Nüüd ka siis netist tõmmatav:
http://hdl.handle.net/10062/8180
Lugesin läbi; pole midagi öelda - võimas töö!
Oletades, et kriitika on teretulnud, märkisin mõned asjad ka üles. Samas on see kriitika peamiselt pisiasjade kallal norimine ning töö põhiteemat ja järeldusi see ei mõjuta. Loodetavasti on sellest aga abi raamatu käsikirja vormistamisel.
1) lk 27 jääb mulje, et punase 7. armee alluvuses tegutsevaid väeosi hakati formeerima alles oktoobris-novembris 1918. See on aga vastuolus näiteks töös lk 134 tooduga, mille kohaselt hakati 6. kütidiviisi eellast diviisiks formeerima juba 1918. a mais.
2) Lk 30. On väidetud ühtedele mälestustele viidates, et 1918. a lõpus lükkas Eesti tagasi briti varustuspakkumise. See on siiski kahtlane. Sinclairile anti detsembris tegelikult üle tellimus täiendava varustuse saatmiseks.
3) Lk 42 jj Räägitakse kaitsepataljonidest kui vabatahtlike väeosadest. Samas märgitakse ka, et kaitsepataljonide komplekteerimine ei toimunud ainult vabatahtlikkuse alusel. Minu arvates tuleks siiski selgelt osutada, et kaitsepataljonid (kui Tartu oma välja arvata) ei olnud tegelikult vabatahtlike väeosad, vaid koosnesid enamikus sunniviisil mobiliseeritutest.
4) Lk 54) Jääb mulje, et Korraldusvalitsuse ja Kindralstaabi valitsuse nimetus võeti kasutusele juba 6.01. Tegelikult ikka alles veebruari lõpus.
5) Lk 56) On väidetud, et Eesti diviisistaapides teenis vaid 2 kõrgema sõjalise haridusega ohvitseri. Siiski oli veel ka kolmas - lätlane Ozols.
6) Lk 59) Viktor Puskari auaste on ekslikult polkovnik, ehkki oli tegelikult siis veel alampolkovnik.
7) Lk 60) Siin on segadus Lõunarinde operatiivjuhtimise organisatsiooni kirjeldamisega. Väidetakse, et 2. diviisi ülem Puskar juhtis operatiivselt lõunarinde vasakut tiiba ning Lõunarinde juhataja Wetzer ülejäänud lõunarinnet. Tegelikult juhtis Wetzer tervet lõunarinnet: talle allusid operatiivselt rinde vasaku tiiva juht Puskar ja rinde parema tiiva juht Kann (ehk 2. diviisi brigaadi ülem).
8 ) Lk 60) Mainitakse 1919. a märtsis Soomusrongide diviisi, mis oli "strateegiline reserv". Tegelikult oli siis veel divisjon ning see strateegilise reservi rolli kunagi ei täitnud.
9) Lk 61) Jääb mulje, et Puskar sai 2. diviisi ülemaks veebruaris 1919, ehkki tegelikult sai detsembris 1918.
10) Lk 62) On märgitud, et Reek kujunes 3. diviisi tegelikuks operatiivjuhiks. Vast on see siiski kerge liialdus? Kahtlemata oli Reegil väga oluline roll, ent mulle on dokumentatsiooni põhjal jäänud mulje, et Põdder võttis siiski samuti operatiivjuhtimisest arvestataval määral osa.
10) Lk 65) On märgitud, et 1919 a 6. jaanuari seisuga moodustasid vene valgete, baltisaksa ja soome väed Eesti rindevägedest "arvestatava" osa. Tegelikult moodustasid nad töös viidatud allikate põhjal vaid 550-600 tääki ja mõõka ümmarguselt 6100-st Eesti täägist ja mõõgast.
Teiseks, ehk oleks otstarbekam töös ka Viru ride koosseis ära tuua tääkides ja mõõkades? Sest praegu on see ära toodud meeste koguarvuna, samas kui kõrval on lõunarinde koosseis ära toodud vaid tääkide ja mõõkade arvuna.
11) Lk 66) On märgitud, et LRSR nr 1 koosseisus sai sõja jooksul haavata 179 meest ehk 97% koosseisust. Jääb selgusetuks, mida koosseisu all mõeldakse. Kas näiteks väeosast sõja jooksul läbi käinud inimeste koguarvu või hoopis koosseisutabelis märgitud koosseisu?
12) Lk 76) Mainitakse Adolf Rosenbergi, kes ei teeninud Vabadussõjas Eesti armees, küll aga formeeris Põhjakorpust Pihkvas 1918. aasta lõpus. Igaks juhuks märgin, et üks alampolkovnik (või polkovnik) Rosenberg vist askeldas 1919. a kevadel käsundusohvitserina Tallinnas mingi staabi juures. Olevat olnud Larka sõber ja hiljem tulnud välja, et oma auastet oli ta ise kõrgendanud.
13) Lk 80) Marienburg-Jakobstadti operatsiooni toimumisajana on märgitud aprill-mai. Tegelikult mai-juuni.
14) Lk 81) On väidetud, et 1. ratsapolk sai 1918. detsembris Kuie mõisa juures saagiks kaks 76 mm kahurit. Tegelikult selles lahingus kahureid saagiks ei saadud (vt nt Onny 1. ratsapolgu ajalugu). Need 76 mm kahurid saabusid patareile Tallinnast.
15) Lk 88 ) On märgitud suurtükiväe olulist rolli 23.11.1919 lahingus Dubrovka juures. Jääb aga mulje justkui olnuks seal vaid üks patarei. Tegelikul oli rohkem ja ka Loodearmee patareid ei taandunud tegelikult Narva välja, vaid võtsid lahingust osa.
16) Lk 101) Mainitakse, et soomusrongid olid ülemjuhataja "operatiivreserv", mida esimest korda kasutati Tartu vallutamisel 14.01.1919. Siiski vallutasid soomusrongid Tartu täiesti omal initsiatiivil ning ülemjuhatus seega neid sealjuures operatiivreservina ei kasutanud. Teiseks jääb üldse kahtlaseks sellise mõiste nagu "operatiivreserv" otstarbekus. Sest sellise loogika järgi oli terve Eesti armee ülemjuhataja operatiivreserv, kuna täpselt samamoodi võis ülemjuhataja suunata ükskõik milliseid väeosi ükskõik kuhu.
17) Lk 101) Mainitakse, et Parts ja Peters allusid otse ülemjuhatajale. Vahest oleks otsarbekas mainida, et nad allusid vaid administratiivses plaanis, samas kui operatiivselt allusid nad ikkagi kohalikule rindejuhatajale.
18 ) Lk 102) On märgitud, et VS ajal formeeriti kokku 5 KR soomusrongi. Tegelikult formeeriti neid 6, sest KRSR nr 4 formeeriti kaks korda (esimene nr 4 kaotati ju aprillis). Kui aga pidada KRSR "Heinastet" samuti omaette rongiks, siis formeeriti neid lausa 7.
19) Lk 102) Jääb mulje, et Kalevlaste Maleva tegi VS algusest saadik soomusrongidega koostööd. Tegelikult jõuti esimese tõsise koostööni vast alles märtsi lõpus.
20) Lk 102) On märgitud, et Soomusrongide divisjoni tagavarapataljon oli tavaline jalaväeüksus ja et juunis 1919 tehti Pindingule ülesandeks formeerida soomusrongide jaoks uus reservüksus. Tegelikult formeeriti tagavarapataljoni koosseisus hiljem ka eraldi tagavararoodud, mis tõesti tegelesid väljaõppega. Mingit uut reservüksust minu teada ei formeeritud.
21) Lk 109) On märgitud Operatiivstaabi ülemana Jaan Rinki. Rink sai siiski olla Kindralstaabi valitsuse ülem.
22) Lk 115) On väidetud, et 22.05 eraldus Inseneripataljonist autorood, mis liideti Soomusautode kolonniga. Kas see liitmine on ikka fakt?
23) Lk 110) Märgitakse, et soomusauto Estonia jõudis rindele 20.05. Tegelikult jõudis see auto rindele veel märtsis 1919.
24) Lk 110) Märgitakse, et Viru rindel oli sõja ajal vaid üks Soomusauto - Estonia. Tegelikult käisid seal sõja ka Pisuhänd (korraks vaid), Kalewipoeg ja Wanapagan.
25) Lk 110) Märgitakse, et VS sõja ajal oli Eesti käsutuses 8 soomusautot (lisaks tuli veel 2 tükki jaanuaris). Tegelikult oli 9: Estonia, Tasuja, Wahur, Kalewipoeg, Toonela, Wibuane, Wanapagan, Pisuhänd, Tasuja (võeti 1919. a novembris Loodearmeelt üle).
26) Lk 110) Märgitakse, et oktoobris 1919 oli Soomusautode kolonnis 8 "masinat". 8 soomusautot ei saanud siiski kuidagi olla. Pigem ikka 6, sest Tasuja oli vahepeal kaotatud, aga Wanapagan ju vist ei kuulunud kolonni koosseisu...
27) Lk 118) Kantakse eesti laevastiku arvele "Magnushofi" rannapatarei hävitamine LW sõjas. Ilmselt mõeldakse Magnusholmi patareid Väina suudmes. Teadaolevalt laevastik siiski seda ei hävitanud, vaid sakslased jätsid patarei ise maha.
28 ) Lk 120) Narva vallutamise kuupäevaks on märgitud 14. jaanuar.
29) Lk 128) Märgitakse, et 7. armee 19. kütidiviis tegutses august-september 1919 Viru rindel Eesti vastu. Tegelikult tegutses see diviis siis Loodearmee vastu Luga rajoonis. Eesti Viru rindel tegutses diviis alates novembrist ja oli siis 15. armee alluvuses.
30) Lk 128) Märgitakse, et 7. armee 2. kütidiviis asus juunist kuni sõja lõpuni Viru rindel. Tegelikult tegutses diviis alates juulist Loodearmee vastu; Eesti vägede vastu Viru rindel tegutses diviis alates novembrist.
31) Lk 132) Märgitakse, et 10. kütidiviis tegutses Nõukogude Läti armee alluvuses. Tegelikult tegutses diviis esialgu 7. armee alluvuses (diviisi staap asus Eesti vastasel rindel tegutsema 6. veebruaril ja allutati järgmisel päeval 7. armeele). Aprillis läks Eestimaa armee operatiivalluvusse (Eestimaa armee staap on töös paraku vaatluse alt välja jäänud); juunis jälle 7. armee alluvusse; alates augustist 15. armee alluvuses (septembris -oktoobris oli vahepeal ka 7. armee all).
32) Lk 132) On märgitud, et Nõukogude Läti armee Petseri ja Volmari väegrupid koosnesid 2. Novgorodi diviisist, 1. Läti kütidiviisist, 6., ja 10. kütidiviisist; ja et Marienburgi grupp läks 1919. a juulis 11. kütidiviisi koosseisu.
1) Petseri grupp on sama, mis 2. Novgorodi diviis ja see allutati 5. veebruaril 7. armeele ning liideti seejärel 10. kütidiviisiga.
2) Volmari grupp on sama, mis 1. Läti kütidiviis.
3) 6. ja 10. diviis Volmari või Petseri grupiga ei seostu.
4) Marienburgi grupp oli kuni aprillini vaid üks osa Volmari grupist. Seejärel võttis selle grupi juhtimise üle 11. kütidiviisi staap ja grupp allutati Eestimaa armeele. Seega alates aprillist on Marienburgi grupp ja 11. kütidiviis üks ja seesama. Mai lõpus läks grupp/diviis Nõukogude Läti armee alluvusse (alates juunist 15. armee). 24. juulil kaotati Marienburgi grupi nimetus.
33) Lk 133) Märgitakse, et 1. Läti kütidiviis kuulus 15. armeesse alates juulist; Läti kütidiviis juunist septembrini.
Tegelikult 1. Läti kütidiviis kuulus 15. armeesse alates juunist ja nimetati 26. juunil ümber Läti kütidiviisiks.
34) Lk 135) Märgitakse, et Vassiljev oli 10. kütidiviisi Pihkva lahingulõigu ülem. Tegelikult oli 10. kütidiviis ja Pihkva lahingulõik üks ja seesama asi. 7. armee Pihkva lahingulõiku juhtis 10. kütidiviisi staap.
35) Lk 136) Märgitakse, et 10. kütidiviis osales alates 1919. a jaanuarist sõjas Eesti vastu. Korrektne oleks siiski, et alates veebruarist, sest jaanuaris tegutsesid Eesti vastu diviisi koosseisust vaid üksikud polgud.
36) Lk 137) Märgitakse, et 11. kütidiviis viidi augustis Narva rindele. Tegelikult oli diviis kuni oktoobrini Ida-Lätis, seejärel viidi Loodearmee vastu, misjärel jõudis novembris Viru rindele.
37) Lk 158) Märgitakse, et 1918. aastal pidas sakslastega läbirääkimisi Voldemar von Rosenberg. Kirjanduses nimetatakse teda tavaliselt Wilhelmiks (või Vladimiriks).
38 ) Lk 159) Märgitakse, et Fjodor Georg juhtis "Vene vabatahtlike salka". Ilmselt mõeldakse Vene koondsalga-nimelist üksust.
39) Lk 159) Märgitakse, et 1919. a juunis-juulis kuulus Anatoli von Lieveni salka 17. Liibavi jalaväepolk. Kas see on ikka kindel, et Lieveni nime juurde käib von? Mina pole sellist versiooni seni veel kohanud (tavaliselt on vürst Anatoli Lieven). Teiseks, juunis-juulis ei kuulunud sellesse salka kindlasti mitte 17. Liibavi jalaväepolk, vaid Vürst Lieveni salga 1. pataljon. Augustis moodustati selle pataljoni põhjal 1. vürst Lieveni kütipolk, mis oktoobris nimetati ümber 17. Liibavi jalaväepolguks. Seega kindlasti polnud Kanep mitte kunagi 17. Liibavi jalaväepolgu ülem.
40) Lk 170) Märgitajkse, et soome vabatahtlikke oli paar tuhat. Siiski tegelikult ligi kaks korda rohkem.
M. Kröönströmi doktoritöö VS juhtidest
Paar asja veel
Lk 110) On öeldud, et esialgu tegutsesid soomusautod polkude ja pataljonide ülemate käsutuses, hiljem aga koondati ühtse juhatuse alla ehk Soomusautode kolonni.
Siin on segamini esitatud operatiivne ja administratiivne alluvus. Pärast Soomusautode kolonni moodustamist jätkasid soomusautod ju samamoodi polkude ja pataljonide toetamist. Soomusautode kolonn operatiivjuhtimisega ei tegelenud, vaid administratsiooniga. Samas enne kolonni loomist ei administreerinud soomusautosid mitte polkude ja pataljonide ülemad, vaid Pitka (rongide ja soomusautode varustaja) ja seejärel paralleelselt ka Soomusrongide divisjon.
Lk 138) Käib jutt 1. Eesti (Eestimaa) kütidiviisist. Minu teada diviisil kunagi järjekorranumbrit polnud (oli lihtsalt Eesti või Eestima kütidiviis). Samas mainitakse Trofim Masikut. Teenistuslehel on ta nimi Karl-Trofim Masik. Ja nimega Männioks on ilmselt kogemata näpukas juhtunud (kirjutatud on Männikoks). Võiks ka märkida, et Eesti brigaad formeeriti 1919 sügisel taas diviisiks.
Lk 143) On märgitud, et ehkki Punaarmees võis komandörikohale nimetada ka sõduri või allohvitseri, oli Eesti brigaadis 1919. a mais vakantsed suur hulk komandörikohti. Siit sõnastusest võib jääda mulje, et üksused tegutsesid lausa ilma komandörideta. Küllap aga olidki sellises olukorras just sõdurid ja allohvitserid komandörikohtadele nimetatud (kohusetäitjateks)
Lk 161) Mainitakse E. Aintsi. Ta eesnimi oli August (ka töös lk 286 on August)
Lk 284) Tabelis pole märgitud Loodearmees teeninud ohvitseri Ferdinand Kabanovi (eestistatud Kaba), kes teenistsulehes märkis oma rahvuseks eestlane, kui mu mälu ei peta. Arhiivis on ka tema eestikeelsed mälestused. Kas Kabanov on teadlikult või kogemata välja jäänud?'
Lk 286) Tabelist on välja jäänud Konstantin Troitski -- jooksis Võru all (vist aprillis 1919) Eesti poole Punaarmeest üle.
Ja üks lisandus:
Lk 134) On juttu P. Soloduhhinist, kelle varasem teenistuskäik ebaselge. See mees oli 1917. a allohvitser ja kui ma õigesti mäletan, siis mingis tehnilises väeosas ning rindele ta ei jõudnudki. Alles kodusõjas tõusis esile. (Vt Крючков,Ф., Смирнов, П. Начдив Солодухин. Ленинград, 1961 - raamat on olemas TÜ raamatukogus)
Lk 110) On öeldud, et esialgu tegutsesid soomusautod polkude ja pataljonide ülemate käsutuses, hiljem aga koondati ühtse juhatuse alla ehk Soomusautode kolonni.
Siin on segamini esitatud operatiivne ja administratiivne alluvus. Pärast Soomusautode kolonni moodustamist jätkasid soomusautod ju samamoodi polkude ja pataljonide toetamist. Soomusautode kolonn operatiivjuhtimisega ei tegelenud, vaid administratsiooniga. Samas enne kolonni loomist ei administreerinud soomusautosid mitte polkude ja pataljonide ülemad, vaid Pitka (rongide ja soomusautode varustaja) ja seejärel paralleelselt ka Soomusrongide divisjon.
Lk 138) Käib jutt 1. Eesti (Eestimaa) kütidiviisist. Minu teada diviisil kunagi järjekorranumbrit polnud (oli lihtsalt Eesti või Eestima kütidiviis). Samas mainitakse Trofim Masikut. Teenistuslehel on ta nimi Karl-Trofim Masik. Ja nimega Männioks on ilmselt kogemata näpukas juhtunud (kirjutatud on Männikoks). Võiks ka märkida, et Eesti brigaad formeeriti 1919 sügisel taas diviisiks.
Lk 143) On märgitud, et ehkki Punaarmees võis komandörikohale nimetada ka sõduri või allohvitseri, oli Eesti brigaadis 1919. a mais vakantsed suur hulk komandörikohti. Siit sõnastusest võib jääda mulje, et üksused tegutsesid lausa ilma komandörideta. Küllap aga olidki sellises olukorras just sõdurid ja allohvitserid komandörikohtadele nimetatud (kohusetäitjateks)
Lk 161) Mainitakse E. Aintsi. Ta eesnimi oli August (ka töös lk 286 on August)
Lk 284) Tabelis pole märgitud Loodearmees teeninud ohvitseri Ferdinand Kabanovi (eestistatud Kaba), kes teenistsulehes märkis oma rahvuseks eestlane, kui mu mälu ei peta. Arhiivis on ka tema eestikeelsed mälestused. Kas Kabanov on teadlikult või kogemata välja jäänud?'
Lk 286) Tabelist on välja jäänud Konstantin Troitski -- jooksis Võru all (vist aprillis 1919) Eesti poole Punaarmeest üle.
Ja üks lisandus:
Lk 134) On juttu P. Soloduhhinist, kelle varasem teenistuskäik ebaselge. See mees oli 1917. a allohvitser ja kui ma õigesti mäletan, siis mingis tehnilises väeosas ning rindele ta ei jõudnudki. Alles kodusõjas tõusis esile. (Vt Крючков,Ф., Смирнов, П. Начдив Солодухин. Ленинград, 1961 - raamat on olemas TÜ raamatukogus)
-
toomas tyrk
- Site Admin
- Postitusi: 5566
- Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
- Kontakt:
Mul veel lugemine poole peal, aga tekkis küsimus. Huvitav millest sellised eufemismid Pindingu teenistuskoha suhtes 
Kas sellega on üritatud mingit lisa-objektiivsust saavutada, et 1. Eesti polku nimepidi ei mainita?
Kusagil eespool mainiti samuti Pindingi "lühiajalist teenistust" polguülemana mingis anonüümses polgus.Seevastu Siegfried Pinding oli polguülem vaid lühikest aega 1917. a. rinde tagalas asuvas polgus, mis oli täielikult polgukomitee kontrolli all.
Kas sellega on üritatud mingit lisa-objektiivsust saavutada, et 1. Eesti polku nimepidi ei mainita?
Magnuse saare kindlusehitised
Ei olegi ühtegi head terminit - "kindlus" on liiga suurt ala hõlmav (see oli Riia kindlus) ja "fort" on liiga väikene üksus kirjeldamaks seda, mis oli saarel - aga patareisid oli seal umbes kümmekond.
27) Lk 118) Kantakse eesti laevastiku arvele "Magnushofi" rannapatarei hävitamine LW sõjas. Ilmselt mõeldakse Magnusholmi patareid Väina suudmes. Teadaolevalt laevastik siiski seda ei hävitanud, vaid sakslased jätsid patarei ise maha.
'Mõis' võib-olla polegi vale määratlus - üldiselt lasid venelased saare patareid ise taganemisel õhku. Võimalik, et mõisa lähedal jäi mõni järgi või taastasid selle sakslased ja seda siis eestlased hävitasid?
See Magnusholm (Mangalsala) oli ikka kindel koht, kus sakslastel üks rannakaitsepatarei oli üles pandud (neli 152mm suurtükki). Vt koha asukohta nt Skeem nr 16 raamatus Eesti Vabadussõda (2. köide).'Mõis' võib-olla polegi vale määratlus - üldiselt lasid venelased saare patareid ise taganemisel õhku. Võimalik, et mõisa lähedal jäi mõni järgi või taastasid selle sakslased ja seda siis eestlased hävitasid?
Paraku ei tunne kirjandust peast - Ester annab sellele pealkirjale mitu vastet. Palun anna täpsem kataloogiviide või riputa kõneksolev kaardijupp üles.See Magnusholm (Mangalsala) oli ikka kindel koht, kus sakslastel üks rannakaitsepatarei oli üles pandud (neli 152mm suurtükki). Vt koha asukohta nt Skeem nr 16 raamatus Eesti Vabadussõda (2. köide).
Nagu ütlesin, oli saarel umbes kümmekond patareid. Jurij Melkonovil ja Artur Reiljanil pole täpset skeemi võrgus üleval, ise kahjuks ei teinud kohapeal skeemidest pilte. Järgmine kord kindlasti teen.
Seega pole ehk mõisa kasutamine kohamäärusena vale - järsku oligi patarei mõisa juures? Saare kasutamine kohamäärusena on antud juhul kindlasti vale, sest see ei seleta, milline saare mitmest patareist on kõne all.
Terminist "rannakaitsepatarei" oleks mõistlik loobuda - 152-mm ei ole rannakaitse (üldiselt siis dessanditõrje) patarei. See on ka "merekaitsepatarei" (otstarbe järgi) või "rannapatarei" (asukoha järgi).
Eesti Vabadussõda 1918-1920. 2. köide. Tallinn, 1939 (uus trükk 1997)Paraku ei tunne kirjandust peast - Ester annab sellele pealkirjale mitu vastet. Palun anna täpsem kataloogiviide või riputa kõneksolev kaardijupp üles.
Aga see selleks - ilmselt ei saanud ma su esialgse postituse mõttest aru. Sa pidasid silmas, et mõis asus poolsaarel, samas kui mina ei saanud aru, mis mõisast jutt käib, sest olen leidnud vaid andmed, et Magnushofi (Mangali) mõis ei asunud poolsaarel, vaid natuke eemal. Vt:
http://www.fallingrain.com/world/LG/25/Trisciems.html
Saare kasutamine kohamäärusena on antud juhul kindlasti vale, sest see ei seleta, milline saare mitmest patareist on kõne all.
Ei ole vale, sest see osutab, kus patarei oli. Ega antud juhul pole tegemist selle patarei või isegi mitte Landeswehri sõja ajalooga. Pealegi oli teadaolevalt poolsaarel vaid üks lahingukorras saksa patarei. Seega vähemalt kõnealuses doktoritöös pole mingit vajadust rohkemateks täpsustusteks (väga vabalt võiks käesolevas töös ka selle patarei üldse mainimata jätta ja midagi ei juhtuks).
Täitsa võimalik.Terminist "rannakaitsepatarei" oleks mõistlik loobuda - 152-mm ei ole rannakaitse (üldiselt siis dessanditõrje) patarei. See on ka "merekaitsepatarei" (otstarbe järgi) või "rannapatarei" (asukoha järgi).
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist