Utria dessant

[Anonymus]

Utria dessant 17. – 19. jaanuaril 1919
Siim Õismaa, Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri Muuseum

1. Dessandi eesmärk ja operatsioonis osalenud üksused
Utria dessant oli Eesti merejõudude kõige suurem dessantoperatsioon. Dessandi eesmärgiks oli toetada maavägede edasitungi Narva suunas ning vallutada Narva-Jõesuu ja Narva linn.

1.1.1. Eesti merejõud
Laevastiku juhatajaks ja dessantoperatsiooni üldjuhiks oli kapten Johan Pitka. Laevastikus oli 9 laeva:
1) suurtükilaev “Lembit”(kaks 120 mm ja neli 75 mm suurtükki).
2) hävitaja “Lennuk”(viis 102 mm ja üks 37 mm suurtükk, 3 kolmetorulist 457 mm torpeedoaparaati, kuni 100 miini) .
3) suurtükilaev “Laene”(üks 57 mm suurtükk).
4) suurtükilaev “Lood”(üks 37 mm suurtükk).
5) miiniveeskaja-traalerid “Kalev” ja “Olev” (mõlemal üks 37 mm suurtükk ja 15 miini).
6) jäämurdjad-puksiirid “Reval” ja “Wrangel”.

Dessantüksused asusid Kunda sadamas laevadele 17. jaanuari varahommikuks.
1.1.2. Eesti dessantüksused
1) Dessantpataljon – ülem staabikapten (alamkapten) Karl Aleksander Paulus
1. rood – leitnant Karl Tulmin (u 100 meest).
2. rood – leitnant Janson (u 100 meest).
3. rood – staabikapten (alamkapten) Rebane (u 100 meest).
2) Narva Kaitseliidu salk (Narva koolipoiste rühm) – lipnik Aleksandrov (28 meest).
3) Vene valgete Põhjakorpuse 1. Tallinna vene ohvitseride partisanisalga allüksus (29 või 30 meest).
Kokku kuni 400 meest.
4) soome vabatahtlike salk – major Martin Ekström (4 kompaniid; kokku umbes 600 meest).
1.2 Vastane: 6. kütidiviisi ja 10. kütidiviisi osad

Üksused, mis tegutsesid otseselt dessandi vastu:
1) 86. polk – u 500 tääki 10 raskekuulipildujat. Rannikukaitse alates Mummasaarest kuni Merekülani, ülesandega takistada dessandi maabumist. Viidi 18. jaanuari hommikul Vaivarasse. Langes 18. jaanuaril Sinimägedes pea täies koosseisus 1. diviisi osade kätte vangi.
2) 50. polk (üks pataljon) – u 200 tääki. Narva-Jõesuu piirkonnas; jooksis laiali kui, Eesti laevastik Narva-Jõesuud pommitas.
3) 7. Petrogradi kütipolk – u 820 tääki. Reservis Narvas, suurem osa keeldus 18. jaanuaril rindele minemast ja jooksis laiali; väiksem osa osales lahinguis dessandi vastu.
4) Mereväelaste koondsalk – u 200 tääki,
5) 53. Viljandi kütipolgu 1. pataljon. (4 roodu)
6) 54. kütipolgu osad
7) Üks suurtükipatarei ( 4 suurtükki).
8. Soomusrong (suurtükkide ja kuulipildujatega varustatud)
9) 47. kütipolgu osad – 150 tääki.
10) Eskadron – kuni 50 mõõka.
Kokku võis olla 1000–1500 tääki, paarkümmend raskekuulipildujat ja 4–10 suurtükki (koos soomusrongi omadega). Eesti vägede kasuks oli punaste madal moraal.

2. Dessantpiirkonda saabumine ja võitlus vastaste suurtükipatareiga 17. jaanuaril 1919
Kundast asuti liikuma 17. jaanuari varahommikul kell 03.15. Laevastiku eesotsas oli “Lembit”, millele järgnesid ülejäänud laevad. Hävitaja (tolleaja keelepruugis – miiniristleja) “Lennuk” veeskas samal ajal miinid poole tunni tee kaugusel Narva-Jõesuust idas, kaitsmaks laevastikku võimaliku ohu eest. Laevastiku peajõud jõudsid kella 10-ks Vaivara lahte, Mummassaare kohale. Rannikul märgati ratsanikke, kelle suunas avati tuli. Peatselt avasid Eesti laevastiku suunas tule punaste soomusrong ja suurtükipatarei, Eesti laevastik vastas samaga. Kell 10.30 jõudis “Lennuk” laevastiku juurde tagasi ja asus ka punastega tulevahetusse. Punaste tuli oli täpne ja nii mõnedki mürsud langesid laevadele ohtlikult lähedale. Kaitsmaks oma laevu, andis Pitka käsu dessantalustel tulepiirkonnast lahkuda. Ka sõjalaevad olid sunnitud oma positsioone vahetama. Positsioonide vahetamise ajal said 2–3 meest vigastada seoses laskemoonakastide ümberkukkumisega (arvatavasti “Revalil”). Sõjalaevade tuli sundis punaste soomusrongi Mereküla raudteeharult Auvere suunas taanduma. Kella 13.00 ajal avastas “Lembitu” komandör leitnant Jaan Klaar vastase suurtükipatarei asukoha ja koondas sinna “Lembitu” ja “Lennuki” tule. Mõne kogupaugu järel punaste patarei vaikis: üks suurtükk purustati, 2 said kergemaid vigastusi ja jäeti punaste poolt maha. Terveksjäänud suurtükk langes sõjasaagiks 17. jaanuari õhtul Merekülas.

3. Dessandi eelosade maabumine ja edasitung Utria küla suunas 17. jaanuaril 1919 kell 13.30
Pärast ranniku kindlustamist alustati dessandi maalesaatmist. Esimestena maabusid “Kalevilt” ja “Wrangelilt” ning ülejäänud laevade sõudepaatidel 1. soome vabatahtlike salga 2. ja 4. kompanii osad ning Narva koolipoiste rühm. Punased üritasid püssi- ja kuulipildujatulega maabumist takistada, 2 meest said kergelt haavata. Rannakaitsel asunud meremeeste salk tõmbus dessandi pealetungi tõttu tagasi Utria küla või Peetriristi suunas (andmed on vastuolulised). Dessandi maabumine oli vaevaline, sest koha valik ja aeg olid ebaõnnestunud – rand oli kivine ja puhus tugev tuul. Kokku suudeti maale saata umbes 200 meest.
Soome vabatahtlike 4. kompanii 2. rühma (2 kergekuulipildujat) eesotsas kompanii ülema lipnik Bror Dahlgreniga tungis edasi Utria küla suunas. Külas olnud vastase eskadron (umbes 50 mõõka) sunniti Repniku suunas põgenema. Soomlased jälitasid neid, Repniku mõisa lähedal vangistati vastase voor, kust saadi ka korralik sõjasaak (1 raskekuulipilduja, 1 väliköök, 8 mitmesugust vooriveokit) ja 10 vangi.
Soomlased jätkasid edasitungi ja hõivasid õhtul kella 18.00 ajal Laagna mõisa. Seejärel asusid nad kaitsele, et oodata ülejäänud kompanii kohalejõudmist. Luuresalk hõivas Mereküla. Kompanii peajõud koondusid Utria külla, ühtlasi saabus sinna ka major Ekström koos Narva koolipoistega. Laagna mõisa vallutamisega suudeti läbi lõigata Vaivara ja Narva maantee.
Pitka sõitis kell 15.50 “Lennukiga” Narva-Jõesuud ja Narvat pommitama, jättes “Lembitu” dessandi tegevust katma. Pitka jõudis tagasi kell 19.00. Tema retke eesmärk oli tekitada segadust ja jätta Punaarmeele mulje, et tegemist on suureulatusliku rünnakuga.

3.1. Dessandi maandamise ajutine katkestamine 17. jaanuari õhtul
Eelosade edasitungi kestel jätkati maabumist, kuid tugeva lainetuse tõttu muutus see aina raskemaks. Mitu paati läks ümber, meestel tuli kas kaldale ujuda või läbi vee sumada. Kuigi Ekström nõudis kogu oma salga maalesaatmist, õnnestus vaid suure vaevaga maale saata 2. ja 4. soomlaste kompanii. Kokku oli 17. jaanuari õhtuks maabunud 250–300 meest. Tugeva tuule ja lainetuse tõttu katkestas üldjuht kapten Johan Pitka 17. jaanuaril kell 18.40 ajutiselt dessandi maandamise.
Pitka oli dessandi saatuse pärast mures, sest maabunute laskemoon võis peagi lõppeda, lisaks ei olnud täpseid andmeid vaenlase asukohast ega jõudude suurusest. Dessandi toetuseks võtsid laevad arvatavad vaenlase positsioonid ja Auvere jaama tule alla. Pitka pöördus ka raadio teel ülemjuhatuse poole, et see kiirustaks tagant Narva suunas tungivaid 1. diviisi osi. 1. diviisi osad vallutasid 17. jaanuaril Jõhvi.

4. Dessandi lõplik maabumine
Narva koolipoisid asusid omaalgatuslikult uut maabumiskohta otsima, mis ka leiti. Sellest teatati kohe ka Pitkale, kes andis kell 23.00 käsu maabumist jätkata. Maabumine algas kesköö paiku. Esimesena läks maale soomlaste luurekomando, seejärel soomlaste 3. kompanii ja 1. kompanii. Kõige viimasena maabus dessantpataljon. Maabumisel kasutati ka kohalike elanike paate. Kella 11.00-ks 18. jaanuaril oli kogu dessant maabunud.
Maabumise ajal panid Paulus ja Ekström paika edasise tegevusplaani, mis oli järgmine: soome 2. kompaniil jätkata kell 8.00 edasitungi üle Narva-Jõesuu Riigikülla, kus see pidi ühinema 1. kompaniiga ja seejärel Narva linna tungima. 3. kompanii saadeti Laagnasse 4. kompaniid välja vahetama. 4. kompanii koos luurekomando ja venelaste rühmaga pidi suunduma mööda maanteed Narva linna peale. Dessantpataljon koos soomlaste 1. kompaniiga pidi liikuma Laagna peale. Narva koolipoiste rühm jagati soome kompaniide vahel teejuhtideks. Tagala ja Utria küla kaitsele määrati dessantpataljoni 2. rood.
Vastane asus Vaivara mõisa ja Perjatsi küla ees I maailmasõja aegsetes kaevikutes. Luureandmeil tegutsesid raudteel ka kaks punaste soomusrongi, üks Auvere rajoonis ja teine Auvere-Mereküla haruteel.

4.1. Lahingud Utrias ja Laagna mõisa ümbruses 18. jaanuaril 1919
Utria küla ja tagala kaitseks jäetud dessantpataljoni 2. roodu (80–90 meest; neli rühma) ülesandeks oli ka teha luuret Vaivara piirkonnas ja lõigata seal läbi Vaivara-Narva maantee. Utria külla jäeti kaks rühma (kokku 40 meest), mis asusid positsioonile poolkaares ümber küla: üks kahel pool Vaivara mõisa poole viivat teed ja teine kahel pool Repniku kaudu Auvere jaama viivat teed. Kolmandast rühmast saadeti välja kaks patrulli (mõlemas u 10 meest). Neist üks läks Vaivara suunas, selgitamaks välja, kelle käes on Vaivara ümbrus, ja teine Narva-Tallinna maantee suunas. Lisaks pidi salk hõivama Kaasiku kõrtsi ja tegema luuret Auvere suunas. Salgal tekkis tulevahetus vaenlase ratsasalgaga, mis tagasi löödi. Ühe rühma jättis rooduülem Utria koolimaja reservi.
Kella 10.00–10.30 ajal suundus Ekström koos soome 1. kompaniiga Laagna poole, saates ühe rühma üle Puhkova küla Vodava küla suunas luurele. Kapten Paulus koos dessantpataljoni 1. ja 3. rooduga suundus samuti Laagna mõisa poole. Utria külast läksid dessantosad liikvele rännakkolonnis, kusjuures nende pihta avati harvtuli, mis tuli Repniku suunast.
Soomlased olid Laagna mõisa vallutanud juba 17. jaanuari õhtul, öö möödus rahulikult. Hommikul kella 07.00 ajal saadeti kaks jagu Repniku mõisa suunas luurele. Neile tungiti ootamatult kallale ja soomlased olid sunnitud taganema. Lahingus kaotas salk ühe mehe surnuna ja 8 haavatutena, viimastest surid 2 hiljem haavadesse. Kella 11.00 ajal jõudis mõisa soomlaste 3. kompanii, keskpäevaks ka Pauluse 1. ja 3. rood, kes jäid algul reservi. Soomlaste 3. kompanii asus mõisa kaitsele, dessantpataljoni 1. rood Utria tee äärde mõisa küüni juurde, 3. rood mõisast põhja poole liivaauku. Ekström saatis soomlaste luurekomando koos venelaste salgaga mööda maanteed edasi Narva suunas. Punaste soomusrong hakkas mõisa tulistama, kuid sellest hoolimata järgnesid soome 1. ja 4. kompanii luurekomandole.
Peatselt märgati kahe vaenlase aheliku lähenemist mõisale läänest, lisaks suurem salk kolonnis maanteed mööda (arvatavasti oli tegu 47. kütipolgu osadega). Esialgu arvati, et tegemist on oma 1. diviisi väeosaga, kuid peagi selgus, et need on punased. Mõisast avati punastele tuli, viimane peatus mõneks ajaks, kuid ahelikud hakkasid peagi uuesti mõisale lähenema, üritades seda mõlemalt tiivalt haarata. 1. dessantrood asus Utria tee äärde ahelikku. Vasakul tiival asetsenud soome 3. kompaniil õnnestus vastane tagasi lüüa. Paremal tiival tegid eestlased ja soomlased vasturünnaku ja sundisid vastase edelasse ja lõunasse taganema. Punaste kaotused on teadmata, üks soomlane sai surma.
Ekström arvas, et vastane on lõplikud taandunud ja tegi korralduse ka 3. kompanii Narva peale saatmiseks. Kuid umbes kella 14.00 ajal algas uus punaste rünnak. Soomlased asusid uuesti ahelikku, jäädes mõisast itta maantee äärde. 3. dessantrood asus ahelikku soomlastest vasakule, mõisast kirdes asuva tuuliku suunas. 1. rood võttis positsioonid soomlastest paremal (teise versiooni järgi oli osade asetsus järgmine: soomlased mõisa aias, 1. dessantrood Vaivara suunas, 3. dessantrood Narva suunas). Punaste poolel ründas 53. Viljandi kütipolgu 1. pataljon (kuni 400 meest), lisaks tegutsesid veel 47. kütipolgu ja 7. Petrogradi kütipolgu osad, mis aga oma madala moraali tõttu peagi laiali jooksid.
Punased tungisid mõisa peale lõunasuunalt. Algul oli nende tuli tabav, dessantpataljoni osad ei olnud veel jõudnud oma positsioone sisse võtta ja 3. dessantroodust said 10 meest haavata. Äge tulevahetus kestis kuni pimedani. Kella 15.00 paiku suundus dessantpataljoni ülem Utria külla abi järele. dessantpataljoni 2. rood jõudis kohale kella 16.00 paiku, kuid selleks ajaks oli lahing juba lõppemas.
Punaste ahelik tungis 3. dessantroodu positsioonideni ja võttis vangi rooduülema ning 2 reameest. Ülema kaotusest hoolimata pidas rood vaenlase survele vastu. Pimeduse varjus tõmbusid punased tagasi. Nad kaotasid umbes 50 meest haavatute ja surnutena. Soomlastel langes 3 ja sai haavata 9 meest, eestlastel langes 1, sai haavata 11–12 ja langes vangi 3 meest.
Vastase uut pealetungi peljates jäid soomlased ja eestlased kuni keskööni oma positsioonidele. Alles pärast keskööd, kui 1. diviisi 1. jalaväepolgu 13. rood ja Kalevlaste Maleva 2. rood jõudsid idast tulles Laagna mõisa, lahkuti oma positsioonidelt.

5. Edasitung Narva-Jõesuu ja Narva suunas 18. jaanuaril 1919
Eesti 1. diviisi osad olid 18. jaanuari jooksul kiiresti edasi tunginud ja jõudsid 19. jaanuari varahommikuks Auvere-Repniku rajooni. Esimestena jõudsid dessantüksuste piirkonda 1. polgu 13. rood ja Kalevlaste Maleva 2. rood (esimene kella 19.00 ajal ja teine kella 22.00 ajal). 19. jaanuaril kella 01.00 paiku jätkasid Laagna ja Utria piirkonnas olevad Eesti väed liikumist mööda Narva maanteed Narva suunas. Avangardis olid soomlased ja nende järel dessantpataljon. Tee peal olulist vastupanu ei kohatud ja kella 05.00 paiku jõuti Narva.

5.1. Soomlaste 1. ja 2. kompanii tegevus ja Narva vallutamine
Soomlaste 2. kompanii koos grupi Narva koolipoistega asus 18. jaanuari hommikul kella 08.00 ajal liikuma Narva-Jõesuu suunas. Mindi mööda randa Merekülast Narva-Jõesuu poole, teel märkimisväärset vastupanu ei kohatud. Alles Narva-Jõesuus avaldas vaenlane vastupanu, mis likvideeriti kiiresti ja kella 11-ks oli Narva-Jõesuu vallutatud. Samal ajal saabusid Narva-Jõesuhu ka “Lembit” ja “Lennuk”, mis võtsid tule alla arvatavad vaenlase positsioonid Riigikülas. Kell 13.00 läks “Lennuk” tagasi Utria alla, kuid “Lembit” jätkas pealetungi toetamist. Kell 15.00 saatis Pitka maale meremeeste dessantüksuse ltn Härmi juhatusel, kes ühtlasi määrati Narva-Jõesuu komandandiks. Soomlaste kompanii suundus kohe pärast alevi kindlustamist Riigiküla suunas.
Soomlaste 1. kompanii suundus 18. jaanuaril keskpäeval üle Puhkova küla Peetristi suunas. Teel vastast ei kohatud. Peeterristi piirkonnast suunduti üle Sininõmme Riigiküla poole, kuhu jõuti umbes kella ühe-kahe ajal päeval. Kuigi 1. kompanii pidi ootama 2. kompanii kohalejõudmist, otsustas kapten Eskola mööda jõekallast Narva suunas edasi liikuda. Punaste vastupanu oli nõrk ja kella 17.20 ajal tungiti Narva eeslinna. Linnas avaldas vaenlane vastupanu.
Soomlaste 2. kompanii oli sel ajal veel Narva-Jõesuus. Kell 14.30 hakati “Lembitu” tule toetusel liikuma Riigiküla suunas, kuhu jõuti tund aega hiljem. Sinna jõudes selgus, et 1. kompanii oli sealt juba Narva peale läinud. 2. kompanii liikus edasi Narva poole, linna jõuti kella 18.40 paiku ja ühineti 1. kompaniiga. Narvas algasid juba 1. kompanii sissetungi ajal tänavalahingud. Kella seitsmeks oli jõe läänekaldal asuv linna põhiosa juba vaenlasest puhastatud, tule alla võeti puusild. Lahingud punastega jätkusid terve öö, nende käes olid tähtsamatest punktidest raudteesild ja jaam. Soomlased olid linnas selges vähemuses, kuid sellest hoolimata ei teatatud linnatungimisest ei oma pataljoni ülemale ega kapten Paulusele. Viimased said sellest teada alles 18. jaanuari hilisõhtul. See andis punastele aega linnast taganemiseks.


5.2. Soomlaste 4. kompanii tegevus
4. kompanii koos luurekomandoga suundus samal ajal, kui Laagna mõisa juures algasid lahingud, mööda Narva maanteed Peeterristi suunas. Peeterristis pani vaenlane visalt vastu, kuid lõpuks vastupanu murti. Soomlaste vastu tegutsenud punamadrused taganesid siit nüüd Olgino mõisani. Mõisas üritasid nad uuesti vastu hakata, kuid peagi murti ka see vastupanu. 4. kompanii jäi mõisa, luurekomando aga tungis edasi. Äke küla juures kohati Narva suunas taanduvat vaenlase suurtükiväekolonni. Tekkinud tulevahetuses langes üks soomlane. Vaenlase kolonnil õnnestus taanduda.
Soomlased tungisid seejärel edasi ja jõudsid Narva esimeste majadeni, kuid siin löödi nende väikesearvuline komando 54. Viljandi kütipolgu allüksuste poolt tagasi. Luurekomando ülem palus 4. kompaniilt abi, kuid kompaniiülem keeldus pealetungi jätkamisest, viidates meeskonna väsimusele. Luurekomando oli sunnitud taanduma Tšorna küla juurde, kus asus ka 4. kompanii, mille ülem otsustas edasi tungida alles 19. jaanuari varahommikul. Samal ajal aga pidasid 1. ja 2. kompanii Narvas tänavalahinguid. Arvatavasti ei teadnud 4. kompanii ülem sellest midagi.

6. Narva lõplik vallutamine 19. jaanuaril 1919.
Sisuliselt lõppes lahing Narva pärast 19. jaanuari hommikul kell 9. Vastane oli öösel linna maha jätnud ja Jamburgi suunas taganenud. Hommikul saadeti luurekomando Jaanilinna, mis leiti tühi olevat. Kell 10 olid kõik dessantoperatsioonist osa võtnud üksused linna koondunud. Eesti 1. diviisi allüksused jõudsid linna keskpäeva paiku.

Kokkuvõtte

Eesti ja Soome vägede kaotused täpsed andmed, dessantoperatsiooni kestel kahjuks puuduvad. Teadaolevad arvandmed on järgmised. Soomlased kaotasid 3 meest langenutena ja 11 haavatuna, eestlased ühe langenuna 11-12 meest haavatuna ja 3 meest langes vangi. Narva linnas toimunud tänavalahingute kaotused on kahjuks teadmata.
Üldiselt õnnestus dessant täielikult. Dessant täitis talle antud kohustuse ja vallutas tagasi Narva-Jõesuu ja Narva linna. Dessandi õnnestumine oli ka suureks moraalseks võiduks Eesti vägede jaoks.


Allikad ja kirjandus
Eesti Riigiarhiiv (ERA) f. 2124 (Vabadussõja Ajaloo Komitee Töökomisjon), n. 3, s. 331.
ERA f. 2124, n. 3, s. 423.
ERA f. 2124, n. 3, s. 768.
Kivimägi, R. Vastupealetung Põhjarindel 1919. a. Käsikiri, 1939. (ERA, f. 2124, n. 3, s. 420)
Eesti Vabadussõda 1918–1920. 1. Koostanud A. Traksmaa ...jt. 3. trüki toimetanud Heido Ots, Sirje Laidre, järelsõna Hannes Walter. Tallinn, Mats, 1996.
Mati Õun, Hannes Walter, Peedu Sammalsoo. Võitlused Läänemerel 1918–1919. Tallinn, Olion, 2003.