Inglased Vabadussõjas

[Reigo]

Katkend ühest pikemast käsikirjalisest materjalist minu valduses. Briti laevastiku olulisus peaks siit välja paistma.

Jutt käib detsembrist 1918 ja jaanuari algusest 1919, mil Punaarmee Tallinna suunas peale tungis. Allikad on antud lühendatult; kui kedagi huvitab täisnimetus, siis küsigu.

Balti laevastikule oli pealetungi ajal ülesandena ette nähtud maavägede tiiva toetamine suurtükitule ning dessantide näol. (Baltiiskie morjaki, T. 1, lk 307–308.) Nõukogude Vene mereväe juhatuse hinnangul oli Balti laevastik võimeline toetama maavägede tiiba ning läbi viima väikesemõõdulisi dessantoperatsioone, sealjuures vägesid transportida leiti võimalik olevat vaid ilma hobuste, vooride ja suurtükkideta. Lahinguid vastase tugevamate merejõududega peeti üle jõu käivateks. (Baltiiskie morjaki, T. 1, lk 286.) Järgnevalt pommitasid Balti laevastiku alused detsembrikuu jooksul vähesel arvul kordi rannikupiirkonda, kuid aktiivsem toetus jäi kütuse vähesuse põhjendusel ära. (ERAF 27–1–540. L 14b.) Pärast 28. novembri maabumisoperatsiooni Narva-Jõesuus Balti laevastik dessante ei sooritanud, kuigi detsembri alguses olnud plaan veel üks dessant Kunda rajoonis teha. (Puss, V. Punaste, lk 37.) Balti laevastik üritas järgnevalt ka takistada vastase laevastiku tegevust, nõnda saadeti pärast teadet vaenlase 23. detsembri dessandist Kundas sinna 24. detsembril ristleja koos kahe hävitajaga, (Baltiiskie morjaki, T. 1, lk 306.) mis aga Eesti aluseid enam eest ei leidnud – need olid koos dessandiga sealt lahkunud veel 23. detsembril. Informatsiooni aeglast liikumist käsuliini pidi ülespoole iseloomustab asjaolu, et Põhjarinde juhatus teatas veel 25. detsembril 7. armeele, et Balti laevastikust on dessandi vastu välja saadetud ristleja ja kaks hävitajat ning et ülemjuhatus nõuab dessandi, mis olemasolevail andmeil on tühise suurusega, kiiret likvideerimist. (DKF, T. 1, lk 489.) M. Õuna, H. Walteri ja P. Sammalsoo raamatus “Võitlused Läänemerel…” (lk 41) väidetakse aga, et Põhjarinne nõudis 7. armeelt 25. detsembril ristleja ning kahe hävitaja eraldamist dessandi vastu, kuid see on eksitus. Samuti on ilmselt liialdus samas esitatud väide, et dessant tekitas nõukogude väejuhatuses paanika. Õigem oleks väita, et tekitas ärevust.

Ehkki Balti laevastiku juhtkonnani olid jõudnud ka teated Briti laevastiku tegutsemisest Soome lahel, ei oldud nende tõelevastavuses päris kindel. (Baltiiskii flot, lk 157.) Ilmselt seetõttu juletigi vastavalt ülemjuhatuselt saadud korraldusele detsembri lõpus ette võtta retk Tallinna alla, eesmärgiga selgitada välja seal olevad vaenlase laevastikujõud ning need võimaluse korral hävitada; kuid mille tulemusena hoopis kaks Balti laevastiku hävitajat vastaselel saagiks langesid. (Baltiiskii flot, lk 154–155.) 1. jaanuaril andis ülemjuhatus Balti laevastikule juhised enam iseseisvaid operatsioone ülekaaluka vastase tõttu mitte ette võtta ning piirduda ainult maavägede tiiva toetamisega. Ent Balti laevastiku juhatuse hinnangul oli ka tiiva toetamine seotud suure riskiga. (Baltiiskie morjaki, T. 2, lk 17–18.) Kui 7. armee juhatus soovis 2. jaanuaril Balti laevastikult Kunda ja Narva lahe mineerimist, siis vastati, et sellel pole mõtet, kuna olemasoleva vaid kahe töökorras hävitajaga ei suudeta seda enne navigatsiooniperioodi lõppemist teha. Halbade navigatsiooniolude põhjendusel ei pidanud Balti laevastik võimalikuks saata ka allveelaevu luurele Tallinna ja Helsingi rajooni. (Baltiiskie morjaki, T. 2, lk 18–19.) 4. jaanuaril informeeriti 7. armee staabist Põhjarinde juhatust, et Balti laevastik on endast palju tugevama vaenlase kartuses teatanud oma võimetusest maavägedele toetust avaldada. (Tummeltau, H. Sõjategewus, lk 22–23.) Briti laevastik lahkus aga 4. jaanuaril Soome lahest ning siin jäid edaspidi tegutsema vaid Eesti laevastiku jõud, millega Balti laevastik oleks ilmselt olnud võimeline ilma suure riskita lahingusse astuma. Kuid Briti laevastiku lahkumise fakt jäi punaste väejuhatusele teadmata. 4. jaanuaril kaebas 6. kütidiviisi ülem 7. armee juhatusele, et laevastiku toetuse puudumise tõttu on ta sunnitud olnud kõik oma reservid ranniku kaitseks ära tarvitama, mistõttu soovis armeelt täiendavaid jõude. (ERAF 27–4–3. L 49.) Tõepoolest, Eesti dessantidel põhjarannikul vaenlase tagalas 23., 26., 29. ja 31. detsembril ning punaste väejuhatuse kartusel, et Briti laevastiku toel võidakse seal sooritada uusi dessante, olid üsna olulised tagajärjed. Jaanuari alguses rakendati otseselt rannikukaitseks 54. Tartu kütipolgu 1. pataljon, 47. kütipolgu 2. pataljon ning 50. kütipolgu 2. pataljon. Samas 50. kütipolgu 1. pataljon Rakveres ning 51. kütipolgu pataljon (2 roodu) Narvas moodustasid liikuvreservi Tallinn–Narva raudteel, mida kavatseti vastase dessandi maabumise korral raudtee-ešelone kasutades ohustatud lõiku paisata. (ERAF 27–4–1. L 157, 162, 163; ERAF 27–4–3. L 58–59.) Seega oli 6. kütidiviis dessantiohu tõrjumiseks rakendanud pea kõik tema käsutusse alates detsembri keskpaigast täienduseks saabunud pataljonid (47., 50. ja 51. kütipolgu osad) ning lisaks veel rindelt Tallinna suunalt ära võetud 54. Tartu kütipolgu 1. pataljoni. Rindel jätkasid samas pealetungi juba suurel määral kurnatud väeosad.

Järgneva Eesti vägede vastupealetungi ajal jaanuaris Balti laevastik Briti laevastiku kartuses ennast Eesti vetes üldse ei näidanud, mis lubas Eesti laevastikul seal vabalt tegutseda ning dessante maale saata. Pealegi külmus Soome lahe idaots jaanuari jooksul täielikult kinni