T-34 soomus oli asetatud kaldu, mis põhimõtteliselt tagab parema kaitse, mida suurem on soomuse kaldenurk, seda paksem see (teoreetiliselt) tabava mürsu suhtes on.
Sellise soomuse paigutuse olulisem puudus on see, et mida suurem on soomuse nurk, seda pikemad ja raskemad on soomuplaadid.Et kaalusuhet mitte paigast viia, peavad kaldus soomusplaadid olema õhemad, mis kaitstusele hästi ei mõju, kuna soomuse teoreetilise paksusega pole lahingus suurt midagi teha.Lühikestel distantsidel, kus näiteks T-34 matemaatiline soomuse paksus on ligi 90mm, ei pakunud see soomus mingit märkimisväärset eelist võrreldes vertikaalsega. Keskmistel distantsidel ei olnud ka midagi fenomenaalset, kaldus või mitte Tigrist\Pantherist oli ikkagi kehvem. Pikkadel distantsidel, kus raske "ninaga" AP-mürsk langeb kaldsoomuse jaoks väga ebasoodsal trajektooril, oli kaldsoomus ikka väga kehv (võrreldes vertikaalsega).
Esisoomuse suurim puudus oli aga juhi luuk, mis oli võrreldes ülejäänud esisoomusega tunduvalt nõrgem.
T-34, kui hea või halb ta siis oli?
Oeh raske on kohe sellist asja kommenteerida.andrus kirjutas:Tõendid? Vihjeks võin öelda, et T-34 käigukast läks sõja ajal ümbertegemisele.represseritu kirjutas:T-34 omas suurima maastikul liikumiskiirusekui mingid argumendid selle tühja loba asemel tulevad, võib neid lahkelt siia postitada, seniks aga natuke lugemist:suurima tegevusulatuse ühe tankimisega tänu spetsiaalsele tankidiiselmootorile
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 9435#59435
hea kaldu paigutatud soomustuse
inimesed võiksid mõtiskleda selle pildi üle, ja ka selle üle, miks T-34 esisoomusesse olid lõigatud suured augud (vihje on minu esimeses postituses siin teemas).huvitav, mis kaliibriga suurtükk oli alates 1937.a. seeriatoodangus olnud Panzer IV relvastuses ?võimeka 76 millimeetrise suurtüki (sellise kaliibriga suurtükki polnud sõja esimesel poolel saksa ja inglise tankidel).
75mm Panzer IV kahur oli alguses L24 pikkusega junn,millest kõlbas ainult jalaväe ning kergete tankide vastu kasutada nagu BT seeria,T-26 ja muu siuke. KV ja T-34 oli praktiliselt läbistamatud kuigi jah igasuguseid imesid juhtus!
Mida sa selle pildiga tõestada tahad? Kahjuks me siin äraarvamis mängu ei mängi. Peale kuulidilduja ning juhiluugi muid auke polnud ju.
-----
Aga üldiselt kas mitte pole nii,et igal riigil on piiratud sõjatööstuse kogutoodang?! Et näiteks kui on valida kas kui natukene üldistada,et NSV liit oleks saanud valida kas nüüd vorbid valmis 10 000 siin palju ülistatud Panther tanki või siis 50 000 T-34 tüüpi tanki siis kumb oleks kokkuvõtteks mõtekam? 1 Panther ei saa ju 5 T-34 vastu! Järelikult lastakse see 1 Panther õhku ning mõni T-34 ikka vurab edasi...
Muidugi tootis Saksamaa peale Pantri ka muid tanke. Et siis 9000 P4, 6000 P3, 6000 Panther, 1355 Tiiger I,400 Jagpanter, umbes 500 Tiiger 2 ja kuskil 1000 muud tankihävitajat(jagtiger,elefant,nashorn,ferdinand). Ümmarguselt hinnati,et saksamaal oli kokku 30 000 tanki. Jätame muud soomusmasinad välja.
Ning kas siis punaarmeel ikka oli nii meeletud tankide ülekaal sõja ajal tegelikult?
Kuni 1941 aasta lõpuni toodeti ainult umbes 3000 T-34/76 ehk siis 1940 aasta mudelid ning ka erinevad prototüübid,üldiselt võib ju öelda,et vähemalt suurem osa hävitati või siis vallutati juba sõja puhkedes ära!
1942 kuni 1944 toodeti umbes 31000 tanki T-34/76!
ja kuni 1945 aastani toodeti umbes 23 000 T-34/85 tanki.
Ning umbes 3000 JS tüüpi tanki.
Et nagu siis kuskil 60-70 000 tanki oli kokku punaarmeel. Keskmiselt oli ülekaal siiski 2 kordne just tankide arvu poolest, vb isegi 3 kordne kuna saksamaa pidi ju aafrikas ning ka euroopas sõdima. Aga siinset foorumist uskudes polnud see ju mingi probleem, üks saksa mürsk ning üks vene tank lendab õhku kui ta veel kuskil pole ära lagunenud!
Samas kui T-34 poleks nii elementaare olnud oleksid ka kindlasti toodanugu numbrid väiksemad.
------
Pealegi toome 2 lihtsat näidet,ühe sakslaste ning teise venelaste poolelt.
Ühesõnaga alates 1942 aastat oli sõda kujunenud suureks taganemiseks moska alt berliinini. Ehk iga liikumatuks muutunud tanki pidi võimalikult kiiresti ära toimetama/remontima ja uuesti lahingusse saatma!
Nüüd kujutame üldiselt ette,et keskmine saksa armee masin kaalus umbes 20-25 tonni! Järelikult kui Tiger 1 läks kuskil põllul katki või siis tulistati katki siis tema suure kaalu tõttu(58 tonni!) pidi vähemalt kasutama 3x poolroomik sõidukit,kuna igasugused evakueerimis tankid praktiliselt puudusid või siis polnud mõeldud nii raskeks veoks mõeldud!
Tiger I kasutas Maybach-Olvar tüüpi käigukasti ja transmissiooni ehk siis kui mootor ei töötanud ei toimunud õlitust ja kasti sisu lihtsalt riknes ära!
Ehk pidi roomiku veotähikult maha võtma ja lihtsalt ümber tugirataste kokku tõmbama! Ja kujutage ette kuskil kuulirahe all kui liigub plekist ja presendist "soomusega" 3 x masina kolonn,kes peab hakkama siis veel roomikuid ümber lappama??!!!
Lihtne on küsida,miks teist Tiigrit või Panthrit ei saadeta hoopis? 1. Tiiger oli liiga jõuetu ning piisavalt kehva maastikuläbitavusega üksindagi kulgedes ja nende arv liiga väike,et minna pukseerima kedagi! Pealegi kuna mootori ülekuumenemise oht oli suur siis oli teiste vedamine üldsegi keelatud !
Panter oli konstruktsioonilt nii nõrk,et peaülekanded purunesid juba kohapeal järsemaid pöördeid tehes rääkimata siis kellegi pukseerimisest ja samuti kasutas samat tüüpi ehk siis kui mootor ei podise ei õlita süsteemiga ülekannet!
Teist Tiiger 2 vedas ainult teine omasugune ära ja jumal teab kui vaevaliselt.140 tonni kohta siis ainult 700 HP !
Ühesõnaga kui Tiiger lasti kuskil liikumatuks ehk mehhaaniline vigastust või siis meeskond sai surma või hoopis lõppes kütus jne siis sinnapaika ta enamasti jäigi....
--
Nüüd räägime punaarmee tegevusest,nimelt T-34 oli kõige levinud tank,omades kaalu keskmiselt 30 tonni. JS seeria umbes 15 tonni raskem seega mitte väga erinev.Kujutame nüüd siis ette,et kuski stepis saab T-34 mürsutabamuse mootoriruumi,pool meeskonda on ka surnud. Niih saadetakse siis teele tavaline T-34,millelt on tõstetud torn maha(et kergem oleks) ning on lisatud trosse ja plokke ning suure leviku tõttu jätkus neid tanke igale poole! Kuna T-34 oli tavaline mehhaaniline käigukast siis polegi miskit muud kui trossid külge ja käik välja võtta ning masinake ära tirida ning seda kõike teha soomus kaitse all!
Mõistate erinevust???
Väidetavalt kurski lahingust
3. poolroomik on jäänud pildilt välja,juba sellinne kolonn on kaugele märgata oma suuruse pärast!
------------
Täienduseks kaldsoomuse PEAMINE eesmärk ei ole mitte niiväga soomuse teoreetiline suurendamine vaid hoopis see,et mürsk "põrkab ära".Ning mismoodi luuk on nõrgem ülejäänud plaadist kui paksus on sama ning kinnitus on piisavalt tugev,et ennem lendab mürsk läbi luugi kui luugiga koos??!! Ära lahmi tühja.
Väike pilt Soomest.Ühesõnaga tabamusesed nr1 on 100mm AP moon ja nr 2 100mm AP moon kui suure nurga tõttu "minema põrkanud" vagu!
Tabamus nr 9 on juba 100mm HEAT moon,mis ei põrkunud enam ära kuna oli liiga väike kumerus!
Üldiselt on T-55 torn altäärest umbes 40% paksem kui kõrgemalt!See on hea ja lihtne näide kaldsoomusest.
Siin pildil on siis tabamused nr6 SU-57-2 AP lasud! Hinnake lohkude sügavust vastvalt sellele kas oli sirge või siis kaldus pind.
Sügavalt kahtlen,et just asjade ümberpaigutuse pärast rohkem ruumi oli! Pigem ikka mahukamana ehitatud korpuse tõttu.T-62 kirjutas:T-34 ruumijaotus pärines eelkäiatelt (sealhulgas 1938 aasta projektid A-20 ja A-32, hilisem T-32), ei hakatud midagi uut katsetama, sest selliseid oli juba toodetud. Samas on selline agregaatide paigutus ruumiliselt väga ebaotstarbekas. Saksa masinatel kasutatu jättis rohkem vaba ruumi, seega oli ka meeskonnal mugavam tegutseda.
Üleüldse on T-34 tootmisse jõudmine üks suur juhuste kokkulangemine.
Mootori asukohast. Kuna Eesti kaitseväel tankid puuduvad, siis ilmselt puudub seal ka selle alane terminoloogia. Selle pärast lähtun NL-i armee omast. Tanki korpuses on üldjuhul kaks osa:
1. Lahinguosakond e. meeskonnaruum
2. Mootoriruum, mis klassikalise ülesehituse korral on koos transmissiooniga.
Need saavad paikneda üks ees ja teine taga või vastupidi, ja on eraldatud teineteisest vahesinaga. On ka erandeid, kus juht paikneb ülejäänud meeskonnast eraldi. Torn on meeskonna ruumi osa.
