Vanema ajaloo rubriigis sain jah kord juba sellise märkuse. Jah, eks see üks saarlaste häbiplekk ole. Saaremaa maameeste mahlakas kõnepruugis kutsuti seda sündmust "Upa söda" või siis "Upameeste söda". Ei tahaks tänasel päeval kedagi solvata, aga kunagi vanasti olla see küla silma paistnud küllalt suure arvu natuke "kohtlaste " inimeste poolest. Sellest jäi kõnepruuki ka küla nimele selline imelik varjund juurde. Ja eks siis oma suhtumist sellesse loosse väljendati ka just selle küla nime rõhutamisega.Anonymous kirjutas:noh, saarlaste s6jaajaloos on ka punane m2ss, sellest oled vaikimisi m@@da l2inud?
Selle keerulise sündmuse valgustamiseks trükkisin siia ümber, sündmustest ise osa võtnu, minu vanaonu Oskar Paasi mälestused.
VANAONU OSKAR VILHELM PAASI MÄLESTUSED
Mälestusi Saaremaa mässu päevilt
Novembri lõpul või detsembri algul 1918.a. saabus Kogula vallamajja Eesti Vabariigi valitsuse emissar Aleksius Kuusk. Igasse maakonda saadeti üks emissar (ladinakeelsest sõnast emitto – välja saatma) ehk teise sõnaga saadik, kes pidi valla elanikele selgitama olukorda, neid veenma oma kohustusi täitma meie isamaa ja Eesti Vabariigi valitsuse ees. Ühtlasi pidi ta hajutama rahva kartusi kommunistide jõudude ja võimete suhtes. Vallale teatati varakult ette saadiku saabumisest. Selleks päevaks kutsuti valla elanikke vallamajja saadikut kuulama. Vallamajja kogunes sel päeval ligi 150 meest. Ma ei mäleta, et oleksin seal ühtki naist näinud. A. Kuusik oli pärit Muhust, kus ta isa oli olnud kooliõpetajaks. Aleksius ise oli lõpetanud ülikooli matemaatika – loodusteaduste osakonna ja töötas sel ajal ühes Tallinna gümnaasiumis matemaatika-füüsika õpetajana. Esimesena anti sõna saadikule. Kuusik rääkis ilusti, selgitas olukorda ja lõpuks avaldas usku et hea tahte korral jõutakse ka vaenlasele vastu panna ja iseseisev Eesti riik luua. Kuid ta kõne toon oli monotoonne ja mitte küllalt rahvapärane ning veenev. Juba tema kõne ajal algasid vahelehüüded ja mõnede väidete naeruvääristamise katsed. Kui siis sõna anti, kes seda soovisid, tuldi välja vastupidiste väidetega. Selgus, et kuulajate hulka olid end poetanud kommunistide pooldajad. Nähes, et koosolek hakkab liimist lahti minema, võttis sõna Kuusikut saatev Muhu kooliõpetaja Viltu. See mees oli ehtne miitingukõneleja. Tundis kuidas läheneda maarahvale, andis tugevalt ja sarkastiliselt pihta kommunistide pooldajatele ja lõpuks mõne lööklause järel pani ette resolutsiooni, millega Kogula Valla Täiskogu täielikult toetab Eesti Vabariigi valitsust ja iseseisvat Eestit. Resolutsioon võeti ka suure häälteenamusega vastu.
Jälgisin kogu aeg koosolekut ja olin juba tõeliselt hirmul, kuni Viltu hakkas rääkima. Mu rahuldustunne oli suur kui kõik lõpuks hästi lõppes. Olgu siin märgitud, et ma aasta hiljem õppisin Tallinna Poeglaste Gümnaasiumis (1931. nimetati Gustav Adolfi gümnaasiumiks) kus sama härra Kuusik oli direktoriks ning peale ülikooli lõpetamist olin samas gümnaasiumis 6 aastat matemaatika õpetajaks. Tuletasin seal oma direktorile meelde seda koosolekut Kogula vallamajas, millest ka mina valla kirjutajana osa võtsin.
Nädala või kahe pärast ilmus vallamajja keegi noormees nimeks Koit, kes tähendas, et kõik mis praegu sünnib, ei olevat õige. Rahva tahet ei teadvat keegi. Sõda, kus inimesi tapetakse, ei olevat õige. Ainult üks väike grupp inimesi sundivat vägivallaga inimestele sõda peale. Vaestest inimestest ei hoolitavat üldse. Sellepärast olevat vajalik kokku kutsuda suur rahva koosolek Valjala maalinnale. Kuuldes, et mina olevat gümnaasiumis õppinud, ta ütles: „Just teid on vaja sinna, et te kirjutaksite kõik üles. Et, hallparunid ei saaks hiljem meie kõnesid vassida. Te kindlasti oskate ka kiirkirja.“ Tundsin kust poolt tuuled puhuvad. Vastasin, et ei, mina ei ole selleks kohane. Ma püüdsin tast lahti saada ja tegin mujale minekut. Kui tagasi tulin kuulsin suurt seletamist kantseleis. Koit rääkis seal, et Tallinna valitsus olevat parunite ja tagurlaste valitsus, kelle käske ei tulevat täita. Siis käratas sekretär Raun: „Välja! Otsekohe lahkuge vallamajast!“. Ise kirus järgi: „Kurivaim, vaat kus mul alles poisinolk! Tuleb siia valitsust arvustama.“
Peatselt selgus selle mehe õige pale. Ta oli olnud madrus Kroonlinnas ja saadetud eriülesannetega siia. Kodukoht oli tal Laimjalas. Ta nimi oli Aleksander Koit ja ta etendas võrdlemisi tähtsat osa pärastises Saaremaa mässus.
Nähes, et sõnadega ei suuda ta inimesi veenda, võttis ta kasutusele Venemaal kasutatud meetodid. Ühel hommikul oli ta oma väikese relvastatud rühmaga läinud Tõnija ja selle ümbruskonna küladesse ning nõudnud nooremate meeste kaasa tulemist. Ühtlasi käskis kaasa võtta seljakoti milles paari päeva toidumoon. Keegi pole tahtnud kaasa minna, eriti peremeeste pojad. Katsutud siis põigelda, et pole midagi kaasa panna ja nii edasi. Üks näidanud, et pole leibagi, näe taigen alles künas. Koit võtnud seinalt seljakoti, löönud selle taignat täis ja pistnud silgukarbi sinna otsa. Ise öelnud, see on sinusugusele hea küll. Kõik see toimus väga vara hommikul. Viimaks oli Koidu „sõjavägi“ koos. Igaleühele anti püss ja hakati minema vallamaja poole, et see üle võtta. Läbi metsa tulles kadunud paljud mehed pimeda varjus põõsastesse. Kuidagi oli sellest teada saanud Kaitseliit ja rühm kaitseliitlasi oli võtnud vallamaja oma kaitse alla. Olin päris üllatanud nähes püssidega kaitseliitlasi vallamajja sisse tulemas. Mulle tol korral ei öeldud, mille asi seisis. Nad näisid väga tõsised, käisid mööda vallamaja ringi ja mõne aja pärast kadusid. Hiljem kuulsin meeste käest, mis oli sündinud. Koit oli oma „sõjaväega“ päris vallamaja ligi. Nähes, et „sõjavägi“ vahepeal kokku kuivanud on ja kuuldes relvastatud kaitseliitlastest vallamajas, läinud ta ühe kännu otsa ja pidanud järelejäänutele sütitava kõne. Lõpuks aga öelnud: „Nende kuradi lehmadega ei sõdi siin midagi. Lähen parem toon Pähklast omale uue sõjaväe“. Ta käristanud oma punase nartsu varda küljest, toppinud selle põue ja läinud oma teed. Mehed läinud kodudesse laiali. Pähkla küla asub Kuressaarele lähemal. Nähtavasti oli tal seal suurem poolehoid. Nii lõppes „Esimene Saaremaa Mäss“. Umbes sama taktikat kasutati hiljem veebruaris laiaulatuslikumalt.
Meeleolu oli tõusnud ja gümnaasiumis anti õppetööle kõvasti pihta. Kuid ühel päeval veebruarikuu teisel poolel (1919) saabus sõnum gümnaasiumi, et vanematel meessoost õpilastel tuleb soojalt riietuda ja ilmuda Kaitseliitu. Nagu mäletan oli see üks esmaspäevane päev. Sel õhtul veel kuhugi välja ei sõidetud, aga pidi valmis olema iga minut. Seal selgus, et mobilisatsiooni läbi viimisel olid mehed Muhus mässu tõstnud ja tapnud Kuivastus Eesti lipniku Jefimovi, kaks riigiametnikku ja Kuivastu mõisa paruni ning ta venna. Mäss levivat ka teistesse valdadesse. Mässulised olla ise mobiliseerinud valdades mehi ja liikuvat nüüd Kuressaare poole.
Viktor Neggo, kes oli püüdnud ühendust saada Tallinnaga telefoni teel, läbi Kuivastu, öelnud, et talle naerdud vastu ja vastatud, et teiega räägib Viktor Kingissepp ja lisatud, et me tuleme varsti teid oksa pooma. Seejärel proovinud Neggo ühendust saada üle Leisi ja Hiiumaa, mis ka õnnestus. Räägiti ka, et mässulised ei olnud Kuivastu liini kohe katkestanud ja Eesti võimudega oli saadud rääkida inglise keeles. Milline variant neist õige on, seda ma ei tea. Kuid valitsus sai teate mässust õigeaegselt. Hiljem katkestatud ühendus ka Leisis.
Olukord oli hädaohtlik. Meie juhid ei osanud sarnast ohtu esialgu õieti hinnata. Et takistada mässuliste tulekut liiga lähedale Kuressaarele, otsustati koolipoiste rühm saata neile kaugemale vastu. Koolipoistele oli kaasaminek vabatahtlik, s.o. kes ei soovi minna, võib maha jääda. Otsus poiste poolt oli üksmeelne, välja arvatud Vassili Randmets, minu klassist. Ta keeldus. Võib-olla oli tal põhjust keelduda, kuna ta teadis rohkem kui meie kõik. Oli ju tema kodu ka Muhus. Kuid see jättis teistesse õpilastesse imeliku tunde ja see kestis aastaid. Isegi veel siis, kui ta käis Tartu Ülikoolis. Kuressaarest pärit üliõpilased hoidsid kuidagi temast eemale. Teine juhus oli Mustjale pastori poja Eberhardiga. Ta oli ka viimases klassis ja otsustas kohe, et läheb. Õhtul hiljem lugenud ta piiblit ja olnud kuidagi närviline. Teised poisid soovitanud tal Kuressaarde maha jääda. Ta ei tahtnud sellest kuuldagi. Tal oli tugev kohusetunne, kuid ta tundis vist oma surma ette. Ta oli ainuke koolipoiss, kes neil päevil surma sai.
Kogu selle operatsiooni juhiks nimetati lipnik Bernhard Johanson. Koolipoiste üksuse ülemaks määrati leitnant Sild. Lipnik Johanson oli organiseerimas väikest ratsarühma. Selles oli 7 – 8 meest. Teisipäeva hommikuks olid poisid kõik kogunenud Kaitseliitu talveriietuses. Seal anti neile sõjaväe püssid ja laskemoon. Nägin kuidas lipnik Johanson oma ratsarühmaga välja sõitis. Meie, poisid jäime ootama küüthobuseid. Nende tulekul istusime peale ja sõitsime Kuressaare- Kuivastu teed mööda Pöide poole. Enne lõunat jõudsime Masasse. Seal anti meestele lõunat. Mul ja minu vanemal vennal Arnoldil, oli midagi südamel kripeldamas, nimelt tahtsime kodunt läbi minna. Arnoldile, kui allohvitserile allus üks rühm õpilastest. Pöördusime meie ülema leitnant Silla poole ja saanud temalt loa, sõitsime ilma lõunatamata koju Valjalga. Lubasime üksusega ühineda Kahtlas. Masasse lõunatama jäänud üksus pidi sõitma mitte maanteed mööda, vaid otse metsadest läbi, talveteed mööda, kuni Kahtla mõisani. Meie aga andsime hobusele valu ja sõitsime koju. Vend Karl, saades teada mässust, pani hobuse sadulasse, viskas püssi selga ja ütles, et tuleb meiega. Erni tahtis ka kaasa tulla, kuid ta oli alles 16 aastat vana ja ma heameelega ei tahtnud teda kaasa võtta ja ajasin vastu. Viimaks isa ütles, et kui ta sõjameheks ei kõlba, võtke siis Erni omale küüdimeheks. Niisiis, ka Erni istus vankrile ja sõitsime mööda Valjala Kallemäe teed Kuressaare Kuivastu maanteele. Valjalas oli sel hetkel kõik vaikne. Suurt maanteed mööda jõudsime peagi Kahtla kõrtsi juurde. See võis olla umbes kell 3 päeval. Esimene pilt mida nägin, oli meie eelrühma tagasisõit lipnik Johansoni juhtimisel. Hobused jooksid kuidas suutsid, ratsamehed nende seljas kallutamas hobuste kaeltele. Nad olid ootamatult sattunud mässuliste tule alla. Ka meie peade kohal hakkas kuulduma kuulide vingumist. Oli õnn, et ratsamehed tervelt tagasi jõudsid, sest neil tuli kilomeeter mööda lagedat välja sõita, enne kui Kahtla kõrtsi juurde jõudsid. Johanson teatas, et mässulised on Kahtla mõisas, kust neile ka tuli avati. Kohe käsutas Arnold oma rühma ahelikku Kahtla mõisa põllu äärde, kuhu neile tuli abiks ka kümmekond püssimeest Kuressaarest. Need olid peamiselt riigiametnikud. Kahtla mõis oli kõrgemal ja põllud madalamal. Me saime käsu vallutada Kahtla mõis. Hakkasime liikuma mööda lagedat lumega kaetud põldu mõisa poole. Peatselt saime tihedat püssituld ja Arnold annab käsu pikali visata ja lamades tuld anda. Siis liigume joostes jälle edasi ja laskume jälle põllule. Minu kõrval üks poiss muudkui tulistas, kuid mina ei näinud kedagi, keda lasta. Kord näen liikuvaid kogusid ja nende seljas valgeid kaelakotte, just selliseid nagu kandsid karjased ja töömehed. Imelik tunne oli lasta oma inimeste pihta. Ennem, kui jõudsin tulistada, olid kogud kadunud. Mõne edasise hüppe järel saime nii tihedat püssituld, et võimalus kadus edasi rünnata. Anti käsk taandumiseks. Mina lamasin ühe põllukivi taga. Püssikuulide sadu oli tihe ja kaks kolm lõid minu kivi pihta ja lendasid rekosetina üle minu pea. Vaatasin vasakule ja paremale. Minu kaaslased olid juba taganenud. Kuulsin Arnoldi hüüdu: „Villu, tule ära!“ Kuid raske oli tagasi tulla pideva püssitule all. Aeg kaldus õhtusse. Oli juba suur videvik, kui kuulsime mõisa poolt hurraa karjumist, mille järele kõik vaikseks jäi.
Ligikaudu poole tunni pärast tulevad leitnant Silla koolipoisid ja toovad kaasa 7 vangi. Sel ajal, kui meie hoidsime mässajate tähelepanu endi peal, ründas Sild küljelt ja vallutas mõisa. Esimest korda näen selles sõjas ka verd. See oli õhtuhämaruses, väikese lambi valgel, Kahtla kõrtsis, kus olid haavatud. Suurem jagu küll kergelt, kuid ühel oli kuul läinud läbi mõlema põse, otse silmade alt. Mõlemalt poolt jooksis verd ja nägu oli paistetanud. Oli raske seda vaadata ja ma keerasin pea ära. Osa poisse olid jäänud mõisasse. Kusagilt tuuakse suppi ja antakse süüa. Meil on ka kodunt toidumoona kaasa võetud.
Kuuldes, et Kahtla mõis meie käes ja mässajad taganema löödud, lootsime järgmisel hommikul Pöide poole edasi liikuda. Õhtul hilja tuli aga käsk istuda regedele ja kui kuulsime, et sõit läheb tagasi linna poole oli imestus suur. Olime saanud vaid tund aega tukkuda. Ilm oli külm, lumi krudises ree jalgade all ja inimeste ning hobuste hingeaur härmatas. Anti käsk mitte magada, püssid laskevalmis hoida, sest vaenlane oli liikunud meie selja taha. Alles hommikul valgenedes jõudsime Masasse, sest liikusime aeglaselt ja ettevaatlikult. Masa kõrtsis saime sooja einet.
Nüüd selgus ka rohkem, miks olime sunnitud tagasi tulema. Esiteks, kui leitnant Sild oma poistega ründas Kahtla mõisa, oli ta jätnud 2 poissi metsa äärde küüthobuste juurde, et need ära ei läheks ja ka meie varustuse valveks. Teised poisid, teades et Eberhart kartis sõda ja ainult suurest kohusetundest kaasa tuli, soovitasid tema sinna jätta. Teisena otsustati sinna jätta Joosep Aavik, muusikaliste kalduvusega poiss, keda dikeks hüüti oma paksuse pärast. Neil kummalgi ei olnud sõjalisi omadusi. Nüüd aga, kui leitnant Sild viis oma poisse mõisa peale ja igal pool kuulid vingusid, rünnati neid kahte poissi selja tagant metsast. Mässajad olid arvestanud sellega, et üldise lahingutegevuse käigus ei märgatud nende kahe poisi vagaseks tegemist. Ja nii ta ka oli. Hiljem, kui mõis oli võetud ja rühm poisse saadeti küüthobuste juurde, selgus et ei olnud küüthobuseid ega poisse. Kohalikelt inimestelt saadi teada, et lahingu ajal oli neid rünnatud, nad vangi võetud ja ära viidud. Pärast mässu maha surumist selgus, et Eberhard oli tabamuse saanud ja peatselt surnud, Aavik oli aga vangis. Et aga mitte kaugel asus Aavikute päriskodu, siis oli ta mässajate lüüasaamisel sinna lastud minna. Rünnak poistele selja tagant ja inimestelt saadud teated, et mässajad surmaähvardusega sunnivad vallaametnikke välja andma mobilisatsiooni käske, lasi arvata, et peatselt meie seljatagune kubiseb vaenlastest. See sundis meie ülemat ettevaatusele ja ta andis käsu taganemiseks.
Peale einet saadeti mind, Sergei Schidlovskit ja veel ühte poissi, keda ma enam ei mäleta, postile. Üks ohvitseridest viis mind sinna paigale. Koht oli just suure maantee ääres, Masa metsa lõppemisel Pöide poole. Ees laius suur karjamaa, vist 2 kilomeetrit pikk. Seal oli võimalik iga liikumist näha. Meile öeldi, et selles suunas on meie ratsarühm ainukesena veel väljas. Kui see on läbi sõitnud, siis tuleb tuli avada igale kahtlasele relvastatud isikule. Ratsarühm, milles olid ka minu vend Karl ja õemees Oskar Neggo, sõitiski peatselt läbi. Järelikult meie mehi sealpool enam ei peaks olema. Olime nüüd väga valvsad. Äkki näeme, üks püssidega varustatud ja paistis nagu kehvalt riides, 7-8 meheline rühm tuleb meie poole mööda maanteed. Eemalt ei tundnud kuidagi ära ja ligidale ei tohtinud lasta. Teiseks, Masa oli küllalt kaugel, et teadet viima minna. Mina olin määratud posti ülemaks ja käsk on käsk. Avasime tulijate pihta tule. Need vajusid kohe maantee tammi taha. Meie laskude peale sõitis Masast välja ratsarühm, kes avastas, et tulijad ei olnud punased, vaid parunite ja sakste salk, kes meiega tulid ühinema. Nad ei olnud õigeaegselt meile endist teatanud. Siiski see vahejuhtum lõppes õnnelikult, kuna keegi haavata ei saanud, ainult kirusid meid rängalt. Isegi nalja sai. Kudjapä parun oli sel ajal viibinud ühel Masa lähedasel metsateel. Parasjagu naised tulnud heinakoormaga. Kuulnud meie tulistamist, kohkunud nad ära, rakendanud hobused regede eest lahti, hüpanud ise hobuste selga ja pannud ajama. Parun tahtnud neid maha rahustada, kuid nähes, et see on võimatu, karjunud neile järele: „Kuhu te kuradi pragupersed jooksete!“.
Kahe tunni pärast tulin postilt ja otsisin Arnoldi üles. Rääkisin, et mul on sarnane imelik tunne, et tahaksin vaatama minna, mis kodus on. Ka Arnoldil oli sama tunne, kuid meie ülemused ütlesid, et nad ei soovita siiski minna. Neil on teada, et valdades on punased vallamajad üle võtnud ja mobiliseerivad mehi. Ka meie selja tagune Püha vald olla juba mobiliseeritud ja punased ootavad meid Reos. Rahva hulgas oli aga meile suur poolehoid ja meile teatati alaliselt, mis ümberkaudu sünnib. Õhtul hilja hakkasime küüthobustel liikuma Kuressaare poole, kuid selle asemel, et läbida Masa mets, pöörasime Kõljala mõisa. Seal oli Oskar mõisavalitsejaks ja ta lasi rakendada suure kahehobuse saani, võttis kaasa kasukaid, toidumoona ja muud tarvilikku ja lõpuks tulid kaasa ka minu õde Olli koos lastega. Hans oli 6-ne ja Rein ei olnud veel aastanegi. Siis sõitsime Kuressaarde. Kõljala mõisa jäi vaid virtin Hilda, kes vaatas karja söötmise ja lüpsmise järele.
Kõljalast pöördus meie üksus juba hommikust poole ööd Kaali mõisa peale ja sealt Leisi-Kuressaare maanteele. Külm oli sama tugev, kui eelmiselgi päeval. Hakkas pisut valgenema, kui jõudsime Upa küla lähedale. Enne Upa küla pöördus kogu konvoi üle madalate roostike Kuressaare peale. Selgus, et punased olid sel ajal ka juba Upal. Nii jõudsime viperusteta Kuressaarde tagasi.
Nüüd tulen tagasi sama öö juurde, kus Masas olime. Minu tunne oli osutunud õigeks. Meie perekonna elu rippus sel ööl niidi otsas ja Jumal olgu tänatud, et see niit ei katkenud. Õhtul videvikus oli meile tulnud meie külast pärit Pärdi Juhan (minuga ühevanune), ühes teiste meestega. Kõigil punased käesidemed ja püssid. Juhan olnud väga äge ja tahtnud meie perekonda maha lasta. Sel ajal olid Valjalas ainult isa, ema ja õde Helmi. Ta sõimanud isa ja öelnud, et sul kuradil on neli poega valges kaardis (Arnold, Karl, mina ja Erni). Sa hoiad parunite ja valgete valitsuse poole. Siin ei olevat muud, kui teha kiire lõpp. Niisugused äraandjad tuleb maha lasta. Helmi sai täieliku shoki ja oli nagu segane veel hulk aega peale seda. Ema hakanud siis Juhanit noomima, et vaata mida sa räägid. Isa on sind koolis õpetanud, kui sa veel pisike poiss olid. Ta on teile kõigile head teinud ja nüüd selle tasuks tapmine. Samas majas elav kooliõpetaja Otto Katvel oli kuulnud seda pealt ja läinud väga närviliseks. Ta oli juba oma loomult närviline mees. Teadmata, mida teha, käis ta maja koolipoolses otsas ühest uksest sisse ja teisest välja. Uste paukumise peale karanud Juhan kohe püsti ja läinud koolipoolsesse otsa ja teised tema järel. Unustanud momendiks isa, hüüdnud ema talle: „Mine nüüd!“. Isa libistanud end uksest välja ja põgenenud koplisse, kust oli võimatu teda öösel leida. Olid siis meie tuppa tagasi tulnud, kuid pole just naisi maha laskma hakanud. Ema olnud väga tragi ning ütelnud Juhanile: „Lase kui tahad!“. Helmi ei olnud selle läbielamise järele paar kuud normaalne, sest neid oli juba tiritud kättpidi õue mahalaskmisele. Kui teises majaosas uksed paukusid, siis Juhan arvatavasti arvas, et me oleme tagasi tulnud. Sel juhul oleks ta kindlasti kuuli saanud. Seega oli isa tunne õige, et võtke Erni endale küüdimeheks kaasa. Samal ööl tapeti Sassi mõisas von Esseni kaks noort poega. Üks oli 14, teine 16 aastane. Need poisis olid tegelikult vanemateta jäänud vaeslapsed ja elasid väga viletsates tingimustes Sassi mõisas. Nad on maetud Valjala surnuaiale, otse meie pere matmispaikade kõrvale, kus asus ka teiste von Essenite matmispaik. See näitab punaste toorust, kes ka lapsi tapsid. Need poisid ei olnud küll kellelegi kurja teinud ja lõpuks ei olnud nad ka rikkad, vaid elasid üsna vaeselt. Oma perekonna hädaohtlikust olukorrast kuulsime me aga alles siis, kui mäss juba möödas oli.
Lähen tagasi oma kirjelduse juurde linna. Kui jõudsime Kuressaarde, asetati üks poiste rühm valvele Gruubi ragatki, Mühlemanni valge veski juurde, s.o. kus Kuivastu maantee Kuressaarde sisse tuleb. Pandi välja postid, kes pidid silmas pidama Upalt tulevat maanteed. Seal oli lage väli ligi 3 km ja seepärast iga liikumine silmatorkav. Pooled poistest olid põhku muretsenud ja visanud end küljeli, et magada. Kes meie ülemuseks seal oli, ma hästi ei mäleta, kuid see oli üks juba vanemas eas ohvitser, kes oli ka vene väes teeninud. Igatahes neil oli ka konjakipudel laual, millest võeti vahel südame kinnituseks. Korraga lõuna paiku helises telefon ja meid saadeti jooksukorras Kellamäele. Kellamäe on väike Kuressaare agul, just Kihelkonna ja Mustjala maanteede saabumisel Kuressaarde. Sealt voolab läbi Põduste jõgi ja silla kohal on väike vesiveski, kaugemal paremal asub hollandi tüüpi tuuleveski. Jooksime mööda minu endisest Linnamäe koolist Väike Garnisoni tänaval ning sealt kõige lühemat teed pidi gümnaasiumi juurde. Vahepeal väsisime ära ja siis käisime kiirendatud tempos. Sealt siis otseteed Kellamäele. Kui viimaste Kuressaare majade vahelt väljusime, kästi minna ahelikku ja liikuda üksikult. Varsti hakkasid üle meie peade vihisema üksikud kuulid. Läksime ükshaaval silla juurde ja hargnesime mõlemale poole silda. Mässulised asusid Kellamäe mõisa juures I Maailmasõja kaevikutes. See oli meile täielikuks üllatuseks, et meid ka Kellamäelt hädaoht ähvardab. Selgus, et ka Kihelkonnal ja Mustjalas olid punased mobilisatsiooni valdade kaude läbi viinud. Hiljem saime teada, et Kellamäele oli kokku aetud ligi 400 punast ja neid juhatanud leitnant Jõgi, kes elas Kihelkonnal. Varsti saime tunda, et Kellamäe kaevikutes oli Maailmasõjast osa võtnud mehi, sest nende püssituli oli väga täpne. Meie rinne läks Põduste jõe sillast mõlemale poole ja ulatus kuni tuuleveskini. Meie juhatajaks oli leitnant Väli ja parema tiiva juhatajaks leitnant Sild. Tema asus tuuleveskis, kust tal oli hea jälgida vaenlase tegevust.
See võis olla umbes kella 2 paiku, kui jõudsime Kellamäele. Hargnenud ahelikku, hakkasime liikuma vaenlase poole. Kui väljusime Põduste nõost, hakkasime saama tihedat püssituld. Leitnant Väli oli minust umbes 30-40 meetrit eemal. Nägin teda püsti seisvat ja hüüdvat: „Mis te kardate! Liikuge edasi!“ Siis ta vahepeal nagu kadus ära. Meie liikusime veel veidi edasi, kuid siis läks püssituli nii tihedaks, et igaüks otsis kaitset. Minu lähedal juhtus olema väike nõgu, mille põhjas oli jäälaik. See kaitses mind siiski. Siis nägin uuesti leitnant Välit püsti. Ta karjus midagi, kuid mul oli vist iseenda kaitsmisega nii palju tegemist, et ei pannud tähele mida ta tahtis. Korraga Väli nagu lõigati jalgadelt. Peatselt anti mööda ahelikku edasi, et Väli on haavatud ja tuleb saata sanitar. Mõne aja pärast nägin üht rege minust mööda tuhisemas. Sellel nägin vanemat Velligi poissi, kes töötas Kuressaares apteegis ja üks teine juhtis hobust. Velligil oli punane rist varrukal. Hobune tundis kuulide vingumist ja jooksis nagu oleks lõhkuma läinud. Sõitnud Väli juurde, tõmmati see ühe momendiga ree peale ja regi kihutas minust mööda ja kadus linna suunas. Hiljem kuulsin, et Väli oli saanud kuuli läbi kahe jala korraga. Samal päeval said veel 3 poissi meie üksusest haavata. Need olid Greine, kes hiljem lõpetas usuteaduskonna ja sai pastoriks, Otto Pukk, kes hiljem oli kauemat aega Riigikogu liige ja viimase Riigikogu esimees. Kolmandana sai haavata Kingissepp, Marienthali masinatehase omaniku poeg. Oli selge, et meil on võimatu vallutada mässuliste positsioone. Peale leitnant Väli haavata saamist jäi meie pealetung seisma. Varsti saabus ahelikku pidi teade tagasitõmbumiseks. Seda oli raske teha vastase tugeva tule all. Olin viimasena oma väikeses lohus. Lõpuks tõusin ja jooksin lähima künka suunas. Jõudnud sinna, viskusin maha selle harja taha. Edasi liikusime vesiveski suunas. Sinna kogunes kord kobarasse liialt palju poisse ja Arnold käskis kohe jalamaid laiali minna. Olime nüüd otsese tule alt väljas ja liikusime üle kinni külmunud Põduste jõe. Mässulised, nähes meie taganemist, hakkasid meid vasakult poolt haarama. Seda nähes lasi leitnant Sild oma poistel anda tuld kogupaukudega. Tal oli hea ülevaade vastasest ja oma rühma juhtimine seetõttu hea. Mõne aja pärast vastane loobus meie haaramisest ja tuli vaibus mõlemalt poolt. Oli juba päris pime, kui meile anti käsk võtta positsioon Kuressaare kiviaedade taha. Endisest laadaplatsist kuni Kellamäe ragatkini. Leitnant Sild jäi oma rühmaga tuuleveskisse. Tal oli seal hea anda tiivatuld, kui vaenlane oleks rünnanud Kuressaaret. Siis mõtlesin hirmuga, et Kuivastu maantee suund jäi täiesti kaitseta. Hiljem kuulsin, et seal olnud meie ratsarühm ja parunid.
Olime asunud uuele positsioonile kiviaedade taha. Öö oli valge. Iga pisemgi asi oli näha valgel lumel, mis laius Põduste jõeni ja üle selle. Paar ööd oli magamata oldud ja uni kippus rängalt peale. Kui toetusid püssile, siis varsti nõksatasid. Kükitasid ja toetasid selja puule, siis varsti magasid, kuni teised sind äratasid. Korraga olid kõik ärevil. See oli hommikupoole ööd, kui püssituli levis meie ahelikku pidi. Iga mees laskis. „Mis on lahti?“ küsisin naabrilt Voldemar Tammelt, kes ka tulistas. „Näita mulle ka, kust poolt vaenlane tuleb?“ Tema vastas: „Ma ei tea, kõik lasevad!“ ning lasi edasi. Mina ei lasknud ühtegi pauku, sest polnudki mida lasta. Niivõrd selge oli öö ja eesolev väli. Seal ei liikunud küll ühtegi hinge. Peatselt tuli joostes üks ohvitser ja kisas: „Mida te lasete? Otsekohe tuli jätta!“ Nähtavasti oli tekkinud mingi paanika, mis nakatas tervet meie rinnet. Siis vaibus laskmine ja kui selgus, et laskmiseks polnud mingit põhjust, siis poisid tundsid häbi. See oli nagu esimene hirm, mis sõjas segadusse viib. Edaspidi läks kõik vaikselt. Imestasime, et vaenlase poolt mingit aktiivset tegevust ei tulnud. Meie jaoks oli ju olukord üsna ohtlik. Meil oli 50-60 võitlejat, vastaseks aga terve mobiliseeritud Saaremaa. Meie ülemusel oli plaan Abruka saarele taganeda, kui olukord peaks väga räbalaks kujunema.
Olime ka järgmisel päeval samadel positsioonidel. Lahingutegevus oli täielikult soikunud. Kõik selgus õhtupoolikul, kui kella 2-3 paiku olid tulnud Kuivastu maanteed mööda linna sisse valitsuse abiväed, tuues kaasa hulga vangisid. Eesti valitsus, olles saanud teate mässust, organiseeris kiires korras lööksalga mässu maha surumiseks ja Kuressaare kaitsjate abistamiseks. Sellesse võitlusüksusesse kuulus ligi 250 meest kapten Rosalki ja kapten Klaari juhtimisel. Klaar oli päritolult Muhumaa mees ja tundis kohapealset olukorda. See võitlusgrupp oli küll väike, kuid hästi relvastatud, eriti kergekuulipildujatega. Mässuliste katsed seda üksust kinni pidada äpardusid täielikult. Kiiresti likvideeriti need katsed Muhus ja Pöidel. Seejärel sõitsid valitsusväed kiirelt Kuressaarele appi. Neljapäeva hommikul, kui me olime positsioonidel Kellamäe vastas kiviaedade taga, oli see võitlusgrupp rünnanud Upale kogunenud mässulisi. Räägiti, et neid olevat seal olnud koos isegi 2000 meest. Punased olid alles maganud taludes, kui nad võeti tule alla. Kuulipildujate tuli hirmutas ja ärgates jooksid enamus lihtsalt laiali, ainult mõned hakkasid vastu. Ma ei mäleta, palju neid mässulisi seal surma said, igatahes neid oli üle 30-ne. Nägin hiljem nende ühishauda Upal, mis oli üsna pikk. Sinna oli keegi pannud tahvli, millele oli käega kirjutatud „Memento mori“.
Kui me järgmisel päeval Kellamäele läksime, oli see täiesti tühi. Kõik mässulised olid pärast Upa ränka lüüasaamist kiiresti koju läinud. Upa lahinguga oli Saaremaa mäss lõpetatud. Ühtegi vastuhakku kuskil enam ei olnud. Mässu eestvedajad olid pakku pugenud. Valitsuse karistussalk oli Upal vangide hulgast vabastanud kõik lihtsamad mehed. 40 vangi aga toodi kaasa ja need pidid käsi üleval hoides Kuressaarde sisse marssima. Umbes kella 4 paiku jõudis meieni teade, et valitsusväed on jõudnud Kuressaarde. Meie rõõm oli väga suur. See oli nagu vabanemine luupainajast. Olime magamata ja lõpmata väsinud. Siiski selleks ööks meid veel koju ei lastud. Küll aga võisime magada gümnaasiumis, kes just valvepostil ei seisnud. Kaasas meil midagi ei olnud ja luba koju minna samuti mitte. Siis heideti lihtsalt riietes klassipõrandale. Uni oli raske, kui suurest vaimsest pingest ülepiitsutatud ajuviirastused välja arvata. Kui hommikul leiti Kellamäe tühjana, lubati koolipoisid koju minna.
Kool alustas jälle tööd järgmisel nädalal ja seda ei tulnud enam katkestada. Langenud õpilase (Eberhard) surnukeha toodi Kuressaarde ja saadeti sealt edasi tema kodukohta Mustjalga. Tema klassivennad sõitsid kõik kaasa teda matma. Ka Joosep Aavik saabus oma vanemate juurde Kuressaarde.
Sõjariistus vastuhakkamine valitsusele kuulub automaatselt sõjakohtu alla. Ka need Upal vangistatud anti sõjakohtu alla. Nad olid olnud Upal kompanii ülemad ja igasugused teised ülemused. Valitsusväed vangistasid ka leitnant Jõgi, kes oli juba oma koju Kihelkonnale läinud. Samuti otsiti mässu juhte. Valitsusvägede ohvitserid moodustasid sõjakohtu ja iga vangi asi läks arutusele. Nagu räägiti, küsiti Jõgilt - kas ta oli Kellamäel mässuliste juhiks. Loomulikult ei saanud ta seda eitada, sest oli palju tunnistajaid. Jaatava vastuse saades kisuti tal kohe ohvitseri pagunid maha ja otsus oli kiire – mahalaskmine. Sellest ei pääsenud ka paljud teised. Sõjakohtu otsusel lasti umbes 40 mässust juhtivatel kohtadel osa võtnud meest maha. Ma elasin sel ajal tädi Anna juures ja juhtusin ühel õhtupoolikul värava juures olema, kui viidi sõjameeste vahel kaks rühma mehi. Nad viidi Roomassaare karjamaale, kus nad Kullimäel maha lasti. Ilm oli selge ja kogupauke oli kuulda Roomassaare poolt. Oli kuidagi õudne tunne, et kas oli siis seda kõike vaja. Võib-olla nii mõnigi juhtus juhuslikult või sunni tõttu mässuliste hulka. Valdadest saadeti ju välja käsud mobilisatsiooniks. Ainuke väide võis olla, et miks võtsid vastu teatava juhtiva koha mässus. Kes neist päriselt süüdi oli või mitte, jääb üksi Jumala teada. Ainult ühte oleks pidanud igaüks oma peaga mõtlema – millise tulemuse toob relvastatud vastuhakkamine valitsusele.
Pärast seda mobiliseeriti Saaremaal kõik aastakäigud nagu mujalgi Eestis. Karistussalk jäi seniks kohale, kuni mobilisatsioon oli läbi viidud. Saaremaa mehed, oma enamuses, määrati soomusrongidele, seega löögiüksustesse. Seal näitasid nad end kõige paremast küljest: olid julged, teovõimelised ja truud sõdurid Eesti Riigile. Isiklikult arvan ma, et mässu eesvedajad alustasid valdadest, saates kirju vallamajast, milliseid igaüks pidi täitma, pealegi mahalaskmise ähvardusel.
Enne kui lõpetan selle mässu teema tulen veel kord tagasi Aleksander Koiti juurde. Koit oli üks mässu juhtidest. Arvati, et Viktor Kingissepp oli Muhus ja tema oli üldjuht. Räägiti, et ta olevat Muhust salaja üle viidud Heinastesse, mis sel ajal oli punaste käes. Muhust olla ta ära viidud heinakoormas. Heinaste alev asub Liivi lahe ääres, just Eesti-Läti piiril. Usun, et sellel jutul on tõepõhi all. Arvati, et Koit oli Upal mässuliste juht. Keegi Upal olnutest rääkinud pärast, et kui olid hakanud levima kuuldused, et eesti „valged“ on Kuivastu vallutanud ja liiguvad Kuressaare poole, oli Koit selle pahatahtlikuks valgete propagandaks tembeldanud. Et siiski kõik selge oleks, istunud ta hobuse selga, lubanud vaatama minna, kuidas lood on ja lubanud siis tagasi tulla. Kes aga tagasi ei tulnud oli Koit. Ta kadus nagu maa alla. Arvatavasti oli see üheks põhjuseks, miks mässajad Upal nii muretult magasid. Teati, et Koit on üks mässu juhtidest, kuid vaatamata otsimisele ja lubatud tasule, teda ei leitud. Alles kolme nädala pärast teatati, et Koit on vangistatud. Selgusid ka üksikasjad. Üks Koidu kaaslasi, kes temaga koos juba paar kuud varem Kogula vallamaja oli „vallutamas“ käinud, vangistati. Teati, et tema on Koidu lähedane sõber ja kindlasti peab teadma Koidu asukohta. Küsiti, see vastas, et ei tea. Siis võetud teised abinõud tarvitusele. Antud nuuti ja küsitud jälle. Sama tagajärg. Viimaks peale ränka peksu ja lubadust ellu jätta, juhatas ta Koidu peidukoha. Koit oli omale Laimjala lähedasele karjamaale ehitanud maa sisse koopa. Sissekäik oli suure kadakapõõsa seest. Kui kohale mindi, leitigi Koit koopast seest. Otsus oli lühike ja lihtne. Ta kord oli juba üritanud Kogulas sõjariistus mässu alustada ja nüüd hiljem oli tema üks esimesi mehi mässu organiseerimisel ja läbiviimisel. Kõik sõdurid, kes osalesid Koidu kinni võtmisel, tahtsid tingimata osaleda ka ta mahalaskmisel. Neile seda ka lubati. Pealuukapsel olla maha laskmise juures täielikult purunenud ja surm olnud silmapilkne. Tavaliselt maetakse mahalastud kuhugi sinna lähedusse. Kuid Koidu surnukeha anti välja tema vanematele, kes elasid Laimjalas. Minu isa oli ta lõpuks matnud, tema vanemate soovil kiriklikult, Valjala surnuaiale. Nii lõppes Aleksander Koiti elutee. Nüüd puhkab ta kõrvuti ühes Esseni lastega, keda ta ise oli maha lasknud, Valjala kalmistul. Sellega lõppes see rahutu osa Saaremaa ajaloos, üleminekul Vene ajast Eesti iseseisvuse aega.
Mälestuste autor, Oskar Wilhelm Paas (omade seas Villu) sündis Saaremaal Valjalas 13.10.1900. pani selle loo kirja 1966. aastal Torontos, kus ta elas kuni oma elu lõpuni. Kuressaare Gümnaasiumist läks ta õppursõdurina Vabadussõtta ja gümnaasiumi lõpetas Tallinna Poeglaste Gümnaasiumis (hilisem Gustav Adolfi Güm.). Vabadussõja veteranina andis riik talle tasuta õppimise võimaluse Tartu Ülikoolis. Lõpetanud matemaatika teaduskonna, töötas ta matemaatika õpetajana mitmetes koolides Tartus, Tallinnas, Paides. Aastast 1938 Lääne - Harjumaa haridusnõunik ja aastast 1939 Petserimaa haridusnõunik. Saksa okupatsiooni ajal Tartu Õpetajate Seminari direktor. Paguluses jätkas ta haridustööd, olles aastaid Toronto Eesti Kooli direktor.
Lisan juurde ka tema poolt selles jutustuses ära märgitud sugulaste saatusi. Vend Arnold (Arnold Eugen Paas sünd. 03.12.1890) teenis I Maailmasõjas kindral Rennenkampfi armees allohvitserina ja langes Königsbergi all sakslaste kätte vangi. 1918.a. jõuludeks jõuab vangilaagrist vabanenuna koju. Pärast Vabadussõja lõppu on Tallinnas Välisministeeriumis välispassiosakonna ülemaks. Vabadussõja veteranina saab tasuta hariduse Tartu Ülikoolis. Hiljem on ametnikuks Põllutööministeeriumis. Saksa okupatsiooni ajal Saaremaa maavanem. Peale sõda töötas Stockholmi Riigiarhiivis, kuni oma elu lõpuni.
Vend Karl (Karl Elmar Paas sünd. 8.12. 1895.), omade seas kutsutud Karlaks langeb Vabadussõjas. Ta sureb saadud haavadesse 08.08.1919.a. Valga hospidalis. 1913.a. läks ta õppima Taani, ühte põllutöökooli. 1915.a. olles koolist kodus, mobiliseeriti ta Vene armeesse. I Maailmasõjas sõdis Riia rindel. 1918. tuleb koju ja peale Saaremaa mässu läheb Vabadussõtta. Tema nimi on ka Kuressaares Vabadussõja mälestusmärgi plaadil.
Erni (Ernst Siegfrid Paas sünd.02.08.1902.), minu vanaisa, pidas Saaremaal talu, töötas ka piimanduse alal mitmes meiereis. Lõpetas kooli teoloogia alal köstri diplomiga. Peale sõda Saaremaal metsavend. Tema, kuulihaavaga seljas, surnukeha leiti metsast juulis 1947.
Õemees Oskar Neggo (sünd. 12.04.1883. surn. 18. 03.59 Los Angeles) oli veendunud põllumees. Töötas mitmete mõisade valitsejana Saaremaal. Hiljem talunik. Kaarma kaitseliidu pealik.
Viktor Neggo , Oskari vend (sünd. 24.12.1889. Saaremaal, maha lastud Smolenski vanglas 1942) Õppis Tartu Ülikoolis. Võttis aktiivselt osa Eesti Riigi loomisest 1917-18. Oli Ajutise Maanõukogu liige ja Päästekomitee esimehe K.Pätsi kaastööline. Eesti Ajutine Valitsus määras Viktor Neggo valitsuse komissariks Saare Maakonda. Peale Vabadussõda Kaitseliidu staabis propaganda pealik. Ajakirja „Kaitse Kodu“ toimetaja. Noorkotkaste juht. Valga gümnaasiumi direktor, Tartu poeglaste gümnaasiumi direktor ja veel teisi ameteid hariduse vallas.
