www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 24 Mai, 2017 14:37

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 19 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2
Autor Sõnum
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Juul, 2005 20:43 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Juun, 2005 19:33
Postitusi: 1483
Julmus oli tingitud ka sõjaseadusest, mis EW territooriumil kehtis. Ühegi rahva puhul pole mõtet rääkida tema erilisest julmusest või sõjakusest või vastupidi tasadusest või humaansusest. Olukorrad annavad näha, kellega on tegemist ja inimese head ja halvad omadused tulevad just siis ilmsiks. Ja olukorrad ei sõltu alati meist.Sõda on üks äärmuslikum olukordadest. Vaevalt, et mõni foorumi liige julgeks mees mehe vastu nii isaseks minna kui siin klavi taga. On mis on, aga Lembetu viimane sõnum on küll puha liiast,peale tema ja tema mõttekaaslaste enam eestlasi pole ollagi, o tempora, o mores.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 20 Juul, 2005 8:55 
Eemal
Liige

Liitunud: 18 Apr, 2005 17:58
Postitusi: 234
Charlemagne kirjutas:
Lembetu viimane sõnum on küll puha liiast,
muistsete saarlaste geenid :wink:

Pole mõtet sakslaste või venelaste torupilli järele tantsida ja seda "leivakoti sõda" punaste mässuks nimetada. Kui midagi sai mässatud, siis oma õiguste eest. Samamoodi võiks Partsi tegevust kõigiti mõistuspäraseks pidada neonatslike Lihula inimeste vastu. Pigem oli see parunitevastane sündmus saarlaste sõjaväe viimane retk.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Saaremaa sõjavägi läbi aegade?
PostitusPostitatud: 19 Okt, 2015 10:36 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 13 Aug, 2007 22:35
Postitusi: 16
Asukoht: Kuressaare.
Arensburger kirjutas:
Kas Saaremaal on olnud oma sõjaväge?

Seoses NATO-sse astumisega on palju arutletud Eesti Kaitseväe osast selles militaarliidus. Milline osa peaks eestlastel seal olema ja kas eestlaste osavõtt sõjategevusest välismaal on vajalik? Kas eestlane on hea sõdur? Saarlasena võib samu küsimusi küsida ka saarlaste kohta. Samuti tekib Saaremaalt kaitseväkke minevatel poistel küsimus, et miks ei ole Saaremaal kaitseväe väeosi, kus saaks oma ajateenistuse kodu lähedal ära teenida? Neile küsimustele vastamiseks ei ole ma loomulikult pädev. Kuid vaatame seda küsimust ajaloo taustal.
Varajasemas ajaloos olid saarlased tuntud kui visad, vaprad ja julmad sõjamehed. 12. ja 13.-ndal sajandil ei olnud Läänemere ümber rahvaid, kes selle karmi tõega arvestama ei oleks pidanud. Pidevad ja enamasti võidukad sõjakäigud oma naabrite juurde olid saarlastele tavalised. Ühe värvikama episoodi tollest ajast, 1187.a. muistse Rootsi pealinna Sigtuna hävitamise illustreerimiseks toon ära tsitaadi August Mälgu romaanist „Läänemere isandad“: „Kui linna kants laialdase põlemise tõttu oli liialt kuum, lahkuti sealt, vaadates järele, et ükski hoone ei jääks terveks, ükski paik puutumata, ükski mees kandma vaenumõõka. Ainult tuli jäi pragisema hävitatud linnas. Ja surnud vahtisid tardunud silmi leekidest jumestatud taeva poole, mis kajastas Sigtuna hävingut – uhke kaubalinna ja piiskopikantsi lõppu“.
Läti Hendriku kroonikas kirjeldatakse lähemalt merelahingut 1215.a. juunis Saaremaa „Uues sadamas“, vist Lõu lahes, kus sakslased suure vaevaga suutsid päästa end ja oma laevad vihaste saarlaste käest. Samal 1215.a. korraldasid saarlased oma laevastikuga suurema vallutusoperatsiooni Riiga. Samast kroonikast leiame teateid suure saarlaste armaada „külaskäigust“ Listrea ehk Listeri maakonda Blekinges 1203.a. ja kroonikas Saxo Grammaticus sarnastest sündmustest Ölandi saarel 1170. Isegi veel 1226.a. teatab Läti Henrik, et ristisõdijad on Läänemerel kohtunud suure saarlaste laevastikuga, kes oma tüüpiliste mustade või musta-valge triibuliste purjede all seilasid koju Rootsi aladelt. Ei jäeta mainimata ka asjaolu, et laevad olnud kõik täislastis röövitud sõjasaagist. See võis olla ka põhjuseks, miks lasti sakslastel rahulikult edasi purjetada.
Kuid uhkete Saaremaa viikingite aeg kadus koos saarlaste iseseisvusega. Hilisemad teated saarlaste sõjaväest on juba võõraste vägede koosseisus.
Üheks suuremaks Saaremaa sõjaväeks võib lugeda Põhjasõja aegset maakaitseväge Rootsi väe koosseisus. Rootsi allikates on nimetatud seda oma ülema kolonel-leitnant Henrik Johan von Brandt-i järgi „Brandtens Öselska dragonregemente“ (Brandti Saaremaa draguunide rügement). Dragon ehk draguun tähendab jalaväelast, kes liikus küll hobusel – võitles aga jalgsi. Oma kodu need Saaremaa draguunid aga kaitsta ei saanud. Juba Põhjasõja algul 1700.a. viidi nad üle Riia kaitsele. Juhtus ka nii, et 15.08.1702.a. lahingus Volmari all (Lätis) langes väeosa komandör Brandt venelaste kätte vangi, kust ta vabanes alles 1722. aastal. Edaspidised andmed saarlaste väeosast on juba „Öselska lantdragon-bataljon“ nime all Rootsi jalaväekindral Adam Ludwig Lewenhaupt-i „Kuramaa“ armee koosseisus, milline aastatel 1703-1706 lõi venelasi kolmel korral. 1705.a.löödi isegi Tsaar Peetri peaväge kuulsa baltimaade rüüstaja ja põletaja välimarssal krahv Boriss Sheremetjevi juhtimisel. Septembris 1708 juhtus aga see, mida keegi ette ei oodanud. Nimelt oli krahv Lewenhaupt saanud korralduse tulla oma 16000-lise Kuramaa armeega Valgevenesse ja liituda Kuningas Karl XII peaväega. Karl oli just 04.07.1708.a. Golovtõn-i (170km. Minskist kirdes) all edukalt löönud välimarssal Sheremetjevi väge ja vajas täiendust ja moona. Kuid 29.septembril 1708.a. sattus Lewenhaupti armee Mogiljovi oblasti Lesnaja küla all vene tsaar Peetri poolt isiklikult seatud lõksu. Lewenhaupti armee rasketel moonavankritel oli raskusi liikumisega ja armee venis pikaks vooriks. Peeter lõi rootslasi osade kaupa, olles ise suures ülekaalus. Esimene rünnak löödi küll tagasi, kuid sellest ei olnud abi. Lõpuks jõudis järg ka saarlaste kätte, kui 9. oktoobril 1708.a. lõid vene väed puruks ka Saaremaa Maakaitse Pataljoni. On teateid, et ellu jäänud saarlased põgenenud venelaste eest oma visadel hobustel ja paljud (kui palju?) pääsenud isegi mööda kõrvalisi teid ja metsi põgenedes Kuramaa kaudu koju. Lewenhaupti armeest suutis kuninga põhiarmeega liituda vaid 6000 meest. Kuid kogu moon ja voorid jäid venelastele. Nende 6000 hulgas oli ka saarlasi, kel tuli osa võtta traagilisest Poltaava lahingust. Näiteks on teada, et üks saarlaste ohvitser, Kuressaare linnakodanik, saksastunud eestlane Jakob Baumann on 1. juulil 1709.a. Poltaava lahingust eluga pääsenud ja venelaste kätte sõjavangi langenud. Tema edasise saatuse kohta puuduvad andmed. Nähtavasti suri vene sõjavangina nagu tuhanded teised rootsi alamad. Seega jätkus meie saarlasi edukalt alanud, kuid õnnetult lõppenud rootsi kuninga Karl XII sõjaretkes venelaste vastu kõigiks ja kõikjale: langemiseks Lesnaja all, sealt visadel ratsudel koju pääsemiseks, osavõtuks Poltaava kaotuslahingust, selles langemiseks, sõjavangi sattumiseks, vangina suremiseks ning mitte päris võimatu, et ka elusana koju tagasi pöördumiseks pärast Uusikaupunki rahulepingut 10.09.1721. Kui suvel ja sügisel 1710 tungisid Saaremaale vene väeosad, mis ei olnud üldsegi suured, 600-700 meest, siis ei olnud enam kedagi, kes kaitseks Saaremaa kodusid röövimiste ja rüüstamiste eest.

Viimase sõja saarlaste väeosaks võib lugeda rahvapärase nimetusega 36. politseipataljoni. Nimelt formeeriti sõja alguses sakslaste poolt eestlastest vabatahtlike pataljone. Juriidiliselt oli see keeruline, sest konstitutsioon keelas välismaalaste teenimise Wehrmachtis ning Waffen-SS-i rahvusleegionid oli samuti alles tulevik, siis otsustati pataljonid formeerida politsei alluvusse. Vastavalt Himmleri käskkirjale 06.11.41. nimetati loodavad pataljonid Schutzmannschaft-ideks ja Eestis kandsid nad numbreid 29-45 ja 286-293. Nende pataljonide eripäraks on see, et enamuses formeeriti nad, sakslaste eeskujul, territoriaalset printsiipi silmas pidades, st. ühe kandi mehed ühes väeosas. Seepärast said nad oma nimedele lisaks ka päritolu kohanime. Näiteks 37.-s oli Tartu pataljon, 38-s Viljandi pataljon ja 39.-s Põltsamaa pataljon. Sama printsiipi arvestades alustati 23.11.41.a. ka Saaremaa pataljoni loomist, mis sai saksakeelseks nimeks „Schutzmannschaft Front Bataillon 36. Arensburg“. Seoses raskete jääoludega viidi vastloodud pataljoni staap ja formeerimiskeskus üle Haapsallu, endisesse Saare-Lääne sõjaväringkonna majja Ehte tn.9. Nii siis juhtuski, et seda pataljoni formeeriti korraga kolmes kohas. Esimene kompanii formeeriti Haapsalus ja koosnes Läänemaa meestest, teine ja kolmas kompanii Kuressaares ja koosnes saarlastest ning neljas – hiidlaste kompanii Kärdlas. Saartel formeeritud kompaniid koondati Haapsallu alles 30.03.1942. Enne seda tegid saarlaste kompaniid õppusi oma komp. ülemate n.-ltn. Hermann Koppeli ja n.-ltn. Alo Taela juhtimisel Sikassaares ja Loode tammikus. Relvastus veel puudus ja vormirõivasteks meeste endi eestiaegsed kaitseliidu vormid. Haapsalus aga riietati kogu pataljon meeste meelehärmiks endise Läti armee mundrisse. Need olid õmmeldud küll kvaliteetsest inglise villasest riidest ja meestel lubati kasutada ka end. Eesti armee eraldusmärke, kuid eestlasele on raske Läti vormi meelepäraseks teha. Seepärast kandsid paljud omi, kaasavõetud Kaitseliidu mundreid veel Valgevenes ja Ukrainaski olles.
09.04.42. viiakse pataljon üle Tartusse. Seal toimub ka mitmeid organisatsioonilisi muutusi. Paljud mehed antakse täienduseks teistele juba lahinguis kaotusi kandnud pataljonidele. Samuti lisatakse pataljonile Lõuna-Eesti mehi. Selle tulemusena on väljaõppeperioodi lõppedes ja Tartust lahkudes 36.-ndas pataljonis kolm kompaniid, millest esimene koosneb põhiliselt Lääne- ja Hiiumaa meestest, teine saarlastest ja hiidlastest ning kolmandas moodustavad enamuse Tartus juurdevõetud mehed. Kolmanda kompaniiga liideti ka 33.-ndast pataljonist maha jäänud puhkpilliorkester, millest moodustati 3. kompanii juurde 4. laskurrühm. Pataljoni ülemaks sai end. Eesti armee ohvitser major Julius Renter.
Tartust lahkub pataljon 02.08.1942. 53-st vagunist koosneva ešelonina Valgevenesse partisanidega võitlema. 05.08.42. jõutakse Novogrudoki, kus viibitakse 20 päeva. Toimuvad ka pataljoni tuleristsed võitluses partisanidega. Pataljoni esimeseks langenuks osutub Läänemaa rannarootslane Manfred Westerbom, kes astus partisanide pandud miini otsa. Kaks meest - Aleksander Kivi ja Juhan Kukk said Valgevenes haavata. 25.08.42. sõidab pataljon Novogrudokist edasi Ukrainasse Stalino linna (tänane Donbass).
Kuid selle Valgevenes oldud aja sisse jääb üks tol ajal tundunud pisiasi. Nimelt, samal ajal likvideerisid sakslased Novogrudoki juudigetot. Ka 36.-ndat pataljoni kasutasid sakslased geto valveks ja oma tegevuse julgestamiseks. Kuigi tegelikkuses ei ole saarlastel juutide mõrvamisega midagi pistmist, ei suuda tänapäeval seda väeosa juudimõrvarite oreoolist keegi puhtaks pesta. Juudid otsivad hoolega tõestusmaterjali, et saaks kedagi eestlastest kohtu alla anda. Siiani tulemusteta. President Lennart Meri algatusel loodud komisjon jõudis soome juudi Max Jakobsoni juhtimisel seisukohale, et kui ka otseselt ei tapetud, siis valvamist ja konvoeerimist võib samuti liigitada kuriteoks - kui tapmisele kaasa aitamist. NKVD on peale sõda endistelt 36. pataljoni sõduritelt välja pressinud igasuguseid absurdseid ülestunnistusi (teadagi millisel viisil), kuid isegi kõige radikaalsemad juudiorganisatsioonid ei julge neid tõena võtta.
Stalinos viibimise ajal peeti vahiteenistust linnas ja sealsete kaevanduste taastamistöödel. Kompaniid paigutati eraldi – esimene Tsetsenkovosse, teine Katõki ja kolmas Tsistjakovosse. Nii Valgevenes kui ka Ukrainas tõmbas 36. pataljon omale nii sakslaste kui ka kohalike tähelepanu. Kanti võõrapärast vormiriietust, millel valge käeside Arensburgi pataljoni nimega, räägiti võõrast keelt ja kuna pataljonil oli oma orkester, siis peeti küllalt vaatemängulisi rivistusi eestikeelsete käskluste ja laulude saatel. Pataljoni orkester andis kontserte ka linnarahvale nii Novogrudokis kui ka Stalinos. Saksa väeosadega kohtuti ka võrkpalliplatsil.
Novembri algul varustatakse pataljon uute relvadega ja riietatakse uude Wehrmachti vormirõivastusse. 19.11.42. laaditakse pataljon rongile ja kell 17.15. väljub rong suunaga Stalingrad. 22.11.42.a. kella 08.30 paiku jõuab ešelon Surovikino jaama. Vaevalt on rong peatunud, kui kõlavad esimesed miinide plahvatused eseloni külje all. Selgub, et venelased on tunginud juba Lihaja-Stalingradi raudteeni ja võtnud raudtee miinipildujate tule alla. Kohe laaditi pataljon maha ja asuti lahingusse jaama kaitseks. Sama päeva õhtul haigestub J.Renter (halli pea, kõrge vanuse ja I maailmasõjast pärit sääresidemete kandmise harjumuse tõttu oli meeste käest saanud hüüdnime „vetevana“ ja „pindevillem“) ja pataljoni uueks ülemaks määratakse end. 3. kompanii ülem Harald Riipalu. Pataljon allutatakse kiiresti formeeritud kindralmajor von Stumpfeldi võitlusgrupile. Sel ajal ei teadnud veel keegi milline sõduriõnn pataljoni tabas. Kui ei oleks olnud neid saatuslikke plahvatusi oleks sõidetud rahulikult parasjagu tekkivasse Stalingradi piiramisrõngasse. Nüüd aga satuti kohta, kus kahelt poolt Stalingradi haaravad vene armeed valmistusid ühinema. Oli õnn et ei satutud kotti sisse.
Järgnevad päevad täis raskeid kaitselahinguid. Esimeseks langenuks Stalingradi rindel oli Kihelkonna kandi mees Voldemar Salumaa, kes langes 27.11.42. Edasi lisandus neid nimesid aga veel ja veel. Kõige mustemaks päevaks saarlastele kujunes aga 7. dets.1942. Sel päeval võttis pataljoni 2. kompanii osa kahest vastupealetungist, mis aga tagasi löödi. Oli palju langenuid ja haavatuid. Mõned mehed sattusid isegi vangi. Langenutena võiks ära tuua mõned nimed: Leonhard Riit, Väino Kaev, Friedrich Kips, Oskar Alas, Heino Saagpakk, Edgar Olup, Hermann Matt, Bernhard Koppel, Arseni Ait ja teised. Järjest kestvates kaitselahingutes viibis pataljon kuni 30.12.42., mil pataljon tõmmati eesliinilt tagasi. Saarlastest 2. kompaniil õnnestub end vaenlasest lahti rebida alles 01.01.43. õhtuks. 3.01.43. teeb 336. jalaväediviisi juhtkond otsuse, et kokkukuivanud 36. politseipataljon saadetakse kodumaale „kosumisele“. 5.01.43. antakse üleliigne relvastus ära ning 6.01.43. hommikul asuvad need, kes veel rivis, koduteele. Eestisse jõutakse 08.01.43. ja kõik saavad kaks kuni kolm kuud puhkust, mis on haruldane sõja ajal. Puhkuselt tulles saadetakse aga mehed Eesti SS Leegionisse või teistesse politseipataljonidesse täienduseks. Sellega lakkas 36. „Arensburgi“ pataljon olemast. Stalingradi lahingute eest autasustati 42 pataljoni võitlejat 2.klassi raudristiga ja paljusid medalitega. See oli kõrge tunnustus, arvestades seda et, sõja esimesel poolel ei tahtnud saksalased välismaalastele naljalt raudriste anda.
Kui palju sellest saarlaste pataljonist Saaremaale kasu oli, jäägu igaühe endi otsustada. Saaremaa kaitsmine 1944. a. jäi aga vaid sakslaste hooleks, kui mitte arvesse võtta alaealiste Eesti lennuväe abiteenistuslastega (65 poissi) komplekteeritud õhutõrjepatareisid, mis 127.õhutõrjepataljoni koosseisus Sõrve poolsaarel edukalt vene tanke põlema lasid. Kolm Eesti poissi – Peeter Kallaste, Jaan Tõnts ja Mihkel Käige said selle eest Sõrves isegi raudristid.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Saaremaa sõjavägi läbi aegade?
PostitusPostitatud: 19 Okt, 2015 10:39 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 13 Aug, 2007 22:35
Postitusi: 16
Asukoht: Kuressaare.
Manus:
Voldemar Salumaa.1942.10.aprill.Tartu-Mälestuseks vanematele Tartust. 001 (2).jpg
Voldemar Salumaa.1942.10.aprill.Tartu-Mälestuseks vanematele Tartust. 001 (2).jpg [ 299.03 KB | Vaadatud 849 korda ]
sellline nägi välja 36 bataljoni sõdur.langes Surovikino all.ainuke pilt onu Vollist.6 aprillil sai just 18 aastaseks.


Üles
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 19 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt