Saksa lahinglendur Walter Nowotny Saaremaal

[FW Anton]

Fotodelt saab võrrelda, kas on võrdsed

[Loom]

Denis, ei saa küll nõustuda , et vene hävitajad võrdsed polnud (sõja alguses küll). lõpus oli asi hoopis vastupidi, vene hävitajad (la7, yak3, yak9 '44/'45 mudelid) olid nii kiiruse ja kiirenduse kui ka manöövervõime poolest võrdsed ja paremad. tulejõud oli vast ainus, mis oluliselt ei paranenud. Ka ei olnud siis enam tegu 109F-ga, vaid G ja K seeria mudelitega.
Mis spitfirega tegu oli ei tea, aga tõenäoliseim põhjus suurteks kaotusteks oli, see, et ei tuntud mudelit väga hästi (Inglismaal sõdisid nad nii Bf-i kui Fw vastu), igal lennukil omad nipid ja omapärad, küllap ei osatud tema häid omadusi lahingus kasutada ja halbu karta.

[denis23]

See on just see teema kus mina ei saa kuidagi nõustuma

Jah, seni kui sa võrdled just need n.n. numbrilised andmed, ehk kiirus, kiirendus, täispööre aeg, mootori võimsust jne jne - siis on NL hävitajad on OK.
Kuid see on täiesti vale lähenemine - sellega sa võid kõrvale panna uus Lada 110 ja näiteks Toyota Corolla ning tulla järeldusele et need on enam vähem võrdsed masinad.


Kohe kui sa abstrageerud sellest, unistad tulbikesed ning koma kohad ja hakkad võrdlema ikka lennukid tervikuna, siis sa saad aru kui kõvasti jäid vene lennukid sakslastele alla.

Võta kas või FW 190 mootori juhtimise automaatika - tolleaegne tipp HI-TECH mis sidus omavahel drosseli siibri, propelleri terade nurka, kütusesegu, jahutamissüsteemi rezhiimi ja veel üht teist.

Reaalselt tänu sellele, pidi Luftwaffe piloot järsuks kiirenduseks liigutada ühe ainsa kangi

Tema vene kolleeg Lavochkinil sama toimingu jaoks pidi opereerima 6 erinevate kangi ja lülitiga - mõnega mitu korda


Või teine hea näide. Mitu korda saksa "experdid" hüppasid langevarjuga - kas sa tead, kui raske see protseduur oli vene hävitajatel

Või kõige lihtsam võrdlus - materjalid millest lennukid tehti. Duralumiin ta jääbki selliseks nagu ta on ka siis kui seisab talve jooksul lume ja vihma käes. Oled kunagi näinud häid pilte vene lennukitest mis olid rohkem kui poolaastat vanad.

Ja selliseid võrdlusmomente võim ma tuua mitu lehekülje - aga kui sa tahad võid ise seda lugeda.

Mis puutub liitlaste lennukitesse siis ma isegi olen suga nõus, kuna tean päris palju juhtumeid millal P-51 ja P-38 toime pandnud sakslaste näidispeksmise k.a. madalatel kõrgustel - kuid praegu venemaal eksisteeruva n.ö. avalikul arvamusel olid need lennukid sakslastega võrdsed ainult suurel kõrgusel.

[Loom]

No see, et venelastel raske oli välja hüpata, oli pigem lennuki/lenduri kasutegurit lahingus suurendav tegur, polnud kuhugi taganeda. Kui juba vajadus hüppamiseks on tekkinud, ei muuda see erinevus enam lennukite lahingulisi omadusi.
Ka vene hävitajatel hakati sõja lõpus metallkonstruktsiooni (osalist) kasutama, mis oligi üks põhjusi nende omaduste paranemiseks. Esimene täismetallist oli vist la9, kui palju neid aga sõja lõpus jõuti kasutada tõesti ei tea. Samal ajal vähenes tooraine puuduse tõttu jällegi saksa lennukite materjali ja kooste kvaliteet.
Tegelikult on peamine põhjus, miks ma vene (hilisemaid) hävitajaid paremaks pean, see et enamus minu teadmistest nende kohta pärineb venelastelt

[denis23]

La 9 ei olnud veel olemas kui sõja lõppes. Aga vaadates seda andmed sa saad põhimõtteliselt näha mis sai vanast heast La 5FN-ist peale seda kui seda tehti täismetallist.
Relvastus on umbes 4 korda võimsam (4*23 vs 2*20) siinkohal arvesta et 23 mm kahur on 20 mm kahurist umbes 2 korda võimsam.
Lennukaugus 80% pikem. Muud andmed on samad.
Ja sama lugu oli täismetallist Yak-3 modifikatsiooniga. Ka see oli pigem uskuamtu masin - 3 20mm kahuri, väljapaistav kiirus ja kiirendus. Aga ka need sõja ajal ei toodetud.

Ja olgem ausad, väga palju vene (ja ka lääne) allikad ei ole usaldusväärsed.

[salasilm]

siiski on sõrves üks lennuk vees täitsa olemas, ühel tiival ka pomm küljes. asub oma 3-4 m sügavusel vees. seisukord polegi kõige hullem. Kohalikud teavad ka asukohta, kuid ei ütle võõrastele, kuna väsinud igasugustest tüütajatest. teine lennuk on lagunenud, kah peaaegu samas kohas.

[FW Anton]

Kas sina lugupeetud Salasilm tead nende lennukite asukohta? See lagunenud võib olla Nowotny lennuk.

[canislupus]

Kõige parem lennuk on Nõukogude lennuk!
Aga jah, leiti ka mida võrrelda - need I-d on algselt pärit tollest ajast, kui Tupolevi monstrumlennukid ja dirizaablid õhus olid.
Asjad rippusid nigu õunad küljes ja vajadusel tegid katet.
Iseenesest huvitav, kuidas nad hiljem tagasi külge saadi. Vastavat pilti pole näinud, küll aga äralennu ja küljestolknemise pilte.

[Arensburger]

siiski on sõrves üks lennuk vees täitsa olemas...

Tegelikult said venelased 1941.a. Saaremaal saksa lennukeid alla küll.
Toon siin ära väljavõtteid mõnede pealtnägijate meenutustest mis puudutavad ka õhusõda:
Urve Kirss Randverest meenutab:
Kogula lennuväljal oli tohutu müra, kära ja igavene mõll. Venelane ei saanud midagi teha. Alles siis, kui sakslaste lennukid oli ära läinud, jaksas mõni tõusta. Pommiretked toimusid regulaarselt iga päev. Üle metsa ja rannakülade kostev hirmus kärin tekitas õudu ja hirmu kohalikule rahvale, närvipinget ja paanikat vene sõjaväele. Oli teadmata, millega see lõpeb. Laupäeval (s.o. 11.aug.) korrastasid venelased Kogula lennuvälja. Järgmisel päeval õnnestus neil tabada üht saksa lennukit, mis kukkus alla Oriküla ja Kaarmise küla vahel Kiige heinamaale.Saba kukkus heinakuhja otsa. Saba peal oli viis viisnurka, mis pidi tähendama viie vene lennuki allatulistamist. Mulle rääkis Kalev Kreem, et tema isa oli heinamaal ja nägi seal sakslast langevarju rulli keeramas ja põõsa sisse panemas. Isa pannud sellele heinu peale ja näidanud sakslasele, et see kaugeneks, sest venelased ja miilits juba otsisid teda.
Me, lapsed, läksime Ansi külas mööda Mustjala maanteed ja nägime selges sinises taevas valget tupsu. Hiljem saime teada, et see oli langevari. Lennukilt allahüpanud saksa piloot oli läinud Randveres Viira külas Espe väiksesse talumajja ja pugenud voodi alla. See tekitas hirmu pererahvale. Oma murest jutustas perenaine Randveres masinarehel. Kuulajate hulgas juhtus olema isik, kes teatas vene võimudele koha kus piloot end varjas. Espe majade piiramisega arreteeriti piloot, ta vangistati ja hukati. Järgneva Saksa okupatsiooni ajal arreteeriti ka Espe pererahvas Aleksander (1879-1941) ja Alfetiina (1890-1941) Ehanurm. Mõlemad perevanemad lasti maha sakslaste poolt 5. detsembril.

6. septembri õhtul kell 19 ründasid 27 saksa lennukit Kogula ja Aste lennuvälja kus hävitati kuus pommilennukit DB-3, samuti üks ründelennuk IL-2 ja üks hävituslennuk MIG–3. (E. Sõgel, “Nõukogude lendurite tasuretked Berliini”).
Ühel päeval tuli üks venelaste vesilennuk Muhu–Laimjala suunas suitsujuga järel ning laskus Tepulahele ja süttis põlema. Kummipaatidega õnnestus kahel lenduril pääseda kaldale.

Kübassaare poolsaarele, ebaõnnestunud õhudessandiüksuse koosseisus osales ka kuus eestlast. Nendest Vassili Vikat meenutab kurbusega seda hävingut:
Lisaks õhudessandile kuulus Kõiguste lahte suunduvasse dessantsalka veel hulk dessantaluseid, ning ka neilt maandunud jalavägi. Kõiguste lahte maandunud dessandiga alustasid võitlust Kübassaare ja Ruhve rannapatareid.
Kübassaare kohal tiirutasid kaks saksa lennukit ja kukutasid alla pomme. Üksteise järel süttisid kohalikud talumajad. Üdini tungiv kärin ja plahvatused. Kogu Kübassaaret kattis tohutu must suitsupilv. Nii maa kui ka meri oli tuld täis. Tulevahetus oli tugev. See tekitas ka mõlemale poolele suuri kaotusi. Õhudessandil osalenud sakslaste poolel süttis põlema lennuk ja kukkus leegitsedes merre – aastateks jäi see seda lahingupaika meenutama...

Audla ja Ridala küla piirkonnas organisseerisid venelased koos kohalike hävituspataljonlastega ägeda vastupanu. Saksa lennukid pommitasid peaaegu kõiki venelaste kindlustusi. Üks venelaste tank (tankett) sai tabamuse ja süttis põlema. Sellest leegitsevast masinast hüppas välja kolm meest, nad püüdsid varjuda, kuid lasti sakslaste poolt maha. Õhtuks olid sakslased juba Kahtla, Suuremõisa, Kõiguste piirkonnas. Ruhve patarei siiski tabamust ei saanud, küll aga lasti puruks baasimajadest kahekordne kivist kasarmuhoone ja üks puumaja. Tulevahetusel sai tabamuse ka üks sakslaste pommilennuk. See tegi hädamaandumise ja kukkus alla Kahtla surnuaia puude sisse. Lennuk põlema ei läinud, arvatavasti ka lendurid surma ei saanud. Saksa kahuriväelastele olid toeks sõjalaevad Riia lahes ja lennukite kaasabi õhust, mis tekitas punaväelastele paanika. Ruhves jõudsid nad süüdata ainult laskemoonalao, kuid kolmest kahurist koosnev 150 mm patarei jäi täiesti terveks. Samuti kaugemal kadastikus kaheraudne õhutõrje kuulipilduja. Maha jäi ka hulk tulirelvi ja laskemoona. Punabe rannas oli maha pandud hulk maamiine. Kui sõjategevus oli jõudnud Kangruselja ja Masa metsa lähistele, andis hulk punaväelasi end sakslastele vangi.

Ormi Sulg meenutab sõjasündmusi Leisi kandist:
Oma kodus, pööningu aknast sai vaadatud, kuidas lennukid tiirlesid parmudena Triigi sadama piirkonnas ja heitsid sinna pomme. Need paistsid nagu väiksed mustad junnid, mis alla kukkusid. Pommitati merel olevaid Vene kaatreid, mida seal oli palju. Jutustas mulle Metskülast pärit Lohu nimeline mees, kes hiljem elas Orissaares et tema olnud tööl baasiehitusel ja jälginud seda kaldalt. Laevad sik-sakitanud merel, et pommid ei tabaks. Olnud veesambad ja pommide lõhkemise paugud.
Kord olime emaga jõetagusel heinamaal lehmi koju toomas kui nägime ja kuulsime, kui taeva all käisid hirmsad kõmakad ja midagi kilises-kõlises. Üleval, taeva all lendasid lennukid ja käis nende vahel õhulahing. Pugesime emaga kõige paksemasse pajupõõsasse ja ema kattis mind oma kehaga. Kärgatused käisid päris lähedal, olime tohutult hirmunud. Siis tuli vaikus. Samal ajal olnud Ruudi Poosoja ja Alma Tammeli ema hobusega põllul kui lennukid peakohal lennanud ja pommi alla visanud. Ema viskunud pikali ja õhulaine tahtnud teda õhku tõsta. Hobune saanud killuga pihta ja tormanud metsa.

Meenutavad Valve Tuuling ja Oskar Teern Riksult.
Pühapäeval tulid siiski Muhale rehelised kokku, et Eriksaarest Pikanina Peetri (Kadaka Juuli vend Ludilt) hobustega veetava mootoriga omatehtud rehepeksumasinaga vilja masindada. Rehelised kuulsid merelt sõjalaevade tulistamisi, nägid ka Kihelkonna poolt tulevaid vene sõjamehi, kes kiirustasid Sõrve poole. Nende silme all toimus lennukite vaheline võitlus. Enne keskpäeva lahkus Muha ranna kaevikutest ja Varuli rannast seal paiknenud väeosa. Maantee jäi rahulikumaks, rehelised alustasid vilja masindamist. Põhk paigutati toa pööningule. Sama katuse all toimus ka masindamine.

Meenutab Anton Salong Koimlast.
Pühapäeval tuli Sõrve poolt, üle Varuli ranna, kaks hävituslennukit - ees viisnurkadega Vene lennuk ja selle järel Saksa hävitaja. Üle metsa, Koimla küla kohal sähvatas tagumise lennuki rataste vahelt paar korda tulevalang ja lennuk keeras Taterselja poole. Sellele järgnes Vene lennuki valang, mis tabas pöörangul olevat lennukit. See langes metsa kohale ja kukkus alla. Allakukkumisel murdis maha noored männid ja lõikas maapinnale 20-30 meetri pikkuse süvendi. Saksa hävituslennuk purunes ja kaks lendurit hukkusid. Kukkumisel lendas mootor 70-80 meetrit lennukist eemale. Kogu maapind ja puud-põõsad olid mingi kollase pulbriga üle külvatud. Allatulistatud lennuk ei süttinud, küll aga põles kaugemal metsaalune. Arvatavasti süttis see Saksa lennuki leekkuulivalangust, kui ta Vene lennukit tulistas. Põles umbes 200 ruutmeetrit pinnast. Peale põlengu surnuks materdamist algas uus madin Koimla küla poolt, mille kohal tiirutasid lennukid. Algas Koimla küla talumajade häving.
Koimla küla hävingut kirjeldab Helve Teern (Prei):
18. septembril, neljapäeva hommikul, kui meie pere oli hommikusöögi lõpetanud, lõhkus vanaema sööginõude pesemisel ära minule ristimispäevaks kingitud tassi. See asjaolu pani mind jonnima ning just siis tuli meile Vanemalt Aino Salong. Tema jutt vakatas meid kõiki: Nüüd on see siis käes, mida kogu suve oli kardetud, aga võibolla ka oodatud.
Aino oskas infot anda sellepärast, et külasse tulnud Vene sõdurid kaevasid kaitsekraave Vanema õues – ilmselt plaaniti vastuhakku. Sõdurid kaevasid kaevikud ka meie kuivati juurde teeäärse kiviaia taha. Kana talu nurka kiviaia taha pandi kuulipilduja. Ka Vanema õues oli raskekuulipilduja. Meil, kuivati taga kaevikus olevate meeste hulgas, oli ka üks eestlane.
Rehelised olid kutsutud esmaspäevaks 22. septembriks. Ka rehepeksu agregaadid olid kohale toodud, kuid rehi jäi tegemata, sest hommikul algas tulistamine. Sama päeva hommikul enne lahingu algust tulistasid kaks Vene hävituslennukit küla kohal alla Saksa luurelennuki, mis kukkus Põhja metsaheinamaale. Kaheliikmeline meeskond hukkus. Matise Benno (Benjamin Salong), kes oli hävituspataljoni vormis, tuli meile ja ütles, et eelmisel õhtul olid sakslased jõudnud Lümandasse ja tulevad kindlasti täna siia poole. Meil oli parajasti hommikusöök pooleli, söögilaud söögiga tõsteti õue. Ka mõned mööbliesemed ja riided viidi kaugemale juhuks, kui maja põlema läheb. Siis aga läks kärin nii suureks, et isa kamandas pere kaevikusse.

Virve Oopkaup (Keskküla) Salmelt:
Esmaspäev oli rahulik. Vene sõjavägi liikus Sõrve poole. Saksa lennukid tegid oma lende edasi-tagasi. Liikumist märgates tulistasid nad kuulipildujatest. Öö olime kaevikus.
Saabus teisipäev. Hommik oli päikesepaisteline ja kuni lõunani rahulik. Isegi lennukeid lendas vähe. Peale lõunat hakkasid Vene sõjaväelased massiliselt Sõrve poole liikuma. Ka Saksa lennukite lendamine ja nendelt tulistamine läks ägedamaks. Meie kaevik asus väikeses puudesalus...
Saabus see kohutav kolmapäev, mis on jäänud senini meelde. Selliseid koledusi polnud ju lapsepõlves varem läbi elatud...
Äkki sisenes meie juurde keldrisse hävituspataljonlane ja küsis, mida me seal teeme? Mehed selgitasid vene keeles, milleks me keldris oleme. Läbi avatud keldriukse nägime palju Vene sõjaväelasi õue tulemas. Kohe olid platsis ka Saksa lennukid ja nüüd läks madinaks. Sakslane tulistas õhust, venelased neile vastu alt oma püssidest. Hirm tuli juba tagasi. Veidi aja pärast tuli perenaine meie juurde keldrisse ja ütles, et meie maja olevat põlema pandud...
Olime olnud kogu päeva söömata ja joomata. Väikesed lapsed virisesid ja tahtsid juua, aga nad olid kõik elus ja terved! Meid oli keldris koos kümmekond. Mu emal tuli meelde, et hommikul jäi ju piimaämber eelmise maja keldrisse puutumata. Ta kutsus ka mind kaasa. Hakkasime minema, kuid siis tuli peremees keldrisse ja ütles, et sakslased tulid. Meie saksa keele valdaja oli ka keldris ja ta läks välja sakslastega juttu ajama...
Saabus õhtu, päike vajus madalale Läänemere kohale. Meie juurde tuli kõrgem Saksa sõjaväelane ja soovitas meil minna edasi järgmisesse külla, sest eesliin oli Üüdibe külas ja venelaste vasturünnaku korral oleksime olnud jälle lahinguväljal. Seadsime sammud Lassi küla poole üle väga lageda karjamaa, mis oli üle kilomeetri pikk. Läksime peaaegu rivis - nooremad mehed ees, naised-lapsed keskel ja vanakesed tagapool.
Järsku ilmus Saksa lennuk Tehumardi küla poolt, lendas üle meie, tegi Läänemere kohal tiiru ja lendas tagasi. Umbes karjamaa keskosa kohal lasti lennukilt punane rakett, mida meie “sõjamehed” tõlgendasid hädaohuna. Meid kamandati pikali. Juba tuligi Sõrve poolt 2-kandepinnaga Vene lennuk, tegi tiiru umbes meie eelmise peatuspaiga kohal ja lendas tagasi. Seejärel ilmus meie kohale Saksa lennuk, mis saatis meid Lassi külani. Kui kadusime külatänavasse, kadus ka lennuk. See ei tähendanud veel meie pääsemist. Lassi küla majad ja õued olid Saksa sõjaväelasi täis...
(Kust võis startida see vene lennuk? Rinne oli juba Sõrve jõudmas. Venelastel pidi Sõrves lennuväli olema! Arensburger)

Meenutab Olev Metsmaa:
Papisaarde ehitati vesilennukite baasi ja Kürassaare õhutõrje patareid. Esialgu mahutati sõjaväeosi hulgaliselt Kihelkonna alevikku ja selle ümbrusesse. Kohalikku rahvast suruti kokku. Vene kisa ja maasikaseebi lõhna olid kõik kohad täis.
Järgmise aasta kevadel alustati ulatuslikke ehitustöid kõikides baasides Karujärvel, Undvas, Kõrusel, Papisaares ja Kürassaares. Kohale toodi hulgaliselt ehitustöölisi ka mandrilt, isegi Setumaalt. Kõigile neile oli vaja eluaset. Ühesõnaga oli üks suur rahvaste paabel. Igapäevane elu oli siiski veel enam-vähem rahulik.
Sõja algus katkestas ehitustööd. Töölised läksid koju ja sõjavägi puges pooleli olevatesse baasidesse. Nüüd muutus olukord väga rahutuks. Algasid pidevad sõjaväeosade liikumised ja manöövrid. Kehtestati öised liikumiskeelud, seati sisse sildade ja telefoniliinide valved. Peaaegu iga päev lendasid taeva all Saksa või Soome väikesed, aga agressiivsed lennukid. Õhk oli täis lennuki müra, kuulipildujate tärinat ja õhutõrje mürskude lõhkemisi. Õhurünnakud olid üsna igapäevased, aga allatulistatud lennukeid näha ei olnud.
Kord oli juhus, kus Soome väikese lennuki lähedal lõhkes õhutõrje mürsk. Lennuk tegi õhus uperpalli ja sööstis alla. Kümme minutit tärises Papisaares kuulipilduja ja peagi tõusis sealt suitsu. Venelased olid kindlad, et lennuk hukkus. Vilsandi rahvas aga nägi, kuidas see väike lennuk langes päris mere pinnale, võttis madallennu kursi Papisaarele ja tulistas kuulipildujast seal lennuväljal ankrus olnud 4-5 lennukit. Venelasi oli petetud. Palju pahandust tegid Papisaare baasis Saksa lennukid, mis olid maskeeritud Vene lennukiteks. Need sõitsid väga madalalt ja kiiresti. Kürassaare patarei nii madalalt tulistada ei saanud ja nii tegid need lennukid alati segamatult oma töö ära. Kui oli kuulda, et Undva ja seepeale Kõruse patareisid tulistati, oli juba teada, et varsti on need maskeeritud lennukid ka Papisaare kohal.
Nii kestis selline tegevus sügiseni, vist septembrikuuni. Õhus oli tunda ärevust, ka sõjakärin lähenes iga päevaga. Igasugused manööverdused sagenesid. Ühel ööl toodi Kürassaarest meie koplisse õhutõrjekahur koos suure koorma laskemoonaga ja paigutati puude ja põõsaste varju nii, et oleks hästi näha Lümanda ja Atla teerist ning Kihelkonna alevik. Kahur seisis seal paar päeva. Samal ajal vurasid maanteedel veomasinad nii päeval kui öösel.
Ühel päeval peale lõunat ilmus taevasse kummaline lennuk. Ta lendas päris kõrgelt, tegi Papisaare kohal 3-4 tiiru ja lendas edasi Sõrve suunas. Õhtu hämarikuni jäi kõik rahulikuks, siis aga käivitus Papisaares mootor ja peagi oli kuulda, kuidas lennuk hakkas startima. Hetk hiljem kostis paar kuulipilduja valangut, mingi ebamäärane kolin ja peale seda jäi kõik vaikseks. Palju hiljem aga selgus, et lennuk, mis päeval Papisaare kohal tiirles, andnud edasi sõjavägede Sõrve taganemise käsu. Samuti teati rääkida, et taganemise käsk olnud antud Saksa vastuluure poolt. Suuremad ülemused aga püüdnud lennukiga jalga lasta. Alamad sõjaväelased olnud selle vastu. Tekkinud olukorras ei täitnud 2 madrust oma kohuseid lennuki ohutul startimisel, vaid tulistasid tõusvat lennukit. See kukkus Papisaare lähedal olevale Laiarahule, kus veel hiljuti võis näha allatulistatud lennuki mootori jäänuseid. Hiljem, kui Saksa sõjavägi juba sees oli, andsid need madrused end vangi ja kirjeldatud lugu ongi nende suust kuuldud.
Järgnev öö oli rahutu. Lümanda maanteed mööda sõitsid pidevalt autod. Hommikupoole olukord veidi rahunes. Siis aga märkas isa, et koplis olevast kahurist tõusis suitsu ja hetk hiljem kostis sealt 2-3 tugevat plahvatust. Selgus, et kahur oli öösel ära viidud ja laengukastid põlema pandud. Õnneks lahenes olukord hästi. Peale seda hakkas Papisaare poolt musta suitsu tõusma ja kostis kahtlast praginat. Oli tunne, nagu sõidaks lauakoormaga auto mööda Kihelkonna-Papisaare munakivisillutist. Ilmselt oli süüdatud laskemoonalaod ja kasarmud. Asi oli tõsine.
Kuna Papisaare põlemisest oli meie õu paksu suitsu täis ja hingata oli võimatu, ütles isa, et majade süttimise vältimiseks tuleks vankritele pandud viljakoormad rehemajast varjulisemate põõsaste taha ajada. Rehemaja tagumise ukse avamisel tõmbasin haagi lahti ja uksed prantsatasid suure kolinaga pärani. Minu ehmatus oli suur, kui nägin rehemaja taga põõsastes minust veelgi rohkem ehmunud madruseid, kes nagu lambakari jooksis paaniliselt laiali, suundudes Lümanda tee poole – osa paljapäi, osa ilma frentšita. Ma ei märganud neist ühelgi relva olevat.
Mõne aja möödudes suits vähenes. Lümanda maanteed mööda liikusid pidevalt sõjavoorid ja sõdurite grupid, kõigil oli kiire.
Olime parajasti õues, kui Kürassaare poolt Atla teed mööda sõites lähenes veomasin. See peatus meie värava taga. Masinakastist astusid maha 3-4 relvastatud madrust ja tulid meie õuele. Isa arvas, et nüüd pannakse tuli räästasse. Madrused läksid kaevule, võtsid ämbriga vett ja kustutasid enda janu. Üks neist kutsus mind enda juurde. Kuna ma ei julgenud minna, tuli madrus ja ulatas mulle kateloki, milles oli lusikas. Ma ei tahtnud seda vastu võtta. Madrus pani kateloki õuemurule ja ise kätega seletades ütles, et temale tehakse pum-pum. Seepeale lahkusid nad õuest ja sõitsid Lümanda poole.
Saabuv öö oli väga rahutu, magada ei julgenud keegi. Hommikupoole kohapeal olukord rahunes, kaugemalt aga kostis lähenevat sõjamüra. Lõuna paiku nägime Kihelkonna-Lümanda maanteel esimesi Saksa sõdureid, kes sõitsid jalgratastega nagu turistid Sõrve poole. See tekitas mõtte sõja lõppemisest. Kahjuks oli see mõte ekslik. Keegi ei tahtnud mõelda, et see kõik võib olla alles suure sõja väike algus”.

30. septembri õhtul Kaimri–Lõpe joonel. See oli peakaitsejooneks Sõrves, kus kaitsepositsiooni ees oli maasse asetatud sügavveepommidest ja torpeedode lõhkekehadest tehtud fugasse ning püramiidseid raudbetoontõkkeid tankidele. Pärast pikaajalist pommitamist õhust ja tugevat suurtükitule ettevalmistust tungisid sakslased päeval kohati kiiluna kaitsjate asetusse, kuid öösel võitsid Vene meremehed ja sapöörid täägivõitluses positsioonid tagasi.
Viieristi metsas sattus sakslaste luuregrupp punaväelaste kätte. Nad viidi julgeolekustaapi, mis asus siis Iide külas Mõntu pargis. Seal seoti vangid puude külge, neid piinati ja lasti maha 22 meest.

Sõrvesündmusi meenutab Leonid Pedassaar Torgust.
Iide külas Plasepõllu talu hoones asus sõjatribunali vangla ja vahtkonna ruumid. Ülekuulamised toimusid vanemas majas, põhiliselt oli kinnipeetute hulgas Torgu ja selle ümbruse külade talupidad ja kalurid. Õhtul kell 11 paiku kutsuti kinnipeetav ühekaupa välja, kamandati näoga seina poole, käed seljataha ja seoti valmislõigatud pesunöörijupiga kinni. Püssimeeste saatel viidi vangistatud mehed valmiskaevatud ühishaua juurde ja hukati püssilasuga kuklasse. Vahetus lähetuses mürises kogu aeg traktor. Õnnekombel, Türju külast Leesi Augustile määratud surmav kuul läbistas ainult mütsi ja riivas ainult, tal õnnestus pimeduse varjus kuidagi välja pääseda.
Haudade lahti võtmisel olid kõigil käed selja taha seotud, mõnel ka kaks kuulihaava. Kahes hauas ei olnud hukatute juures märgata piinamise tunnuseid, küll aga kolmanda juures kuhu läks verine lohistamise tee, mis oli hiljem liivaga püütud kinni katta. Seljas olevate riiete järgi oli neid hukatuid jalgupidi hauda lohistatud. Kõik kohalikud ohvrid maeti omaste poolt kodukalmistule, väljaarvatud seitse vene sõdurit kes omade poolt metsikult hukati. Nende süü oli selles, et nad põgenesid sakslaste tule alt ilma üksuse komandandi üldkäsuta.
Seitsme sõduri säilmed tulid päevevalgele hiljem, sealt läbiva tee ehitamisel, päevavalgele, leiti inimluud, kolbad ja mingid raha ning riide räbalad. Kokku on seal hukatud kas 38 või 48 inimest.
Kui saklaste väed jõudsid Lõupõllule, rauges venelaste vastupanu, sest kuhugi polnud võimalik põgeneda. Säärel olid Mariste talumajad kõik haavatuid täis.
5. oktoober kujunes Saaremaal viimaseks sõjategevuse päevaks. Punaarmee komissarid ja kõrgemad ohvitserid olid salaja lahkunud meeskondade juurest ja pagenud Mõntu, et seal laevadele pääseda.
Mahajäänud üksustes võttis maad peataolek ja korralagedus. Täislaaditud veoautodes tulid punased sakslastele vastu ja andsid end vangi. Kell 10.30 jõudis 151. rügemendi 3. kompanii tuletorni juurde välja.
Vange loeti umbkaudselt 4000 meest, nende hulgas umbes 700 mobiliseeritud eestlast. Kokku saadi Sõrves vange umbes 13 000 meest. Enne allaandmist põletasid venelased Sõrve säärel 315. patarei katlamajas sinna taganemise käigus kogunenud 15 milj. rubla. Saaremaa oli täis lahingumoona.
7. oktoobril leiti Torgus Iide külas Bullo maja lähedalt liivamäest punaste terrori ohvrite ühishaud, kus kaevati välja 20. laipa. Laipadest tunti ära neli saksa sõjaväelast ja üheksa Torgu valla elanikku, üks Kuressaarest Talvistu. Teiste leitud laipade kohta puudub esialgu veel selgus. Mõned neist arvatakse riietuse järgi olevat vene sõjaväelased.
Selle ühishaua lahti kaevamise päev langes kokku saksa sõjaväe juhatuse poolt antud üleskutse tähtaja viimase päevaga, metsas redutavatele vene sõjaväelastele. Kõiki väljailmunuid koheldakse kui sõjavange, hilisem tabamine toob endaga kaasa maha laskmise. Viimasena vangi andnud vene sõjaväelased, olid konvoi saatel teel sõjavangide laagrisse. Vahepeal lahtikaevatud ühishauast leitud neli enda kaasvõitlejat, venelaste poolt metsikult tapetud saksa sõjaväelaste laibad, karmistusid ka sakslased.
Vangide kolonnidest eraldati peamiselt kõrgema astme punaarmee ohvitserid ja poliittöötajad – kommunistid, umbes sadakond meest. Ühises rivis toodi nad tagasi Hänga küla lähedale Lopsigu metsa, venelaste poolt ehitatud sõjaväeklubisse. Suleti uksed, seal neid tulistati huupi ja hoone pandi põlema. Keegi ei pääsenud põgenema. Köik hukkusid, mitmed neist põlesid elusalt.

[Merepura]

Väike parandus Arensburgeri tekstile. Olev Metsmaa mälestustes on juttu Kiirassaarest (tekstis Kürassaare).

[-=Grenadier=-]

ilus lõpp pikale tekstile

[-term-]

Tere jah,

Esimene postitus siin

Aga jah kui huvitab siis Messer 109 kohta on 3 head linki:

http://www.lanpartyworld.com/ww2/main.htm
http://www.adlertag.de
http://www.messerschmitt-bf109.de/index-1024.php

Luftwaffe pilootide kohta:
http://www.luftwaffe.cz/

-term-

[Shiim]

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=18119
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=18117

[Tminoff]

Pidin ammu sellel teemal sõna võtma, aga parem hilja kui mitte kunagi. denis23 pani kindlatest allikatest justkui asjad paika, tegelikult ajas aga puru silma. Või ajas talle puru silma keegi tema imetletud nn autoriteetidest.

Sõjaajaloolane K. Strelbitski koostas 2000.aastal kahele lennunduse ajaloost raamatut kirjutanud sõjaajaloolasele nende palvel (D. Hazanov Moskvast ja A. Korõtov pseudonüüm A. Dikov Peterburist) ülevaate Saaremaa kohal toimunud õhulahingust 19.07.1941. Abistaja heatahtlikkust kasutati ära ja Nowotny esimese lahingu kirjeldus levis teiste autorite nime all ka Läänes. Mõni aeg tagasi leidis Strelbitski algselt koostatud teksti.

Nõukogude poole dokumendid sisaldavad selle õhulahingu kohta järgmisi andmeid:
- Nowotny hävitaja lasi õhulahingus alla Saaremaa edelaranniku kohal Kuressaare piirkonnas vanemleitnant Vassili Ivanovitsh Babernov.
- Formaalselt oli see lendur Balti laevastiku õhujõudude 61. hävituslennukite brigaadi 71. hävituslennukite polgu komandöri asetäitja. Faktiliselt kuulus tema hävitaja Mig-3 Balti laevastiku õhujõudude Saaremaa lennugruppi.
- Selles lahingus tegutses Babernov koos samuti Saaremaa lennugruppi kuulunud 3 hävitajaga I-153 61. hävituslennukite brigaadi 12. üksikust hävituslennukite eskadrillist. Nende kolme I-153 lendurite nimesid ei ole arhiividokumentides toodud, kuna nad ei pretendeerinud Nowotny hävitaja allatulistamisele, kuid ei kinnitanud ka Babernovi õhuvõitu!
- Babernovi õhuvõitu kinnitasid korraga kaks rannikul asunud Punaarmee õhuvaatlusposti - 0201. Balti laevastiku Balti rajooni rannakaitse õhuvaatluse, teavitamise- ja side post (VNOS) ning 57. vaatlus- ja sideteenistuse post Sõrves (SNiS). Nende vaatluste andmetel 19.07.1941 kell 20.44 heitis vaenlase lennuk pommid merre ja kukkus alla, merest ulatus välja lennuki saba.
- Lennuki merre kukkumise koordinaadid Liivi lahes kursiga 165 kraadi 0201 vaatluspostist ja 150 kraadi 57. vaatluspostist Sõrve majakast 6 meremiili (u 11 km) kaugusel.
- Seega võib järeldada, et Nowotny püüdis oma Kuressaare piirkonnas vigastada saanud lennukit suunata Läti territooriumile, kuid vaatamata pommide avariiheitmisele kukkus hävitaja 40 km lennu järel siiski Liivi lahte.
- Kell 20.45 maandusid kõik neli selles lahingus osalenud hävitajat Kogula lennuväljal, ilma ainsagi vigastuseta.

[Parovoz]

Tere-tere!
Hmmm..See fraas

..., kuid vaatamata pommide avariiheitmisele kukkus hävitaja 40 km lennu järel siiski Liivi lahte.

on minule üsna imelik. Oma andmete järgi oli mainitud tegelane CAP missioonil. Seega ta ei saanud pomme kanda. Pealegi oli seda tüüpi lennukil( Me-109E7) ainult üks koht pommi riputamiseks- paagi asemel. Seega kahte pommi ei saanud olla.
Tegu siis mõne teise piloodi lennukiga. Selle kohta oskaks FWAnton äkki täpsemalt kommenteerida...
Lugupidamisega