Sõjavangilaagrid Eestis VS ajal ja järel

[Õpetaja]

Kas on keegi leidnud või ise koostanud mingisugustki ülevaatlikku teksti Vabadussõja ajal ja järel Eestis eksisteerinud sõjavangilaagritest ?

Kas see teema pakub üldse kellelegi huvi ?

õpetaja

[oliver]

Ausaltöeldes ei ole sellele isegi mõtelnud. Aga huvitav oleks küll.
Mis nende vangidega peale sõda üldse tehti, paljud kindlasti ei tahtnud tagasi Venemaale minna?

[Õpetaja]

Paljud jäid Eestisse, paljud liikusid edasi läände ja mujalegi ...

Kui teema huvi pakub, püüan siia mõne aja pärast midagi põhjalikumat riputada

õpetaja

[sturmkommando]

aga kas kellelgi on infot, kui palju vange oli pärast II ms eestis
ning milliseid objekte nad ehitasid?

oleks hea saada ka sellest ülevaade.
peterburi maantee betoonplaadid
on kõigile teada - need on saksa vangide poolt
sinna tekitatud, kuid ka näiteks praeguse viru keskuse
kohal oli kunagi bussijaam mis ehitati vlassovlaste poolt.

tanel

[gnadenlose]

aga kas kellelgi on infot, kui palju vange oli pärast II ms eestis
ning milliseid objekte nad ehitasid?

oleks hea saada ka sellest ülevaade.
peterburi maantee betoonplaadid
on kõigile teada - need on saksa vangide poolt
sinna tekitatud, kuid ka näiteks praeguse viru keskuse
kohal oli kunagi bussijaam mis ehitati vlassovlaste poolt.

tanel

...ja Balti jaam ja Keskturg ja... Terve Eesti kubiseb objektidest, mis maakeeli "saksa sõjavangide" poolt ehitatud. Isegi suhteliselt pärapõrgutena näivates maakohtades (näiteks Turba) on nende poolt ehitatud elu- ja muid hooneid. Võimalusel loeks tõepoolest suurima huviga kasvõi nimekirja objektidest, mis sõjavangide kaasabil ehitatud.

[Külaline]

Huvi pakuks teema küll. Olen natuke vangilaagrite fondides sobranud, et leida andmeid palju sõjavange Põhjakorpusesse läks. Aga mingit tervikpilti mul laagritest pole. Kirjanduses on levinud arv, et Eesti võttis u. 10 000 vangi. Sõjavange hoiti mälu järgi Tartu, Rahumäe, Pääsküla ja Naissaare laagrites. Võib-olla veel kuskil?

Dokumentidest oli näha, et vangid käisid sõja ajal näiteks taludes põllutöödel. Said vist mingit palka ka sealjuures.

[Merepura]

Vabadussõja aegsetest laagritest tuleb ette et kunagi 80-ndate tagumisel poolel sai Ida- Virumaal Veljo Rannikuga ekskursioonil käidud ja siis oli juttu ka interneeritute laagrist, kuhu noor Eesti Vabariik sulges mingiks ajaks Loodearmee jäänused (vähemalt osa neist) ja kus olevat suremus üsna kõrge olnud (peaasjalikult tüüfusesse). Kohta ei julge pakkuda, seal kus asjast juttu oli, seisis üks mälestuskivi aga kellele või millele, samuti ei ütle, mingi mainitud number oli ca 3-4000 (mille kohta nr käis, seda küll ei mäleta)
Ekskursioon ca 17-18 möödas ja ise sai tollal veel põhikoolis käidud, nii et ainus kindel info et Ida-Virumaal laager Loodearmee jaoks oli

[oliver]

Minumeelest Kuremäel oli/on mälestuskivi nendele valgekaartlastele.

[Külaline]

Vabadussõja aegsetest laagritest tuleb ette et kunagi 80-ndate tagumisel poolel sai Ida- Virumaal Veljo Rannikuga ekskursioonil käidud ja siis oli juttu ka interneeritute laagrist, kuhu noor Eesti Vabariik sulges mingiks ajaks Loodearmee jäänused (vähemalt osa neist) ja kus olevat suremus üsna kõrge olnud (peaasjalikult tüüfusesse). Kohta ei julge pakkuda, seal kus asjast juttu oli, seisis üks mälestuskivi aga kellele või millele, samuti ei ütle, mingi mainitud number oli ca 3-4000 (mille kohta nr käis, seda küll ei mäleta)
Ekskursioon ca 17-18 möödas ja ise sai tollal veel põhikoolis käidud, nii et ainus kindel info et Ida-Virumaal laager Loodearmee jaoks oli

Ma olen Loodearmeega juba päris pikalt tegelenud ning peab ütlema, et ma ei ole leidnud kuskilt (sealhulgas arhiiviallikatest) kinnitust, et loodearmeelastele või põgenikele eksisteeris ühtegi interneeritute laagrit. Ei ole laagritest tegelikult juttu ka nende valgekaartlaste ja põgenike memuaarides, kes ise Ida-Virumaal 1919-1920 olid. Isiklikult olen veendunud, et jutt laagritest on müüt, mida praegu Venemaal (ja ka Eestis) teatud tegelased jõuliselt levitavad. Nende tegelaste all ma ei mõtle loomulikult Teid.

Loodearmee üksused olid majutatud küladesse ja taludesse Ida-Virumaal ning Narvasse. Seal toimus ka üksuste laialisaatmine.

[oliver]

Eesti kaitseväe koduleheküljel Kaitseliidu ülesannetest:

Ülesannetest
EKLi ülesanded Vabadussõja eel ja ajal olid:

* võimu ja varade ülevõtmine maalt lahkuvatelt sakslastelt, varade kokkukogumine, valvamine ja kohendamine sõja vajadusteks;
* võitlus toiduainetega hangeldamise ja salaviina põletamise vastu;
* võitlus rindel pealetungiva vaenlasega ja ka kohalike enamlaste ohjeldamine;
* kohalike kaitsepataljonide moodustamine ja rahvaväele tagalas reservi loomine ning väljaõpetamine;
* miilitsa tegevuse kontrollimine ja juhtimine ning kuni loodava politsei teovõimeliseks muutmiseni täielikult politsei kohustuste täitmine (kestis kuni 1919. aasta aprillini);
* piirivalve organiseerimine ja teostamine, milleks EKLis formeeriti eraldi organ – piirivalve peavalitsus;
* raud- ja maanteede, telegraafi- ja telefonivõrkude, riiklike ladude, vanglate ja vangilaagrite, sadamate, tehaste ja valitsusasutuste valvamine;
* sunnivilja ja toiduainete rekvireerimine jne, jne.

Seega, tegevust jätkus EKLil seinast seina, alates sügaval vaenlase tagalas luurel käimisest kriminaaljuurdluse läbiviimiseni, ja laest põrandani ehk riigiasutuste rahasaadetiste konvoeerimisest haiguste käes vaevlevate Vene valgekaartliku Loodearmee soldatite valvamiseni vangilaagrites. Ja veel üks kohustus, mis süngelt ja närvesöövalt lasus kaitseliitlastel: sõjakohtute otsuste elluviimine. Raskem ja vapustavam päevastest oli see öine töö, millele nii mõnegi tubli mehe närvid vastu ei pidanud.


Ja Ekspressi arhiivist leidsin sellise fotokirjelduse (foto ise ei avanenud kahjuks):
http://www.ekspress.ee/viewdoc/F36334D6 ... 5A003EA076
Kas keegi teab kus see koht on?

[Külaline]

See, et kuskil miski kirjas on, ei tähenda seda, et see ka tõsi on.

"Kinnituse" all mõtlesin tõendeid.

[Külaline]

Laagrite otsijad võiksid alustada nendest memuaaridest:

Васильев, Е. Инженерная рота дивизии Св. Кн. Ливен. // Служба связи Ливенцев и Северозападников. 1931, nr. 5

Inseneriroodu komandör ja viibis "laagrite ajal" isiklikult Ida-Virumaal. Tegi ka metsatöid. Ei leia me tema mälestustest isegi kuulujutte laagritest.

Димитриев, Ф. Воспоминания северо-западника. 1919 – 1931 г. // Служба связи Ливенцев и Северозападников. 1932, nr. 6.

Loodearmee Tallinna (Revelskii) polgu reamees. Sama lugu.

То, что вспоминается. Из семейных воспоминаний Николая Ефремовича Андреева. Т. I. Таллинн, 1996.

Põgenik. Viibis isklikult Ida-Virumaal. Kordab küll ühte kuulujuttu sellest, kuidas eestlased venelasi kuulipildujaist tulistasid, aga laagreid pole.

Ярославцев, М. Последние дни Северо-Западной армии. // Белая Гвардия. Альманах. Но 7. Белое движение на Северо-Западе России. Москва, 2003.

Loodearmee 3. kütidiviisi ülem. Viibis isklikult Ida-Virumaal. Kurdab küll mitmesuguseid asju, aga laagreid pole. Jaroslavtsevi staap asus, muide, Kuremäe kloostri lähedal.

Гроссен, Г. Агония Северо-Западной армии. Из тяжелых воспомминаний. // Историк и современник. Т. 5. Берлин, 1924.

Ajakirjanik. Elas Narvas. Püüdis anda ülevaate loodearmeelaste vintsutustest. Sealjuures esineb liialdusi, aga laagreid pole.

[Merepura]

Mingisugune ütlemine eestlaste käitumise kohta oli minu meelest ka raamatus "Valgekaardi väejuhid". Loogika oli u selline et eestlastel ei tohiks Siberisse saatmise koha pealt miskit kobiseda olla, vaadake kuidas nad valgetega käitusid.
Selle raamatu suhtumine üldse oli väga haige (mitte ainult eestlaste, vaid ka Doni kasakate, ukrainlaste jne kõigi kohta, kes mingit pidi liitlased olid aga samas täie rauaga valgele üritusele ei pühendunud).
Ise arvaksin et mingisugune haigete ja haiguse kahtlusega (st karantiin) meeste eraldamine toimus, ei tahaks usuda, et neid vabalt ringi liikuda ja pisilasi levitada lasti. Samas selge ka et noor Vabariik neile vägedele erilist hoolt ja armastust välja näidata ei saanud (ega oleks pidanudki arvestads ka majandusliku olukorda), mis tähendab et kes tahavad, saavad soovi korral rääkida nö. vangilaagrist (liikumisvabaduse piiramine valve abil, toitlustus pigem nigel, sama kindlasti ka arstiabi kohta). Ametlikes paberites selline asi loomulikult vangilaagrina ei kajastunud ja ka ise nende vahele võrdusmärki kuidagi ei paneks, aga samas ei saa väita et midagi pole olnud.

Tegu mõtisklusega antud teemal, fakte ega allikaid ei ole välja tuua, ajaloo alane ametlik haridustee piirdub samuti keskkooli programmiga, nii et lippude all sõtta antud teemal minna ei kavatse ei ühel ega teisel pool

[Külaline]

Mingisugune ütlemine eestlaste käitumise kohta oli minu meelest ka raamatus "Valgekaardi väejuhid". Loogika oli u selline et eestlastel ei tohiks Siberisse saatmise koha pealt miskit kobiseda olla, vaadake kuidas nad valgetega käitusid.
Selle raamatu suhtumine üldse oli väga haige (mitte ainult eestlaste, vaid ka Doni kasakate, ukrainlaste jne kõigi kohta, kes mingit pidi liitlased olid aga samas täie rauaga valgele üritusele ei pühendunud).

Jah, autor ei ole kuigi objektiivne. Veel hullem on aga keegi V. Šambarov, kes on kirjutanud raamatu "Belogvardeištšina", seal on eestlased eriti jälgid mutukad. "Valgekaardi väejuhid" ja Šambarovi raamatud on Venemaal aga väga levinud ja inimesed loevad ning mõtlevad teadagi mida. Kodumaine sarnane "ajaloolane" on meil Iljaševitš oma "Revelski Traktiga". Seal on lausa märgitud, et eestlased hävitasid 20 000 venelast. Iljaševitši võiks vabalt kohtusse saata süüdistusega rahvastevahelise vaenu õhutamises.

Ise arvaksin et mingisugune haigete ja haiguse kahtlusega (st karantiin) meeste eraldamine toimus, ei tahaks usuda, et neid vabalt ringi liikuda ja pisilasi levitada lasti.

Jah, karantiin oli, aga mitte laagrite näol, vaid piirkondade näol. Oli teatud joon Ida-Virumaal, millest üle ei tohtinud minna, seda valvati.

Samas selge ka et noor Vabariik neile vägedele erilist hoolt ja armastust välja näidata ei saanud (ega oleks pidanudki arvestads ka majandusliku olukorda), mis tähendab et kes tahavad, saavad soovi korral rääkida nö. vangilaagrist (liikumisvabaduse piiramine valve abil, toitlustus pigem nigel, sama kindlasti ka arstiabi kohta).

Eesti ei pidanudki Loodearmeed toitlustama ega ravima. See oli kuni märtsi alguseni Loodearmee juhatuse ja seejärel likvideerimiskomisjoni asi. Toitlustamine toimus Ameerika Abi Administratsiooni varudest. Arstiabi oli, jah, väga vilets. Märtsi algusest läks loodearmeelaste ravimine Eesti kätte ja asi paranes tunduvalt. Toit tuli endiselt ameeriklastelt.

Eesti väejuhatusele võib ette heita halbade sanitaartingimuste tekkimisele kaasaaitamist 1919. a. lõpus. Peale selle, et esialgu paigutati umbes 10 000 inimest mõneks päevaks metsa kuni -20 pakase kätte, siis seejärel Loodearmeele määratud majutuspiirkondades oli ruumiga tõesti väga kitsas. Ilmselt hea tahtmise korral oleks seda olnud võimalik leevendada. Aga see tähendanuks taudi ohu suurenemist neis piirkondades, kuhu Loodearmee osad oleksid paigutatud. Eesti juhtkond sellisele riskile välja minna ei soovinud, pealegi on võimalik, et Loodearmee kannatusi vaadati mõnede tegelaste poolt mingil määral kahjurõõmuga.

[Merepura]

Tänud hariva info eest ja luban pühalikult et ei levita enam kuuldust Loodearmee kinnihoidmisest laagrites ei siin ega mujal foorumites.
Aga sõjavangide teema huvitab jätkuvalt.