August Kork

[Reigo]

Korgi kõrge karjäärilend Punaarmees on üldiselt teada. Vaatame, millised olid tema saavutused väejuhina.

-1919. aasta veebruar kuni juuni oli Kork Eestimaa armee staabiülem. See armee tegutses Kagu-Eestis. Hoolimata korralikust ülekaalust ei suutnud armee Eesti Vabariigi vägede vastu otsustavat edu saavutada. Kui jõudude vahekord enam-vähem võrdsustus, siis pidi Eestimaa armee Kagu-Eestist taganema.

-1919. aasta juuni kuni juuli oli Kork 7. armee ülema abi, juhtides 7. armee Lõunagruppi, mis tegutses Pihkva rindel. Sellesse perioodi mahub ebaõnnestunud pealetung Pihkvale 1919. aasta juuli esimesel poolel; taganemine Eesti vägede vastupealetungi all juuli teisel poolel.

-1919. aasta augustist kuni 1920. aasta oktoobrini oli Kork 15. armee juhataja. Sellesse perioodi jääb Pihkva vallutamine augusti teisel poolel. Üldiselt oli jõudude vahekord Pihkva rindel juulis-augustis enam-vähem võrdne või pisut Punaarmee kasuks. Pihkva vallutamise operatsioon oli küll hästi kavandatud, kuid selle edule aitas tugevasti kaasa asjaolu, et Eesti väed Pihkva all olid võrdlemisi madala moraaliga (ei soovinud Venemaal võidelda).

1919. aasta oktoobris allutati 15. armeele varem 7. armee alla kuulunud diviisid, mis tegutsesid Loodearmee lõunatiiva vastu. Oktoobri lõpus ja novembri esimesel poolel tungis 15. armee Loodearmee rindel edukalt peale ja seda operatsiooni on hiljem eriti ülistatud, kuid sealjuures ei maksa unustada, et Loodearmee oli mitmekordses arvulises vähemuses ja ei suutnud suuremat osa oma rinnet 15. armee vastu oktoobri lõpus isegi katta.

Novembri teisest poolest kuni 1920. aasta jaanuari alguseni tungis 15. armee parem tiib peale Narva rindel, kuid saavutatud edu oli tühine.

1920. aasta jaanuaris kaotas 15. armee Läti ja Poola vägedele Latgale.

1920. aasta mais ja juuni alguses võttis Korgi 15. armee osa Punaarmee pealetungist Valgevenes Poola vägede vastu, mis kukkus läbi, hoolimata Punaarmee ülekaalust. Peamiselt sai peksa just 15. armee.

Juulis-augustis 1920 võttis Korgi armee osa Punaarmee pealetungist Valgevenes ja Poolas. Seekord oldi (esialgu) edukad, ent midagi eriti silmapaistvat Korgi tegevuses näha pole. Augustis löödi Punaarmee Varssavi alt tagasi, sealjuures 15. armee sai kõvasti peksa. Tõsi, see oli pigem Läänerinde juhatuse (Tuhhatševski) möödalaskmiste tagajärg; Korgil polnud siin enam midagi päästa.

-1920. aasta oktoobrist 1921. aasta maini oli Kork 6. armee juhataja. Armee vallutas Wrangeli armeelt Perekopi positsioonid, kuid mingit erilist väejuhikunsti siin polnud: ülekaalukad 6. armee jõud teostasid otserünnakuid, samas kui naaberväekoondised haarasid Perekopi positsiooni tiivalt.

Kokkuvõttes ei ole alust öelda, et Kork oli andetu, kuid mingist erilisest silmapaistvast tegevusest pole samuti põhjust rääkida. Olgu ka rõhutatud, et Kork peaaegu ei tegelenud strateegilise tasandiga, vaid tegutses operatiivtasandi juhina.

[Reigo]

Huvitavad hinnangud.

Muide, ma Budjonnõid päris maha ei teeks. 1. ratsaarmee eesotsas sai ta üldiselt hakkama.

[Reigo]

Üldiselt nõus. Korgist veel selline kild, et ühe memuaristi väitel oli Kork 1917. aastal esseeride pooldaja.

[oleeg]

Huvitav pilt joonistub. Kahjuks pärinevad Korki iseloomustavad mälestused mitte kõige helgematelt peadelt ja kuivõrd objektiivsed need on... ?

terv
o

[oleeg]

Edasi hakkab mängima erinevate inimeste (sealhulgas kaaskomandöride) subjektiivsus nii mäletsustes kui iseloomustustes.

Nõus, lisaksin veel ka suunatud/eesmärgistatud poolvale... Näiteks oma mehe/poolehoidja soovitamine kellegi asemel jne. Seal oli võimuvõitlus ikka igal tasandil ja protežee puudumine sai paljudele andekatele saatuslikuks.

terv
o

[oleeg]

Eee...
corvus, ära palun seda va kommunistilist asja siia täielikult kopeeri Lugesin siin naa rahulikult ja järsku tundsin, et keha hakkas kuidagi kummaliselt kihelema... Äkki hakkab külge


Huvitav lugemine sellegipoolest!

terv
o

[Castellum]

Mis puutub aga Korki ja esseeridesse, juhul kui info tõene, siis polnud ta vast esimene ja viimane eestlane, kellele 1917.aastal Kerenski ja Co. hinge puges. Paljude jaoks, nagu ka Korgi puhul, asi hiljem muutus muidugist.

1917. aasta oligi paljuski esseerlik, nii et olla esseer oli pigem peavool kui erand.

[metssiga]

Mis puutub aga Korki ja esseeridesse, juhul kui info tõene, siis polnud ta vast esimene ja viimane eestlane, kellele 1917.aastal Kerenski ja Co. hinge puges. Paljude jaoks, nagu ka Korgi puhul, asi hiljem muutus muidugist.

1917. aasta oligi paljuski esseerlik, nii et olla esseer oli pigem peavool kui erand.

Keegi krt ei tea enam täna, palju neid partei liikmeid oli. Aga ühes tõsisemas (nõukaaegses) raamatus oli lugeda, et 1917 oli bolsevikke Venemaal sadade tuhandetega, esseere aga miljonitega.

[Kapten Trumm]

Kokkuvõttes ei ole alust öelda, et Kork oli andetu, kuid mingist erilisest silmapaistvast tegevusest pole samuti põhjust rääkida. Olgu ka rõhutatud, et Kork peaaegu ei tegelenud strateegilise tasandiga, vaid tegutses operatiivtasandi juhina.

Eks see asi peab ja kontekstis ju olema, vägede eduks ei piisa ainuüksi komandöritalendist, vaid on miljon muud asjaolu kah (laiemalt vägede võitlusvõime).
Teise ilmasõja teises pooles hiilanud Punaarmee komandöride jaoks ka 1941 suvi kõige õnnestunum periood polnud - ei saa näiteks öelda, et Rokossovski oleks suvel 1941 väga midagi oma mehkorpusega saavutanud, samas 1944 oli ta juba üks kahest sõjaväejuhist, keda Stalin olevat kõnetanud ees- ja isanime pidi (slaavi kultuuris austuse märk).

[oleeg]

...ei saa näiteks öelda, et Rokossovski oleks suvel 1941 väga midagi oma mehkorpusega saavutanud, samas 1944 oli ta juba üks kahest sõjaväejuhist, keda Stalin olevat kõnetanud ees- ja isanime pidi (slaavi kultuuris austuse märk).

Nende aastate vahele jääb parasjagu palju, et ennast tõestada või enda ümber andekaid koondades edukalt tegutseda

terv
o