Soomusauto "Wibuanega" Vabadussõjas

Lahingud ja üksused. Relvad ja tehnika. Varustus ja autasud. Kõik teemasse puutuv..
Vasta
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Soomusauto "Wibuanega" Vabadussõjas

Postitus Postitas Reigo »

Julius Kendra (VR II/3), sündinud 1894 Võrumaal, kirjeldatavate sündmuste ajal sõjaväeametnik ning soomusauto "Wibuane" ülem. Mälestused pärit 1936. aastast. Allikas: ERA 2124-3-383

Soomusauto "Wibuanega" Vabadussõjas.

3. jal. polgust nõuti tehnilise väe ohvitsere. Teenisin tol ajal rivis. Olin ilmasõja ajal õhulaevastiku garaaži ülemaks ja omasin ainukesena tehnilise hariduse. Nii nõutigi mind Tallinna, kus ilmusin kindral Põdderile (sisekaitse ülem). Kindral Põdderilt kuulsin, et ehitatakse soomusautosid. Oma otsekoheste ametikohuste täitmise kõrval käisin iga päev ehitustöid jälgimas. Kui soomusautod "Toonela" ja "Kalewipoeg" (tol ajal küll nimedeta) valmisid, siis sõitsime nendega koos kapten Kartusega Valka. Soomusauto, mis hiljem "Wibuane" nime kandis, valmis 5-6 päeva hiljem ja toodi sama aja võrra hiljem Valka.

4. aprillil kandsime kapten Irvele ette kohalejõudmisest. Peale masinate mahalaadimist tegime proovisõidu Luke platsile (praegu Läti Valk) ja teisel pool Luke platsi metsas proovisime relvu. Masinate korrasolekust teatasime kapten Irvele. Irv sealsamas suusõnalt käskis asuda soomusüksuse formeerimisele, kusjuures mehi vastava seaduse alusel võisime nõuda igast väeosast.

Kolonne formeerimise ajal käisime iga päev Berse kõrtsi ja Sauleki ümbruses valvel. Hommiku kella kahe ümber sõitsime harilikult välja ja õhtu tulime tagasi. Lahinguid tol ajal ei olnud ja soomusauto väljasõit oli mõeldud rohkem moraalse toetusena jalaväele.

17. aprillil ilmus kolonnesse rootslane Lundborg ühes mitme omamaalasega ja soovis soomusauto peal teenima hakata. Kapten Irv lubas seda. Auto valikul meeldis rootslastele millegipärast "Kalewipoeg" (nähtavasti olid nemad teadlikud Kalevipoja loost). Sõitsin varem "Kalewipoja" ülemana ja ei tahtnud hästi loovutada oma autot rootslastele. Autojuht Viidiku nõuandel valisin lõpuks "Wibuane", kui parema mootoriga masina.

22. või 23. aprillil (kindlasti Kevadpüha viimasel pühal) sõitsime "Toonela" ja "Wibuanega" Võrru, mis oli enamlaste kätte langemise ohus. Mahalaadimisel juhtus äpardus: soomusauto kukkus mahalaadimisel lagunenud laadimisplatvormilt maha, kust ta elanike abiga üles tõsteti. Palju rahvast olid mahalaadimisel abiks, sest kõik kartsid enamlasi. Sealt kandi mehena trööstisin ja julgustasin mõndagi tuttavat.

Käsku ja ülesannet saamata sõitsime Kubja veski peale "Toonela" ja "Wibuanega". Veski kohale jõudes avati vasakult poolt järve-äärsetest suvemajadest kuulipildujatuli, mis kohe vaikis. Sõitsime tasa kiviteed mööda edasi ja tulistasime ainult vastase kuulipildujatule hääle suunas. Enne Laane talu (Käätsu kõrtsi) on sirge teeosa. Sellele välja jõudes avati vaenlase poolt 6" patarei tuli, millest esimene mürsk lõhkes auto taga. Jätsime masinad seisma selleks, et jälgida kust lasti. Jõudsime otsusele, et vastane lasi Rõuge mägede otsast, kust meie asukohale oli väga hea vaatlus. Lasksid 2 suurtükki. Et tuli tabavaks hakkas muutuma ja et meil tagurpidi sõitmine oleks hädaohtlikum olnud, siis litsusime edasi, mis masinad võtsid. Laane teeristilt pöördusime paremale ja Kusma küla kohal jõudsime mäe varju, kuhu ei ulatunud vastase vaatlus. Paar tundi tuli meil seal seista, sest vastane kogu aja tulistas vaatluseta Kusmast põhjapool olevasse metsa (kaart 1:42 000 - leht 76). Seismise ajal tõstsime kuulipilduja autolt mäeveerule ja avasime tule Kusma küla pihta, kus olime märganud vastase liikumist. Peale püssitulega vastuhakkamist jooksid külasolijad laiali. Meie kuulipilduja tuli andis vastase patarei vaatlusele meie asukohast märku ja kohe hakati ümbrusolevat metsa tulistama. Üks mürsk langes meie kohal mäeveerul olevasse majja õnneks häda sünnitamata elanikkudele. Ainult üks majas elanud vanamees võttis kaika ja hakkas äsja kohale ilmunud Tallinna kaitsepataljoni rühma mehi taga ajama, selle pärast, et meie sealolek oli patarei tule tema maja pihta toonud.

Sõitsime edasi. Lomka kõrtsi (kõrg. 49,6 edela poole - üle jõe) juures peatasime masinad kahe maja vahel. Edasisõidu teed ja ümbrust pikksilmaga jälgides nägin Hansu talu suunas kaskede vahel moondatud kuulipildujate pesi. Tõmbasime auto majade vahelt nii palju välja, et võisime tulistada ja avasime nimetatud kohta kahuritule. Vaenlane jooksis laiali. Otsustasime "Wibuanega" edasi sõita, kuna "Toonela" jäi maha. Sõitsin siis "Wibuanega" üle Kaku veski (mis Uue-Nursi mõisast 1,5 klm kirdes tee järsu käänaku rajoonis) U.-Nursi peale.

Lomkalt Nursi poole sõites on lagendik, mis nähtav Rõuge mägedele. Sellest lagendikust üle sõitmisel päästis ainult tolmupilv meid vastase tabava tule käest. U.-Nursi mõisas oli vaenlase eelosasid, kes vastupanuta jalga lasid. U.-Nursi vallamaja juures peatusime künka otsas, sest polnud kuulda kihku ega kahku. Järveotsa suunas vaadates nägin umbes paari roodu hiinlasi, kes järve rajoonis kaevikuid kaevasid. Et auto tuld ei avand, siis ei pööranud hiinlastest keegi peale ühe meile tähelepanu. See üks istus hiinlasele omasesse kükkasendisse ja avas tule. Kui kuulid hakkasid auto ligiduses mööda vihisema, siis avasime karupüssist tule, mis sundis hiinlasi patse sirgu jooksma. Et sidet polnud, siis otsustasime Võrru tagasi pöörduda. Teel liitusime "Toonelaga", kes vahepeal oli natuke tagasi sõitnud ja ühiselt jõudsime Võrru - lõunale. Võrus ei saanud meie kaua olla. Kohalikud elanikud tõid teateid, et punased on Vana-Kasaritsa sihis välja jõudnud Ruusaauguni. Käsku ootamata sõitsime mõlema autoga U.-Kasaritsa suunas. Valg- ja Pappjärve (poolel teel Võru jaamast U.-Kasaritsa mõisa) järvede vahele jõudes avati meie peale kahest kuulipildujast tuli, Puiga ja Ivani koolimaja vaheliselt kõrgustikult. Meie liikusime selle peale vaatamata U.-Kasaritsa mõisani. Et ilm pimenes, siis ei saanud meie edasi tegutseda, vaid sõitsime kell 24 Võrru. Tulede puudusel pidime autojuhile teed näitama sel teel, et mina kõndisin auto ees koos teise mehega ja hoidsime taskurätikud endi vahel.

24. aprillil (?) sõitsime hommikul kell 2.30 uuesti üle Kubja Käätsu kõrtsini. Jälle saime suurtükituld, nagu eelmisel päeval. Edasi sõitsime üle U.-Nursi - Sänna ja Nursi vahel oleva metsa põhjaserva ette. Seal tihnikus ja ahervarte vahel oli vaenlane ennast tugevasti kindlustanud ja nähtavasti oli neil seal eelpositsioon. Ootamatult sattus "Wibuane" 3 kuulipildujapesa peale ja avas tule. Kuulipildujate pesad said purustatud ja 27 vaenlase laipa jäi maha. "Toonela" seisis sel ajal vallamaja juures. Kui lahing oli vaikinud, siis ilmus leitnant Mitt Tallinna kaitsepataljoni meestega. Peatusime. Meile jõudis järgi autoga Irv ja Hinnom. Irv rääkis, et vaenlane püüab Antsla ümbruses raudteed lõhkuda ja küsis, kas autod julgevad sõita edasi. "Toonela" meeskond ütles sõidust ära sellepärast, et nende auto koonus ei olla korras. Minu autojuht ütles Irvele, et "Wibuane" on sõidukorras. Irv küsis minult, kas meie riskime sõita, mille peale jaatasin. Kapten Irv tegi seal meie "Wibuanest" ja selle meeskonnast pildi. Nii oli siis otsustatud, et "Toonela" jääb maha ja "Wibuane" sõidab edasi Sänna suunas. Enne Sänna mõisat lagendikul oli roodu ümber punaseid kadette ahelikus, kes hakkasid auto kallale tikkuma. Kahuri- ja kuulipildujatulega said nad eemale pekstud. Sõitsime Sänna mõisa sisse. Elanikud rääkisid, et mõisas olnud punaste ratsanikud, kes Tsooru peale kihutanud (seda nägime meiegi). Sänna veski juures oli 7 surnut. Sännast liikusime edasi Mõniste poole ja umbes 1,5 km oli mäekalda järskuse juures ja metsa vahel ette tehtud kivitõke. Kivitõket vastane tulega ei kaitsnud ja selle tõttu selle kõrvaldamine läks kiiresti. Sõitsime edasi V.-Roosa mõisa; et vastast ees ei olnud, siis pöördusime tagasi teelahkmele, mis viib Mõniste peale (Tigatare rajoonis). Sõitsime Mõniste peale. Ees kihutasid raudtee suunas paarkümmend ratsanikku. Kui auto läks orust läbi ja esimese käigu peal tegi suurt müra, siis selle peale jooksnud vaenlane külast välja (kohaliku elaniku teadetel). Kui Varstu jõudsime, pimenes juba. Küla taga oli vastane kaevanud 2 suurt kraavi, millised täitsime sealt samast leiduvate puuhalgudega. Kraavi täitmise tööd püüdis vastane tulega takistada, mis temal ei õnnestunud. Edasisõitmisel märkasime, et ahelikud valgusid teest eemale. Enne Ritsiku kirikut olid suured puud teele lastud. Puude kõrvaldamisele asunuid võeti tule alla. Et pimeduse tõttu midagi näha ei olnud, siis lasksime huupi. Tule eest autosse varjule tulnud läksid jällegi välja puid kõrvaldama. Jälle tulistas vastane ja siis selgus, et tema kuulipilduja asus kiriku tornis, kust lasi muidugi ka umbes ja selle tõttu pääsesid meie mehed terve nahaga. Lasime 3 pauku karupüssist torni ja siis vaikis vastase kuulipilduja. Oli näha ainult, kuidas kahuri mürsud tuldpildudes lõheksid torni luukide all. Pärast tee puhastamist liikusime Mõniste suunas. Enne Mõnistet nägin jälle kogusid, kes meie peale tuld ei avanud. Et meil sidet polnud, siis ei teadnud meie omade asetust ja ei julenud selle tõttu ka eelolijaid tulistada. Lehvitasin juurde kutsumiseks taskurätti. Et kogud selle peale eemaldusid, siis avasime kuulipildujatule. Jõudsime Mõniste mõisa. Et ilm oli täiesti pimedaks läinud, siis ei saanud meie edasi ega tagasi sõita, vaid jäime Mõniste mõisa ööseks. Osa mehi magas, osa pidas valvet. Hommiku valgenedes nägime päris idüllilist rahuaegset maaelu pilti. Elanikud talitasid harilikus korras omi igapäevaseid toiminguid. Organiseerimise kohvi keetmist. Järsku hakkasid 3" mürsud lendama lõunapoolt Hopa suunast. Meid see ei hirmutanud, sest auto seisis lossi põhjakülje varjus. Ootamatult hakkas põhja poolt tuld andma 6" soome patarei (nagu hiljem selgus) ja selle tuli ähvardas meile juba liiga teha. Soome patarei tule eest pääsemiseks polnud esiotsa muud abinõud, kui et lasin auto alaliselt mõisaesisel ringteel liikuda. Seal nägin, kuis üks tööline sai tallide ees kahurimürsuläbi silmapilkselt surma ja temast jäi järgi ainult üks jalg. Et asi kibedaks läks, siis sõitsime üle Saru mõisa edasi Alakülasse. Seal tulistati meid vasakult, üle jõe vallamaja ja koolimaja juurest, kus olid punased sees. Teest lõunapool olevad majad ja mets ei võimaldanud viimati nimetatud maju auto pealt tule alla võtta. Võtsime "Maximi" kaasa ja läksime kolmekesi jõe äärde põõsastesse. Sealt avasime tule, mis sundis vastast tagasi tõmbuma. Alakülas peatusime tükk aega ja alles siis sõitsime Hargla kiriku poole. Kui jõudsime üle kitsarööpalise raudtee Kalliküla rajooni, siis avati metsast kuulipildujatuli. Harglast läbi paar klm enne Taheva jaama läks auto pooltelg katki. Üldse kedagi meie ei näinud - omi ega vaenlase mehi. Tahtsin küladest inimesi ja hobuseid, et autot Tahevasse viia. Kuid see minul ei õnnestunud. Saime teada, et tahevas on Sarapuu Võru kaitsepataljon. Sarapuu organiseeris inimeste ja hobuste jõul auto äravedamist. Tahevas panime auto sussi peale ja sõitsime sealt Valka.

27. või 28. jõudsime Valka, kus auto pidi minema remonti. Kuid Valk oli hädaohus. Juba evakueeriti. Sealsamas platvormil panime uue kolonnest toodud pooltelje alla ja sõitsin koos "Kalewipojaga" (leitnant Lindemanni juhat.) Luke mõisa. "Kalewipoeg" sõitis Härgmäe ja mina "Wibuanega" Berse kõrtsi suunas. Berse kõrtsi juures saime soomusrongi diviisi staabist käsu uusi korraldusi ootama jääda. Berse rajoonis olid ainult väiksed laskmised ja meie ligiduses töötasid soomusrongi dessandid. Lõpuks tuligi korraldus tagasisõiduks. Luke mõisa kohal kohtasime jälle "Kalewipojaga". Peale 1,5 tunnilist ootamist otsustasime koos uuesti Berse rajooni sõita, kus öösi tungiti kõvasti edasi Egleni. Kui vaenlane oli löödud üle Koiva jõe, siis vaibus tegevus. Siin tegutsesid 3. polgu osad (8. rood - major Uder ja 5. rood - kapten Berg). Sel ööl peale hakanud tegevusettus kestis pikemat aega. Ainult üksikud vaenlase õrritamised võeti ette ja neist peaosa edendasid soomusautod, millised käisid alaliselt sinna valvele. Harilikult sõideti siis Eglest paar klm edasi, pöörduti üle Koiva jõe ja tungiti taludele, kus vastane sees oli, karupüssist tulistades kallale. (Vaata SD 160-37.)

Pihkva vallutamine. 21. mai paiku sõitsime "Wibuane" ja "Toonelaga" (Lindemanni juhat.) Petseri jaama. Sinna jõudsime hommikul päikesetõusul. Kohe sõitsime edasi Jandovina talusse, mis asub Irboska maanteel 5 klm Petserist. Pidime s/rongi divüli käsul seal peatuma ja ootama pealetungikorraldust. Ka Kuperjanovi partisanid olid toodud sinna ja asusid talu ümbruses olevates külades. Ootasime seal terve päeva. Pealetungi signaaliks oli määratud 3 kahuripauku "Kapten Irwe" "Rasputinilt". Paukude järgi pidime liikuma V.-Irboska suunas ja et meid Ritti ületulekust oli informeeritud, siis ei pidanud kohe vastutulijatele tuld avatama. Ööse kella 2 paiku kõmasidki 3 pauku ja algas liikumine, kus soomusautod liikusid ees ja partisanid mõlemal tiival. Olime liikunud edasi Jandovinast paari klm ümber, kui tuli vastu Ritt oma meestega. Neid oli õige vähe ja nad saadeti Petseri poole. Kui edasi liikudes jõudsime Uudse (Unkovitsa) järve orgu, siis avati järvetaguselt kõrgendikkudelt meie pihta kuulipildujate tuli. Seal oli punaste kindlustatud positsioon. Tungisime ägedalt peale, kuigi mäkke minek oli vaevaline. Meie ägeda tule all vaikis vaenlane ja tõmbus varju nii, et mõned autode meeskonnast said maha hüpata selleks, et lähedusest kättejuhtuvaid puuoksi ja muud risu autorataste alla pilduda. Nii jõudsime kuidagi mäele. Punased taandusid paaniliselt. Et juba tublisti valgenes, siis oli selgesti näha Kosselka küla nurmedel põgenevaid punaseid, kellede pihta anti kuulipildujatest ja suurtükkidest tuld. Edasi sõites kaotasime sideme vaenlasega ja ka partisanidega, sest viimased ei suutnud kiiruse poolest meiega sammu pidada. Umbes 4 klm siinpool Irboskat olevale mäekünkale jõudes, nägime vastase kahurit vastaskünkal teel. Meid nähes avas ta otsesihtimisega tule, mis polnud tabav. Üks "Wibuane" meeskonnast, olles kindel auto hävingus, jooksis nurmele ja sai seal haavata. Auto jäi peatuma ja andis mõne paugu karupüssist ja tulistas esiluugist "Madsenist" (Maksimidest lasta ei saanud), mille peale üks patarei hobune sai surma. Patarei tõmbus teelt vasakule orgu ja kadus meie silmist. Teel leidsime mahajäetud voori nelja koormatäie hobuseriistadega. Kõik tee kõrval põllul olevad telefoniliinid lõikasime läbi, et katkestada eesliinide ühendust V.-Irboska aleviga. V.-Irboska alevisse jõudsime hommiku kell 4. Seal kõik magasid ja ei teadnud nähtavasti midagi paha aimata. Seltsimaja vastas oleval majal nägime punast siidilippu. Peatusime. Üks punakaartlane tuli aluspesu väel majast välja ja meid märkamata läks nurga taha. Küll vaesekese ehmatus oli suur, esimesed sõnad ropud ja elupäästmise palve südantlõhestav. Ellujätta lubamine rahustas teda kohe. Saime teada, et majas asub brigaadi staap. Läksin ühes Otto Kirsiga, minul paljastatud relv ja Kirsil "Madsen", majja vaatama, mis seal näha-kuulda. Ees piklikus toas narimoodi laua ääres tukkus telefonist, kui telefon üürgas metsikult. Võtsin toru, et kuulata. Kuulsin, kuidas keegi ärritatult nõudis Pihkva - Prodolnaja Nr 5. Viimaks Pihkvast vastati. Ärritatud ühendusttahtja ütles end olevat komissar Sidorovi ja teatas, et valged tungivad kohutavate jõududega peale, kus ei puudu soomusautod ja tankid. Pihkvast lubati välja saata kolm polku. Reamees Kirs äratas telefonisti ja saatis ta välja, kus vahepeal leitnant Lindemanni poolt oli paarkümmend punast üles rivistatud. Ühest toast leidsime staabikomando 18 meest, kes rahulikult magasid põrandal. Äratasime nad üles ja saatsime välja. Seltsimajas oli punaste moonaladu ja sealt said meie mehed end varustada tublisti tükksuhkruga. Brigaadi staabist saadi vist 42 välitelefoni aparaati. Meie "Wibuanega" sõitsime edasi, kuna "Toonela" jäi vangivõetuid, kes olid üles rivistatud, valvama. "Wibuanega" sõitsime kuni kiviteeni. Kivitee nurgal olid Punase-Risti haigemajad. Peatasime masina ja läksime sisse. Haigla oli evakueerimata, personal kohal ja täielikus teadmatuses. Üks arst oli õige vastutulelik ja sõbralik nii, et jäi mulje, nagu oleks nad meid oodanud. Haigemaja jätsime rahule ja sõitsime edasi siinpool oja oleva künka otsa. Samal ajal olid partisanid jõudnud alevisse. Et soomusautod olid Irboskast ees, siis ei saanud punased eesliinist põgenedes midagi Irboskast läbi viia ja pidid ise ühes varustusega meie kätte vangi andma. Nii rääkisid partisanid, et on juba 450 vangi, 47 kuulipildujat ja muud varustust. Mäekünkal olles nägin korraga, et Irboska ja Dubniki vahel liikus Pihkva suunas suur punaste voor, mis nähtavasti oli enne meie Irboska jõudmist sealt välja liikunud. Seda nähes jätsime kuperjanovlased sinna paika ja asusin "Wibuanega" voori taga ajama, mille 60-70 hobuselises koosseisus kätte sain Dubniki küla kõrgel kaldal. Sõitsin voorist mööda küla lõppu ja tulistasime laialijooksnud voorimeeskonda. Paljud pöördusid meie hõigete peale tagasi ja andsid alla. Edasi ei liikunud meie enne, kui kuperjanovlased ühes "Toonelaga" jõudsid järgi. Otsustasime edasi sõita koos kuni Teševitsa külani. Nägime, kuis üks voor liikus kiviteelt Senno poole. Pidime seda tabama sõitma, kuid siiski arvasime lõpuks, et eks soomusrongid teda taba. Liikusime kuni Krasnaja Repka külani, kus oli vaenlane sees. Avasime külale tule, mille peale vastane külast taandus noore metsa suunas (raudtee poole). Kell oli umbes 11 paiku hommikul. Krasnaja Repka küla juures tuli mootorrattur teatega soomusrongi diviisi staabist, et peame peatuma, sest soomusrongid ei jõua edasi Košeljahha purustatud silla tõttu ja punased on alles Irboska jaamas. Krasnaja Repkasse jõudsid ka partisanid ja külasse jäime koos kuni hommikuni.

24. mail hommiku kella 10 paiku märkas soomusauto lael olev vaatleja musta suitsu, mis tasakesi Irboska poole hakkas liikuma. Et Irboska jaamas midagi põles, siis arvasime, et Irboska jaama poole liigub meie soomusrong ja võime selle tõttu liikuda edasi Pihkva poole. Eemalt nägime punaste soomusautot (meie praeguse "Tasuja" tüübiline - kahurita), kes hoidus meist paari klm kaugusel. Meie edasi liikudes hakkas tema kohe taanduma. Stanki kohal parandasime silda, mille raudtalad punased olid peitnud jõkke. Ühe kivitee putka juures kuulsime putkavahilt, et seal olnud 150 meest, kes hommikul taandunud. Kui mets vasakul lõppes ja algas sööt enne Moglino mõisat, siis nägime järsku punaste soomusrongi "Trotski nr 2" tasakesi liikumas meiega paralleelselt. Esiotsa ei teadnud mis teha, sest tulijat olime pidanud omaks. Mõlemad jõllitasime üksteist. Olime seal umbes 1/4 tundi täiesti vaikselt, sest põgenemise võimalust ei olnud ja ainult meie soomusrongi appitulek võis meid päästa. "Trotski nr 2" peal arvati nähtavasti, et auto on lihtsalt maha jäetud. Asja selgitama saadeti dessantosa, kes rongist väljudes paiskus ahelikku ja hakkas meie poole liikuma. Dessandi peale avasime kuulipildujatule, mille peale viimane rongi peale tagasi tõmbus. Nüüd pani "Trotski" oma kuulipildujad ja suurtükid hüürgama. Hakkasime rongile vastu. Lahing kestis umbes pool tundi ja sellepärast, et juba esimeste laskudega lasti vasakpoolne esimene ratas puruks. Õnneks meid enam mürske ei tabanud, ehkki maa ja kivitee auto eest ja tagant oli ülesküntud. Ligidalolev kivitee putka oli nagu pühitud. Partisanid olid "Toonelaga" ka liginenud, kuid ei saanud tule tõttu midagi ette võtta. Seal tuli partisani vahva ratsanik kivitee kraavi mööda ja kihutas auto varju teateid pärima. Palusin tuua krusa ratta (krusa ja "Wibuane" olid ühte tüüpi maisnad). Punaste tule all toodi ratas ja autojuht Viidik kellegi teise mehe abil (nime ei mäleta) tõstsid tungrauaga auto üles ja panid terve ratta alla. Praegu seda mõteldes ei tahaks kõike uskuda, kuid tõeliselt oli asi nii. Kui kuperjanovi partisanid tõmbasid oma patarei ette ja hakkasid punaste soomusrongi tulistama ning samal ajal hakkas mõjuma ka meie soomusrongi tuli, siis tõmbus "Trotski nr 2" tagasi Polkovoi jaama poole. Sõitsime edasi Nejelovo küla kohani koos "Toonelaga". Partisanid järgnesid meile. Soomusrongid olid samal ajal Moglinos. Siin otsustati õhtupoolikul Pihkva poole edasi tungida. Kui Nejelovo küla kohalt tuuleveski juurest edasi sõitsime ja tee süvendist mäekünkale jõudsime, avati meie peale äge patarei tuli. Tõmbusime tagasi mäe varju. Iga kord kui mäetipust üle püüdsime sõita, takistati seda äge suurtükitulega. Künkaotsast saime nii palju kindlaks teha, et vastase patarei asus Polkovoi jaama ja kivitee vahelisel maa-alal. Järsku ilmus Lundborg "Kalewipojaga" teadmata kust meie juurde. Ühiselt võtsime hoo sisse ja sõitsime kohe 3 masinaga kel 19 Pihkva sisse. Riia tänaval majades igalpool lehvitati taskurätte, pilluti lilli ja karjuti hurraa. Linnas hakkasid autod suurematel distantsidel liikuma. "Wibuane" jõudis Prodolnaja tänava nurgani, kus autolt mahatulnud meeskonnale tulid elanikud kartuseta vastu. Korraga avati paremalt, Polkovoi raudteejaama poolt, püssituli. Nähtavasti olid Pihkva haigemajades mõned punaste osad. Hüppasime autosse ja avasime tule haigemajade pihta, mis sundis punaseid vaikima. Üldiselt oli täieline vaikus, mida segasid üksikud paugud, mis tulid ülejõe linnast. Kavatsesime parajasti edasi sõita, kui käis suur suitsusammas silla kohale ja sild lendas õhku. Peale silla õhkulaskmist laveeris teisel pool jõge soomusauto, mille pihta avasime tule karupüssist ja nähtavasti edukalt, sest oli näha, kuidas auto elanikkude abil majade varju tõugati. Peale silla õhkulaskmist pöördus "Wibuane" nahavabriku poole, üks soomusauto jäi Prodolnaja nurgale ja üks liikus haigemajade suunas. Teiselt poolt jõge meid tulistati. Kui jäin seisma, siis kloostri pargist üks 3" kahur hakkas meid tulistama. Tõmbusime majade varju. Eemalt nahavabrikute poolt tuli eraisik, kes meile kätte juhatas kloostri pargis asuva patarei täpse asukoha. Tõmbasime auto välja ja lasime kümmekond pauku. Patarei selle peale vaikis. Samal ajal ilmusid partisanid, kelledest leitnant Kriska tuli meie juure. Nemad paigutasid kuulipildujad jõeservale ja avasid vastaskaldal asuvate kuulipildurite ja püssimeeste peale tule. Selle peale vastaskaldal vaikis ka püssi- ja kuulipildujatuli. Õhtupimeduses läksid mõned partisanid eraviisiliselt üle jõe teisele poole linna. Soomusautodega meie loomulikult üle jõe ei saanud ja jäime öökorterisse Prodolnaja tänavale nr 5. Siin oli asunud punaste diviisi staap. Siit majast peetigi telefonikõne, mida mina juhtusin pealt kuulama Irboskas. Pererahvaks oli vene mõisniku perekond, kes ise oli kommunistide poolt maha lastud. Viimase asjaolu tõttu olid perekonna muljed kommunistidest väga halvad ja selle tõttu suhtumine meisse väga sõbralik. Järgmise päeva hommikul sõitsin Moglino jaama, kust viisin Pihkva kolonel Partsi, kapten Riigovi ja major Tilgeri. Kogu järgmise päeva olime tegevuseta Pihkvas.

-------
Kui viitsimist on, siis postitan mälestuste teise poole ka teine kord ära.
Shiim
Moderaator
Postitusi: 1720
Liitunud: 20 Jaan, 2005 2:52
Kontakt:

Re: Soomusauto "Wibuanega" Vabadussõjas

Postitus Postitas Shiim »

Reigo kirjutas:Kui viitsimist on, siis postitan mälestuste teise poole ka teine kord ära.
Oleks tore küll!
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

II osa.


Öösel sain käsu (vis 26. juulil) kolonel Partsilt sõita Marienburgi suunas Põrata külani, kus saan meie osade ja vastase osade asetuse üle ning tegevuse kohta andmeid 2. polgu I pataljonist. Sõitsin läbi öö ja jõudsin kohale koidikul. Pataljoni ülema juures kuulsin, et nemadki ei tea täpsaid andmeid, sest luure pole veel tagasi. Viimaks luure tuli ja teatas, et vaenlane asub paar-kolm klm. eemal küla ees kaitsel ja on seal ennast tugevasti kindlustanud. Nüüd sõitsime välja koos jalameestega, et vaenlast viimaks tema seisukohtadelt välja lüüa. Eelmised 2. polgu osade katsed olid ebaõnnestunud. Edasi liikudes nägin künkalt, kuidas meie jalamehed liginesid vastase kaevikutele, kust keegi ei tulistanud. Osutus, et vaenlane oli auto sinnasõidu müra kuuldes jalga lasknud. Sõitsime Leimani suunas, kaasa võttes kapten Muraveiski käsutusest 20 m[eest] vist vasakul pool kiviteed tegutsevast Peipsi rannakaitsepataljonist, et eespool vallutatavatesse küladesse paigutada üksikuid poste soomusauto seljataguse tee julgestamiseks. Leimani küla oli samuti tühi ja külaelanikudelt-eestlastelt kuulsime, et vaevalt tund tagasi on kõik punased kesk hommikusööki taandunud. Kes nii ruttu ei jõudnud lahkuda, nagu seda nähtavasti sooviti, see saanud ratsameestelt nuudiga üle küüru. Sõitsime edasi kuni Misso sillani. Sild, mis nähtavasti petrooleumiga oli üle valatud, põles veel, kuigi kohati oli juba sisse langenud. Misso sild on kõrge teetammi tõttu paar sülda kõrge. Edasipääsu võimaluse loomiseks kavatsesime elanikkude abil teha mööda heinamaad üle madalakaldalise jõe, milles päälegi vähe vett, abisilla. Materjali lootsime saada ligiduses olevast lauavabrikust. Selgus aga, et vabrikus polnud materjali raasugi ja kui olekski olnud, siis poleks seda jätkunud soise heinamaa täitmiseks. Nii kadus pool päeva. Järsku avas vastane Misso kõrtsi rajooni, kus asus soomusauto, võrdlemisi täpsa patarei tule. Nähtavasti oli patareil, mis tulistas üle metsade Kivioru külast, meie asukohale võrdlemisi hea vaatlus. Ainult asjaolu, et auto oli kõrtsi varjus päästis ta hävimisest. Lõpuks pidime auto siiski tagasi tõmbama Pihkva poole üles mäeservale metsatukka. Kui patarei vaatlejad meid nähtavasti enam ei näinud, siis lõpetati tuli, mis oli väldanud ligemale 4 tundi. Punased olid meie Leimani rajoonis oleku ajal taandunud Pärtli külast üle Põnni, Preeksa Pulli järve taha. Neile järgnesid 2. polgu osad ja vasakult kiviteed vist rannakaitsepataljon. Et auto edasi ei saanud, siis pöördus ta Pihkva tagasi. Kus teised Pihkvasse sissetunginud soomusautod ("Toonela" ja "Kalewipoeg") tegutsesid, seda ei mäleta. Pihkvas sain käsu auto parvega üle jõe parvetada. Selleks tegime elanikkude kaasabil ja Pihkva linna inseneride juhatusel parve. Neljakandilise parve peale panime soomusauto ja baasi veoauto. Soomusauto raskust kandis parv hõlpsasti, kuid raske koormaga veoauto all vajus parv oma jalg maad vee alla. Küll siis Pihkva naised pildusid riste ja arvasid, et läheme kõige kupatusega põhja. Teisel kaldal pidime käsukohaselt kõik tänavad läbi sõitma, et elanikke meeleoluliselt mõjutada meie kasuks. Et vägesid Pihkvas oli vähe, siis oli paar tegevuseta päeva. Et Pihkva vallutamisele järgnenud päevadel meie väed asusid poolrõngana idapool Pihkvat, siis tuli "Wibuanega" teha toetusretki nii põhja, itta ja lõunasse. Et neid retki oli mitmeid, siis kõiki neid ei mäleta ja võin meelde tuletada ainult mõned tähtsamad, milliste kuupäevalist päritolu ka ei tea.

Üks esimestest väljasõitudest oli Krestõsse (suured haigemajad). Õhtul sõitsime välja Krestõsse ja sealt Tšerehhasse. Viimases külas oli soomusrongide dessant (kas "Kapten Irwelt" või rong nr. 3 - seda ei mäleta). Vastane oli ennast teisel pool jõge kindlustanud, kuid lahkus sealt lahinguta. Tšerehhas olime ööd. Teisel päeval sõitsime Krestõsse ja sealt edasi Petrogradi suunas. Paar kilomeetrit Petrogradi poole avas vaenlane paremalt poolt võsastikust ägeda tule. Avasime nende pihta tule liikumise pealt. Kolenasse liikusime koos soomusrongi dessandiga. Kui Kolenast pöördusime Fomkino peale, siis liitusime partisanidega. Enne Fomkino küla teekäänakut (kiviteelt) oli punastel vasakul tiival metsas vasakul pool kiviteed tugevad üksused, mis soomusauto tulega purustati. S. Fomkinos peatusime umbes 3 päeva. Partisanid võtsid seisukohad sisse, sest purustatud silla tõttu ei saanud soomusauto tegutseda ja viimase abita edasi minna polnud võimalik. Iga õhtul pimedas püüdsime silda parandada, kuid vaenlase silla peale suunatud tuli sundis iga kord sellest ettevõttest loobuma. Et siin tegevus takistatud oli, siis pöördusime
Krestõsse, mis oli meie väljasõitude stardiks.

Kord kõlistas mulle polkovnik Stojakin ja teatas, et punased on liini läbi murdnud ja hädaoht väga suur. Palus meid appi sõita. Enne Krestõt 1,5-2 klm. olid juba Põhjakorpuse osad maanteekraavis. Minu väljasõit tuli punastele ootamatult. Nende kaks roodu olid võtnud seisukohad Petrograd-Ostrovi kivitee idapoolsesse kraavi haigemajade ette. Soomusauto teekäänakule jõudes hüppasid nad välja ja langesid peaaegu kõik peale mõne üksiku, kes suutis jooksta haigemajade vahele. Öösel sai laveeritud Tšerehha ja Kolena vahet.

Kord, peale eelmist sündmust, sõitsime Fomkino külla, kus 1,5 päeva olime, ilma et silda oleksime saanud parandada. Ühel õhtul pimedas valmistasime ette pealetungimiseks koos partisanidega. Suure raginaga saime viimaks üle ja tungisime Kebi jõe sillani, mis ka oli purustatud. See tõke meie tegevust ei taksitanud, sest läksime partisanide abil lihtsalt jõest läbi. Lahing kestis öö läbi hommikuni, kuni saime Gorbuhhino küla oma kätte. Auto tuli teine päev Pihkva.

9. juunil tungisime "Wibuanega" Ostrovi ja "Pisuhännaga" Porhovi suunda. Et meil Porhovi suunas tegevust ei olnud, siis sõitsime "Pisuhännale" järgi. Gorbuhhino küla taga tuli meile vastu "Pisuhänd" ja tõi lahingliinilt seljatagusesse surmasaanud leitnant Lindemanni. Saatsin siit surunukeha hobusega Pihkva. Mõlemad soomusautod pöördusid tagasi ja sõitsid Zrjakovskaja Gora küla juure. Siin algas lahing vaenlasega, kes kindlustatud kaevikutest välja sai löödud. Sõitsime edasi Subova mõisa, sest Põhja-läänearmee 3. polk polkovnik Terentjevi juhatusel pidi meile
järgnema. Mõisas peatusime 5-6 tundi, kuid kedagi ei tulnud meile järgi. Et meie seljatagune ilmselt kaitseta oli jäetud, siis pöördusime tagasi. Mõisast 1,5-2 klm. tagasi sõites leidsime punased mäe vahel teed läbi kaevamas, mis sai meie poolt parandatud. Enne Lopatova teeristi mäe all kaevasid jällegi punased, kellede peale avasime tule, mis 17 punast maha niitis. Gorbuhhinosse jõudes selgus, et läänearmeelased pole mõtelnudki edasi liikuda ja Terentjev hädaldades seletas, et allüksustes polla ohvitsere, kes antud käsku oleks täitnud. Pihkvas vedeles neid igasuguste adjutantidena staapides külluses. Sõjaline "edu" peegeldus ainult müürilehtedes, mida Balahhovitš laskis üles kleepida ja mis pidid tõstma tema kui tulevase isevalitseja (kõigiti ilmnes, et ta seda mõtles) prestiiži Pihkva kodanikude silmis.

Pealetung Porhovi sihis koos kuperjanovlastega. Anti käsk Karamõševo jaama vallutamiseks. Tegevust algasime Gorbuhhinost. Lagendikul enne Lopatova küla saime viimati nimetatud külast tuld. Zrjakovskaja Gora ja Juhnova joonel oli vaenlane. Partisanid tulid tule all täiesti püsti peale, käigult tulistades. Lopatova küla vallutati. Kui pöördusime Karamõševo peale, siis võeti vangi rood punakaartlasi, kelledest pooled "vastuhakkamisel" maha lasti. Ellu jäetud punastelt võeti relvad ja sunniti "täiendusena" kaasa tulema. Läksime kuni Subova mõisani, kus Lopatova rajoonis koondunud partisanid jälle ahelikku paiskusid. Et tungida Karamõševo peale, auto sõitis ette. Punaste soomusrong tegutses Pihkva pool ja tõmbus aeglaselt tagasi. Kui auto jõudis üle raudtee, siis parajasti möödus soomusrong Karamõševo jaamast. Soomusrong avas esimesena tule, mille peale soomusauto kõikidest relvadest vastas. Järsku tõusis suitsusammas soomusrongi kohale ja oli ilmne, et üks karupüssi granaat oli süüdanud laskemoona vaguni. Et partisanid tungisid põhjast ja olid vist õige lähedal, siis tõmbus soomusrong üleni suitsu kattununa Porhovi poole ja kadus silmapiirilt. Õhtu tuli meid vahetama soomusauto "Kalewipoeg", sest "Wibuane" relvadest olid mitmed rikkes.

Peale remonti sõitsin 26. juulil üle Karamõševo Krjukova külla. Seal oli 6. polgu I pataljon kapten Jaaksoni juhatusel. Krjukova küla ees jõe kaldal olid 6. polgu postid. Punased asusid umbes 1,5 klm. kaugusel läänepool asuvas Slavkovitši külas ja selle joonel oleval mäeseljandikul. Kohe kavatsesime punaseid külastada. Slavkovitši küla peale pöördub läänest jõgi, mis küla kohal pöördub põhja järsu nurga all. Millegipärast on see järsk nurk ühendatud kanaliga. Kanalil olevast sillast kukkus soomusauto sisse. Et väljasõitmine sündis tagurpidi, siis auto relvikandev osa oli silmapiirilt üldse kadunud; ainult auto nina paistis veel välja. Meie õnnetust nähes tulid punased Slavkovitši küla äärmistest majadest, mis umbes 100 sammu eemal olid, meile kallale. Et relvi kasutada ei saanud auto pealt, siis võtsime pealetungi vastu mahatõstetud Maksimi ja Madseniga ja lõime punased tagasi. Katsusime autot välja tõsta, kuid see meil ei õnnestunud. Pimeda tulekul tungis vastane suurte jõududega auto kallale. Et meie vastu panna ei jõudnud, siis roomasime minema kuulipildujaid kaasa võttes. Et kahur oli monteeritud soomusauto külge, siis seda meie kaasa tuua ei saanud ja langes punastele saagiks. Käisime kommunistidega vaheldumisi masina juures. Et auto lamas punastele lähedamal kui meile, siis nähtavasti lootsid nad teda ise päästa. Seda arvan selle pärast, et punastel oli Slavkovitšis võrdlemisi palju kahurväge, mille abil oleks võinud soomusauto pihuks ja puruks tampida. Kolmandal ööl õnnestus meil ehitada rakked auto alla ja kui auto oli juba teetasa tõstetud, siis panime mootori käima ja ise lükkasime tagant. Ainult mootoril vedada ei võinud selle pärast lasta, et siis oleks vast rebinud allaehitatud rakked maha. Heast meelest tõstsime mütsid auto tornist välja ja kisasime hurraa. Siis tulid kolm ahelikku punaseid rünnakule. Auto päästmise tööde ajal oli meil alati kuulipilduja kaasas ja nii ka nüüd sellest avasime pealetungijatele tule. Alles nüüd avati suurtükituli. Et alev oli patarei laskesuunal ees, siis sai ta lasta 1 klm. auto ette. Et ligemale lasta, selleks vähendas patarei kahurite tõstenurka ja sellest tingituna lasi alevi majad põlema, mis põlesid kuni õhtuni. Jõudsime õnnelikult Krjukovasse. Et auto radiaator kuulidega oli läbi lastud ja vett ei pidanud, siis sõitsime Pihkva remonti (2. augustil). Remonti tehti autodele Pihkvas Steini tehases. Stein ise elas perekonnaga Tartus ja ainult teenija oli jäetud korterite hooldajaks. Omaniku loal võisid autoülemad oma Pihkvas viibimisel mahajäetud korterit kasutada. Steini poolt olid määratud töölised, kes auto remonti läbi viisid. Meie poolt anti töölistele harilik sõduri toiudnorm, mis oli palju väärtuslikum kui raha tol ajal toiduainete puuduses siplevas linnas.

Pihkvas sain käsu Võdra küla alla sõita, sest teatati, et kalevalste 1 rood on sisse piiratud ja kolm punaste polku olla tunginud üle Velikaja kalevalste seljataga. Sõitsime Nejelova küla kaudu üle Boinitsa-Kislovo-Vorobjevo. Kui mets enne Võdrat lõppes, siis algas lagendik. Lagendikul sõites selgus olukord, sest kaks vaenlase kuulipildujat andsid paremalt poolt metsatukast meie peale tuld. Kui jõudsime Võdrast põhjapool oleva mäe tippu, siis selgines olukord veelgi. Kalevlased asusid Võdras. Vaenlased olid läbi Velikaja jõest tulnud umbes Babajeva rajoonis ja tungisid loode suunas kalevlastele selja taha. Kui kalevlased nägid neid selja tagant haaravaid ahelikke, siis pöördusid nad ümber ja jooksid Võdra külast tormi vaenlase ahelikkude peale. Sõitsime sekka. Tulistada saime ainult paremale, kuna vasakul võitlesid kalevlased punastega tääkidega. Punased said palju kannatada, kuigi kalevlaste kaotused polnud ka väiksed. Auto juurde toodi ise 14 haavatut, kes võitlusest väsinuina sinna samasse pikali viskasid. Nüüd tõmbusid kalevlased ööseks Velikaja põhjakaldale meäveerule, kaevusid. Autoga jäime valvele Võdra küla põhjaossa, et lõunaosas olevad punased ei saaks jõest üle tulla. Järgmisel päeval sõitsime Võdrast Gnilinosse, kust vastane meie tule all lahkus. Gnilinost meie edasi ei saanud, sest väikesel ojal olev sild oli lõhutud.

26. augustil tõime "Toonela" Fomkino küla juurest ja rikkiläinud veoauto Kolenast Pihkva, neid mõlemaid korraga "Wibuane" taha võttes. Peale seda saime ülesande valvata Pihkva-Moglino kiviteel, et võimaldada meie vägedele ohutut taandumist. Pihkva suurlinnas jõe äärde ja sillale seadsid Judenitši mehed kuulipildujad, mille otsad olid suunatud meie poole. Neil olnud kavatsus kinni pidada soomusrongi diviisi staapi ja meie taanduvaid osasid. Parts, ette nähes seda, pani "Wibuane" siia poole Velikaja jõge silla juure valvele ülesandega, et keegi ei saaks karistamatult kuulipildujast meie vägesid tulistada ja silda lõhkuda. Silla juures valvel olles sain käsu sõita Sergejevskaja uulitsale Balahhovitši staabi ette ja ära tuua Balahhovitši. Balahhovitš tuli ühes isikliku adjutandi Lipskiga välja, istus hobusele ja sõitis meiega koos tulema. Maja ümber olevad tunnimehed ei julgenud midagi teha. Jälle jäin silla juure valvele. Valvel olles 2 meest auto meeskonnast käisid teisel pool silda kuulipildujatega valvel olevate valgekaartlaste juures juttu ajamas ja tõid kogemata kaasa 2[-]3 Maksimi lukku, millised oli ajaviiteks välja koogitud valgekaartlaste kuulipildujatest ja millised meile marjaks ära kulusid tagavara lukkudena. Üks ristleja seisis ka silla juures. Kui kõik olid meie omadest Pihkvast lahkunud, siis sain Partsilt Moglino jaamast kirjaliku [käsu] tagasi tõmbumiseks ja nahksilla purustamiseks. Tõmbasime "Wibuanel" olevast saksa pommipildujast 6 pommi sillale, mis teda tublisti purustas. Seal olev laev võttis mõned silla osad sleppi ja viis minema Peipsi poole. Valgekaartlased ei võtnud midagi ette, ehkki autol oldi valmis nende tule mahasurumiseks. Sõitsime Moglinosse ja teel sinna tulistasime punaste eelosi, kes välja olid tunginud Pihkva-Moglino vahele kiviteele. Moglinost sõitsime Deševitsõ, kuhu jäime peatuma. Sääl joonel oligi meie kindlustatud positsioon. Sinna jäime peatuma kauemaks ajaks ja ainult enda lõbuks tegime väljasõite Moglino poole ja tulistasime teeäärseid külasid, kuhu punased harilikult koondusid. Kord sõitsin "Wibuanega" isegi Stanki külani. Olime kogu aeg soomusrongi diviisi käsutuses.

Teisel pealetungil Pihkvale sõitsime välja koos "Toonelaga". Ees sõitis viimane. Nejelovo kohal oleva mäeharjale jõudes võeti "Toonela" vanelase patarei ägeda tule alla ja oli sunnitud tagasi tõmbuma. Samal ajal mina tõmbusin Ostrovi suunda Nejelovo küla poole. Nejelovo küla ja Moglino jaama vahel oli Soomusrong nr. 2. Seal olevate soomusronglastega naljatasin ja lubasin sõita Pihkva preilidele külla. Järsku avas 2. patarei Ostrovi suunast Kislova ja Soinitsa rajoonis tule. Et mürsud kukkusid soomusrongile õige ligidale, siis hakkas viimane laveerima. Meie hüppasime ka masinasse ja tahtsime sõita vastase patareid vallutama. Kui olime jõudnud umbes1,5 klm. Bonitsa poole, siis soomusauto trepil seistes ja Kislovo, Boinitsa külade ees jooksvaid vaenlase jalamehi jaapani karabiinist tulistades sain mürsu killu pähe. Kukkusin maha ja seda, mis edasi juhtus, täpsalt ei mäleta. Mürsu killud olid otsa eest sisse tungides peatuma jäänud, kust nad Valgas taani haigemajas välja opereeriti.

25. novembril tulin haigemajast lahtise haavaga omal tahtel välja ja "Wahuri" ülemana sõitsin Irboskasse, kuhu jõudsime öösel. Seal olles oli minu käsutuses 13 küla elanikud. Seal olles oli paar väiksemat väljasõitu. Esimene kord siis, kui vaenlane läbi murdis Velje järve kohalt ja teine kord, kui ta läbi murdis Volkovo küla juures. Viimasel korral sai vaenlane laiali pekstud Volkova ja Belkova küla vahelisele soole. Irboskast tuilme ära 8. märtsil. 300 inimest, varustatuna tööriistadega s/r. sap. komandost, kaevasid teed. Sest saane kandev lumi ei kandnud s/autot.
Shiim
Moderaator
Postitusi: 1720
Liitunud: 20 Jaan, 2005 2:52
Kontakt:

Postitus Postitas Shiim »

Slavkovitši küla juures kraavi kukkumist kirjeldatakse vist ka R. Borgelini raamatus "Dannebrogi lipu all" (lk. 250-252).
Sealt nähtub, et "Wibuane" juht oli tol hetkel mitte J. Kendra vaid rootslane E. Lundborg (tema juhitav "Kalevipoeg" oli tol hetkel remondis) ning kõik mehed peale Lundborgi enda, tema tõlgi ja kuulipildur R. Treumundi panid esimese ehmatusega metsa punuma.
Viimati muutis Shiim, 08 Okt, 2006 11:27, muudetud 2 korda kokku.
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

Jah, Kendra mälestusi tuleb muidugui kõrvutada ka teiste allikatega. Nõnda osalenud "Wibuase" päästmises ühtlasi "Pisuhänd" ja "Wanapagan", mida Kendra ei maini.
Raud
Uudistaja
Postitusi: 7
Liitunud: 30 Mär, 2007 11:57
Kontakt:

Postitus Postitas Raud »

Viimati muutis Raud, 05 Mär, 2014 12:46, muudetud 1 kord kokku.
Luciano
Liige
Postitusi: 1132
Liitunud: 07 Veebr, 2007 18:21
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Soomusauto "Wibuanega" Vabadussõjas

Postitus Postitas Luciano »

Reigo kirjutas:. Ainult üks majas elanud vanamees võttis kaika ja hakkas äsja kohale ilmunud Tallinna kaitsepataljoni rühma mehi taga ajama, selle pärast, et meie sealolek oli patarei tule tema maja pihta toonud.
Ma ei ole midagi nii naljakat oma elus veel lugenud. Kujutagem ette kaitsepataljoni noori võitlejaid kes kartmata sakslast, venelast, punahiinlast ja lätikütti on tulnud sõtta ja siis peab kurja kaikaga vanamehe eest ära jooksma :)
Pakkuda võib filateeliat perioodist 1918-1941.
www.aiaimpeerium.ee
Raud
Uudistaja
Postitusi: 7
Liitunud: 30 Mär, 2007 11:57
Kontakt:

Postitus Postitas Raud »

Ega siin midagi üllatavat polegi. Selliseid näiteid on tänapäeva elustki küllaldaselt võtta. :(
Kasutaja avatar
Tux
Liige
Postitusi: 1327
Liitunud: 30 Okt, 2005 21:13
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Tux »

Väga põnev lugemine igatahes ja mulle kui diletandile tundub, et võib-olla tuleks sõjaajaloos mõne taktika kasutuselevõtmise ajalugu veidi ümber kirjutada. Üldiselt peetakse nn. "Välksõja" kasutuselevõtjaiks ju sakslasi http://en.wikipedia.org/wiki/Blitzkrieg, aga kui ma loen meie soomusautode kangelastegudest, siis ma võib-olla nihutaksin selle taktika kasutuselevõtmist ajas oma kakskümmend aastat tagasi. :lol:
Kas keegi oskaks välja tuua ka selle karpüssiks kutsutud hirmsa massihävitusrelva parameetreid ja näitaks ka pilti?
Tagantjärele tarkus on täppisteadus!
Arnold
Liige
Postitusi: 5110
Liitunud: 23 Jaan, 2005 16:26
Kontakt:

Postitus Postitas Arnold »

See karupüss oli vist automaat-kahur? Midagi sellist ehk.
Pilt
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Postitus Postitas Reigo »

Karupüssiks nimetati 37 mm Hotchkissi kahurit. Seesama kahur, mis "Estonia"-tüüpi soomusautodel peal oli.
nipike
Liige
Postitusi: 63
Liitunud: 27 Juul, 2005 13:18
Asukoht: saar
Kontakt:

Re: Soomusauto "Wibuanega" Vabadussõjas

Postitus Postitas nipike »

Vana teema soojenduseks.
Kendra mälestustes olev Otto Kirs on minu vanaisa. Panen siia mõned fotod vanaisa albumist, kvaliteet on nagu on. Piltide nimetused on nii nagu ma need tagakülgedelt välja lugesin. W. Isborski peaks olema siis Irboska meite keeli.
Manused
31.XII. 19.jpg
26.XII.19 W. Isborski.jpg
26.XII. 19 W. Isborskis.jpg
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist