Svenska "Karen"

[Peter[L+]]

Ehk oskab mõni teadja - nagu Reigo - selle teema kohta rohkem rääkida.
aga panen lihtsalt mõned närimata kondid teele:
Puhkuse päevik
nska karen

Lambert Hällen “Suguhaigused möllasid korpuses kohutavalt. Majori aeg kulus üldiselt enamasti m’ne sellise haiguse ravimiseks, välja arvatud see period, mil ta deliiriumi tõttu oli paigutatud Tallinna diakonisside haiglasse.” Folkets Dagblad Politiken” 09.september 1919

Mothanderit mina tunnen väga heasti, mina teenin ühes temaga rootsi väes. Tema lasti teenistusest lahti sellepärast, et arstid leidsid, et tema mitte normaalne ei ole. Mothanderi süüdistati mitmes süütegudes, aga et teda leiti vaimuhaige olevat, siis vabastati teda trahvist. Iga tahes ei ole tema sugugi mitte competent väeosa juhtimiseks Täielikult sõjaväelist haridust ei ole temal olemas. Tema on ainult 2 kuud tagavara ohvitseride õppekursustest osa võtnud, muu aeg oli tema sanitariks. E Lundborg märtsis 1919

Eesti esindaja Kulli saabaste näppamine Belfrage hotellis 1918. aasta lõpul oli suurte tegude väike algus. Märtsis 1919 hoiatas Eesti Stokholmi konsul Arnold Posti, kes oli ema poolt rootslane ja viimased viis aastat Rootsis elanud ärimees, Toompead, et umbes 75% nendest vabatahtlistest isikud on, kellel kriminaalpolitseiga tegemist on olnud ja kes ennast väga pahaste üleval peavad. Mais lisas rootslaste järjekordne ülemus Lambert Hällen, et suurem osa “korpuse” liikmetest olevat Rootsis kohtulikult karistatud. Sama pidi kehtima ka ohvitseride kohta.
Hoiatuse “Häda sellele maale, kuhu see bande oma pesa asutab!” pani kirja tol kevadel Rootsit külastanud eesti ajakirjanik Harald Vellner. Ta asetas need sõnad “ühe tuntud rootsi tegelase suhu. Pole aga võimatu, et ta seda oli kuulnud Gustav Suitsult. Oli ju viimane pea samade sõnadega ja samuti anonüümsele rootslasele viidates juba 2. jaanuaril Strandmani manitsenud: “… õnnetu see maa, kes nad kaela saab.”

Lepingu kohaselt tuli korpus formeerida Eestis. Seega siis oma käe peal tulnute otsimise ja palkamise teel. nii ka tehti. jaanuari lõpus oli Mothanderil “Du Nordis” koos paras bridžiseltskond: tema ise, intendant, kassapidaja ja üks Soome kodusõja aegne lipnik, kellest siin oli saanud kapten. Viiendale , seekord reamehest saabunule pakuti lahkesti samuti ohvitseri kohta. (Ega siis asjata ilmunud aprillis Rootsimaal asjakohane karikatuur sutenöörist ja prostituudist: esimene kurdab, et oleks tal ometi mingi tiitel, siis võiks end võimmide ees julgemana tunda, teine aga annab lahkelt nõu: “Sa võiksid Eestisse sõita ja leitnandiks saada nagu Axel.”)
Mothanderi üksus kasvas, küll aeglasemalt kui plaanitud, kuid siiski kasvas. Hiljemalt veebruari lõpust paiknes see Narvas.
Üksuse juhtimisel kujunes olukord, et Mothander koos värbamisohvitseri, intendandi ja kassapidajaga viibisid Tallinnas, hotellis “Du Nord”, tuba 6. Organiseerimistöö nõudnud “vahetuid kontakte Eesti valitsusega”, kinnitas major. Narvas kamandas kapten G.Malmberg.
Mis Tallinnast meestele tulemata jäänud, olid palk ja varustus. Palkajaid selles süüdistada ei saa: 25 veebruaril oli Ajutine Valitsus sõjaministrile taas 200 000 marka krediiti andnud “Rootsi iseseisva roodu” sõjaväelastele riiete ostmiseks ja reisikuludeks.

Franchi case.
juurdlusprotokollist:
kapten J.Theander: “… neid üles kutsudes suurtükki batareisse astuda, mis tema, Franchi, asutab. Seal saab meestele õigus antud kõiki röövida, mida nad aga soovivad.”
kapten E.Dahne: “Ta kutsus neid batareisse, mida ta tahtis asutada ja seletas, et nemad võivad ülalpidamist igal pool võtta, kus leiavad.”
allohvitser Carlsson:”… palk ja mud tingimused saavad niisama olema kui rootslaste juures, ja peale selle võib veel enamlaste käest võtta, mis keegi tahab.”

http://dea.nlib.ee/fullview.php?framese ... nid=168038
Laidoneri käskkiri nr 114 29. märts 1919.
„ Rootsi vabatahtlikkude salga ülem major Mothander ilmus minu juurde ja teatas, et tema ohvitserid major Malmbergi juhatusel on omavoliliselt vabatahtliku Franchi surma mõistnud ja maha lasknud, ja palus neid ohvitserisid vastutusele võtta. Mina andsin käsu sõjaprokurörile uurimist toime panna ja kõik materjal ühel prokuröril minule ette kanda.
Prokuröri uurimine tegi selgeks, et Franchi oli vabatahtlikult rootsi vabatahtlikkude salga teenistusse astunud, siis oma väeosast ära jooksnud ja Balti pataljoni teenistusse astunud, kelle tunnistusega ta oli Narva rootsi vabatahtlikkude sekka ilmunud ja neid üles kutsunud oma väeosast lahkuma sel sihil, et kui ohvitserid ei luba neid vabatahtlikult lahkuda, siis sõjariistus ohvitseride vastu välja astuda.
Et see kõik vaenlase silma ees sündis, oli rutulisi abinõusid korra alalhoidmiseks tarvis. Sellepärast formeeris ajutine salga juhataja major Malmberg enese juhatusel 10 mehest sõjavälja kohtu. See kohus tegi tunnistuste najal vabatahtlik Franchi süü selgeks ja mõistis teda seaduse järel mahalaskmise surma, mis otsus täideti. Sõjaprokuröri tunnistuse järele on kohus kõigiti seaduslik olnud ja asja seadusega täies kokkukõlas ajanud.
„leian, et major Mothander on oma ohvitseride peale põhjendamata süüdistust tõstnud ja sellega nende autoriteeti soldatite ees rikkunud, kuna ta ise abinõusid pole leidnud, et oma salgas kindlat kodust korda alal hoida. Sellepärast teen Sõjaministrile ettepaneku major Mothanderiga lepingut lõpetada ja seda kellelegi teisele rootsi ohvitserile üle anda.
Major Malmbergile avaldan oma tänu täiesti seadusliku ja kindla teguviisi eest ajutiselt oma alla antud salgas korra alalhoidmiseks vaenlase silma ees.
Tarvitan juhtumisi teatada, et Eesti Vabariik väga tänalik on selle sõjalise abi eest, mis välismaa vabatahtlikkude salgas temale annavad enamlaste ülemvõimu vastu võideldes, kuid mina ei või lubada, kui selle asemel, et sõdida, vabatahtlikud ühest salgast teise üle jooksevad ja ennast poliitikasse segavad.
See päevakäsk ette lugeda kõikides väljamaalaste vabatahtlikkude salkades.“