www.militaar.net

Reigo kirjutas:Järgmised andmed on avaldatud: Simmo, G. Meie kaotustest Vabadussõjas. // Vabadusmonument. I. Tallinn, 1933

Arvud sisaldavad nii lahingus hukkunuid kui ka haavadesse surnuid.
2. jalaväepolk-- 152

Hm, 22. novembril 1920 on 2. polk "Postimehes" avaldanud analoogse kuulutuse oma Vabadussõjas langenute mälestamiseks. Samuti nimeline ning kuupäevadega, kuid surma põhjus seekord puudub. Siiski on numbrid hoopis teised.

Kuni 2. veebruarini 1920 on kokku 220 nime, peale 2. veerbuari veel 6. Neist viimase surmakuupäev 17. august 1920.

Vägisi tekib tunne, et selles tabelis on polgud esindatud erinevate andmetega. Kui 8. polgu suured kaotused olid ilmselt koos haigustesse surnutega, siis 2. plgu omad on ilmselt tõesti ainult langenud ning haavadesse surnud.

Õhtul loen kodus kokku veel 2. polgu ajaloo lisas olnud langenute ja haavadesse surnud ja haigustesse surnud ja .... tabelid.

2. jalaväepolgu ajalooraamatu lisade järgi.

Lisa 1 - langenute nimekiri - 153 nime
Lisa 2 - haavadesse surnud - 47 nime
Lisa 3 - muudel põhjustel ja haigustesse surnud - 30 nime
Lisa 4 - teadmata kadunud - 29 nime.

Kusjuures neis nimistuis viimased haavadesse surnud - 13.08.1919
viimased haigusesse surnud - 30.12.1919

Netti ilmunud ka Vabadussõja ajaloo seltsi koostatud kaotuste nimekiri
http://vas.muuseum.ee/vs_langenud.html

Seal küll kahjuks väeosa lahter puudub.

toomas tyrk kirjutas:Netti ilmunud ka Vabadussõja ajaloo seltsi koostatud kaotuste nimekiri
http://vas.muuseum.ee/vs_langenud.html

Seal küll kahjuks väeosa lahter puudub.

Kellel sugulased Vabadussõjas langenud - vaadake üle ja täiendage.
Ise juba leidsin ühe puuduva nime.

Paar kommentaari metoodika kohta.

Lehel on kirjas:

Järgneb tsiviilohvrite nimekiri, kus on 665 isikut: neist lasti maha 643 punaste, 14 vene valgekaartlaste ja 8 soome vabatahtlike poolt.

Seega pole tsiviilohvrite hulgas Eesti tsiviilisikuid, kes lasti maha Eesti sõjaväelaste poolt. Ükskõik, kas siis kohtuga või ilma. Samas punase poole vastavad ohvrid on ohvrite sisse arvatud.

Vähemalt osa vene valgete ja soomlaste ohvreid olid maha lastud poliitilistel põhjustel ehk täpselt samadel põhjustel, miks Eesti sõjaväelased kommuniste ilma kohtuta maha lasid. Miks valgete ja soomlaste sellised ohvrid on sõjaohvrid, aga Eesti sõjaväelaste omad pole?

Lisaks on tsiviilohvrite nimekirjas vähemalt kuus nime, kelle hukkumiskohaks on nimetatud Volossovo jaam. Ilmselt on need arvatud vene valgete poolt mahalastute hulka. See territoorium oli aga Loodearmee käes ja tekib küsimus, kas neid on õige Eesti Vabadussõja tsiviilohvriteks lugeda. Pigem ikka Vene kodusõja ohvrid.

Balti pataljon - lahingus langnud või haavatuna vaenlase kätte jäänud - 52
Haiguste tõttu surnud - 18. Seal hulgas ka üks naine Anna von Weiss.
Haavata saanuid 118 - sellest kaks said sõja jooksul kaks korda haavata ja viis jäid invaliidideks.
Kokku 70 surnut ja 118 haavatut.

Tallinna kaitseliidu 7. jaoskonna üksik rood (ajaloost tuntud kui Benkendorfi rood). Rindel 15. jaanuarist kuni 15. märtsini 1919. Teadaolevalt sai üks noormees surma. (Karl Sass)

Leidsin ühe huvitava kirjavahetuse, mis vast ka siia teemasse otsapidi sobib. Nimelt oli 1919. a. mai kuus tõsine plaan teha ka eesti sõduritele oma isiklik tunnusmärk, mille abil saaks tundmatuid langenuid tuvastada. Tehti valmis kaks näidist, ja siis pani Laidoner sellele plaanile veto - vastane saab langenute läbi teada, mis üksuse vastu võidelnud on. Nimelt oli näidisel kirjas väeosa nimetus ning sõduri nr.

Kirjavahetus loetav siit, ja paar lk edasi: Saaga ERA.2315.1.49:153

Vägitöö kaunis jääb…
Teon uljaan muisto…
Autorid: AIN KRILLO, MATI STRAUSS

Soomlaste kaotused Eesti Vabadussõjas 1918–1920
Suomalaisten sotasurmat Viron vapaussodassa

Eesti Vabadussõjas 1918–1920 osales ligi 4000 soomlast. See raamat meenutab meile mehi ja üht naissõdurit, kes ei jätnud oma vendi üksi. Nad kaotasid oma elu võitluses Eesti vabaduse eest ja Soome auks.

Raamat sisaldab Soome kaitseministri tervituse, eessõnas lühikese kirjelduse Soome väeosadest ja statistikat sõdurite langemiste kohta, autasustamisi ning kokkuvõtte – miks ilmub see raamat alles nüüd,100 aastat hiljem. Lisaks 172 sõduri lühielulood, tabel nende surmadaatumitega, langenute matuste kirjeldus Helsingis, neile pühendatud mälestusmärkidest Eestis, Lätis ja Soomes, neid juhtinud väejuhtide lühielulood, allikmaterjalide viited ning ohtralt fotosid.

https://www.rahvaraamat.ee/p/vägitöö-ka ... 9949011018