Peipsi rannakaitsepataljoni 3. rood

Lahingud ja üksused. Relvad ja tehnika. Varustus ja autasud. Kõik teemasse puutuv..
Vasta
Silver111
Uudistaja
Postitusi: 18
Liitunud: 16 Mär, 2008 19:52
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Peipsi rannakaitsepataljoni 3. rood

Postitus Postitas Silver111 »

Kas kellelgi on informatsiooni Vabadussõja ajal eksisteerinud sellisest pataljonisy ja roodust. Oleks väga huvitatud. 1919 aprillis Laidoner ta ametlikult lõi, aga eksisteeris juba ennem. Huvitaks selle pärast, kuna vanavanaisa vend oli seal. Ehk on olemas vastavat kirjandust või miskit.
Ette tänades
Silver
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

Kõige rohkem infot selle pataljoni kohta on raamatus "Loodearmee" (autor - Rosenthal, R.) Natuke on ka Walteri, Õuna ja Sammalsoo teoses "Võitlused Läänemerel". Mujal pole eriti midagi. Arhiivis on muidu pataljoni fond täiesti olemas; seal ka sõjategevuse päevaraamat.
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

Siin on vastav tekst "Loodearmee" käsikirjast (ma ei viitsinud Peipsi rannakaitsepataljoni puudutavat osa välja filtreerida):

26. veebruaril viidi 7. polgu kaks roodu Lämmijärve kaldalt ära ning Mustveest Räpinani asusid nüüd leitnant Hans Pedaku poolt hiljuti formeeritud Peipsi rannakaitsepataljoni viis roodu: 4. rood valvas kallast Mustvee rajoonis, 3. rood Kodavere ümbruses, 2. rood Mehikoorma rajoonis, 1. rood Räpina juures, 5. rood asus reservis Rasinas. Pataljonis oli veebruari lõpus kokku umbes 700 meest, nappis ohvitsere ja kuulipildujaid. 15. märtsiks tõusis pataljoni isikkoosseis 925 meheni ja 15. aprilliks 1188 inimeseni. 11. märtsiks formeeriti pataljonis ka 6. rood. Siinkirjutaja ei ole leidnud täpsemaid teateid väeosa tääkide ja mõõkade arvu kohta, hinnanguliselt võis see näitaja olla umbes kolm neljandikku isikkoosseisust. (Ülemjuhatuse lahingutegevuse päevaraamat märgib, et 5. aprilli seisuga oli pataljonis 12 ohvitseri ja 963 tääki, ning 10. aprilli seisuga 14 ohvitseri, 1030 tääki, 30 mõõka, 13 kuulipildujat. Kuid näib, et tääkide ja mõõkade arvuks on siin arvestatud kogu isikkoosseis.)

Vaevalt jõudis pataljon positsioonile asuda kui 28. veebruari hommikul järgnes punaste kallaletung Lämmijärve läänekaldale. Kokku ligi paarisajameheline vastane maabus Võõpsu ja Raigla juures ning sundis Peipsi pataljoni 1. roodu (150 meest) valvetõkked siit taganema, võttes 15 vangi. 1. rood, mille meestest osa jooksis laiali, jättis seejärel maha ka Räpina. Samuti hõivasid punased Kolpino saare, kus Eesti vägesid polnud. Peipsi pataljoni ülem kogus Jaamas sinnajõudnud 1. roodu inimesed (40 meest) kokku ning võttis samal päeval kella neljaks Räpina taas enda alla. Punased jäid endiselt Võõpsu ja Raiglasse. S. Bulak-Balahhovitš teatas samal õhtul 2. diviisi staapi, et tema 1. ratsadivisjon koos ratsapatareiga lõi vaenlase Raigla mõisast välja, misjärel punased sealt üle Salosaare põgenesid. Mõisast olid punased enne taganemist jõudnud minema viia 40 karilooma. 1. märtsi hommikul aeti vastane läänekaldalt lõplikult minema, kui uuesti kokkukogutud Peipsi pataljoni 1. rood vallutas Võõpsu ning pisut enne keskpäeva ka Beresje, kaotades sealjuures 8 võitlejat surnutena ja 6 haavatuina. Kolpino saar jäi siiski punaste valdusesse. Järgnevalt koondas leitnant H. Pedak suurema osa oma pataljonist Lämmijärve äärde, kuna just seal oli kõige tõenäolisemalt oodata vastase maabumiskatseid. Veel 28. veebruari õhtul oli Räpinasse toodud 5. rood. Järgnevalt kutsuti Kodaverest Räpinasse ära ka suurem osa 3. roodust (120 meest 170-st), mis saabus sinna 6. märtsiks. 1. rood, mida tugevdati Toolamaa, Mooste ja Veriora kaitseliidu salkadega, võttis enda valve alla kalda Laossinast kuni Nahani. Nahast kuni Jõeperani asusid Peipsi pataljoni 2. roodu vahipostid. Samas saadeti 2. roodust Kodaveresse jäänud 3. roodu salgale lisaks 50 meest ja see grupp pidi organiseerima rannakaitse Praagast kuni Omeduni.

Järgnevat perioodi kuni 5. märtsini ilmestasid punaste luuresalkade retked läänekaldale. Nõnda tungisid 3. märtsil paarkümmend ratsameest kallale Peipsi pataljoni 2. roodu vahipostile Jõeperas. S. Bulak-Balahhovitš saatis sinna appi ühe ratsadivisjoni, ent vahepeal tõrjuti punased tagasi. Samal päeval ründasid punased umbes saja mehega ka Toostet ja ligi sama suure hulgaga Beresjet. Viimane õnnestus neil Peipsi pataljoni 1. roodult ka ajutiselt hõivata, misjärel sealt jälle taanduma sunniti. 4. märtsi hommikul läks punastel korda taanduma lüüa Peipsi pataljoni 2. roodu valvetõke Toostest, ent küla võeti Bulak-Balahhovitši salga ühe eskadroni ja maakuulajate komando poolt peagi tagasi. Ka viisid punased sel päeval läbi tugevdatud luure Piirissaare juurde, mis aga suurtükitulega laiali aeti.
Samal ajal, märtsi alguses, tungis Punaarmee peale Petseri suunda kaitsvatele Eesti 2. diviisi osadele. Sealjuures sundisid 85. kütipolk ja kommunistlik rood 4. märtsil Treski piirkonnast taganema Eesti 7. polgu 2. ja 4. roodu, mis taandusid siit edela suunas. Ka nõukogude 10. kütidiviisi Peipsi lõigule anti 4. märtsil käsk Lämmijärve ääres pealetungile minna. Järgmisel päeval paiskasidki punased siin läänekaldale suuremad jõud ilmse eesmärgiga haarata Lõuna-Eestit kaitsvaid vägesid nende vasakult tiivalt. Podporovje–Samolva piirkonnas asunud 163. kütipolk saatis välja luuresalga ülesandega vallutada Piirissaarel üks küla, misjärel sinna pidid järgnema juba suuremad toetusjõud, kuid see luuresalk löödi tagasi ning valgete tulega hajutati ka Gorodetsi saarele kogunenud toetusjõud. Samal ajal asusid 165. kütipolgu osad rünnakule Meeksi–Naha lõigus ning 84. kütipolk sealt lõuna pool. Järvejääl Beresje juures põrkus aga 84. kütipolgu kolonn kokku vene valgete kahe rooduga, mis olid teel retkele Mteži külla. Tulevahetuse järel punased siin taganesid ja jätsid maha 6 vangi, misjärel ka valged pöördusid tagasi. Siiski läks 84. kütipolk, millele anti toetuseks veel üks 5. kütipolgu poolrood, peagi taas pealetungile ning lõi Võõpsu rajoonist taganema Peipsi pataljoni 1. roodu, sealjuures piirati üks roodu valvetõke Beresjes sisse ning hävitati. Rood kaotas neis lahingutes 12 meest surnutena ja umbes sama palju haavatuid jäi veel vastase kätte. Punased jätkasid kohe edasitungi ning võtsid enda alla Räpina, sundides siit taanduma Peipsi pataljoni 5. roodu. 84. kütipolgu eelsalgad hõivasid seejärel ka Toolamaa, Leevaku ja Meelva, samuti võttis polk enda alla Raigla, Tooste ja Tammistu. Peipsi pataljoni 1. ja 5. rood (esialgu oli neis rivisse kokku jäänud vaid 150 meest) taganesid koos pataljoniülemaga Kauksisse. Samas olid 165. kütipolgu osad hommikul Nahast taganema löönud Bulak-Balahhovitši ratsasalga pooleskadroni, mis tõmbus Meeksisse. Sealt kavatsesid valged Mehikoormast appi saadetavate kütieskadroni 10 mehega (eskadronis oli kokku 20 meest) ning 25 mehega Peipsi pataljoni 2. roodust vasturünnakule minna, kuid näib, et sellest ei tulnud midagi välja, kuna vaenlane jätkas pealetungi ning hõivas Peipsi pataljoni 2. roodult ja valgete kütieskadronilt Mehikoorma ning Bulak-Balahhovitši ratsasalga ohvitseride eskadronilt, ratsarühmalt ja kuulipildujakomandolt Meeksi. Ratsasalga osad ning Peipsi pataljoni 2. rood taganesid nüüd Rasina ja Mooste ümbrusesse. Punaste katsed Mehikoorma suunalt Rasina peale tungida löödi ratsasalga poolt ratsapatarei toel tagasi. Punaste 85. kütipolk ja kommunistlik rood hõivasid 5. märtsil ilmselt vastupanu kohtamata Võpolsova ja Selise ning 6. märtsil Mikitamäe. 5. märtsil oli Kolpino saarelt läänekaldale Audjassaare kanti saadetud 1. punase eesti ratsapolgu 3. eskadron, et 85. kütipolguga sidemesse astuda. 6. märtsil saadeti Kolpinolt läänekaldale ka ülejäänud kaks eskadroni, misjärel polk võttis enda alla Lokuta–Suure-Veerksu–Padosaarõ–Sadora joone. 6. märtsil punased Räpina rajoonist siiski suuremat pealetungi ei jätkanud ning Peipsi pataljoni luure tegi kindlaks, et vastane on Leevakust, Toolamast, Jaamast ja Rahumäe mõisast Räpinasse tagasi tõmbunud. Vene valgete osad tegid 6. märtsil korduvaid ebaõnnestunuid katseid tagasi vallutada Meeksi mõisa. Samas hõivasid 163. kütipolgu osad, ilmselt vastupanuta, Jõepera ning järgmiseks päevaks ka Haavametsa, Parapalu ja Laaksaarõ. 7. märtsil läksid Peipsi pataljoni 5. rood ja eelmisel päeval siia toetuseks jõudnud 3. rood Leevakust Räpina suunas pealetungile ning pärast 6-tunnist võitlust õnnestus neil asula enda alla võtta. Punased, kellel oli siin rajoonis tegutsemas neli roodu 84. kütipolgust, mis jätsid maha 12 surnut ja 24 haavatut, taganesid Võõpsu ja Raigla ümbrusesse. Eestlased kaotasid selles lahingus 5 meest haavatuina. Bulak-Balahhovitši ratsanikud koos eelmisel päeval täienduseks saadud 130 jalaväelasega (pole selge, millisest üksusest), ründasid 7. märtsil Meeksit, kuid taas ebaõnnestunult. Sama päeva hommikul oli punaste umbes 120-meheline Podporovje suunast tulnud salk üritanud tungida Piirissaarele, aga tõrjuti tagasi. Õhtul saadeti grupp Bulak-Balahhovitši ratsanikke looma Piirissaarega sidet ning teel sinna põrgati Saksa piirkonnas kokku punastega, neist 5 meest vangistati. Kindralmajor A. Rodzjanko, kes oli just vene valgete koondsalga juhtimise üle võtnud, suunas 6. märtsil rindele appi parajasti haiguse tõttu Tartus viibiva alampolkovniku S. Bulak-Balahhovitši koos 11 ohvitseri, 20 sõduriga ja 3 kuulipildujaga. 7. märtsil saatis A. Rodzjanko hobuküüdiga rindele ka hiljuti Tartusse saabunud 53. Volõõnia jalaväepolgu. 8. märtsil surusid Eesti väed vaenlase Lämmijärve läänekaldalt lõplikult välja. Peipsi pataljoni 3. rood vallutas Tooste ja Raigla, samas kui 5. rood puhastas vastasest Võõpsu, Beresje, Lüübnitsa, Lokuta, Kürsa. 84. kütipolk taganes siit üle Lämmijärve Homutovo suunas, samas kui 1. punase eesti ratsapolgu osad taandusid Toomasmäe–Audjassaare kanti. Peipsi pataljon sai, lisaks vangidele, saagiks ühe rikutud kuulipilduja. Punasest eesti ratsapolgust lõunas tegutsev 85. kütipolk võttis samas 8. märtsiks enda alla veel Igrise. Rasina rajoonist lähtunud Peipsi pataljoni 2. rood ning vene valgete üks ratsarühm, üks suurtükk ja kaks roodu Volõõnia polgust vallutasid alampolkovnik Likudi juhtimisel 8. märtsil tagasi Naha ning tõrjusid vaenlase vastukallaletungi Meeksist, misjärel vallutasid ka nimetatud asula ja Mehikoorma. Meeksis langes valgete kätte 3 telefoniaparaati ja 5000 püssipadrunit. 165. kütipolk taganes siit rajoonist üle Lämmijärve Pnevo ümbrusse. Samal päeval aeti ka Saksa–Laaksaarõ–Parapalu piirkonda tunginud 163. kütipolgu osad sealt minema, sealjuures piiras operatsiooni läbi viinud valgete Piirissaare garnisoni üks rood (koos 2 kuulipildujaga) Laaksaarõ juures ümber vastase rühma, mille tulemusena sai 15 vangi. 9. märtsil tõmbusid punaväed Toomasmäe rajoonist tagasi Mikitamäe ümbrusesse. Ilmselt, et jätta vastane ilma võimalikust peavarjust, andis Peipsi pataljoni ülem samal päeval käsu Lüübnitsa küla maha põletada.

10. märtsil said punaste Peipsi lõigu osad korralduse asuda olukorra taastamisele ehk neil tuli taas Lämmijärve läänekaldale tungida. Selleks hakati Kolpino saarele koondama 5. kütipolku. Samal päeval saadeti välja ka väiksemad luuresalgad: 163. kütipolgust Piirissaarele ja 84. kütipolgust 24 meest Toostesse, kuid need võeti vastu tulega ja olid sunnitud tagasi pöörduma. Kindralmajor A. Rodzjanko kavandas samal ajal aga ka ise pealetungi, seades eesmärgiks hõivata idakaldal suurem platsdarm Oudovast (kaasa arvatud) kuni Seltso rajoonini. Hõivatud alal kavatseti valgekaarti looma hakata. Ettevõtmine pidi algama 11. märtsi varahommikul ja sellest osa võtma määrati pea kõik Pihkva salga jõud. Paremal tiival pidid tegutsema Volõõnia polk (6 roodu, 4 kuulipildujat) ning kapten D. Smirnovi ratsapatarei (2 kahurit), kuid viimane ei saanud Volõõnia polgu ülemalt millegipärast vastavat käsku ja jäi seega ettevõtmisest kõrvale. Nõukogude 165. kütipolku jõudsid aga enne pealetungi algust ülejooksikud valgete poolt, kes informerisid viimaste plaanidest, kuid polk mingeid ettevaatusabinõusid tarvitusele seepeale ei olevat võtnud. Volõõnia polk alustaski varahommikul Mehikoormast pealetungi, lõi vaenlase välja Pnevost ning saavutas kella seitsmeks hommikul Tšudskaja Rudnitsa ja Tšudskije Zahhodõ joone. Viimatinimetatud küla, kus asus 165. kütipolgu staap, piirati ümber, aga punastel õnnestus suurtükitule toel siiski seda kaitsta. Nagu nüüd selgus, ei olnud Pihkva salga ülejäänud osad (7 roodu jalaväge , 2 ratsaeskadroni, kütieskadron, 21 kuulipildujat, 2 kahurit) alampolkovnik S. Bulak-Balahhovitši juhtimisel Piirissaarelt pealetungi alustanudki, mistõttu Volõõnia polk oli sunnitud tagasi tõmbuma. S. Bulak-Balahhovitš oli tema enda sõnul nimelt alles 10. märtsi hilisõhtul oma pealetungilõigus luuret teinud ja avastanud, et jää seal on pragunenud. Kui teade sellest Pihkva salga staapi jõudis oli Volõõnia polk juba oma ülesande täitmisele asunud. Polk oli operatsiooni ajal võtnud küll hulga vange, aga kandis samas ka ise küllaltki suuri kaotusi – umbes 50 meest surnute ja haavatutena. 12. märtsil aga täiendati polku ligi 175 vangilangenud endise punaarmeelasega.

Samal ajal, kui valged tungisid Lämmijärve idakaldale, tulid omakorda punased 11. märtsi hommikul kella 7 ajal Kurokšast umbes kolme rooduga 84. kütipolgust Raigla–Võõpsu piirkonnas üle Lämmijärve, sundides Peipsi pataljoni 5. roodu siit Räpinasse taganema. Ühtlasi tuli Kolpino saarelt läänekaldale ka 5. kütipolgu 2. pataljon, mis võttis enda alla, nähtavasti vastupanuta, Parma, Suure-Veerksu, Käre, Padosaarõ ja lõi sideme Mikitamäe piirkonnas asunud 85. kütipolgu osadega. Ent 12. märtsil Peipsi pataljoni 5. roodu vastulöögiga endine olukord taastati: 84. kütipolgu roodud löödi välja Võõpsust ja Raiglast, misjärel punased üritasid veel vastupanu osutada Beresjes, aga edutult. Võetud vangide seas oli muuhulgas nõukogude 5. kütipolgu 2. pataljoni ülem. Nimetatud pataljon ise tõmbus tagasi Lüübnitsa–Audjassaare–Toomasmäe kanti. Näib, et 5. kütipolgu osad aktiviseerusid taas järgmisel päeval, võttes vastupanu kohtamata enda alla Suure- ja Väike-Veerksu ning Käre, kuid 14. märtsil sundis Peipsi pataljoni 3. rood sealt vastase taanduma, samuti hõivates Lepiku ning Kahkva. Suure-Veerksusse asetati nüüd Peipsi pataljoni 5. rood, samas kui 3. rood viidi Räpinasse reservi. Järvekalda valvamine Võõpsu rajoonis oli 13. märtsil pandud äsjaformeeritud 6. roodu ja Veriora kaitseliidu salga peale.
Ilmselt millalgi ajavahemikul 11.–16. märts täienes Lämmijärve ääres tegutsev Põhjakorpuse Pihkva salk veel ühe suurtükirühmaga, milleks oli tõenäoliselt Pihkva suurtükiväedivisjoni 1. patarei üks rühm – kaks 87 mm kahurit. Sellega oli Pihkva salga koosseisus 7 töökorras suurtükki (koos ühe 37 mm kaevikukahuriga). Punased aga olid vahepeal valmistunud Lämmijärve ääres uueks pealetungiks, mis algaski ööl vastu 15. märtsi. 84. kütipolk sundis Võõpsu juures taanduma Peipsi pataljoni 6. roodu. Viimase koos 3. roodu kahe rühmaga ette võetud vasturünnak kukkus läbi ning Eesti osad jätsid nüüd maha ka Räpina. 1. punane eesti ratsapolk vallutas 4-tunnise lahingu järel Raigla, saades ühe vangi, ja kaotades 8 meest haavatutena. Ühtlasi oli punastel õnnestunud ümber piirata Volõõnia polgu allüksus, mis oli parajasti Salosaarelt lähtudes suundumas hõivama Kolpino saart, kuid valged suutsid siiski väikeste kaotustega omadeni läbi murda. Punaste andmeil üritasid valged regedel sel hommikul läheneda ka Homutovole, ent neid märgati, ja tõrjuti 165. kütipolgu ratsakomando tulega tagasi. Veel samal hommikul võtsid Peipsi pataljoni 3. ja 5. rood rünnakuga Jaama ja Räpina taas enda alla, punased suuremat vastupanu ei osutanud, kuid tulid hiljem ise vasturünnakule (ilmselt eesti ratsapolgu osadega), mis siiski tagasi löödi. Õhtul võttis Volõõnia polk koos ühe osaga Peipsi pataljoni 3. roodust tagasi ka Raigla, kuid Volõõnia polgu ja Peipsi pataljoni osade edasitung Võõpsu sihil takerdus vaenlase vastupanu tõttu. Sel suunal tegutses punastel ka 5. kütipolgu osi, mis asusid Lokuta–Suure-Veerksu joonel. Samal õhtul tungisid punased umbes kahe rooduga kallale Talabski salga vahipostile Jõeperas, ent löödi kuulipildujatulega tagasi. 16. märtsil üritasid Peipsi pataljon ning Volõõnia polk (viimane Raigla suunast) taas Võõpsu sihis tungida, aga lõppkokkuvõttes edutult, mille üheks põhjuseks oli asjaolu, et väeosi toetanud Pihkva ratsasuurtükiväedivisjoni 1. patarei 87 mm rühmal lõppes laskemoon. Volõõnia polk tõrjus ka mitu vaenlase vasturünnakukatset. Samas Peipsi pataljoni 6. roodul õnnestus sel päeval tagasi vallutada Kuuksi, Sülgoja ja Lokuta.
Sellal kui Räpina piirkonnas käisid lahingud, olid Piirissaare garnisoni ja Bulak-Balahhovitši ratsasalga osad (kokku umbes 300 meest) 16. märtsi hommikul alampolkovnik S. Bulak-Balahhovitši juhtimisel sooritanud retke punaste Peipsi järve flotilli baasi Raskopelisse. Kallastest lähtunud salk ligines Raskopelile põhja poolt piki Peipsi järve idakallast, lüües samaaegselt taganema sealsed punaste vahipostid. Baasi garnison koosnes eri andmeil 30 või 40 inimesest, kes ühtedel teadetel mingit vastupanu ei osutanud ja vangi langesid või minema jooksid (seda kinnitas üks vangilangenutest), teistel andmetel (Peipsi flotilli ülema sõnul) osutasid relvastatud vastupanu, misjärel taganesid, kusjuures 9 meest garnisonist langes vangi. Valged saatsid pärast baasi vallutamist ümberkaudsetesse asulatesse välja luuresalgad ning tabati ka Oudovast kohalesaadetud komisjon Berezovka jõe raudteesilla purustamise uurimiseks (ööl vastu 15. märtsi lasi vastase tagalasse retkele suundunud valgete lõhkajate salk leitnant Arturs Osvalds Aparnieksi juhtimisel õhku silla Berezovka jõel Zamogilje jaama lähedal, mistõttu üks rong seal ka rööbastelt välja sõitis) , mille liikmed nüüd koos teiste kättesaadud enamlaste pooldajatega maha lasti või üles poodi. Baasis seisis jäävangis kaks suurtükkidega relvastatud laeva, milledelt asuti ümberkaudseid asulaid ja raudteeliiklust pommitama. Punased tegid katset kohaletoodud vägedega baasi suunas ligineda, ent aeti suurtükitulega laiali. Kokku lasti välja umbes 400 mürsku. 16. märtsi õhtul siirduti koos sõjasaagiga tagasi Kallastele. Kaasa toodi muuhulgas 1 veo- ja 2 sõiduautot, 4 kuulipildujat, 151 vintpüssi, 2 raadiojaama, 18 telefoniaparaati, 4 telegraafiaparaati, 30 kilomeetrit telefonikaablit, 30 000 püssipadrunit. Lahkudes rikuti flotilli laevade masinad ja relvastus. Vastase tagalasse jäeti paarkümmend luurajat, kes ühtlasi pidid kohalike seas agitatsiooniga tegelema. Operatsiooni kestel valged kaotusi ei kandnud. Pärast retkelt naasmist saadeti Bulak-Balahhovitši ratsasalk 19. märtsil puhkusele Luunja mõisa, samas kui ratsapatarei läks puhkama Tartusse.

Võõpsu piirkonnas üritasid punased (84. kütipolk ja võimalik, et ka 1. punane eesti ratsapolk) 17. märtsil korduvalt tungida peale Volõõnia polgu rindel Raigla suunas, aga löödi tagasi. Samas tõrjusid 84. kütipolgu osad Peipsi pataljoni 5. roodu edasitungikatse Räpinast Võõpsu sihis. 18. märtsi hommikul lõid valged tagasi vastase umbes 150-mehelise salga (tõenäoliselt kaks roodu 165. kütipolgust) rünnaku Jõeperale. Vahepeal oli olukord Peipsi pataljoni paremal tiival halvenenud. Punased olid toonud siia täienduseks 87. kütipolgu , mis asus 5. kütipolgu lõunatiivale, samas kui 85. kütipolk tegutses nüüd 87. kütipolgust lõuna pool Võru–Petseri raudtee ümbruses opereerivate Eesti osade vastu. 18. märtsiks hõivas 87. kütipolk erilist vastupanu kohtamata Suure-Veerksu, Väike-Veerksu, Kirmsi, Veriora, Viluste, samuti sunniti Peipsi pataljoni 6. roodu osad taganema Rahumäe mõisast. Eesti väejuhatusel oli Peipsi pataljoni lõunatiivale Veriora suunale võimalik saata vaid lahinguväärtuselt küllaltki madalaid kaitseliidu salkasid. 19. märtsil tegid punased taas paar edutut rünnakukatset Volõõnia polgu lõigus Raigla juures, samas kui Peipsi pataljoni allüksused võtsid enda alla jälle Rahumäe mõisa. 20. märtsil üritas vastane Raiglat uuesti vallutada, kuid tõrjuti Volõõnia polgu poolt, mis kaotas sealjuures 2 meest haavatuina. Samas suunati Peipsi pataljoni lõunatiiva tugevdamiseks sinna väesalk staabikapten Matvejevi juhtimisel, mis tõenäoliselt koosnes Volõõnia polgu ja/või Talabski salga osadest ning sisaldas ilmselt ka suurtükiväge. Võimalik, et salga suunamine oli seotud ka 19. märtsil Eesti 2. diviisi staabist A. Rodzjankole antud käsuga arendada Pihkva salga osadega pealetungi Kamnitsa suunas, abistades niiviisi parjasti raudtee ümbruses peale tungivat 7. polku. Vähemalt soovitati nimetatud suunal esialgu tegevusse saata ratsavägi. Siiski, nagu näeme, vene valged järgnevalt Kamnitsa suunas pealetungile millegipärast ei läinud; Bulak-Balahhovitši ratsasalka Luunjast samuti rindele ei toodud . Matvejevi salk aga jõudis 21. märtsil Räpinast Tobraotsa küla juurde, kust vaenlane pärast kokkupõrget Kirmsisse taganes. Salga osad asusid ka Võukülasse. 22. ja 23. märtsil leidsid 2. kütibrigaadi ja Peipsi pataljoni rindel aset vaid luurajate kokkupõrked ja suurtükitulevahetus. 24. märtsil üritasid Peipsi pataljoni 5. rood ning Matvejevi salk 87. kütipolgu osadelt Kirmsit vallutada: eesti rood pidi küla haarama vasakult tiivalt, samas kui venelased pidid Kirmsile peale tungima üle Tobraotsa ja Võika. 5. roodul läks korda vallutada Väike-Veerksus küll paar talu, ent seejärel langes roodu ülem ja üksus, mis oli kaotanud veel 2 meest haavatuina, tõmbus tagasi. Nüüd katkestas ka Matvejevi salk operatsiooni, jõudmata midagi korda saata. Volõõnia polgu osad olid samas vallutanud Suure-Veerksu, kuid pärast 5. roodu taandumist tõmbusid tagasi Sülgojasse (Lokutast lõunas). Peipsi pataljoni 5. rood viidi järgnevalt Räpinasse, kus paiknes ka 1. rood, mida tarvitati pataljoni moonavoori kaitseks. Rahumäe mõisas asus 3. rood ning Lokutas ja sealt lõunas paiknes 6. rood. Lisaks toodi Räpinasse hiljemalt 27. märtsiks Peipsi järve kaldalt ära pool 4. roodust. Raigla kandis asusid endiselt Volõõnia polgu osad. Matvejevi salk tõmbus 26. märtsiks Leevaku ümbrusese. Sealt lõunas Võuküla–Ruuna–Haavapää joonel paiknesid kaitseliidu postid Põlva komandandi üldjuhtimisel. 25. ja 26. märtsil oli Lämmijärve-äärses rindelõigus küllaltki rahulik, lahingutegevust segas tuisune ilm ja toimus vaid maakuulamine. 27. märtsil kavatses Matvejevi salk taas Kirmsit vallutama minna, enne seda jõudis pealetungi alustada hoopis Punaarmee. Võõpsu ümbrusesse oli koondatud suurem osa 5. kütipolgust (84. kütipolk oli eelnevatel päevadel tagasi tõmmatud Lämmijärve idakaldale, samas kui 1. punane eesti ratsapolk ning 165. kütipolk viidi Võru suunale; 5. kütipolk ise allutati selleks ajaks 10. kütidiviisi parempoolse lahingulõigu ülemale), mis sundis 27. märtsil Raiglast taganema Volõõnia polgu osad ning sealt lõunapool Peipsi pataljoni roodud, viimased loovutasid ühtlasi Räpina. 5. kütipolgu allüksused hõivasid ka Tobraotsa. Peipsi pataljoni osad taandusid Leevakule, Jaanikestesse ja Toolamaale, samas kui Volõõnia polgu allüksused olid tõmbunud Raadama ja Jaama ümbrusesse, kuhu ilmselt koondati järgnevalt ka Matvejevi salk. Õhtul läks Volõõnia polk vasturünnakule, mille tulemusena võeti enda alla Tammistu ja Tooste. Päeva jooksul kaotas polk rivist välja langenutena üle 50 mehe, sealhulgas 3 ohvitseri. 28. märtsi hommikul ründasid punased Peipsi pataljoni 3. roodu Jaanikestes, aga edu ei saavutanud. Samuti ei läinud neil korda taanduma sundida kaitseliitlasi Pindist ja Haavapääst. Volõõnia polk ja mäletatavasti Räpinast põhjapool Lämmijärve kaldal positsioonil olnud Peipsi pataljoni 2. rood kavatsesid 28. märtsil Raigla suunas rünnakule minna, ent loobusid ettevõtmisest vaenlase arvatavate ülekaalukate jõudude ja hea kaitsepositsiooni tõttu.
Veel 24. märtsil oli Eesti 2. diviisi staabist A. Rodzjankole ja H. Pedakule antud käsk alustada 25. märtsil oma väeosadega vastupealetungi Kamnitsa ja Treski suunas. Ent pealetungiks vajalik ümbergrupeerimine venis ja vahepeal, nagu nägime, oli hoopis Punaarmee 27. märtsil taas pealetungile tulnud. Volõõnia polgu komandör D. Vetrenko teatas 27. märtsi õhtul A. Rodzjankole, et peab hetkel võimatuks oma väsinud ja suuri kaotusi kandnud üksustega vastupealetungile asuda. Ümbergrupeerimine viidi läbi alles 28.–30. märtsil, mil Leevaku–Võuküla suunale koondati terve Volõõnia polk (6 roodu), 2 roodu Talabski polgust, Bulak-Balahhovitši ratsapolgu kütieskadron ning 4 kahurit. Lähipäevadel lisandusid selle grupi koosseisu veel kaks roodu Talabski polgust. Nimetatud üksused allutati alampolkovnik D. Vetrenkole ning pidid esialgu tegutsema kahes kolonnis: esimene suunati üle Tobraotsa ja Kirmsi Treski suunas, teine pidi liikuma üle Pahtpää samuti Treski peale. Nende kolonnide vasakul tiival, Räpina suunal, pidi opereerima Peipsi pataljon, mille käsutusse anti ka 2. eskadron Bulak-Balahhovitši ratsapolgust. Toostesse paigutati 29. märtsil Talabski polgu 4. rood, mis andis oma senised positsioonid Nahas ja Meeksis üle Peipsi pataljoni 2. roodule. 29. märtsi hommikul läksid Peipsi pataljoni 3. ja 4. rood Jaanikestest rünnakule ning sundisid vaenlase (5. kütipolgu parema tiiva osad) visa võitluse järel taanduma Oravast ja Resnast (Jaanikestest idas). Punased tõid aga Räpinast kohale Pihkva kommunistliku roodu, millel õnnestus vastulöögiga Peipsi pataljoni 3. roodu vasakule tiivale Eesti osade edasiliikumine peatada. Kui Peipsi pataljon järgmisel päeval pealetungi jätkas, siis osutus, et vaenlane on siin tagasi tõmbunud ning ühtlasi Räpina maha jätnud. 31. märtsil liikusid pataljoni allüksused Raigla–Ristipalo–Lokuta–Kuuksi–Kürsa–Rahumäe liinile. Punaste jõud olid tõmbunud Võõpsu ümbrusesse. Päeva jooksul toimus pataljoni rindel vaid luuretegevus. 5. kütipolgu taolise ilma vastupanuta taganemise põhjuseks oli 29. märtsil Võru–Petseri raudtee ümbruses pealetungile läinud Eesti vägede märgatav edu. Seetõttu tõmbas punaste väejuhatus 30. märtsil 5. kütipolgu vasakult tiivalt ära 87. kütipolgu, et kasutada seda vastulöögiks Petseri rajoonis. 5. kütipolk pidi nüüd rindejoont lühendama ning tõmbus Võõpsu–Lepiku rajooni. 5. kütipolgust lõunas Niitsiku–Kamnitsa–Orava joonel asus nüüd 85. kütipolk , seega oli nimetatud polkude tiibade vahel tühimik, mille katteks saadeti hobuküüdil kiiresti Kahkva piirkonda Pihkva kommunistlik rood. 30. märtsil läksid pealetungile ka Põhjakorpuse 2. kütibrigaadi osad. Õhtuks hõivasid Volõõnia ja Talabski polgu osad Võika ja Pahtpää, kust punased, ilmselt 5. kütipolgu järelväed, välja taganesid. 31. märtsi hommikul võtsid valged enda alla Viluste ning õhtuks, pärast vihaseid kokkupõrkeid, ühtlasi Väike-Veerksu, Kahkva, Kotelnika ja Puugnitsa. Saadi 30 vangi koos 2 kuulipildujaga ning Pihkva kommunistlik rood purustati täielikult. Samas lõid Talabski polgu allüksused tagasi 5. kütipolgu osade vasturünnakud Käre ja Padosaarõ külade suunast. Punaste 10. kütidiviisi parempoolse lahingulõigu ülem suunas nüüd 5. kütipolgu vaskule tiivale appi 85. ja 87. kütipolgu allüksusi. 1. aprilli hommikul tuli vastane 5. kütipolgu reservist toodud rooduga taas Käre suunast rünnakule ning valged sunniti taganema Väike-Veerksust, ent peagi löödi punased sealt jälle välja, nagu ka Lepiku mõisast, mis oli enne seda samal päeval käinud korra käest kätte. Punaste samal hommikul Usinitsast lähtunud vastukallaletung Volõõnia polgule nurjus. 1. aprillil sunniti punased (ilmselt 85. kütipolgu parema tiiva osa) taanduma ka Niitsiku mõisast ning ööl vastu 2. aprilli põgenes vaenlane tervel 2. kütibrigaadi rindel – osa taganes Kolpino saarele, teine osa suunaga kagusse. 31. märtsil ja 1. aprillil kaotas 2. kütibrigaad 2 meest surnutena (neist ühe ohvitseri) ning 35 haavatutena (neist 5 ohvitseri). Peipsi pataljon puhastas 1. aprillil vastasest ala Räpinast läänes kuni Lämmijärve kaldani. Punased osutasid siin järelvägedega vaid nõrka vastupanu ning taandusid samuti Kolpinole. Bulak-Balahhovitši ratsapolgu 2. eskadron läks Peipsi pataljoni käsutusest nüüd ära, ilmselt pataljoni käsutuses oldud aja jooksul otseselt lahingutegevusest osa võtmata. 2. aprillil vallutasid vastast jälitanud 2. kütibrigaadi osad Kolpino saare, millelt punased paanikas põgenesid, jättes valgete väitel maha ligi 50 surnut, 100 haavatut, 2 kuulipildujat ja väliköögi. Andnud saare valve üle Peipsi pataljoni osadele, liikus alampolkovnik D. Vetrenko grupp 5. ja 85. kütipolgu osade kannul, vastavalt 2. diviisi staabist 2. kütibrigaadile antud korraldusele, kiiresti edasi kagusse Ivanovo Boloto suunas, saades saagiks mitmesugust varustust, mis punased põgenedes maha jätsid.
Nagu juba märgitud olid 29. märtsi varahommikul pealetungile läinud ka Eesti 2. diviisi ning Soomusrongide divisjoni osad Võru–Pihkva raudtee rajoonis, mille tulemusena vallutati veel samal päeval Petseri, lüües siin taganema 1. Petrogradi kütipolgu, mis taandus ida suunas. Raudtee piirkonnas tegutsevate vägede vasakul tiival paiknenud Scouts-pataljon koos 2. suurtükiväepolgu 3. patareiga oli samal päeval üritanud vallutada Oravat, kuid rünnak löödi punaste poolt tagasi. 30. märtsi hommikul andis aga Soomusrongi nr 3 dessantpataljon Petserist löögi põhja suunas ning vallutas rea külasid kuni Suur-Nedsajani. Siin rajoonis kaitsel olnud punaste 86. kütipolgu osad tõmbusid selle tulemusena Suur-Nedsaja–Kõvera joonele. Naabrite taganemise tõttu jätsid 85. kütipolgu osad maha Orava ning asusid positsioonile Niitsikust Kõverani. Nende sündmuste tõttu toimuski juba kirjeldatud punaste jõudude ümbergrupeerimine Räpina piirkonnas, kui 87. kütipolk sai käsu sealt Treski–Petseri suunale appi tulla. Scouts-pataljon hõivas nüüd 30. märtsi hommikul vastupanu kohtamata Orava, misjärel avastati vastasest tühjana ka Kõvera küla. Sealt kavatses pataljon anda löögi Treski suunas, et niiviisi ära lõigata 2. kütibrigaadi vastas tegutsevate punavägede taandumistee. Kuid punased (lisaks 86. kütipolgu ükustele oli siia toodud üks pataljon 5. kütipolgust) avaldasid Treski suunal tugevat vastupanu. Scoutide rünnak Kõrgemäe külale ebaõnnestus ning Treski sihist vasturünnakule tulnud vaenlane vallutas 31. märtsil Kõvera tagasi. Samas tungisid punased peale ka Suur-Nedsaja–Petseri suunal, aga lõppkokkuvõtes edutult. Järgmisel päeval lõid scoudid vaenlase Kõverast ning lähedalasuvast Kõrgemäe külast siiski põgenema ja 2. aprillil hõivas pataljon vastupanu kohtamata Treski. Vastase 5. ja 85. kütipolk olid selleks ajaks siiski jõudnud juba taanduda siit idapoole, mistõttu nende taganemistee läbilõikamine ei olnud õnnestunud. 3. aprillil liikus Scouts-pataljon üle Värska Gorodištšeni, kus punased üritasid veel tugevamat vastupanu osutada, aga pidid taganema. Õhtul lõi pataljon ühenduse Volõõnia polguga, mis oli selleks ajaks jõudnud küladesse Gorodištšest põhjas.

Põhja pool Räpinat oli vahepeal võrdlemisi vaikne. 84. kütipolgu salgad olid ööl vastu 28. ja 31. märtsi teinud Jõepera juurde luureretki. Ööl vastu 3. aprilli käis Talabski polgu 7-meheline salk Lämmijärve idakaldal Rudnitsas, kus likvideeris vaenlase vahiposti, misjärel ühe vangiga tagasi pöördus. Teine sama polgu luuresalk sattus Putškovo kandis aga vastase tule alla ning pidi tagasi tõmbuma.

4. aprillil andis kindralmajor A. Rodzjanko oma brigaadile järgmised ülesanded. D. Vetrenko väeosadel (Volõõnia polk, 4 roodu Talabski polgust, 4 kahurit, 10 kuulipildujat; 5. aprillil täiendati veel ratsapatarei kahe suurtükiga, mis seni Tartus olid viibinud) tuli jätkata vaenlase jälitamist ning vallutada Pihkva. Piirissaare garnisoni ülem kapten A. Smolin pidi oma üksustega (2 roodu Talabski polgust, Georgi salk, Bulak-Balahhovitši ratsapolgu kütieskadron , üks 37 mm kaevikusuurtükk, 5 kuulipildujat) likvideerima Samolva–Mteži piirkonnas 84. kütipolgu. Bulak-Balahhovitši salgal (Bulak-Balahhovitši ratsapolgu kaks eskadroni, välivalve komando, brigaadi staabi konvoikomando, 5 kuulipildujat) tuli vallutada Oudova. Samal päeval teatas 2. diviisi staabiülem kindralstaabi kapten Viktor Mutt ülemjuhatusele, et A. Rodzjanko on palunud rünnakut Oudovale toetada Narva rindel paiknevate 1. kütibrigaadi ning Balti rügemendi aktiivse tegutsemisega. Samuti lisas ta: Kindral Rodzjanko on agentuuri teadete põhjal arvamisel, et tema poolt korraldatud pealetungimise õnnelik arenemine võib üleüldisele mässule nõukogude valitsuse vastu Oudova kreisis tuua. Nagu järgmises peatükis veenduda võib, J. Laidoner A. Rodzjanko soovi ka rahuldas. Tegelikult oldi taolisi plaane, nagu Oudova rajooni vallutamine 2. kütibrigaadi poolt ning samaaegne 1. kütibrigaadi pealetung Narva jõelt, tehtud juba märtsi teisel poolel, sealjuures näib, et algatus tuli tegelikult Põhjakorpuse staabist (24. märtsil pidi polkovnik W. von Wahl minema selles osas Tartusse läbirääkimisi pidama), kuid kava teostamine venis ilmselt ebasoodsa olukorra tõttu 2. kütibrigaadi ning Peipsi pataljoni rindel.

Vaatame järgnevalt, mis neist küllaltki suurejoonelistest plaanidest tegelikult välja tuli. D. Vetrenko grupp, asus 4. aprilli hommikul Gorodištšest põhja pool. Valgete üks rood Zahhodõs lõi tagasi vaenlase umbes kahe rooduga ette võetud rünnaku, misjärel grupp jätkas pealetungi kagu suunas, võttes teel vange, sealhulgas Simni-Boroki küla juures jooksis valgete poole üle 27 punaväelast 85. kütipolgust koos ühe kuulipildujaga. Samal päeval vallutasid valged ka Litovitši ja Krivska külad, viimases hävitati 85. kütipolgu valvetõke. Punased tõid aga siia rajooni appi veel ühe pataljoni 87. kütipolgust koos ühe sapöörirooduga ning kommunistliku rooduga, mis koos 85. polgu osadega nimetatud kaks küla õhtul tagasi võtsid. 5. aprillil üritasid valged taas Litovitšit vallutada, kuid ebaõnnestunult. Kirjeldatud joonel pealetung ka peatus, mille põhjuseks oli ilmselt asjaolu, et satuti siia veel I maailmasõja ajal Vene armee poolt ehitatud positsioonile, mida Punaarmee nüüd vastupanuks kasutas. Volõõnia polgu paremal tiival oli Scouts-pataljon samuti 4. aprilli õhtuks Gorodištšest Ivanovo-Boloto alla jõudnud ning üritas samas hästikindlustatud küla vallutada, kuid edutult. Samamoodi ebaõnnestus järgmine katse 6. aprillil, mis võeti ette koostöös vene valgetega. Kava kohaselt pidid 2. suurtükiväepolgu 3. patarei ja valgete patareid oma tulega punaste kuulipildujapesad küla ees maha suruma, misjärel scoutide neli kompaniid oleksid pidanud alustama pealetungi läänest, samas kui Volõõnia polgu 3. rood sai ülesande vaenlase tähelepanu hajutamiseks haarata küla idast. Kuid patareide tuli osutus vastase positsioonide hävitamiseks liiga nõrgaks ning Scouts-pataljoni jalaväele käsku pealetungile minna ei antudki. Volõõnia polgu 3. rood oli samal ajal vastase tule all sunnitud maha heitma, tõmmates siiski vaenlase tähelepanu hetkeks endale. Nüüd alustas scoutide B kompanii oma ülema initsiatiivil tormijooksu, mis aga löödi veriselt tagasi – kaotati vähemalt 11 inimest surnutena ja 31 haavatutena. Järgnevalt leidis D. Vetrenko grupi rindelõigus aset maakuulajate ning suurtükiväe tegevus, kumbki pool pealetungi ei üritanud. 7. aprillil tegi Krupi juurest lähtunud Talabski polgu poolrood reidi Talabski saartele, kust enamlaste võimuesindajad seetõttu ajutiselt põgenesid.
Alampolkovnik S. Bulak-Balahhovitš oli mäletatavasti saanud ülesande vallutada Oudova. Veel 1. aprillil oli Luunjasse Bulak-Balahhovitši ratsapolgu staapi saabunud Eesti Peipsi laevastiku divisjoni ülem lipnik Aleksander Vunk koos paari masinistiga, eesmärgiga minna koos valgetega Peipsi idakaldale. Nimelt kavatseti ka hõivata Raskopeli baas, kust Eesti Peipsi divisjoni alustele loodeti varuosi tuua. Järgmisel hommikul mindi Luunjast koos 120 ratsapolgu mehega Nina külla, kust Oudovasse maakuulajad välja saadeti. Viimased naasid 4. aprillil ning teatasid, et punastel on linnas terve polk ja valgete rünnakukavatsus on seal teada. Tõepoolest, punaste 38. raudteekaitsepolgu ülem oli oma maakuulajatelt valgete plaanidest teada saanud ning hoiatanud ka nõukogude võimumehi Oudovas. Oudovas kuulutati seepeale 4. aprilli õhtul välja häire ning kirikutorni asetati kuulipilduja. Valged (lisaks ratsapolgu võitlejatele pärines osa neist ka Talabski polgust) aga läksid samal õhtul siiski regedel Oudova suunas teele ning 5. aprilli hommikuks saavutatigi vastaskallas linna lähistel. Siin eraldus 30-meheline salk leitnant A. Aparnieksi juhtimisel ja suundus kõigepealt lõunapoole Oudovat, kus lasi õhku ühe raudteesilla. Samal ajal tungisid ülejäänud võitlejad linna sisse, siin paiknev 1. Oudova reservpolk jooksis laiali või läks valgete poole üle. Tõsisemat vastupanu avaldati vaid Tšekaa majast, samuti tulistas teine kuulipilduja kirikutornist, ent need suruti peagi maha. Türmist vabastati umbes 100 vangi, neist paljud haarasid kohe relvad. Tabatud kommunistid tapeti. Samal ajal tungis leitnant A. Aparnieksi salk Oudova raudteejaama linnast idas, kus saadi saagiks kaks kuulipildujat ja hõivati üks rong, millega sõideti õhkima raudteesilda põhjapool Oudovat. Sild ka purustati, hoolimata sellest, et satuti Narva suunalt tulnud 38. raudteekaitsepolgu improviseeritud soomusrongi tule alla. Kui salk Oudova linna sisenes olid valged jõudnud selle juba maha jätta. Samas olid sinna saabumas punased. A. Aparnieksi salk võttis nüüd samuti suuna järvejääle. Punased avasid lahkujatele selja tagant tule, ent ilmselt eriliste tulemusteta, sest valgete kaotused terve operatsiooni kestel olnud vaid kaks meest. Nagu S. Bulak-Balahhovitš tõenäoliselt hiljem A. Rodzjankole põhjendas, jäeti Oudova maha vastase kohalesaabunud ülekaalukate vägede tõttu. Samas jääb retkest osavõtnute kirjeldustest mulje, et pärast Oudova hõivamist selle edasiseks kaitsmiseks mingeid samme ette ei võetud. Saades teada, et linnale lähenevad punased, laaditi sõjasaak regedele ning alustati tagasiteed. Punaste teadetel võeti linn tagasi väikese kommunistide ja punaarmeelaste salga poolt. Retkel kaasas olnud A. Vunk aga põhjendas oma raportis Oudova mahajätmist abijõudude mittesaabumisega, nimelt oodatud järve läänekaldalt veel 200 meest. Põhjakorpuse osade poolt Oudovast kaasa toodud suur saak sisaldas muuhulgas 400 vintpüssi, 14 kuulipildujat, 1 300 000 rubla, ka võeti umbes 300 vangi. Võimalik, et viimase arvu sisse on arvatud ühtlasi ülejooksikud.
Samal ajal kui S. Bulak-Balahhovitš Oudovas käis, õnnestus punastel 5. aprilli õhtupoolikul vallutada Piirissaar, kui saare garnison oli pärast paaritunnist lahingut ümberpiiramise ähvardusel sunnitud Meerapalu piirkonda taganema. Kaua punased saarel siiski ei peremehetsenud – ööl vastu 9. aprilli sundisid kapten A. Smolini alluvuses tegutsevad Talabski polgu, Georgi salga ja Bulak-Balahhovitši ratsapolgu osad nad sealt põgenema, sealjuures võeti vange. Samal ajal, ööl vastu 9. aprilli, tegid Peipsi pataljoni osad retke Lämmijärve idakaldale Ossotno ja Mteži küladesse, saades ühe vangi ja kandmata ise kaotusi. Järgnevatel päevadel algas jäälagunemine, millega lahingutegevus järvede kaldal vaibus. A. Rodzjanko suurejooneline pealetungikava oli kokkuvõttes aga läbi kukkunud.
Silver111
Uudistaja
Postitusi: 18
Liitunud: 16 Mär, 2008 19:52
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Postitus Postitas Silver111 »

Fantastiline! Ma olen väga tänulik Teile. Ma just mõtlesin seda raamatut otsima minna, aga sellise üllatuse osaliseks saada on väga meeldiv.
Suured tänud veelkord! Just seda mul vaja oligi.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist