Vajab kommentaare.
Õun siin allikat ei anna, aga ilmselt toetub ta Bennetti raamatule (mõni aeg tagasi ilmus ka eesti keeles). Vähemalt on samasugused väited kirjas raamatus "Võitlused Läänemerel" ja seal on allikaks antud just Bennetti raamat.Juba Saksamaaga vaherahu tegemise päeval, 11. novembril 1918, oli Briti välisministeerium valitsuskabineti kaudu teinud sõjalaevastikule ülesandeks sõita Läänemerele. Meie verivärskete diplomaatide abipalved Suurbritanniale aga anti üle 14. ja 19. novembril, kui asi oli juba otsustatud.
Tegelikult on Benetti raamatus öeldud midagi muud. Esiteks on seal juttu Suurbritannia välisministeeriumi palvest admiraliteedile 11. novembril. Teiseks ei jää sealt muljet, et enne Eesti diplomaatide abipalvet oli asi juba otsustatud. Pigem jääb mulje, et kuni abipalveni asja kaaluti. Ning alles 20. novembril võttis impeeriumi sõjakabinet eestlaste palve peale arutlusele küsimuse laevade ja relvade saatmisest Balti merele. Aga põhimõtteliselt on õige see, et brittidel olid oma huvid mängus ja omakasupüüdmatu see abi polnud (aga milline riiklik abi on kunagi üldse olnud täiesti omakasupüüdmatu?).
Üks teine raamat (Hovi, O. The Baltic Area in British Policy, 1918–1921. Vol. I: From the Compiègne Armistice to the Implementation of the Versailles Treaty, 11. 11. 1918–20. 1. 1920. Helsinki, 1980) teatab lk 46, et Suurbritannia valitsus otsustas 13.11.18 Balti riike varustada sõjamaterjaliga, kuni see Briti huvidele vastab. Lk 71-72: laevastiku saatmise üle oli Admiraliteet skpetiline valitsevate ohtude – miinid - ja jäätumise tõttu. Välisministeerium poolt, kuna laevastik aitaks kohalikel moraali tõsta ja peatada enamlased. 20.11.18 otsustaski Impeeriumi Sõjakabinet laevastiku saata. Niisiis kipub Õun ise vanade asemel uusi müüte looma.
Lätis on minu hinnangul vaid üks juurdekirjutus (piirkond Väina põhjakaldal Ogre ja Odziena vahel). Venemaa osas on Õuna kriitika põhimõtteliselt õigustatud. Jääb arusaamatuks, miks otsustasid kaardi koostajad Eesti Vabadussõja sõjatandri piriidesse lülitada täielikult ka Loodearmee sõjatandri piiri. Igatahes on selle tulemuseks, et asjatundmatusest avaldatakse tänapäeval õpikutes ja mujal täpselt samasuguseid sõjatandri kaarte.Pool tosinat aastat tagasi oli siinsete ridade kirjutajal au koostada väike kaart “Rinnete liikumine Vabadussõjas” tollal ilmuma hakkavale “XX sajandi kroonikale”. Oleksin võinud muidugi selle kaardi aluseks võtta eelnimetatud koguteose II köite vahel oleva “Eesti Vabadussõja sõjateatri kaardi”, kuid vana kahtlustava torisejana otsustasin sellel kaardil märgitud sõjateatri välispiiri üle kontrollida.
Võtsin selleks lahingukirjeldused ja vaatasin kaartidel, kuhu üks või teine väeosa oma sõjateel Lätis, Ingeri- ning Venemaal välja jõudis. Ja selgus, et Lätis on omaaegsed sõjateatri kaardi koostajad teinud tublisti juurdekirjutusi – on mitmeid rindelõike, mis on märgitud Eesti sõjaväe poolt hõivatuiks, kuid tegelikkuses ei viibinud seal ühtegi meie väeosa. Hoopis teistsugune senise kaardiga võrreldes paistab aga meie vägede sissetung Ingeri- ja Pihkvamaale 1919. aastal.
Vahe tuleb ka metoodikast. EV II köide ei arvestanud sellist kategooriat nagu surnud pärast sõda sõja ajal saadud haigustesse/haavadesse. Tänapäevased andmed võtavad ka need minu teada arvesse. Huvitav oleks teada, kuidas jaguneb see arv 5942 kategooriate kaupa. Äkki sisaldab see ka haigustesse surnud tsiviilisikuid?Aga Vabadussõja suurim legend on selle sõja võitmine üliväikeste inimkaotustega. Eespool mitut puhku nimetatud “Eesti Vabadussõja” II köite andmeil langes lahinguis, suri haavadesse ja haigustesse ning andis õnnetusjuhtumites ja punaste terroristide käe läbi oma hingekesed vanajumalale 4038 inimest. Aasta 2005 seisuga aga näitasid meie tänapäevase Sõjahaudade Hoolde Liidu paberid, et noid sõjaohvreid oli kokku 5942.