Utria dessant 17. – 19. jaanuaril 1919
Siim Õismaa, Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri Muuseum
1. Dessandi eesmärk ja operatsioonis osalenud üksused
Utria dessant oli Eesti merejõudude kõige suurem dessantoperatsioon. Dessandi eesmärgiks oli toetada maavägede edasitungi Narva suunas ning vallutada Narva-Jõesuu ja Narva linn.
1.1.1. Eesti merejõud
Laevastiku juhatajaks ja dessantoperatsiooni üldjuhiks oli kapten Johan Pitka. Laevastikus oli 9 laeva:
1) suurtükilaev “Lembit”(kaks 120 mm ja neli 75 mm suurtükki).
2) hävitaja “Lennuk”(viis 102 mm ja üks 37 mm suurtükk, 3 kolmetorulist 457 mm torpeedoaparaati, kuni 100 miini) .
3) suurtükilaev “Laene”(üks 57 mm suurtükk).
4) suurtükilaev “Lood”(üks 37 mm suurtükk).
5) miiniveeskaja-traalerid “Kalev” ja “Olev” (mõlemal üks 37 mm suurtükk ja 15 miini).
6) jäämurdjad-puksiirid “Reval” ja “Wrangel”.
Dessantüksused asusid Kunda sadamas laevadele 17. jaanuari varahommikuks.
1.1.2. Eesti dessantüksused
1) Dessantpataljon – ülem staabikapten (alamkapten) Karl Aleksander Paulus
1. rood – leitnant Karl Tulmin (u 100 meest).
2. rood – leitnant Janson (u 100 meest).
3. rood – staabikapten (alamkapten) Rebane (u 100 meest).
2) Narva Kaitseliidu salk (Narva koolipoiste rühm) – lipnik Aleksandrov (28 meest).
3) Vene valgete Põhjakorpuse 1. Tallinna vene ohvitseride partisanisalga allüksus (29 või 30 meest).
Kokku kuni 400 meest.
4) soome vabatahtlike salk – major Martin Ekström (4 kompaniid; kokku umbes 600 meest).
1.2 Vastane: 6. kütidiviisi ja 10. kütidiviisi osad
Üksused, mis tegutsesid otseselt dessandi vastu:
1) 86. polk – u 500 tääki 10 raskekuulipildujat. Rannikukaitse alates Mummasaarest kuni Merekülani, ülesandega takistada dessandi maabumist. Viidi 18. jaanuari hommikul Vaivarasse. Langes 18. jaanuaril Sinimägedes pea täies koosseisus 1. diviisi osade kätte vangi.
2) 50. polk (üks pataljon) – u 200 tääki. Narva-Jõesuu piirkonnas; jooksis laiali kui, Eesti laevastik Narva-Jõesuud pommitas.
3) 7. Petrogradi kütipolk – u 820 tääki. Reservis Narvas, suurem osa keeldus 18. jaanuaril rindele minemast ja jooksis laiali; väiksem osa osales lahinguis dessandi vastu.
4) Mereväelaste koondsalk – u 200 tääki,
5) 53. Viljandi kütipolgu 1. pataljon. (4 roodu)
6) 54. kütipolgu osad
7) Üks suurtükipatarei ( 4 suurtükki).
8 ) Soomusrong (suurtükkide ja kuulipildujatega varustatud)
9) 47. kütipolgu osad – 150 tääki.
10) Eskadron – kuni 50 mõõka.
Kokku võis olla 1000–1500 tääki, paarkümmend raskekuulipildujat ja 4–10 suurtükki (koos soomusrongi omadega). Eesti vägede kasuks oli punaste madal moraal.
2. Dessantpiirkonda saabumine ja võitlus vastaste suurtükipatareiga 17. jaanuaril 1919
Kundast asuti liikuma 17. jaanuari varahommikul kell 03.15. Laevastiku eesotsas oli “Lembit”, millele järgnesid ülejäänud laevad. Hävitaja (tolleaja keelepruugis – miiniristleja) “Lennuk” veeskas samal ajal miinid poole tunni tee kaugusel Narva-Jõesuust idas, kaitsmaks laevastikku võimaliku ohu eest. Laevastiku peajõud jõudsid kella 10-ks Vaivara lahte, Mummassaare kohale. Rannikul märgati ratsanikke, kelle suunas avati tuli. Peatselt avasid Eesti laevastiku suunas tule punaste soomusrong ja suurtükipatarei, Eesti laevastik vastas samaga. Kell 10.30 jõudis “Lennuk” laevastiku juurde tagasi ja asus ka punastega tulevahetusse. Punaste tuli oli täpne ja nii mõnedki mürsud langesid laevadele ohtlikult lähedale. Kaitsmaks oma laevu, andis Pitka käsu dessantalustel tulepiirkonnast lahkuda. Ka sõjalaevad olid sunnitud oma positsioone vahetama. Positsioonide vahetamise ajal said 2–3 meest vigastada seoses laskemoonakastide ümberkukkumisega (arvatavasti “Revalil”). Sõjalaevade tuli sundis punaste soomusrongi Mereküla raudteeharult Auvere suunas taanduma. Kella 13.00 ajal avastas “Lembitu” komandör leitnant Jaan Klaar vastase suurtükipatarei asukoha ja koondas sinna “Lembitu” ja “Lennuki” tule. Mõne kogupaugu järel punaste patarei vaikis: üks suurtükk purustati, 2 said kergemaid vigastusi ja jäeti punaste poolt maha. Terveksjäänud suurtükk langes sõjasaagiks 17. jaanuari õhtul Merekülas.
Utria dessant
3. Dessandi eelosade maabumine ja edasitung Utria küla suunas 17. jaanuaril 1919 kell 13.30
Pärast ranniku kindlustamist alustati dessandi maalesaatmist. Esimestena maabusid “Kalevilt” ja “Wrangelilt” ning ülejäänud laevade sõudepaatidel 1. soome vabatahtlike salga 2. ja 4. kompanii osad ning Narva koolipoiste rühm. Punased üritasid püssi- ja kuulipildujatulega maabumist takistada, 2 meest said kergelt haavata. Rannakaitsel asunud meremeeste salk tõmbus dessandi pealetungi tõttu tagasi Utria küla või Peetriristi suunas (andmed on vastuolulised). Dessandi maabumine oli vaevaline, sest koha valik ja aeg olid ebaõnnestunud – rand oli kivine ja puhus tugev tuul. Kokku suudeti maale saata umbes 200 meest.
Soome vabatahtlike 4. kompanii 2. rühma (2 kergekuulipildujat) eesotsas kompanii ülema lipnik Bror Dahlgreniga tungis edasi Utria küla suunas. Külas olnud vastase eskadron (umbes 50 mõõka) sunniti Repniku suunas põgenema. Soomlased jälitasid neid, Repniku mõisa lähedal vangistati vastase voor, kust saadi ka korralik sõjasaak (1 raskekuulipilduja, 1 väliköök, 8 mitmesugust vooriveokit) ja 10 vangi.
Soomlased jätkasid edasitungi ja hõivasid õhtul kella 18.00 ajal Laagna mõisa. Seejärel asusid nad kaitsele, et oodata ülejäänud kompanii kohalejõudmist. Luuresalk hõivas Mereküla. Kompanii peajõud koondusid Utria külla, ühtlasi saabus sinna ka major Ekström koos Narva koolipoistega. Laagna mõisa vallutamisega suudeti läbi lõigata Vaivara ja Narva maantee.
Pitka sõitis kell 15.50 “Lennukiga” Narva-Jõesuud ja Narvat pommitama, jättes “Lembitu” dessandi tegevust katma. Pitka jõudis tagasi kell 19.00. Tema retke eesmärk oli tekitada segadust ja jätta Punaarmeele mulje, et tegemist on suureulatusliku rünnakuga.
3.1. Dessandi maandamise ajutine katkestamine 17. jaanuari õhtul
Eelosade edasitungi kestel jätkati maabumist, kuid tugeva lainetuse tõttu muutus see aina raskemaks. Mitu paati läks ümber, meestel tuli kas kaldale ujuda või läbi vee sumada. Kuigi Ekström nõudis kogu oma salga maalesaatmist, õnnestus vaid suure vaevaga maale saata 2. ja 4. soomlaste kompanii. Kokku oli 17. jaanuari õhtuks maabunud 250–300 meest. Tugeva tuule ja lainetuse tõttu katkestas üldjuht kapten Johan Pitka 17. jaanuaril kell 18.40 ajutiselt dessandi maandamise.
Pitka oli dessandi saatuse pärast mures, sest maabunute laskemoon võis peagi lõppeda, lisaks ei olnud täpseid andmeid vaenlase asukohast ega jõudude suurusest. Dessandi toetuseks võtsid laevad arvatavad vaenlase positsioonid ja Auvere jaama tule alla. Pitka pöördus ka raadio teel ülemjuhatuse poole, et see kiirustaks tagant Narva suunas tungivaid 1. diviisi osi. 1. diviisi osad vallutasid 17. jaanuaril Jõhvi.
4. Dessandi lõplik maabumine
Narva koolipoisid asusid omaalgatuslikult uut maabumiskohta otsima, mis ka leiti. Sellest teatati kohe ka Pitkale, kes andis kell 23.00 käsu maabumist jätkata. Maabumine algas kesköö paiku. Esimesena läks maale soomlaste luurekomando, seejärel soomlaste 3. kompanii ja 1. kompanii. Kõige viimasena maabus dessantpataljon. Maabumisel kasutati ka kohalike elanike paate. Kella 11.00-ks 18. jaanuaril oli kogu dessant maabunud.
Maabumise ajal panid Paulus ja Ekström paika edasise tegevusplaani, mis oli järgmine: soome 2. kompaniil jätkata kell 8.00 edasitungi üle Narva-Jõesuu Riigikülla, kus see pidi ühinema 1. kompaniiga ja seejärel Narva linna tungima. 3. kompanii saadeti Laagnasse 4. kompaniid välja vahetama. 4. kompanii koos luurekomando ja venelaste rühmaga pidi suunduma mööda maanteed Narva linna peale. Dessantpataljon koos soomlaste 1. kompaniiga pidi liikuma Laagna peale. Narva koolipoiste rühm jagati soome kompaniide vahel teejuhtideks. Tagala ja Utria küla kaitsele määrati dessantpataljoni 2. rood.
Vastane asus Vaivara mõisa ja Perjatsi küla ees I maailmasõja aegsetes kaevikutes. Luureandmeil tegutsesid raudteel ka kaks punaste soomusrongi, üks Auvere rajoonis ja teine Auvere-Mereküla haruteel.
4.1. Lahingud Utrias ja Laagna mõisa ümbruses 18. jaanuaril 1919
Utria küla ja tagala kaitseks jäetud dessantpataljoni 2. roodu (80–90 meest; neli rühma) ülesandeks oli ka teha luuret Vaivara piirkonnas ja lõigata seal läbi Vaivara-Narva maantee. Utria külla jäeti kaks rühma (kokku 40 meest), mis asusid positsioonile poolkaares ümber küla: üks kahel pool Vaivara mõisa poole viivat teed ja teine kahel pool Repniku kaudu Auvere jaama viivat teed. Kolmandast rühmast saadeti välja kaks patrulli (mõlemas u 10 meest). Neist üks läks Vaivara suunas, selgitamaks välja, kelle käes on Vaivara ümbrus, ja teine Narva-Tallinna maantee suunas. Lisaks pidi salk hõivama Kaasiku kõrtsi ja tegema luuret Auvere suunas. Salgal tekkis tulevahetus vaenlase ratsasalgaga, mis tagasi löödi. Ühe rühma jättis rooduülem Utria koolimaja reservi.
Kella 10.00–10.30 ajal suundus Ekström koos soome 1. kompaniiga Laagna poole, saates ühe rühma üle Puhkova küla Vodava küla suunas luurele. Kapten Paulus koos dessantpataljoni 1. ja 3. rooduga suundus samuti Laagna mõisa poole. Utria külast läksid dessantosad liikvele rännakkolonnis, kusjuures nende pihta avati harvtuli, mis tuli Repniku suunast.
Soomlased olid Laagna mõisa vallutanud juba 17. jaanuari õhtul, öö möödus rahulikult. Hommikul kella 07.00 ajal saadeti kaks jagu Repniku mõisa suunas luurele. Neile tungiti ootamatult kallale ja soomlased olid sunnitud taganema. Lahingus kaotas salk ühe mehe surnuna ja 8 haavatutena, viimastest surid 2 hiljem haavadesse. Kella 11.00 ajal jõudis mõisa soomlaste 3. kompanii, keskpäevaks ka Pauluse 1. ja 3. rood, kes jäid algul reservi. Soomlaste 3. kompanii asus mõisa kaitsele, dessantpataljoni 1. rood Utria tee äärde mõisa küüni juurde, 3. rood mõisast põhja poole liivaauku. Ekström saatis soomlaste luurekomando koos venelaste salgaga mööda maanteed edasi Narva suunas. Punaste soomusrong hakkas mõisa tulistama, kuid sellest hoolimata järgnesid soome 1. ja 4. kompanii luurekomandole.
Peatselt märgati kahe vaenlase aheliku lähenemist mõisale läänest, lisaks suurem salk kolonnis maanteed mööda (arvatavasti oli tegu 47. kütipolgu osadega). Esialgu arvati, et tegemist on oma 1. diviisi väeosaga, kuid peagi selgus, et need on punased. Mõisast avati punastele tuli, viimane peatus mõneks ajaks, kuid ahelikud hakkasid peagi uuesti mõisale lähenema, üritades seda mõlemalt tiivalt haarata. 1. dessantrood asus Utria tee äärde ahelikku. Vasakul tiival asetsenud soome 3. kompaniil õnnestus vastane tagasi lüüa. Paremal tiival tegid eestlased ja soomlased vasturünnaku ja sundisid vastase edelasse ja lõunasse taganema. Punaste kaotused on teadmata, üks soomlane sai surma.
Ekström arvas, et vastane on lõplikud taandunud ja tegi korralduse ka 3. kompanii Narva peale saatmiseks. Kuid umbes kella 14.00 ajal algas uus punaste rünnak. Soomlased asusid uuesti ahelikku, jäädes mõisast itta maantee äärde. 3. dessantrood asus ahelikku soomlastest vasakule, mõisast kirdes asuva tuuliku suunas. 1. rood võttis positsioonid soomlastest paremal (teise versiooni järgi oli osade asetsus järgmine: soomlased mõisa aias, 1. dessantrood Vaivara suunas, 3. dessantrood Narva suunas). Punaste poolel ründas 53. Viljandi kütipolgu 1. pataljon (kuni 400 meest), lisaks tegutsesid veel 47. kütipolgu ja 7. Petrogradi kütipolgu osad, mis aga oma madala moraali tõttu peagi laiali jooksid.
Punased tungisid mõisa peale lõunasuunalt. Algul oli nende tuli tabav, dessantpataljoni osad ei olnud veel jõudnud oma positsioone sisse võtta ja 3. dessantroodust said 10 meest haavata. Äge tulevahetus kestis kuni pimedani. Kella 15.00 paiku suundus dessantpataljoni ülem Utria külla abi järele. dessantpataljoni 2. rood jõudis kohale kella 16.00 paiku, kuid selleks ajaks oli lahing juba lõppemas.
Punaste ahelik tungis 3. dessantroodu positsioonideni ja võttis vangi rooduülema ning 2 reameest. Ülema kaotusest hoolimata pidas rood vaenlase survele vastu. Pimeduse varjus tõmbusid punased tagasi. Nad kaotasid umbes 50 meest haavatute ja surnutena. Soomlastel langes 3 ja sai haavata 9 meest, eestlastel langes 1, sai haavata 11–12 ja langes vangi 3 meest.
Vastase uut pealetungi peljates jäid soomlased ja eestlased kuni keskööni oma positsioonidele. Alles pärast keskööd, kui 1. diviisi 1. jalaväepolgu 13. rood ja Kalevlaste Maleva 2. rood jõudsid idast tulles Laagna mõisa, lahkuti oma positsioonidelt.
Pärast ranniku kindlustamist alustati dessandi maalesaatmist. Esimestena maabusid “Kalevilt” ja “Wrangelilt” ning ülejäänud laevade sõudepaatidel 1. soome vabatahtlike salga 2. ja 4. kompanii osad ning Narva koolipoiste rühm. Punased üritasid püssi- ja kuulipildujatulega maabumist takistada, 2 meest said kergelt haavata. Rannakaitsel asunud meremeeste salk tõmbus dessandi pealetungi tõttu tagasi Utria küla või Peetriristi suunas (andmed on vastuolulised). Dessandi maabumine oli vaevaline, sest koha valik ja aeg olid ebaõnnestunud – rand oli kivine ja puhus tugev tuul. Kokku suudeti maale saata umbes 200 meest.
Soome vabatahtlike 4. kompanii 2. rühma (2 kergekuulipildujat) eesotsas kompanii ülema lipnik Bror Dahlgreniga tungis edasi Utria küla suunas. Külas olnud vastase eskadron (umbes 50 mõõka) sunniti Repniku suunas põgenema. Soomlased jälitasid neid, Repniku mõisa lähedal vangistati vastase voor, kust saadi ka korralik sõjasaak (1 raskekuulipilduja, 1 väliköök, 8 mitmesugust vooriveokit) ja 10 vangi.
Soomlased jätkasid edasitungi ja hõivasid õhtul kella 18.00 ajal Laagna mõisa. Seejärel asusid nad kaitsele, et oodata ülejäänud kompanii kohalejõudmist. Luuresalk hõivas Mereküla. Kompanii peajõud koondusid Utria külla, ühtlasi saabus sinna ka major Ekström koos Narva koolipoistega. Laagna mõisa vallutamisega suudeti läbi lõigata Vaivara ja Narva maantee.
Pitka sõitis kell 15.50 “Lennukiga” Narva-Jõesuud ja Narvat pommitama, jättes “Lembitu” dessandi tegevust katma. Pitka jõudis tagasi kell 19.00. Tema retke eesmärk oli tekitada segadust ja jätta Punaarmeele mulje, et tegemist on suureulatusliku rünnakuga.
3.1. Dessandi maandamise ajutine katkestamine 17. jaanuari õhtul
Eelosade edasitungi kestel jätkati maabumist, kuid tugeva lainetuse tõttu muutus see aina raskemaks. Mitu paati läks ümber, meestel tuli kas kaldale ujuda või läbi vee sumada. Kuigi Ekström nõudis kogu oma salga maalesaatmist, õnnestus vaid suure vaevaga maale saata 2. ja 4. soomlaste kompanii. Kokku oli 17. jaanuari õhtuks maabunud 250–300 meest. Tugeva tuule ja lainetuse tõttu katkestas üldjuht kapten Johan Pitka 17. jaanuaril kell 18.40 ajutiselt dessandi maandamise.
Pitka oli dessandi saatuse pärast mures, sest maabunute laskemoon võis peagi lõppeda, lisaks ei olnud täpseid andmeid vaenlase asukohast ega jõudude suurusest. Dessandi toetuseks võtsid laevad arvatavad vaenlase positsioonid ja Auvere jaama tule alla. Pitka pöördus ka raadio teel ülemjuhatuse poole, et see kiirustaks tagant Narva suunas tungivaid 1. diviisi osi. 1. diviisi osad vallutasid 17. jaanuaril Jõhvi.
4. Dessandi lõplik maabumine
Narva koolipoisid asusid omaalgatuslikult uut maabumiskohta otsima, mis ka leiti. Sellest teatati kohe ka Pitkale, kes andis kell 23.00 käsu maabumist jätkata. Maabumine algas kesköö paiku. Esimesena läks maale soomlaste luurekomando, seejärel soomlaste 3. kompanii ja 1. kompanii. Kõige viimasena maabus dessantpataljon. Maabumisel kasutati ka kohalike elanike paate. Kella 11.00-ks 18. jaanuaril oli kogu dessant maabunud.
Maabumise ajal panid Paulus ja Ekström paika edasise tegevusplaani, mis oli järgmine: soome 2. kompaniil jätkata kell 8.00 edasitungi üle Narva-Jõesuu Riigikülla, kus see pidi ühinema 1. kompaniiga ja seejärel Narva linna tungima. 3. kompanii saadeti Laagnasse 4. kompaniid välja vahetama. 4. kompanii koos luurekomando ja venelaste rühmaga pidi suunduma mööda maanteed Narva linna peale. Dessantpataljon koos soomlaste 1. kompaniiga pidi liikuma Laagna peale. Narva koolipoiste rühm jagati soome kompaniide vahel teejuhtideks. Tagala ja Utria küla kaitsele määrati dessantpataljoni 2. rood.
Vastane asus Vaivara mõisa ja Perjatsi küla ees I maailmasõja aegsetes kaevikutes. Luureandmeil tegutsesid raudteel ka kaks punaste soomusrongi, üks Auvere rajoonis ja teine Auvere-Mereküla haruteel.
4.1. Lahingud Utrias ja Laagna mõisa ümbruses 18. jaanuaril 1919
Utria küla ja tagala kaitseks jäetud dessantpataljoni 2. roodu (80–90 meest; neli rühma) ülesandeks oli ka teha luuret Vaivara piirkonnas ja lõigata seal läbi Vaivara-Narva maantee. Utria külla jäeti kaks rühma (kokku 40 meest), mis asusid positsioonile poolkaares ümber küla: üks kahel pool Vaivara mõisa poole viivat teed ja teine kahel pool Repniku kaudu Auvere jaama viivat teed. Kolmandast rühmast saadeti välja kaks patrulli (mõlemas u 10 meest). Neist üks läks Vaivara suunas, selgitamaks välja, kelle käes on Vaivara ümbrus, ja teine Narva-Tallinna maantee suunas. Lisaks pidi salk hõivama Kaasiku kõrtsi ja tegema luuret Auvere suunas. Salgal tekkis tulevahetus vaenlase ratsasalgaga, mis tagasi löödi. Ühe rühma jättis rooduülem Utria koolimaja reservi.
Kella 10.00–10.30 ajal suundus Ekström koos soome 1. kompaniiga Laagna poole, saates ühe rühma üle Puhkova küla Vodava küla suunas luurele. Kapten Paulus koos dessantpataljoni 1. ja 3. rooduga suundus samuti Laagna mõisa poole. Utria külast läksid dessantosad liikvele rännakkolonnis, kusjuures nende pihta avati harvtuli, mis tuli Repniku suunast.
Soomlased olid Laagna mõisa vallutanud juba 17. jaanuari õhtul, öö möödus rahulikult. Hommikul kella 07.00 ajal saadeti kaks jagu Repniku mõisa suunas luurele. Neile tungiti ootamatult kallale ja soomlased olid sunnitud taganema. Lahingus kaotas salk ühe mehe surnuna ja 8 haavatutena, viimastest surid 2 hiljem haavadesse. Kella 11.00 ajal jõudis mõisa soomlaste 3. kompanii, keskpäevaks ka Pauluse 1. ja 3. rood, kes jäid algul reservi. Soomlaste 3. kompanii asus mõisa kaitsele, dessantpataljoni 1. rood Utria tee äärde mõisa küüni juurde, 3. rood mõisast põhja poole liivaauku. Ekström saatis soomlaste luurekomando koos venelaste salgaga mööda maanteed edasi Narva suunas. Punaste soomusrong hakkas mõisa tulistama, kuid sellest hoolimata järgnesid soome 1. ja 4. kompanii luurekomandole.
Peatselt märgati kahe vaenlase aheliku lähenemist mõisale läänest, lisaks suurem salk kolonnis maanteed mööda (arvatavasti oli tegu 47. kütipolgu osadega). Esialgu arvati, et tegemist on oma 1. diviisi väeosaga, kuid peagi selgus, et need on punased. Mõisast avati punastele tuli, viimane peatus mõneks ajaks, kuid ahelikud hakkasid peagi uuesti mõisale lähenema, üritades seda mõlemalt tiivalt haarata. 1. dessantrood asus Utria tee äärde ahelikku. Vasakul tiival asetsenud soome 3. kompaniil õnnestus vastane tagasi lüüa. Paremal tiival tegid eestlased ja soomlased vasturünnaku ja sundisid vastase edelasse ja lõunasse taganema. Punaste kaotused on teadmata, üks soomlane sai surma.
Ekström arvas, et vastane on lõplikud taandunud ja tegi korralduse ka 3. kompanii Narva peale saatmiseks. Kuid umbes kella 14.00 ajal algas uus punaste rünnak. Soomlased asusid uuesti ahelikku, jäädes mõisast itta maantee äärde. 3. dessantrood asus ahelikku soomlastest vasakule, mõisast kirdes asuva tuuliku suunas. 1. rood võttis positsioonid soomlastest paremal (teise versiooni järgi oli osade asetsus järgmine: soomlased mõisa aias, 1. dessantrood Vaivara suunas, 3. dessantrood Narva suunas). Punaste poolel ründas 53. Viljandi kütipolgu 1. pataljon (kuni 400 meest), lisaks tegutsesid veel 47. kütipolgu ja 7. Petrogradi kütipolgu osad, mis aga oma madala moraali tõttu peagi laiali jooksid.
Punased tungisid mõisa peale lõunasuunalt. Algul oli nende tuli tabav, dessantpataljoni osad ei olnud veel jõudnud oma positsioone sisse võtta ja 3. dessantroodust said 10 meest haavata. Äge tulevahetus kestis kuni pimedani. Kella 15.00 paiku suundus dessantpataljoni ülem Utria külla abi järele. dessantpataljoni 2. rood jõudis kohale kella 16.00 paiku, kuid selleks ajaks oli lahing juba lõppemas.
Punaste ahelik tungis 3. dessantroodu positsioonideni ja võttis vangi rooduülema ning 2 reameest. Ülema kaotusest hoolimata pidas rood vaenlase survele vastu. Pimeduse varjus tõmbusid punased tagasi. Nad kaotasid umbes 50 meest haavatute ja surnutena. Soomlastel langes 3 ja sai haavata 9 meest, eestlastel langes 1, sai haavata 11–12 ja langes vangi 3 meest.
Vastase uut pealetungi peljates jäid soomlased ja eestlased kuni keskööni oma positsioonidele. Alles pärast keskööd, kui 1. diviisi 1. jalaväepolgu 13. rood ja Kalevlaste Maleva 2. rood jõudsid idast tulles Laagna mõisa, lahkuti oma positsioonidelt.
5. Edasitung Narva-Jõesuu ja Narva suunas 18. jaanuaril 1919
Eesti 1. diviisi osad olid 18. jaanuari jooksul kiiresti edasi tunginud ja jõudsid 19. jaanuari varahommikuks Auvere-Repniku rajooni. Esimestena jõudsid dessantüksuste piirkonda 1. polgu 13. rood ja Kalevlaste Maleva 2. rood (esimene kella 19.00 ajal ja teine kella 22.00 ajal). 19. jaanuaril kella 01.00 paiku jätkasid Laagna ja Utria piirkonnas olevad Eesti väed liikumist mööda Narva maanteed Narva suunas. Avangardis olid soomlased ja nende järel dessantpataljon. Tee peal olulist vastupanu ei kohatud ja kella 05.00 paiku jõuti Narva.
5.1. Soomlaste 1. ja 2. kompanii tegevus ja Narva vallutamine
Soomlaste 2. kompanii koos grupi Narva koolipoistega asus 18. jaanuari hommikul kella 08.00 ajal liikuma Narva-Jõesuu suunas. Mindi mööda randa Merekülast Narva-Jõesuu poole, teel märkimisväärset vastupanu ei kohatud. Alles Narva-Jõesuus avaldas vaenlane vastupanu, mis likvideeriti kiiresti ja kella 11-ks oli Narva-Jõesuu vallutatud. Samal ajal saabusid Narva-Jõesuhu ka “Lembit” ja “Lennuk”, mis võtsid tule alla arvatavad vaenlase positsioonid Riigikülas. Kell 13.00 läks “Lennuk” tagasi Utria alla, kuid “Lembit” jätkas pealetungi toetamist. Kell 15.00 saatis Pitka maale meremeeste dessantüksuse ltn Härmi juhatusel, kes ühtlasi määrati Narva-Jõesuu komandandiks. Soomlaste kompanii suundus kohe pärast alevi kindlustamist Riigiküla suunas.
Soomlaste 1. kompanii suundus 18. jaanuaril keskpäeval üle Puhkova küla Peetristi suunas. Teel vastast ei kohatud. Peeterristi piirkonnast suunduti üle Sininõmme Riigiküla poole, kuhu jõuti umbes kella ühe-kahe ajal päeval. Kuigi 1. kompanii pidi ootama 2. kompanii kohalejõudmist, otsustas kapten Eskola mööda jõekallast Narva suunas edasi liikuda. Punaste vastupanu oli nõrk ja kella 17.20 ajal tungiti Narva eeslinna. Linnas avaldas vaenlane vastupanu.
Soomlaste 2. kompanii oli sel ajal veel Narva-Jõesuus. Kell 14.30 hakati “Lembitu” tule toetusel liikuma Riigiküla suunas, kuhu jõuti tund aega hiljem. Sinna jõudes selgus, et 1. kompanii oli sealt juba Narva peale läinud. 2. kompanii liikus edasi Narva poole, linna jõuti kella 18.40 paiku ja ühineti 1. kompaniiga. Narvas algasid juba 1. kompanii sissetungi ajal tänavalahingud. Kella seitsmeks oli jõe läänekaldal asuv linna põhiosa juba vaenlasest puhastatud, tule alla võeti puusild. Lahingud punastega jätkusid terve öö, nende käes olid tähtsamatest punktidest raudteesild ja jaam. Soomlased olid linnas selges vähemuses, kuid sellest hoolimata ei teatatud linnatungimisest ei oma pataljoni ülemale ega kapten Paulusele. Viimased said sellest teada alles 18. jaanuari hilisõhtul. See andis punastele aega linnast taganemiseks.
5.2. Soomlaste 4. kompanii tegevus
4. kompanii koos luurekomandoga suundus samal ajal, kui Laagna mõisa juures algasid lahingud, mööda Narva maanteed Peeterristi suunas. Peeterristis pani vaenlane visalt vastu, kuid lõpuks vastupanu murti. Soomlaste vastu tegutsenud punamadrused taganesid siit nüüd Olgino mõisani. Mõisas üritasid nad uuesti vastu hakata, kuid peagi murti ka see vastupanu. 4. kompanii jäi mõisa, luurekomando aga tungis edasi. Äke küla juures kohati Narva suunas taanduvat vaenlase suurtükiväekolonni. Tekkinud tulevahetuses langes üks soomlane. Vaenlase kolonnil õnnestus taanduda.
Soomlased tungisid seejärel edasi ja jõudsid Narva esimeste majadeni, kuid siin löödi nende väikesearvuline komando 54. Viljandi kütipolgu allüksuste poolt tagasi. Luurekomando ülem palus 4. kompaniilt abi, kuid kompaniiülem keeldus pealetungi jätkamisest, viidates meeskonna väsimusele. Luurekomando oli sunnitud taanduma Tšorna küla juurde, kus asus ka 4. kompanii, mille ülem otsustas edasi tungida alles 19. jaanuari varahommikul. Samal ajal aga pidasid 1. ja 2. kompanii Narvas tänavalahinguid. Arvatavasti ei teadnud 4. kompanii ülem sellest midagi.
6. Narva lõplik vallutamine 19. jaanuaril 1919.
Sisuliselt lõppes lahing Narva pärast 19. jaanuari hommikul kell 9. Vastane oli öösel linna maha jätnud ja Jamburgi suunas taganenud. Hommikul saadeti luurekomando Jaanilinna, mis leiti tühi olevat. Kell 10 olid kõik dessantoperatsioonist osa võtnud üksused linna koondunud. Eesti 1. diviisi allüksused jõudsid linna keskpäeva paiku.
Kokkuvõtte
Eesti ja Soome vägede kaotused täpsed andmed, dessantoperatsiooni kestel kahjuks puuduvad. Teadaolevad arvandmed on järgmised. Soomlased kaotasid 3 meest langenutena ja 11 haavatuna, eestlased ühe langenuna 11-12 meest haavatuna ja 3 meest langes vangi. Narva linnas toimunud tänavalahingute kaotused on kahjuks teadmata.
Üldiselt õnnestus dessant täielikult. Dessant täitis talle antud kohustuse ja vallutas tagasi Narva-Jõesuu ja Narva linna. Dessandi õnnestumine oli ka suureks moraalseks võiduks Eesti vägede jaoks.
Allikad ja kirjandus
Eesti Riigiarhiiv (ERA) f. 2124 (Vabadussõja Ajaloo Komitee Töökomisjon), n. 3, s. 331.
ERA f. 2124, n. 3, s. 423.
ERA f. 2124, n. 3, s. 768.
Kivimägi, R. Vastupealetung Põhjarindel 1919. a. Käsikiri, 1939. (ERA, f. 2124, n. 3, s. 420)
Eesti Vabadussõda 1918–1920. 1. Koostanud A. Traksmaa ...jt. 3. trüki toimetanud Heido Ots, Sirje Laidre, järelsõna Hannes Walter. Tallinn, Mats, 1996.
Eesti Vabadussõda 1918–1920. 2. Koostanud A. Traksmaa... jt. 3. trüki toimetanud Heido Ots, Sirje Laidre, järelsõna Hannes Walter. Tallinn, Mats, 1997.
Mati Õun, Hannes Walter, Peedu Sammalsoo. Võitlused Läänemerel 1918–1919. Tallinn, Olion, 2003.
Eesti 1. diviisi osad olid 18. jaanuari jooksul kiiresti edasi tunginud ja jõudsid 19. jaanuari varahommikuks Auvere-Repniku rajooni. Esimestena jõudsid dessantüksuste piirkonda 1. polgu 13. rood ja Kalevlaste Maleva 2. rood (esimene kella 19.00 ajal ja teine kella 22.00 ajal). 19. jaanuaril kella 01.00 paiku jätkasid Laagna ja Utria piirkonnas olevad Eesti väed liikumist mööda Narva maanteed Narva suunas. Avangardis olid soomlased ja nende järel dessantpataljon. Tee peal olulist vastupanu ei kohatud ja kella 05.00 paiku jõuti Narva.
5.1. Soomlaste 1. ja 2. kompanii tegevus ja Narva vallutamine
Soomlaste 2. kompanii koos grupi Narva koolipoistega asus 18. jaanuari hommikul kella 08.00 ajal liikuma Narva-Jõesuu suunas. Mindi mööda randa Merekülast Narva-Jõesuu poole, teel märkimisväärset vastupanu ei kohatud. Alles Narva-Jõesuus avaldas vaenlane vastupanu, mis likvideeriti kiiresti ja kella 11-ks oli Narva-Jõesuu vallutatud. Samal ajal saabusid Narva-Jõesuhu ka “Lembit” ja “Lennuk”, mis võtsid tule alla arvatavad vaenlase positsioonid Riigikülas. Kell 13.00 läks “Lennuk” tagasi Utria alla, kuid “Lembit” jätkas pealetungi toetamist. Kell 15.00 saatis Pitka maale meremeeste dessantüksuse ltn Härmi juhatusel, kes ühtlasi määrati Narva-Jõesuu komandandiks. Soomlaste kompanii suundus kohe pärast alevi kindlustamist Riigiküla suunas.
Soomlaste 1. kompanii suundus 18. jaanuaril keskpäeval üle Puhkova küla Peetristi suunas. Teel vastast ei kohatud. Peeterristi piirkonnast suunduti üle Sininõmme Riigiküla poole, kuhu jõuti umbes kella ühe-kahe ajal päeval. Kuigi 1. kompanii pidi ootama 2. kompanii kohalejõudmist, otsustas kapten Eskola mööda jõekallast Narva suunas edasi liikuda. Punaste vastupanu oli nõrk ja kella 17.20 ajal tungiti Narva eeslinna. Linnas avaldas vaenlane vastupanu.
Soomlaste 2. kompanii oli sel ajal veel Narva-Jõesuus. Kell 14.30 hakati “Lembitu” tule toetusel liikuma Riigiküla suunas, kuhu jõuti tund aega hiljem. Sinna jõudes selgus, et 1. kompanii oli sealt juba Narva peale läinud. 2. kompanii liikus edasi Narva poole, linna jõuti kella 18.40 paiku ja ühineti 1. kompaniiga. Narvas algasid juba 1. kompanii sissetungi ajal tänavalahingud. Kella seitsmeks oli jõe läänekaldal asuv linna põhiosa juba vaenlasest puhastatud, tule alla võeti puusild. Lahingud punastega jätkusid terve öö, nende käes olid tähtsamatest punktidest raudteesild ja jaam. Soomlased olid linnas selges vähemuses, kuid sellest hoolimata ei teatatud linnatungimisest ei oma pataljoni ülemale ega kapten Paulusele. Viimased said sellest teada alles 18. jaanuari hilisõhtul. See andis punastele aega linnast taganemiseks.
5.2. Soomlaste 4. kompanii tegevus
4. kompanii koos luurekomandoga suundus samal ajal, kui Laagna mõisa juures algasid lahingud, mööda Narva maanteed Peeterristi suunas. Peeterristis pani vaenlane visalt vastu, kuid lõpuks vastupanu murti. Soomlaste vastu tegutsenud punamadrused taganesid siit nüüd Olgino mõisani. Mõisas üritasid nad uuesti vastu hakata, kuid peagi murti ka see vastupanu. 4. kompanii jäi mõisa, luurekomando aga tungis edasi. Äke küla juures kohati Narva suunas taanduvat vaenlase suurtükiväekolonni. Tekkinud tulevahetuses langes üks soomlane. Vaenlase kolonnil õnnestus taanduda.
Soomlased tungisid seejärel edasi ja jõudsid Narva esimeste majadeni, kuid siin löödi nende väikesearvuline komando 54. Viljandi kütipolgu allüksuste poolt tagasi. Luurekomando ülem palus 4. kompaniilt abi, kuid kompaniiülem keeldus pealetungi jätkamisest, viidates meeskonna väsimusele. Luurekomando oli sunnitud taanduma Tšorna küla juurde, kus asus ka 4. kompanii, mille ülem otsustas edasi tungida alles 19. jaanuari varahommikul. Samal ajal aga pidasid 1. ja 2. kompanii Narvas tänavalahinguid. Arvatavasti ei teadnud 4. kompanii ülem sellest midagi.
6. Narva lõplik vallutamine 19. jaanuaril 1919.
Sisuliselt lõppes lahing Narva pärast 19. jaanuari hommikul kell 9. Vastane oli öösel linna maha jätnud ja Jamburgi suunas taganenud. Hommikul saadeti luurekomando Jaanilinna, mis leiti tühi olevat. Kell 10 olid kõik dessantoperatsioonist osa võtnud üksused linna koondunud. Eesti 1. diviisi allüksused jõudsid linna keskpäeva paiku.
Kokkuvõtte
Eesti ja Soome vägede kaotused täpsed andmed, dessantoperatsiooni kestel kahjuks puuduvad. Teadaolevad arvandmed on järgmised. Soomlased kaotasid 3 meest langenutena ja 11 haavatuna, eestlased ühe langenuna 11-12 meest haavatuna ja 3 meest langes vangi. Narva linnas toimunud tänavalahingute kaotused on kahjuks teadmata.
Üldiselt õnnestus dessant täielikult. Dessant täitis talle antud kohustuse ja vallutas tagasi Narva-Jõesuu ja Narva linna. Dessandi õnnestumine oli ka suureks moraalseks võiduks Eesti vägede jaoks.
Allikad ja kirjandus
Eesti Riigiarhiiv (ERA) f. 2124 (Vabadussõja Ajaloo Komitee Töökomisjon), n. 3, s. 331.
ERA f. 2124, n. 3, s. 423.
ERA f. 2124, n. 3, s. 768.
Kivimägi, R. Vastupealetung Põhjarindel 1919. a. Käsikiri, 1939. (ERA, f. 2124, n. 3, s. 420)
Eesti Vabadussõda 1918–1920. 1. Koostanud A. Traksmaa ...jt. 3. trüki toimetanud Heido Ots, Sirje Laidre, järelsõna Hannes Walter. Tallinn, Mats, 1996.
Eesti Vabadussõda 1918–1920. 2. Koostanud A. Traksmaa... jt. 3. trüki toimetanud Heido Ots, Sirje Laidre, järelsõna Hannes Walter. Tallinn, Mats, 1997.
Mati Õun, Hannes Walter, Peedu Sammalsoo. Võitlused Läänemerel 1918–1919. Tallinn, Olion, 2003.
Ronk sa viitad õigetele asjadele. Sellest tekstist lähemalt. ma kirjutasin selle Utria dessandi taasesitamise jaoks mis toimus 10.-12. jaanuaril 2008.See avaldati kolmes keeles ja jagati Utria all laiali.
14. jaanuaril anti Pitkale käsk valmistada ette suurem dessant operatsioon. 17 jaanuari hommikul lahkuvad laevad Kundast. Esimene eesmärk toetada 1. diviisi osade edenemist Viru rindel, seda eriti raudtee ja ranniku vahelise osas kuna soomusrongid läksid Tartu suunas. Samal ajal kui toimus dessant siis maaväed asusid Voka-Oru-Illuka-Vasknarva joonel. Teine eesmärk; pärast kindlustamist tungida edasi Narva peale.
Ahjaa muide dessandi toimumisest teadis operatiivstaap, 1. diviisi staap ja Pitka ise. 1. polk ja Kalevlased saavad teada Laagna all 18. õhtul. 4. polk alles siis kui Narva on võetud. Reek ja ratsapolk alles 19. jaanuaril.
Kas inimestele on parem öelda et kogu see asi toimus sisuliselt eksprompt ja vedas, et õnnelikult läks. I diviisil olid tõsised raskused side pidamisega oma vägede vahel.
Krasnaja Gorka - oma vägede tagalasse toimuv transport ei ole dessant.
Siim
14. jaanuaril anti Pitkale käsk valmistada ette suurem dessant operatsioon. 17 jaanuari hommikul lahkuvad laevad Kundast. Esimene eesmärk toetada 1. diviisi osade edenemist Viru rindel, seda eriti raudtee ja ranniku vahelise osas kuna soomusrongid läksid Tartu suunas. Samal ajal kui toimus dessant siis maaväed asusid Voka-Oru-Illuka-Vasknarva joonel. Teine eesmärk; pärast kindlustamist tungida edasi Narva peale.
Ahjaa muide dessandi toimumisest teadis operatiivstaap, 1. diviisi staap ja Pitka ise. 1. polk ja Kalevlased saavad teada Laagna all 18. õhtul. 4. polk alles siis kui Narva on võetud. Reek ja ratsapolk alles 19. jaanuaril.
Kas inimestele on parem öelda et kogu see asi toimus sisuliselt eksprompt ja vedas, et õnnelikult läks. I diviisil olid tõsised raskused side pidamisega oma vägede vahel.
Krasnaja Gorka - oma vägede tagalasse toimuv transport ei ole dessant.
Siim
Rosenthal, R. loodearmee, lk 503 pole siiski sõnagi öeldud "dessandiga alustamisest".
Seal on kirjas:
Loodearmee, lk 436 on öeldud:
PS Ma võtsin huvi pärast Reigo endaga ka ühendust. Ta ütles, et on ka nõus, et see polnud dessant.
Seal on kirjas:
Hinnates Eesti rolli Loodearmee sügispealetungis, siis peab märkima, et Eesti ülemjuhatus tegi selle toetamiseks, mida luges enda võimuses olevat, arvestades sealjuures alati Eesti huvisid. Krasnaja Gorka vallutamiseks eraldatud Eesti vägede grupeering jäi alguses liiga nõrgaks. Näib ka, et liiga palju loodeti laevastiku toetusele, mis siiski ebaefektiivseks osutus. Hiljem Eesti vägede Ingerimaal tegutsenud gruppi küll täiendati ühe jalaväepolguga, kuid see kisti hoopis oma ülesandest kõrvale, olles sunnitud asuma võitlusse Eesti ja Loodearmee sisemiste tiibade vahel läbimurdnud vaenlasega. Lõunarindel võtsid Eesti väed oktoobris ette küll rea piiratud ulatusega pealetunge, mis küll osutasid Loodearmeele mõningast abi, kuid mitte piisavalt. Pihkva piirkonna hõivamiseks aga ei olnud Eesti vägede meeleolu kohane, mida mõistis kindlasti ka J. Laidoner.
Märgatavat kahju sünnitas Loodearmeele ka P. Bermondt-Avalovi avantüür, mis kiskus enamlaste-vastaselt rindelt täielikult eemale Läti väejuhatuse ja osaliselt ka Eesti väejuhatuse tähelepanu, aga selle tagajärjel oli Punaarmeel kergem läbi viia vägede ümbergrupeerimist Ida-Lätist Loodearmee vastu.
Loodearmee, lk 436 on öeldud:
Kokkuvõttes ei olnud tegemist dessandiga, vaid maismaapealetungiga.J. Pitka oli alguses lootnud maandada vastase selja taga Kernovos dessandi, kuid plaanist tuli loobuda, kuna punaste 6. kütidiviisi parema tiiva osad olid 12. oktoobriks juba nimetatud kanti tõmbunud. Seetõttu saadeti laevadele laaditud Kuperjanovi pataljon, Soomusrongi nr 3 dessantpataljon ja Soomusrongide diviisi eskadron maale 13. oktoobril Peipijas Eesti vägede tagalas. 14. oktoobri hommikul mindi ka pealetungile. Ingeri polgu 2. pataljoni osad ning Kuperjanovi pataljoni 2. ja 3. rood hõivasid ägeda lahinguga Kernovo. Punased jätsid siin piirkonnas taganedes maha ka kaks pooleldi üles pandud 152 mm rannakaitsekahurit. Järgnevalt liikusid Eesti väed õhtuks vaid nõrka vastupanu kohates Dolgovo–Lužki–Koporje joonele.
PS Ma võtsin huvi pärast Reigo endaga ka ühendust. Ta ütles, et on ka nõus, et see polnud dessant.
No ei ole ikka maitse ja tõlgendamise küsimus küll. 
Krasnaja Gorka operatsiooni puhul on kõne all meredessant, mitte dessant soomusrongidelt.
Meredessant tähendab seda, et dessantvägi maabub laevadelt vaenlase territooriumile, ükskõik, kas siis otse tema positsioonidele, nagu 1944 Normandia näiteks või siis tema kaitsmata tagalasse, nagu näiteks Eesti dessant 1919 mais Luga ja Koporje lahes.
13. oktoobril dessanti ei toimunud, sest dessantvägi ei maabunud laevadelt vaenlase territooriumile. See, et dessanti planeeriti, ei tähenda veel, et dessant tegelikult toimus. Kokkuvõttes pole põhjust Krasnaja Gorka operatsiooni ühegi faasi puhul kasutada mõistet "dessant". Ei jõutud isegi dessandikatseni.
"Maismaapealetung" pole tegelikult laialivalguv mõiste, vaid üsna täpne tegelikult juhtunu kirjeldus. Sest 14. oktoobril läksid Eesti väed Krasnaja Gorka suunas pealetungile just mööda maismaad.
Krasnaja Gorka operatsiooni puhul on kõne all meredessant, mitte dessant soomusrongidelt.
Meredessant tähendab seda, et dessantvägi maabub laevadelt vaenlase territooriumile, ükskõik, kas siis otse tema positsioonidele, nagu 1944 Normandia näiteks või siis tema kaitsmata tagalasse, nagu näiteks Eesti dessant 1919 mais Luga ja Koporje lahes.
13. oktoobril dessanti ei toimunud, sest dessantvägi ei maabunud laevadelt vaenlase territooriumile. See, et dessanti planeeriti, ei tähenda veel, et dessant tegelikult toimus. Kokkuvõttes pole põhjust Krasnaja Gorka operatsiooni ühegi faasi puhul kasutada mõistet "dessant". Ei jõutud isegi dessandikatseni.
"Maismaapealetung" pole tegelikult laialivalguv mõiste, vaid üsna täpne tegelikult juhtunu kirjeldus. Sest 14. oktoobril läksid Eesti väed Krasnaja Gorka suunas pealetungile just mööda maismaad.
ära palun süüdista mind selles mida ma teinud ei ole. wikit ma ei ole kasutanud.
SAIDLO, KIVIMÄGI, LEETS, RUBACH, TUVIKENE, ORG, POLLINSKY, KRAUS. on minu jaoks nagu aamen kirikus. Kõigis oma väljaütlemistes olen tuginenud nende kirjutatud sõjateaduslikele käsitlustele.
olgu - saagu su tahtmine Punamäe all toimus dessant. happy ????
SAIDLO, KIVIMÄGI, LEETS, RUBACH, TUVIKENE, ORG, POLLINSKY, KRAUS. on minu jaoks nagu aamen kirikus. Kõigis oma väljaütlemistes olen tuginenud nende kirjutatud sõjateaduslikele käsitlustele.
olgu - saagu su tahtmine Punamäe all toimus dessant. happy ????
Loen ja piinlen... Ei pidanud enam vastu ja asun sõnamurdmise teele.
Pay attention - "with the purpose of power projecton..." Peipijas 13. oktoobril mingit "power projectionit" ei toimunud.
Jah? Dessant on seni teadaolevalt ikkagi "vägede maandumine resp. maabumine vaenlase valduses olevale terr-le" Vt nt ENE, 2. kd, lk 96.Meredessant, nagu ükskõik mis muu dessant, ei tähenda seda mida sa kirjutad..Sa oled selle vist kopeerinud Wikipediast! see on väär!
Siin sulle näiteks U.S. War Department, manual FM 100-5,
"Landing is a military operation aimed at a bringing the landing force (landing troops) to a shore or to land with the purpose of power projection ashore/landside by forces coming from ships/aircraft and able to fight"
Pay attention - "with the purpose of power projecton..." Peipijas 13. oktoobril mingit "power projectionit" ei toimunud.
Ja paksuga toodud lause räägibki eesmärgist - "power projection". Vastasel juhul võime minna absurdi - Eesti 9. polgu transport meritsi Pärnust Narva-Jõesuhu 1919. a suvel oli ka äkki dessant, sest kuu aega hiljem saadeti polk ju rindele "power projectionit" tegema.See kas dessant maabub vaenlase tagalasse või otse kontaktiga või hoopis oma tagalasse omab tähtsust planeerimise momendil ning ei anna definatsiooni operatsioonile kui "dessant" või hoopis kui "transport oma tagalsse", valik kohale on hoopis oluline just paksuga toodud lause osa kontekstis!
See on segane jutuvada.Dessant on ta igal kolmel juhul ning kuna planeerijad on enamusel dessantide puhul leidnud, et parim effekt saavutatakse kahel esimesel puhul ei tee see olematuks, et dessant võib saavutada parima effekti (jällegi planeerijate arvates) ka kolmandal juhul ehk maandamisel oma vägede tagalas (ja seda viisi kasutatakse ning ikka nimetusega dessant!)!
See ei tähenda, et mõiste "maismaapealetung" antud kontekstis on "laialivalguv". "Maismaapealetung" tähendab just "maismaapealetungi", hoolimata sellest, kas konkretiseerida või mitte.Maismaapealetung aga võib olla näiteks piiratud, siduv, üldine, taktikaline, strateegiline, objekti vallutav, objekti tagalasse jättev, piirav jne.jne.jne. Seega ei teeks konkreetsus kunagi paha!
Parandan. Mingit lahingulist kontakti polnud, selles ongi asi.Dessant või reid (mis on muideks dessandi militaarne sünonüüm)Koporje lahes ju toimus teatava hetke... Laevad ja mehed ilmusid lahele, toimus ka lahinguline kontakt ja... Pitka valis uue taktika nähes, et vaenlane on muutnud positsioone. Paranda kui mul pole õigus, aga just nii ju toimus, mitte et 12.õhtul oleks otsustatud dessant asendada transpordiga vaid 13.oktoobri hommikul tehti otsus muuta plaani...
Siin pole tegu mitte maitse küsimusega, vaid ühe tegelase katsega oma asjatundmatust meeleheitliku ja segase tagantjärele keerutamisega varjata. (Nagu juba palju kordi on juhtunud).Nii ja nüüd on küsimus kas tegu peale maabumist 13.okoobril oli esialgselt reidiga (aka dessant) või läbimurdega.. Ja siin on tõlgendus SELLE päeva kontekstis siiski maitseküsimus. Ingerlased läksid planeeritud läbimurdele ning täitsid püstitatud eesmärgi... jne.jne. Pitka grupp aga alustas siiski minu nägemusel dessandiga...
Kallis sõber! Väide, et tegu on "ühe tegelase katsega oma asjatundmatust meeleheitliku ja segase tagantjärele keerutamisega varjata", pole mitte isiklikuks minemine, vaid kalli sõbra tegevuse mitte-laialivalguv ning rangelt konkretiseeritud määratlus. Nagu on juba osutatud, polnud sul erilist aimu Krasnaja Gorka operatsiooni käigust ega mõiste "dessant" tähendusest. Selle asemel, et seda tunnistada, hakkasid keerutama ning ilmselt jätkad seda praegugi.Kallis Reigo, ära palun mine isiklikuks! Sa kipud inimeste arvamusi ja tõlgendusi mingi teatava nõukoguliku mentaliteediga kohe kandma isiklikule pinnale. See on väär ja väga maitsetu, eriti arvestades sinu noorust ning ometigi samas suurepärast potensiaali. Suur mees aga käitud nagu laps!
Erinevalt sinust, mina just niiviisi toimingi. ERA 2124-3-1249. Saidlo, Jakob. Krasnaja-Gorka operatsioon 1919. a. sügisel. (Käsikiri, 1937)Kõige lihtsam on antud kontekstis (ehk KG sündmused ja anlüüs) võtta ette mõni fondis 2124 asuv käsikiri, mis kirjutatud EW ohvitseri poolt, tehtud tolle ajastu arusaamades ning vaadata mida on temal kui professionaalil (või neil kui professionaalidel) öelda mainitud operatsiooni kohta.
Avaldatud seejärel täies mahus ajakiras "Vabadussõja Tähistel".
Sa pole samas vaevunud eriti tutvuma isegi juba avaldatud kirjandusega, millest tulenevadki mitmesugused asjatundmatud fantaasiad, nagu jutt mingisugusest lahingulisest kontaktist enne vägede Peipijas maale saatmist jne.
Jääb täiesti arusaamatuks, kas see peaks olema millegile minu poolt eelnevale väidetule vastuargument. Isegi kui nii on, siis on tegu ikkagi tühjemast tühjema targutamisega, sest: 1) mina pole väitnud, et maisamaapealetungile pole alati eesmärkiMaismaapealetungil on alati eesmärk ja sellest eesmärgist lähtuvalt saab teda ka alati konkretiseerida... Kindlasti on lipnikeil ja leitnaditel (ja sinna kanti liigituvad meil vist enamasti kõik tänapäevased sõjaajaloolased, sageli isegi reservistidena) asjast erinev arusaam, kuid parafraseeridest ühte suurmeest "ainult nendega sõdasid ei võideta!"
2) on tõestamata, et antud juhul oleks pealetungi eesmärki vaja kuidagi konkretiseerida. Antud juhul oli küsimus selle, kas oli dessant või hoopis maismaapealetung ning siinjuures on pealetungi eesmärgi konkretiseerimine juba kõrvaline.
Väed viidi laevadel Narvast otse Peipijasse, mingeid maandumiseks mõeldud paate ei täidetudki. Pitka käis veel 12. okt õhtul Peipija lähedal Harkolovos, kus Ingeri polgu ülemaga vesteldes selgus, et dessanti pole kujunenud olukorra tõttu mõtet sooritada. Seetõttu suunatigi 13. okt Peipijasse lsaabunud laevadel olevad dessandiks mõeldud väed Peipijas maale (ligi10 km rinde tagalas).Saan ma õieti aru, et tuletoetusgrupp (Cowan ja osad meie alused) ei avanud toetavat tuld vastavalt esialgsele plaanile? Maandumiseks mõeldud paadid jäid kõik esialgsetel kohtadele (kes slepis, kes poordis, kes tekil)?
ma olen viimased 2 nädalat maadelnud jaanuari kuu tegevusega 1919 aastal. Vaadates tagasi sellele olukorrale kus väeosad saavad vastavad käsud kätte päev hiljem... heal juhul. side üksuste vahel täielik 0. kohati ei tehtud luuret kaugemale oma asukohast kui 10 m. võtta kivimäe vastupealetung Põhjarindel ette ja loe. see mis ma ütlesin käis kogu vastupealetungi kohta. meil tõesti vedas.corvus kirjutas:veits off topic:
. No kurat vaataksid topograafilisele kaardile ja ütleksid "what a f.. milline idiootne plaan, vedas et õnnestus!". .
mul tõesti ei ole sõjaväelist kõrgharidust... sorry. kuid üks asi mul on. kui ma teen vea või ütlen ja kirjutan midagi valesti siis ma r...k tunnistan seda..
siim
Mõttetu sarkasm. Kindlasti on Saidlo 1937 a kirjutis asjakohasem, sest on palju detailsem ning põhineb tunduvalt laiemal allikate baasil. Ka Pitka mälestused on oma detailsuse poolest üpris hea allikas, nende kirjutamisel on ühtlasi kasutatud dokumente. Antud juhul oled sa aga leidnud lihtsalt pealiskaudse Sootsi ülevaate Krasnaja Gorka operatsioonist. Mis isiklikud märkmed need Sootsil siis huvitav Krasnaja Gorka operatsiooni kohta olid? Käis kohapeal ja märkis muudkui üles? Ei. Soots istus Tallinnas staabis ja omas sellest operatsioonis tunduvalt vähem informatsiooni kui kohapeal viibinud Pitka või allikatega põhjalikult töötanud Saidlo."13.okt.hommikul jõudis laevastik dessandiga Peipia lahte, ja 14.okt.hommikuks oli dessant juba maal. Samal päeval vallutati Kernovo, kuna meie ja inglise laevastik Kalitštši 6-tollise patarei purustas, selle peale vaatamata, et vaenlane Krasnaja Gorka ja Seraja Lošadi 12-tollistest patareidest neid ägedalt pommitas. Osa dessandist jõudis laeval Kaporje lahte, maabus Kalištši sadamas ja hakkas mereäärt mööda edasi tungima, mis ka korda läks kuni Kravaldai järveni, kus ta vaenlase positsiooni ees seisma jäi, kuna teised osad rohkem kagu poole edasi tungisid. Vanlase vastupnek oli igal pool tugev. Nähes, et Krasnaja Gorkat ei saa lõuna poolt ära võtta ega Oranienbaumi poolt ära lõigata, kavatseti teda idast haarata, missugune ülesanne anti ingeri rügemendile, kelle paremal tiival, kus vallutati Petrovskaja, ka edu oli."
Aga loomulikult on 1939.aasta kapteni kirjutis ning Pitka teatavat stiili üllitis kindlasti palju asjakohasemad, kui mingi vana staabiroti kirjutis 1925.aastast (6 aastat peale sündmust!), seda enamasti isiklike märkmete põhjal. Ning loomulikult kasutab Vene kindralstaabiharidusega ning sealse terminoloogiaga risti-põiki läbiimbunud vanemohvitser mõistet dessant vales kontekstis.
Ning pean kurvastama - dessandi mõistet kasutab Soots tõepoolest valesti. Muide, Soots kasutab siinkohal sõna "dessant" kui tähistust dessandiks eraldatud vägede kohta. Seega ta otseselt ei osuta dessandile kui tegevusele. Kuid tegelikult lakkasid laevadel olevad väed olemast "dessant" sel hetkel kui Pitka otsustas dessanti mitte sooritada ehk veel enne kui Peipija alla jõuti.
Selles on sul õigus, muidugi saadeti laevadelt mehed Peipija juures maale väiksemate alustega. Aga Peipija oli siiski samuti sadam.Edasi Peipijasse ei OLE VÕIMALIK maabuda muu kui madalasüviselise paadiga, ainus sadam piirkonnas oli Kalištše.
Mina, väites, et paate ei täidetud, pidasin silmas, et paate ei täidetud dessandiks. Nojah, põhimõtteliselt ikkagi minu viga ja lohakus, mis aga midagi ei muuda, sest dessandi olemus seisneb milleski muus kui paadil ükskõik millisesse randa sõidus.
Tegelikult ei tea sa vist vastust minu küsimusele? Ehk kas 13.oktoobri hommikul avati tuli vastavalt plaanile? Või vastati ainult tulele, sest Kalištše patarei sunniti vaikima.Ma ei ole suutnud sellele küsimusele vastust leida ning minu arust oleks see küllaltki oluline küsimus. Sest kui avati vastavalt plaanile, seab see sinugi vastuses kajastuva hilisema Pitka väite uude valgusse - unustati liitlastele öelda? Või siiski ei käinud Pitka kuskil..või käis aga ikkagi otsustati tuletoetusele jne.
Asi on selles, et see vastus pole oluline kui määratleme, kas toimus dessant või mitte. Ma vaidlesin vastu konkreetselt sellele väitele:
Nagu osutasin, see on vigane. Eesti laevastik pommitas rannikut 13. oktoobril küll, aga see ei tähenda veel dessanti. Pommitati ka siis kui Peipijas oli alanud juba vägede mahalaadimine. Neid vägesid ei üritatud eelnevalt laevastiku suurtükitule toel maale saata vaenlase territooriumile. Mingit lahingulist kontakti esialgu dessandiks eraldatud vägede ning vastase vahel 13. oktoobril polnud. Just see on antud kontekstis oluline ja just see on, mida silmas pidasin kui väitsin, et lahingulist kontakti polnud. Seega oli 13. oktoobril üheaegselt tegemist kahe täiesti erineva asjaga: vägede transpordiga ning ranniku pommitamisega laevastiku poolt. Isegi kui oletame (aga selleks pole põhjust), et laevastik alustas pommitamist teadmata, et Pitka on otsustanud dessandi ära jätta, siis ei tähenda see ikkagi, et toimus dessant.Laevad ja mehed ilmusid lahele, toimus ka lahinguline kontakt ja... Pitka valis uue taktika nähes, et vaenlane on muutnud positsioone.
See, et Soots oli kindralmajor ja kindralstaabler ning lugupeetud, lisaks veel su poolt palavalt austatud isik, ei tähenda veel, et tegu on V.I.Lenini tüüpi tegelasega, kelle iga sõna jääb väljaspoole kahtlust. Sootsi ülevaade Krasnaja Gorka operatsioonist on pealiskaudne ning vigane.Ja teisel puhul jagan suurima heameelega nimetust minugi poolt tsiteeritud ja lugupeetud kindralmajoriga kui "tegelane kes üritab oma asjatundmatust keerutamisega varjata".
Minu maitse militaarterminite kasutamisel on ainult veidi tagasihoidlikum, nimetades vaid KG operatsiooni esialgseid maabumisi dessandiks. Kindralmajor on palju konkreetsem ehk siis ka küllap palju asjatundmatum
Kokkuvõttes:
1) meredessantoperatsioon tähendab a) vägede maabumist vastase territooriumil või siis b) maabumist koos "force projectioniga"
2) Pitka planeeris esialgu meredessanti vastase territooriumile Kernovosse
3) 12. oktoobri õhtul, pärast kõnelusi Ingeri polgu ülemaga, otsustas Pitka dessandist loobuda
4) Dessandiks mõeldud väed olid Narvas laevadele asetatud 12. oktoobril; laevad sõitsid seejärel Narva-Jõesuhu, kust 13. oktoobri varahommikul edasi Koporje lahte suundusid
5) Kuna Pitka oli otsustanud dessandist loobuda, siis saadeti Narvast tulnud väed 13. oktoobril maale Peipijas u 10 km Eesti vägede seljataga; Eesti laevastik pommitas sel päeval rannikut
6) Need väed ja Ingeri polk läksid 14. oktoobril piki rannikut pealetungile; Eesti laevastik pommitas sel päeval rannikut
7) Dessanti ei toimunud, kuna a) Eesti väed ei maabunud ega teinud ka katset maabuda vaenlase käes oleval territooriumil b) Eesti väed ei maabunud ega teinud ka katset maabuda eesmärgiga, tekitada "force projection"
8 ) 15. ja 16. oktoobril maabus Kalištše sadamas Scouts-pataljon, mis samuti polnud päriselt dessant, kuna sadam oli juba hõivatud mööda masimaad edasitungivate Eesti vägede poolt.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline