T-34, kui hea või halb ta siis oli?
Selle sama klassikalise ruumijaotusega tekkisid probleemid viimastel mudelitel ja samahodikute (iseliikuv suurtükk) juures. Nimelt ulatus relva suue pikkalt ette ja ka esiots muutus raskeks. Tankil oli veel võimalik vajadusel, näiteks liigendatud maastikul, torni pöörata180%, aga iseliikuvatega oldi hädas.
Teine probleem olid raskelt toimivad juhtimisseadmed.
Teine probleem olid raskelt toimivad juhtimisseadmed.
Pika kahuriga olid probleemid kõigil - ka Panzer IV baasil ehitatud pikaraudsetel tankihävitajatel tuli esimesi rattapaare ja vedrustust tugevdada.
Kuid T-34-ga oli selline lugu, et kui L-11 kahurit hakati asendama F-34-ga, siis läks Grabini bürool sõjaväelastega kismaks, mille võitsid tookord viimased. Tulemuseks oli, et Grabinit sunniti kahuri toru lühendama 10 kaliibri võrra, seega siis 762 mm. Põhjuseks toodi, et muidu tekib suur oht maastikul toruga pinnasesse tonksata. Algselt sooviti ju tanki, millesse võiks istuma panna ka kõige madalama arengutasemega tankistilaadse tüübi. Kuidas selline pikkuse kärpimine mõjus mürsu algkiirusele ja läbilöögivõimele, oskab ilmselt igaüks ette kujutada.
Hiljem, kui olude sunnil võeti kasutusele pikaraudne 85 mm kahur, olid sõjaväelased selle koha pealt vait nagu kuldid rukkis...
Urmas.
Kuid T-34-ga oli selline lugu, et kui L-11 kahurit hakati asendama F-34-ga, siis läks Grabini bürool sõjaväelastega kismaks, mille võitsid tookord viimased. Tulemuseks oli, et Grabinit sunniti kahuri toru lühendama 10 kaliibri võrra, seega siis 762 mm. Põhjuseks toodi, et muidu tekib suur oht maastikul toruga pinnasesse tonksata. Algselt sooviti ju tanki, millesse võiks istuma panna ka kõige madalama arengutasemega tankistilaadse tüübi. Kuidas selline pikkuse kärpimine mõjus mürsu algkiirusele ja läbilöögivõimele, oskab ilmselt igaüks ette kujutada.
Hiljem, kui olude sunnil võeti kasutusele pikaraudne 85 mm kahur, olid sõjaväelased selle koha pealt vait nagu kuldid rukkis...
Urmas.
Arvatavasti poleks T-34 üldse tootmisse jõudnud, kui oleks peale jäänud sõjaväelaste arvamus. Nemad soovisid endiselt ratas-roomik masinat. Oletatavasti suure juhi heatahtlikkus lasi valmida kahel erisuguse käiguosaga prototüübil.
Minu oletused pärinevad sealt: Игорь Шмелев (Техника и вооружение № 11-12 за 1998 г.)
Need olid siis prototüübid A-20 ja A-32.
Samaaegselt T-34 projekteerimisega käis tanki T-50 loomine. Mitmel korral oli see ka seeriasse minemas. T-34 päästis kohe-kohe algav sõda, kuna seda oli lihtsam toota.
Minu oletused pärinevad sealt: Игорь Шмелев (Техника и вооружение № 11-12 за 1998 г.)
Need olid siis prototüübid A-20 ja A-32.
Samaaegselt T-34 projekteerimisega käis tanki T-50 loomine. Mitmel korral oli see ka seeriasse minemas. T-34 päästis kohe-kohe algav sõda, kuna seda oli lihtsam toota.
See on küll tagantjärele tarkus, aga kas lahenduseks poleks olnud vahetult diiselmootori juurde paigaldatav vahekast, kust siis oleks saanud juba muudetud ülekandearvu viia pika kardaaniga ette käigukasti ja jõuülekandesse? Üks kogukas ja raske lisaagregaat muidugi juures, aga see ruum ja kaal oleks teises kohas jälle veits kokkuhoidu andnud.
Kõik, mis toimub praegu, on minuti pärast juba ajalugu
Nagu ka TM-is öeldud, T-34 oli primitiivne, aga üldsegi mitte halb tank. NL seisukohalt võttes oli see tol ajal parim, mis neil võtta oli, tootmise lihtsus jne. suurriikidel pole kunagi olnud probleeme elavjõuga, keda nendesse kirstudesse toppida, väikerahvad nagu meie, oleme sunnitud mõtlema elavjõu säästliku kasutamise peale. Aga ei tohiks unustada tõsiasja, et tegelikult on tankilahinguid maailmas olnud ainult üksikuid, aga vaenlase elavjõu roomikutega sõkkumiseks + natuke tulejõudu oli tol ajal parim lahendus. Oleks suudetud sinna paigutada sakslaste tasemel sihik paigutada ja töökindlust parandada, oleks see olnud tõsiselt kohutav riist, selle sõja kontekstis, aga see on oleks. Oma aja kohta oli see tõsieltvõetav aparaat, just oma arvukuse tõttu. See oli nagu tugevalt soomustatud-relvastatud soomustransportöör(kui tänapäeva üle kanda). Kõike oma juttu üle lugedes tundub, et see oli õige asi omal ajal.
sitt päev, kellele kurdad
Maitse üle ei vaielda,lausa kakeldakse!
Parolas on võimalus lausa sisse ronida,mina 100 kilone ja 183 Cm-t pikk mees mahtusin vaevu juhi istmele ja juhi luugist ma välja ei saanudki,pidin ringiga komandöri luugist välja ronima.
Mürsukastide otsas võib jala välja väänata ja mis siis saab kui põrand on ka veel lahingus mürsu kesti täis.
Sakslastel olid mürsud juba tornis,suurtüki taga nii STU 40 kui ka Tiigril.
Reduktor ees on ka väga hea kaitse lisaks soomusele!
Parolas on võimalus lausa sisse ronida,mina 100 kilone ja 183 Cm-t pikk mees mahtusin vaevu juhi istmele ja juhi luugist ma välja ei saanudki,pidin ringiga komandöri luugist välja ronima.
Mürsukastide otsas võib jala välja väänata ja mis siis saab kui põrand on ka veel lahingus mürsu kesti täis.
Sakslastel olid mürsud juba tornis,suurtüki taga nii STU 40 kui ka Tiigril.
Reduktor ees on ka väga hea kaitse lisaks soomusele!
- kangelaspioneer
- Liige
- Postitusi: 1044
- Liitunud: 30 Dets, 2004 13:13
- Asukoht: Tallinn/Tapa
- Kontakt:
T-34-s on olnud au ka üürikese sõidu ajal olla, StuG III-s olen lihtsalt veidi ringi roninud, lisaks veidi ka tänapäevase soomusega maastikul kolistanud.
T-34 juht peab olema suhteliselt treenitud ja hea koordinatsiooniga mees, sest pööramiseks peab kangidele rõhuma kogu keharaskusega, muud juhtseadmed liiguvad samuti raskelt ei kujuta ette, kuidas juht selle toimetamise kõrvalt ka välja saab vaadata. Eriti juhul, kui mehaaniku luuk kinni on ning periskoobist piiluma peab. Kõige raskem on tõenäoliselt laaduri töö, kuna toetuspindu praktiliselt ei ole, põrand on ebatasane (kõiksugu mehhanisme täis) ning töö füüsiliselt raske. Ka komandöri positsioon ei ole lihtne, taburetile sarnanev tool ning miski metalliriba jalge all ei ole maastikul just kindlat tuge pakkuvad, natuke on abiks (tuge pakkumas) suurtüki sihtimisseadmed.
StuG'i peamine erinevus on, et põrand on sile, mehhanismid on kaetud metallplaatidega. Juhtseadmete liikuvuse kohta ei oska hinnangut anda, meeskonnaliikmete töötingimusetele on teataval määral ikkagi mõeldud. Laiemad ja mugavavamad istmed, polsterdused mõningatel väljaulatuvatel osadel ning ka paar käepidet.
Meeskonna mugavuse osas polegi tegelikult erilist vahet, kas StuG või Leo I, uuemas masinas olid vist veidi laiema nurgaga periskoobid, muud vahet nagu ei meenu. Leo II olemise teevad hubasemaks LCD ekraanid jms, juhiiste on tänaseks jõudnud peaaegu sõiduauto istme tasemele (mida ei saa öelda nt T-72 istme kohta). Leo II ei maksa ka otsida meetripikkusi kange, enamik juhtimisoperatsioone teostatakse joystick'u laadsete kangikestega. T-72 komandöri- ja sihturi istmed on juba päris mugavad (olen ca 170 pikk ), juhikohal on asend kõige ebaloomuolikum ning minu kasvu mehel pea vastu luuki. Et 72 osad tööpostid on nagu sõjaaegses Saksa tankis, osad... no natuke paremad kui T-34's, mis on nagu karistusasutus.
T-34 juht peab olema suhteliselt treenitud ja hea koordinatsiooniga mees, sest pööramiseks peab kangidele rõhuma kogu keharaskusega, muud juhtseadmed liiguvad samuti raskelt ei kujuta ette, kuidas juht selle toimetamise kõrvalt ka välja saab vaadata. Eriti juhul, kui mehaaniku luuk kinni on ning periskoobist piiluma peab. Kõige raskem on tõenäoliselt laaduri töö, kuna toetuspindu praktiliselt ei ole, põrand on ebatasane (kõiksugu mehhanisme täis) ning töö füüsiliselt raske. Ka komandöri positsioon ei ole lihtne, taburetile sarnanev tool ning miski metalliriba jalge all ei ole maastikul just kindlat tuge pakkuvad, natuke on abiks (tuge pakkumas) suurtüki sihtimisseadmed.
StuG'i peamine erinevus on, et põrand on sile, mehhanismid on kaetud metallplaatidega. Juhtseadmete liikuvuse kohta ei oska hinnangut anda, meeskonnaliikmete töötingimusetele on teataval määral ikkagi mõeldud. Laiemad ja mugavavamad istmed, polsterdused mõningatel väljaulatuvatel osadel ning ka paar käepidet.
Meeskonna mugavuse osas polegi tegelikult erilist vahet, kas StuG või Leo I, uuemas masinas olid vist veidi laiema nurgaga periskoobid, muud vahet nagu ei meenu. Leo II olemise teevad hubasemaks LCD ekraanid jms, juhiiste on tänaseks jõudnud peaaegu sõiduauto istme tasemele (mida ei saa öelda nt T-72 istme kohta). Leo II ei maksa ka otsida meetripikkusi kange, enamik juhtimisoperatsioone teostatakse joystick'u laadsete kangikestega. T-72 komandöri- ja sihturi istmed on juba päris mugavad (olen ca 170 pikk ), juhikohal on asend kõige ebaloomuolikum ning minu kasvu mehel pea vastu luuki. Et 72 osad tööpostid on nagu sõjaaegses Saksa tankis, osad... no natuke paremad kui T-34's, mis on nagu karistusasutus.
T-34 kindlasti ei ole parem tank, mida NLiidu tööstus suutis toota.
Tuletan meelde, et sisuliselt sama tehnoloogia ning konstruktorimõte juures, on tehtud ka T-44, mis on võrreldes T-34-ga on oluline edasiminek.
Tuletan meelde, et sisuliselt sama tehnoloogia ning konstruktorimõte juures, on tehtud ka T-44, mis on võrreldes T-34-ga on oluline edasiminek.
Ostan kokku kõik võimalikud E.Savisaare kuju, nime, autogrammiga esemed (trükimaterjalid, aktifotod, raamatud, pastapliiatsid, toiduainepakendid) jne.
Põhimõtteliselt taheti T-34 juba praktiliselt välja vahetada aastatel 1942 või 1943! Uuemal tankil pidi siis olema parem vedrustus,korpuse kuju,torn ja veel paar nipet näpet asja. Kuid kuna lihtsalt siis oleks ju üldse jäänud tootmine seisma kuna olemasolevad liinid olid vaja ümberkorraldada ning seadistada ja samuti töölised välja õpetada. See oleks kokkuvõtteks olnud tunduvalt hullem kui mõningad T-34 puudused!denis23 kirjutas:T-34 kindlasti ei ole parem tank, mida NLiidu tööstus suutis toota.
Tuletan meelde, et sisuliselt sama tehnoloogia ning konstruktorimõte juures, on tehtud ka T-44, mis on võrreldes T-34-ga on oluline edasiminek.
Isegi Ameerika ei vahetanud oma Sherman tüüpi tanke välja kuigi neil oli M-26 eelane T-25 olemas juba 1944 aasta suvel! M-26 siis paksendati soomust ning pandi uus transmission ja euroopas nägid nad lahingut alles 1945 veebruri lõpus.
Efektiivsem oli ju saata rohkem kui parem rindele!
----------
T-44 kohta on raske kaasa rääkida kuna äärmiselt vähe infot on liikvel ja minu teadmisi mööda on seda kasutatud 2 korral. Ungaris 1956 aastal ja millalgi 1945 vene-hiina piiri äärde.
IIMS olid nemad küll osadesse üksustesse arvatud kuid jäeti alati tahaplaanile ning neid lihtsalt testiti.
Igatahes juba 1944 aasta sügiseks olid enam vähem sõjakõlblikud T-44/85 valmis. Katsetati küll aga masstootmisse ja lahingusse ei saadetud ka just seetõttu,et see tähendaks paljude inimeste väljaõpetamist ning ka puudus ju otsene vajadus kui oli T-34/85 olemas.
- Würger 190G
- Liige
- Postitusi: 2039
- Liitunud: 27 Sept, 2005 12:57
- Asukoht: Harjumaa
- Kontakt:
Ei puutu otseselt teemasse, aga siin siis veel vähem inffi T-44 kohta.
The T-44 was mass produced by the factory #75 in Kharkov. From the end of 1944 through 1945, 965 tanks were manufactured.
In 1946, after the introduction of the T-54, which was the "direct descendant", the further development of the T-44 was canceled, though it remained in service. It was in mass production until 1947. In 1961 the main parts of the T-44 (engine, transmission, chassis, etc.) were unified with the T-54, and in 1966 the T-44 was equipped with a gun stabilizer.
The modernised T-44M and T-44S served in the Soviet Army up to the end of 1970's. There were many vehicles which were based on the T-44M: artillery and tank tractors, engineer tanks, etc.
http://zorka.boom.ru/stk/t44.htm
The T-44 was mass produced by the factory #75 in Kharkov. From the end of 1944 through 1945, 965 tanks were manufactured.
In 1946, after the introduction of the T-54, which was the "direct descendant", the further development of the T-44 was canceled, though it remained in service. It was in mass production until 1947. In 1961 the main parts of the T-44 (engine, transmission, chassis, etc.) were unified with the T-54, and in 1966 the T-44 was equipped with a gun stabilizer.
The modernised T-44M and T-44S served in the Soviet Army up to the end of 1970's. There were many vehicles which were based on the T-44M: artillery and tank tractors, engineer tanks, etc.
http://zorka.boom.ru/stk/t44.htm
-
- Liige
- Postitusi: 198
- Liitunud: 24 Veebr, 2005 18:27
- Asukoht: Metsakooli tee9, Tallinn
- Kontakt:
T-34 oli kahtlemata II Maailmasõja parimaid tanke omas omas kategoorias ja seda kuni Saksa Pantheri ilmumiseni. Ta omas suurima
maastikul liikumiskiiruse, suurima tegevusulatuse ühe tankimisega tänu
spetsiaalsele tankidiiselmootorile, hea kaldu paigutatud soomustuse ja
võimeka 76 millimeetrise suurtüki (sellise kaliibriga suurtükki polnud
sõja esimesel poolel saksa ja inglise tankidel).
maastikul liikumiskiiruse, suurima tegevusulatuse ühe tankimisega tänu
spetsiaalsele tankidiiselmootorile, hea kaldu paigutatud soomustuse ja
võimeka 76 millimeetrise suurtüki (sellise kaliibriga suurtükki polnud
sõja esimesel poolel saksa ja inglise tankidel).
Tõendid? Vihjeks võin öelda, et T-34 käigukast läks sõja ajal ümbertegemisele.represseritu kirjutas:T-34 omas suurima maastikul liikumiskiiruse
kui mingid argumendid selle tühja loba asemel tulevad, võib neid lahkelt siia postitada, seniks aga natuke lugemist:suurima tegevusulatuse ühe tankimisega tänu spetsiaalsele tankidiiselmootorile
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 9435#59435
hea kaldu paigutatud soomustuse
inimesed võiksid mõtiskleda selle pildi üle, ja ka selle üle, miks T-34 esisoomusesse olid lõigatud suured augud (vihje on minu esimeses postituses siin teemas).
huvitav, mis kaliibriga suurtükk oli alates 1937.a. seeriatoodangus olnud Panzer IV relvastuses ?võimeka 76 millimeetrise suurtüki (sellise kaliibriga suurtükki polnud sõja esimesel poolel saksa ja inglise tankidel).
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 7 külalist