www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 28 Veebr, 2017 10:39

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 42 postitust ]  Mine lehele 1, 2, 3  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Narva lahing
PostitusPostitatud: 30 Okt, 2006 17:23 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 20:25
Postitusi: 926
Täiesti muudel põhjustel Rahvusraamatukogu kodukal vanades ajalehtedes tuulates sattusin päris huvitava Narva lahingu artikli peale. Siis selle 1918. a. lahingu kohta käivale. Avaldatud alates 28. novembrist 1938 järjejutuna.

Kuna arvutis FineReader installitud ning - üllatus üllatus - see artikkel üks väheseid, mis polnudki gooti kirjas, siis otsustasin teise veel rohkem "digitaliseerida" ning siia postitamise läbi tagasi käibesse tuua.

Küsiks igaks juhuks teistelt targematelt - artikli alguses märgitakse, et sellest avaldatakse osasid. Kas Leets selle kusagil ka tervikuna või terviklikumana avaldas? Sõduris? Sõjandusteadlases? Mingis juubelikogumikus??

Oma laisa loomuse pärast, aga ka asja huvitavamaks tegemiseks postitan teda siia samasuguste osade kaupa nagu need "Postimehes" olid. :wink:

_________________
kui sul on vanu lennundusega seotud pilte, dokumente või muud huvitavat - võta ühendust...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 30 Okt, 2006 17:26 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 20:25
Postitusi: 926
Vabadussõja eelpäevad Narva rajoonis
Esimene lahing 22. novembril sakslaste ja venelaste vahel

Kol. G Leets

28. novembril möödub 20 aastat Eesti Vabadussõja ametlikust algusest. Selleks loetakse samal päeval peetud Narva lahingut, mis lõppes Narva vallutamisega punaväe poolt. See Vabadussõja esimene lahing on üks suuremaid ja ohvriterikkamaid, eriti punaväe poolel, ning pakub palju huvitavaid üksikasju mitte üksnes sõjaväelastele, vaid ka teistele kodanikkudele.

Kol. G. Leetsi poolt, kes ise Narva lahingust osa võtnud, on koostatud pikem uurimus tolle võitluse kohta. Autoril on kasutada olnud rikkalikud materjalid nii osavõtjate memuaaride kui ka säilinud dokumentide ja muude ürikute kujul. Kasutamist pole leidnud mitte üks Eestis säiIinud materjal, vaid ka huvitavaid andmeid Nõukogude Vene kui ka Saksa allikatest, sest teatavasti tollest Narva lahingust võtsid osa ka mõned Saksa väeosad.
See mitmekülgne materjal on andnud võimaluse küsimust põhjalikult valgustada.
Tänasest numbrist alates hakkame avaldama tollest huvitavats uurimusest üksikuid peatükke „Postimehe” veergudel.

„Postimehe” toimetus


Nõukogude Vene väejuhatus, olles informeeritud Saksa vägede peatsest evakueerimisest Narvast ja arvates, et Saksa üksused on oma revolutsioonist samal määral lagunenud ja võitlusvõimetuks muutunud kui Vene väeosad 1917. aastal, käsutab Narva vastu 6. jalaväediviisi üksused.
18. novembril Vene põhjaväerinna juhatus alustab pealetungi eeltöid.

21. novembril ilmub järgmine operatiivkäsk N. Vene armee ülema poolt:
,,PoliitiIine olukord nõuab, et meie väed kohe vallutaksid Narva ja Pihkva. Saabunud teadetel on sakslased evakueerumas, kuid samal ajal organiseeritakse valgekaartlaste salku. Narva on tugevasti kindlustatud. On olemas traattõkked elektrivooluga. Positsioonidel seisavad neli patareid, helgiviskajad ja kuulipildujad.
Kästakse:
1. Jamburgi salk: 46. kütipolk, Viljandi: eesti polk, meremeeste salk, 2 patareid, 2 eskadroni, 2 soomusautot — kokku 2200 meest — ja
2. Oudova salk. 3 roodu — 520 meest — 22. novembril kell 0500 üle piiri minna. Narva ära võtta ja eelväe osad asetada Narva-Jõesuu, Utria, Auvere jaama, Kulgu joonele.
3. Reserv: 54. polk, 47. polk (I pataljon), soomusrong, 2 eskadroni — kokku 685 meest — jääda Jamburgi ja olla täieliselt lahinguvalmis.
Peale Narva võtmist suurtükiväge mitte Narva linna sisse viia, vaid sisse võtta positsioonid Narva jõe idakaldal Jamburgi salga ülema näpunäidete järgi." 1)



Paistab, et Vene väejuhatus võttis viimasel momendil ette muudatusi Jamburgi salga koosseisus, sest 2. Viljandi kommunistliku kütirügemendi asemel võtab pealetungist osa vene 47. kütirügement.
Ööl 21./22. novembril märkasid Saksa valvepostid, et venelaste väesalgad on tulnud erapootetusse rippa. 22. novrmbtil kella 0630 paiku tungivad Narva kallale Vene 46. ja 47. kütirügemendid ja 2. Viljandi kommunistliku kütirügemendi I pataljoni osad. Pealetungi toetavad 1—2 patareid, mis avavad tule Narva linna pihta kell 0730. 2)
Pealetungi suunaks on Jamburgi-Narva kivitee. Vene jalaväe ahelikud liiguvad linna poole mõlemal pool teed. Venelaste suurtükiväe mürsud kukuvad Jaanilinna Jamburgi kivitee ümbruses ja Jaanikindluse rajoonis.
Sakslased juhivad oma suurtükitule Vene patarei pihta, kuna Vene jalaväeosi lasevad tulla traattõkete lähedusse ja siis avavad nende pihta lähedamaa peal tugeva kuulipilduja- ja suurtükitule. Ägedam laskmine on käimas kella 0800 ja 1000 vahel. Sakslased korraldavad vasturünnaku ja varsti on venelased löödud põgenema. Venelased kaotavad selles lahingus surnutena ja haavatutena hulga mehi (200 ümber). Sakslased võtavad vangi 25 venelast (nende hulgas 1 sõduririides naine) ja saavad saagiks 4 raskekuulipildujat. Lahing lõpeb kella 1100 paiku. Eestlased sellest lahingust osa ei võtnud.

Ootamatu tugev vastupanu ja rängad kaotused mõjusid demoraliseerivalt Vene 46. ja 47. kütirügementidele, mis koosnesid peamiselt venelasteet. Kobõljaki küla rajoonis, kuhu rügemendid tagasi tõmbusid, tekkis neis üldine rahulolematus ja käärimine. Üldisele meeleolulangusele aitasid kaasa viletsad toitlusolud ja kehv varustus. Rahulolematus juhtide tegevuse vastu tekkis kõigepealt 47. kütirügemendis.

Sama päeva (21. novembril) kella 1700 paiku saabus venelaste positsioonile Kobõljaki rajoonis saksa ratsanik valge lipuga. Parlamentöör annab üle punaväe rindestaabile adresseeritud kirja Narva Saksa ,,Soldatenrat’ilt". Kirja sisu oli järgmine:
,,Täna hommikul tungisid teie väeosad Narva all meile kallale. See on needmist vääriv kuritegu. Meie tahame elada teiega rahus. Lähemal ajal lahkume meie Eestimaalt. Teie oodake sissetungimisega. Kuni lahkumiseni aga lööme meie kõik teie kallaletungid veriselt tagasi.
Saksa sõdurite suurnõukogu,"
(allkirjad)


See kiri — lühikene ja sisult kategooriline — tekitas vastaspoole juhatuses ärevust. Juhid ja revolutsiooniline komitee arutasid olukorda. Sakstaste vastupanuvõime ja kindel meel olid nendele ebameeldivaks üllatuseks. Ootamine ei olnud kooskõlas Vene väejuhatuse plaanidega, - oli teada, et eestlased asusid rahvusliku sõjaväe formeerimisele, iga päevaga Eesti sõjajöud kasvas ning pealetungi edasilükkamine võis tuua ainult raskusi. Eriti aktiivne oli nn. ,,eesti revolutsiooniline komitee", kelle liikmed ihaldasid võimuhaaramist ja kommunistliku korra maksmapanekut Eestis. Igasugune viivitus oli eesti soost kommunistidele talumatu.

Veel samal ööI (22./23. novembril) koostati ja saadeti Narva kolm vastust: üks eesti revolutsiooniliselt komiteelt, teine Vene väcjuhatuselt, kuna kolmas oli saksakeelne kihutuskiri. Vastuse sisu oli kokkuvõetult üks ja seesarna: ,,meie ei taha oodata ja millegi ees ei peatu."
Eesti revolutsioonilise komitee kirjas peegeldub selgesti enamlaste tegevuse eesmärk ja kavatsused. Kirja tekst oli järgmine:
,,Saksa soldatite saadikute nõukogule Narvas
Kahelsa kuud tagasi surusid Eesti valge-kaartlased keiser Wilhelmi sõjavägede toetusel Eestimaa töörahva orjusesse. Suur hulk Eesti revolutsionääridest rändas (emigreeris) Venemaale.Nüüd, kui saksa töölised ja soldatid suure revolutsiooni korda saatsid, kroonitud röövli Wilhelmi kukutasid ja võimu oma kätte võtsid, tuleb välja-rännanud Eesti proletariaat tagasi, et ühes oma orjastatud seltsimeestega mõisnikudelt ja kapitalistidelt võim ära võtta ja Eesti nõukogude vabariiki uuesti jalule seada. Seepärast ei saatnud mitte meie kuritegu korda, kui 22. novembil hommikul ilma ühegi püssipauguta Narvale lähenesime, vaid need, kes meie peale Iasksid. Meie ei sõdi revolutsiooniliste saksa soldatitega, kellele meie vaba tagasiminekut Saksamaale kindlustame, vaid meie tungime Eesti valgekaartile peale. Kui osa saksa soldatitest - meie ootuste vastu — kodumaale tagasi tulevate Eesti tööliste, soldatite ja madruste pääle laskma hakkab, oleme meie sunnitud neid Eesti proletariaadi rõhujate abilisteks pidama. Meie hoiatame, et kui laskmist korratakse, olema meie sunnitud suurtükkidega Narva linna need punktid purustama, kust meie väesalkade pääle lastakse. Kuid meie usume, et tõsine saksa soldat, kes oma suure juhi Karl Liebknechti järele sammub, ei hakka oma seltsimeeste – Eesti proletaarlaste – vastu sõda pidama, vaid pöörab oma püssitiku oma klassivaenlaste – kodanluse ja mõisnikkude vastu.

Eesti revolutsiooniline komitee.!

(Järgneb)
1) „Proletaarne revolutsioon Eestis” 1928, nr. 6 lk. 10.
2) Täpsed andmed Jamburgi salga koosseisu kohta puuduvad. 2. Viljandi kommun. kütirügemendi tolleaegse komissari A. Jea andmetel „Edasi” veergudel võtsid sellest lahingust osa veel 2. Viljandi kommun. kütirügemendi I pataljon (formeeritud Jamburgis septembris 1918) ja 1. eesti kommunistlik raskepatarei. Ühe sama rügemendi kompaniiülema seletusel võtsid sellest lahingust osa Vene 46. ja 47. kütirügemendid, kaks rühma 2. Viljandi kommun. kütirügemendi I pataljonist ja kaks patareid.

_________________
kui sul on vanu lennundusega seotud pilte, dokumente või muud huvitavat - võta ühendust...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 31 Okt, 2006 12:40 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 20:25
Postitusi: 926
Lüüasaanud punaväeosad hakkavad mässama
Mäss summutatakse kuulipildujate abil. Varsti plaanitakse uut rünnakut Narvale

Kol. G. Leets

Olude sunnil pidi uus pealetung Narvale viibima. Seda põhjustasid kaks asjaolu: rahutu meeleolu Vene 46. ja 47. kütirügementides ning värskete jõudude juurdetoomine Narva rindele, millele kulus aega. „Valge” Eesti vallutamisest pidid osa võtma ka punased eesti väeosad, formeeritud sunniviisil N. Venes elutsevatest eestlastest 1). Osa eesti kommunistlikke väeüksusi võitles Vene kodusõjas Uurali rindel admiral Koltšaki vägede vastu ja nende transporteerimisega Jamburki oldi parajasti ametis.

Rindel asuvates Vene 46. ja 47. kütirügementides võttis maad sõjavastane meeleolu. Sügisene halb ilm, viletsad korteriolud ja veel viletsam toit põhjustasid rahulolematuse, mis muutus eriti teravaks pärast kaotusrohket 22. novembri lahingut. Oldi vihased väejuhatusele, kes neile maalinud pettepildi hädaohuta „jalutuskäigust sakslastelt mahajäetud Narva linna”. Üksikute kommunistidest komissaride miitingukõned ja ähvardused ei mõjunud enam, agitaatoreid ähvardati püssitääkidega.

Ööl 24./25. novembril hakkasid rügemendid mässama. Osa. komissare poodi üles, kuna osa pääses pimeduse kattel põgenema Jamburgi. Rügementides valitud juhatus otsustas viibimata vallutada Jamburg ja karistada sealset väejuhatust.

Võib endale ette kujutada ärevuet Vene 6. diviisi staabis, kui sinna saabus teatis 46. ja 47. rügementide vastuhakust ja marsist Jamburgile. Jamburgis oli parajasti käimas miiting, kus „Eestimaa revolutsioonilise komitee” liikmed J. Sihver ja J. Ikmelt pidasid kõnet seisukorra üle Eestis. Algul tekkis võimumeeste hulgas üldine paanika. Üks 2. Viljandi kommunistliku kütirügemendi tolleaegseid kompaniiülemaid (end. ohvitser) kirjeldab järgnevaid sündmusi:
„ ... Anti üksteisele vastukäivaid käske ja tormati käsi laotades siia-sinna. Kord tehti juba korraldus varustus evakueerida Jamburgist, kuid see võeti varsti tagasi. Ainuke tasakaalukam mees oli komandör Ed. T e i t e r, kes kogus I pataljoni kokku ja asus lahingut ootama Jamburgi silla juurde. Hiljem suudeti polgus siiski distsipliin maksma panna ja terve polk toodi jõe äärde positsioonile.
Kuna mässajad ei oodanud erilist vastupanu, tulid nad kolonnides lauldes lähemale. Neid lasti rahulikult läheneda paarisaja sammu peale ja siis avati ootamatult marutuli suurtükkidest, kuulipildujatest ja püssidest. Selles metsikus tules langes aimamatuid, marssivaid vastuhakkajaid otse loona.
Kuni esimesist kuulipildujate valinguist langes suurem osa juhtidest, siis mehed korraldasid vaid juhusliku, peatu vastulaskmise, kuid ülevõimu ees valgusid väikesi lahinguid pidades salkades laiali. Neid aeti mööda metsi ja välju taga punase ratsapolgu poolt ja tabatud lasti enamuses samas maha. Saagiks said enamlased hobuseid, püsse, varustust ja 5 kuulipildujat. Järgmiscl ööl aga tapeti mõned ellujäänud mässujuhid jõe ääres hirmsal kombel.”


Hukkajate osas esinesid peamiselt hiinlased „iseäralikust nõukogude roodust”.
Nii lõppes 25. novembri mäss.

Narva lahing 28. novembril 1918

Päraet 22. novembri lahingut arvestas Saksa 405. jalaväerügemendi ülem venelaste uue pealetungi võimalust Narvale, — seekord juba suuremate jõududega. Ettevaatuse abinõuna asetati alaline Saksa vaatluspost Hermani torni, kuna lennukite abil teostati pidevat luuret Jamburgi ja Oudova maanteede suunas.

27. novembril kell 1400 pidid sakslased meile üle andma kuulipildujad ja miinipildujad, milleks kolonel A. Seiman käsutab Jaanilinna 4 ohvitseri ja 40 sõdurit lisaks 4 ohvitserile ja 32 sõdurile, kes olid saadetud Jaanilinna 26. novembril.

Samal päeval kella 1200 paiku sakslased püüavad kinni venelaste telefonikõnelused 2), kust selgub:
— et Vene väejuhatus kavatseb uuesti atakeerida Narvat 28. novembri hommikul raskesuurtükiväe tule toetusel;
— et venelased kavatsevad oma jõududega forsseerida Narva jõe ja Plüssa jõesuu rajoonis ning pääseda Narvale seljataha 3).
Oberst Goltz kõvendab jala- ja suurtükiväe lahingulist valmisolekut. Saabunud andmete mõjul sakslased tühistavad kuulipildujate ja miinipildujate üleandmise korralduse.

Samal 27. novembril Saksa väeosad said käsu olla valmis Narvast lahkuma kahe tunni jooksul pärast käsu saabumiat. Sakslased pidid jätma Narva järelkaitseosad, kuni Narva rajoonist on lahkunud kõik Saksa väed ja asutised.

27. novembril pärast lõunat tutvustab eesliinil seisva Saksa 405. jalaväerügemendi 2. kompanii ülem leitnant Köler meie ohvitsere kaitaesüsteemiga Jaanilinna ees. Ka õpetatakse eesti ohvitsere käsitama saksa kuulipildujaid. Õhtul pannakse saksa vahipostide kõrvale välja ka eesti vahipostid.

Parema tiiva kindlustamiseks saadetakte sama päeva õhtul kell 2100 Kulgu rajooni 4. jalaväerügemendi II pataljoni ülem kolonelleitnant P. Kunnus 80 mehega 4) ja ühe raskekuulipildujaga. Salga ülesandeks oli valvata ja kaitsta Narva jõe kallast Kulgust kuni Piimaninani (Narva jõe käär 4 kilomeetrit Kulgust lõuna pool, Plüssa suudme vastas). Kella 2400-ks salk pani välja 4 valveposti Kulgust Piimaninani, kuna Kulgu ja Kreenholmi vabriku vahel pani käima ühe liikuva patrulli. Piimanina ja Kulgu vahelise maa-ala valgustamiseks sakslased saatsid omalt poolt välja 3-mehelise patrulli leitnant Pianka juhatusel; patrullil oli kaasas üks kergekuulipilduja 5).

Kokku Narva jõe joonel: eestlasi – 1000 meest 7 kuulipildujaga ja ilma suurtükkideta, sakslasi - umbes 1800 meest 63 kuulipildujaga, 12 miinipildujaga ja 8 suurtükiga.

Jõudude asetusest selgub, et meie jõud olid koondatud:
— peasuunda (Narva rajoon) 787 meest 3 kuulipildujaga, ehk 80% meeste üldarvust;
— tähtsasse Narva-Jõesuu rajooni, kuhu võis oodata venelaste dessanti, ainult 19 meest ilma kuulipildujateta, ehk 2% meeste üldarvust;
— kõrvalsuunda (Vasknarva—Poruni) 173 meest 4 kuulipildujaga, ehk 18% meeste üldarvust.

Sakslased koondasid omad jõud kahte gruppi:
— peasuunda (Narva rajoon) suurema osa jõududest, 1600 meest, ehk 89% jõudude koguarvust;
— tähtsasse Narva-Jõesuu rajooni vähema, kuid küllalt tugeva osa, nimelt 200 meest. ehk 11% meeste üldarvust;
— Narva jõe ülemjooksu jätsid sakslased hoopis tühjaks.

Sakslaste asetuse juures kaitsel Narva rajoonis võime tähele panna järgmisi iseloomustavaid asjaolusid:
— Narvaeelne kaitsepositsioon oli hästi kindlustatud, omas hea tulevõrgu (automaatrelvade flankeeriv tuli) ja pideva traattõkke kõrgepinge-elektrivooluga;
vaatlus oli hea.
— 5 km pikkuse kaitsepositsiooni garnison koosnes ainult ühest laskurkompaniist. Selle eest aga paigutati samasse kahe raskekuulipildujakompanii ja ühe miinipildujakompanii relvad. Nii siis – esijärgus minimaalne arv inimjõudu ja maksimaalne arv automaatrelvi ja miinipildujaid.
— Tugevad varud kahes järgus: Narva jõe idakaldal 2 laskurkompaniid ja läänekaldal 4 laskurkompaniid. Kokku oli varus 6 laskurkompaniid (esijärgus aga ainult 1). Varud asusid esijärgu läheduses, mis võimaldas korraldada õigeaegseid ning kiireid vastulööke.
— Tugevate varude tõttu võis sakslaste kaitse kujuneda aktiivseks ja painduvaks.

(Järgneb)

1) Eesti kommunistlikkude väeosade formeerimist N.-Venes alustati septembris 1918 Leningradis. Algul kavatseti üksusi komplekteerida vabatahtlikkudest. Kuid varsti selgus, et Venemaa eestlaste hulgas ei leidu soovijaid astuda eesti kommunistlikkudesse rügementidesse. Näiteks, 2. Viljandi kommun. kütirügement koosnes alul vaid 17 mehest, kaasa arvatud rügemendiülem. Siis kuulutati välja Venemaa eestlaste sundmobilisatsioon, kusjuures tõrkujaid ootas mahalaskmine.
2) Sakslastel töötas Narva rajoonis kõnepüüdeaparaat (nn. Arendstation), mille abil nad võisid jälgida venelaste telefonikõnesid.
3) Forschungsanstalt für Kriegs- u. Heeresgeschichte nr. V/50, 741 – 22. 07. 1935.
4) Sakslaste andmetel 50 mehega.
5) Sakslaste andmetel allus kolonelleitnant P Kunnuse salk leitnant Piankale: „Zur Sicherung der rechten Flanke wurde Leutnant Pianka mit 50 Esten und 3 Mann vom III/405 nach Kulga geschickt” (Forschungsanstalt für Kriegs- u. Heeresgeschichte V/50, 741 – 22. 07. 1935).

_________________
kui sul on vanu lennundusega seotud pilte, dokumente või muud huvitavat - võta ühendust...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 31 Okt, 2006 16:22 
Eemal
Liige

Liitunud: 01 Dets, 2005 23:09
Postitusi: 2228
Tsiteeri:
artikli alguses märgitakse, et sellest avaldatakse osasid. Kas Leets selle kusagil ka tervikuna või terviklikumana avaldas?


Leets on avaldanud sel konkreetsel teemal terve rida artikleid mitmel pool. Ja siis veel raamatuna ning siis veel selle raamatu parandatud ja täiendatud versiooni.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 31 Okt, 2006 17:21 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 20:25
Postitusi: 926
Enamlased avavad tule ning asuvad rünnakule
Pealetung lüüakse veriselt tagasi. Saksa väeosade lahkumisega linnaeelselt liinilt on sunnitud ka meie väeosad tagasi tõmbuma

Kol. G. Leets

Arvuliselt oli venelastel Narva suunda koondatud ligi 4000 meest 1) 30 kuulipildujaga, 16 kerge- ja 3 raskesuurtükiga (5 patareid), ühe soomusrongiga, 2 soomusautoga ja 3 sõjalaevaga. Seega omasid venelased kahekordse ülekaalu elavjõus. Sõjaliselt ja moraalselt tugevamateks ning paremateks väeosadeks olid venelastel eesti kommunistlikud osad (2. Viljandi ja 3. Tartu kütirügemendid, 1. ja 2. kommunistlikud patareid) ja madruste dessantsalk, mis olid formeeritud kindlamast ja ustavamast elemendist.

Venelaste Narva vallutamise kava seisis selles, et osa Vene jõude pidi siduma Narva kaitsjaid rindelt, kuna parimad löögiosad said ülesandeks haarata Narvat põhjast ja lõunast, - 2. eesti kommunistlik kütirügement lõunast ja madruste dessantsalk põhjast; viimane pidi ühtlasi lõikama kaitsjatele taandumisetee Narvast läände.

2. Lahingutegevus Jaanilinna ees.
Kell 0530 avavad venelased Narva pihta ägeda suurtükitule. Tulistamise objektideks on Narva linn, Jaanilinn, surnuaed Keldrimäel ja Keldrimägi. Osa mürske kukub ka traataia ette. Jaanilinnas süttivad kella 0700 paiku mõned majad suurtükitulest. Võib selgesti märgata, et pimedas avatud suurtükituli on sihitud peaasjalikult linnale, kuna kaevikud Jaanilinna idaserval jääivad tulest puutumata. Patareid tulistavad Žoržino (Novaja) ja Zaretšje külade suunast (Jamburgi kivitee rajoonis).

Saksa patareid alustavad kell 0730 võitlust Vene patareidega, milleks viimaste tulekuma pakub soodsaid võimalusi. Sakslased tarvitavad selle juures rohkesti gaasimoona. Saksa suurtükituli ei võimaldanud Vene patareidele vaba teotsemist kogu lahingu kestvusel.

Hommikul kell 0630 saadab 4. jalaväerügemendi ülem kolonel A. Seiman Narva linna komissarile järgmise teatise:
„28. 11. 18. kell 6 1/2, Salajane.
Narva linna komissarile,
Täna õhtu sakslased lähevad välja, olge valmis igaks juhtumiseks. Kui täna enamlased ei saa täielikult tagasi löödud, siis mul ei ole võimalik 400 harjumata mehega vastu panna. Praegu veel karta midagi ei ole, tänane pealetungimine oli teada.
4. polga ülem Seiman.”


Kell 0630 ilmub silmapiirile vaenlase jalavägi. Ahelikud lähenevad linnale peamiselt Jamburgi kivitee suunas, mõlemal pool kiviteed. Raudtee juures venelaste jalaväeosad ilmuvad metsatuka lääneservale, mis Jaanilinnast ligi 1200 meetrit idas.

Varahommikul saadetakse varust (Jaanikindlusest) Keldrimäele lipnik Lepik 10 sõduriga ja 1 kuulipildujaga. Kell 0700 palub abi leitnant Uuskam, kes teotseb oma salgaga Jaanilinna ees Jamburgi kivitee piirkonnas. I pataljoni ülem kapten Liivak saadab temale abiks lipnik Einpauli 20 mehega (Jaanikindlusest).

Vaenlate jalaväe kallaletung lüüakse kella 0800-ks kuulipilduja- ja suurtükitulega tagasi.

Venelased kordavad kallaletunge, kuid kaitsjate hästi organiseeritud ja tabavalt juhitud automaatrelvade tules need kallaletungid varisevad iga kord kokku. Miinipildujate ja patareide tuli paralüseerib vastase kuulipildujate tegevuse.

Kella 0900 paiku avatakse kohalikkude punaste poolt Kreenholmi töölismajadest püssituli läheduses töötava Saksa patarei pihta. Samal ajal ilmub selja tagant ootamatult Paemurru metsa servale 2. Viljandi kommunistlik kütirügement ja tungib Narva linna kallale edelast. Algab J o a l a lahing, kus äärmiselt tõsine seisukord lõpeb kella 1130-ks meie täieliku võiduga.

Joala lahingu kirjeldus järgneb allpool:
Kell 0900 4. jalaväerügemendi 1. kompanii ülem nihutab varuna ette, Jaanilinna vene kiriku juurde, 12 meest tema käsutuses olevaist kaitseliitlasist ja saadab 8 meest lipnik Heini käsutusse kaitselõigu vasakul tiival asuvate Saksa miinipildujate juurde. Paremale tiivale, Linavabriku rajooni, saadetakse samast kompaniist lipnik Alujev 13 mehega. Peale selle kasutatakse raudteesilla kaitseks 1/2 kompaniid rügemendi 2. kompaniist leitnant Tanni juhatusel.

Kella 0900-1000 vahel registieeritakse vasakul tiival, Jaanilinnas, juhud, kus linna punased selja tagant tulistasid meie ja saksa sõdureid.

Kella 1100 paiku on vaenlase juures märgata ettevalmistusi Narva jõe ületamiseks paatidega Popovka küla kohal. End. piiritusevabriku hoonetes (praegu 1. suurtükiväegrupi kasarmud) asuv sakslaste salk ühes meie kaitseliitlastega (Narva kooliõpilased) asub kaitse-seisukorda Narva jõe läänekaldale Popovka küla vastas. Samasse ilmub peatselt külgvaatleja Rahvaväljaku rajoonis tulepositsioonil seisvast Saksa kergepatareist. Esimesed Saksa mürsud lõhkevad Narva jõe idakaldal, Popovka kü!a kohal parajasti siis, kui kaks paaditäit venelasi on hakanud Siiversti poole sõudma. Patarei tabava tule all vaenlase ületuleku-katse nurjub ja jalavägi jookseb jõe idakaldal Popovka juures laiali.

Päeva kestel on venelaste suurtükituli juhitud peale Narva linna ja Jaanilinna veel raud- ja puusilla pihta, raudteejaama ümbruskonda ja Jaanikindluse pihta. Reaalseid tagajärgi suurtükitulel ei ole, sillad jäävad terveks.

Karlova kohale ilmub vaenlase soomusrong, kes oma suurtükitulega lahingust osa võtab, tulistades Narva raudteejaama piirkonda. Satub aga varsti Saksa patarei tule alla ja kaob Sala jaama sihis.

Lahing Jaanilinna ees raugeb lõplikult kella 1200-ks. Vaenlane on igal pool tagasi löödud.

Keskpäeval lahkuvad sakslased kaevikuist Jaanilinna majadesse ja kogunevad sildade lähedusse. Eestlased jäävad eesliinile üksinda edasi. Venelaste suurtükituli, olgugi harv ja korratu, kestab vahetpidamatult. Jaanilinnas põleb kümmekond maja.

Kell 1320 teatab Saksa 405. jalaväerügemendi ülem, et sakslased varsti linnast lahkuvad ja kell 1600 kõik Narva sillad õhku lasevad.

Saksa suurtükivägi lahkub tulepositsioonidelt, tõmbub rännakkolonnidesse ja valmistub minekuks.

Raudteejaama juures asuvas Saksa „Pionnierpark’i” juures hävitatakse ja rikutakse enne äraminekut relvad ja varustus, mille äraviimiseks sakslastel puudus võimalus ja aeg.

Kella 1400—1500 vahel tulevad Saksa väeosad Narva jõe läänekaldale.

4. jalaväerügemendi ülem saadab I pataljoni ülemale käsu tuua kõik Eesti üksused Narva jõe läänekaldale ja võtta pataljoniga uus kaitsepositsioon jõekaldal joonel: Pimeaed (incl.) - Hermani kindlus (incl.).

Vahepeal selgub, et sakslased kavatsevad sillad õhkida kella 1600 asemel juba kell 1500. Et üle sildade veel tulemata nooremleitnant Mitti ja lipnik Alujevi grupid, siis I pataljoni ja 1. kompanii ülemad paluvad taandumist juhtivat saksa majorit oodata sildade õhkimisega kuni kella 1600-ni, millise tähtaja suhtes oli Eesti ja Saksa rügemendistaapide vahel varem kokku lepitud. Major lubab kannatada ainult 20 minutit. Määratud aeg möödub, kuid ü!e j6e jäänud mehed sildade juurde ei ilmu. Oodatakse veel 5 minutit. Kell 1525 punaste ja roheliste rakettide järgi lendavad õhku mõlemad Narva sillad ja Saksa sõjaväeosad lahkuvad linnast Jõbvi suunas. Sakslaste taandumist Narvast katsid soomusrong ja 405. suurtükiväerügemendi 2. patarei. Viimane lahkus Narvast pimeda tulekuga.

Narva jõe idakaldale jäid nooremleitnant Mitt oma meestega, lipnik Alujev oma meestega ja rühm Tallinna kooliõpilasi. Neil kõigil läks lõppeks korda sildade rusude kaudu või paatidega õnnelikult üle jõe pääseda. Kaasas olev raskem sõjavarustus - nagu 2 raskekuulipildujat, kastid käsigranaatidega, sidevarustus jne. – uputati Narvajõkke.

(Järgneb.)

1) „Proletaarne revolutsioon Eestis” nr. 3 (4) 1927, lk. 20. andmetel aga ligi 6000 meest.

_________________
kui sul on vanu lennundusega seotud pilte, dokumente või muud huvitavat - võta ühendust...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 01 Nov, 2006 16:17 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 20:25
Postitusi: 926
Linna kaitsjaid tahetakse sisse piirata
Pealetungijate salakaval plaan. 2. Viljandi kommunistlik rügement kaitsjaile seljataha

Kol. G. Leets

Raudteesilla õhkimisel said vigastada üks sõdur ja põrutada kaks ohvitseri (nooremleitnat Tarto ja lipnik Alujev) ja üks Tallinna kooliõpilane-kaitseliitlane (A. Buldas), kes olid viimasel hetkel parajasti üle silla jooksmas. Puusilla õhkimisek sai põrutada üks sõdur (J. Roots).

Õhtupoolikul tuli Kreenholmi vabriku rajoonis ette kokkupõrkeid ja tulevahetusi punaste (kohalikud vabrikutöölised) ja eesti patrullsalkade vahel.

Narva sildade purustamise järel asusid 4. jalaväerügemendi osad ühes kaitseliitlastega kaitseseisukorda jõe läänekaldale. Kärestik ja kiire vool tegid vastasele jõe ületamise Narva linna ja vabrikute rajoonis ilma pikema ettevalmistamiseta võimatuks. Seega oli eestlaste uus kaitsepositsioon rindelt väga tugev. Paremal tiival, Kreenholmi juures, püsis mehi kolonelleitnant P. Kunnuse salgast. Vasakut tiiba kaitses Siiversti rajoonis Suthovi pargis asuv salk kaitseliitlasi nooremleitnant Luškovi juhatusel.

Kui saabus teatis vaenlase dessandi randumisest Narva-Jõesuus ja võis oodata seljataguse äralõikamist, muutus puudulikult relvastatud vähearvuliste Eesti jõudude seisukord Narvas hädaohtlikuks. Arvestades olukorda annab Narvas viibiv I diviisi ülem kindralmajor A. Tõnisson 4. jalaväerügemendi ülemale taandumiskäsu. Kella 1500 paiku oli tulnud Tallinnast Sõjavägede Peastaabi ülemalt kindralmajor A. Larkalt telegraafi teel korraldus: „Taganeda järk-järgult raudteed ja kiviteed mööda, sillad kõik lõhkuda. Abi saadame niipalju kui võimalik.”

Taandumise teostamist vaatleme hiljem. Vahepeal asume Joala lahingu ja Narva-Jõesuu dessandi tegevuse kirjeldamisele.

Lahingus Jaanilinna ees ja linnas suurtükitulest sai turma 8 ja haavata 8 sakslast 1), kuna eestlaste hulgas kaotusi Jaanilinna ees ei olnud. Narva linnas said venelaste suurtükitulest kella 1600—1600 vahel haavata üks sõdus 4. jalavaerügemendist Joala tänaval ja põrutada üks kooliõpilane-kaitseliitlane Suurel tänaval (V. Mirbach). Seesugune väike kaotuste arv, eriti lahingus Jaanilinna ees, on seletatav varjendite olemasoluga ja maastiku osava kasutamisega kaitsjate poolt.

Jaanilinnas põles suurtükitulest maha 14 maja.

Joala lahing.

2. Viljandi kommunistlik kütirügement sai Jamburgis 26. novembril 6. Vene diviisi juhatuselt käsu Narvale selja tagant 27. novembtil koidu ajal peale tungida. Rügemendile oli määratud p e a l ö ö g i andmine Narva lahingus ja see pealöök oli suunatud saladuse katte all Narva kaitajatele parema tiiva kaudu selja taha 2).

26. novembri õhtul laaditi mehed vagunitesse ja rong sõitis kustutatud tuledega Komarovka külani, kus rügement vagunitest maha laaditi.

Komarovka külla jäeti maha seljatagused komandod, voor, köögid jne. Võeti kaasa ühe päeva toidumoon ja laskemoona nii palju kui keegi kanda suutis. Rügement asus pimedas metsade ja soode kaudu teele, koosseisus kaks pataljoni à 3 laskurikompaniid ja kuulipildujate-komando - kokku 360 meest 3). Rügemendi tegevuse eesmärgiks oli: jõuda hommikupool ööd Plüssa jõe suudmeni (Piimanina vaatas), ületada Narva jõgi, minna nägematult Narvale selja taha ja tungida Narva linna edelast: lõigata läbi raudtee ja Tallinna maantee ning takistada eestlastele ja sakslastele taandumist Narvast.

Rügemendi tee oli raske. Osa 14-kilomeetrilisest teekonnast pooleldi külmunud soos tuli läbida paiguti põlveni vee sees. Kuulipildujad lahutati osadeks ja kanti seljas. Rasked teeolud olid põhjuseks, et rügement jõudis alles koidu ajal Piimanina juurde, olles selle juures täiesti väsinud ja märg. Säärases olukorras ei suudetud kohe ette võtta Narva jõe ületamist. Sellest kanti ette 6. diviisi staapi Jamburgi ja sealt tuli teatis ning korraldus, et üldine pealetung Narvale oa rügemendi hilinemise tõttu edasi lükatud 28. novembri hommikuni. Pealetungi edasilükkamise käsu saabudes paigutati mehed Plüssa silla ümbruses olevatesse taludesse. Puhkepaik eraldati tiheda valvepostide võrguga muust maailmast, et tagada rügemendi manöövrile ootamatust.

Rügemendi juhatus asus 27. novembril üksikasjaliku kallaletungiplaani väljatöötamisele. Sellekohasest nõupidamisest võtsid osa Eesti revolutsioonilise komitee liige ja eesti punaste küttide „isa” Jaan Sihver 4), rügemendiülem E. Teiter, rügemendi komissar A. Jea, I pataljoni ülem K. Kanger ja II pataljoni ülem Jürisson. Operatsiooni läbiviimise kohta „sõjanõukogul” puudus üksmeel: rügemendi juhatus kaldus selle poole, et löök Narvale tuleks suunata Kulgu - Kreenholmi kaudu, kuna J. Sihver ja A. Jea arvasid otstarbekohasemaks liikuda Narva linnale sügavamalt selja taha ja võtta kallaletungi lähtealuseks Paemurru mets, kust jääb linnani ainult 3/4 kilomeetrit. „Kisklemist tekkis eriti küsimuse umber - kuidas vallutamist teostada. Talutoast, kus koosolek peeti, tulid mehed nõupidamise lõpul välja vihaste, punetavate nägudega; eriti võis seda märgata Teiteri ja Kangeri juures, kes enam kogenud sõjameestena ei saanud päri olla Sihveri ja Jea sarnaste meeste hullrumalate kavadega” - kirjutab üks tolleaegseid kompaniiülemaid. Otsustati jääda rügemendi juhatuse plaani juurde, kuid, nagu hiljem näeme, viidi tegelikult läbi ikkagi J. Sihveri kava.

Rügemendi viimine üle Narva jõe tehti ülesandeks 2. kompanii ülemale Utterile. Jõe ületamine pidi teostuma J. Sihveri isiklikul järelvalvel. Piimanina kohal ei leitud paate ja 2. kompanii ülem Utter saadeti 10 mehega paatide jarele Plüssa jõe kaldal asuvasse Nisõ külla, mis asus 7 kilomeetrit rügemendi asukohast lõuna pool. Sealt võeti 5 paati ja nendega viidi 28. novembril kella 0600-ks rügement Plüssa jõe suudme kohal Narva jõe läänekaldale.

360 mehe üleviimine ühes kuulipildujatega üle Narva jõe ainult 5 hariliku kalapaadiga - see oli küllaltki suur saavutis ning annab tunnistust rügemendis valitsenud distsipliinist ja kindlast juhtimisest. Teiselt poolt äratab tähelepanu asjaolu, et Narva kaitsjad - eestkätt sakslased, kes olid tehniliselt hästi varustatud ja omasid selleks vajalikke jõude - ei võtnud midagi ette, et takistada vastase ületulekut üle Narva jõe. Oli ju Saksa väejuhatusele Narvas teada venelaste kavatsus forseerida Narva jõgi Plüssa suudme rajoonis. Väikesest salgast paari kergekuulipildujaga oleks jätkunud, et nurja ajada 2. Viljandi kommunistliku kütirügemendi katse pääseda Narva jõe läänekaldale. Narva jõge Plüssa rajoonis (Piimanina) ei võetud sakslaste poolt isegi vaatluse alla.

(Järgneb.)

1) Forschungsanstalt für Kriegs- u. Heeresgeschichte nr. V/50, 741 - 22. 7. 1935 andmetel kaotasid saksa 405. jalaväe- ja 405. suurtükiväe-rügementide osad 28. novembri lahingus:
ohvitsere - 1 surnud, 2 haavatud, 2 kadunud;
sõdureid - 9 surnud, 16 haavatud, 90 kadunud.
2) Kõnepüüdeaparaadi kaudu kinnipüütud Vene telefonikõnelustest olid venelaste pealetungikavad sakslastele teada. Sakslased teadsid ka venelaste kavatsust ületada Narva jõgi Plüssa suudme rajoonis („Forschungsanstalt...”).
3) „Kaitse Kodu” nr. 23 – 1928. lk. 1070.
4) Nagu „Proletaarne revolutsioon Eestis” nr. 1 (2), 1927 Leningrad, tähendab, oli Jaan Sihver „Eesti Punase Kütiväe Nõukogu esimees, kommunistliku partei Eesti Keskkomitee liige, Eesti kütipolkude ja Eesti punase sõjaväe agaram organisaator.”

_________________
kui sul on vanu lennundusega seotud pilte, dokumente või muud huvitavat - võta ühendust...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 02 Nov, 2006 16:33 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 20:25
Postitusi: 926
Kommunistid algavad ümberhaaramisega
Kohalikud punased tulevad pealetungijaile appi

Kol. G. Leets

I pataljonile (K. Kanger) tehti ülesandeks pärast jõe ületatmist vallutada Piimanina metsavahi maja, kus punaste teada pidi asuma Eesti-Saksa vahipost. Pimedas tullakse metsa mööda maja juurde ja leitakae see vahisõduritest tühi olevat (sakslased kaotasid valveposti Piimanina metsavahimajat pärast 22. novembri lahingut). Kohalik metsavaht A. Välja võetakse sunniviisil kaasa teejuhina.

Vahepeal — 27./28. novembril pärast keskööd kolonelleitnant P. Kunnuse lõunapoolne vahipost märkab Piimanina kohal jõel liikuvaid tulesid lähenemas jõe läänekaldale. Vilkuvate tulede päritolu vahipost lähemalt ei selgita.

Kella 0200 paiku saksa leitnant Pianka Kulgul asuvast valvetõkkest liigub omal algatusel 3 saksa sõduriga luurele Piimanina metsavahimaja suunas. Jõudes meie lõunapoolse vahiposti juurde, võtab selle kaasa ja liigub piki jõekallast lõuna poole. Umbes kella 0320 paiku salk põrkab kokku umbes 70-80-rnehelise vaenlase osaga. Lühikese tulevahetuse järgi taanduvad mõlemad pooled. Kontakt vaenlasega kaob kohe pärast tulevahetust. Leitnant Pianka tuleb oma meeskonnaga Kulgule tagasi. Ka meie vahipost liigub Kulgu sihis tagasi, ilma et püüaks vastast jälgida ning luurata vastase jõudude suurust ja liikumissuunda. Kolonelleitnant P. Kunnuse salk ei selgita vastase tulekut üle Narva jõe ja ei teadusta 4. jalaväerügemendi ülemale luureosade kokkupõrkest, mille tõttu 2. Viljandj kommunistliku kürirügemendi kallaletung paari tunni pärast Narvale selja tagant tuli meile üllatusena.

Kella 0400 paiku Kreenholmi-Kulgu vahel liikuv patrull teatab kolonelleitnant P. Kunnusele, et vabrikutööliste keskel on märgata erilist elevust ja liikumist.

Tulles Narva jõe läänekaldale, saadab 2. Viljandi kommunistlik kütirügement oma 1. kompanii A. Janson-Jänese juhatusel metsi mööda Soldino raudteejaama juurde „Raudteed purustama, et valgete evakueerimist Narvast takistada ja valgete soomusronge saagiks saada, ühtlasi oli seltsimees Jänsel ülesandeks telegraafi- ja telefonitraadid läbi lõigata mitmest kohast ning postid maha saagida”.1) Pärast ülesande täitmist pidi 1. kompanii rügemendiga Narva all ühinema. Kompanii täidab ülesande, rikub raudtee ja lõikab läbi telegraafi-telelonijuhtmed raudtee ääres.

Rügement liigub Kulgu sihis edasi.

Kella 0700-0800 vahel ilmub Kulgu telliskivitehase ette ja sellest läänes asuva metsa servale vaenlase ahelik ja avab Kulgu suunas püssitule. Aheliku pihta avavad tule kolonelleitnant P. Kunnuse salk ja Saksa kuulipilduja, mille järel ahelik tõmbub metsa tagasi. Sellega lõpeb punaste pealetungikatse Kulgule.

Kohates Kulgu juures vastupanu. tõmbuvad 2. Viljandi kommunistliku kütirügemendi osad tagasi ja mööduvad Kulgust metsi mööda läänest. Selles näibki peituvat põhjus, miks rügement kaldus kõrvale eelmisel päeval otsustatud liikumissuunast Kulgu-Kreenholmi kaudu: Kulgul oli vastane ees ja kallaletung 3 kilom. ulatuses piki Kreenholmi vabriku rajooni võis kaotada ootamatuse. Võis ühtlasi muutuda kaotusrikkaks ja aegaviitvaks tänavavõitluseks kaugel Narva linna südamest. Palju õigem oli seepärast J. Sihveri plaan - viia rügement otse Narva linna külje alla Paemurru metsa ja sealt, olles oma eesmärkidele ligidal (Narva linna vallutamine, raudtee ja Narva-Tallinna maantee lõikamine), alata hommikul vara ootamatut kallaletungi.

Vahepeal oli lahing Jaanilinna ees alanud, kaitsjate tähelepanu oli pööratud rindele, Narva linn oli vaenlase suurtükitule all. 2. Viljandi kommunistlikul kütirügemendil läheb korda tähelepanematult koonduda Joala ja Paemurru metsadesse. Paemurru metsast avaneb viljandlastele huvitav pilt: otse nende ees Narva linna panoraam, neid eraldab Narvast veel vaid 500-600-meetriline lage külmunud väli; poolpõiki paremalt 1000 meetri kauguselt paistavad Kreenholmi vabriku punased tööliskasarmud puiesteega ja Jaanilinm suunas tulistav Saksa patarei, mis asub positsioonil Joala väljal, vabriku põhjapoolse bloki lähedal, seljaga viljandlaste poole. 2. Viljandi kommunistliku kütirügemendi komissar A. Jea kirjeldab seda silmapilku järgmiselt: „Linn põles mitmest kohast. Teisel pool kuuldus püssi- ning kuulipildujate pragin. Meeleolu o1i ülisõjakas ning küttidele paistis, nagu Narva oleks juba meie. Siin nõudis seltsimees Sihver Eesti revolutsioonilise komitee nimel pealetungimist. Tema enese korraldusel oligi esimene pataljon ahelikus ning liikus linna poole üle Joa välja Teine pataljon seltsimees Jürissoni juhatusel, kes veel tervelt kohal polnud, jäi reservi tiibade kaitseks.” 2).
Vaenlase ligem väeüksus - Saksa kahesuurtükiline patarei Joala väljal - ei aimanud seljatagant ähvardavat ohtu.

Patarei tulistas Jaanilinna ette. Keila 0900 paiku hakkasid patarei peal vinguma püssikuulid. Esialgu sellele ei pööratud erilist tähelepanu, arvati, et on tegemist juhuslikkude kaugete kuulidega Jaanilinna eest. Pea kostsid paugud lähedatest vabrikutööliste elumajadest (blokkidest). Nähtavasti kohalikud punased arvasid, et on tulnud paras aeg abistada Jaanilinnale kallaletungivaid seltsimehi. Patarei peal saavad 2 sakslast surma ja 3 haavata, suurtükid katkestavad ajutiselt tulistamise ja meeskond otsib varju suurtükikilpide ja lähemate majaseinte taga. Sakslased reageerivad Kreenholmi punaste teole karmilt: patareiohvitseri korraldusel lendavad kahtlastesse akendesse käsigranaadid. Paistab, et see mõjus. Patarei hakkab uuesti tööle.

Varsti aga kuulide vingumine patarei tulepositsioonil tiheneb. Paugud kostavad kuskilt Paemurru poolt. Pööratakse ümber. Joala ja Paemurru metsade serval nähakse tihedaid ahelikke liikumas patarei poole. Mõni minut möödub pinevas vaikuses. Kõikide silmad binoklitega ja ilma kiinduvad metsa poole. Olukord tundub vägagi tõsisena. Patareiohvitser informeerib telefoniga 405. jalaväerügemendi ülemat ähvardavast ohust ja palub kiiret abi. Saadab ratsakäskjala linna ülesandega juhtida patareile abiks tänavail leiduvaid vabu mehi.

Suurtükid keeratakse ümber ja patarei avab umbes 300 m kauguselt tule vastase pihta. Esialgu lastakse šrapnellidega. Kui vaenlane nihkunud veelgi patarei poole, läheb patarei kartetšitule peale üle. Meeskond töötab haruldase rahuga.

(Järgneb)
1) „Eesti diviis”. Leningrad, 1924. Lk. 20.
2) „Eesti diviis”. Leningrad, 1924. Lk. 20.

_________________
kui sul on vanu lennundusega seotud pilte, dokumente või muud huvitavat - võta ühendust...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 06 Nov, 2006 16:04 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 20:25
Postitusi: 926
Ümberpiirajad lüüakse veriselt tagasi
Viljandi kommunistlik kütipolk saab ränga kaotuse osaliseks

Kol. G. Leets

Leitnant Pianka jõuab 5 eestlasega, 3 sakslasega ja ühe kergekuulipildujaga patarei juurde, kus temaga seltsivad 405. jalaväerügemendi staabi meeskond, kirjutajad, käskjalad ja kahe Saksa patarei sõitjad ja hobusemehed. Kuulipilduja seatakse laskevalmis lähedal oleva liivahunniku taga, patarei vasakul tiival. Aeg näitab 0940.

Ka linnast jõuab abi kohale. Oberst Goltz, kellele saabusid teated tõsisest olukorrast Kreenholmi rajoonis, käsutab välja 12. kompanii 405. rügemendist leitnant Mülleri juhatusel. Osa kompaniist suundub Uusküla rajooni, et tõkestada vastase valgumist linnaossa, mis asub Paemurru metsa lähedal. Teine osa - 45 meest kahe kuulipildujaga, leitnant Mülleriga eesotsas - jõuab Kreenholmi puiesteele, patareist 300 meetrit paremal. Varsti Saksa kuulipilduja avab tule Paemurru metsast patarei suunas liikuvatele ahelikkudele.

Samasse tuleb salkkond eestlasi alamkapten P. Vaga juhatusel ja 5 suurtükiväe ohvitseri, - kokku 7 ohvitseri ja 32 sõdurit. Veidi hiljem jõuab kohale ka lipnik Made salk - 20 meest 4. jalaväerügemendi 2. kompaniist (varust Jaanikindlusest). 1). Sakslased ja eestlased asuvad kraavi, kuulipildujad tulistavad üle asfalteeritud kõnnitee. Tuli, avatud võrdlemisi kauge maa pealt (800-1000 meetrit), ei avalda silmanähtavat mõju vastasele. 2. Viljandi kommunistliku kütirügemendi ahelikkude edasitung muutub küll aeglasemaks, kuid järkjooksudega vaenlane jätkab liikumist patarei ja Uusküla suundades. Külmanud põllul paistavad selgesti silma punaste ahelikud.

Leitnant Müller eraldab omast kompaniist umbes 15 meest ja saadab nad ühe kuulipildujaga vaenlasele Uuskülla vastu, käsuga võtta vastase vasak tiib külje pealt flankeeriva kuulipildujatule alla. Kohaletulekust kästi anda märku valge raketiga. „Kui bolševikud hakkavad metsa tagasi valguma, siis takistage seda külje pealt kuulipildujatulega. Niitke nad kõik maha,” lõpetab Saksa leitnant oma lühikese käsu salgaülemale-allohvitserile.

Eraldatud salkkond sakslasi jookseb raudtee kaubamaja aitade varjul määratud kohale ja varsti tõuseb valge rakett. 8 sakslast asuvad Uusküla lõunapoolsele servale, neile seltsib seal 8 meie kaitseliitlast. 7 sakslast ühe kuulipildujaga asuvad Paemurru aukudesse raudtee rajoonis (Nobeli petroolemitsisterni läheduses), kuhu vahepeal kogunenud 16 meie kaitseliitlast (nende hulgas 1 ohvitser 2) ja 12 kooliõpilast).

Punaste küttide liikumist Paemurru metsaet raudtee suunas tõkestab Saksa soomusrong ja selle dessant (4. kompanii 405. jalaväerügemendist) leitnant Lange juhatusel.

Paemurru aukudest panevad eestlased ja sakslased püssi- ja kuulipildujatulega vaenlase edasitungi Uusküla suunas varsti seisma. Tabava kuulipildujatule all vastase vasak tiib taandub Paemurru metsa põhjaservale ja sealt edasi enam ei pääse. Sellevastu Saksa patarei suunas on vaenlane vahepeal nihkunud Paemurru metsa ida- ja kaguservast enam kui poole kilomeetri võrra ida poole ja tema esimesed ahelikud on jõudnud Uusküla lõunaserva kõrgusele. Lõuna pool vastase umbes kompanii-suurune salk jõudis Joala mõisa hooneteni, kus tema edasitungi paneb seisma leitnant Pianka salk, mis asumas ühe kergekuulipildujaga patarei vasakul tiival.

Saksa soomusrong seisab Malmivabriku kohal, kust majad segavad teda tulirelvadega lahingust osa võtmast lõuna pool Paemurru metsa. Liivakottidega „soomustatud” harilikule vagunile asetatud välisuurtükkidest polegi võimalik külje peale lasta nimetusväärse nurga all.

Lühikese ajaga pannakse 2. Viljandi kommunistliku kütirügemendi kallaletung seisma suurtüki-, kuulipilduja- ja püssitulega. Sakslased valmistuvad kiiresti vastulöögile, millest võtavad osa ka eestlased. Vastulööki korraldab ja juhib leitnant Pianka. Leitnant Pianka umbes 40-meheline salk, kellega seltsib 5 eestlast, liigub patareitule toetusel kiirsammul vastulöögile Joala mõisa hoonete suunas. Sakslaste lähenedes jooksevad punased kütid tuldud teed tagasi ja kaovad edelas olevasse metsa.

Leitnant Mülleri käskluse järgi läheb vastulöögile Paemurru metsa suunas Kreenholmi puiesteel asuv Saksa-Eesti salk koosseisus:
— 2 saksa ohvitseri
— 8 eesti ohvitseri
— 30 saksa sõdurit
— 52 eesti sõdurit
____________________________
92 meest ltn. Mülleri üldjuhtimisel.

Saksa kergekuulipilduja liigub kaasa. Minnakse edasi kiirsammul ja püsti, vaatamata vastase püssi- ja kahe kuulipilduja tulele. Vastase kaks raskekuulipildujat tulistavad vastu, kuid valesti hinnatud sihikseade tõttu jookseb kuulide juga esmalt lähenevate eestlaste ja sakslaste ette, pärast jälle üle nende peade. Uusküla poolt on kuulda Saksa kuulipilduja raginat. Patarei laseb veel viimated paugud ja vaikib, et mitte tabada Joala välja mööda liikuvaid omi mehi, kes olid jõudmas vastase lähedusse. Läheda maa pealt algab püssi-ja kuulipildujatuli. Uusküla lõunaservalt sakslased pilluvad käsigranaate.

Üks punaste rügemendi kompaniiülemaid kirjeldab lahingut järgmiselt: „... Kuulid laulsid punaküttide ridade vahel õudset surmalaulu. Esimene ahelik niideti peaaegu tervelt maha, samuti järgmisist need, kes küllalt kiirelt ei jõudnud maha heita. Algas vastastikune maruline tulistamine, mis kestis ligi paar tundi, kuid mille jooksul punakütid sammugi enam edasi ei saanud tungida. Lisaks hakkas lamavaile ahelikele veel sadama suurtükituld – granaate ja šrapnelle. Olukord muutus katastroofiliseks. Taandumine oli raske, juhid langesid, polguülem Ed. Teiter sai haavata. Sihver aga pidas jonnakalt ahelikke ikka veel paigal. Siis aga langes üsna ta lähedal granaat. Muld ja kivipraht paiskus õhku, killud vingusid... Kohe kargas Sihver püsti ja nähtavasti tervena hakkas metsa poole jooksma. Samal ajal kõvenes nagu märguande peale linna poolt marutuli... Vaevalt kümnendal sammul lõi jooksja äkki käed laiali, vankus ja kukkus seljali ühe kivi äärde. „Otsas”, vilksatas läbi ahelike ja - algas põgenemine. Nagu hirmunud lambakari, üksteisest varju otsides, tormati tagasi - päästvasse metsa.”

Vaenlane jookseb tuldud teed Paemurru metsa poole tagasi. Saksa flankeeriv kuulipilduja teeb sealjuures viljandlaste ridades puhta töö. Väljakule Paemurru metsa rajoonis jäävad maha kaks vastase raskekuulipildujat, - üks kraavis, teine laetud ja pooleldi tühjendatud lindiga kraavi lähedal oleval künkal.

(Järgneb)

1) Ohvitseridest võtsid Joala lahingust osa alamkapten P. Vaga, lipnikud Matten ja Made 4. jalaväerügemendist ja suurtükiväelastest leitnandid G. Leets, H. Maim, M. Tartland, nooremleitnandid E. Luha ja K. Rostfeldt.
2) Nooremleitnant M. Luškov.

_________________
kui sul on vanu lennundusega seotud pilte, dokumente või muud huvitavat - võta ühendust...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 09 Nov, 2006 11:57 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 20:25
Postitusi: 926
Uus hädaoht – dessant N. Jõesuus
Narva-Jõesuus asuvad sakslased ei avalda dessandile mingit vastupanu

Kol. G. Leets

Laskmine hakkab lõppema. Kostavad veel vaid üksikud paugud. Põllul on rohkesti surnuid ja haavatuid. Ühes kohas on niidetud maha terve ahelik, - nähtavasti Saksa kuulipilduja tuletõkkest Uusküla ja Paemurru vahel. Haavatute vastu on sakslased armutud: enamiku neist lasevad püssidest maha või torkavad tääkidega surnuks. Sealjuures vannuvad, et bolševikud olla lepinguvastaselt ja äraandlikult neile kallale tunginud.

Milline oli arvuliselt jõud, mida J. Sihver käsutas rünnakule Joala lahingus? Kaotusi langenutena kandsid rügemendi 1., 2., 4., 5. ja 6. laskurkompaniid ja kuulipildujakomando (1. kompaniis langes 14 meest, 2. kompaniis 4 meest, 4. kompaniis 17 meest, 5. kompaniis 53 meestr, 6. kompaniis 2 meest ja kuulipildujate komandos 3 meest) 1). Seega võtsid lahingust osa mõlemad pataljonid, kusjuures raskemaid kaotusi kandis II pataljon, kes seisis alul varus. Arvuliselt saatis vastane tulle Joala lahingus vähemalt 300 meest 5 kuulipildujaga.

Selles lahingus kaotas 2. Viljandi kommunistlik kütirügement 94 meest surnutena (nende hulgas 14 juhti ehk „komandöri”) ja 30 meest haavatutena 2). Haavata sai ka rügemendiülem E. Teiter.3)

Lahinguväljal leiti kokku 5 raskekuulipildujat.

Kaitsjate kaotused olid järgmised: surnuid - eestlasi 1 4) ja sakslasi 2 (mõlemad patarei peal), haavatuid - eestlasi 1 (leitnant G. Leets) ja sakslasi 8 (nendest 3 patarei peal).

Joala lahing lõppes kella 1130 paiku ränga kaotusega 2. Viljandi kommunistlikule kütirügemendile. Hävitamisest pääsenud rügemendi osad põgenesid tuldud teed metsade kaudu Piimanina suunas. Eestlased ja sakslased jälitasid neid kuni Joala metsani (Paemurru metsast 1 km lõunas) ja Joala lõunapoolse taluni.

Vaenlase dessant Narva-Jõesuus.

28. novembri operatsioonile pidi mõjuvalt kaasa aitama Vene väejuhatuse poolt Narva-Jõesuhu saadetav dessant. Dessandisalk koosnes kolmest kompaniist, kuhu kuulusid peamiselt eesti-soome punased madrused eestlasest lipniku Hanseni juhatusel. Salka kuulusid umbes 300 eestlast ja 200 soomlast, kokku ligi 500 meest.
Salgale anti võrdlemisi passiivne ülesanne: randuda Narva-Jõesuus, vallutada Riigiküla, jääda sinna peatuma ja saata Narva ja Peeterristi suundades luuresalgad; Narva-Jõesuus ehitada pontoonsild ühenduse tagamiseks Jõesuu ja Narva jõe taguse vahel.

28. novembril kella 10.00 paiku dessant ilmub kahel kaubalaeval Narva-Jõesuu kohale soomusristleja „Olegi” ja miiniristlejate „Spartaki” ja „Avtroili” kaitsel. Laevadel olid Inglise lipud mastis. Kell 12.00 sõidavad kaubalaevad dessantosadega Narva-Jõesuu sadamasse ja kell 12.30 saadavad dessandi maale.

Sakslased (8. kompanii ja 2. raskekuulipildujakompanii 405. jalaväerügemendist) ei avalda dessandile vastupanu, sest kuni viimase silmapilguni ei jõutud selgusele, kas on tegemist inglastega või venelastega. Selgitada olukorda ei suutnud ka see asjaolu, et reidil olevad sõjalaevad tulistasid Narva suunas laevasuurtükkidest. Osa sakslasi taandub Mereküla suunas, osa purustab ja rikub oma relvad ja satub randunud dessandi kätte vangi (92 meest 10-12 rikutud kuulipildujaga). Madrused kasutavad vangistatud sakslasi tööjõuna laevade tühjendamise juures.

Narva-Jõesuu kaitseliidu salk (18 meest nooremleitnant J. Remmeli juhatusel) taandub Mereküla suunas.

Üks madruste kompanii moodustab Narva-Jõesuus kohaliku gamisoni, kuna kaks kompaniid liiguvad Riigikülasse, kuhu jäävad 29. novembrini.

Dessandisalk ei näita kuigi suurt aktiivsust, tema tegevus piirdub luureteenistusega. Pontoonsild jääb ehitamata. Dessantosad ei püüa ära lõigata Narva kaitsjatele taandumisteed Narvast, mis oleks teostatav Peeterristi rajooni vallutamisega.

Narva-Jõesuhu jäänud madruste kompaniist saadetakse luurepatrull Merekülasse, Riigiküla salgast aga Peeterristile ja Narva. Mereküla patrull jõuab Merekülani, leiab selle tühja olevat ja tuleb Narva-Jõesuhu tagasi. Riigiküla-Peeterristi patrull käib Peeterristil ja võtab seal mõne sakslase vangi, kelle käest kuuleb Narva mahajätmisest. Riigiküla-Narva patrull jõuab Siiversti tikuvabrikuni, leiab seal eesti kaitseliitlasi eest ning pöördub tagasi Riigikülla, ilma et tal korda läheks Narvale lähemale pääseda.

Dessandi tegevust kirjeldab kuukiri ,,Proletaarne revolutsioon Eestis" nr, 3 (4) Ik. 37 järgiselt: „...Peeterristil saadud vangid rääkisid, et sakslased Narvast lahkunud. Õhtul pimedas läks Peeterristist läbi suurtükipatarei ja kuulipildujate komando. Otsustasime Narva-Tallinna maanteele Peeterristi kiriku ligi minna pimedas kuulipildujate ja suurtükkide haaramiseks... Läksime ühe rooduga tugeva sakslaste salga vastu ja see ei võinud anda oodatavaid tagajärgi. Saagiks saime siiski ühe kuulipilduja. Eelluure 13 meest kohtas Peeterristi majade vahel Narvast põgenenud sakslasi (8-10 meest), kellega väike kokkupõrge oli. Kui luure nende juurde jõudis, üks sakslastest viskas meid käsigranaadiga. Pärast seda kadus vastane pimedusse. Natukese aja pärast anti eemalt pimedusest kokkupõrkamise koha peale tuld mõnestsajast püssist korraga. Nagu pärastpoole kuulsin, olnud laskjad Narvast taganejad Eesti sõdurid, kes kokkupõrke ajal lähedal puhkasid. Sellega oli kavatsus nurja läinud. Narva poole liikumine jäi seisu. Peale selle sammus rood Riigile tagasi.”

(Järgneb)

1) „Proletaarne revolutsioon Eestis” nr. 3 (4). Leningrad, 1927.
2) „Proletaarne revolutsioon Eestis” nr. 3 (4). Leningrad, 1927.
3) Forchungsanstalt für Kriegs- u. Heeresgeschichte nr. V/50, 741 - 22. 07 1935 andmetel kaotas 2. Viljandi kommunistlik kütirügement 200 meest surnutena: „Das Ergebnis des gemeinsamen Angriffs war, dass die Rotgardisten unter Zurücklassung von 200 Toten das Weite suchten.”
4) 4. jalaväerügemendi 2. kompanii päeviku andmetel sai surma reamees Hints alamkapten P. Vaga salgast. Sai surma salga lähenemisel Joala väljale, raudtee ülesõidukoha läheduses.

_________________
kui sul on vanu lennundusega seotud pilte, dokumente või muud huvitavat - võta ühendust...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 14 Nov, 2006 17:19 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 20:25
Postitusi: 926
Linn tuleb maha jätta
Võitlus Peeterristil taganemisteed ära lõiganud

Kol. G. Leets

Narva mahajätmine

Saksa sõjaväeosade lahkumisega Narvast ja Narva sildade õhkulaskmisega muutus väikesearvuliste ja puudulikult relvastatud Eesti kaitseosade seisukord Narvas lootusetuks. Eriti pärast seda kui saabus teatis vaenlase dessandist Narva-Jõesuus, mis ähvardas lõigata meie ühendusteed seljatagusega. Lasta hävitada Narva jõe kallastel meie esimesed piirikaitsjad, mille järel oleks olnud tee Eesti pealinna poole vaba, - see polnud kokkukõlas ei riigikaitsehuvidega ega ka tolleaegse olukorraga. Meie esimeste sõjaväeosade ülesanne oli: vastu panna, end mitte hävitada lastes, et võita aega mobilisatsiooni läbiviimiseks, mille järel asuda organiseeritud jõududega vastupealetungile.

Pärast Narva lahingut jäi 4. jalaväerügemendi koosseisu umbes 100 sõdurit, ülejäänud lahkusid omavoliliselt rügemendist. Viimasel silmapilgul tuli Narva värsket jõudu juurde: ühes kindralmajor A, Tõnissoniga jõudsid rongiga 28. novembril kella 12.00 paiku Paemurru rajooni ja kella 14.00 paiku linna:
a) Rakverest 5. jalaväerügemendist 80 meest ilma püssideta alamkapten A. Traksmani juhatusel (salk paigutati kella 15.00 paiku Westerwalli kasarmusse);
b) kaitseliidu Viru 1. palgaline kompanii alamkapten V. Karingi juhatusel (35 meest, nendest 30 Rakvere kooliõpilast);
c) Tallinnast 20 ohvitseri 4. jalaväerügemendi täienduseks.

Narva jäänud väheste ja organiseerimata jõududega ei võinud olla väljavaateid Narva rajooni edukaks kaitsmiseks. Olukorda õigesti arvestades annab diviisiülem kindralmajor A. Tõnisson 28. novembril kella 15.00 paiku 4. jalaväerügemendi ülemale taandumiskäsu.

Tagasitõmbumist Narvast teostatakse kahes suunas järgmiselt:
1. Tallinna maanteed mööda Repniku mõisa - 4. jalaväerügemendi staap ühes rügemendiülema kolonel A. Seimaniga, 1. pataljon (kapten V. Liivak), suurtükiväelaste salk ja Narva kaitseliit (alamkapten. H. Laretei).
2. Raudteed mööda Auvere jaama - 4. jalaväerügemendi II pataljon (kolonelleitnant P. Kunnuse salk ja Tallinna kooliõpilaste salk.

Diviisiülem kindralmajor A. Tõnisson koos intendandiga kolonelleitnant T. Rotbergiga ja alamkapten A. Traksmaniga lahkus Narvast raudteedresiiniga kella 16.00-17o0 vahel.

Taandumine Narvast algas kell 18.00. Kuulipildujad kanti kätel, sest rügemendil puudus voor ja Narvast polnud võimalik hobuseid saada. Koos rügemendiga lahkusid linnast paljud elanikud ja mõned sakslased, kes olid oma väeosadest maha jäänud.

Kuni Peeterristini jõuti vahejuhtumiteta. Peeterristi juures oli kokkupõrge Vene dessantosadega. 4. jalaväerügemendi 1. kompanii saadeti vastast Peeteristist välja lööma. 1-le kompaniile järgnes lahingukorras 2. kompanii. Pärast lühikest tulevahetust kadusid madrused Mereküla suunas ning taandumistee oli vaba. 1. kompanii leidis Peeterristi kirikuaias 2 saksa sõdurit, kes said vene madruste poolt haavata.

Ööbiti Repniku mõisas ja Auvere jaamas. Sakslased asusid Vaivara mõisa rajooni. Järgmisel päeval, 29. novembril, liikumine jätkus Jõhvini, kust 30. novembril korraldati viimene kaitsepositsioon joonel Künnapea-Konju-Oru jaam.

Saksa 405. jalaväerügemendi osad jõudsid 29. novembril kella 04.00 paiku Perjatse, Konju, Voki rajooni, kus asusid puhkusele.

29. novembril tulid vaenlase väesalgad ilma vastupanuta meie poolt eelmise päeva õhtul mahajäetud Narva linna, kus kuulutasid veel samal päeval välja „Eesti sotsialistliku nõukogude vabariigi” 1). Narva jõe ületasid venelased Popovka küla kohal.

Kõrgemaks võimuks uues „nõukogude vabariigis” pidi saama nõukogu järgmises koosseisus: esimees - Jaan Anvelt, kes sai ühtlasi sõjaministriks, rahvamajanduse juhataja - Hans Pöögelmann, hariduse juhataja - Artur Vallner, rahvusvahelise läbikäimise juhataja -Johannes Mägi, nõukogu asjaajaja - Johannes Käspert.

29. novembrist avaldab mainitud nõukogu Narvas manifesti „kogu Eesti linna ja maa töörahvale”, milles tühistab Eesti Ajutise Valitsuse ja kuulutab Eestis uuesti maksvaks „töörahva nõukogude valitsuse”.

Kuid nõukogude võim ei püsinud venelastest vallutatud Eesti territooriumi osades kuigi kaua: Virumaal ainult 51 päeva. 18. jaanuari õhtul 19.19 vallutatakse Narva uuesti I diviisi osade ja Eestit abistavate soome vabatahtlikkude ühisel jõupingutusel. Venelased visatakse üle riigipiiri tagasi.

(Lõpp)

1) 8. detsembril 1918 järgnes sellele ülevenemaalise kesktäidesaatva komitee dekreet nr. 269 Lenini allkirjaga, millega N.-Vene tunnistas „Eestimaa Nõukogude Vabariiki” ja selle nõukogudevõimu.

_________________
kui sul on vanu lennundusega seotud pilte, dokumente või muud huvitavat - võta ühendust...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 12 Dets, 2006 11:25 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 23 Jaan, 2006 15:10
Postitusi: 2903
Asukoht: Kodutares
Tsiteeri:
Küsiks igaks juhuks teistelt targematelt - artikli alguses märgitakse, et sellest avaldatakse osasid. Kas Leets selle kusagil ka tervikuna või terviklikumana avaldas?


Tundub, et ülaltoodud materjal on avaldatud eraldi raamatuna:
G. Leets, kolonel
"Kuidas algas Vabadussõda 15 aasta eest. Narva lahing 28. novembril 1918."
K.-Ü. "Põhja Eesti" kirjastus 1933.

Raamat sisaldab häid skeeme ja ka fotosid. Omal kahjuks koopia ...

terv
o


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 17 Dets, 2006 16:10 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 22 Veebr, 2005 13:20
Postitusi: 1678
Asukoht: Dorpat
Mõned teemakohased illustratsioonid vabadussõda käsitlevast raamatust:

Keldrimäe lahinguväli

Pilt

Joala lahinguväli
Pilt

Lahingu skeem
Pilt

Traattõke
Pilt

Kvaliteet pole just kõige parem, pildistatud raamatu fotosid.

_________________
Kui on probleem, tõmba lõuga


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Narva lahing
PostitusPostitatud: 05 Sept, 2015 12:34 
Eemal
Site Admin
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 12:32
Postitusi: 3489
1933. a. "Alutaguse Teatajaid" tuulates jäi ette samal moel avaldatud tekst, üsna lähedasel teemal pealegi. "Noored Narva lahinglased" mälestuste kogumik, mille koostajaks Oskar Tuisk. Kogumik ilmus samal aastal ka raamatuna (http://erb.nlib.ee/?kid=13171835), näib et ajalehes avaldatu on siiski vaid osa kogumikust. Ei anna kuidagi 126 lk kokku ning ka illustratsioone on ilmselt vähem.

Siiski huvitav materjal, ning väärt interneti käibesse toomiseks. Kes siis tervet kogumikku vajab, peab muidugi raamatukogusse vudima.

Panen selle teksti siia algses kirjaviisis, ärge imestage w tähtede rohkuse pärast. Kui kirjavigu leiate, siis nendes ilmselt enamasti süüdi originaalse pildi suht lahja kvaliteet, millest FineReader väga hästi jagu ei saanud. Pluss muidugi minu vähene usinus ja tähelepanelikus korrektuuri tegemisel.

Alustuseks aga sissejuhatus, nagu Tuisk ise selle kirja pani:
Oskar Tuisk kirjutas:
Saateks.
Kaitseliidu Narwa weteraanide mälestused kujundawad memuaare puhtal kujul ja moodustawad toormaterjali kogu. Nende awaldamise sihiks on mälestuste jäädwustamine ja ajaloolise materjali kättesaamise hõlbustamine.
Meie materjale on paljud asutused ja isikud kasutanud ja neist mõndagi välja noppinud. Kuid mälestused iseendast wäärivad tähelepanu ja avaldamist ka tervikuna, memuaaride koguna, kus jutustajatena esinevad autorid ise. Teisest küljest, mälestused on meile, lahinguist osavõtnuile ja eriti "Narwa poistele", sedavõrd kallid, ei ülekohus oleks lasta neid kusagil arhiiwi riiulil tolmukorraga kattuda. Kawatsus oli neid ammu trükkida, kuid, nagu alati, tulid ette igasugused takistused, milledest polnud kerge ülesaada.
Mälestuste kogumine kestis üle 6 aasta, kuid pika aja peale vaatamata kogunes neid vähe. Arvesse wõttes, et ka olemasolewaid kaotsimineku oht waritseb, on viimane aeg mälestused päevavalgele tuua.
Mälestuste autoreid on palju, nii et stiililist ja keelelist ühtlust olla ei saa. Sisu on kooskõlastatud enam-wähem kronoloogilises järjekorras ja paiguti kärbitud. Mõned käsitlesid sündmusi pealiskaudselt ja teiste jutustuste järgi, kuna teised samu fakte walgustasid süvenenult ja üksikasjaliselt. Paratamatult kärbete osalisteks said esimesed lood. Kuid siiski polnud wõimalik hoiduda ühe ta sama fakti kordumisest, sest iga autori töö on enda ette koguteos, kus esineb puht subjektiivne faktide käsitlemine, mis wabadusajaloo uurimisel pakub huwitawat materjali.
O T


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Narva lahing
PostitusPostitatud: 05 Sept, 2015 13:16 
Eemal
Site Admin
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 12:32
Postitusi: 3489
Omakaitse.

Aleksander Pitsar

Rewolutsioon häwitas Narwas 1917. a. kõik politsei ja julgeolu asutused. Ilmus üle öö igasuguseid tumeda minewikuga isikuid, kes agaralt endid rahvamiilitsasse poetasid ja sõjariistu nõutasid. Tolleaegne miilitsaülem ei tulnud toime rüüstamiste ja riisumiste ärahoidmisega. Tuli olukorra parandamiseks midagi ette võtta. Tõstsin selle küsimuse ülesse Narva Joaoru Majaomanikkude Seltsi juhatuses, olin tolle seltsi kirjatoimetaja, ja tegin ettepaneku asutada kodanikkude "Omakaitse". Teised olid sellega peri ja pikemate läbirääkimiste järele seadsime kokku juhtnöörid. Järgmisel päeval said seltsi liikmed kokku kutsutud "Omakaitse" asutamiseks. Omakaitse asutamist pidasid liikmed hädatarvilikuks ja otsutasid organisatsoonile kohe samas aluse panna. 28 majaomanikku lasksid endid registreerida Omakaitsesse. Koosolek kinnitas samuti väljatöötatud juhtnöörid. Kirjutasin Narva Joaoru Majaomanikkude Seltsi nimel sellekohase palvekirja Narva Revolutsiooni Komiteele, milles sai märgitud, et majaomanikkude seltsi liikmed tekkinud olukorras tahavad vabatahtlikult ja ilma tasuta rahvamiiltsale korrapidamises ja palrulli-teenisluses abiks olla. Revolutsiooni Komitee esimeheks oli seltsimees Jaan Anvelt, kellega mina varemalt mitmes seltsis koos töötanud. Luba ta andis Omakaitse asutamiseks, kuid tingimusel, et kõik liikmed peavad registreeruma Revolutsiooni Komitees ja rahvamiilitsa ülema juures.

Seesuguse, väliselt ilmsüütu koore all, algas omakaitse omi esimesi elupäevi. Püsse anti rahvamiilitsa jaoskonnast ja ainult korrapidamise ajaks. Liikmete arv tõusis jõudsasti — vaatamata, et liikmeks astumisel nõuti vähemalt kahe ustava liikme vastutust. Kuritegevus vähenes märksa ja kord oli rahuloldav. Oktoobri kuu enamlik pööre likvideeris ametlikult omakaitse organisatsiooni, kuid side üksikute liikmete vahel jäi aga püsima.

- - -

Vaatamata, et sakslased tahtsid panna maksma igalpool oma tahet, olid nad siiski võimetud võit¬lema kasvava kuritegevusega. Eriti kasvas kuritegevus sügise poole, kui ööd läksid pimedaks. Selget tunnistust annavad tolleaegsed üleskutsed saksa võimetuse kohta, kus maapealikud v. Zedlitz või v. Zahn j. t. kurjategijate tabajatele 500, 1000 ja enam saksamarka autasuks lubasid.

Olukord nõudis jälle omakaitset. Kuid selle korraldamine Narvas edenes visalt: keegi ei tahtnud algatust enda peale võtta, keegi ei tahtnud sakslaste viha alla sattuda. Viimaks läks Majaomanikkude Seltsi esitaja võimukandjatelt luba hankima. Raekojas aga öeldi, et neil ei olevat teada, kuidas sarnast ettevõtet saaks ellu kutsuda. Esitaja tähendas, et Tallinnas omakaitse olemas ja Narva organisatsioon võiks samadel motiividel tegutseda. See peale andis oberst v. Rebbenlen nõu, et need kes asjast huvitatud muretsegu Tallinna organisatsiooni põhikirja, mida siis siinse omakaitse asutamisel aluseks võiks võtta. Ja nii jäigi asi seekord soiku.

Oktoobri keskel tulevad Jamburi poolt kuuldused vene väeosade ümberpaigutamise kohta, ka ilmub Jamburi hulk agitaatoreid, kes enamlaste väeosi ülepiiri röövkäigule avatlevad. Jamburis hakkab ilmuma enamlaste ajaleht, mis eesti kodanlaste vastu sõjakäiku ja Narva äravõtmist õhutab. Sama leht nr. 2. 13. okt. 1918. teatab: kiires korras lahkub Narvast saksa garnison, mispuhul meie vägede ülesanne on linna sisse tungida ja nõukogude võim maksma panna... Samal ajal lõpetab tegevuse mingisugune Saksa-Vene piirikomisjon, jättes oma piiriajamisetöö pooleli. — Need asjaolud oli tõukeks omakaitse asutajatele.

Majaomanikkude Seltsi algatusel oli kokku kutsutud omakaitse asutamiseks organisatsioonidevaheline koosolek pühap. 27. okt. Narva Eesti Seltsi. Võimukandjatelt nüüd juba luba saadi. Koosoleku juhatajaks valiti J. Kokk, protokollijaks P. Ellert. Vahepeal oli muretsetud Tallinna Omakailse põhikiri, mis koosolekule ette loeti ja Narvas asutatava omakaitse põhikirja aluseks võeti. Et asjaga võimalikult pea algust teha, valis koosolek ajulise juhatuse, kohustades seda kohe alustada liikmete vastuvõtmist. Ajutisse juhatusse valiti: linnajaoskonda Kursin ja Kolk, Jaanilinna Kask ja Olter, Peetri alevisse A. Schulbach ja Pachel, Juhkentali ja Soome kog. maa peal Kapsta, Uuli ja Pahla, Kreenholmi Roots ja Einberg, Narva agulisse Bessaborkin ja Kadastikku A. Juuse.

Omakaitse juhatus deklareeris avalikult milliseid sihte ta taotleb: "Omakailse on rahu ja korraarmastajate elanikkude vabatahtlik omavaheline ühendus, mis valmis on korra ja julgeoleku läbiviimiseks kodulinnas kaasa aitama. Ta täidab iseäranis õhtul pimeduse tulekust kuni koidikuni vahiteenistust ja valvab selle järele, et kahtlased isikud oma kaaselanikkude varale ja elule ei võiks kahju teha." Avati liikmete vastuvõtmiseks 6 punkti ja asuti tööle. Omakaitsel pikka iga ei olnud: peagi asutati Kaitseliit ja Omakaitse liikmed läksid sinna üle.

- - -

Peale enamlasle vägede väljalöömist, kuulutati Narvas välja kaitseliidu mobilisatsioon. Mind määrati 21. jaanuaril 1919. selle komisjoni liikmeks. Mobilisatsiooni järgi olid kohustatud kõik Narva linna piirkonnas elutsevad E. V. meeskodanikud ameti ja seisuse peale vaatamata, 17—60 aasta vanaduseni komisjoni ilmuma. Kõik meeskodanikud 20—36 a. vanaduseni määrati kaitseväe teenistusse, kuna teised vahi ja patrulliteenistusse. Kuid kodanikud, kellel vabadus ja Eesti iseseisvus kallis, kooliõpilastest kuni raukadeni, võitlesid Vabadussõjas vabatahtlikkudena.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Narva lahing
PostitusPostitatud: 05 Sept, 2015 22:07 
Eemal
Site Admin
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 12:32
Postitusi: 3489
24. veebruar 1918.

Martin Post

See oli 1918. a. 24/25 veebruaril öösel. Kella 2—3 paiku keegi koputas närviliselt minu korteri uksele. Avasin. Sisse astus härra J. S. Ta käskis mind kohe riietuda ja tulla "Meie Elu" talitusse, aga kohe! Ma protesteerisin, et mis kolamine see öösel on — pean hommikul tööle minema ja ei lähe kuhugi. Tema vastas, et pean tulema — küll seal kuulen milles asi seisab ja soovitas mulle mõnda ustavat tuttavat kaasa kutsuda. Ta lahkus kohe, sest pidi veel kellegi poole minema. Panin riidesse ja läksin Tasku majasse, et sealt K. L. ühes kutsuda. See kaasa aga ei tulnud. Läksin siis üksinda. "Meie Elu" talituses oli koos 5-6 meest ja uusi tuli veel juurde, nii et lõpuks kogunes umbes 10 isikut. Siis tõusis Eesti Ajutise Valitsuse volinik Narvas härra K. K. püsti ning teatas, et hoolimata enamlaste valvest, on tema nimele saabunud Tallinnast telegramm, et Anvelt ühes oma kaaslastega on merele põgenenud, Tallinn on vaba ja välja on kuulutatud Eesti Vabariik ja meie Narvas peame hakkama ametasutusi punastelt üle võtma. Peale ettekannet oli paar minutit täielist vaikust, sest keegi nagu ei tahtnud uskuda, see tuli nii ootamatu. Siis kõlas kui ühest suust "Elagu!" Sooviti üksteisele õnne.

Asusime arutama kuidas nüüd vabariigi väljakuulutamist kõigile teatavaks teha. Otsustati telegramm paljundada ja laiali laotada. See töö jäeti meie — nooremate hooleks. Läksime 4—5-kesi Anvelt ja Ko trükikotta ja paari tunni jooksul oli meil, lehemeistrite juhtival kaasabil, 150—200 tükki valmis. Mulle tehti ülesandeks Juhkentali kirikuõpetajale korraldus viia, et kella 10 aegu lastagu lüüja kiriku kella ja kui rahvas kirikusse kogub, siis kantslist telegramm ette lugeda. Edasi, Kreenholmi koolijuhatajale — klassis lastele telegramm ette lugeda ning peale selle lapsed koju lasta ja 25. veebruar pühaks lugeda. Kas neid korraldusi ka täideti, seda ma kontrollida ei saanud. Kell 10 pidin uuesti "Meie Elu" kontorisse ilmuma.

Läksin Kreenholmi vabriku kontori juhatajale ütlema, et tööle ei saa tulla. Kleepisin ka ühe telegrammi vabriku sisse kuulutuse tahvlile. See oli vast pomm enamlaste võimumeestele! Nad olid alul kui peata kanad. Siis võeli tribunaali korraldusel tahvel seinalt maha. Läksin linna poole tagasi. Raudtee ülekäigu kohal tuli aga M. mulle vastu ja ütles, et punakaartlased võtsid "Meie Elu" oma alla ja ukse juures seisab tunnimees. Loobusin minekust lehe kontorisse ja läksin tagasi tööle. Kuid ma ei teadnud, et mind juba tagaotsitakse. Punakaartlased olid minu korteri läbi otsinud, kaasa viinud kõik mu kirjavara ja pantvangiks võtnud minu venna. Umbes kell 2 päeval tulid kontori punane linnapea A. Dauman, punaste staabiülem K. Sharnovetski ja veel üks keda ei tundnud. Küsiti mind. Käsutati käed ülesse ja kuulutati mind areteerituks. Pandi brauningu ots meele kohale ja lubati kohe maha lasta. Kontori juhataja palus, et tehtagu seda siis õues, aga mitte kontori sees. Tahtsin veel kasuka selga panna, kuid ei lubatud, et mis sa kasukat veel verega määrid. Läksin siis ees, kolm brauninguga saksa taga. Härra R. tõi mulle kasuka järele ja pani selle mu õlgadele. Viidi mind Kreenholmi tööliste täidesaatva komitesse. See asus vabriku direktori Kollami majas. Kreenholmi "tribunaali" moodustasid järgmised isikud: Rudolf Piilberg, Mesilane, Klara Lind, Asta Siider, „Must Vaska", kes Kreenholmi vabriku tehnilise direktori kohuseid täitis, ja veel keegi venelane, kelle nime ma ei mäleta. Tribunaalis seisis ka tuttav kuulutustahvel ühes telegrammiga. — „Kas sina, kuradi vereimeja, panid selle siia üles?" — Vastasin, et seda tahvlit näen esmakordsel!. — „Ah sina, kuradi valge!" ning keegi lõi mulle 2—3 korda mööda nägu. Suust ja ninast hakkas verd jooksma; keegi lõi püssipäraga selga. Kukkusin põrandale. Kui kaua ma lamasin ei tea. Kui üles ärkasin, olid käed nööriga seljale seotud ning vere lomp põrandal.

Siis toodi tribunaali uuest kontorist ametnik Hugo Peterson, kes oli võetud pantvangiks venna eest. Õhtupoolikul kella 4 aegu viidi meid kahekesi 6 püssimehe vahel punaste staapi linna raekotta. Kahe tunni pärast algas linnapea A. Daumani ja staabiülema K. Sharnovetki eesistumisel kohus minu üle. Küsiti, kes ma olen. Vaslasin — Kreenholmi kontori ametnik. — "Oled valge! ütle, kes on sinu kaaslased ja kust said selle telegrammi?" Vastasin, et kaaslasi ei ole ja telegrammi sain uulitsal kellegi tundmata isikult. — "Valetad, kurat!" Näidati üht paberit: "Vaata, siin on kõik selle ussipesa nimed ja aadressid". Vastasin, et ei tea ega tunne ühtegi neist. — "Valetad" — See oli kõik. Staabiülem tõusis püsti ja mind vajutas üks vahtidest põlvili nende ette. Loeti ette kohtu otsus — kell 12 öösel mahalasta linna vallil. Samas telefoneeris Sharnovetski kellegile, et kommerts-, merekooli ja gümnaasiumi vanemate klasside õpilased, kes öösel kooli formis liiguvad, tulevad ilma kohtuta koha peal maha lasta. Nüüd vabastati minu vend ja lasti teda minna. Mind aga toodi välja, pandi seina äärde, 5—6 püssimeest valveks juurde ja hakati kuulipildujat minu sihis üles seadma, ütlesid, et teevad veidi laskeharjutust valge kuradi nahal. Pöörsin silmad seina poole, et mitte näha seda toimetamist. Kuid sain püssipäraga löögi selga. — "Sa, kurat, värised juba, ei julge töörahva valitsusele otsa vaadata! Vaata niisugune on sinu vabariik" ja sülitasid vastu silmi. Olin vist esimene vang "töörahva" käes, sest iga mees tahtis mind näha ja rusikaga minu vastupidavust proovida. Kella 9 paiku tuli üks juut; küsis kust vallast ma pärit, kus vanemad jne. ja tõi tüki paberit, et kirjutagu mina oma viimase soovi ja andku ära uur ja rahakott vanematele edasitoimetamiseks. Vastasin — edasi anda ei ole mõtet, saate nii kui nii varsti kõik endale ja soovida pole muud, kui tehtagu rutem lõpp. Korraga tuleb sisse salk punaseid kaasas vang Karl Peterson. Tema vend Hugo vabastakse seepeale pantvangist. Tähendab, punastel kinninabimisega oli õnne. Vähe aja pärast toodi Juljus Kirmi, Gustav Lorents. Öösel kell 12 oli meid 7 meest. Nüüd teatatakse meile, et täna mahalaskmist enam ei ole; see toimub homme kell 5 sibi-aukude ääres ja nüüd viidakse meid Kreenholmi vangimajja.

Meid toodi välja raekoja ette, kus oli ülesseatud kaks kuulipildujat. Tervelt 15 punaväelast määrati meid vangimajja viima. Umbes kella 2 paiku öösel hakkas meie rong liikuma. Saime kino Skatingu kohta, kui polguhoovist kostsid püssipaugud. Kes lasid, ei tea. Mulle löödi püssipäraga selga ja kästi kõhuli heita. Lamasime lumes vist pool tundi, kui jälle liikuma hakkasime. Punased arvasid, et meie "valged" tulevad meid peastma. Edasiminnes nägin, et üks kuulipilduja oli ülesseatud Tamm-Stammi nurgal ja teine raudtee lähedal. Vangimaja juures sain jälle püssipäraga. Hea, et paks kasuk mind kaitses.

Vangimaja kantseleis võeti kasuk seljast ja müts peast, siis otsiti põhjalikult läbi: ära võeti uur, rahakott ja sõrmus, ütlesid, et vabastavad üleliigsest raskusest, sest ega teel sinna ilma seda rämpsu vaja ole. Siis alles ilmus vangimaja ülem. Minu üllatus oli suur. See oli enne minu käsutusse kuuluv tööline Madisson hambuni sõjariistus. Seisin abituna tema ees. Minu sealolek nähtavasti vihastas teda. — "Ka sina, kuradi töörahva vereimeja, oled lõpuks siin!" — kahmas kirjutuslaualt nuudi. Paari-kolme löögi järele langesin kokku. Kui ärkasin, leidsin enese ühesl väiksest ruumist kükitamas, sest pikali olemiseks ei olnud ruumi — tuba oli niivõrt inimesi täis. Nagu pärast selgus, oli see nr. 7. Neli või viis päeva olin selles kongis. Siis viidi mind ülesse teisekorrale, kus kolm-neli tuttavat eest leidsin (Jakob Kull. R. Uuk j.t.) Seal oli veidi lahedam. Mitme päeva jooksul mulle süüja ei antud — olin päris nõrk. Et mul lootus kadus vangist elusalt peaseda, siis otsustasin, kaasvangide keelust hoolimala, ennast küsida haigemajja ehk mahalasta. Kutsuti alla kantseleisse. Kandsin vangimaja ülemale Madissonile ette oma soovi. Ta käskis kolmel mehel padrunid püssi panna ja hoovis mind mahalasta. Mahalaskjale vanemaks oli endine vanem kontori-poiss Mahkats. Kuid need mehed olid mulle kõik hästi tuntud ja ei julgenud või, ei tahtnud mind surmata. Nad viisid mind Kreenholmi haigemaja arsti dr. K. juurde, kes tolajal oli kontori ametnikkude ühisuse esimees. Arst küsis mis mul viga. Vastasin, et palun haigemajja jätta. Paigutati mind siis palati, mida kaks vahti valvasid.

Mõne päeva pärast ütles mulle üks vahtidest, et homme kella 5 ajal saavad kõik vangid mahalastud, selleks tuleb Peterburist eshelon madruseid. Kuid samal öösel olid minu vahid kadunud. Hommikul kostus Paemurru poolt kuulipilduja ragin. Kell 10 paiku ilmus haigemajja saksa ohvitser. See oli 4. märtsil 1918. a.

Linnas oli levinud jutt, ei mind on mahalastud ja surnumajja viidud. Seal leiduvatest 5—6 laibast üks pidin mina olema, kelle pikkus ning riietus sarnanesid minu omadele ja pea tundmatuseni purustatud. Ka oli minu laiba juurde kaks pärga asetatud. Käisin surnukambris oma teisendit vaatamas. Kodus tehti ettevalmistusi minu matuseks. Minu järsk ilmumine sünnitas sensatsiooni.


Üles
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 42 postitust ]  Mine lehele 1, 2, 3  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt