Reservväelastest.Oli mul siis au näha just lähedalt ühte reservväelaste õppekogunemist ja kui jubedad korralduslikud ja logistilised apsakad kõrvale heita, siis 1998-2003 ajavahemikus ajateenistuses olnud meeste motivatsioon ja suhtumine olid õppekogunemise ajal tegelikult iseenesest päris head! Peab ütlema, et olin positiivselt üllatunud. Võib kindlasti väita, et kui need tegelased näiteks nädalaks kasarmeerida ja seejärel nädalaks metsa erialaõppele viia, on nende distsiplinaarne ja väljaõppealane tase täiesti võrreldavad ajateenija omaga, kel kuu või paar teenida jäänud! Olen viibinud ka päris palju KL ettevõtmiste juures ja ei saaks öelda, et reservvägilased oma teotahte ja kuulekuse poolest neist märkimisväärselt maha jääksid. Kohati isegi võiks vastupidist märgata. Ja see oli, nagu enne mainisin, mulle isegi üllatuseks.
Mis puutub ajateenistusse,siis raske on uskuda, et kellelgi seal tänapäeval liiga igav on. Enamasti sõltub see igavus sellest, kui igav inimene keegi ise on. Sõduril ei saagi olla ööpäevaringselt tihedat tegevust.
Paraadide ja distsipliinimetoodika sõimamist ei pea ma eriti pädevaks lähenemiseks. Paljud inimesed, kes seda pasundavad, pole allüksuses kaadris ülemana/vanemana eriti teeninud ja ei tea seega tegelikult, mida nad räägivad. Ilma distsipliinita ei ole armeed ega ei saa ka olema. Distsipliini juurde käib näiteks ka oma elamise puhtana hoidmine (lapi lükkamine) ja rividrill. Ka paraadid ja muud sellised avalikud ettevõtmised on imselgelt vajalikud, sest tugevdavad rahva kaitsetahet. Seega tuleb nendesse maetav ajakulu alla neelata. Siiski ei usu ma, et need asjad igapäevast väljaõpet väga segaksid. Kui vaja, tehakse rividrilli ja muid kasvatuslikke harjutusi väljaspool õppeaega.
Ajateenistuse pikkusega on nii, et see on täna suhteliselt kokku pressitud ja tegelikul on kava ikka päris pingeline. Mänguruumi jääb väga vähe ja kalli tehnika hoolduseks ning remonidks samuti napib aega - seega asjad lagunevad kiiremini. Kui mõni üritus ebaõnnestub, pole aega enam seda tavaliselt uuesti läbi võtta, sest õppekava istub kukil.
KL probleemidon siin juba päris asjakohaselt üles loetud ja õige ta enamasti ka on. KL-is ON väga häid ja asjalikke vendi, kuid enamus siiski on keskpärased tegelased, kelle motivatsioon ja distsiplineeritus (sageli ka väljaõpe) ei ole ajateenija omast üle. KL-il on palju patrioote ja "ruskaga vasta rindu tagujaid", et vot meie oleme need tegijaimad jne jne. Tegelikkuses tuleks aga sageli hoopis kriitilise pilguga vaadata ja analüüsida, mida saaks olemasolevate võimaluste juures paremini teha.
1)
Juhtimine. Iga kala mädaneb peast, kuid rookma hakatakse sabast. Pealikel puuduvad tavaliselt kogemused ja praktika enamaks, kui rühma juhtimiseks. Paljud reservohvitserid-allohvitserid on üldse vähevõimekad ja pole kunagi ühtegi allüksust juhtinud kauem, kui paar päeva.
2)
Väljaõpe. On arusaadav, et vabatahtlike reservistidega kulub päris pikk aeg enne, kuni neile õnnestub edastada samas mahus teadmisi-oskusi, kui seda tehakse ajateenistuses. Peamiselt piirdub enamuse kaitseliitlaste tegelik tase üksikvõitleja baasoskustega/teadmistega, millele on juurde põimitud teatud relvade ja eritingimustes lahingu (näit linnalahing) elemeinte. Praktiline tegelikult hästi toimiv lagi on jalaväerühm ja kõik mis sinna alla mahub.
3)
Organisatsioon. Viimastel aastatel on KL struktuur kõik pea peale keeratud, üritades formeerida midagi gigantset ja vinget. Paberile võib ju iga tarkpea "joonistada kastikesi ja joonekesi", kuid reaalsus on kahjuks omaette teema. Ilmäravõitmatud maakaitsepataljonid jäävad ikkagi jalaväerühmade põhiseks, milledele lisandub tankitõrjekahureid, luurajaid ning muud pudi-padi. Ja ei ole mul eales usku sellesse, et KL suudaks näiteks välja panna toimiva 120 mm patarei ning enamuse st-j-teen-komp allüksustest. Põhjus suuremate lahingutoetusallüksuste ja erialarühmade koolitusvõimaluse (mitte materiaalosa) puudumises. Iga malev peab andma mingisse pataljoni teatud allüksuse, kuid selle puzzle lahinguline kokkusobitamine on minuarust liigne vaev ning üsna ebakindel. Tuleks lähtuda rohkem reaalsusest ja jääda väiksemate isesesivate üksuste (ükikkkompanii) piiresse. Sellega tagatakse nende toimimine ja usutavus.
4)
Distsipliin. vabatahtlik on vabatahtlik, kuid peaks ehk neilgi natuke kruvi pingul olema. Kõige olulisem on teadlik distsipliin. Kirjutasin sellest ühes teemas samas alamfoorumis pikemalt ja ei hakka siinkohal uuesti üle kordama.
5)
Logistika ja vahendid. No mida pole, seda pole. Logistika nõuab mitte ainult materjale, vaid ka kaadripersonali, kes sellega tegeleb. Samuti on vaja hoiu-, hoolde- ja remonditingimusi. Mida pole, seda pole. Lisaks on ka suur osa varustusest lagunenud, üldkasutatav, ajast-arust või sootuks puudu. Bardakk algab individuaalvarustusest, mis on puudulik, ja lõpeb transpordivahenditega, mille remont ja hooldus käib lihtsalt üle jõu.
Mida ma oma aruga pakuksin esmaabina:- Ühendada KV ja KL logistika ja juhtimine ja lähendada sellega neid organisatsioone teineteisele. KL peastaap oleks paras kuuluma ühendstaabi koosseisu kokkuhoiu arvelt saaks ehk lisada ametikohti malevate logistikateenistustesse.
- Kaotada palju tuska tekitanud juhtmalevate monopoolne süsteem. Vajadusel võib juhtmaleva piirkondlikuma korraldaja rolli anda kaitseringkonna staabile.
- Loobuda kohmakate maakaitsepataljonide kultiveerimisest ja jääda tegeliku võimekuse (nii relvastus, kui väljaõppetase) piiridesse, milleks on ükskkompanii.