Soomusautoga Eesti Vabadussõjas

Lahingud ja üksused. Relvad ja tehnika. Varustus ja autasud. Kõik teemasse puutuv..
Shiim
Moderaator
Postitusi: 1720
Liitunud: 20 Jaan, 2005 2:52
Kontakt:

Soomusautoga Eesti Vabadussõjas

Postitus Postitas Shiim »

Katkend rootslase Einar Lundborgi raamatust "Soomusautoga Eesti Vabadussõjas". Autor osales vabatahtlikuna Vabadussõjas, olles seal muuhulgas soomusauto komandöriks.

Millega pidime tegelema vabal päeval — eesti keelt meie ei osanud ja saksa keelt oskas peale rongikomandöri vaid mõni üksik? Samzeliusel oli fotoaparaat kaasas ja ta tegi mõned ülesvõtted. Hiljem selgus, et need olid ebaõnnestunud.
Tubakas hakkas lõppema ja ka Liliencrantzi tagavarast


38

ei jätkunud enam ammu kõigi kaasmaalaste varustamiseks. Mõned meist hakkasid suitsetama teed, kuid see pani pea valutama ja südame iiveldama. Siis tegime katset kuivatatud leiva piibus suitsetamiseks. Kuid iga mahv maitses kõige muu, kuid mitte tubaka järele ja meie loobusime ka leiva suitsetamisest pärast lühiajalist eksperimenti.
Tubakakriisi lahendas lõplikult Malmberg, kes oli meist kõigist suurim piibumees. Ta tuli väga tähelepanuväärsele ideele. Hüppas rongilt maha, lippas tee ääres asuvasse metsa ja kraapis lume alt välja kuivanud lehti, mis ta hiljem ahju peal kuivatas ja kuivanult piipu toppis. Ja ennäe! — piibust tõusis vägev suits. Sellest ergutatuina hakkasid ka teised harrastama lehtede kuivatamist ja piibus suitsetamist. Leidsin jaama lähedusest paar viljapuud, nende lehed kõlbasid eriti hästi tubaka aseainena. Kuid neid viljapuude lehti pidi kuivatama pikkamööda, muidu kaotasid nad aroomi.
Õhtul enne meie rongi rinderakendusse asumist arutlesime rongiülemaga Vašina Gora taga asetseva küla vallutamist, mida eelmisel päeval olime küll üritanud, kuid mis meil ei õnnestunud. Sellel arutelul määrati kindlaks, et sellest retkest võtavad osa kõik rootslased, kellele antakse tugevduseks kaasa 15 eestlast ühe ohvitseri juhtimisel. Pärast küla vallutamist pidime selle hoidma endi valduses pimediku saabumiseni ja siis pöörduma tagasi rongile. Lõpuks ometi tõeline patrulliülesanne, arvasime, ronisime naridele ja uinusime.
Pärast Košeljahha jaama jõudmist hüppasime kõhe rongilt maha, relvastatud ja laskemoonaga küllaldaselt varustatud. Olime endile kasukad selga tõmmanud, sest oli väga tuuline ja külm hommik, ja nii võisime oma operatsiooni teostamisele asuda. Raskekuulipildujaid meil kaasas polnud, kuid selle asemel kolm kerget ja see oli kah midagi.
Asusime oma löögirühmaga teele eelmisest korrast tuttavat rada mööda. Ühel teekäänakul peatusime ja pidasime


39

sõjanõu. Moodustasime ju endast võrdlemisi tugeva löögi-üksuse, kuid meie arvamised läksid lahku nii mõneski operatiivses küsimuses. Lõpuks leppisime ometi kokku, et Samzelius läheb teed mööda, s. t. sama teed mööda, millel kord tegime katset punaseid rünnata. Küla tulistamisega pidi ta punaste tähelepanu endale tõmbama. Ülejäänud osa üksusest pidi aga külale lähenema rada mööda vasakule läbi sügava nõo ja teatud punktist andma pealöögi külale. Nagu tellimise peale kohtasime metsas üht kohalikku talunikku, kes lähenes hiilides. Ütles enda olevat põgenenud ühest kaugemal asetsevast külast punaste pärast ega soovivat enam tagasi minna. Võtsime ta teejuhina kaasa. Hiljem juba pidime lähemalt uurima, kuivõrd "valge" või "punane ta on.
Pikkamisi ja kolonnis liikudes, kusjuures meie teejuht astus kõige ees, lähenesime läbi metsa nõole. Jõudnud umbes poolele teele külast, suundus tee viltu üles järsakule, kust teejuhi jutu järgi pidi küla nähtav olema. Sumasime sügavas lumes järsakust üles ja veendusime tõepoolest, et meist paremal asetses küla. See näis olevat täielikult elutu — meie ei suutnud oma pikksilmaga fikseerida kedagi. Tammelin pakkus end jälle luurajaks ja hakkas üksinda ning püssiga kaenla all astuma küla poole. Külla jõudmiseks pidi ta ületama u. 300 m pikkuse lageda tasandiku. Tammelin liikus aegamisi, aeg-ajalt seisatades ja ümbrust uurides, kuid näis, et ta midagi ei märka. Nägime teda väga hästi oma asupaigast.
Küla äärmise majani jõudnult sattus Tammelin äkki punaste valvepostile. Vene keele oskajana hõikas T. punasele, et see tuleks lähemale. Kuid punane enesestmõistetavalt Tammelini kutsele ei järgnenud. Nüüd tulistas Tammelin punast, tabas seda surmavalt ja hakkas tuldud teed mööda tagasi jooksma. Tammelini lask tõi punastesse ja külla elu ja talle avati kuulipildujast tuli. Tulistamisläheduse tõttu pidi T. korduvalt varjuma lumme. Lõpuks ometi


40

õnnestus tal roomata ühte kraavi ja sealt jõuda meie juurde nõkku, väsinuna ja hingeldades. Ta kirjeldas lühidalt juhtunut. Et Tammelin jooksis tagasi otse meie suunas, siis sattusime niiviisi ka meie ise kp-tule alla ning olime sunnitud aukudes, kivide taga jm. varju otsima. Veidi aega pärast Tammelini tagasijõudmist panime tähele, kuidas külast väljusid kaks punaste sõdurit, tulid lagedale ja näisid kedagi või midagi otsivat, võimalik, et Tammelini, kes võib-olla nende arvates pidi olema pihta saanud. Et punased polnud meid meie peidupaigas avastanud, siis lasksime neil otsida ja seejärel külasse tagasi pöörduda.
Valmistusime kallaletungiks külale. Minule langes ülesandeks kahe eestlasega ja madsen-kergekuulipildujaga hakata teatud punktist E lähenema külale ja leida side Samzeliusega kuski punkt C läheduses. Ülejäänud pidid Malmbergi juhtimisel jääma nõkku ja üritama rünnakut külale sealt.
Hakkasin liikuma, läksin nõost üle ja liikusin punkt E suunas, kust kohalejõudnult otsekohe liikusin küla poole. Jõudnud Malmbergi meestega ühekõrgusele, alustasime üheaegselt edasiliikumist. Kõhe seejärel alustati külast meie tulistamist kuulipildujaist. Olime hetkel jõudnud külast u. 400 m kaugusele.
Kõrgelt sihitud valangud vilistasid üle meie peade ja mõned hästisihitud valangud paiskasid meie ümber lund üles. Kogesime, et meid tulistatakse ka lõhkekuulidega. Kavatsesin teha u. 50-meetrilise hüppe ettepoole künka taha, et sealt avada tuli vaenlasele. Jõudnud sinna, selgus otsekohe, et sealt edasiminekut polnud, sest punaste kuulipilduja tulistas väga intensiivselt. Tulistasin ägedalt vastu ja märkasin, et Malmberg minust u. 200 m kaugusel oli umbes samasuguses olukorras nagu minagi ja surus end punaste kp-tule all maadligi.
Otsides tulistamismärki, kuulsin äkki paremalt u. 100 m kauguselt tigedat kp-tulistamist ja kuulide vingumist pea


41

kohal. Vaenlane oli saatnud välja patrulli kuulipildujaga, et meid küljelt oma tule alla võtta. Olime täbaras olukorras.
Uks mu sõdureist hüüatas äkki: "Ai-ai!" Ta oli saanud kintsust haavata, verd voolas ohtralt ja lumi värvus punaseks. Samal ajal kuulsin Malmbergi leppesignaali tagasitõmbumiseks, kolme pikka vilet. Vastasin sellele, kordasin ja arutlesin endamisi, kuidas tagasi tõmbuda. Nii nagu ma praegu lamasin, ei võinud punaste tuli mind tabada ei eest ega kõrvalt, sest ma olin mõlemalt poolt künka varjus. Ohtlikum oli aga punaste tuli paremalt. Kuid kus oli siis Samzelius, et ta ei tulnud toime punaste kuulipilduja ja patrulliga paremal? See pidi ju talle ta asupaigast nähtav olema.
Otsustasin ise teha katset punaste paremal asetseva kuulipilduja vaigistamiseks. Tulistasin piki taganeva Malmbergi liini ta paremale tiivale, tõusin istukile ja sellest asendist tühjendasin terve kasseti punaste kp-patrulli suunas, kes halba ei aimanud. Võimalik, et tabasin hästi, sest otsekohe lakkas punaste kuulipilduja tulistamine. Käsutades lühikest tulevaikust andsime oma kangestunud liikmetele valu ja hakkasime jooksma tagasi nõkku. Olin joosnud umbes kümmekond sammu, kui punaste kuulipildujasse tekkis jälle elu. Tiivustatuna eelmise valangu mõjust ja kaitset pakkuva nõo lähedusest, tõusin nüüd täies pikkuses püsti ja tulistasin teise kasseti tühjaks, märkamata punaste kp-kuulide vingumist enda ümber. Seejärel hüppasin nõkku, kus kohtasin teisi kaaslasi. Need olid saanud kibedat tuld punastelt, eriti aga minu suunast vasakult, mispärast olid otsustanud tagasi tõmbuda. Dahne oli saanud ühe kuuli läbi vasaku põse ja kuul oli tunginud välja veidi ülevalpool paremat suunurka. Õnneks olid põse- ja lõualuud jäänud puutumata, kuul oli ainult ühe vigase hamba lahti löönud ja Dahne oli selle seigaga väga rahul. Svensson oli saanud kuklast haavata, haavast voolas ohtralt verd, kuid


42

vigastus oli kerge. Lisaks nendele olid veel kolm sõdurit saanud kergemalt haavata.
Hakkasime marssima koju, oma 5-nda poole. Haavatud toetusid oma kaaslastele ja jõudnud teeäärse osmiku juurde, leidsime sealt eest Samzeliuse meestega. Ka temal oli punastega olnud tulevahetus, kuid leidnud punaste tulejõu olevat liiga tugeva, et julgeda rünnakut. Oli seepärast tagasi tõmbunud. Ka Samzeliuse salgal oli üks haavatu. Kuid see oli raskelt pihta saanud ja mees toimetati rongile aiateivastest ja sinelist improviseeritud kanderaamil kähe tugeva kaaslase poolt kantuna.
Meie esimeseks toiminguks rongile tagasi jõudes oli haavatute sidumine. Meie mõlemad sanitarid Ohlsson ja Karlsson töötasid, kuidas oskasid ja võisid, kuid sidematerjali puudumisel ei suutnud nad palju korda saata. Rongi esmaabitarvete hulgas puudusid isegi sellised tarbed, mis meie sanitaridel leidusid. Siis tuli rongiülem ja uudistas, kuidas meil läinud. Tõenäoliselt ei oodanud ta meie luurekäigult midagi erilist, kuid veidi hämmastust leidsime siiski ta ilmest. Skaut-pataljonist oli ta saanud teada, et punastel olevat külas olnud kaks roodu nelja maksim-kp-ga — ning seda jõukoondust julgesime meie rünnata 26 mehega ja kolme kkp-ga!
Sellest kuuldes ei imestanud me sugugi, et meie üritus selliselt lõppes.
Et meil oli seitse haavatut, neist ühel raske kõhuhaav, siis andis rongiülem korralduse, et sõidame Petserisse haavatute sanitaarrongile üleandmiseks. Petseris kandsime oma haavatud otsekohe samas ja kõrvalteel ootavale sanitaarrongile ja siirdusime seejärel tagasi oma rutiinikohasele tegevusele, s. t. söömisele, suitsetamisele ja magamisele, sest olime ju reservis.


43

***
Järgmise päeva, mille tegevuskorra kohaselt oleksime pidanud veetma Petseris, käsutasime selleks, et teha tutvumiskäik Petseri linna ja kloostrisse, mis asusid jaamast umbes kolme km kaugusel eemal. Kujutlesime kloostri meelipaeluvat asendit kaunis orus kevadel, kui kõik õitses ja haljendas nende paljude kirikute ja kabelite ümber. Kuid praegu oli lumi veel maas ja loodus leinas sõja argipäeva langenud hallusega taga neid aegu, mil kloostriidüll võis suikuda rahus ja pühalikkuses.
Kloostris tuli meile teejuhiks keegi kloostri teenija, kes näitas meile munkade poolt liivakivisse kaevatud käike ja käikude seintesse maetute kirste. Meie teejuht jutustas, osutades paljudele purustatud kirstudele ja hauakoobastele, et kõik see olevat bolševike tegu, kelle üks ratsaüksus peatunud kloostris mõnda aega. Punased otsinud taga kloostri kulda, hõbedat ja rikkusi, ja arvates need peidetud olevat hauakoobastesse ja kirstudesse, asunud neid avama ja purustama. Kuid nad polevat midagi leidnud. Kuid bolševi-kud röövinud kirikust ja kabelist hulga väärtuslikke ikoone, küünlajalgu, kuld- ja hõbetikanditega kaunistatud kiriku-talituse riideid jpm.
Meil õnnestus külastada ka vana ja auväärset kloostri-ülemat ta kitsas kambris. Pisarsilmil ja südamlikult tervitas ta meid, langes seejärel põlvili väikese altari ette ja palvetas eestpalve meie, s. t. rootslaste eest, kes tulnud maa kaitsjatele appi.
Ta näitas meile hulka ülesvõtteid, mis kujutasid teda piiskopina kuski Venemaal u. 25 a. tagasi aus, headuses ja lugupidamises. Kuid siis loobunud ta piiskopi väärikusest ja tõmbunud tagasi Petseri kloostrisse, et kahetseda siin oma patte ja saada paremaks inimeseks. Lõpuks näitas ta meile Lenini fotot ilmse vastikustundega, sülitas siis fotole ning tegi seejärel endale ristimärgi. Keegi meist ulatas kloostriülemale mälestuseks foto, mis meist oli tehtud Nar-


44

vas. Vanake tänas meid liigutatult, jätsime ta hüvasti ja lahkusime.
Teel tagasi rongile külastasime üht halli ja tavalist vene küla. Seal pakuti meile mingit hapuka maitsega venelaste rahvuslikku jooki, kvassi, ja rukkileivapirukat hapukapsa-täidisega. Leib oli värske ja maitses paremini kui meie "soomuskuivikud" 5-ndalt. Kuid talunik keeldus müümast, kinnitades, et leivaviljast olevat karjuv puudus ja nad pidavat arvestama iga suutäit.


45
Mobutu
Liige
Postitusi: 190
Liitunud: 14 Nov, 2005 23:19
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Mobutu »

Olen seda lugenud, minu arvates parim Vabadussõja-teemaline raamat. Mõni kirjastus võiks selle uuesti välja anda.
Shiim
Moderaator
Postitusi: 1720
Liitunud: 20 Jaan, 2005 2:52
Kontakt:

Postitus Postitas Shiim »

Siinsel lingil on Einar Lundborg koos oma soomusautoga:
http://www.panssarikilta.fi/Lehti/Panss ... vu_22.html

Lisaks kirjeldab Lundborg üsna mitmes kohas rootslaste moraalitust, nende pidevat virisemist ning deserteerumiskihku:

Nende kolme päeva jooksul, mis ma Rootsi vabatahtlike üksuse juures
veetsin, sai mulle üha selgemaks, millise kamba need rootsi ohvitserid ja sõdurid moodustasid. Kohtasin selles seltskonnas ühtainsat korralikku meest, kapten Eklundi, kes seersandist oli tõusnud sellesse auastmesse. Ta jutustas mulle päevast päeva juukseid püsti ajavaid lugusid ohvitseride elust. Vähemalt pool ohvitserkonnast üksuse ülema ja intendandiga eesotsas viibis alaliselt Tallinnas "puhkusel". Rootslastel oli rindel katta väga kitsas lõik, kus lahingutegevust peaaegu üldse ei esinenud, kuid sellest hoolimata panid mehed läbi lörtsi ja pori rindelt plehku Petserisse, et sealt kuidagi rongiga Tallinna pääseda.

(...)

Hoolimata sellest, et rootsi üksusse kuulus napilt 100 meest, võeti varustust ja toitu välja kahekordsele meeste arvule. Ohvitserid vaatasid sellele nähtusele läbi sõrmede, proviant müüdi maha ja selle eest saadud rahaga muretsesid ohvitserid endile toidulisandiks altkäe mune, võid, sealiha jm.
Alkar
Liige
Postitusi: 129
Liitunud: 01 Apr, 2005 19:55
Asukoht: Pärnumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Alkar »

Rootslased olid ikka väga mannetud sõdurid olnud jah. Kasu oli neist ainult rahva moraalile, et me pole üksi, ka skandinaaviamaad toetavad meid.
Shiim
Moderaator
Postitusi: 1720
Liitunud: 20 Jaan, 2005 2:52
Kontakt:

Postitus Postitas Shiim »

Seevastu taanlased olid eeskujulikud sõjamehed.

Kapten A. Nieländer: "Peale Lundborgi teenis minu juures ajutiselt veel kaks taani ohvitseri-filmimeest. Korraldasin neile Pihkva taga soomusautode manöövri, mis taanlaste poolt ka filmiti. Selles filmis figureerib ka kapten E. Lundborg. Nägin hiljem seda filmi Tallinnas kino "Kunglas". Paguluspõlves leiti see film hiljem Taanis üles ja seda demonstreeriti ka Rootsis".

Siit ka küsimus - kas nimetet film on alles ja kui palju on Vabadussõda näitavaid filmilõike säilinud?
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

Kas ainukesed Vabadussõjast säilinud filmilõigud ei olegi mitte need samad taanlaste poolt üles võetud?
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Postitus Postitas MOrav »

Nagu Soosaarega intervjuus Areenis täna kirjas, sai ta Taani televisioonist pika kauplemise peale 24 min liikuvat pilti Vabadussõjast. See läheb (osaliselt?) ta filmi "Vabatahtlikud", mida 23.02 näha saavat.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Alkar kirjutas:Rootslased olid ikka väga mannetud sõdurid olnud jah. Kasu oli neist ainult rahva moraalile, et me pole üksi, ka skandinaaviamaad toetavad meid.
Rootsi vabatahtlik Konrad Carlsson, kes võttes osa Eesti Vabadussõjast algul 5. polgus ja hiljem Rootsi vabatahtlike üksuses, kritiseerib oma mälestusteraamatus "Okänd svensk soldat" (Albert Bonniers Förlag, Stockholm 1937) selleaegset Rootsi sõjaväe väljaõpet, mis olevat põhjustanud suuri inimkaotusi ja distsipliinilangust rootsi vabatahtlike hulgas Eesti Vabadussõjas. (Ta arvamused ühtivad igati E. Lundborgi omadega.) Muu hulgas kirjutab ta:
"Olime saanud koolis teada, et meie, rootslased, oleme vapraist vapraimad. Oleme elanud tiivustatuna oma esiisade suurtest sangaritegudest, uuemal ajal oma kõrgest kultuurist ja kehalistest saavutustest spordiväljakutel. Kui me aga sattusime silm silma vastu surmaohuga, kadus meie sangarlikkus. Kedagi laitmata või kahandamata kellegi võimeid, näis, et suurimat isiklikku julgust osutasid just need, kes olid üles kasvanud kehvuses. Need, kes sattusid paanikasse ja põgenesid, olid just pärit headest kodudest ja jõukatest majanduslikest oludest tulnuna - üliõpilased, ülikooli lõpetanud, kontoristid ja teised taolised, kes kunagi varemalt polnud harjunud erakorraliste pingutustega. Parimad, vapraimad ja ennast valitsevad olid just need, kes olid tulnud popsitaludest ja tööliskasarmutest. Ka Eesti sõjaväe suure enamiku moodustasid kehvusest tulnud mehed.
On vale uskuda, et rootslased omavad paremat sõdurimaterjali kui mõni teine rahvus. Kui peaks üldse mõnda rahvust esile tõstma tema vahvuse tõttu, siis peaks esimestena mainima soomlasi, niihästi valgeid kui punaseid. Teisele kohale tuleksid sakslased. Meil, rootslastel, pole mingit põhjust suurustada oma moraalse julgusega. Oleme kehaliselt küll tugevad ja võime hasti võidelda, kui me selleks absoluutselt oleme sunnitud. Võime osutada ainulaadseid sportlikke tulemusi spordiväljakutel ja kõrgeid oskuslikke tulemusi tööaladel, mis on austavamad kui sõduri verine kutse. Kuid rootslane pole tulevikus mingi sõdur. See on, mida peaks arvestama, kui Rootsi peaks sattuma kunagi sõtta. Ta on rahu pooldavalt meelestatud, kuid tal puuduvad distsiplinaarne ohvrimeelsus, sangarlikkus ja fatalistlik surmapõlgus, mis on iseloomustanud Maailmasõja sõdureid. Peenendunud kultuur on teinud ta araks. Mida kõrgema haridusega ja peenemate eluviisidega, seda kiiremini hukkub ta sõjaelu moraalses laostumises. Seda vähemalt minu kogemuste kohaselt."

Minu meelest on selles Konrad Carlssoni pihtimuses karm tõde, millega ka meie eestlased peame arvestama tänapäeval. Jah, enamikust rootslastest ei olnud Vabadussõjas suurt tolku
K.Carlsson:Oleme elanud tiivustatuna oma esiisade suurtest sangaritegudest, uuemal ajal oma kõrgest kultuurist ja kehalistest saavutustest spordiväljakutel. Kui me aga sattusime silm silma vastu surmaohuga, kadus meie sangarlikkus
Kas ei tule meil endil kunagi tõdeda oma kaitsevõime kohta sama? Tuleb välja, et Lundborg oli Vabadusõja ajal rootslaste hulgas erand. Julgen arvata, et II Maailmasõja ajal Nugiseks ei olnud eestlaste hulgas mingi erand, mehi kes olid valmis sama mehiselt sõdima oli küll ja küll. Kuid milline on seis tänapäeval?
Shiim
Moderaator
Postitusi: 1720
Liitunud: 20 Jaan, 2005 2:52
Kontakt:

Postitus Postitas Shiim »

http://www.maaleht.ee/?page=&grupp=arti ... ikkel=4769

23. veebruaril peaks Pärnus toimuma mu uue filmi esilinastus, “Vabatahtlikud” nimeks.
Kui 15 aastat tagasi Pätsust filmi tegin, sattusin üsna halva kvaliteediga Vabadussõja dok-kaadrite peale. Vabadussõda on filminud ainult üks inimene, üks Taani vabatahtlik, üsna müstiline persoon. Olen teda otsimas käinud väga paljudes Taani filmiarhiivides – ei ole leidnud. Küllap ta sõdis siin vale nime all. Ja jäädvustas sõdimise vahel 24 minutit Eesti Vabadussõda.
Vahetult enne jõule sain need kaadrid Taani Televisiooni arhiivist kätte, seal nende vastu keegi erilist huvi ei tundnud.
Minu filmis on need kaadrid põhituumaks. Lugu ise räägib Taani, Rootsi ja Soome vabatahtlikest, kes sõdisid meie Vabadussõjas. Jutt käib kolmest isikust.
Üks on Taani vabatahtlik, kes ka sõjas langes, saates enne emale viimase kirja, muuseas luulevormis, mis Taani pressis ka ära trükiti ja lauluks tehti “Stenka Razini” viisi peal.
Teine on hulljulge rootslane, kes oli soomusauto Kalevipoeg komandör ja kes hiljem, 1928. aastal, oma väikese lennukiga kuulsa Nobile ära tõi.
Kolmas kuju on veel põnevam – soomlanna Aino. Sõtta teda kui naisterahvast ei lubatud. Siis võttis ta endale nimeks Aimo, ajas juuksed maha ja mängis meessõdurit, kuigi asi oli mängust kaugel – Narva all sai ta surmavalt haavata. Kõigist kolmest on väga emotsionaalseid kirju alles – kuidas mitte sellist teemat plaani võtta.
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Arnold
Liige
Postitusi: 5110
Liitunud: 23 Jaan, 2005 16:26
Kontakt:

Postitus Postitas Arnold »

On siis seda filmi keegi ka näinud?
Nii palju kui ma mäletan (Borgelini mälestustest ehk?) oli tegemist ikka filmimeeste grupiga, mitte mingi sõdurist amatööriga. Kuidas Soosaar tolleaegse tehnikaga "hobifilmimist" üldse ette kujutab?
Taanlased oma vabatahtlikke päris unustanud ei ole, aga üldiselt ei tea keskmine taanlane sellest sõjakäigust vist küll midagi.
http://home6.inet.tele.dk/ron/Estonia/estland.htm
Shiim
Moderaator
Postitusi: 1720
Liitunud: 20 Jaan, 2005 2:52
Kontakt:

Postitus Postitas Shiim »

Arnold kirjutas:On siis seda filmi keegi ka näinud?
Nüüd on päris palju aega esialgu lubatud tähtajast möödunud...
On keegi näinud-kuulnud?
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Kasutaja avatar
Ülo
Liige
Postitusi: 121
Liitunud: 31 Mär, 2005 2:14
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Raamat müügis

Postitus Postitas Ülo »

DIE FAHNE HOCH!
metssiga
Liige
Postitusi: 1688
Liitunud: 11 Nov, 2005 19:19
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas metssiga »

Film on täiesti olemas Eesti Filmiarhiivis (Soosaar seda muidugi ei maini, kuna ta on selles arhiivis persona non grata, pärast - juba ammu, eelmisel sajandil - laenutatud filmi katkilõikamisest, millistest juppidest loovinimene tahtis oma loomingut luua (NB see oli siiski koopia=positiiv, nii-et kahju oli ainult rahaline, kuna arhiivis originaalid on negatiivid).
Mis siis seal on: muidugi Lundborg, eesti soomusautod, soomusrongidest natuke, Setumaa maastikku, taani sõdureid, langenud punaarmeelasi ja mis nende vesh-meshokkides oli ... Ega midagi suurt ja sensatsioonilist pole, mis on, seda on ka juba eesti filmis kasutatud (nt "EV 75" DVD peal, mida kõik võivad Filmiarhiivist osta).
Oman vastavaid kohustusi ja piiramatuid õigusi antud ülesannete täitmisel.
Shiim
Moderaator
Postitusi: 1720
Liitunud: 20 Jaan, 2005 2:52
Kontakt:

Postitus Postitas Shiim »

metssiga kirjutas: Mis siis seal on:...
Jah, olen nüüd ka juba Soosaare filmi ära näinud.
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Shiim
Moderaator
Postitusi: 1720
Liitunud: 20 Jaan, 2005 2:52
Kontakt:

Postitus Postitas Shiim »

Shiim kirjutas:http://www.maaleht.ee/?page=&grupp=arti ... ikkel=4769


Kui 15 aastat tagasi Pätsust filmi tegin, sattusin üsna halva kvaliteediga Vabadussõja dok-kaadrite peale. Vabadussõda on filminud ainult üks inimene, üks Taani vabatahtlik, üsna müstiline persoon. Olen teda otsimas käinud väga paljudes Taani filmiarhiivides – ei ole leidnud. Küllap ta sõdis siin vale nime all. Ja jäädvustas sõdimise vahel 24 minutit Eesti Vabadussõda.

Ilmselt sealt pärinevad ka kaadrid dokumentaalfilmis (minutid 07.47-08.20):
http://etv.ee/arhiiv.php?id=81000
Purustatud sild peaks olema Velikaja jõe sild?
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist