse, et see suurendab pingeid veelgi. Pealegi toimub Eesti vastane rünne ilmselt ajal, millal NATO on kinni mujal (nt Iraanis) või suurema sõja raames Euroopas, kus igaühe särk on ihule lähemal. Euroopa armeed on aga tuhandeaastase rahuriigi ootuses kärbitud miinimumini.

100 päeva on võimalik hoida piisavalt suurf safezone siin, kui on võimalik välja panna ca 60 000 meest koos rasketehnika ja õhukaitsega või 2-3 korda suurem arv kergerelvadega.

Siin ei ole ühte ega teist.

Sissisõda siin ei aita, sest igas sellises sõjas on ikkagi vastane kontrollinud kõiki maabumuskohti (sadamad, lennuväljad jne).

Eks see reaalne stsenaarium on tihti sõltub sellest, kui palju ette valmistatakse.

Strateegilises mõttes on kaitsekontseptsioon, kus moodustatakse perimeeter umbes Harju piirile - täielik jama, Eesti kaitse tuleb rajada kaitsele kahel maakitsusel (Soome laht-Peipsi järv, mis on sisuliselt läbitav ainult mööda Tallinna ja Jõhvi-Tartu teed ning Pihkva järv-Võru.

Analoogselt käitusid soomlased 1939-1940 ja see tõi neile edu. Kui nad oleks lihtsalt Helsinki ümber ringkaitse sisse võtnud, siis oleks nad istunud sisuliselt kotis, kus vastasel on piisavalt manööverdusruumi ja vabadust neid tümitada nagu ise tahab.

Kui paigutada mõlemale maakitsusele kahe diviisi suurused jõud vajaliku toetusega, siis on reaalne Sinimäed vol 2

Kui sealt ära taganeda, avaneb vastase ees suur operatiivavarus, kus on võimalik nt Tallinna poole taganevad väed enne Tallinnat kotti võtta ja hävitada. Ja suhteliselt vabalt manööverdada. Seda eriti arvestades meie teedevõrgu headust ning vastase paremat mehhaniseeritust.

Paljud teoreetikud ei anna endale aru, kui suur on tegelikult armee logistiline vajadus ja kotti võetute vastupanu ei lange tavaliselt mitte vastase tule, vaid laskemoona, kütuse, täienduse ja muu logistika puudumise tõttu.

Tallinnas on 1/3 eesti elanikest, kuhu sõja korral lisanduvad põgenikud+armee - ja millega sa neid 100 päeva toidad? Rekvireerid supermarketite 2 päeva toiduainete varud. Püüad Tallinna lahest kilusid? Eestil pole selleks sõjavarusidki.

Minuteada on riigil ju strateegilised toiduainete varud(kui neid maha parseldatud pole), et teatud aeg vastu pidada.
On ka ju kütusevarud jne.

Kus sa sellega, kütusevaru asub Rootsis ja sõjavaru teravili varastati ära ning kõik on JOKK

Mingi jama oli veel gaasimaskide äravarastamisega.

Nende varudega on veel see "aga", et palju nendest on reaalselt hajutatud või ladustatud fortifitseeritud rajatistesse? Et igas bensiinijaamas on mõni tonn bensiini, pole veel hajutamine, samuti ei ole poodide rekvireerimine mingi lahendus - kui puhkeb sõjapaanika, siis ostetakse esimese asjana ära kütus ja toiduained. Samuti on arvata, et naftatransiidi sõlmedest ei saa midagi, sest selleks ajaks on idast kraanid ammu kinni keeratud.

Näiteks USA-s on massiivsed laod Kaljumägedes ning vanad naftaleiukohad on täis pumbatud mujalt maailmast kokku ostetud naftat, mida siis häda korral sealt välja pumpama hakatakse.

Loomulikult ei pea silmas, et peab valmistuma nagu USA, aga arvan, et mingi 60-100 päeva vastupanu on meile veel roosa unenägu. Selleks ei ole lihtsalt vahendeid.

Kogu Tallinna "väljalülitamiseks" piisab sellest, kui puistata mingit mürki Harku ja Ülemiste järve. Ilma veeta teadupärast inimene üle 3 päeva ei ela.

Vaadake vahelduseks, kuidas on rajatud elulised infrastruktuuriobjektid nt Oslos. Nt veepuhastusjaam on ehitatud sügavale graniidi sisse maa alla.

