Henn kirjutas:
Kilo Tango kirjutas: "riik on eraldiseisev subjekt, mille definitsioon sisaldab võimet (see omakorda koosneb võimekusest ja soovist) kehtestada mingil territooriumil füüsilise jõu kasutamise monopol." Jah, sul on täiesti õigus, kuid see on vaid üks aspekt paljudest.
Küsimusele tuleb läheneda märksa laiemast vaatepunktist. Sinu definitsioon välistab tänase EV õigusjärgsuse 1918. aastal loodud Eesti Vabariigist, sest tervelt 50 aastat Eesti riiki ei eksisteerinud, rääkimata tema füüsilise jõu kasutamise võimekusest oma territooriumil. Ometi hoiti juriidilist järjepidevust ülal ning selle legaalsuses ei kahtle keegi. Kõik riigid taastunnustasid Eestit 1991. aastal tema Tartu Rahu piirides ilma, et meil oleks olnud sellel hetkelgi mingit jõu kasutamise monopoli oma territooriumil. Meil polnud mingit jõudugi.
Riigi põhitunnusteks on territoorium, rahvas ehk kodanikkond ning seadused (Põhiseadus)koos jõustruktuuridega nende kehtestamiseks. Territoorium on PS järgi ühtne ja jagamatu. Kasvõi ühest nendest tingimustest taganemine toob kaasa ahelreaktsiooni, mis kahjustab oluliselt ka teisi. Kuid juriidilistesse keerdkäikudesse ei ole siin mõtet minna.
Piisab kui öelda, et riigi kohustus ja eesmärk on kehtestada end oma territooriumil (ja laias maailmas) kõigil võimalikel viisidel, mitte ainult füüsilist jõudu kasutades. Sama olulised kui füüsiline jõud on rahvusvaheline õigus, rahvusvahelised lepped ja konventsioonid ja nendest vankumatu kinnipidamine. Ja just seda ma nõuan. Toetumine õigusele, mitte füüsiline jõud, võimaldas Eestil taasiseseisvuda.
Ei maksa tänast Eesti olukorda vaadata kui mingit erandit, mille me peaks kiiresti mingi hüpoteetilise "kodurahu" nimel likvideerima. Selline arvamus on naiivne. Venemaa on maa-alalt maailma suurim riik maailma pikima piirijoonega, millest maismaapiiri on kokku üle 20 tuhande kilomeetri. Seda jagab Vene Föderatsioon 14 riigiga. Tema välispiiride vaatlemisel jääb aga silma üks huvitav seaduspära. Suure osaga oma naabritest on tal enda imperialistlikust minevikust ja olemustest tulenevalt mingi „kana kitkuda”. Kui mitte maismaapiiri mööda, siis merepiiril vähemalt. Ka Eesti-Vene uusi piirileppeid on ju tegelikult kaks, üks maismaa-, teine merepiiri kohta, sõlmimata on õnneks mõlemad. Seetõttu on seadustatamatta ka Eesti-Vene-Soome uue merepiiri kolmikpunkt.
Piirilepingut USA-ga (Beringi meres) pole Venemaa siiani ratifitseerinud. Jaapaniga ripub asi õhus juba 1945. aastast. Jaapan keeldub rahulepingu sõlmimisest kuni Venemaa tagastab kõik anastatud Kuriili saared. Liikudes idapiirilt allapoole, jääb ette Kaspia meri. Seda suurimat sisemerd jagab omavahel viis riiki, peale Venemaa veel Kasahstan, Turkmenistan, Iraan ja Aserbaidžaan. Kümmekond aastat pole lakanud vaidlused Kaspia merepõhja jagamise üle. Ehkki kõne all on kolm teemat - sõjaline, kalandus ja maavarad, on olulisim viimane. Musta mere ümber pole pilt parem. Ukrainaga käivad vaidlused Krimmi poolsaare kuuluvuse või Sevastoopoli mereväebaasi asjus, Kertši väina jagamine ning sellega seoses Aasovi mere staatus. Ukraina pole kahepoolsete lepingutega kinnitanud mitte ühtegi meetrit Ukraina–Vene riigipiiri. Gruusiaga on merepiir paika panemata, rääkimata sellest, et Gruusia põhilises Musta mere sadamas Suhhumis istuvad piltlikult öeldes Venemaa väed, „kaitstes” Abhaasiat ning Osseetia on nagu meie Patserimaa ja Narva tagused alad, okupeeritud. Põhja poole liikudes jõuame Põhja-Jäämerre, kus on seni korraldamata Norra-Venemaa merepiir. Soomes kasvab oma alade tagasinõudjate hääl aastast aastasse (aastal 2000 10%, 2008 47%) ja varem või hiljem on ka valitsus sunnitud sellega arvestama. (Muuseas Jeltsin pakkus Karjalat tagasi, kuid Koivisto ei olnud sellest huvitatud). Arktika merepõhja jagamise ümber tõstetud lärm toob Venemaa piiritusse mängu sisse ka Taani, Islandi ning Kanada, lõpetades taaskord USAga.
See on nii suur sasipundar, et meie piiriküsimus ei mängi siin ei ida ega lääne suhtes ega suhetes mitte mingit rolli. Hoiame enda omast kinni ja ärme anna seda vabatahtlikult ja tasuta ära. Oma seaduslikest õigustest loobumine ei anna meile mitte midagi. Pealegi tuleb demokraatlikus riigis arvestada kodanike tahtega. Eestis on seda meelt eri küsitluste järgi 71-82,5%. PS ütleb, et rahvas on kõrgeim võim riigis ja seda ei tohi ignoreerida.
See ei ole minu definitsioon. see on Max Webberi definitsioon. Ei välista see Tartu rahu osas midagi. Eesti riik kehtis organisatsioonina edasi ehkki ajutiselt ei suutnud see riik oma territooriumil suveräänsust kehtestada. Ja kui seda suudeti, siis mitte tänu vanadele lepingutele, vaid tänu lääneriikide survele. Venemaa ei tunnista isegi mitte kõiki värskelt alla kirjutatud lepinguid. Nii vanadest asjadest rääkimata. Aga seegi on teine teema.
Status Quo säilimise vastu pole mul midagi. Jutt algas sellest, et mõned mehed tahtsid siin aktiivselt hakata tegelema sellega, et neid maid tagasi saada. See on asi, mis minu jaoks on vastuvõetamatu. Minu arvates käitub Eesti riik siin praegu väga õieti, et piirilepingu teemaga lihtsalt ei tegeleta. Ja Venemaa seda meie preambulaga lepingut ei ratifitseeri. Selles võib üsna kindel olla.
Venemaa piirid on fikseerimata selle pärast, et Venemaa käsitleb igasuguseid piire ajutistena, mis minu hinnangul neile pikas perspektiivis kurjalt kätte maksab, sest 100 mil inimesega seda maalahmakat ei kontrolli (50 a. pärast venemaa rahvaarv minu isiklikul hinnangul). Aga see on teine teema. Lõpetame selle jahumise siin ükskord ära.
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
)