Tahtsin öelda, et tanki puhul räägitakse meeskonnaruumist ja mootoriruumist, mitte mootori asukohast. Umbes, et kas Ferrary on kesk- või tagamootriga.
Pole nüüd just mõtet hakata Panzer 4 joonise pärast tonti seinale maalima!
Üldiselt on siin paar head tarka mõtet juba Kapten Trummil kirja pandud,ei maksa neid üle korrata. http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 9435#59435
WotS
Kas sa istuksid T 34 ja sõidaksid sellega ka lahingusse?
Ja mitte massina vaid lahingusse kus seis on 1 : 1. Ja vastas oleks näiteks Panther või kas või Panzer 4
Kas sa istuksid T 34 ja sõidaksid sellega ka lahingusse?
Ja mitte massina vaid lahingusse kus seis on 1 : 1. Ja vastas oleks näiteks Panther või kas või Panzer 4
Me oleme ju siin, et isamaad kaitsta. Aga prantslased on ju ka siin, et oma isamaad kaitsta. Kellel siis õigus on?
Erich Maria Remarque “Läänerindel muutuseta”
Erich Maria Remarque “Läänerindel muutuseta”
Hmm, kuidagi suureks segapudruks kisub, kuna pole võimalik hõlmata hõlmamatut... Kuna sõja käigus toimus sõjatehnika arengus ja seda eriti tankidel, väga suur kvalitatiivne hüpe, siis tuleks ilmselt võrdlusi teha periooditi? Muidu tuleb nii, et üks räägib aiast, teine aiaaugust - 76 mm ja 85 mm kahuriga T-34 -sid ikkagi ühte patta panna ei saa.
Samas on ka üldisemat sorti momendid, nagu soomuse kaldenurk, mis kogu tootmisprotsessi käigus ei muutunud, kuid kaldus soomuse efektiivsust ei tohiks ka üle tähtsustada: tihtipeale tuuakse tõestuseks saksa poole ettekanded T-34 -dega kohtumisest 41 aastal. Kuid nendesse tuleks suhtuda kriitiliselt - esiteks kipuvad need olema emotsionaalsed, aga teiseks on need ettekanded läbinud nõukaaegse revideerimise, neid on lühendatud, kuid kui lugeda ettekande lõppu siis on järeldus tavaliselt üks: pihtasaanud T-34 löödi siiski rivist välja.
Kaldus soomus nägi teoorias kena välja küll, kuid kas ta ka kaitset samavõrra suurendas, kui paberil, on juba iseasi: juba 41 aastal hakkasid sakslased aktiivselt kasutama spets otsikutega soomustläbistavaid mürske, 50 mm mürsule keevitati tugevalt karastatud otsik, 37 mm mürsud said ebaühtlase karastuse. Sellise töötluse saanud mürsud pöörasid ennast soomusega kokkupuute momendil kalde suunas - normaliseerusid, mis kergendas tunduvalt soomuse läbistamist. Kusjuures läbilöögist jäänud auk oli soomuse pinnaga praktiliselt risti, justnagu oleks tulistatud kõrgendikult. Samas märkis remonti toodud T-34 -sid uurinud komisjon, et rikošetti läinud mürskudest jäänud libisemisjälgi oli vaid mõni üksik. Pole ka liigne meenutada, et sarnaste mürskude tootmiseni jõuti N.Liidus alles pärast sõda.
Kuna see 37 mm mürsuga T-34 soomuse läbistamine võib tunduda veidi uskumatu, siis toon ära paar arvu: 1941 aasta 9. oktoobrist kuni 15 märtsini 1942 remonti toodud T-34 ja KV-delt leiti 21 tankil kokku 43 soomuse läbistanud 37 mm mürsu tabamust.
Asi kiskus jamaks, mistõttu võeti Riikliku Kaitsekomitee poolt 1941 aasta detsembris vastu otsus (No 1062) alustada 1942 aasta 15 veebruarist 60 mm paksuse esisoomusega T-34 -de tootmist. Kuid kuna metallurgiatehased ei onud koheselt suutelised 60 mm soomusterasest plaati valtsima, siis tehti tankitehastele ettekirjutus varustada väljalastavad tankid 10-15 mm paksuse lisasoomusega. Kuid juba 1942 aasta 23 veebruaril tühistas komitee oma otsuse, kuna 60 mm paksusega soomusplaadi tootmise alustamine ei olnud antud hetkel lihtsalt reaalne.
Kuid lisasoomusega varustatud T-34 -sid valmistasid Stalingradi ja Sormovo tehased 42 aasta märtsi alguseni, kuni kogunenud varud otsa said. Sormovo tehases valati ka kaheksa 75 mm paksuse seinaga torni, mis tankidele monteeritult ka rindele jõudsid.
Edasi läks kõik ikka sellesama 45 mm soomusega.
Urmas.
Samas on ka üldisemat sorti momendid, nagu soomuse kaldenurk, mis kogu tootmisprotsessi käigus ei muutunud, kuid kaldus soomuse efektiivsust ei tohiks ka üle tähtsustada: tihtipeale tuuakse tõestuseks saksa poole ettekanded T-34 -dega kohtumisest 41 aastal. Kuid nendesse tuleks suhtuda kriitiliselt - esiteks kipuvad need olema emotsionaalsed, aga teiseks on need ettekanded läbinud nõukaaegse revideerimise, neid on lühendatud, kuid kui lugeda ettekande lõppu siis on järeldus tavaliselt üks: pihtasaanud T-34 löödi siiski rivist välja.
Kaldus soomus nägi teoorias kena välja küll, kuid kas ta ka kaitset samavõrra suurendas, kui paberil, on juba iseasi: juba 41 aastal hakkasid sakslased aktiivselt kasutama spets otsikutega soomustläbistavaid mürske, 50 mm mürsule keevitati tugevalt karastatud otsik, 37 mm mürsud said ebaühtlase karastuse. Sellise töötluse saanud mürsud pöörasid ennast soomusega kokkupuute momendil kalde suunas - normaliseerusid, mis kergendas tunduvalt soomuse läbistamist. Kusjuures läbilöögist jäänud auk oli soomuse pinnaga praktiliselt risti, justnagu oleks tulistatud kõrgendikult. Samas märkis remonti toodud T-34 -sid uurinud komisjon, et rikošetti läinud mürskudest jäänud libisemisjälgi oli vaid mõni üksik. Pole ka liigne meenutada, et sarnaste mürskude tootmiseni jõuti N.Liidus alles pärast sõda.
Kuna see 37 mm mürsuga T-34 soomuse läbistamine võib tunduda veidi uskumatu, siis toon ära paar arvu: 1941 aasta 9. oktoobrist kuni 15 märtsini 1942 remonti toodud T-34 ja KV-delt leiti 21 tankil kokku 43 soomuse läbistanud 37 mm mürsu tabamust.
Asi kiskus jamaks, mistõttu võeti Riikliku Kaitsekomitee poolt 1941 aasta detsembris vastu otsus (No 1062) alustada 1942 aasta 15 veebruarist 60 mm paksuse esisoomusega T-34 -de tootmist. Kuid kuna metallurgiatehased ei onud koheselt suutelised 60 mm soomusterasest plaati valtsima, siis tehti tankitehastele ettekirjutus varustada väljalastavad tankid 10-15 mm paksuse lisasoomusega. Kuid juba 1942 aasta 23 veebruaril tühistas komitee oma otsuse, kuna 60 mm paksusega soomusplaadi tootmise alustamine ei olnud antud hetkel lihtsalt reaalne.
Kuid lisasoomusega varustatud T-34 -sid valmistasid Stalingradi ja Sormovo tehased 42 aasta märtsi alguseni, kuni kogunenud varud otsa said. Sormovo tehases valati ka kaheksa 75 mm paksuse seinaga torni, mis tankidele monteeritult ka rindele jõudsid.
Edasi läks kõik ikka sellesama 45 mm soomusega.
Urmas.
Asi selles ongi, et paksus võib küll sama olla, kuid isegi kui luuk esisoomusesse hermeetiliselt kinni keevitada, siis tugevusteooria lubab sellise koha tugevuseks maksimaalselt 80% tervikplaadi tugevusest...WotS kirjutas: Ning mismoodi luuk on nõrgem ülejäänud plaadist kui paksus on sama ning kinnitus on piisavalt tugev,et ennem lendab mürsk läbi luugi kui luugiga koos??!! Ära lahmi tühja.
Ent luuk selleks ongi, et juht saaks sealtkaudu sisse-välja ronida, kuna T-34 juhi luuki tornialusele plaadile teha ei saanud - tank oleks siis tüki maad pikemaks veninud ja sellega oleks manööverdusvõime väga kehvaks muutunud. Viimane oli niigi suhteliselt vilets, kui saksa tankidega võrrelda (mõeldud on siis roomiku toetuspinna pikkuse ja rööpe suhet), ainult Pantril oli see näitaja praktiliselt samasugune - 1,5.Luugiga oli asi sedasi, et kui sinna tabati, siis juht tavaliselt hukkus, aga juhtidega oli asi päris nutune: algselt neljakäiguline kast vajas hea väljaõppega juhti, kuna liikumise pealt käiku vahetada oli jõukohane ainult spetsile. Kiirkursustelt saabunud tegelased kasutasid järgmist "kavalust" - lahingu alguses võeti maha mootori pööretepiiraja, lükati sisse teine käik (mis ongi mõeldud tavatingimustes kohaltvõtmiseks) ja aeti diisli pöörded üle 2000, sel kombel saavutati kiirus kusagil 30 km/h, mis oli lahingu pidamiseks täiesti piisav. Kuid kiirust muudeti ju ainult gaasipedaali vajutamisega, ilma käike vahetamata. Sellisel tegevusel olid mootori ressursi jaoks päris nutused tagajärjed.
Pantril oli algselt juhi jaoks väike luuk, väljaspool lahinguolukorda sõitmisel kasutamiseks, kuid G versioonil loobuti sellestki, ainult kuulipritsi munakas jäi alles, ülejäänud plaat tehti nii ühes tükis kui võimalik. Ega seda siis hea elu pärast tehtud, ikka häda sunnil...
Kui nüüd võrrelda Pantrit eestpoolt T-44 -ga, siis torkab silma ilmne sarnansus - sama nurga alt tehtud fotodel oleks nagu kaksikvennad..
Ja mitte esialgset T-44 -ja, vaid samuti lõplikku versiooni T-44M. Algselt üritati juhi jaoks luuk ikkagi osaliselt esisoomusesse teha - kahuriliha pole ju venemaal kunagi eriti hinnas olnud, kuid hiljem tuli vist mõistus pähe ja T-44M esiplaat on vaata et puhtamgi kui Pantril: esimene kuulipilduja kinnitati liikumatult ja juht ise täristas, kui meelde tuli, sihtides kogu masinaga. Juhi jaoks säilis vaid kitsas vaatepilu soomusplaadis. Urmas.
Täienduseks kaldsoomuse PEAMINE eesmärk ei ole mitte niiväga soomuse teoreetiline suurendamine vaid hoopis see,et mürsk "põrkab ära".Ning mismoodi luuk on nõrgem ülejäänud plaadist kui paksus on sama ning kinnitus on piisavalt tugev,et ennem lendab mürsk läbi luugi kui luugiga koos
Jah, ma pole väitnudki, et mürsk koos luugiga sisse lendaks, kuigi M1940 seeria masinal see nii oli (vaata luugi konstruktsiooni).
Hiljem kui luugi konstruktsiooni muudeti, ei olnud see luuk, enam nii kergelt "sisse löödav" vaid nõrk.Mürsu tabamisel hajub mingi osa selle kineetilisest energiast soomusesse, ehk siis mida suurem on plaat seda suurem energia hajub, lisaks on esisoomuse plaat mingil määral elastne.Juhi luuk oli väike ja liiga väikese toetuspinnaga et energiat hajutada, lisaks olid nii väikesele pinnale lõigatud avad juhi periskoobile.Tabanud mürsk lõi luugu praguliseks ja lendas luugist läbi. Tabamus luugi alla serva rebis luugi lahti, tabamus luugi külgedele rebis luugi eest.
Mis selles kasutaja Andruse pildis nii raske mõista on. Punase värviline on vertikaalne soomus ja sinise värviline on kaldsoomus.Et katta sama suurt ala nagu vertikaalsoomus, peab kaldsoomuse plaat olema pikem.Et saavutada sama kaalusuhet kui vertikaalse soomusega tank, peab kaldsoomus olema õhem.
Seda kas mürsk põrkub soomuselt või mitte ei ole võimalik ennustada.Üks tegur on tõesti soomuse kaldenurk, teine ja vägatähtis tegur, on soomuse reaalne vastupidavus (paksus). T-55 tornil näeb nii ilusaid rikošeti jälgi suuresti tänu sellele, et T-55 torni esisoomus on ca 200mm reaalset paksust ja küljesoomus ca 150mm reaalset paksust. Kuna t-34/85 samad näitajad olid vastavalt 90mm ja 75mm ja esisoomus oli T-34 aga hoopis 45mm.
Ehkki nurk (60.kraadi) oli suur, ei omanud 45mm soomus piisavat vastupidavust, et mürsku rikošeti sundida.
ja mitu protsenti moodustasid need augud imepärasest kaldus esisoomusest? Kas ikka on mõtet rääkida üldse, et kaldus esisoomus pakkus mingit head kaitset, kui oli suur võimalus, et tabamus tuleb kas ühte või teise nõrka kohta (või selle lähedale, mis on samamoodi nõrgestatud)?WotS kirjutas:Peale kuulidilduja ning juhiluugi muid auke polnud ju.
Lisaks, "unustasid" ära mainida ka kolmanda nõrga koha esisoomuses: kahe esiplaadi ühenduskohta pandi üks valatud jupp, mis samuti ei pakkunud kaitset isegi 37 mm tankitõrjekahuri vastu.
Tundub, et lihtsalt kopeeriti käsu korras FCM-36 soomuskeret, ilma asja mõttest aru saamata
ps.
ja õpi tsiteerima, tohman
Vastupidavus sõltub kindlasti soomusplaadi pindalast, aga mõned arutlevad, nagu koosneks tank ainult külgedest, ei põhja ei ülemisi soomusplaate.
Ma arvan, et kaldu asetatud soomuse eelise nullis lihtsalt materjali halb kvaliteet. Oli siis põhjuseks tooraine, tehnoloogia või tootmistingimused.
Saksa tsementeritud 32mm soomus osutus katsetel võrdseks vene 44mm homogeense soomusega.
Miks siis saksa hilisemad masinad tulid kaldus esisoomusega? Lihtsalt mood oli selline või?
P.S. Võiks teemat mitte risustada üksteise sõimamisega.
Ma arvan, et kaldu asetatud soomuse eelise nullis lihtsalt materjali halb kvaliteet. Oli siis põhjuseks tooraine, tehnoloogia või tootmistingimused.
Saksa tsementeritud 32mm soomus osutus katsetel võrdseks vene 44mm homogeense soomusega.
Miks siis saksa hilisemad masinad tulid kaldus esisoomusega? Lihtsalt mood oli selline või?
P.S. Võiks teemat mitte risustada üksteise sõimamisega.
Niiih.Võtsin peast kahe käega kinni kui lugesin vahepealsed postitused läbi.
1. Ma valiks ka Pantri,Tiigri kui peaksin ise lahingusse minema! Aga kui peaksin näiteks armeed ülesse ehitama siis oleks ju kokkuvõtteks tunduvalt efektiivsem T-34 tüüp tank. IIMS oli ju väga laia idarindega kus isegi maailma parima tankiga oleks vähe teha olnud kui sul on mitme tuhande kilomeetri laiune rindejoon ning igasse kohta lihtsalt ei jätku! Teadagi värk,et lihtsamat ja odavamat tanki saab suuremates numbrites toota ning vastupidi! Ennem kui tank jõudis lahingusse pidi ju tegema ära järgmised asjad: selle projekteerima,katsetama,tootma,rindele toimetama,meeskonnad välja õpetama,kütuse ja varuosadega varustama. Nendes kõikides jäid saksa tankid sügavalt maha.
2. IIMS ajal toodeti ainult 20 000 T-34/85 tanki,aga mis siis ikkagi lõi Saksa armee soomusjõud,mida oli väidetavalt umbes 75% itta paisatud??
30 000 "kehvaloomulist" T-34/76 seda ometi teha ei saanud,ning igasugused JS-2 tankid lihtsalt kiirendasid tagasitõmbumist Berliini!
Ning ärge unustage,et üldiselt öeldi rünnaku puhul peab olema vähemalt 3x kordne ülekaal,kuid numbreid vaadates olid ainult 2x!
Sakslastel oli ju lihtne miineerida ning varitsusi ülesse seada,millesse vandid sisse sõitsid.
3. Mis asja te jahute sellest,et T-34/76 tanki esiosas kus oli ümmargune vahe "tükk" või 37mm läbi lasta. Jooniseid uurides oli see silmajärgi umbes 2x paksem kui esiplaat muidu! T-34/85 ja ka väga hilistel 76mm mudelitel oli lihtsalt 2x plaati omavahel kokkukeevitatud.
4. Siin te räägite veel,et kaldsoomus oli punaarmees lihtsalt selle tõttu,et käsk oli käsk ning kokkuvõtteks oli see puhas jama. Samas huvitav,miks üldse siis kõik "uuemad" Saksa tankid kasutasid seda ning ka paljud muud soomusmasinad nägid peale uuendamist enam mitte nii väga telliskivi moodi välja?? Ühejuhul oli lollus ning teisel juhul hoolikalt kaalutletud parim lahendus.
5. T-34 oli võimatu kaotada ära esiplaadis olevat sõitja luuki kuna torn oli nii ette nihutatud!
-----
Kahjuks on mul vaid T-54 torni hästi detaline ning seletatud paksustega joonis.Väidetavalt suurendati T-55 puhul seda,aga täpselt kuskohas ning kui palju ei tea.
Igatahes üldiselt oli torn küljepealt umbes 160mm paks ning ülevalt 38mm.
Koht kust 100mm AP ära "põrkas" oli umbes ainult 100mm paks.Umbes selle pärast kuna need kõiguvad paar mm.
1. Ma valiks ka Pantri,Tiigri kui peaksin ise lahingusse minema! Aga kui peaksin näiteks armeed ülesse ehitama siis oleks ju kokkuvõtteks tunduvalt efektiivsem T-34 tüüp tank. IIMS oli ju väga laia idarindega kus isegi maailma parima tankiga oleks vähe teha olnud kui sul on mitme tuhande kilomeetri laiune rindejoon ning igasse kohta lihtsalt ei jätku! Teadagi värk,et lihtsamat ja odavamat tanki saab suuremates numbrites toota ning vastupidi! Ennem kui tank jõudis lahingusse pidi ju tegema ära järgmised asjad: selle projekteerima,katsetama,tootma,rindele toimetama,meeskonnad välja õpetama,kütuse ja varuosadega varustama. Nendes kõikides jäid saksa tankid sügavalt maha.
2. IIMS ajal toodeti ainult 20 000 T-34/85 tanki,aga mis siis ikkagi lõi Saksa armee soomusjõud,mida oli väidetavalt umbes 75% itta paisatud??
30 000 "kehvaloomulist" T-34/76 seda ometi teha ei saanud,ning igasugused JS-2 tankid lihtsalt kiirendasid tagasitõmbumist Berliini!
Ning ärge unustage,et üldiselt öeldi rünnaku puhul peab olema vähemalt 3x kordne ülekaal,kuid numbreid vaadates olid ainult 2x!
Sakslastel oli ju lihtne miineerida ning varitsusi ülesse seada,millesse vandid sisse sõitsid.
3. Mis asja te jahute sellest,et T-34/76 tanki esiosas kus oli ümmargune vahe "tükk" või 37mm läbi lasta. Jooniseid uurides oli see silmajärgi umbes 2x paksem kui esiplaat muidu! T-34/85 ja ka väga hilistel 76mm mudelitel oli lihtsalt 2x plaati omavahel kokkukeevitatud.
4. Siin te räägite veel,et kaldsoomus oli punaarmees lihtsalt selle tõttu,et käsk oli käsk ning kokkuvõtteks oli see puhas jama. Samas huvitav,miks üldse siis kõik "uuemad" Saksa tankid kasutasid seda ning ka paljud muud soomusmasinad nägid peale uuendamist enam mitte nii väga telliskivi moodi välja?? Ühejuhul oli lollus ning teisel juhul hoolikalt kaalutletud parim lahendus.
5. T-34 oli võimatu kaotada ära esiplaadis olevat sõitja luuki kuna torn oli nii ette nihutatud!
-----
Kahjuks on mul vaid T-54 torni hästi detaline ning seletatud paksustega joonis.Väidetavalt suurendati T-55 puhul seda,aga täpselt kuskohas ning kui palju ei tea.
Igatahes üldiselt oli torn küljepealt umbes 160mm paks ning ülevalt 38mm.
Koht kust 100mm AP ära "põrkas" oli umbes ainult 100mm paks.Umbes selle pärast kuna need kõiguvad paar mm.
Ühinen T-62 märkusega, et foorumit pole vaja risustada üksteise sõimamisega. Kahjuks on väga suur osa kasutaja Tohman postitustest kaasfoorumlaste tsitaadid, millele on lisatud targutavaid küsimusi ja vürtsikaid pilkeid. Ja need häirivad kordades rohkem, kui WotS-i või mõne teise foorumlase veidi konarlikud IT oskused.
Foorum ongi ju selle jaoks, et mõttekaaslastega mõne teema üle arutleda ning ka väidelda. Oma (tõestamata) teadmistega pole mõtet ärbelda, parem räägi siis asjast ja seleta ka teistele, kui juba nii tark oled.
Foorum ongi ju selle jaoks, et mõttekaaslastega mõne teema üle arutleda ning ka väidelda. Oma (tõestamata) teadmistega pole mõtet ärbelda, parem räägi siis asjast ja seleta ka teistele, kui juba nii tark oled.
Kõik, mis toimub praegu, on minuti pärast juba ajalugu
Vene keelt valdavaile üks materjal, mille algusess on juttu Saksa II MS aegse suurtükiväe soomustläbistavast moonast:
http://armor.kiev.ua/ptur/weapon/tank_p ... le-70.html
Siin näeb ka rikošetivastast otsakut. Nõukogude suurtükiväes tulid sellised otsakud laiemalt kasutusele osadel 100 mm soomustläbistavatel mürskudel.
http://armor.kiev.ua/ptur/weapon/tank_p ... le-70.html
Siin näeb ka rikošetivastast otsakut. Nõukogude suurtükiväes tulid sellised otsakud laiemalt kasutusele osadel 100 mm soomustläbistavatel mürskudel.
esiteks, WotS on mitu korda vahele jäänud valetamisega, sellise tegelase vastu ei ole mingit austust kahjuks ja ei tule ka.asjaajaja kirjutas:Ühinen T-62 märkusega, et foorumit pole vaja risustada üksteise sõimamisega.
loomulikult, sellised asjad häirivad, kui ei saa sügavamõttelise näoga jama suust välja ajada, ilma et keegi sinu üle irvitaks. Ma olen tähele pannud, et see irvitamine mõjubki kõige parema vastumürgina lollusele (vabandust, taastuvale loodusvarale)tsitaadid, millele on lisatud targutavaid küsimusi ja vürtsikaid pilkeid.
.Kui sa minu vanemaid postitusi vaataksid, siis näeksid üllatusega, et normaalsete inimestega, kes argumentideta lauslollust suust välja ei aja, läheb mul suhtlemine päris viisakalt.
mind jälle häirib kaasfoorumlaste peale kõrge kaarega kusemine, mida oma postituse üheks segapudruks, kus ei saa aru, mis on tsitaat, mis postitaja oma jutt, kokkukeeramine kahtlemata on. Kui inimene ei suuda mõne aastaga ära õppida isegi korralikku tsiteerimist, siis tekib küsimus, miks ta tankide teemal sõna võtab.Ja need häirivad kordades rohkem, kui WotS-i või mõne teise foorumlase veidi konarlikud IT oskused.
väitlemisest ja arutlemisest on meil ilmselt erinev arusaam, mina olen harjunud, et oma sõnu argumentide ja viidetega kinnitatakse.Foorum ongi ju selle jaoks, et mõttekaaslastega mõne teema üle arutleda ning ka väidelda.
Aga sa küsi julgelt, mis arusaamatuks jäi, olen lahkelt nõus lahti kirjutama (koos allikaviidetega) ja ma luban, et need seletused ei tule sellised nagu näiteks see:parem räägi siis asjast ja seleta ka teistele, kui juba nii tark oled.
Mis asja te jahute sellest,et T-34/76 tanki esiosas kus oli ümmargune vahe "tükk" või 37mm läbi lasta. Jooniseid uurides oli see silmajärgi umbes 2x paksem kui esiplaat muidu!
Venelastel oli Teises maailmasõjas kokku kasutada üle 90000 peale 1940 aastat toodetud tanki ja SU'd, kui lisada sellele arvule veel enne 1940'nendat toodetud, kuid 41'veel relvastuses olnud tankide arv, siis tõuseks vene tankide arvukus isegi 100-105000 tanki ja SU'ni.Ning kas siis punaarmeel ikka oli nii meeletud tankide ülekaal sõja ajal tegelikult?
Sakslased tootsid ja konvertisid alates 30'nendate keskelt ca 50000 tanki, STUG'i, tankitõrjetanki ja iseliikuva suurtüki (koos Pz II'ga).
90000.masinat on moodustunud järgnevatest masinatest T-34/76, T-34/85, SU-76, SU-85, SU-100, SU-122, SU-152, KV-1, KV-1S, IS-seeria ja Lend-Leasi abil saadud tankid.Võrreldes selle seltskonnaga on Pz I, II ja III juba ilmselgelt vananenud, lisaks kaotati palju masinaid Prantsusmaa Poola ja Aafrika kampaaniates.Põhimõtteliselt võis sakslastel olla kasutada ca 30000 masinat, millest 75% on 22500 masinat, ehk siis täpselt 4X vähem kui venelastel.
Tuleb veel arvestada sellega et Lääne liitlased ehitasid ka üksjagu tanke, ligi 70000. Mis tähendab, et Liitlaste peale 1940 aastat toodetud tankide hulk ületas 3X Saksamaa kogutoodangut. Peale 1940.aastat toodetud masinaid olid sakslastel 6-8X vähem kui liitlastel.
Andrus,hakkame jälle algusest pihta.Loodan,et suudad end valitseda mitte hakata tahtlikult leidma vigu ning näha asju seal kus neid lihtsalt pole!
1. Kust sa võtad siis 100% surmkindla teadmise,et 2soomusplaadi vahel olev ümara äärega "liite plaat" on kaitsetu isegi 37mm kahuri vastu??
Nagu jooniseid uurides on see koht üldse pakseim terve T-34/76 peale!
2. Lihtsalt üldiselt rääkides erinevate Saksa kahurite läbistusvõimest.
Võtsin ühe raamatu ette ning lugesin läbi ja sain esmapilgul uskumatud numbrit. 37mm PAK 65mm ja 50mm PAK tervelt 115mm ning seda veel lausa 500M pealt! Võtsin ka kuulsa Tiigri 8.8cm L56 kahuri ette,170mm sain vastuseks. Natukene üllatav kuid tegelikult mitte nii hiilgav,nimelt need arvud saadi ainult volfram karbiidi kasutavate mürskudega,volframist oli aga sõja ajal väga suur puudus tervel Saksamaal! Ja tavaline laialt levinud mürsk oli umbes 2x kehvem.
Miks siis sakslased üldse uuendasid oma PAK 37,kui see teoreetiliselt tulistas iga nurga alt T-34 läbi 500M pealt?? PAK 38ga oli võimalik täpselt sihtides kas kandilisse torni või siis küljeplaati,mis oli 90kraadi all täiesti edukalt hävitada!
Pealegi kui jätta kõrvale igasugused nö stepilahingud siis oli keskmine distant üksteiseiga umbes 300-500 meetrit ainult ja seal ei omanud enam parem Saksa optika ju tähtsust.
Räägin ühe väikse loo,nimelt tehti külma sõja ajal euroopas aastatel kas 1970 või 1980 väike uurimus ning avastati,et umbes Lääne ja NSL piiri alades kus toimuks väidetav sõjaline konflikt oli umbes 80% maalast ainult nähtavusega umbes 400M ja ülejäänud 20% kuskil 1500-2000m. Seega ei omanud Lääne tankide pea 1K kaugemat laskekaugust vitaalset tähtsust(1500m siis 2500m vastu).
---
Juttu on palju veel aga ma ei viitsi kirjutada....
ei omanud
1. Kust sa võtad siis 100% surmkindla teadmise,et 2soomusplaadi vahel olev ümara äärega "liite plaat" on kaitsetu isegi 37mm kahuri vastu??
Nagu jooniseid uurides on see koht üldse pakseim terve T-34/76 peale!
2. Lihtsalt üldiselt rääkides erinevate Saksa kahurite läbistusvõimest.
Võtsin ühe raamatu ette ning lugesin läbi ja sain esmapilgul uskumatud numbrit. 37mm PAK 65mm ja 50mm PAK tervelt 115mm ning seda veel lausa 500M pealt! Võtsin ka kuulsa Tiigri 8.8cm L56 kahuri ette,170mm sain vastuseks. Natukene üllatav kuid tegelikult mitte nii hiilgav,nimelt need arvud saadi ainult volfram karbiidi kasutavate mürskudega,volframist oli aga sõja ajal väga suur puudus tervel Saksamaal! Ja tavaline laialt levinud mürsk oli umbes 2x kehvem.
Miks siis sakslased üldse uuendasid oma PAK 37,kui see teoreetiliselt tulistas iga nurga alt T-34 läbi 500M pealt?? PAK 38ga oli võimalik täpselt sihtides kas kandilisse torni või siis küljeplaati,mis oli 90kraadi all täiesti edukalt hävitada!
Pealegi kui jätta kõrvale igasugused nö stepilahingud siis oli keskmine distant üksteiseiga umbes 300-500 meetrit ainult ja seal ei omanud enam parem Saksa optika ju tähtsust.
Räägin ühe väikse loo,nimelt tehti külma sõja ajal euroopas aastatel kas 1970 või 1980 väike uurimus ning avastati,et umbes Lääne ja NSL piiri alades kus toimuks väidetav sõjaline konflikt oli umbes 80% maalast ainult nähtavusega umbes 400M ja ülejäänud 20% kuskil 1500-2000m. Seega ei omanud Lääne tankide pea 1K kaugemat laskekaugust vitaalset tähtsust(1500m siis 2500m vastu).
---
Juttu on palju veel aga ma ei viitsi kirjutada....
ei omanud
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 13 külalist