Meie lõunanaabrid on saanud maha järgmise eeposega: "Riia kaitsjad" ("Rigas sargi"; "Defenders of Riga") Kas mõni kaasfoorumlastest oskab ka lähemalt selle oopuse kohta rääkida? Või on koguni näinud?
Stoori oleks nagu selline et 11 000 lätakat nagistab 1919 novembris 50 000 sakslase/venelasega (Läänearmee). Eestlastest mitte pilti/sõnagi väidetavalt. Üldiselt tundub, et tegemist on millegi "Nimed marmortahvlil" taolisega, aga treilerit vaadates ja "Cinevilla" nimelist saiti uurides on vist vähemalt mundrite/relvade/tehnika ja muu osas vähe kõvema asjaga. Kui mitte arvestada paaril pildil Bermondti, kes kasakabeshmeti juurde shashka asemel bebuuti kannab.
Tooksin siin ühe lõigu H.Mäe "Kuidas kõik teostus" lk.192.Tsiteerin:"Ühel õhtul kutsusid lätlased mind külla nende omakaitse olengule.Rahvast oli seal palju koos ja joodi ja söödi väga põhjalikult.Juttu oli palju ja väga elavalt,sest oli ju paljude asjade üle kaevata,mis hoopis teisiti olid kujunenud,kui lätlased lootsid.Kui juba meeled kaunid kuumad olid,siis küsis üks omakaitse juhte minult,kuidas mina sakslastega läbi saan,kas tekib meile pahandusi Võnnu lahingu pärast,milles Landeswehr ja kindral von der Goltz häbematult lüüa sai.Ma vastasin,et mina sellest ei näe meile mingeid pahandusi,kui sakslased peaks minult kunagi midagi küsima Võnnu lahingu kokkupõrgetest Saksa vägedega,siis kinnitan mina meile läti ajalookirjelduse tõepärasust,et eestlasi seal üldse polnudki,vaid lahingu võitsid lätlased-siis kardan,tuleb teil vast pahandusi.Järgnes lätlaste maruline naerulagin ja seletasid mulle,et mul on tõesti palju huumorimeelt."
Nüüd natuke varemasse aega.Põhjasõja ajal,kui Karl XII rühkis Pärnust Narva poole,juhatas Virumaal üks talupoeg Tehvan Rabe,rootslased Vene väe seljataha.Venelased said tänu sellele lüüa,toimus see lahing Pühajõe kandis.Millal siis lätlased sellest kuulsid,vist paar sajandit hiljem,aga Tehvan Rabe tunnistavad nad lätlaseks.
Kuskilt,kunagi ammu loetu ,Vene Kodusõja tekkimise põhjustest:"Juudi ideoloogia,vene lollus ja läti vägivald (punasedkütid)."
Ärge nüüd lätlased,minu peale viha pidage,kõik mul loetu,mitte laest võetu.
Labvakar Latvija!
Teeks ühe kopipasta "Eesti Vabadussõja" saidilt just selle teema kohta, loodetavasti nad selle peale ei pahanda. Nii öelda illustreerimiseks.
VÜRST BERMONDT-AVALOVI LÄÄNEARMEE
Landeswehri lüüasaamine ei tähendanud veel, et teatavad Saksa ringkonnad oleksid maha matnud idee - kukutada Venemaal bolševistlik riigikord ja aidata seal jalule saksasõbralik valitsus, kes astuks liitu Saksamaaga. 1919. a. jaanuaris hakkasid need ringkonnad Saksamaa sõjavangilaagrites formeerima väesalku, mis pidid eesotsas sakslastest väejuhtidega viima selle kavatsuse ellu. Väeüksuse juhatajaks panid sakslased, vaatamata nimekate vene tegelaste vastuseisule, auahne, kõlava tiitliga isehakanud vürsti - polkovnik Pavel Bermondt-Avalovi.
Kuramaal oli juba 1918. aastast peale Vene valgete väeosi. 1919. aasta alguses need koondati ja nende ülemaks määrati rittmeister vürst Lieven. 12. juunil saabus vürst Bermondt-Avalovi üksus Saksamaalt Kuramaale ja see allutati vürst Lievenile. Juuli lõpul saadeti vürst Lieven Loodearmee juhataja Judenitši käsul Narva taha. Ka polkovnik Bermondt sai Judenitšilt käsu Narva taha asumiseks, kuid ta keeldus seda käsku täitmast. See keeldumine tuli muidugi sakslaste ettepanekul, kuna Judenitši käsu täitmise korral oleksid sakslaste kavatsustel kriips peale tõmmatud.
Kuramaal olnud Vene valgete vägede ülemaks sai Bermondt-Avalov, kes nimetas sealsed väeüksused ümber "Läänearmeeks". Samal ajal saabus Kuramaal olnud Saksa vägedele Berliinist käsk vägede evakueerumiseks Saksamaale. See käsk oli antud Versailles' rahulepingu täitmiseks, milles nõuti Saksa vägede väljaviimist Vene riigi aladelt.
Saksa vägede juhataja kindralmajor Rüdiger krahv von der Goltž viibis parajasti Saksamaal ja Miitivis [Jelgavas] asunud Rauddiviisi ülem major Bischoff tühistas selle käsu. Diviis jäi Kuramaale edasi ja liitus 21. septembril sõlmitud lepingu alusel Bermondti "Läänearmeega".
Saksa Rauddiviisi toetus oli Bermondtile eluliselt tähtis ka "Läänearmee" suhtelise väiksuse tõttu. Loodud vene-saksa ühendväe suuruseks oli nüüd umbes 50.000 meest, 100 suurtükki, 50 miinipildujat, 600 kuulipildujat, 10 soomusauto, 3 soomusrongi ja 120 lennukit. Tekkinud oli esmapilgul ülieffektiivne löögirusikas.
Kuid Bermondti olukord polnud siiski roosiline, varustamise katkemine tingis vajaduse asuda kiirelt tegutsema. Tuues ettekäändeks oma tagala kindlustamise Läti ja Eesti sõjategevuse ajal enamlastega, võeti 1. oktoobril vastu otsus - alustada sõjakäigu Läti vastu, vallutada Riia ja kukutada Ulmanise valitsus ning kuulutada Baltimaad autonoomseks Vene provintsiks.
6. oktoobril jõuti sõjakäigu ettevalmistamisega lõpule ja vaenutegevuse näiliseks õigustuseks nõuti Ulmanise valitsuselt "Läänearmee" läbilaskmist, selle minekuks rindele enamlaste vastu. Riia operatsiooni alustas Bermondt umbes 8600 mehega, 56 suurtükiga, mõne soomusauto ja 200 kuulipildujaga. Lätlastel oli Riia all umbes 6000 meest, 16 suurtükki, 64 kuulipildujat ja 10 miinipildujat. Peale selle veel üks soomusrong ja 3 soomusautot.
EESTI SOOMUSRONGID LÄÄNEARMEE VASTU tagasi
8. oktoobril alustasid Bermondti üksused pealetungi. Riia-Miitavi kiviteed mööda tungis Riiga Rauddiviis ja mööda mererannikut, Babiti järve juurest alustasid edasimarssi vene väeosad. Suhteliselt nõrgad Läti üksused suruti Olai juures kiiresti tagasi ja Rauddiviisi osad vallutasid Riia eeslinna. Algas paaniline elanike evakueerimine linnast.
Läti Ajutine Valitsus oli sunnitud paluma Eestilt sõjalist abi. Ülemjuhataja kindral Laidoner andis 9. oktoobril Soomusrongide diviisi ülemale käsu, saata Riiga Läti sõjavägede ülemjuhataja käsutusse kaks soomusrongi. Samal päeval asusid Valgast leitnant E. Nepsi ja kapten J. Lepa juhtimisel teele soomusrongid Kapten Irv ja nr. 2.
President Karlis Ulmanis
Lätile kõige kriitilisemal hetkel, kui nende üksused olid valmis juba Riia maha jätma, jõudsid Eesti soomusrongid Riiga ja võtsid seal Väina [Daugava] paremkalda ja jõel olnud sillad oma valve alla. Läti sõjavägede staabis aga tabas sinna rutanud Eesti Soomusrongide diviisi staabiülemat Arnold Hinnomit üllatus. Staabis olnud Läti Sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Simoson, peaminister K. Ulmanis ja välisminister S. Meierovics teatasid, et nad on otsustanud Riia maha jätta...
Kapten A. Hinnom kirjutab oma mälestustes: "Ulmanis ja Meierovics rääkisid omavahel ja siis ütles Meierovics kindla tooniga. "Oleme otsustanud Riiast lahkuda. Poleks teie Riiga sõitnud, oleks Riia olnud juba maha jäetud. Valitsusasutused on evakueeritud. Sõduritele on antud käsk koonduda Jägeli joonele ja seda ei saa enam muuta."
See resuluutne otsus tuli mulle ootamatult. Riia on ju vallutamata ja praegu ei ähvarda linna vaenlane. Kui laial Väina jõel ei suudeta vastupanu korraldada, kuidas on see Jägeli nirekesel või Segevoldi [Sigulda] juures võimalik? Tuleb suur taandumine ja lõpuks jääb jälle sõja raskus meie [eestlaste] õlgadele. Minu otsus oli küps.
"Eesti soomusrongid võtavad Riia kaitse enda peale, ega taandu siit enne, kui sakslaste survel. Nii taganeda, ilma et sakslasi oleksin näinud või kuulnud, ei leia ma võimaliku olevat."
See ettepanek tuli lätlastele ootamatult. Ulmanis elavnes ja küsis, kas me suudame takistada sakslaste ületulekut?
"Kus asub meie valve ja kuhu ulatub meie suurtükituli, sealt ei pääse keegi üle. Muide - sillad ja jõekallas on juba meie valve all."
Selle üle avaldati imestust, et millal me seda juba jõudsime teha. Nüüd nõustusid Ulmanis ja Meierovics minu otsusega. Kiiresti toodi Läti väed tagasi ja nende meeleolu tõus oli silmnähtav. Riia jäi vaenlasele loovutamata."
Varsti pärast eesti soomusrongide saabumist Riiga toimus Läti kõrgemas juhtkonnas vahetus. Auväärne, kuid juba vana kindral Simonson asendati polkovnik J. Balodisega. Siitpeale muutus ka Läti sõjavägi järjest võitlusvõimelisemaks. Kuid hädaoht polnud veel kadunud. Lätlased palusid Eestilt suuremat sõjalist toetust Bermondti likvideerimiseks. Samal ajal oli Tallinnas arutusel sõjalise konventsiooni sõlmimine. 21. oktoobril said Riias konventsiooni tulemusi ootavad soomusrongid käsu tagasi Valka tulla. Kui Soomusrongide diviisi staabiülem sellest polkovnik Balodisele teatas, palus viimane: "Palun, ärge lahkuge Riiast! Praegu püsib meie sõdurite meeleolu ainult teie najal. Teil ei ole üldse enam vaja lahingut lüüa. Jääge vaid siia! Kui lahkute, muutub olukord võib-olla katastroofiliseks. Ja selle tagajärjed on teile teada. Lõpuks tuleb teil ikkagi võidelda, aga raskemas olukorras, kui praegu. Teie ei alistu kindlasti mitte sakslastele."
Teinud lätlaste palve Eesti Sõjavägede ülemjuhatajale teatavaks, toonitas oma vastuses ülemjuhataja, et soomusrongide Riiga jäämine oleneb lätlastest endist. Meie ei nõua midagi ülekohtuselt, kuid vahekorrad peavad selged olema, et pärast ei tekiks lahkarvamusi ja arusaamatusi. Ja Laidoner lubas soomusrongidel kuni korralduseni jääda Riiga.
Kuna aga konvetsiooni sõlmimine Tallinnas liiva jooksis ja seda peaasjalikult Valga linna pärast. Lätlased võtsid antud olukorras Valga linna küsimuse tõstatamist kui väljapressimist nende raskes olukorras. Suuresti mõjutas Valga küsimuse arutamist ka Valgas elavad eestlased ja lätlased oma kolkapatriotismiga. Kokkuvõttes süvendas see aga kahe naabri vastuolusid, mis osutusid mõlemale poolele kahjulikuks ja 23. oktoobri õhtul lahkusid eesti soomusrongid Riiast.
Samal ajal edenes Läti sõjaväe organiseerimine jõudsasti. Ka tugevnes oluliselt liitlaste surve Bermondtile, mille tulemusel Läti olukord paranes. Lahkudes Riiast, ütles Läti ülemjuhataja lahkumisviisidile tulnud eesti ohvitseridele: "Võtke veelkord vastu minu tänu ja lugupidamine, sest teile isiklikult võlgneme, et Riiat 9.-10- oktoobri öösel ei loovutatud . Ei tea, kuidas vastasel korral oleks olukord kujunenud, kuid igatahes halvemini, kui praegu."
Aga tegelikult ikkagi- kas kellelgi on antud linateos CD peal või oskab anda aadressi et kuskohast saaks. See läti "Stalingrad" huvitaks küll õlle kõrvale uurimiseks.
No mis siis arvata Kui "Nimed marmortahvlil" oli kunstiline vilm, siis seesamune kandideerib kindlasti kõige igavama ulmefilmi tiitlile. Mida siin enam kommenteerida detaile - kogu loo jaburuse juures mingi valetpidi sõitev soomusauto on tõesti kärbsesõnnik elevandi turjal. Kes kurat sellised asjad kinni maksab?
Mnjah... Stsenaarium oli minu arvates üpris õnnetu.
Vaenlast oli kujutatud kuidagi eriti mitte-tõsiseltvõetavalt.
Ka oli igasuguseid asju, mida ajalooliselt lihtsalt ei saanud olla. Näiteks vallutasid lätlased Riia lääneosa tegelikult tagasi siis kui liitlased juba ammu nende poole olid asunud. Filmis aga eelneb tagasivallutamine liitlaste sekkumisele. Filmist jääb mulje justkui polnuks lätlastel peaaegu ühtegi suurtükki, mis pole tõsi. Jne.
Kui filmi häid külgi otsida, siis võib vast märkida, et natuke oli vaeva nähtud tollase õhustiku loomisega.
Lupus kirjutas:Nii sitta filmi annab ikka teha. Samas tehniline pool oli OK
Sama arvamus, film oli jama. Siiski jutt valetpidi sõitvast soomusautost on ka vale, nimelt oli neil kahepoolne juhtimine. Võisid sõita nii edasi kui tagasi.
Oman vastavaid kohustusi ja piiramatuid õigusi antud ülesannete täitmisel.
Filmi õhustik oli usutav, sisu aga teps mitte. Mingi suvaline jorss on tehtud peategelaseks. Küll ta tuiab vintis peaga presidendi kõrval, küll ta alustab Riia kaitsmist jne. Tõeline imemees.
Ajaloolise tõega on ilusti ja läti moodi ümber käidud. Raamatus "Pealuu märgi all. Kuperjanovi pataljon Vabadussõjas" on ka nendest sündmustest räägitud. Vähemalt hr."Abe" keeras Riia vee kinni . Eestlased viksisid juba pasunaid, et Riiga marssida, kuid siis - liitlased keelasid meie sissemarsi ära. Eks see vihaseks tegi muidugi.
Kuid eestlaste kerge vimm lätlaste vastu ulatub juba muinasaega, mil nad rüütlite kannupoisteks hakkasid.
Huvitav on üks intervjuu August Mälguga 1936 aastast, Läänemere Isandate ajaloolisest taustast. Seal ka veidi lätlastest juttu:
- Kas teil on teada, et dr. P. Johansen praegu tegeleb uurimustööga, milles tahab tõendada, et muistsed lätlased olid orjastatud liivlaste poolt, mida näitavat seegi, et ristirüütlite randumisel nad jooksid kohe nende poole üle - nähtavasti, lootes nõnda maa pärisperemeestele, s. o. liivlastele, kätte maksta? Ka kohanimede analüüs rääkivat sama keelt. Siit annaks ehk midagi kasutada, mis kahandaks lätlaste Sigtuna vallutamistuju!
August Mälk mõtiskleb hetke, märgib siis midagi blokki ja sõnab:
- Minu romaan seda aega ega lätlasi palju ei riiva. Maksumaksmisorjus on aga täiesti mõeldav. Teame näiteks, et ka Liivi Domesnäsi alad olid kaua aega saarlaste maksualused. Dr. Johansenil võib tõesti õigus olla. Lätlaste salalik iseloom vihjab ka sinnapoole- ja orjast kasvab harilikult kõige vintskem tõug välja… On õige aeg Sigtunat vallutavaile lätlastele näidata, et kui nad Sigtunas käisid, siis võeti nad saarlaste poolt naeriküpsetajaina kaasa! Minu romaani tegevustik on aga lokaliseeritud Saare ja Liivi ranniku, Rootsi Mälari - Erkeni piirkondadega -, üksküla ning Väina jõesuuga.
* Otsin pilte ja infot Aegna merekindluses teeninutest, eriti aastatest 1930-34 *
* Meie peaülesanne olgu peatada eestlaste väljasuremine. Ukrainlased ei sure välja ka siis, kui nad kotavad (enamasti venelastega asustatud) Ida-Ukraina ja Krimmi! *
Raamatus "Pealuu märgi all..." käib jutt siiski juunist 1919, mitte oktoobrist(-novembrist?) nagu filmis.
"Rüütlite kannupoisiks" ei hakanud sugugi mitte kõik lätlased. Ilmselt peetakse siinkohal silmas latgaleid, aga latgalid olid vaid osa muinaslätlastest.
* Otsin pilte ja infot Aegna merekindluses teeninutest, eriti aastatest 1930-34 *
* Meie peaülesanne olgu peatada eestlaste väljasuremine. Ukrainlased ei sure välja ka siis, kui nad kotavad (enamasti venelastega asustatud) Ida-Ukraina ja Krimmi! *
Siiski jutt valetpidi sõitvast soomusautost on ka vale, nimelt oli neil kahepoolne juhtimine. Võisid sõita nii edasi kui tagasi.
Sõita võisid muidugi, aga niipalju kui mina lugenud olen, siis lahingusse sõideti tagurpidi. Ja mitte selleks, et kiiremini jalga saaks lasta vaid jõuallika kaitseks.
väidetavalt. Üldiselt tundub, et tegemist on millegi "Nimed marmortahvlil" taolisega, aga treilerit vaadates ja "Cinevilla" nimelist saiti uurides on vist vähemalt mundrite/relvade/tehnika ja muu osas vähe kõvema asjaga. Kui mitte arvestada paaril pildil Bermondti, kes kasakabeshmeti juurde shashka asemel bebuuti kannab. 
Kui "Nimed marmortahvlil" oli kunstiline vilm, siis seesamune kandideerib kindlasti kõige igavama ulmefilmi tiitlile. Mida siin enam kommenteerida detaile - kogu loo jaburuse juures mingi valetpidi sõitev soomusauto on tõesti kärbsesõnnik elevandi turjal. 
Kes kurat sellised asjad kinni maksab?
. Eestlased viksisid juba pasunaid, et Riiga marssida, kuid siis - liitlased keelasid meie sissemarsi ära. Eks see vihaseks tegi muidugi.
vaid jõuallika kaitseks.