Saaremaa mässu 90. aastapäev

Lahingud ja üksused. Relvad ja tehnika. Varustus ja autasud. Kõik teemasse puutuv..
Vasta
Prinz Eugen
Liige
Postitusi: 400
Liitunud: 26 Aug, 2005 19:51
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Saaremaa mässu 90. aastapäev

Postitus Postitas Prinz Eugen »

Täna möödub 90 aastat Saaremaa mässu algusest.
Eesti jaoks on ligi 200 mässu käigus tapetut, hukatut vms kindlasti suur arv. Kas tegemist oli eksiteele viidud saarlaste mässuga, talurahvaülestõusuga balti parunite vastu või kommunistliku vandenõuga?
Sõjalises mõttes oli sündmus kindlasti ebameeldiv jama võitleva rinde tagalas. Samas ei ole kohanud uut käsitlust Saaremaa mässust, mis oleks objektiivne, vaba nõukogude-aegsest pseudoheroilisest pateetikast.
Mõned killud 10 aastat tagasi Saaremaa ajalehest "Meie Maa" ja koguteosest "Saaremaa I ja II" seda ilmselt ei asenda.
Või on kellelgi uuemat infot?
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

Kas tegemist oli eksiteele viidud saarlaste mässuga, talurahvaülestõusuga balti parunite vastu või kommunistliku vandenõuga?
Ilmselt oli tegemist kõige kolmega.

Põhjuste kohta on olemas üks uuem käsitlus:
Uuenev Saaremaa kroonuküla (1841-1919) / Kersti Lust
Tartu : Eesti Ajalooarhiiv, 2003 ([Tartu] : Greif)
158 lk. : ill. ; 24 cm

Mässu käigu kohta on arhiivis olemas asjalik ja põhjalik käsikiri:
Saaremaa rahutused. Masinakiri, dateerimata: ERA 2124/3/1854.
Faust
Liige
Postitusi: 1737
Liitunud: 27 Dets, 2004 10:01
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Faust »

Endal osales Saaremaa mässu mahasurumisel vanaisa isa Johannes Larka Üksiku Ratsasalga ülemana. Selle eest teenis välja ka Vabadusristi VR I/3
Pilt
Jumal lõi inimese aga mr. Colt tegi nad kõik võrdseks:
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

Johannes Larka juhitud üksus oli täpsemalt "Sõjaväe seljataga korraldav salk". Asutati detsembris 1918 korra hoidmiseks tagalas, salaviinapõletajate ja desertööride püüdmiseks jne. Märtsi lõpus liideti salk Soomusrongide divisjoni eskadroniga.
malt laal
Liige
Postitusi: 60
Liitunud: 24 Juul, 2009 16:25
Kontakt:

tuleb saarlastest aru saada

Postitus Postitas malt laal »

pole eelnevaid kirjutisi lugenud, aga:

1) saaremaa oli vaesemaid kante eestis
2) igasugune juut oma mõrvadega ( tšekaa töötajatest üle Venemaa olid aastatel 1918-19 min 50% - keskm 75% juudikesed) oli temast oiaa kui kaugel ja nende vägiteod ka ( Solženitsõni raamat -"200a koos")
3) suured maksud ja nõudmised ikka ajavad mässama kui midagi enam kaotada pole- ja võõras kuum veri lõi välja
Viimati muutis malt laal, 26 Dets, 2009 0:02, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
wellenrausch
Uudistaja
Postitusi: 9
Liitunud: 10 Nov, 2007 22:57
Kontakt:

vahelugemist

Postitus Postitas wellenrausch »

Kui kommunistlik urgitsustöö 1919. a. talvel üldiselt äpardus nii rahva seas kui ka sõjaväe ridades, siis üksikutes kohtades, kohalike eritingimuste soodustusel, läks V. Kingissepal ometi korda sellega tekitada segadusi ja rahutusi. Kõige suuremal määral õnnestus tal see meie saartel.
Saared vallutasid sakslased teatavasti oktoobris 1917. sellest ajast kuni novembrini 1918 lugesid vallutajad neid Saksamaale kuuluvaiks. Ainuvalitsejaks saartel oli olnud Saksa kuberner Balck, kes pani kehtima valju sõjaväelise korra. See kord toetas täiel määral kohalike mõisnike huvisid, kuna eesti rahva kui enamiku huvid suruti tahaplaanile. Ühtlasi asuti maa majanduslikule ekspluateerimisele, vedades välja mitmesugust vara ja toiduaineid. Põllupinna kehvusest tingituna oli saarte majanduslik kandejõud sagedate rekvisitsioonidega Vene vägede poolt I maailmasõja ajal suuresti nõrgendatud. Saksa okupatsiooniväed kiskusid sagedate vilja, loomade ja muude toiduainete sundvõtmistega elanikelt ära nende viimased toidutagavarad. Eriti raskes olukorras oli suurt osa Saaremaa elanikest moodustav maatarahvas, kes harilikel aegadel käis suvel töödel "suurel maal". Okupatsiooni ajal oli see võimalus võetud. Saartel valitses seega Saksa okupatsiooni ajal vali rahvuslik surve ning suur töö ja toiduainete puudus. Okupatsiooni aja lõpul (novembris 1918) ähvardas elanikke nälg. Rahva silmis olid kõigi nende hädade peasüüdlasteks kohalikud mõisnikud, mispärast nende vastu tunti ägedat viha ja meelekibedust.
Neid sotsiaalpoliitilisi vastuolusid ja majanduslikke raskusi saarlaste elus kasutasid osavalt enamlaste agendid rahva üleskihutamiseks kehtiva riigikorra vastu. Kihutustöö algas kohe pärast Eesti võimu kehtimapanekut saartel ning arenes väga eukalt. Saarlastele oli enamlaste võim ja kihutustöö tol ajal veel uudiseks. Saksa okupatsiooni raudrusika all oli saarlane jäänud puutumata enamlaste valitsuse terrorist ja segadustest 1917-1918. Enamlaste sõnu võeti seal seepärast puhta tõena. Neile omase osavusega suundus kommunistide agitatsioon saartel eeskätt kohalike mõisnike vastu. "Teie, saarlased, alistusite viimastena ordumeeste vägivallale, raputage nüüd esimestena enestelt neetud parunite orjaike!" Nii kõneldi saarlastele. Seejuures lasti paista, nagu töötaks Eesti Ajutine Valitsus käsikäes mõisnikega. Tundes teravat maapuudust, ootasid saarlased siis pikisilmi mõisate jaotamist rahvale. Selle küsimuse lahendamise paratamatu viibimine sõjaolude tõttu andis põhjusi igasuguste ärevate kuulujuttude tekkimiseks, milleks aitas koguni kaasa ka kohalik ajaleht "Saaremaa". Näiteks kirjutab nimetatud ajaleht ühes numbris maade jaotamisest rahvale: "Nüüd oleme küllalt oodanud; nüüd võtame ise, kui meile ei anta; valitsus pidagu seda meeles, et kui ta meie nõudmist ei täida, siis rahvas omale seda, mis temal õigus saada, ise võtab."
Riigivastast kihutustööd saartel soodustas kohapealse võimu nõrkus. Maavalitsus ja vallavalitsused ei võtnud tarvitusele küllalt energilisi abinõusid ohtliku kihutustöö tõkestamiseks, vaid oli koguni juhtumeid, kus mõnede omavalitsus tegelaste väljaastumine aitas kaasa ärevate kuulduste tekitamisele rahva seas.
Eesti riiklusele vaenulik kihutustöö arenes nõnda peatselt mässuliikumiseks, mida omakorda veel soodustas riigitruu relvastatud jõu puudumine saartel. Tõuke avalikuks väljaastumiseks andis Muhu ja sellele lähemate Saaremaa valdade mobiliseeritud meeste kokkukutse 16. veebruaril 1919 Kuivastusse, kust nad pidid saadetama Tallinna. Kihutajate eestvedamisel kogunesid mehed juba 15. veebruari õhtul külades kokku, kus otsustati mobilisatsioonikäsku mitte täita. Rõhuv osa mehi läks eestlasele omase tagasihoidlikkusega selle mõttega laiali, igaüks oma koju. Aktiivselt astusid välja ainult üksikud käredamad mehed. Kahtlemata mõjus julgustavalt väljaastumiseks kaasa mõni päev enne seda teostunud kaitseliidu tegevuse peaaegu täüielik likvideerimine saartel seetõttu, et ohvitserid kutsuti sõjaväkke ja kutseealised kaitseliitlased mobiliseeriti. Relvad anti üle vallavalitsustele, kust need osalt sattusid mässajate kätte. Seline kaitseliidu ülem kpt. J. Poopuu oli parajasti kutsutud Tallinna, et määrata teda teenistusse Soomusrongide divisjoni.
Mäss algas 16. veebruaril mobiliseeritud meeste vastuhakuga Kuivastus. Surmati lpn. Arseni Jefimov, kes oli tulnud korraldama meeste saatmist Tallinna. Järgmisel päeval langes Kuivastus mässajate käe läbi ltn. Karl Tulmin. Määratud saarte kaitseliidu ülemaks kpt. J. Poopuu asemele, oli ta teel oma uuele ametikohale. Paha aimamata astus Tulmin Kuivastu postkontorisse, et nõutada endale küüthobuseid. Mässajad olid aga postkontori juba endin alla võtnud ja, nähes vöörast ohvitseri, lasksid ta selja tagant maha.
Orissaare kaudu levis mäss varsti ka Saaremaale. Vastuhakkajate lähimaks eesmärgiks oli kohalike mõisnike hävitamine, kellest mitmed surmatigi. Oma jõudude suurendamiseks otsustasid mässujuhid välja kuulutada meeste üldmobilisatsiooni.
Selle läbiviimisel kasutati kohati provokatsiooniliselt seadusliku, tunnustatud kohaliku organisatsiooni - Saaremaa Sotsialistliku Töörahva Liidu nimetust. Mõnes vallas (näit. Leisis) saatsid mässujuhid käske meeste kogumiseks laiali vallavalitsuse nimel. Teisal (Pihtlas) sundisid mässu organiseerijad vallavanemat ja sekretäri alla kirjutama käskudele meeste "töörahva sõjaväkke astumiseks". Kõneldi koguni, et väljaastumine on mõeldud Eesti valitsuse toetamiseks mõisnike vastu. Seepärast ei teadnudki suur osa mässulistega ühinenud mehi, et nad astuvad välja Eesti valitsuse vastu. Mõnel pool teatati väljaastunuile julgestuseks, et Tallinn on juba mässuliste poolehoidjate käes.
Korra jaluleseadmiseks saatis saarte kaitseliidu ajutine ülem lpn. Karl Tamm Kuressaarest mässajaile vastu kaitseliitlaste salga - 112 meest lpn. Bernhard Johansoni juhatusel. Salk ei suutnud likvideerida rahutusi, mis järjest laienedes ähvardasid ka Kuressaare linna. kaitseliidu ülemuse korraldusel asuti kiiresti organiseerima ka linna kaitset. kuulutati välja mobilisatsioon, mis tõi kokku umbes 300 meest.
Vastuhakkamisest Kuivastus teatas ajutine kaitseliidu ülem kohe ka Tallinna. Ülemjuhataja (J. Laidoner) käsk "Vabariigi vaenlaste poolt korda pandud vaenulise tegevuse mahasurumiseks Muhu-, Hiiu- ja Saaremaal" ilmus 17. veebruaril 1919. Selle teostajaks määrati suurtükilaeva "Lembit" komandör al.-ltn. J. Klaar, kelle käsutusse anti 132 jalameest ja 110 ratsameest ühes 12 kergekuulipildujaga. Salk oli seega kiiresti liikuv ja tugev tulejõult. Väesalk jõudis Muhu saarele Raugi juures 18. veebruari pärastlõunal ja alustas tegevust kahes grupis: üks Kuivastu peale; teine Hellamaa-Soonda-Viira küla suunas. Selle ja järgneva päeva jooksul puhastati Muhumaa vastuhakkajaist, kellega siin-seal oli vaid vähemaid relvastatud kokkupõrkeid. 20. veebruaril vallutati pärast pooletunnist tulevahetust Orissaare. Sellega oli avatud tee Kuressaare peale. Liiguti edasi järgmisel päeval. Upa küla juures oli 21. veebruaril kokkupõrge vastuhakkajatega, kelle kaotused olid rasked. Samal päeval jõuti Kuressaarde, mida mässajad olid vahepeal korduvalt püüdnud vallutada, kuid asjatult. Järgnevatel päevadel kuni 7. märtsini puhastati riigivastastest saarte ülejäänud osad. Ühtlasi võeti elanikelt ära relvad, organiseeriti kaitseliitu ja toimetati mobilisatsiooni, mis oli katkestatud mässu tagajärjel. Sattunud rindele, olid Saaremaalt mobiliseeritud mehed võitluses vaenlase vastu hiljem kõigis väeosades täielikult lojaalsed ja riigitruud ning head sõjamehed (taguge see omale pähe!).
Vabadussõja ajaloos on Saaremaa mäss väga iseloomulik ja õpetlik näide, kui ohtlik on riigi sisemisele julgeolekule kohalike võimuorganite loidus, nõrkus ja riigitruude relvastatud jõudude puudumine kohapeal. Saaremaa mässu tegelikeks organiseerijaks olid eesti enamlased Moskva näpunäidetel. Sisemise mässurinde tekitamine vaenlase maal kuulub kommunistlike võitlusviiside tähtsaimate põhimõtete hulka, mida Eestiski püüti järjekindlalt teostada. Mõningate andmete põhjal võib oletada, et Saaremaa väljaastumist kavatseti toetada ka väljaspoolt. Näiteks samal päeval, kui mässuliikumine saartel puhkes, alustas punavägi meie lõunarindel pealetungi, mis aga ei saavutanud nimetamisväärset edu.
Mida kõrgem rohi, seda kergem niita
Kasutaja avatar
wellenrausch
Uudistaja
Postitusi: 9
Liitunud: 10 Nov, 2007 22:57
Kontakt:

Postitus Postitas wellenrausch »

Tuvide kohta kinnitatud informatsioon puudub (mida ei saa muidugi välistada autentsete allikmaterialide puudusel).

Usutavam on karud, kes tulid üle jäätunud Väinamere...otse Petrogradist ja edastasid juhiseid.
Mida kõrgem rohi, seda kergem niita
Arnold
Liige
Postitusi: 5110
Liitunud: 23 Jaan, 2005 16:26
Kontakt:

Postitus Postitas Arnold »

Otsetee ei pruugi alati kõige lühem olla. Üle Läti oli palju mugavam ässitajaid saata.
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

Ega mingeid spetsiaalseid juhtnööre vaja ei olnud. Kohalikele kommudele oli tegevuskava ammu selge - seal, kus võimalik, mingi jama tekitada.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Re: Saaremaa mässu 90. aastapäev

Postitus Postitas Arensburger »

Prinz Eugen kirjutas:Täna möödub 90 aastat Saaremaa mässu algusest.
Eesti jaoks on ligi 200 mässu käigus tapetut, hukatut vms kindlasti suur arv. Kas tegemist oli eksiteele viidud saarlaste mässuga, talurahvaülestõusuga balti parunite vastu või kommunistliku vandenõuga?....
Olen seda teemat ka varem puudutanud:
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=375
Kuid nüüd lugesin läbi oma vanatädi mehe Oskar Neggo mälestused, mis on minu käes käsikirjana ja kirja pandud Los Angeleses aastal 1953. See mees töötas mitmes Saaremaa mõisas mõisavalitsejana, oli Kaarmal Kaitseliidu juht ja kogu saksa okupatsiooni aja Saaremaal Omakaitse rügemendi majandus-ja arveohvitser leitnandi auastmes. Oskar Neggo sündis 12.04.1883 Jursi mõisas ja suri 18.03.1959 Los Angeles.
Panen siia üles ühe lõigu, mis on peatükist kus ta räägib oma vennast Viktor Neggost ja seal puudutab ta ka Saaremaa mässu. Mässu põhjuste kohta on tal aga hoopis üllatav teooria. Mis kaasfoorumlased taolisest variandist arvavad?
........ Pärast saksa okupatsioonivägede lahkumist Eestist sügisel 1918.a., määras Eesti Ajutine Valitsus Viktori valitsuse komissariks Saaremaa maakonda, asukohaga Kuressaares. Peale teiste ülesannete kuulus Viktori ülesannete hulka ka vallavalitsuste revideerimine.
Saaremaa kommunistliku mässu lahti puhkemise ajal Kuivastus veebruaris 1919, oli Viktor parajasti Uuemõisa (tollane Pöide: Arensburgeri märkus) vallamajas vallavalitsust revideerimas. Viktor istunud vallasekretäri laua taga, kui sama laua peal asuv telefon helisenud. Viktor, kui kõige lähem telefonile, haaranud toru ja vastanud:
"Uuemõisa Vallamaja kuuleb"
"Kas komissar Neggo ka sääl liikumas on?"
"Jah on"
"See mees tuleb kohe kinni võtta ja vallamajas hoida, kuni revolutsiooni komitee kohale jõuab. Kuivastus on noorsõdurid vastuhakku alustanud, need ja need isikud ära tapnud jne." Selle pikema selgituse ja nõudmise peale vastanud siis Viktor rahuliku häälega
"Käsk saab täidetud"
ja pannud toru hargi otsa. Siis palunud valla käskjalga tema hobused kohe saani ette rakendada ja vallamaja ukse ette tuua, kuna temal on aega vähe ja kohe edasi sõitma peab.
Ise istunud ta laua taga ja valvanud telefoni kuni hobused valmis seati. Siis sõitnud ta kiiresti minema. Kihutanud ühe hooga kuni Lööne mõisani, sai sealselt mõisavalitsejalt Aleksander Vaherilt uue värske hobuse, millega minu juurde Kõljala mõisa sõitis. Mina saatsin Viktori oma kutsari ja hobustega kohe edasi Kuressaarde, kus Viktor kohe kaitset organiseerima hakkas.
Pärast Saaremaa mässu mahasurumist ja selle mässu juhi kommunist Koit-i tabamist, arvati, et mäss oli toime pandud Liivimaa rüütelkonna peamehe parun Dellingshauseni korraldusel. Sama paruni korraldusel oli ka saksa Landeswehr Liibavi sadamas laevadel ootamas Kuressaare linna langemist mässajate kätte, et siis kohe dessandi tegemisega okupeerida kogu Saaremaa. Selle kavatsuse teoks tegemine oleks võinud olla surmavaks hoobiks noorele vabaduse eest võitlevale Eesti Vabariigile.
Et see mäss parunite poolt ette valmistatud oli tõendab see asjaolu, ett mässu juht Koit käskis igasse mässajate kätte langevasse mõisasse kohe viie meheline valve panna, kes oli kohustatud mõisa omaniku vara röövimise ja varguse eest kaitsma. Samasugune valve pandi üles ka Kõljala mõisas.
1921. aastal likvideeriti maakonna komissaride asutused ja Viktor kutsuti Tallinna, kus ta asus ametisse Tondile vastavatud sõjakooli juurde........
Päris üllatav teoorija. Ei usu et Oskar ise selle välja mõtles, sest mõisavalitsejana töötades pidi tal ju parunitega päris hea läbisaamine olema. Usun, et tegu on ikkagi tollaste kohalike kuulujuttudega. Ei tahetud lihtsalt leppida mõttega, et kohalikud mehed selles jamas süüdi on. Kes siis ikka muud kui parunid!!! Tänapäeva üle tooduna võiks sõna parun asendada Ansipiga. Siis oleks vast võrdlus päris kohane.
metssiga
Liige
Postitusi: 1688
Liitunud: 11 Nov, 2005 19:19
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas metssiga »

Lugege raamatuid, näiteks
Piret Hiie, 1919. aasta mäss Muhu- ja Saaremaal (Saaremaa muuseumi toimetised 6), Kuressaare 2010.
Oman vastavaid kohustusi ja piiramatuid õigusi antud ülesannete täitmisel.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist