www.militaar.net

Minu jaoks tekitab teatud küsitavusi Beaufre pakutud aeg, mis võiks kuluda reservväelaste koolitamiseks - 4 kuud + hilisemad kordusõppused. Täna ei ole küll korralikku (reserv)sõdurit võimalik nelja kuuga korralikult välja õpetada, kaheksa kuuga ilmselt samuti.

Teenisin ise kaheksa kuud, väljaõppetsükkel oli küllaltki pingeline ning vaba aega ja kaitseväelist molutamist esines suhteliselt vähe (nüüd, neli aastat hiljem on asjad kahjuks halvemuse poole muutunud - pidevalt kuuleb ajateenistuses olevate sõprade käest, kui igav neil on olla, kuna päevade kaupa ei toimu teinekord mingit korralikku väljaõpet). Kaheksa kuu lõpuks said sõdurid minu hinnangul korralikult selgeks üksikvõitleja oskused, lahingpaari tegevuse ning rahuldavalt jao tasandil manöövrid. Liikumine ja manöövrid rühma tasandil lonkasid aga tugevalt, kompanii tasandist rääkimatagi.

Seetõttu ei kujuta mina hästi ette, mismoodi lootis Beaufre nelja kuu jooksul kokku mängima õpetada mitte ainult jaod ja rühmad, vaid ka kompaniid ja pataljonid?

Usun, et kui EKV praegune 8-kuuline ajateenistuse tsükkel muuta senisest tunduvalt sihutihedamaks ja pingelisemaks (eeldusel, et väljaõppekavasid kõikjal ka reaalselt teostatakse), on ilmselt kõikide sõdurite kõrge motivatsiooni puhul välja koolitada juba korralikke üksuseid.

Nelja kuuga ei suudetaks aga isegi kõige tihedama võimaliku väljaõppe juures koolitada korralike üksikvõitlejaid-lahingupaare-jagusid, mingitest suurematest üksustest rääkimatagi. Tegemist oleks kahurilihaga, ja asja ei parandaks ilmselt ka igal aastal toimuvad kordusõppused, sest asjad, mis eelmisel aastal juba peaaegu selgeks said, on järgmiseks korraks ununenud ning kõik algab nullist pihta.

Tõsi, kui ma ei eksi, siis Šveitsi armees (mida totaalkaitse pooldajad tihti õigustatult eeskujuks toovad) ongi ajateenistus vist 4 kuud + pidevad kordusõppused. Kahjuks (või õnneks) ei ole Šveitsi armee oma lühikese väljaõppetsükliga sõdureid veel kunagi 20. sajandi jooksul reaalses sõjas pidanud proovile panema. Sama kehtib ka 6-kuulise Soome armee (pean silmas sõjajärgseid aastaid) ja 8-12 kuulise väljaõppega Eesti kaitseväe kohta.

Sellest hoolimata pean ma professionaalsete üksustega segatud reservarmee süsteemi Eesti jaoks parimaks. Kui kõrvaldada terve rida armeed vaevavaid puuduseid ning hakata väljaõppekavasid taas kõikjal REAALSELT täitma. Sõna "lebolaks" kuuleb viimasel ajal ajateenijate suust liiga sagedasti.

Minumeelest kulub praegu pool ajateenistuse ajast harjutusväljakute vahet sõitmiseks ja muidu lapi lükkamiseks, mida ei saa parimagi tahtmise juures väljaõppeks nimetada.

Näide: Tallinnast logistame oma veoautodega Rummu lasketiiru, autode katkiminekute ja muu jama tõttu on päevaplaan: väljasõit 9.00, kohalejõudmine 12.00, laseme 2 salve padruneid ja jõuame 17.00 läbi vintsustuste kasarmusse tagasi. Siis korrastame varustust/relvi ja on päev õhtus.

Karm ajakasutus? Peab ütlema, et ka selle 8 kuu kooksul raisatakse aega piisavalt. Kipun arvama, et kui teostada ajateenija ajakasutuse pildistus, selgub sealt, et väljaõpe moodustab keskmselt 2-3 tundi päevas, ülejäänu on muidu palagan või ajakulu ebaotstarbekate asjade tõttu (nt Tallinnast Rummus laskmas käimine).

Mis puudutab manööverdamist, siis Kevadtormi raames oleks ammu aeg lõpetada see pataljoniga sõjamängimine ja alustada brigaadi tasemel üritustega. Seejuures kutsuda nii 10 000 reservisti korraga välja. Siis on reaalselt näha, kas see totaalkaitse süsteem ikka toimib või on üks järjekordne asi paberil - kompaniisuuruste üksuste manööverdamise toime tulevad ülemad brigaadi ei halda ning 10 000 kutsutust ilmub ehk 5000 venda kohale.

Seda enam, et kogemus suurtemate üksustega kui kompanii/pataljon jätab soovida.

Minu jaoks on alati müstiliselt suure mahu väeosas veedetud ajast võtnud riviharjutused ja igasugusteks paraadideks ettevalmisamisele kulutatud aeg. Parim nali on minu meelest see, et gümnaasiumitele mõeldud õpikust võtab riviõpe ligi 20 lk. Kui kunagi sai seda isegi käsujagajate käest päritud, siis vastati, et riviõpe tugevdab sisemist sidet. Omast kogemusest võib öelda, et sisemist sidet tugevdat

Kui liita kokku A4 nimetatud "lebolas" veedetud, kpt Trummi nimetatud kastis loksumise ning riviplatsil tammutud ajad, siis saab kokku juba päris suure ajavõidu.

Reservväelastest.
Oli mul siis au näha just lähedalt ühte reservväelaste õppekogunemist ja kui jubedad korralduslikud ja logistilised apsakad kõrvale heita, siis 1998-2003 ajavahemikus ajateenistuses olnud meeste motivatsioon ja suhtumine olid õppekogunemise ajal tegelikult iseenesest päris head! Peab ütlema, et olin positiivselt üllatunud. Võib kindlasti väita, et kui need tegelased näiteks nädalaks kasarmeerida ja seejärel nädalaks metsa erialaõppele viia, on nende distsiplinaarne ja väljaõppealane tase täiesti võrreldavad ajateenija omaga, kel kuu või paar teenida jäänud! Olen viibinud ka päris palju KL ettevõtmiste juures ja ei saaks öelda, et reservvägilased oma teotahte ja kuulekuse poolest neist märkimisväärselt maha jääksid. Kohati isegi võiks vastupidist märgata. Ja see oli, nagu enne mainisin, mulle isegi üllatuseks.

Mis puutub ajateenistusse,
siis raske on uskuda, et kellelgi seal tänapäeval liiga igav on. Enamasti sõltub see igavus sellest, kui igav inimene keegi ise on. Sõduril ei saagi olla ööpäevaringselt tihedat tegevust.
Paraadide ja distsipliinimetoodika sõimamist ei pea ma eriti pädevaks lähenemiseks. Paljud inimesed, kes seda pasundavad, pole allüksuses kaadris ülemana/vanemana eriti teeninud ja ei tea seega tegelikult, mida nad räägivad. Ilma distsipliinita ei ole armeed ega ei saa ka olema. Distsipliini juurde käib näiteks ka oma elamise puhtana hoidmine (lapi lükkamine) ja rividrill. Ka paraadid ja muud sellised avalikud ettevõtmised on imselgelt vajalikud, sest tugevdavad rahva kaitsetahet. Seega tuleb nendesse maetav ajakulu alla neelata. Siiski ei usu ma, et need asjad igapäevast väljaõpet väga segaksid. Kui vaja, tehakse rividrilli ja muid kasvatuslikke harjutusi väljaspool õppeaega.
Ajateenistuse pikkusega on nii, et see on täna suhteliselt kokku pressitud ja tegelikul on kava ikka päris pingeline. Mänguruumi jääb väga vähe ja kalli tehnika hoolduseks ning remonidks samuti napib aega - seega asjad lagunevad kiiremini. Kui mõni üritus ebaõnnestub, pole aega enam seda tavaliselt uuesti läbi võtta, sest õppekava istub kukil.

KL probleemid
on siin juba päris asjakohaselt üles loetud ja õige ta enamasti ka on. KL-is ON väga häid ja asjalikke vendi, kuid enamus siiski on keskpärased tegelased, kelle motivatsioon ja distsiplineeritus (sageli ka väljaõpe) ei ole ajateenija omast üle. KL-il on palju patrioote ja "ruskaga vasta rindu tagujaid", et vot meie oleme need tegijaimad jne jne. Tegelikkuses tuleks aga sageli hoopis kriitilise pilguga vaadata ja analüüsida, mida saaks olemasolevate võimaluste juures paremini teha.
1) Juhtimine. Iga kala mädaneb peast, kuid rookma hakatakse sabast. Pealikel puuduvad tavaliselt kogemused ja praktika enamaks, kui rühma juhtimiseks. Paljud reservohvitserid-allohvitserid on üldse vähevõimekad ja pole kunagi ühtegi allüksust juhtinud kauem, kui paar päeva.
2) Väljaõpe. On arusaadav, et vabatahtlike reservistidega kulub päris pikk aeg enne, kuni neile õnnestub edastada samas mahus teadmisi-oskusi, kui seda tehakse ajateenistuses. Peamiselt piirdub enamuse kaitseliitlaste tegelik tase üksikvõitleja baasoskustega/teadmistega, millele on juurde põimitud teatud relvade ja eritingimustes lahingu (näit linnalahing) elemeinte. Praktiline tegelikult hästi toimiv lagi on jalaväerühm ja kõik mis sinna alla mahub.
3) Organisatsioon. Viimastel aastatel on KL struktuur kõik pea peale keeratud, üritades formeerida midagi gigantset ja vinget. Paberile võib ju iga tarkpea "joonistada kastikesi ja joonekesi", kuid reaalsus on kahjuks omaette teema. Ilmäravõitmatud maakaitsepataljonid jäävad ikkagi jalaväerühmade põhiseks, milledele lisandub tankitõrjekahureid, luurajaid ning muud pudi-padi. Ja ei ole mul eales usku sellesse, et KL suudaks näiteks välja panna toimiva 120 mm patarei ning enamuse st-j-teen-komp allüksustest. Põhjus suuremate lahingutoetusallüksuste ja erialarühmade koolitusvõimaluse (mitte materiaalosa) puudumises. Iga malev peab andma mingisse pataljoni teatud allüksuse, kuid selle puzzle lahinguline kokkusobitamine on minuarust liigne vaev ning üsna ebakindel. Tuleks lähtuda rohkem reaalsusest ja jääda väiksemate isesesivate üksuste (ükikkkompanii) piiresse. Sellega tagatakse nende toimimine ja usutavus.
4) Distsipliin. vabatahtlik on vabatahtlik, kuid peaks ehk neilgi natuke kruvi pingul olema. Kõige olulisem on teadlik distsipliin. Kirjutasin sellest ühes teemas samas alamfoorumis pikemalt ja ei hakka siinkohal uuesti üle kordama.
5) Logistika ja vahendid. No mida pole, seda pole. Logistika nõuab mitte ainult materjale, vaid ka kaadripersonali, kes sellega tegeleb. Samuti on vaja hoiu-, hoolde- ja remonditingimusi. Mida pole, seda pole. Lisaks on ka suur osa varustusest lagunenud, üldkasutatav, ajast-arust või sootuks puudu. Bardakk algab individuaalvarustusest, mis on puudulik, ja lõpeb transpordivahenditega, mille remont ja hooldus käib lihtsalt üle jõu.

Mida ma oma aruga pakuksin esmaabina:
- Ühendada KV ja KL logistika ja juhtimine ja lähendada sellega neid organisatsioone teineteisele. KL peastaap oleks paras kuuluma ühendstaabi koosseisu kokkuhoiu arvelt saaks ehk lisada ametikohti malevate logistikateenistustesse.
- Kaotada palju tuska tekitanud juhtmalevate monopoolne süsteem. Vajadusel võib juhtmaleva piirkondlikuma korraldaja rolli anda kaitseringkonna staabile.
- Loobuda kohmakate maakaitsepataljonide kultiveerimisest ja jääda tegeliku võimekuse (nii relvastus, kui väljaõppetase) piiridesse, milleks on ükskkompanii.

_________________
NK rühm Ida-Tallinnas, NK mererühm Tallinnas, NK Tallinna malev.

Kui Borja kirjutaks ka sama pikkasid kirju kui hummel, siis oleks ikka täitsa kihvt

hummel kirjutas:


Olen seda drilli oksendamiseni teinud ja organiseerinud nii alluvana kui ka juhina.

Minu meelest on tegemist paradigmaga, et koos marssimine muudab nüüd kambameele tugevamaks. Kaasaegne peagoogika on kindlasti välja mõelnud palju efektiivsemaid team buldingu viise. Ma arvan, et 1-nädalane 5px24h ellujäämiskursus koos ühise alatoitluse-külma--märja-stressiga annab rohekm meeskonnavaimu kui nädalane rivisammu harjutamine ning lapikeerutamine.

Minuarust toob KV ja KL füüsiline (logistiline) ühendamine kaasa selle, et KL muutub varustuse koha pealt veel suuremaks KV prügimäeks.

Mis siis saab, kui mõni malev Rootsis otustab kinkida mõnele malevale Eestis natuke korralikke relvi? Juhtub see, et malevani need ei jõuagi, vaid KV krabab need endale. Või ma eksin?

Nagu on praegu endale krabatud kõik uuemad relvad, varustuse, autod ja nii edasi.

Paljud KL autod seisavad koos tänu juhi "omanikutundele", kes ise seda omast ajast parandab - kas KV juhid seda teevad?

Ootaks lausa huviga, mis aastal saabub esimene Milan või Stinger KL üksusele.

Miks KV nende vande tankitõrjekahuritega ringi ei lippa?

Minuarust relvi on lahingus sama hästi vaja nii regulaaril kui maakaitsel. Või väidate, et sõja-ajal ei ole Tallinnas ladude valvel õlaltlastavat ÕT raketti tarvis?

Nende juhtimisasjadega olen nõus (puutun asjaga ka natuke ise kokku), kuid praegusel hetkel tooks sundliitmine ilmselt kahju rohkem kui kasu.

Eraldi seisev struktuur ei ole ohvitseride nõrkuse põhjus. Ja vaevalt, et KV-ga sundliites sinna kohe paremad ohvitserid tormavad. Miks nad peaks? Pataljoni koosseisus õppuste tegemine ei ole kellelegi keelatud ja sõjaväes peaks olema käsuliin - tekib küsimus, miks KL-le esitatud nõuded või õppekava seda siiani ette ei näe?

Et (vabatahtlikud) maakaitseüksused on regulaarist nõrgemad on seaduspärasus ja see on kogu aeg sedasi olnud, sõltumata riigist.

Minu arvates on KL saanud KV-lt enamasti kusjuures paremat ja vajalikumat kraami, kui välisabina. Ja kinkimiste-asjade poolelt saab teha alati eriregulatsioonid. Küll aga avaneks KV planeerijatel-bürokraatidel uus lehekülg, kuhu ka vajadusel hankeid planeerida ja saaks rohkem rahadega mängida. KL-i saaks tegelikult ka rohkem kogenud ohvitsere-allohvitsere suunata (ja vastupidi). Rotatsioonivõimalus oleks laiem.

Tehnikaga on nii, et KL-il pole lihtsalt remondi- ega hoiutingimusi. Ka KV-s on muidu ikka 75% autodest oma vastutav juht. Range hooldesüsteem ei taha aga toimida, sest sellega pole veel harjutud. Aga ega see KL-is, sõltumata üksikutest eranditest, üldiselt parem pole. Lisaks pole seal aga lisaks veel enamasti mingeid tingimusi ega personaligi. Täna on nii, et Tagalaülem (vms pealik) on üksi nii (tegelik vastutav) varustaja, toitlustaja, tehnik, kui laohoidja ja autojuht. Nonsenss.
Ja remonditingimused on kokku u 1 pehkind garaaz, kus on mutivõtmete komplekt, õliplännik ja kandelamp.

KV pole KL eest endale midagi "krabanud", sest nad on kaks eraldi majandavat asutust. Lihtsalt ühe eelarve ei võimaldagi midagi uut hankida. KV ei ole ka loodud selleks, et KL-ile hankeid planeerida.

Mis puutub relvastusse ja territoriaalkaitse haavatavusse.
KL-is on praegu nii, et ühel maleval on üks allüksus, teisel teine ja alles KRK peale kokku saades moodustub midagi tegevusvõimelist (pataljon). Ühel maleval on jv-komp, teisel tt-komp, kolmandal aga logistikaallüksus. Mina sellesse ebaühtasse kokkusobitamisse kiires kriisiolukorras eriti ei usu. Mängus ka inimlik ja administratiivne faktor - kõik on küüned oma poole ja vasak käsi ei tea kunagi päris kindlalt, kas paremas käes on kinnas ka vasakule jne. Territoriaalüksused peaksid olema koheses valmiduses.

Pakuks maleva baasil formeeritava üksikkompanii struktuuriks:
1) 3-5 jv-rühma (vastavalt vabatahtlike või malevkondade arvule)
2) tt-rühm 90 mm
3) õt-rühm 12,7 mm
4) mp-rühm 81 mm
6) juh-rühm - sealhulgas: lu-j (2-4 lu-gr), pion-j, tj-j (2-4 tj-gr)
7) tag-rühm
[8.) õ-rühm e res-rühm]

Lisaks ei ole KL-il keerulisemaid relvi sellepärast, et neile ei suudetaks nagunii piisvat väljaõpet tagada. 3-6x aastas paariks päevaks õppusel kokku saades ei olegi midagi keerukamat võimalik kooliõpilastele ja pensionäridele õpetada (+ selgeks treenida), kui jv-rühm ja tt-rühm, hädaga pooleks kerge mp-rühm ja luurerühm.
Samas võiks/saaks ilmselt olla olemas juba ka õt-rühm 12,7 mm kuulipildujatega.

Seega jälle jään oma arvamise juurde, et tugevdatud kompanii on KL tegelik lagi ja iga malev peaks iseseisvaks, sõltumatuks territoriaalseks tegutsemiseks ka sellist kompaktset struktuuri evima. Tänane pilt on pigem kujundlikult selline, et tahetakse raskelt sõita kohe rekkaga, kui sõiduautogagi ei saada õieti hakkama.
Kui kriisisituatsiooni arenedes on vajalik, saab autonoomsed üksikkompaniid koondada, neile võitlusgrupi ülema määrata ja mingi juhtimsstruktuuri (staap) aretada. Kui operatsioon on oluline, küll ka KRK baasil tuletoetust ja logistikat kompunnitakse.

_________________
NK rühm Ida-Tallinnas, NK mererühm Tallinnas, NK Tallinna malev.

Kordan siinkohal iseend veel üle.

Kaitseliit allub kaitseväe juhatajale? Õigustloovad aktid allkirjastab kes?

Edasi jääb vaid küsida, miks ei ole olemas käsulaudu, mis muudaks malevate struktuuri sõjaväe sarnaseks ja kehtestaks õppele teatud nõudmised, mille täitmata jätmine välistab ühe või teise asja. Vastutab üks või teine ohvitser, kes on ju ometigi palgaline ja vastutusele võetav, kui ei tee?

Süüdistada hädaga kompanii mõõdu välja andvaid malevaid selles, et nad pataljoniõppusi ei tee on umbes samasugune nonsens nagu öelda, et tagalapataljon peaks oma initsiatiivil allveelaevnikeks hakkama.

Sõjaväeline organisatsioon tegutseb käsukorras, mitte ei formeeri ise end ei tea kelleks. Samamoodi ei ole pataljoni komandör süüdi selles, et tema pataljoni struktuur on selline ja selline. Samuti ei ole minuteada KL ülemal mingit autonoomset otsustusvabadust teha sellised muudatusi.

Kogu selle asja kohta tundub mulle isiklikult kole tõsiasi, et KL potentsiaali rakendamiseks puudub (või pole see avalik?) vettpidav battleplan ja mingid kompanii suurused kehvalt relvastatud/varustatud üksused lüüakse esimeses lahingus mehhaniseeritud vastasega pihuks ja põrmuks. Sõjaväe struktuur aga algab sellestsamast battleplanist, mitte staabis kastide joonistamisest. Battleplan peab vastama küsimusele, kuidas üks või teine asi tegutsema peaks. Ja selle järgi joonistatakse kastid.

Kui eesmärk on luua üksusi, kes vastase hõivatud alal varustuskolonne hävitavad ja muidu jama tekitavad, siis selleks on pool olemasolevast logistikast ja varustusest kasutu. Kõik, mida seljast tassida ei saa, on kaunis kasutu -üheks lahinguks ehk kasutatav, mille järel tuleb see maha jätta. Veoautod, väliköögid jne. Parem osta jalgrattad.

Kui eesmärk on luua rindeüksusi, siis selleks puudub vastav relvastus. 500 meetrise laskekaugusega rootsi kahur ei ole tänapäeva MBT vastu arvestatav relv, kuna selle kasutamine eeldab viibimist otsetule all.

Kui on eesmärk luua tagalas korda ja mobilisatisooni toetavaid üksusi, siis ei ole vaja muud kui käsirelvad ja rühma suurused üksused.

Milline nendest kolmest?

Mis puudutab KL ringiformeerimist, siis vaevalt, et osalised ise selle vastu on, kui sellest tulu paistab. Kui aga tegemist saab olema tüüpilise -liidame-lahutame-liidame tüüpi asjaga, siis ilmselt küll. Selleks ei ole vaja miljardeid, vaid ühte paberit, mis algab sõnadega "käsin....täitmise eest vastutab....".

No tegelikkuses peaks enamuse malevate baasil andma välja ikka natuke enam, kui 1 kompanii, kuid malevasiseselt olen näinud reeglina ainult kompaniiõppusi. Rohkem ei aetagi/saadagi tavaliselt nagu kokku. Malevate struktuurid on tehtud äärmiselt sõjaaja vajadustest lähtuvalt, aga vabatahtlike arv ei sõltu ju käskkirjaga kinnitatud paindumatutest koosseisutabelitest. Loomulikult mingi süsteem peab olema, kuid üle reageerida pole mõtet. Peaks jääma natuke teatavat mänguruumi.

Mina näeks KL rolli pigem tagala julgestamises ja diverssantide püüdmises. Loomulikult mobilisatsiooni administratiivne toetamine. Samuti ootamatult oma tagalasse "ilmunud" vaenlase üksuste-allüksuste sidumises kuni regulaarväe saabumiseni. Häda korral kasutataks ka rindevaenlasele vastu astumisel (nt augutäide), kui see jõuab lahinguga nende maakonna territooriumile.

Umbes nagu politseipataljonid ja idapataljonid II ms ajal.

_________________
NK rühm Ida-Tallinnas, NK mererühm Tallinnas, NK Tallinna malev.

Samas Kaitseliidu kohta kohtab venekeelsetes sõjaajakirjades väljendeid "ekstemistitseskaja organisatsija "kaitse ljit" ja fotod, kuidas üks härra nuga hambus okastraadi all roomab. Hirmu faktorit sõjas ülehinnata ei saa ja eks iga sõdur vaatab teisel poolel hirmuga selja taha, et mõni "kaitse ljiit" nuga hambus tulemas ei ole

polegi kunagi sellele mõelnud, et ma miski ekstremist olen

mis pärsib kaitseliidu organiseerimis võimet ja väljaõppe taset on rõhuva enamuse liikmete suutmatus leida aega õppustest osa võtmiseks. masendav on näha õppustel alati sama kümmet (kahtekümmet) nägu, kui malevkonna nimekirjas on ometi üle 200 nime. ja kui siis mõneks suuremaks õppuseks (kevadtorm) lohistab end kohale 60 meest, siis tead, et 2/3 pole viimase aasta jooksul kordagi relva lähedusse sattunud ....

_________________
Tänasida postitusi ära viska homse varna, sest homme võid sa juba kaine olla!

Huvitav, mulle öeldi küll, et pea hoogu (mai alguses) - kursused algavad alles sügisel ja sealt langevad ka pooled välja

Selles ongi point!
Sellepärast KL ei saagi tegelikkuses kunagi rühma-kompanii õppetasemest edasi. Ja nii on see olnud aastaid. Keerukamat ettevalmistust ja erinevate rohkemate inimeste koostööd nõudvat allüksust ongi pea võimatu seal ette valmistada!
Ühesõnaga pole erilist mõtet ka ühe KRK malevate baasil mingit maakaitsepataljoni kokku sobitada, sest pataljoni taseme toetusallüksusi ei suudeta nagunii täielikult toimima saada. Iga malev formeerigu endale asjalikumatest meestest oma tugevdatud kompanii (mille ülemaks maleva pealik) ja kogu lugu. Vähemalt on olemas kiirelt ümberpaigutatav ja praktiliselt kohe tegevusvalmis (pole vaja kuhugi veel koguneda, et hakata vaatama/kontrollima, kuidas/kas eri malevate summana 1 pataljon tegelikult komplekteerub) lahingüksus.

_________________
NK rühm Ida-Tallinnas, NK mererühm Tallinnas, NK Tallinna malev.

Tänase Martin Hurda EPL loo jätkuks (http://epl.delfi.ee/news/arvamus/martin-hurt-eesti-ei-ole-krimmi-laadseteks-sundmusteks-valmis.d?id=68442127) panen siia uuesti Beaufre struktuuri üles, mis on pärit tema raamatust "Strategy for tomorrow". Peatüki saab alla laadida lingi alt. Üks pilt reklaamiks.

http://www.webfilehost.com/?mode=viewupload&id=6434546