Re: Geopoliitika vallast
Postitatud: 04 Dets, 2019 9:00
Eesti on raskete valikute ees: suhe Hiinaga ähvardab halveneda
Eesti on sel sügisel kaks korda olulises küsimuses Hiinaga vastasseisu astunud. Urmas Reinsalu viib lähinädalatel valitsusse uue doktriini meie Hiina-poliitika kohta.
Kakskümmend viis aastat tagasi sõnastas Lennart Meri meie suhtumise Hiinasse, mida võiks nimetada Meri doktriiniks: Eesti eesmärk peab olema, et ÜRO julgeolekunõukogu alaliste liikmete seas ei oleks Eestil rohkem kui üks vastane. Sisuliselt tähendas see, et kui Venemaa puhul on konfliktid meie ajaloost ja erinevatest huvidest tingitult paratamatud, siis Hiinaga peab Eesti häid suhteid hoidma.
Nüüd on see seisukoht muutumas. Lähinädalatel viib välisminister Urmas Reinsalu valitsuskabinetile arutamiseks põhimõtted, kuidas peab Eesti ajama Hiinat puudutavat poliitikat. See on üldse esimene kord, kui Eesti valitsus tervikuna tegeleb Hiina küsimusega. Kabinetiarutelu ei ole avalik. On teada, et välisministeerium on selleks ette valmistanud poliitikapaberi ja niisama lobisema ei hakata. Mis täpselt teemaks tuleb, Ekspress ei tea. Üsna tõenäoliselt aga arutatakse Huawei küsimust, kindlasti ka Tallinna-Helsingi tunneli võimalikku ehitust, mille puhul räägitakse, et seda tahetakse teha Hiina investorite rahaga. Ehk üldiselt kriitilisemaid ja probleemsemaid teemasid.
Muidugi ei ütle keegi Eestis praegugi, et me ei taha Hiinaga häid suhteid. Head suhted on endiselt eesmärk. Maailmapoliitika on aga muutunud ja Eesti on paratamatult sunnitud selle taustal valikuid tegema. Paistab, et liikumine toimub Hiina-kriitilisemas suunas.
Sel sügisel on juba kaks korda juhtunud, et Hiina vihastab ¬Eesti peale. Nimelt allkirjastas peaminister Jüri Ratas USAga deklaratsiooni 5G-tehnoloogia kohta. Urmas Reinsalu – tema ametkond koostas dokumendi – kommenteeris hiljem, et Huaweil pole selle deklaratsiooniga midagi pistmist. See on muidugi tüüpiline diplomaatiline hädavale. Loomulikult oli kokkuleppe tagamõte Huawei ja kaudsemalt Hiina survestamine. Päris kindlasti hiinlased seda niimoodi tõlgendasid. Seda anti mõista nii Ratasele kui ka Reinsalule.
Teine tähtis asi juhtus oktoobri lõpus. Eesti oli üks neist riikidest, kes kirjutas alla ÜRO deklaratsioonile uiguuride inimõiguste kaitseks. Jutt käib Hiina moslemivähemusest, keda keskvalitsus taga kiusab. Deklaratsioonile andis oma allkirja 23 riiki. Nende seas olid nii USA kui ka Eesti, aga samuti Prantsusmaa, Suurbritannia, Jaapan, Saksamaa, Norra, Rootsi ja Holland ehk Eesti jaoks olulised Lääne partnerid. Uiguuride deklaratsiooni vastukaaluks koostati ÜROs ka Hiina inimõigusi ülistav deklaratsioon. Sinna panid allkirja rohkem kui 50 riiki. Formaalselt vedas koostamist Valgevene, allkirjad tulid Venemaalt, Serbialt, Egiptuselt, Kongolt, Pakistanilt ja teistelt tuntud „inimõiguslastelt“.
Nende kahe sammu puhul – 5G (Huawei) ja uiguuride kaitse – on Eesti aga ennast positsioneerinud natuke erinevalt. 5G-tehnoloogia küsimustes on Eesti ühes paadis ¬USAga. Suured Euroopa riigid on 5G osas märksa paindlikumad. Ühtset Euroopa Liidu poliitikat pole, seda alles otsitakse. Eesti on oma sammud astunud kiiremini.
Uiguuride teema puhul olid samas leeris ka olulised Euroopa riigid ehk USA ja Lääne-Euroopa astusid siin ühte jalga. Igal juhul aga avaldas Hiina mõlemal korral tugevat survet ka Eestile, et see kaasa ei läheks.
Globaalses poliitikas on juhtumas midagi väga olulist. USA (Lääne) ja Hiina vastasseisust on kujunemas lähikümnendite tähtsaim strateegiline teema. Lahtine on veel see, kui palju saab rääkida Läänest kui tervikust. USA seisukohad Hiina kohta on väga ühemõttelised, Euroopa riigid asuvad segasemas positsioonis. Osas asjades ollakse ameeriklastega ühel meelel, osas asjades aga laveeritakse või alles kujundatakse oma seisukohti.
Eesti on siiani olnud „ameerikalikum“. Teema on aga keeruline ja tundlik. Kui Ekspress rääkis arengutest Eesti diplomaatide, poliitikute ja ametnikega, siis suhelda sooviti anonüümselt. Keegi ei taha konfliktset teemat avalikult lahata.
Hiina ja USA (Lääne) vastasseis paistab olevat paratamatu ja seda jätkub mitmeks aastakümneks. Küsimus pole Donald Trumpis. Demokraadid ja vabariiklased võivad olla eri meelt kõikides muudes küsimustes, aga Hiina koha pealt ollakse ühtsed. Kuigi Euroopa riigid suhtuvad Hiinasse ettevaatlikumalt, mõistetakse nüüd ka Vanal Mand¬ril, et mesinädalad on läbi saanud. Suured muutused on paratamatud. Küsimus pole Huaweis ega uiguurides. Need kaks on lihtsalt selle sügise asjad, pusletükid pikemas mängus. Täna 5G ja uiguurid, homme autoriõiguste vaidlused ja kaubandusküsimused, ülehomme Hongkong või midagi muud. Suur vastasseis on igal juhul käes.
Põhjus, miks Reinsalu viib lõpuks Hiina poliitika arutelu valitsusse, on samuti omamoodi paratamatus. Viimase kahe-kolme aastaga on Hiina läinud lihtsalt niivõrd „kuumaks“, et teema kerkib üles absoluutselt igal pool. Mitte lihtsalt peaministrite või välisministrite kohtumistel, vaid ka kõikide teiste ministrite ja poliitikute puhul. Sõidad kuhugi ja ikka küsitakse: mida te Hiina puhul sellest arvate, kuidas kommenteerite viimaseid arenguid? Reinsalu tahab valitsuses kokku leppida mingid ühised seisukohad, nii et kui Eesti ministrid ja diplomaadid kusagil käivad ja meie inimeste käest midagi küsitakse, oleks vähemalt mingigi vundament paigas.
Eesti valikud on igal juhul keerulised. Suhteid Hiinaga ei taheta nässu keerata, aga USA (Lääne) julgeolekuruumi kuulumine on alati prioriteet. Kui on vaja valida – nii öeldakse ka Ekspressile –, valib Eesti alati USA. Nemad pakuvad meile julgeolekut ning meie jaoks on see A ja O. Ent USA ja Euroopa on osas küsimustes ühel meelel, osas asjades aga mitte ning ka siin peab Eesti mõnikord valima.
Mõnevõrra kriitilisema vaatenurga Eesti senisele lähenemisele pakub Marko Mihkelson. Opositsioonipoliitikuna on tal ehk ka kergem oma mõtteid väljendada. Üldjoontes Mihkelson muidugi nõustub, et Lääne ja Hiina vahel on kujunenud välja geopoliitiline rivaliteet ning Eesti peab nende vahel ka raskeid valikuid tegema.
Küll on Mihkelson skeptilisem viisi suhtes, kuidas seda kõike tehakse. Kui Ekspress Mihkelsoniga vestleb, ei ole isegi tema, riigikogu väliskomisjoni aseesimees, veel näinud Reinsalu koostatud poliitikapaberit. Ta teab, et Hiina arutelu on valitsuses tulemas, aga parlamendist on seejuures mööda mindud. Pole ka mingit avalikku arutelu. Tehakse väga olulisi otsuseid, mis mõjutavad Eesti tulevikku aastateks, aga kõik see toimub poolsalaja.
Suur probleem on ka see, et meil valitseb kriitiline Hiina-alaste teadmiste defitsiit. Krooniline ekspertide põud. Kui oli vaja Hiinasse suursaadikut valida, sai selleks taas Andres Uiga – kedagi teist, kes Hiinat tunneks, pole lihtsalt võtta.
See kõik pole muidugi pelgalt praeguse valitsuse süü. Hiinast on mööda vaadatud aastaid. Nüüd, kui enam ei saa mööda vaadata, ollakse seisus, kus pole kogemust, asjatundlikkust ega teadmisi. Valikud on aga rängad. Paistab, et Lennart Meri doktriin – Eesti peab igal juhul Hiinaga häid suhteid hoidma – täielikult enam püsima jääda ei saa.