Oma postitusega ja juurde lisatud lingiga (kus oli peamine point) ei tahtnud ma välja kutsuda arutelu selle üle, et mitu päeva eestlased vastu suudaksid pidada. Ma tahtsin viidata asjaolule, et kui suured liitlased jänkide näol lõpuks ärkavad ja otustavad siin sõjalise jõuga sekkuda, siis ei ole sisuliselt vahet, et kus joonel on rinne peatatud ja kas sillapead on olemas või mitte. Oma raketitehnoloogiaga suudavad nad siia jõudu paisata otse oma mandrilt. Mõnes mõttes ongi hea, kui vastaspoole enda kusagil alalistes garnisonides sisse seaks, sest seeläbi on nad endale teinud karuteene ehk endast lihtsa sihtmärgi teinud. Nende garnisonide võitlusvõimetuks muutmise jaoks ei ole siis vaja liitlaste maaväeüksuseid, taktikalist ega ka strateegilist lennuväge ehk muutujaid, mille ümber on käinud senine kaitseplaneerimise mõttemäng.

Jah, laias laastus oli sama raketitehnoloogia olemas ka 1991 Lahesõja ajal, kus sedavõrd tühise suurusega maalapi nagu Kuveit puhastamiseks vajaliku sõjajõu kogumiseks kulus tagasihoidlikud 6 kuud, seejuures läks vaja 2/3 USA lennukikandjatest, praktiliselt kõik amfiibjõud ning ligi pool NATO õhujõududest. Tühise 2-nädalase õhukampaania käigus kulutati suurem osa varuks olevatest täppisrelvadest. Seejuures enamik sõjategevusest toimus lagedals Araabia kõrbes, kuhu vastasel pole peitu pugeda kuskile.

Oma mandrilt suudavad nad siia paisata üksnes ballistilisi rakette või väiksemat moona strateegilistelt pommitajatelt, mille väljailmumine võib kergesti provotseerida tuumasõja. Seda eriti tingimustes, kus venelaste varahoiatussüsteem on lünklik ning töötab häiretega maadeldes. Seda ameeriklased teavad ja never sellist ruletti mängima ei hakka. Ei tee Moskva kuidagi kindlaks, kas üle põhjapooluse või Põhja-Jäämerest allveelaevadelt tulevatel ICBM-del on tavalised või tuumalõhkepead. Või kas B-1/B-2 pommiruumides on tavalised raudpommid või vesinikupommid.

Niiet herra kaur3, võimalikud stenaariumid praeguses hetkeolukorras tunduvad mulle selgelt ulmelised. No umbes nagu potjomkini küla. Senikaua kuni aetakse väed kokku, praeguste sõjajõududega päris kindlasti vastu ei pea. Ja vastase hõivatud lennuvälju ja sadamaid kuskil Colorados nuppe vajutades ei puhasta. Selleks on endiselt (ja ilmselt ja ülejäänud 21. sajandil) vaja üpris palju konventsionaalselt sõjajõudu. Ja praegu pole 1991, kus enamiku NATO riikide armeed olid kordi võimekamad (külm sõda lõppes alles 1990) - ja isegi siis kraabiti sõjavarustust ja mehi pool aastat kokku. Ei maksa unustada, et praegusel ajal on nt õhujõud poole väiksemad, tankiväed veel rohkem.

Jah, olukord suht pessimistlik! Kes end kodumaa eest ohverdada tahavad saavad seda sõjaolukorras kindlasti teha. Sellest jääb aga tõesti väheks! Ülekaal on masendav! Egas ründav pool ka päris loll pole. Kriisid küpsevad aegamööda. Otsene agressioon toimub tavaliselt poliitiliselt sobival hetkel kui vastane on moraalselt nõrgestatud ja tema liitlased on oma probleemidega seotud või erimeelsustega lõhestatud. Selle ajaga on viies kolonn ette valmistatud sooritama provokatsioone ja hiljem sabotaaziakte. Näiteks elektriliinide, raadioside mastide õhkulaskmine. Seejärel järgneb alles sõjaväe rünnak. Suureks abiks oleks Eestile kui liitlased oma baasid juba enne sündmuste sellist arengut siia rajaks.
Kahtlemata peavad vastasele kõige kauem vastu sissid, kuid ka nende tegevusel on mingid piirid. Varem valmistatud peidikutest toidumoona lõppedes ei ole saa eriti kohalikule elanikkonnale loota. Asulatest eemal on vaid varemed või elavad mõned vanainimesed.
Jutt ei ole mitte selleks, et näidata võitluse lootusetust. Võidelda tuleb igal juhul! Parem on kui seda teha ilma illusioonideta! Lõpetaks saksa lendurässa H.Rudeli sõnadega "Kaotajad on need kes alistuvad."

Tallinnas ju näiteks Nõmmel ja Pirital puurkaeve küllaga.
Joogivesi nüüd vaevalt otsa saab.

_________________
Meie võitluslipp sini-must-valge
aatekõrgusse näidaku teed!
Lehvi, lehvi sa hõõguma palged.
Süüta südames õilsuse leek.

Kpt Trumm kirjutas:



Kui mõelda teooriatele, mis räägivad tuumarelvaga vastaspoole heidutamisest ning uskudes meie liitlassuhetesse tuumarelva omavate riikidega, siis võime ju väita, et oleme liitlase tuumavihmavarju all ning jänkide suusõnaline või ka kirjalik hoiatus meie potentsiaalsetele vaenlastele peaks mängureeglid paika panema. See, kas tuumarelv on viidud organisatsioonis taktikalisele tasemele või toimetatakse kohale kaugemalt, ei mängi enam mingit rolli. Vastasele peaks juba selle võimalik kasutamine ära näitama tema plaanide mõttetuse. Kui nüüd spekuleerida, siis ei pea seda reeglit kordama meievastase invasiooni esimesel päeval. Selle stsenaariumi võimalikkusega peavad arvestama meie vastased juba meievastaste plaanide tegemise esimesel päeval.

Küllap need väideteks tõesti jäävadki. Tšehhi 1938. Ja miks hakata miski väikese Eesti (või Baltimaade pärast) riskima tuumasõjaga - kui vanka paugu saab, siis miks ei peaks vastu andma?

paul, see heidutusteooria vedas välja kuni Külma sõja lõpuni. Selle teooria najal elati üle nii mõnedki pingelised hetked. Näiteks Kuuba raketikriis. Teooria pidas paika NATO vs VLO puhul Euroopa sõjateatris. Paika olid pandud konkreetsed piirid ning neid ei tahtnud kumbki pool ületada. Egas siis mehed paigal istunud. Vaidluste lahendamiseks otsiti võimalusi teisejärgulistes huvipiirkondades ja viisidel, kus tuumarelva kasutamine ei mahtunud kuidagi stsenaariumitesse.

Tšehhi 1938. on hea näide Hitleri kavalusest, kus ta kasutas osavaid võtteid tšehhide liitlaste uinutamiseks. Selliste kavaluste kasutamine on teatud tingimustel ainuvõimalikuks viisiks oma huvide läbi surumisel. Meie jaoks on selle näite puhul esimeseks õppetunniks see, et liitlased tuleb alati ärkvel hoida. Teiseks õppetunniks see, et kohalike venelastega tuleb hästi läbi saada, et nad ei hakkaks siin mingisuguseid autonoomiaid nõudma, mis omakorda viiks võimaliku naabri sekkumiseni nagu Lõuna-Osseetias, Abhaasias ja Dnestri-äärses vabariigis. Nagu meie president ütleb, nad on meie kaasmaalased, mitte poliittehnoloog Kolerovi kaasmaalased.

ei ole päris tõsi

70ndatel-80ndatel arendati mõlemal pool välja terve plejaad relvasüsteeme eeldusel, et neid kasutataks piiratud ulatusega, tuumavabas Euroopa kampaanias. Näiteks võib tuua lääne tankitõrjerelvad, millel puudub stsenaariumi korral "nukes on day one" igasugune mõte.

nii mõnigi asi oleks ehitamata jäänud, kui silma ees üksnes tuumavariant

ei ole midagi salata, et mõlemad osapooled harrastasid ka peale tehnika soetamise õppusi, kus nähti ette taktikalisi käike, mida tuumaversioonis ei oleks kunagi kasutatud

heaks näiteks on kasvõi venelaste S-300 ÕT raketid, millel puudus tuumavõimalus (S-125 ja S-200 puhul olid tuumapead lausa lahingukomplektis sees ka rahuajal).

samuti ehitati läänes uue põlvkonna lennukeid, mille lähteülesanne sisaldas ka lahinguvigastustega koju lendamise võimalust - asi, mida põlvkond varem ei pidanud keegi vajalikuks (kuna esimene pauk eeldatavasti tuumarelvaga loeti kindlalt fataalseks).

ameeriklaste AEGIS klassi ristlejad ja F-14 hävitajad ehitati tagasi lööma vastase massrünnakut, kus korraga lastakse välja kümneid rakette - mida tuumapeadega vaevalt keegi laseb.

fakt on see, et sellel ajal ehitati enamasti relvi, mille kasutegur tuumasõjas on olematu, niiet päris tuumaheidutusel see asi enam ei seisnud - 80ndatel enam mitte. mõlemad pooled valmistusid aktiivselt pidama konventsionaalset sõda Euroopas.