www.militaar.net

VENE MEEDIA PÄEVIK | Vene etnos on jõudnud arengu lõppjärku ning laguneb kiirenevas tempos

Juba seitsmendat aastat arutavad Ukraina meediaväljaanded küsimust, mil viisil on võimalik tuua Ukraina valitsuse alla tagasi Venemaa poolt ajutiselt okupeeritud Krimm ning Donetski ja Luganski oblasti piirkonnad.

Oleg Samorodni
ajakirjanik


Nende arutluste olemus taandub vajadusele tugevdada Ukraina valitsuse võimekust (s.h sõjalist) ning oodata soodsat ajaloolist hetke, mil Venemaa hakkab ise lagunema. Ning siis avaneb ka Ukrainal võimalus ise taastada kontroll kõigi ajalooliste ning etniliste Ukraina maade üle, mis praegu asuvad Venemaa Föderatsiooni koosseisus.
Nendes diskussioonides meenutatakse aeg-ajalt Vene ajaloolast, geograafi ning etnoloogi Lev Gumiljovi. Täpsemalt tema õpetust etnogeneesist, mis on võetud kokku tema alustöös „Etnogenees ja Maa biosfäär"). Juba mõni aeg on võimalik seda raamatut lugeda ka eesti keeles.

Kolm staadiumit

Hästi lühidalt kokku võetuna seisneb Gumiljevi etnogeneesi teooria selles, et etnosed läbivad oma arengus kolm staadiumit: sünd, õitseng ja hääbumine. Etnose mõiste on laiem ning sisukam kui rahvuse, s.t etnilise päritolu, ning rahva, s.t ühe riigi kodanike puhul. Gumiljovi järgi tähendab etnos inimkooslust, kellel on sarnane mõtteviis, mentaliteet ning stereotüüpne käitumine.
Toon paremaks mõistmiseks ühe konkreetse näite. Pärast Venemaa agressiooni algust Ukraian vastu tervitasid mõned Ukraina kodanikest venelased „rohelisi mehikesi". Nende kõrval asusid paljud venelased aga oma kodumaad kaitsma, näitasid üles mehisust ning andsid oma elu Ukraina iseseisvuse eest. Ning teisest küljest tahavad mõned etnilised ukrainlased, et Ukrainast saaks Venemaa provints. Sel kombel võivad formaalselt ühe rahva moodustavad inimeesed kuuluda erinevatesse etnostesse. Antud juhul siis ukraina ja vene omasse.
Gumiljev näitas veenvalt, et keskmine etnose eluiga on umbes tuhatkond aastat, 100-200 aastat siia-sinna. Pärast seda lagunevad suured etnosed (nagu Bütsantsi, angkoori, osmani omad jt) väiksemateks. Või siis vastupidi moodustavad rida väiksemaid etnoseid suurema. Nõnda viis preislaste, sakside, baierlaste ning teiste ühinemine ühtse saksa etnose tekkimiseni alles 19. sajandil. Mõnikord säilitavad uued etnosed varasemate nime. Nii on praegusel Hiinal kahe tuhande aasta tagusesse Qini dünastiasse täpselt samasugune suhe nagu Itaalial Rooma impeeriumisse - s.t praktiliselt mitte mingisugune.

Seletab kaasaega

Etnogeneesi teooria aitab paremini mõista kaasaegseid protsesse. See, mis praegu sünnib Suurbritannias ja Hispaanias, s.t vastavalt Šotimaa ning Kataloonia püüa iseseisvuse poole, on nimelt näide briti ja hispaania etnoste hääbumises. Kumbki neist etnostest sündisid sisuliselt samal ajal, u 11. sajandil. Kolmesaja aasta pärast jõudsid nad õitsenguni ning valitsesid mitu sajandit maailma, ent 19. sajandil algas hääbumisstaadium.
Praegune USA domineerimine maailmas on seletatav aga paljuski sellega, et 17. sajandil moodustuma hakanud Põhja-Ameerika etnos on just praegu, 21. sajandil, jõudnud õitsengufaasi.
Mis puutub Vene etnosesse, siis see hakkas moodustuma 13. sajandil, mil Kiievi-vene kirdeosa autonoomsed vürstiriigid liideti Kuldhordi nime kandva mongoli-tatari konföderatsiooniga. Vene etnose õitseng saabus pärast „vabanemist mongoli-tatari ikkest," s.t 16., 17. ja 18. sajandil. 19. sajandiks oli Vene impeerium muutunud aga üheks kõige mahajäänumaks riigiks Euroopas. Lõplik hoop vene etnosele anti revolutsiooni ning kodusõjaga 20. sajandi algul. Kommunistlik diktatuur üksnes külmutas mõnedeks aastakümneteks vene etnose hääbumise.

Tempo kiireneb

Praegusel ajal on sama lagunemine aga uuesti kiirenenud. Sellest annab tunnistust ka tõsiasi, et Venemaa on ümbritsetud igast küljest noorte kirglike etnostega (Gumiljevi terminoloogia järgi), kellest mõned (ukraina ja türgi omad) astuvad Venemaaga otsesse vastasseisu. Teised ootavad aga soodsaid tingimusi. Näiteks Jaapan, kes pole siiani sõlminud Venemaaga (ega tema eellase NSV Liiduga) Teist maailmasõda lõpetavat rahulepingut. Võiks arvata, et Jaapani objektiivsed huvid ei piirdu üksnes kolme Kuriili saare ning Sahhalini poolsaarega, mis varem kuulusid Jaapani koosseisu.
Muide, Gumiljevil on selline mõiste nagu reliktetnosed, s.t etnosed, mille etnogeneesi protsess kulgeb väga aeglaselt või peatub sootuks. See käib näiteks polaarjoone taga elavate eskimote kohta. Samasuguses seisus oli palju sajandeid ka saartele suletud jaapani etnos. Kaasaegse jaapani etnose areng algas 19. sajandi teisel poolel. Veidi varem algas kaasaegse hiina rahva areng. Ning nemad on juba alustanud Siberi hiiglaslike, peaaegu inimtühjade alade hiilivat hõivamist.

Kogu ülalkirjeldatu juures kerkib enesestmõistetav küsimus, et millised on siis eesti etnose perspektiivid. Kuna eesti etnos asub praegu sünnifaasi lõppjärgus ning pole veel jõudnud õitsenguni, pole praegu ka mingit põhjust arutleda selle üle, mis küll saab eesti etnosest umbkaudu tuhande aasta pärast.

Hiina muutub üha kannatamatumaks oma materiaalse võimu ning autoriteedi ja kontrolli vahelise lõhe tõttu rahvusvahelistes suhetes, kirjutab Hiina-ekspert Nadège Rolland.

Pärast seitset aastakümmet liberaalset korda ja kolme aastakümmet Ameerika unipolaarsust võib olla raske ette kujutada, et praegune reeglitel põhinev rahvusvaheline süsteem, mida toetavad liberaalsed normid ja väärtused ning mis toimib mitmepoolsete institutsioonide najal, võib lõpuks anda teed millelegi radikaalselt teistsugusele. Pekingi poliitiline ja intellektuaalne eliit on aga asunud aktiivsesse arutellu uue maailmakorra loomise üle.

Rahulolematu ja oportunistlik

Nendel kollektiivsetel aruteludel on kaks peamist põhjust. Esiteks ei ole Hiina rahul olemasoleva süsteemiga. Selles pole midagi uut. Hiina omaaegne liider Deng Xiaoping juhtis juba 1988. aasta lõpus India toonase peaministri Rajiv Gandhi tähelepanu sellele, et on aeg mõelda «uue rahvusvahelise korra kehtestamiseks sobivale uuele poliitikale» ning luua alternatiiv «hegemonismile, blokipoliitikale ja lepinguorganisatsioonidele», mis «enam ei toimi». Praegugi kurdab Hiina juhtkond pidevalt kehtiva korra «ebaõigluse ja ebamõistlikkuse» üle ning nõuab ülemaailmse valitsemise ja rahvusvahelise süsteemi reformimist. Pekingi pealtnäha üheülbalistel väljaütlemistel on siiski tõsine tagamõte.

Kuigi Hiina on alates 1970. aastate keskpaigast järk-järgult integreerunud rahvusvahelistesse institutsioonidesse, tunneb ta, et on endiselt kõrvale jäetud ja võõrandunud lääne juhitud süsteemist, mille loomises ta ei ole osalenud. «Õiglasema» korra propageerimine tähendab sellise süsteemi toetamist, mis teeks rohkem ruumi ja lisaks mõju teistele riikidele peale lääneriikide. Hiina juhtkond näib hellitavat lootust, et ükskord asendab Hiina lääne domineeriva rolli ja mõju rahvusvahelise süsteemi üle.

«Mõistlikuma» korra edendamine tähendab sisuliselt nende normide väljajuurimist, mida Hiina Kommunistlik Partei (HKP) peab probleemseks ja isegi ohtlikuks. Nende hulka kuuluvad liberaalne demokraatia ja universaalsed inimõigused, mis Pekingi valitsejate arvates ei ole maailma jõukuse ja rahu elujõulised allikad, vaid põhjustavad kogu maailmas pigem konflikte ja häireid (alates «värvilistest revolutsioonidest» endise Nõukogude Liidu territooriumil ning lõpetades kaose ja vägivallaga Lähis-Idas).

Teine põhjus, miks Hiina eliit arutleb aktiivselt uue maailmakorra kuju ja vormi üle, on nende arusaam Hiina ja Ameerika Ühendriikide jõudude vahekorrast. Vähemalt alates 2008. aastast on Hiina eliit eeldanud, et ülemaailmses jõudude tasakaalus on toimumas muutus, mida soodustab nii Hiina kasvav materiaalne jõud kui ka Ameerika eeldatavalt jätkuv langus. Eriti viimase nelja aasta jooksul näib Hiina juhtkond olevat jõudnud järeldusele, et USA langus on kiirenenud, sillutades teed Hiina tõusuks juhtpositsioonile. Xi Jinping on avalikult osutanud sellele paradigma muutusele, väites, et «maailmas toimuvad sügavad muutused, mida pole nähtud terve sajandi vältel».

Peking muutub üha kannatamatumaks Hiina materiaalse võimu ning tema autoriteedi ja kontrolli vahelise lõhe tõttu rahvusvahelistes suhetes. Peking usub, et USA kehtestas praeguse korra oma eesmärkide saavutamiseks, ning Hiina on nüüd piisavalt tugev, et luua süsteem, mis sobib paremini tema enda eelistuste ja huvidega.

Maailmakord, mida tüürib Hiina

Kartuses õhutada võimalikke vastureaktsioone on parteiriik hoidunud oma alternatiivse visiooni selgitamisest peale ametliku üleskutse luua «ühise saatusega riikide kogukond». Hiina-siseste arutelude ja väitluste hoolikas uurimine annab siiski aimu, missugune oleks maailmakord siis, kui tüüri juures oleks Hiina.

Hiina kollektiivne intellektuaalne jõupingutus ammutab inspiratsiooni peamiselt Hiina filosoofilistest ja ajaloolistest traditsioonidest, kuid sisaldab ka HKP marksistlik-leninliku süsteemi elemente. Hoolimata Pekingi ametlikust igasuguse hegemooniakavatsuse eitamisest, näib Hiina soovivat valitseda midagi, mis võiks sarnaneda Hiina-keskse mõjusfääriga, kus teised riigid vaikimisi tunnustaksid ja austaksid tema autoriteeti ja huvide ülimuslikkust. See allsüsteem on suurel määral inspireeritud Hiina iidsest tribuutsüsteemist – omanäolisest rahvusvaheliste suhete mudelist, mis kehtis mitu sajandit suures osas Ida-Aasiast.

Selles ajaloolises mudelis lubas Hiina kui domineeriv sõjaline ja majanduslik jõud vasallidel oma sise- ja välissuhteid nende enda äranägemise järgi korraldada, tingimusel, et nad tunnustasid Hiina ülemvõimu ja selle eelistusi. Keiser rahuldus nõrga kontrolliga vasallide üle, kuid aeg-ajalt sundis neid kuuletuma ka sõjalise jõuga ähvardades või seda rakendades. Kaubandus ja sellest tulenev otsene materiaalne kasu pakkus vasallriikidele tugevat stiimulit süsteemi kuuluda, sest väljaastumine oleks toonud suurt majanduslikku kahju. Arvestades vasallriikide ja Hiina ilmset sõjalist ja majanduslikku asümmeetriat, oli süsteemi jõuga muuta peaaegu võimatu.

Tundub, et praegune HKP juhtkond peab silmas samalaadset hierarhilist korda, ehkki seda kohaldatakse 21. sajandi kontekstile vastavaks, kus Pekingis valitseb peasekretär, mitte keiser. Süsteemi valitsev majanduslik ja sõjaline jõud Hiina paikneks nii süsteemi tipus kui ka keskmes, aga süsteem ei piirneks üksi geograafilise alaga, vaid hõlmaks üle kogu maailma riike, kes annavad järele Hiina majanduslike, julgeoleku- ja poliitiliste huvide ülimuslikkusele. Hiina teostaks selle mõjusfääri üle kontrolli pigem lõdvalt kui otseselt – sõltuvuste loomise kaudu, mida saaks kasutada kas stiimulite või sunnivahenditena.

«Reeglitel põhineva» korra asemel, mis tugineb õigusriigi ülimuslikkusele ning õiguslikult siduvatele lepingutele ja kokkulepetele, eelistaks Hiina süsteemi, kus tema ebaproportsionaalselt suure võimu varjus saaks pidada mitteametlikke läbirääkimisi, sõlmida kokkuleppeid ja partnerlussuhteid. Samuti lükkaks see süsteem tagasi inimõiguste pühaduse ja nende universaalse kohaldatavuse, eelistades selle asemel iga riigi õigust järgida oma sotsiaalpoliitilist arenguteed, mis sobib tema konkreetsete vajaduste ja autoritaarsete kalduvustega, allumata seejuures demokraatlikule moraalsele kriitikale või liberaliseerimissurvele.

Visioonist rakendamiseni

Selle visiooni elluviimiseks järgib HKP kahesuunalist strateegiat. Praeguse süsteemi täieliku lammutamise asemel püüab Peking olemasoleva struktuuri elemente, sealhulgas mõningaid selle institutsioone ja norme üle võtta, õõnestada ning ümber kujundada. Näiteks ÜRO inimõiguste nõukogus vaidlustab Hiina aktiivselt rahvusvahelist inimõiguste raamistikku, propageerides selle asemel omaenda eelistatud mõistet «õigus arengule». Otseses vastuolus ÜRO ametialaste suunistega kasutab Peking oma mõju mõne ÜRO allasutuse üle iseenese poliitiliste ja välispoliitiliste eesmärkide edendamiseks. Samal ajal üritab HKP olemasolevast süsteemist mööda hiilida, luues organisatsioone, mille raames ta saab ise tegevuskava paika panna ja edendada oma alternatiivset nägemust ülemaailmsetest valitsemisnormidest.

HKP Hiina-keskse korra visiooni keskpunktis on 2013. aasta lõpus käivitatud «üks vöö, üks tee» algatus. Vöö ja tee algatus mitte ainult ei koosta Pekingi soovitud mõjusfääri mõttelist kaarti, vaid on ka Hiina juhtkonna kavandatud allsüsteemi proovikivi, kus Hiina on uue majandusliku ja poliitilise korra keskmes ning avaldab sõltuvatele riikidele üha suuremat mõju.

Hiina soovitud mõjusfäär ei lõpe Ida-Aasias, vaid ulatub piki uue Siiditee majanduskoridore üle kogu Euraasia mandri ja sellega piirnevate vete ning sealt edasi arenguriikidesse ja tärkava turumajandusega riikidesse. Hierarhiline kord, mida iseloomustab võimu asümmeetria, ei ole nende koridoride ääres asuvate väikeriikide huvides. Pandeemiajärgsete majandusraskuste ajal on valitsustel kiusatus aktsepteerida Hiina investeeringu- ja suurema kaubavahetuse pakkumisi, kuid Pekingi majanduslikud «kingitused» on osa strateegilisest paketist, mis on lõppkokkuvõttes vastuolus demokraatliku lääne huvidega.

Me ei peaks suhtuma Hiinasse hüsteeriliselt, aga ei tasu ka illusioone luua, kirjutab toimetaja Erkki Koort.

Eestlastele meeldiv laulusalm, et «Eesti piir käib vastu Hiina müüri», hakkab kaudselt realiseeruma. Me oleme e-riik ning küberruumis ei laiuta meie ja Hiina vahel tuhandeid kilomeetreid, vaid piirid ongi koos. Hiina vaikselt imbuv mõju paljudesse eluvaldkondadesse on olnud märkamatu, kuid pidev.

Kui protsessid jätkuvad samas tempos ja koroonakriisist tulenev ei muuda sündmuste käiku, saab lähima kümne aasta jooksul Eestile julgeolekuprobleemiks number üks hoopis Hiina. Praegu kõlab see ehk uskumatult ning meie varasem ajalugu ei toeta seda kuvandit, aga viimaste aastakümnete areng on olnud tormiline ja kohati ka ebaloogiline. Seega ei pruugi varasem kogemus siin alati aidata.

Hiina kasvava mõjuvõimu tõttu on mitu teist riiki olnud sunnitud koomale tõmbama. Venemaa on liigutanud oma sõjaväebaase pigem lääne poole, sest ka Moskvas saadakse aru, et elavjõus pole Hiinale võrdset ja konventsionaalses konfliktis oleks väga keeruline olukord. Samas on kindel, et konventsionaalne konflikt Venemaa ja Hiina vahel on lähitulevikus pigem vähetõenäoline ning see on veel üks põhjus hoida piirkonnas vähem sõjaväge.

Hiina võimekus sõjajõuna on praegu siiski piiratud, kuid majandusjõuna on neil väga kõva positsioon. Oleks siiski naiivne uskuda, et Peking ei mõtleks ka sõjalisele sekkumisele naaberriikides või kaugemal. Hübriidkonfliktid või asümmeetrilised rünnakud ei ole Hiinale midagi võõrast ning pigem on küsimus, kas venelased sõnastasid Gerassimovi doktriini Hiinast sõjakunstist lähtuvalt. Kahtlemata uurivad hiinlased aga Venemaa sõjalist tegevust suure huviga ning panevad mõndagi kõrva taha.

Hiina tagasilaienemine Venemaa Kaug-Idas on juba ammu alanud ning Venemaa võib ühel päeval leida ennast olukorrast, kus väga palju elanikud, riigiametnikud või sõjaväelased seal kandis on kas hiinlased või vähemasti segaperekondadest. Selline areng lähendab aga kahtlemata Venemaad ja lääneriike, mis ei pruugi olla kummagi huvides, kuid on strateegiliselt möödapääsmatu. Seda tüüpi areng ei taga aga sugugi paremat julgeolekut Eestile või teistele väikeriikidele. Strateegilises plaanis vähendab see hoopis meie võimalusi kaasa rääkida.

Me ei peaks suhtuma Hiinasse hüsteeriliselt, aga ei tasu ka illusioone luua. Tõsi, Hiina kultuur, traditsioonid ja köök on andnud maailmale palju nauditavat. Samas ei maksa ka elada unelmates, et kommunistliku partei juhitud riik oleks kuidagi ihaldusväärne paik elamiseks, isegi siis, kui seal ehitatakse pidevalt uusi tehaseid ja SKT on mitmest naabrist ka piirkonniti kõrgem.

Eesti kuulub ühes kuueteistkümne Euroopa riigiga Hiina juhitud 17+1 võrgustikku. Tundub elitaarne klubi, kus kommunistlik Hiina peab dialoogi enamasti kommunistliku tuleviku minevikku jätnud riikidega. Formaat on arusaamatu ja ükski välisminister pole suutnud veenvalt selgitada selle koosluse kasutegurit Eestile.

Praegu nõuab mitu endist välisministrit sellest klubist lahkumist ning kuidagi eriti kummaliselt mõjub, kui seda nõuab kuu aja eest ministritoolilt lahkunud poliitik. Urmas Reinsalu, miks mitte kaks kuud varem? Miks Riho Terras selle algatusega varem välja ei tulnud? Küsimusi tekitab ka Urmas Paeda reaktsioon formaadile, sest tema välisministriks oleku ajal Eesti selle formaadiga ühines. Probleem ei olegi selles, et ajas arusaamine ei muutuks, vaid ajastuses ja selgitustes, mida on olnud vähe või isegi väga vähe.

Järjest suurenevaks Hiina mõjuks on mõistlik valmistuda. Eesti teadmised ja mõistmised Hiinast ei saa tugineda vaid Konfutsiuse või Sun Tzu teostele, vaid vajame märksa tänapäevasemat arusaamist sellest riigist.

Halvimal juhul on Vene, Hiina ja Iraan pakti sõlminud ja lähvad USA-le sisuliselt kallale.

Jah, ma arvan ka, et 10-20 aastat on aega.

Maailmasõjaks võiks Hiinal muidugi olla imperialistlik programm Vaikse ookeani läänekaldalt demokraatliku maailmaga integreeritud (demokraatiaga on selles endas lood nii ja naa) vöönd likvideerida.