www.militaar.net

Akf Martin Herem küsis, mille alusel teen ülaltoodud ettepanekuid ajakirjale „Sõdur“?
Vastan: mis muud, kui suur lugemus, avar silmaring ning ülitundlik keelekõrv. Ma lugesin juba esimeses klassis mitte „Sipsikut“, vaid hoopis 1939 Eesti Kirjastuse Kooperatiivi väljaantud „Maailmasõda 1914-1918“. See oli üks mu lemmikraamatuid muide. ENE köited said ilmumise järjekorras väga põhjalikult läbiuuritud. „Vabadussõda I ja II“, Barbusse „Tuli“, Aldringtoni „Kangelassurm“ ja veel tohutu lasu igasugust sõjakirjandust lugesin läbi algkoolis. Kodus oli suur raamatukogu. Ühesõnaga – kõik, mida ma tean, tean ma tänu raamatutele. See ütlus on banaalne, ent tõsi. Seetõttu olen ka traditsioonilise (loe: ennesõjaaegse) sõjanduskeele suur austaja.


Seega lähme sõjanduskeele juurde:
Sõna manööversõda kasutati „Sõduri“ artiklis nimelt üldises tähenduses (Vene suurtükivägi oli ettevalmistatud lühikese manöövripõhise sõja jaoks). „Manöövri põhise sõja“ (Manoeuvre Based Warfare) vasteks oleks ilmselt „kaevikupõhine sõda“ (sarkasm). Ma olen inglise keelega piisavalt lähedalt kokku puutunud ning selle lauseehituse äratundmine, kui see meie kallisse emakeelde imporditakse, ei valmista üldsegi raskust. Kolm aastat BDCOL-i lektori ametipostil aitas pealegi kõvasti kaasa, et vahet teha inglise ja eesti süntaksil. Originaalteksti ja -väljendite taastamine „Sõduris“ ilmuvate artiklite puhul pole üldsegi keeruline.

Mulle torkab teravalt silma, kuidas eesti keelt surutakse jõuliselt ingliskeelse terminoloogia Prokrustese sängi. See on põhimõtteliselt vale, kuna keeled kuuluvad absoluutselt erinevatesse keelkondadesse ning ka „töötavad“ täiesti erinevalt. Sageli tähendavad sõnadki, kuigi kõlavad sarnaselt (tulenedes ühest n.ö juurikast), üsna erinevaid asju. Ma toon näiteks sõnad diversioon ja sabotaaž. Esimene tähendab eesti keeles avalikku vägivaldset kahjustamist (näit: diversandid hävitasid silla), teine aga passiivset kahjustamist, töö nurjamist (näit: tehase toodangu kahjustamine, masinate rikkumine). Inglise keeles seevastu tähendab diversion hoopis tähelepanu kõrvalejuhtimist, pettetegevust, sabotage aga vägivaldset kahjustamist. Ning inglise keelest tõlkimise puhul hakkab ka eesti keeles nende sõnade tähendus pisitasa, ent vääramatult muutuma. See on üpris libe tee. Kahjuks pole võimalik kätt ette panna. Bukvalistlik tõlkimine on inimestele omane, kuna sõna tundub tuttav.

Paljukirutud läviohvitseri puhul vist lähtuti põhimõttest, et sama sõna (sideohvitser) ei tohi tähendada erinevaid asju. Mis on muidugi põhimõtteliselt vale, kuna eesti keeles on kahe-, kolme- ja neljatähenduslikke sõnu rohkemgi. Side tähendab tõepoolest paljusid põhimõtteliselt väga erinevaid asju. Ent nii side ja sidepidamine peaksid olema vähemalt kaitseväes piisavalt arusaadavad. Sideohvitser pidas ka ennesõjaaegses kaitseväes sidet ja tagas koostööd erinevate väeosade, väekoondiste, väeliikide, staapide jne vahel. Inglise keeles kasutatakse prantsuse keelest laenatud liaison, mis tähendabki sõna-sõnalt sidepidamist. Meil tekkis ilmselt paanika sellest, et nimetus ähvardas segi minna side eest vastutava ohvitseriga. Ent mida ikkagi tähendab „lävi“? Lävi on trepiaste või uksekünnis. Või on lävimine põhitegevus? Eesti keeles tähendab ju „läviohvitser“ sõna sõnalt „suhtlusohvitseri“, mis on minu arvates puhas nonsenss. Suhtlus ei saa olla funktsioon. Kui siit teemat sama põhimõttekindlalt arendada, võiks side eest vastutavat ohvitseri nimetada hoopis signaalohvitseriks, kuna sideluuret nimetatakse moodsas eesti keeles läbivalt signaalluureks? Või leiaks haavasidemele uue nimetuse, et keegi kogemata ei nimetaks sidumispunkti meedikut sidemeheks? (nali)

Mulle tundub ka, et meile püütakse siin selgeks teha, et operatiivtase (ka operatiivtaktikaline tase) ongi vale termin ning õige oleks „operatsiooni tase“? Ei saa sellega nõustuda. Pean ka selgitust ebapädevaks. Sõna „operatiiv-“ tuli esimesena kasutusele just nimelt sõjaväekeeles (juba 19. sajandil) sõjategevuse planeerimise ja juhtimise tähenduses. Eeldatavasti on lugupeetud oponendid juhtunud kuulma ka sellest terminist tuletatud sõnu operatiivalluvus, operatiivjuhtimine, operatiivgrupp (-koondis), operatiivkorrapidaja, operatiivohvitser, operatiivülesanne, operatiivpaus, operatiivettevalmistus, operatiivkoostöö, operatiivkunst, operatiivkate, operatiivhargnemine, operatiivedu, operatiivtagala jne?
Kui te arvate, et „operatiiv- ja operatiivne-“ tähendab põhiolemuslikult esmajoones politsei, kiirabi jt alarmsõidukite kiireloomulist sündmuskohale „reageerimist“, siis pean teid kurvastama. Säärase tähenduse omandas sõna alles N.Liidu siseministeeriumi ametkondlikus kõnepruugis (täpselt nagu ka miilits, mis algselt tähendas maakaitseväge, ent muutus nõukogude politsei ametlikuks nimetuseks). Seega teeb Ott Laanemetsa poolt soovitatud „Sõduri“ artikkel meelevaldseid tuletusi ning annab paraku aimu, et autoril puudub paraku taustateadmine sõjanduskeele sügavamatest kihtidest.

Keeleuuendustel on minu arvates kolm peapõhjust: 1). keelekasutajate vähene lugemus, mis välistab varasema terminoloogia tundmise; Kuna seda ei valda ka KVA õppejõud, siis kasutataksegi põlveotsas tehtud toortõlkeid ja neologisme, mis lõpuks juurduvadki. 2). innukad keelekorraldajad-lingvistid, kes sääraseid toortõlkeid innukalt selekteerivad ja süstematiseerivad (tundmata kahjuks samuti varasemat terminoloogiat. 3). Juristid, kelle arvates ei sobi termini tähendus. Moodne ametkondlik kantseliit on tegelikult kole. Toon lihtsa näite (leidsin 10 a tagasi mingist politsei või vanglaameti juhendist). Selles ei liigitatud kurjategijaid nagu vanasti väheohtlikeks, ohtlikeks ja üliohtlikeks, vaid olid leiutatud uued kategooriad – „madalohtlik“ ja „kõrgohtlik“. Ma loodan, et saite mu paralleelist aru. Minu arvates kuulub üsna samasse rubriiki, et tänapäeval ei anta haavatutele esmaabi, vaid käideldakse lahingkannatanuid.
Kui sama teemat veel pisut utreerides edasi arendada, siis on ka „operatsioon“ vale sõna, kuna tähendab suurema osa inimeste jaoks kirurgilist lõikust. „Pioneer“ on ka väga paha sõna, sest tähendab punase kaelarätiga lapskommunisti. Kiireloomulist äramuutmist vajavad veel miinipilduja (miinid topitakse ju maapinda, vaenlase jala alla); automaat (tähendab igasugust tsükliliselt töötavat mehhanismi); tank (tsistern, veemahuti) jne. Ma võiksin sel teemal veel pikalt jätkata, ent vist piisab. Tark saab aru.

Lõpetuseks võtaks jutuks väe- ja relvaliigid. Need pole tõepoolest sünonüümid. Kaugel sellest. Ennesõjaaegses Eesti kaitseväes – ja sellest tulenevalt (võib-olla pisut edasiarendatult) ka pealesõjaaegses eestikeelses erialakirjanduses – saadi nendest terminitest aru nii:
1. Maavägi, õhuvägi ja merevägi on relvajõudude liigid. Suurriikides lisanduvad neile tänapäeval strateegilised raketiväed, kosmoseväed ja mis kõik veel.
2. Jalavägi, suurtükivägi, ratsavägi, insenervägi, soomusvägi jne on väeliigid.
3. Kaugelaskesuurtükivägi, välisuurtükivägi, tankitõrjesuurtükivägi, reaktiivsuurtükivägi, õhutõrjesuurtükivägi jne on suurtükiväe relvaliigid. Kergejalavägi, mägijalavägi, motojalavägi, merejalavägi jne on jalaväe relvaliigid. Tankivägi, soomusrongid jne on soomusväe relvaliigid. Pioneerid, sapöörid, minöörid jne on insenerväe relvaliigid. Ma lõpetan siinkohal, kuigi nimekirja saaks veel pikalt jätkata.
4. Kutseliigid – see tähendas ennesõjaaegses kaitseväes seda, mida tänapäeval nimetatakse sõjaväeliseks erialaks. Peale selle liigitati kutseliikide alla ka väeliiki mittekuuluvad geograafid, juristid, moosekandid jt.

Ma mäletan väga hästi, kuidas 90-tel murti KJPS-s raginal piike, kuidas väeliike nimetada. Esmalt nimetati maa-, õhu- ja mereväge „põhiväeliikideks“, jalaväge jms aga „väeliikideks“. Hiljem miskipärast muutusid väeliikideks (kellegi „targa otsuse“ põhjal) maa-, mere- ja õhuvägi, endised väeliigid aga relvaliikideks. Võib-olla lähtuti seejuures saksa keele loogikast, kus väeliik on Waffengattung. Igatahes kõrvaldati selle ratsukäiguga elegantselt relvaliigi varasem sisuline tähendus ning relvaliike traditsioonilisel kujul ju kaitseväes polegi. Pean tunnistama, et olen KV-s toimuvat mõistete ja sümbolitega kergekäelist ümberkäimist alati võõristanud.

Asjatundmatust ja keele- või mõttelaiskust ei tasuks akf Heremil mulle siiski ette heita. Kui te mind isiklikult ei tunne, oleks see lihtsalt ebaviisakas.

Tea, kas sarkasmiks põhjust ongi, kaevikusõda on ju tegelikult täiesti kasutatud väljend. Kaeviku PÕHINE sõda aga on mõistagi totrus kuubis.

Aga üldiselt on Teil tuline õigus- see püüdlik-kandiline kantseliit on tõepoolest koledasti silma ja kõrva riivav ning mitme kandi pealt ka padujabur lugeda.

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...

Loe lisaks ka viimases Sõduris ilmunud sellekohast kommentaari (Sõdur 06/20, lk 52). Ma arvan, et kui keel on kultuuri kandja ja väljendaja, saab su kriitikast teha üsna põhjapanevaid järeldusi. Praktilise poole pealt on aga kahjuks nii, et me enam ei räägi ju eesti keelt – operatiivtasemel on töökeeleks pigem inglise keel. See võib meeldida või mitte, aga on lühiperspektiivis möödapääsmatu. Ja meie perspektiiv on kohati rõhutatult lühike.

Ma mõtlen, et kuidas läheb meil ikka ja jälle nii, et valdkonna spetsialistid (antud juhul koolitatud sõjaväelased ja filoloogid), teevad kehvemaid otsuseid, kui suure lugemuse ja laia silmaringiga muu valdkonna eksperdid.
Kunagi tõi terminoloogia komisjon kasutusse mõiste "hukukindlus". Mullegi tundus see täiesti napakas. Minu teada võeti see varsti ametlikest terminitest maha. Täna kuuleb seda "hukukindlust" aga üsna tihti. Ma ise ka kasutan.
Läviohvitser on täna laias kasutuses.
Terminoloogia komisjoni töötulemusi ma "põlveotsatoortõlgeteks" küll nimetada ei julge.

Eks olegi paradoksaalne. Ma tegelikult juba vastasin sellele mõtteterale eelmises postituses. Kui ei teata vajalikku terminit, siis tõtatakse selle asemele uut leiutama. Sellist innukat tegevust olen kõrvalt näinud aastakümneid. Paraku pole leiutajatele võimalik nõu anda - nad lihtsalt ei usu seda. Kõike puuduvat asendab piiritu enesekindlus ja -usk. Ja nii ongi, et koerad võivad haukuda, karavan vantsib uljalt edasi.

Ma usun, et "valdkonna spetsialistide" kõrval leiab siit foorumist kindlasti rohkelt kirjukuuekandjaid (tegev-, reserv-, eru-), kelle silmaringi pole põhjust alahinnata või põlata.

Kas siit saab järeldada, et ühe tuntud poliitiku väide nagu: "Eesti keel ja rahvus on kaduv ajutine nähtus ja seda keelt pole vaja õppida", on osade isikute poolt vastuvõetud ja heakskiidetud ning viiakse järjekindlalt plaaniliselt ellu?

Teist artiklit ma polnudki lugenud. Väga hea. Ma pole siis ainuke, kes nii mõtleb.

Praktilise poole pealt... Me taastasime Eesti Vabariigi, et tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmajäämist. NATO ja EL liikmeks astumine olid vahendid, mis pidid seda toetama. Nüüd tundub, et vahendid on eesmärgist tähtsamaks muutunud. Õigemini on eesmärk muutunud takistuseks vahendite teenimisel. Juba niigi on Tallinna tänavatel domineerivat keelt kuulates vägisi tekkimas tunne, et linn on juba võetud. Võtja pole lihtsalt pidanud vajalikuks seda esialgu deklareerida ja ametlikult vormistada. Eesti keel ongi veel ainuke, mida meil on vaja kaitsta.

Sirvisin poes uusimat Antony Beevori sõjaraamatut „Ardennid 1944: Hitleri viimane katse“ (Kirjastus Äripäev 2021). Lühikese sirvimise järel võin teha lühikese arvamusavalduse.

Eestikeelne tekst tundub kohati kohmakas, natuke liiga sõna-sõnalt ingliskeelset lauseehitust järgiv. Mõnel puhul on probleemiks isegi kokku-lahku kirjutamine (hakkamasaamise asemel näiteks hakkama saamine, kuigi ma ei tea, äkki on EKI selle juba õigeks tunnistanud). Aga see on muidugi tühi-tähi ja rohkem nagu maitseküsimus. Seejärel kohanimed, mida tõlkekirjanduse puhul on ikka ja jälle kritiseeritud. Samas oleks tahtnud võtta pliiatsit ja hakata raamatus vigu parandama. Eesti ortograafia nõuab näiteks ladina tähtedega kirjutatavate kohanimede esitamist võimalikult originaalkujul, kui pole just mingit kauaaegset traditsiooni teisiti kirjutamiseks. Nimed Antwerpen ja Schelde esinevad aga miskipärast kas nõukogudeaegsel kujul (Antverpen) või siis inglispäraselt (Scheldt).

Silma torkas sõjandusterminite kehv tundmine. Tõlge oleks vajanud toimetamist inimese poolt, kes valdab teemat. Loetlen vaid mõned esmapilgul silma torganud näited (tervet raamatut ma pole veel lugenud):
- Sõjaväes ei ole „personali“. Ingliskeelne personnel on eesti keeles reakoosseis, allohvitserid ja ohvitserid; sõjaväelased või siis lihtsalt sõdurid. Viimane on muide väga hea üldnimetus, mis võib tähendada nii kõige madalamas aukraadis lihtvõitlejat kui ka kõrget kindralit, kes on relv käes lahinguväljal. Raamatust loetud lause „briti personalist“ tundub igatahes täiesti tobe.
- Wilhelm Keitel oli Saksa Relvajõudude kõrgema ülemjuhatuse staabi (OKW) ülem, mitte Wehrmachti ülemjuhataja.
- Alfred Jodl ei olnud Wehrmachti planeerimisosakonna ülem, vaid Saksa Relvajõudude kõrgema ülemjuhatuse operatiivstaabi ülem.
- G2 on kõrgema staabi luureosakond, mitte pelgalt luurega tegelev vanemohvitser (jätkem siinkohal J, G ja S erinevused kui ebaolulise kõrvale)
- G3 on kõrgema staabi operatiivosakond, mitte pelgalt operatsioonidega tegelev vanemohvitser
- JABO (Jagdbomber) on hävituspommitaja, mitte pommitushävitaja. Niimoodi lihtsalt on seda tüüpi lennukit eesti keeles alati nimetatud.
- PX on ennekõike sõjaväepood, mitte lihtsalt pood, kust sõdurid ostavad suitsu.
- Screaming meemies – kust küll selline nimi on võetud? Kas autori lapsus või tõlkes tekkinud vimka? Sakslaste „uduheitjat ja „möirgavat lehma“ kutsuti inglise keeles Screaming Minnie (seda näitab muide ka Wikipedia). Ja Nebelwerfer polnud siiski raketiheitja, vaid reaktiivmiinipilduja.
- Volksgrenadier-Division’id olid väiksemas koosseisus ümberformeeritud, mitte taasmoodustatud diviisid.
- Sõjaväe vastuluureohvitsere ei nimetata „luure töötajateks“
- Mida tähendavad rindesõja kontekstis üldse põhja- ja lõunakülg?

Suur kala on lk 11 USA, Briti, Wehrmachti ja Relva-SS auastmete võrdlevas tabelis. Selle alumine ots tundub olevat „paigast ära sõitnud“. Ei saa aru, kas viga on autoris või tõlkes tekkinud. SS-Oberführer ei olnud igatahes brigaadikindrali ekvivalent, vaid „vanem-oberst“, nagu muide ka Briti Brigadier. Kumbagi neist ei loetud kindrali auastmeks, erinevalt USA brigaadikindralist. Seda on erinevad allikad korduvalt rõhutanud. Peale selle on tabelis kaks Obergruppenführerit ja isegi mingi salapärane General der Waffen-SS (tegelikult oli iga Waffen-SS führeri tiitlis ka kindrali auaste). Võib-olla peaksid ka angloameerika ja saksa kindralmajorid ja –leitnandid olema samal pulgal (minu arvates peaksid). Suurem osa rahvusvahelistest allikatest aga esitavad 2MS aegse kindralite võrdleva tabeli enamasti just sellisel kujul, kus saksa kindralmajor on Briti või USA omast kraadi alamal.



Üksjagu tobe tundub ka praeguseks juba üle 10 aasta vana eesti „õigekirjauuendus“, et igasuguste väeosade, asutuste, laevade, operatsioonide jt pärisnimede tähistamiseks ei kasutata enam jutumärke. See häirib mind üha rohkem. Vanasti tõstsid jutumärgid sellised nimed tekstist esile, mis vältis arusaamatusi – antud raamatu kontekstis näiteks aitab vahet teha Hitlerjugendil kui organisatsioonil ja SS-diviisil „Hitlerjugend“, samuti Hermann Göringil ja soomusdiviisil „Hermann Göring“. Nüüd oleme aga lõpuks jõudnud nii kaugele, et jutumärkide kasutuskeelu tõttu on neid nimesid hakatud panema kursiivi. Nö öelge ometi, mispoolest see nüüd parem sai??? Vahetasime omaenda õigekirja angloameerika oma vastu? Ent see pole kivi enam selle raamatu kapsaaeda

Ega see nüüd päris must-valge pole ja põhjuseid on tõenäoliselt mõningaid.

Esiteks võivad nii sõjaväelased kui filoloogid olla koolitatud, aga ülaltoodud kriitika puudutab harituse puudujääke – lugemus, omaenda ajaloo tundmine jne. Isegi sügaval nõukaajal ilmus artikleid eesti sõjandusterminoloogiast. Vt nt seda: https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-dig ... 03/page/44 (autor on 1940. a Sõjakooli mereväeohvitseride klassi lõpetanu, kes ilmasõjas sattus korpusesse suurtükiväelasena – sellest ka käsitletud teemade valik). Kui tänased keeleloojad olnuga kursis pole, tekivadki igasugused nooked (ingl k pitch, e k (mer) pikiõõtse) jms.

Teiseks, ja nüüd räägin omast kogemusest, ei pruugi pealtnäha spetsialist seda tegelikult olla (kangesti tahaks kirjutada, et Koit Toomele olla ka kultuuriministri ametit pakutud, aga panen sulud ümber). Olin tolle komisjoni liige umbes kumnend tagasi, aga peale aastast piinlemist palusin end sealt eemaldada. Kuigi kõik osalejad olid haritud, erudeeritud ja, mis peamine, enesekindlad inimesed, polnud seltskonnal teab mis arusaama sõjandusest. Seetõttu olid koosolekud üsna ebaprofessionaalsed mokalaadad. Kahjuks pandi nende tulemused veebi üles kui uue eesti sõjanduskeele A ja O. Tänaseks peaks Eesti Keele Instituudi kureeritud komisjon olema liikunud Tartusse Kaitseväe Akadeemia juurde ja ehk on ka kvaliteet nõnda parem.

Kolmandaks ei lahenda selle KVA-sse nihutamine probleemi juurpõhjust. Keel on teatavasti vahend, mis tekib ja areneb seal, kus seda kasutatakse. Suuremates riikides ja NATO-s on terminoloogia korraldamine funktsioonina seal, kus käib doktriiniarendus. NATOs näiteks stanardiseerimisega tegelevas kontoris (NATO Standardization Office). Doktriiniloome on omakorda väga tihedalt seotud põhitegevustega. NSO-s on selleks valdkondlikud töögrupid, kuhu riigid saadavad parimaid praktikuid. Meil paraku doktriiniloomet selle läänelikus tähenduses eriti ei ole ja Tartus (või kus iganes) asuv terminoloogiakomisjon jääbki mõnevõrra ’steriilseks’, mil kokkupuude pärismaailmaga väike. See, mis mind omal ajal ajendas sellest komisjonist eemalduma oli koosolek, kus arutati maaväelise manöövri põhimõisteid – tiibama, haarama jne. Ruumis oli ca 15 isikut, nende hulgas vaid üks auväärne maaväe vanemohvitser, kes teadis, millest rääkis. Samas kõikidel filoloogidel oli midagi öelda ja kära tõusis laeni. Kui kära oleks tõusnud 14 maaväe vanemohvisteri vahel, mida aeg-ajalt täiendab üks filoloog, oleks tulemus tõenäoliselt kvaliteetsem. Kunagi tegime mereväe poolt isegi ettepaneku, et teeks temaatilise töögrupi, kus oleks need, kes teemat valdavad ja mõned terminoloogid.

Siiski, ma ei ütle, et too keelekomisjon on saatanast. Tõenäoliselt ongi meil intellektuaalset ressurssi nii vähe, et muud moodi ei saagi.

Tegelikult on ülalpool juttu kahest erinevast probleemist, millel mõlemal on paraku ilmselt üks ja sama põhjus.

Esimene ja eriti karjuv on sõjandusterminite tõlke kvaliteet. TV saadetes on see olematu, aga kahjuks jookstakse pidevalt lati alt läbi ka trükistes, kus tootmistsükkel on pikem ja kvaliteedikontroll võiks ju parem olla.

Teine on see tänapäeva EKJ sõjanduskeel, mille osas antud hetkel eriti sõna ei kipu võtma. Vähese tegeliku kokkupuute tõttu. Kuigi nii mõnegi uudissõna koha pealt olen ka siin foorumis varem sõna võtnud

Ja see üks ja sama põhjus on tingitud ikka sellest, et aastakümneid puudus sõjanduskeelel praktiline väljund. See säilis vaid väheste "teadjate" mälus ja kasutuses. kusjuures neid teadjaid jäi järjest vähemaks ning samuti nende omavaheline suhtlus. Keel nii ei arene.

Mis puutub "Sõdurisse", siis seal on keeletoimetaja täiesti olemas. Minu kirjutatud jutud on kõik enne avaldamist toimetatult tagasi saadetud. Ja ei ole seal termineid kuidagi valeks toimetatud. Ikka muud asjad on olnud, mis parandamist on nõudnud.

Pigem on teema see, et "Sõduri" keeletoimetaja ei ole see autoriteet (praegu ma mõtlesin, et kas peaks kirjutama "autoriteet", aga siis tuli tunne, et äkki vihjan hoopis muudele struktuuridele), kes EKV ohvitseridele ütleb, millist terminoloogiat kasutada. Ja kui keeletoimetaja asemel oleks autoriteet (kes seda suudaks ütelda), siis ma kardan, et ehk jäävad hoopis muud keele nüansid toimetamisel tähelepanuta.

Ühtegi lahendust ei paku. Kuid probleemi olemasolu paraku ei saa eitada

https://www.err.ee/1608107464/mossadi-a ... -tapmiseks

_________________
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.

https://www.err.ee/1608113998/iraani-tu ... si-pingeid

Läheb aina paremaks