Miiniristlejate "Lennuk" ja "Vambola" sa

Üksused, relvad, tehnika. Autasud ja vormid. Kõik teemasse puutuv.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Miiniristlejate "Lennuk" ja "Vambola" sa

Postitus Postitas Arensburger »

Vabadussõja ajal loodud Eesti Mereväe suurimaks sõjalaevaks oli suurtükilaev “Lembit”. 1918. aasta jõulud tõid aga kingituse ka noorele Eesti mereväele. Nimelt võttis 26. detsembril Tallinna reidil seisev Inglise eskaader vangi punalaevastiku miiniristleja „Spartak“ ja 27. detsembril punaste miiniristleja „Avtroil“. Mõlemad laevad anti kingitusena üle noorele Eesti mereväele, kus neist said Eesti suurimad ja moodsaimad sõjalaevad. Eesti lipu alla tulles sai „Spartak” nimeks “Vambola” ja “Avtroil”-i nimeks sai “Lennuk”. Isegi tänases Eesti mereväes ei ole neile laevadele suuruses, kiiruses ja tulejõus võistlejat.
“Vambola” oli ehitatud Peterburis Putilovi laevatehases 1915.a., saades tsaariaegseks nimeks “Kapitan 2. ranga Kingsbergen”. Laeva pikkus oli 314 jalga, laius 30,5 jalga ja süvis 9,5 jalga. Masinad võimsusega 30000 hj. võimaldasid saavutada kiiruse 30 sõlme ja relvastuseks oli tal 4 neljatollise kaliibriga suurtükki, 1 seniitkahur ja 9 torpeedotoru.
“Lennuk” ehitati Tallinnas 1917. aastal. Tema pikkus oli 344 jalga, laius 31,5 jalga ja süvis 9,5 jalga. Masinad oma 32700 hj.-ga andsid kiiruseks 32 sõlme. Relvastuseks olid 5 neljatollise kaliibriga suurtükki, 1 seniitkahur ja 9 torpeedotoru.
“Lennuk” ja “Vambola” võitlesid edukalt vabadussõjas ja teenisid Eesti riiki kuni 1933 a. septembrini, mil nad loeti vananenuks ning otsustati laevastiku moderniseerimise ja allveelaevastiku loomise programmi raames maha müüa. Ostjaks oli Peruu valitsus, kel oli parasjagu käimas sõda Kolumbiaga ja sõjalaevasiku võimsuse tõstmine päevakorral.
Septembris 1933 ilmusid Tallinnasse Peruu meremehed admiral Bizarro juhtimisel. Neile korraldati Eesti mereväelaste juhtimisel väljaõpe „Lennuk“-i ja „Vambola“ pardal ning enne väljasõitu Tallinnast viidi laevad üle Peruu lipu alla. “Lennuk” ristiti ümber “Almirante Guisse”-ks ja “Vambola” nimeks sai “Almirante Villar”. Septembris 1933 lahkus karavan, mis koosnes kahest miiniristlejast ja ühest tankerist, admiral Pizarro juhtimisel Tallinnast sihiga Inglismaale. Nimelt oli laevadel kuni Inglismaani kaasas paarkümmend Eesti mereväelast, et merel anda veel viimast väljaõpet Peruu meremeestele.
Jõudnud välja avamerele, hakkas laevade juhtkonda saabuma teateid, et laevadesse on endid poetanud ka merejänesed. Järgnenud laevaruumide läbiotsimisel avastati kolmel laeval kokku 9 seiklusteotsijat noorukit. Osa neist oli alles päris lapseeas. Näiteks ex. Lennukile olid end poetanud Tallinna agulipoisid Aleksander Rebane (13a.), A. Aruvald (14a.), Pärtel (15a.) ja läti rahvusest Zine (16a.). Vambola pardalt leiti 21 aastane Johannes Muna ja 22 aastane Vassili Aleksander. Tankeri pardale oli poetanud end narvakas Laur paari kaaslasega.
Eestisse tagasi keeramiseks oldi juba liiga kaugel ja nii mindi koos jänestega Inglismaale. Inglismaal lahkusid laevadest Eesti mereväelased ja siis otsustati ka jäneste saatus. Nad kõik toodi ex. “Lennuk”-i pardale. Seal anti neile tööriided ja pandi tekimeestena tööle. Poiste ülesandeks, kes olid tekitööks liiga noored sai ruumide koristamine, voodite tegemine jne. Kohtlemine peruulaste poolt oli normaalne ja neile määrati isegi väike taskuraha.
1934.a. sai Aleksander Rebase ema, kes elas Tallinnas sadama kandis ja polnud just jõukas, pojalt kirja, kus paluti teatada ka teiste poiste vanematele, et nad on nüüd Peruu mereväelased - rindevõitlejad vesisel rindel ja oma eluga ülirahul. Peagi saatis A. Rebane uusi kirju, mida meelsasti avaldasid ka tolleaegse kontserni „Vaba Maa“ ajalehed. Kirjutati, et kohe Brasiilia vetesse jõudes alustati vihaste merelahingutega Kolumbia mereväe vastu. Paar nädalat kestnud lahingute tagajärjel vallutatud üks Kolumbia destroier. Selle lahingu käigus saanud ex. „Lennuk“ tabamuse tekile, mille tagajärjel paljud surma saanud. Kahurimeeskonna liikme asemele, kellel mürsukild pea otsast viinud, asunud kohe A. Rebane. Edasi mindi Amatsoonase jõele, kus üks poistest malaariat põdenud. Ühe kirja saatjaks olnud isegi peruulane nimega Cesar Moncada, kes kirjutanud oma vaimustusest poiste vahvuse ja tragiduse üle. Tema jutu järele käinud need eestlastest “kahvanäod” igal õhtul džunglis jahil, alati kaasa tuues sõjasaaki. Rebane lubanud ka koos teiste poistega nelja aasta pärast Eestisse külla tulla. Järjekordses kirjas teatab A. Rebane, et tal tuleb varsti laevalt ära minna ja asuda elama pealinna Limasse admiral Pizarro perekonda. Seal astuvat ta sõjakooli, et temast võiks saada Peruu ohvitser. Admiral olla märkinud, et kui poiss on jõudnud oma karjääris admirali auastmeni, mis pidi olema väga tõenäoline, siis saavat ka üks Peruu sõjalaev nimeks “Almirante Rebane”.
Aja möödudes kuulsad Peruu “jänesed” unustati. Hilisemast kohtumisest Aleksander Rebasega jutustab Roman Kaevando. See juhtunud 1940. a. Eesti kaitseväes teenides, ajal kui Eesti kaitsevägi punaarmeega liideti. Siis sattunud ta teenima punaarmee 21. polgu 3. pataljoni 7. roodu. Pataljoni ülemaks olnud major Jaan Soe ja rooduülemaks vanem-leitnant Uluots. Sel ajal Eesti merevägi ja lennuvägi likvideeriti ja nende väeliikide reakoosseis viidi üle 21.-sse jalaväepolku. Nii tuli sinna ka mereväelane A. Rebane. Endine Peruu „veteran“ olnud bravuurikas ja ei tahtnud punaarmee distsipliinile alluda. See olnud väeosas avalik saladus, et ta ööseti linnas „hüppes“ käis ja täikal oma tagavarasaapad ja vormiriided maha müüs. Ükskord aga juhtunud, et loata väeosast lahkunud sõdurid arreteeriti politruki poolt ja neile määratud ranged karistused. 1-6 aastat vangistust Siberis. Üks neist oli ka A. Rebane. Ülekuulamisel öelnud ta, et tal oli linnast vaja hankida puuduvat punaväelase varustust – täilõksu, seljakratsimise roopi ja „vabajooksuga“ pükse. Seepeale määrati temale muidugi teistest kõvem karistus. Edaspidi teated A. Rebasest puuduvad.
Vabadussõja sangarite - miiniristlejate “Lennuk” ja “Vambola” edasisest saatusest on aga oma mälestustes kirjutanud üks kunagistest “jänestest” Johannes Muna, kes elas veel kümmekond aastat tagasi New Yorkis. A. Rebase kirjade kohta mainib ta, et neis on küll vähe tõtt. Inglismaalt lahkudes võtnud laevad kursi Kanaaridele. J. Muna pandud ex. “Lennuki” pardal madrusena tööle. Kuna ta oli just läbinud ajateenistuse Eesti mereväes, siis seda tööd ta tundis. Biskaia lahes juhtus aga äpardus. Ex.”Vambola” masinaruumis puhkes tulekahju. Tulest saadi küll jagu, kuid oskamatult teostatud kustutustööde käigus rikuti elektrijõuseadmed ja laev jäi valguseta. Sellele õnnetusele kulus kogu päev. Kui laev jälle liikuma saadi, sõideti aeglase käiguga Hispaania sadamasse El Ferrol. Seal läks ex.“Vambola” dokki ja kogu laevastikul tuli seal seista üle kahe nädala. Hispaanias lubati eestlasi vabalt maale, nagu peruulasigi. Seega pidid nad juba olema laeva rollis meeskonnaliikmetena kirjas. Pärast kuivdokist pääsemist võeti kurss Portugali saarele Cape Verde. Seal oodati kolm päeva mahajäänud tanklaeva. Miiniristlejad paistsid silma suurte vedelkütuse kulutajatena ja seepärast nad iseseisvalt Atlandi ookeani ületada ei suutnud. Lõpuks jõuti õnnelikult Belemi sadamasse Brasiilias, kus laevad seisid tervelt kaks kuud, oodates korraldusi Peruust. Lõpuks said komandörid korralduse liikuda mööda Amatsoonase jõge, läbi Brasiilia, Iquitos´e sadamasse Peruus. Sõit sinna kestis üle kahe nädala ja kohale jõudes kinnitati laevad sadamast eemal kaldapuude külge. Sinna nad jäid tervelt kuueks kuuks. Nähtavasti oodati uut korraldust ja jälgiti sõja arengut. Iquitos on Kolumbia piirist üsna kaugel. Kuigi piirile viisid harujõed, ei olnud neid võimalik kasutada laevade suure süvise tõttu. Nii seal istuti ja oodati. Mingit sõjategevust, millest A. Rebane koju kirjutas, seal ei olnud. Kuigi seisti keset džunglit, polnud poisid mingid jahilkäijad ega muud õiendajad, millest Eestis samal ajal kirjutati. Peale kuuekuulist ootamist said laevad käsu liikuda tagasi Atlandile ja sealt läbi Panama kanali Peruu pealinna Limasse. Tuli ka korraldus, et eestlased, kes laevadel peaaegu aasta rahulikku elu olid maitsta saanud, peavad laevast lahkuma. Võimalus jääda oli vaid neil, kes kirjutavad alla kahe aastasele lepingule astuda Peruu mereväkke. Seda võimalust J. Muna ka kasutas ja temast sai järgmisel päeval Peruu mereväelane. Poiste olukord oli aga keerulisem. Nad olid liiga noored, ega saanud mingisugust lepingut sõlmida. Nad tõsteti laevast maha ja viidi Briti konsuli juurde palvega, et see aitaks poisid koju toimetada. Konsuli abiga said poisid ühele Norra laevale, millega alustasid kojusõitu. Laur ja Zine jäid aga maha Brasiilia Manuse sadamalinna, kust nad hankinud tööotsa ühel Peruu tanklaeval. Hiljem reisinud nad ikkagi tagasi Eestisse. Nii lõppes poiste reis Peruusse. Küllap nad seal mõndagi nägid ja ka mõndagi õppisid. Kuid oma halva käitumise tõttu ei olnud nad ülemuste silmis sugugi lugupeetud. Juttugi ei tohiks olla, et neid kuhugi õppima oleks tahetud saata või kusagile perekonda kasulapseks võtta.
Johannes Muna sõitis koos laevadega Martinique saarele, kus mõlemad laevad läksid kuivdokki. Nimelt oli selgunud, et küllalt vanadel laevadel oli rooste augud sisse söönud. J. Muna mäletab, et ainuüksi ”Lennukil” oli remondimeeste jutu järgi leitud 70-ne augu ringis. Esimesed augud tulnud ilmsiks aga juba Inglismaal olles, kus need mitmel viisil kinni topitud. Peale pikemat dokiremonti võeti kurss Panama kanalisse, mille läbimise järel sõitsid laevad oma uue kodumaa pealinna Lima ees asuvasse Callao sadamasse. Seal võeti endised Eesti miiniristlejad vastu suure pidulikkusega, paraadi ja palju muuga, mis laevade meeskonnad tegi tähtsaks mitte üksi pealinnas, vaid kogu maal.
Teeninud ära kaks aastat, asus J. Muna elama pealinna Limasse. Oma kaheaastase teenistuse jooksul paistis ta silma oma teadmiste ja taiplikkusega, millega ta oli üle teistest Peruu mereväelastest. Eesti mereväeteenistusest saadud teadmised aitasid tõusta ka karjääriredelil. Mereväest lahkunud ja saanud Peruu kodakondsuse töötanud J. Muna vaheldumisi nii merel kui maal. Töö leidmisega probleeme ei olnud. Teise maailmasõja päevil läinud ta aga alaliselt tööle USA laevadele ja asunud elama New Yorki.
Niisugune oli kokkuvõtlikult „Lennuki“ ja „Vambola“ reis oma uuele kodumaale. Mis aga märkimist väärib on fakt, et laevad müüdi küll viimasel minutil. Läänemere magedas vees oleks nad vast veel mõne aasta vastu pidanud. Tulisoolastes Lõuna-Atlandi vetes hakkas aga rooste kohe “tõsiselt tööle” ja laevad muutusid lausa sõelapõhjadeks. Seega oli tollane Eesti miiniristlejate müügitehing igati õigeaegne.
Che

Postitus Postitas Che »

Päris hea lugu!
Vaikal
Liige
Postitusi: 147
Liitunud: 17 Okt, 2004 10:19
Asukoht: Pärnu
Kontakt:

Pilte Eesti sõjalaevadest

Postitus Postitas Vaikal »

Pilt
"Wambola" Peetri tehase ellingul
Vaikal
Liige
Postitusi: 147
Liitunud: 17 Okt, 2004 10:19
Asukoht: Pärnu
Kontakt:

Postitus Postitas Vaikal »

Pilt
"Wambola" ja "Lembit" 1930. aastal Pärnu sadamas
Vaikal
Liige
Postitusi: 147
Liitunud: 17 Okt, 2004 10:19
Asukoht: Pärnu
Kontakt:

Postitus Postitas Vaikal »

Pilt
Kindral Laidoner koos laeva ohvitseridega "Lennuki" pardal
Vaikal
Liige
Postitusi: 147
Liitunud: 17 Okt, 2004 10:19
Asukoht: Pärnu
Kontakt:

Postitus Postitas Vaikal »

Pilt
"Lembitu" ahtrisuurtükid
Vaikal
Liige
Postitusi: 147
Liitunud: 17 Okt, 2004 10:19
Asukoht: Pärnu
Kontakt:

"Wambola" nimest

Postitus Postitas Vaikal »

Muide - laeva nimi "Wambola" oli kirjutatud W-ga.
A.L
Liige
Postitusi: 51
Liitunud: 15 Nov, 2006 9:59
Kontakt:

Postitus Postitas A.L »

Üks pilt Wambolast , kvaliteet kahjuks nii nagu on.Foto tehtud "kahekümnendatel".
Pilt
Viimati muutis A.L, 11 Apr, 2011 0:06, muudetud 2 korda kokku.
Kasutaja avatar
hummel
Liige
Postitusi: 2079
Liitunud: 18 Apr, 2004 12:55
Kontakt:

Postitus Postitas hummel »

Mis puutub nende künade amortisatsiooni, siis kindlasti oli see märkimisväärne ja lisaks sellele ehitati 1. ilmasõja päevil Venemaal vist ka võrdlemisi viletsakvaliteedilisest metallist.

Loksa sadamas leidis 09.08.1941. a oma otsa "Lennukiga" täpselt samatüübiline ja samal aastal valminud Punalaevastiku laev "Karl Marx". Vast oleks ka meie miiniristlejad 2. ilmasõja alguseni välja vedanud. Iseasi, kas nad ajaloo käiku oleks muutnud.
Kasutaja avatar
Lohetapja
Liige
Postitusi: 349
Liitunud: 03 Apr, 2007 1:43
Kontakt:

Postitus Postitas Lohetapja »

hummel kirjutas:Mis puutub nende künade
Küna öeldakse siis, kui tahetakse sitasti öelda. Need ju meie omad laevad, milleks neid halvustada? :shock:
Toetan põhimõtet: Käed eemale muinaspärandist!!!
Kasutaja avatar
Lohetapja
Liige
Postitusi: 349
Liitunud: 03 Apr, 2007 1:43
Kontakt:

Re: "Wambola" nimest

Postitus Postitas Lohetapja »

Vaikal kirjutas:Muide - laeva nimi "Wambola" oli kirjutatud W-ga.
See oli mingi suht lühike ajavahemik gooti tähestikult praegu kasutusel olevale ladina tähestikule üleminekul, kui V asemel kirjutati W.
Toetan põhimõtet: Käed eemale muinaspärandist!!!
jackpuuk
Liige
Postitusi: 2243
Liitunud: 28 Aug, 2007 2:06
Kontakt:

Postitus Postitas jackpuuk »

Väga huvitav lugemine, kuskohast allikad pärit võiks olla? Iga päevaga läheb ju nende leidmine raskemaks.
sitt päev, kellele kurdad
Poti soldat
Liige
Postitusi: 1716
Liitunud: 02 Dets, 2012 12:44
Kontakt:

Re: Miiniristlejate "Lennuk" ja "Vambola" sa

Postitus Postitas Poti soldat »

Arensburger kirjutas:Niisugune oli kokkuvõtlikult „Lennuki“ ja „Vambola“ reis oma uuele kodumaale. Mis aga märkimist väärib on fakt, et laevad müüdi küll viimasel minutil. Läänemere magedas vees oleks nad vast veel mõne aasta vastu pidanud. Tulisoolastes Lõuna-Atlandi vetes hakkas aga rooste kohe “tõsiselt tööle” ja laevad muutusid lausa sõelapõhjadeks. Seega oli tollane Eesti miiniristlejate müügitehing igati õigeaegne.
Algsest postitusest jäi see lõik silma. Ma muidugi ei tea palju peruulased nende laevade remondiks kulutasid, aga on teada et teenistuses olid nad seal kuni II ms. lõpuni. Mõlemad laevad osalesid Peruu-Ekuadori sõjas 1941-1942, Wambola ehk Almirante Villar osales isegi ühes väikeses ohvriteta merelahingus Ekuadori kahuripaadi vastu. https://es.wikipedia.org/w/index.php?ti ... de_Jambeli
Eelnev muidugi ei tähenda et laevade müük Eesti vaatest vale oleks olnud, siinkandis sobisid sellise vanusenumbriga miiniristlejad II ms. ajal üldiselt ainult konvoide eskortideks.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 7 külalist