Gaas hajub sõidu peal laiali.
Igasugused nuiad ja ketid aga kipuvad olema igal pool taskutes peidus. Aga rattapump on raami vahel ja käib välja sekundiga.
(Kui jutt ei ole kellegi igapäevasest ühesugusest rattamarsruudist, kus iga päev koertega jageletakse, siis oleks kül spetsiaalset varustust vaja.)
Üks efektiivne vahend on veel uusaastapaugukas, selline suurem ja tummisem, mille tõmbad tikutoosi seljaga kärssama ja viskad käest.
Tartus Kruusamäe tänaval elas üks hundikoer, kellel oli komme vaikselt passida, kuni inimene aiaväravani jõudis, siis ta ajas pea ootamatult värava vahelt välja ja kukkus lõugama või kui ulatas, siis hammustas ka. Paar korda ehmatas mindki, viimane kord, kui aastavahetuse aegu sai jälle vanemaid külastama mindud, oli mul paar paugukat kaasas. Ja oli ka meeles, mis teatud aiavärava juures juhtuma hakkab. Ja aimasin põõsaste vahel varjunud koera siluetti kah. Kostis kaks vihast haugatust, valju kõmakas, niutsumine ja küüntekibin lumest roogitud betoonrajal väravast toaukseni. Koer on täiesti elus ja terve aga viimasel ajal pole kuulda olnud, et ta kedagi hammustand oleks.
Ja üks sarnane asi juhtus ka kuskil Annelinnas ühe sõbra kodu lähedal. Alati, kui sõbrale külla läksin, ehmatas mind üks taskukoer, kes luuras lahtisel aknal kardina taga ja kui ma akna alla jõudsin, hüppas aknalauale ja kukkus vihaselt lärtsuma. Üks kord oli ta mul meeles, nägin teda ka luuramas ja kui tema hüppas, siis hüppasin ka mina, käed laiali ja röökides, akna alla talle vastu. Kuts kadus sellise ruigamisega, nagu oleks ma talle labidaga andnud, toast kostis veel hea mitu sekundit klirinat ja mürinat, ise nägin, kuidas kardinapuu kukkus, sest põgenev piitsu oli miskitpidi sellesse takerdunud...
Baskerville'ide koer (ja muud agressiivsed lojused)
Vaid Siil mu kõrval lebas siin. Ta suri ammu.
[img]http://www.soobel.planet.ee/TGMB.gif[/img]
[img]http://www.soobel.planet.ee/TGMB.gif[/img]
Ehk mu paps ei pahanda, kui ma tema ja ta tuttavate kogemust 60-date lõpust/70-date algusest vahendan.
Sel ajal ehitati Tõraverre observatoorium ja ülikool saatis vastsed astrofüüsikud, minu isa sealhulgas, uude teadusasutusse karjääri tegema. Kõik oli uus, koguni nii uus, et korralikke juurdepääsuteid ei olnud, sestap olid hilises eas nohikud - varases eas teadlased sunnitud kasutama igasuguseid põlluääre teid, et rongipeatusest observatooriumini jõuda. Üks selline kassirada läks läbi taluhoovi, mida valvas üks kuri krants, kes oli kettipidi kahe posti vahele veetud trossiliini külge aheldatud. Geniaalne idee, koeral jooksuruumi palju rohkem kui niisama toikaga maasse löödud keti otsas oleks olnud. Enamasti koer magas hommikuse rongi ajal ja noorprofessorid hiilisid läbi taluhoovi. Mõnikord said nad ehmatuse osaliseks, mõnikord läks ka mõni püksisäär. Lõpuks muutusid professorid nii ülbeks, et hakkasid koera üles ehmatama, kui olid koera tegevusraadiuse juba turvaliselt läbinud. Ja mis koer tegi? Pani lõrinal rahurikkuja poole punuma, kuni kett otsa sai ja kuna keti teine ots oli kõrgel trossiliini küljes, tõusis koer hooga mitme meetri kõrgusele õhku. Sellest kujunes lõpuks noorteaduritele igahommikune meelelahutus. Päris laboratoorsete töödeni, et mis ilmaga kui kõrgele koer tõuseb, ei jõutud. Koer jooksid murusse sügava raja lõpuks sisse ja sinna tegevusraadiuse piirile kerkis midagi trampliini moodi isegi.
Ent ühel hommikul juhtus midagi tavatut. Üks professorihakatis jõudis taas koera tegevusraadiusest välja ja viskas õunasüdame kuuti, kus koer magas. Jälle välkuvad käpad, hambad ja lärin, aga... Koeral polnd rihma kaelas! Mehike seadis juba vaimu valmis ja mõtles, kus seal vastses observatooriumis sidet ja plaastreid leidub... aga taas juhtus midagi tavatut: kui koer oma porise trampliini juurde jõudis, kus ta pidi teoreetiliselt õhku tõusma, jäi kõik vaikseks. Koer jäi lihtsalt rumala näoga oma mullakuhja otsa vahtima!
Ise ma täitsa usun seda jutustust, kuna olen ise ka midagi sarnast näinud: Tartu lähedal raudtee ääres ühe suvila juures elas ketikoer, kes möödasõitvaid ronge tervitas alati haukudes ja keti raadiuse piiri mööda ringi joostes. Sealgi oli sügav ringikujuline vagu mullasse joostud. Ja nägin seda koera mitmeid kordi sama ringi jooksmas ilma ketita, kett vedeles kuudi katusel koos kaelarihmaga hunnikus. Aga koer lidus ringi nagu oleks tal kett kaelas.
Sel ajal ehitati Tõraverre observatoorium ja ülikool saatis vastsed astrofüüsikud, minu isa sealhulgas, uude teadusasutusse karjääri tegema. Kõik oli uus, koguni nii uus, et korralikke juurdepääsuteid ei olnud, sestap olid hilises eas nohikud - varases eas teadlased sunnitud kasutama igasuguseid põlluääre teid, et rongipeatusest observatooriumini jõuda. Üks selline kassirada läks läbi taluhoovi, mida valvas üks kuri krants, kes oli kettipidi kahe posti vahele veetud trossiliini külge aheldatud. Geniaalne idee, koeral jooksuruumi palju rohkem kui niisama toikaga maasse löödud keti otsas oleks olnud. Enamasti koer magas hommikuse rongi ajal ja noorprofessorid hiilisid läbi taluhoovi. Mõnikord said nad ehmatuse osaliseks, mõnikord läks ka mõni püksisäär. Lõpuks muutusid professorid nii ülbeks, et hakkasid koera üles ehmatama, kui olid koera tegevusraadiuse juba turvaliselt läbinud. Ja mis koer tegi? Pani lõrinal rahurikkuja poole punuma, kuni kett otsa sai ja kuna keti teine ots oli kõrgel trossiliini küljes, tõusis koer hooga mitme meetri kõrgusele õhku. Sellest kujunes lõpuks noorteaduritele igahommikune meelelahutus. Päris laboratoorsete töödeni, et mis ilmaga kui kõrgele koer tõuseb, ei jõutud. Koer jooksid murusse sügava raja lõpuks sisse ja sinna tegevusraadiuse piirile kerkis midagi trampliini moodi isegi.
Ent ühel hommikul juhtus midagi tavatut. Üks professorihakatis jõudis taas koera tegevusraadiusest välja ja viskas õunasüdame kuuti, kus koer magas. Jälle välkuvad käpad, hambad ja lärin, aga... Koeral polnd rihma kaelas! Mehike seadis juba vaimu valmis ja mõtles, kus seal vastses observatooriumis sidet ja plaastreid leidub... aga taas juhtus midagi tavatut: kui koer oma porise trampliini juurde jõudis, kus ta pidi teoreetiliselt õhku tõusma, jäi kõik vaikseks. Koer jäi lihtsalt rumala näoga oma mullakuhja otsa vahtima!
Ise ma täitsa usun seda jutustust, kuna olen ise ka midagi sarnast näinud: Tartu lähedal raudtee ääres ühe suvila juures elas ketikoer, kes möödasõitvaid ronge tervitas alati haukudes ja keti raadiuse piiri mööda ringi joostes. Sealgi oli sügav ringikujuline vagu mullasse joostud. Ja nägin seda koera mitmeid kordi sama ringi jooksmas ilma ketita, kett vedeles kuudi katusel koos kaelarihmaga hunnikus. Aga koer lidus ringi nagu oleks tal kett kaelas.
Vaid Siil mu kõrval lebas siin. Ta suri ammu.
[img]http://www.soobel.planet.ee/TGMB.gif[/img]
[img]http://www.soobel.planet.ee/TGMB.gif[/img]
Minu kodust paarsada meetrit eemal, paneelmaja linnaosas, elab üks vanamemm, kes peaaegu 24/7 oma lahtise, hundikoera mõõtu krantsiga ringi armastab tiksuda. Mõnikord öösi purjus peaga kodu poole kakerdamas, näen seda peni koos mutiga, samuti hängib ta päevasel ajal ringi.
Ja mingi kuradi põhjuse pärast vihkas too krants minu kadunud koera. Kui vanamemm kodu kanti jõudis, käis peni 25m kaugusel minu akendest haukumas. Haukus pool tundi, enne kui memm ta ära ajas. Mutt ise on heatahtlik, aga lissalt veidi nõder.
Kui juhtusin oma koeraga jalutama, siis tuli ta juurde ja üritas minu (rihmas, kaelaketiga) koera rünnata. Noor spordipoiss, kergelt sadistlik, nagu ma olin, pidasin kaks kolm korda vastu.
Siis neljas päev, läksin jalutama nii, et ühes käes rusikasuurune jääkamakas. Krants tuli eemalt haukudes, jõudis laskeulatusse, sai kogu mu viha omale vastu ribisid. Kostis summutatud mütakas, peni käis lumme siruli, niutsatas ja jooksis seejärel üsna kaugele ära, majade taha. Ja nii hakkas ta liduma iga kord, kui mina silmapiirile ilmusin. Nüüd, 5 aastat hiljem, ei karda ta mind enam, aga ikkagi lähedale ei julge tulla, samal ajal kui teisi jalakäijaid armastab jälitada ja haukuda nende peale.
Mutiga rääkisin, siis ta olla selle koera kutsikana enda juurde võtnud, kuna omanikud peksid ja näljutasid teda.
kuule , aga aega on üksjagu möödunud, kuidas planguehitus kulgenud on?
Ja mingi kuradi põhjuse pärast vihkas too krants minu kadunud koera. Kui vanamemm kodu kanti jõudis, käis peni 25m kaugusel minu akendest haukumas. Haukus pool tundi, enne kui memm ta ära ajas. Mutt ise on heatahtlik, aga lissalt veidi nõder.
Kui juhtusin oma koeraga jalutama, siis tuli ta juurde ja üritas minu (rihmas, kaelaketiga) koera rünnata. Noor spordipoiss, kergelt sadistlik, nagu ma olin, pidasin kaks kolm korda vastu.
Siis neljas päev, läksin jalutama nii, et ühes käes rusikasuurune jääkamakas. Krants tuli eemalt haukudes, jõudis laskeulatusse, sai kogu mu viha omale vastu ribisid. Kostis summutatud mütakas, peni käis lumme siruli, niutsatas ja jooksis seejärel üsna kaugele ära, majade taha. Ja nii hakkas ta liduma iga kord, kui mina silmapiirile ilmusin. Nüüd, 5 aastat hiljem, ei karda ta mind enam, aga ikkagi lähedale ei julge tulla, samal ajal kui teisi jalakäijaid armastab jälitada ja haukuda nende peale.
Mutiga rääkisin, siis ta olla selle koera kutsikana enda juurde võtnud, kuna omanikud peksid ja näljutasid teda.
kuule , aga aega on üksjagu möödunud, kuidas planguehitus kulgenud on?
Planku on üleval nii palju kui materjali oli, 6m jäi kahjuks puudu. Aga see puuduolev jupp on kaugeimas aianurgas, kuhu perel praegu eriti asja pole. Kevadel ehitan edasi. Olemasolev plank(ca 13m) on nagu taeva õnnistus. Naispere julgeb jälle solgiämbrit kompostihunnikusse viima minna ja omal süda rahulikum kui laps aias mängib. Endal ka mõnus omaette toimetada, muru niita ja tiiki puhastada. Kuna naabripenid suuremat osa minu aiast enam ei näe, siis ei tunne selle vastu ka enam suuremat huvi. Mida sa umbsest 2,2m plangust ikka jõllitad. Korra oli mul oma koer lahti. Siis käis selles allesjäänud lõigus küll kõva ragistamine. Naaber tuli ka plangu tagant jõllitama et ega ma äkki tema kutsudele liiga ei tee!Takishi kirjutas:
kuule , aga aega on üksjagu möödunud, kuidas planguehitus kulgenud on?
Nüüd vaja laudu otsida, kuivatada, Pinotexiga võõbata ja paneelideks kokku klopsida.
Nimi on Basilio, kõuts Basilio!
Tore, et asi rahumeelselt lahenes.Basilio kirjutas:...Naispere julgeb jälle solgiämbrit kompostihunnikusse viima minna ja omal süda rahulikum kui laps aias mängib. Endal ka mõnus omaette toimetada, muru niita ja tiiki puhastada. Kuna naabripenid suuremat osa minu aiast enam ei näe, siis ei tunne selle vastu ka enam suuremat huvi.
Lõpp hea, kõik hea.
TÕDEONAJATÜTAR
Kevade poole sai siis viimased 6m planku ära tehtud. Naabrimutt oma penikarjaga on nüüd minu jaoks sama kaugel kui Kuu peal. Sõber kommenteeris rohelist planku nii, et las mutt harjub juba selle vaatamisega. Kui ta ükskord Paldiski maanteele viiakse, siis on seal midagi tuttavat ees!
Nimi on Basilio, kõuts Basilio!
Help kamraadid, help!!!! Mul on üle tänava suht renoveeritud ja viisakas eraldi õuega kortermaja. Seal elab üks naisterahvas, kes omab lokkiskarvalist emast taksi. Daame ärkab tavaliselt märksa varem kui mina ja tuleb peniga uulitsale. See siis lõugab kõigele, mis möödub. Tõsine kopp on ees (ok, suvi on möödas ja aknad pole enam avatud), neil on seal sepistatud puldiga liigutatav värav. Moor on ise hoovil, tulen uksest välja ja hakkan oma auto ust avama (kui trehvab täpselt ukse ees olema), lita jookseb kiljudes üle tänava ja üritab mind hammustada (koer siis ). Viimane kord küll perenaine kutsus koera tagasi ja kui ise kohale jõudis, siis võttis koeral tukast ja sakutas, ning tõstis tukkapidi oma hoovi.
Vahetevahel on aga koer omaette hoovis ja üritab ikka mind pureda. Ma olen tegelikult selline "koerainimene", meil kodus on alati koerad sõna kuulanud (ka kõige krantsimad) ja koer on minu jaoks alati olnud inimese parim sõber. See väike lita on aga juba närvid ära söönud, naisterahvas kah venib penil tukast kinni võtma, nagu kiirteel tigu. Viimane kord käis peast läbi, et lasen penil säärest kinni võtta (mul oli talvetunke seljas) ja annan raisale jalaga ja siis moorile kah, kui see ligi jõuab
.
Ma lasen praegu kah plätudes ringi (nii mõnigi kamraad võib kinnitada), et massimõrva ma ei plaaninud.
Tegelikult ei tahaks koera lüüa, sest idioodist perenaine pole talle piire selgeks teinud.
Samas tahaks rahulikult oma sõiduvahendit kasutada, igatahes viimaste tundmuste ajel saab hommikul jalahoobi koer ja siis moor kohe lisaks, pange siis mind paari eluaegset selle pärast istuma!
). Viimane kord küll perenaine kutsus koera tagasi ja kui ise kohale jõudis, siis võttis koeral tukast ja sakutas, ning tõstis tukkapidi oma hoovi.Vahetevahel on aga koer omaette hoovis ja üritab ikka mind pureda. Ma olen tegelikult selline "koerainimene", meil kodus on alati koerad sõna kuulanud (ka kõige krantsimad) ja koer on minu jaoks alati olnud inimese parim sõber. See väike lita on aga juba närvid ära söönud, naisterahvas kah venib penil tukast kinni võtma, nagu kiirteel tigu. Viimane kord käis peast läbi, et lasen penil säärest kinni võtta (mul oli talvetunke seljas) ja annan raisale jalaga ja siis moorile kah, kui see ligi jõuab
.Ma lasen praegu kah plätudes ringi (nii mõnigi kamraad võib kinnitada), et massimõrva ma ei plaaninud
. Tegelikult ei tahaks koera lüüa, sest idioodist perenaine pole talle piire selgeks teinud.
Samas tahaks rahulikult oma sõiduvahendit kasutada, igatahes viimaste tundmuste ajel saab hommikul jalahoobi koer ja siis moor kohe lisaks, pange siis mind paari eluaegset selle pärast istuma!
sitt päev, kellele kurdad
...rääkides perenaistest, kes ei tee oma koertele piire selgeks - ämm soetas emase lühikesekarvalise taksi, elukas on nüüdseks juba poolteist aastat vana, käinud koolis, saanud sellist utsinat, et vähe pole ja kõigele vaatamata absoluutselt juhitamatu kui midagi huvitavat näeb-kuuleb, kusjuures karjub erutudes nagu siga aia vahel...vait saab sundida piltlikult öeldes ainult koonu kinni teipides 
...täiesti lootusetu juhtum ja olen kuulnud-lugenud, et sellist hüsteerilis-koleerilist meelelaadi pidid just taksidel sagedamini esinema. Seega võib perenaise näol teoreetiliselt olla tegu ohvriga, kes sai nuhtluse kaela ja teeb nüüd ise ka halva mängu juures lihtsalt head nägu, hale süda ei luba elajat maha ka lüüa.
...täiesti lootusetu juhtum ja olen kuulnud-lugenud, et sellist hüsteerilis-koleerilist meelelaadi pidid just taksidel sagedamini esinema. Seega võib perenaise näol teoreetiliselt olla tegu ohvriga, kes sai nuhtluse kaela ja teeb nüüd ise ka halva mängu juures lihtsalt head nägu, hale süda ei luba elajat maha ka lüüa.
Taks on koertemaailma üks suurimaid pohuiste ja vingema iseloomuga elukaid, igaüks ikka taksi ära ei dresseeri. Neid peremeestele edukalt ja täie rauaga pähe istunud koeri on terve maailm täis.Ja haugub ta seepärast et on jahikoer - instinkti vastu ikka naljalt ei saa.
Üks parimaid vahendeid lõugava koera vastu on haukumisvastane kaelarihm. Helitundlik karp kaelarihma küljes, nii kui haugatus käib, annab särakat. Nuh, nagu elektritara, reguleeritava voolutugevusega. Enamus loomi õpib hästi kähku ära, millega tegemist on. Muidugi, mingi protsent on selliseid, kellele miski ei mõju...
Üks parimaid vahendeid lõugava koera vastu on haukumisvastane kaelarihm. Helitundlik karp kaelarihma küljes, nii kui haugatus käib, annab särakat. Nuh, nagu elektritara, reguleeritava voolutugevusega. Enamus loomi õpib hästi kähku ära, millega tegemist on. Muidugi, mingi protsent on selliseid, kellele miski ei mõju...
Kahjuks eksid! Mul on endal olnud hüperaktiivne ja lärmakas peni. Sai ka mitmeid füüsilise noomituse vorme proovitud, kuni sellesama elektri-kaelarihmani välja. Keretäis tappa muudab ainult kisa tooni ja lisab detsibelle.metsaline kirjutas:Andku mulle looma- ja inimõiguslased andeks... Aga kõige parem vahend sigaduste vastu on olnud läbi aegade - hia keretäis tappa... Krants kinni püüda ja pajuplaastrit... Kui mutt tuleb mölisema, siis tollele kah... Aga arvesta, et igasugu volinikud võivad lasta su kinni panna...
Ainus asi, mis ajutiselt aitas, oli haukumishoo peale koer kõrvalhoonesse kinni panna, et ei kostaks. Seal hämaras rahunes elukas maha ja keeras magama. Saabus õnnis vaikus... Aga ega looma saa kogu aeg kuskil pimedas kinni pidada.Nimi on Basilio, kõuts Basilio!
Sellise kaelarihmaga kaasasolevas juhendis rõhutatakse, et see on mõeldud noore koera õpetamiseks. Et ei tahaks haukuda, oleks ebameeldiv. Vana blatnoi võib korraks verest välja lüüa, aga siis harjub ja röögib nii, et kuuks ajaks mõeldud patarei kahe ja poole päevaga tühi on! Mingi 6V suht kallis patarei on pealegi. Mina kinnitasin teibiga 5x800mAh AA akupulka väljapoole karpi. Peni nägi välja nagu araabia terroristi pommikoer. Paari nädala tagant laadisin jne. Kasu suht vähe.isakene kirjutas: Üks parimaid vahendeid lõugava koera vastu on haukumisvastane kaelarihm. Helitundlik karp kaelarihma küljes, nii kui haugatus käib, annab särakat. Enamus loomi õpib hästi kähku ära, millega tegemist on. Muidugi, mingi protsent on selliseid, kellele miski ei mõju...
Nimi on Basilio, kõuts Basilio!
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 17 külalist