Reservi suurendamine

[allatah]

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=23213491

Huvitav oleks ka lihtsalt kommentaare kuulda, aga minul tekkis nüüd siin väike segadus.
Keegi, kes asja jagab ning teab mida ei või rääkida, valgustaks mind ehk teemal, et misasi see "kuum reserv" siis oli/on.
Siin räägitakse, et praegu on selles kõige kiiremas reservis 1 aasta inimesed, aga olen suht tihti kuulnud väljendit "kuum reserv" ja minu arusaamise järgi on see tähendanud 4? aasta inimesi (ehk siis brigaadi, mitte pataljoni). Kas praeguse süsteemiga on siis brigaadist kõige värskem pataljon "eriti kuum reserv" ning ülejäänud aastakäigud natuke madalama valmisolekuga.
Kui räägiti, et struktuuri suurendatakse 32 000 inimeseni (ehk siis laias laastus 2 korda?), siis moodustub selle põhjal kaks brigaadi. Üks on värksem ja kiirem ning teine koguneb mõnevõrra aeglasemalt ja saab "ülejäänud" varustuse. Või panen ma milleski väga puusse. Kuidas see mõjutaks ajateenistuse läbinud inimese saamist Kaitseliidu sõjaaja kohale? Tuleb 8 aastat oodata?

[Luciano]

keegi võiks üldse täpsemalt valgustada kuidas meil neid reserve arvestatakse ja mis alusel reservkogunemistele kutsutakse. Kuidas sõjaaja ametikohad jaotuvad - ehk siis mille alusel neid komplekteeritakse.
Mulle jäi mulje Õhutõrje RÕK-ilt, et umbes 80% ajateenistuse läbinud meestes on kuhugi ära kadunud.

[kangelaspioneer]

RÕK-idele kutsumist alustati vanematest aastakäikudest (alates 2003?), et need mehed päris rooste ei läheks ning ära ei kaoks. Kuna kutseid saadetakse suure varuga, siis kutsuti korraga mitme aastakäigu mehi, et arv kindlalt täis tuleks. Kui sinu aastakäigust oli vähem kutsutuid ning veel vähem kohaletulnuid, võiski mulje jääda, et enamik on kadunud.

[Luciano]

RÕK-idele kutsumist alustati vanematest aastakäikudest (alates 2003?), et need mehed päris rooste ei läheks ning ära ei kaoks. Kuna kutseid saadetakse suure varuga, siis kutsuti korraga mitme aastakäigu mehi, et arv kindlalt täis tuleks. Kui sinu aastakäigust oli vähem kutsutuid ning veel vähem kohaletulnuid, võiski mulje jääda, et enamik on kadunud.

Mina osalesin RÕK II, meile selgitati, et oleme "ülejääk" millest komplekteeritakse siis vastavalt objektikaitse üksust. Esimesel RÕK-il käis meie aastakäigu mehi alla kümne, teisel oli samuti alla kümne, kui liita nendele arv mis jäi tulemata mõlemale rõkile siis ikka ei saa me kokku sama arvu mis oli ainuüksi meie õppes 97-98. Aga kahel rõkil osales ju 10 aasta õpetest mehed. Järgmine rõk pidi juba toimuma vanematele meestele.

Ehk kuhu siis kaob ca 80% reservistidest?

Räägitakse mingist alakomplekteeritusest aga samas on tunne, et ressurssi ei kasutata ära. Ja olgem ausad 10 aastat esimese reservkogunemiseni on ikka rämedalt pikk aeg. Eriti tehnikaga seotud väeosas.
Suurem osa meestest määrati ka muusse ametisse kui nad teenistuse ajal olid või sõjaaja ametisse määratud olid.

No hea igatahes, et vähemalt üle 10 aastagi viimaks midagi toimus. Loodetavasti on pausid edaspidi väiksemad. Kuigi kui võrrelda oma ametit ajateenistuses ja nüüd on küll tahtmine pigem Kaitseliidu liinis enda tegemisi edasi arendada ja ennast Kaitseliidu sõjaaja ametisse määrata lasta.

[Hertsog]

aga nüüd selline huvitav küsimus:

sõjaväkke pole mind kutsutud, vanust on üle 27, õllekõht hakkab kosuma, reservohvitseride kursused lõpetati ära...

...muud ei jäägi üle kui teoretiseerida ja lennukeid kleepida või mis saab...?

[A4]

aga nüüd selline huvitav küsimus:

sõjaväkke pole mind kutsutud, vanust on üle 27, õllekõht hakkab kosuma, reservohvitseride kursused lõpetati ära...

...muud ei jäägi üle kui teoretiseerida ja lennukeid kleepida või mis saab...?

Sellisel juhul soovitan soojalt liituda Kaitseliiduga. Reservohvitseride kursusele (sel aastal veel korraldatakse) pole minu arust mõtet ronida, kui selja taga pole läbitud ajateenistust või siis väga tugevat Kaitseliidu kogemust. Õllekõhu vastu ei aita mitte sõjavägi, vaid tervislikumad eluviisid - teisisõnu enesedistsipliin.

Mis puudutab reservi üldisemalt, siis sellesamas uudises mainitud määrus (http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=1040221 ) ja mõned teised õigusaktid jagavad kaitseväe reservi järgmisteks osadeks:

- valmidusreserv, kuhu määratakse reservväelane aastaks (edaspidi kuni neljaks) pärast ajateenistuse läbimist. Teoreetiliselt peaks valmidusreservi kuuluvad üksused võitlusvõimelised väga lühikese aja jooksul pärast mobilisatsiooni väljakuulutamist ning ilma erilise täiendava väljaõppeta. Samuti peaks määruse kohaselt valmidsreservil juba rahuajal olemas olema kogu vajalik relvastus ja varustus, st valmidsreservi jaoks pole tarvis hakata tsiviilsektorist veoautosid ja telke kokku korjama.
- Põhivaömiduses olevad üksused st üksused, kuhu kuuluvad ajateenijad, kellel on ajateenistuse läbimisest möödas kuni 12 aastat.
- Täiendreserv, kuhu kuuluvad mehed, kellel on ajateenistuse läbimisest möödas enam kui 12 aastat ning nende füüsilised võimed ja sõjalised oskused on kulunud selliseks, et ilma põhjaliku väljaõppeta nenendets võitlsuvõimelisi üksuseid ei formeeri.

Lisaks sellele on olemas veel nn valmisolekureserv, st reservväelased, kes on sõlminud riigiga lepingu, mille eest nad saavad aastas teatud rahasumma ja on vastutasuks selle eest valmis käsu peale teenistusse ilmuma ja missioonile minema. Puudutab peamiselt selliseid väeosasid nagu Scoutspataljon ja eriti laialdaselt see süsteem meil levinud ei ole (kuigi võiks).

[Kapten Trumm]

VROKi ei võeta enam, kui pole eelnevat sõjalist kogemust. Tegelenute sõnul oli peale seda muudatust algmaterjali kvaliteet nagu öö ja päev, kui igasugu VIP kloune enam ei võetud. Selle aasta kursus on juba alanud.

Küsimus, mis on Eestis siiani lahendamata, on aga reservväelaste kuuluvus, kuis KV on konstantselt harjunud KL-st "üle laskma".

KL üksused püsivad paljuski püsti neil, kes on tegelikult KV reservis arvel, kas reservväelasena või siis kutsealusena. Paljude nende vastu ei tunne KV eales huvi. Lähed küsima, et võtaks maha - vastus on ei-ei, KV reserv on prioriteetne.

See on ka üks põhjus, miks see KL pataljonide värk hingusele läks. Polnud lihtsalt pädevaid inimesi, sest kes olid KV reservis kirjas, neid pataljoni struktuuri panna ei saanud. Olen ise näinud, mis rahvas sinna kokku aeti - osadele tuli alles relva laadimist õpetama hakata. Kes oli liiga vana, kelle vorm selline, et telgist 20 meetrit ringkaitsepositsioonile jõudmine võttis veerand tundi. KL paremad vennad aga istusid kodus - nemad on ju "struktuuris" juba kirjas. No no, ei tohi, KV reserv. Noored poisid, kellega oleks asi läinud kui õlitatult.

See inimeste kuulumise probleem on KL-s minuarust esimene suurem mure, isegi mitte autode või varustuse puudumine. KV on ahminud paremad-tublimad oma reservi ja teised ei saa.

Selle probleemi tõttu tuleb KL struktuuri üksused kokku panna mitte kõige paremast materjalist - inimesed, kes on KV reservist välja arvatud. KV aga istub oma reservide otsas nagu koer heinakuhjas- ise ei tee ja teisele ei anna.

Näide elust, paari aasta tagant. Inimene oli tubli KL-lane, KV pole ta vastu kunagi huvi tundnud. Sai inimene KL üksuse ülemaks, sai hästi hakkama. Kandideeris KL kooli, ei saanud. Kandideeris vrok'i sai sisse. Tegi läbi - ja oh häda, nüüd kuulutas seesama KV, kes ta vastu polnud 15 aastat huvi tundnud, ta ühtäkki opstruktuuri üksusesse kuuluvaks, kus ta käib kord 5 a takka kohal ja oma KL allüksuse pealt tuli tal ära tulla, sest struktuuris kahel kohal olla ei saa. Käis ühel õppekogunemisel ka ära, kuhu nagu pärast selgus, oli ta "ülekatteks" kutsutud ja tema rolliks oli olla tagalaüksuse jooksupoiss. Agarus sai karistatud!

See väike asi on muide meie kaitsejõududes ületamatu probleem. Pole selget regulatsiooni reservidesse jagamisel ja KL, kellel on samamoodi on praegu päris konkreetne sõja-ajal roll, ei arvesta reservi jaotamisel mitte keegi. Selle tulemuseks on olukord, kus reaalsed KL SA üksused saavad koosnema üle 40 aastastest, 17 aastastest nagadest ja naiskodukaitse naistest WWII Saksa Volkssturmi parimas vaimus. KV seevastu on ahminud endale reservi suure hulga rahvast, kellega tal midagi teha pole
ja kelle rakendamine käib nii rahaliselt kui haldussuutlikkuse mõttes KV-le selgelt üle võimete. Nende KL "üksuste" sõjaline väärtus saab olema nullilähedane. Pole vahet, kas sõjaline ülesanne on luua pataljon või üksikrühm- ilma vähemalt rahuldavas kehalises vormis ja väljaõpetatud inimesteta seda teha võimalik ei ole. Kui pataljonid seepärast läbi kukkusid, kukuvad ka järgmised üksused.

Lahendus: KL üksustes olevad KV reservi kuuluvad isikud tuleb X aastat peale teenistust varustada märkega "KL reserv" ja sellega lugeda nad KV reservi mittekuuluvaks. Jäävad ära igasugused tühja trampimised ja kõik osapooled on rahul. SA korral kuuluvad nad kindlaksmääratud KL üksusesse ja kogu lugu.

[Hjalmar Nelk]

Valmisoleku reserv ("kuum reserv") - vabatahtlikkuse alusel moodustatud lepinguline reserv. Makstakse iga kuu mingit raha ning on kohustus kutse peale välja ilmuda. Valmisolekureservi saab kasutada ka välisoperatsioonidel (ka art 5).
Valmidusreserv - reservväelane, kes peale ajateenistuse läbimist on määratud teatud üksuse koosseisu. Kestab kuni 4 aastat ja ei ole vabatahtlik. Ehk sõltub siis eelkõige ametikohast - oled määratud "õigele" ametikohale siis kuulud peale ajateenistust valmidusreservi, kui ei ole siis ei kuulu.

Minu arust KV ja KL vastandamine on tendentslik. Samuti on ebapädev väita, et regulatsioone ei ole olemas. On küll. Selgelt on öeldud kelle pädevuses on otsustada inimeste ametikohtadele määramise üle. On täiesti selge, et inimeste vabatahtlikkust tuleb iga hinnaga soosida ning seega ei ole kuidagi kätt ette pandud KL struktuuridesse kirjutamisele. Samas on jälle täiesti selge, et teatud erialad on KV-le väga vajalikud. Kumb on tähtsam - kas KL kuulipildur või õhutõrjeraketimees tuleb iga kord eraldi otsustada. Ja lõplikult "lollikindlat" süsteemi ei ole võimalik väikeses riigis üleüldse üles ehitada. Ikka tuleb läheneda praktiliselt igale inimesele personaalselt. Kurb on lihtsalt see, et neid, kellele tuleb personaalselt läheneda (aktiivne 20-ndates füüsiliselt heas vormis kaitseliitlane) on liiga vähe.

Ja KL pataljonid ei läinud kindlasti mitte hingusele ainult reakoosseisu puudumise tõttu ...

[Hjalmar Nelk]

Anna A4 andeks minu liig kiirete näppude eest. Tuleb ikka teiste tekst korralikult läbi lugeda.

Ah jaa - vaadake iseendid kaitseväekohustuslaste registris. Sealt näete omad ametikohad (või nende puudumise) kiirelt ära.

[Luciano]

Ah jaa - vaadake iseendid kaitseväekohustuslaste registris. Sealt näete omad ametikohad (või nende puudumise) kiirelt ära.

ametikohta sealt mina küll ei näe ja auastme olen ka saanud teenistusse astumise päeval. Oleks ma toona seda teadnud

[A4]

Mis puudutab KL-i ja KV reservi omavahelist „konkureerimist“, siis olen ma antud juhul Kapten Trummiga igati nõus. Probleem on ühest küljest kaitseväe personalitöö alase suutlikkuse puudulikkuses – kui see toetusfunktsioon ei suuda päris korralikult tegeleda isegi paarituhande kaadrikaitseväelase karjääri planeerimisega, siis on palju loota, et saadetakse normaalselt hakkama paarikümne tuhande reservväelase ja kaitseliitlasega. Teisalt on see märk ka sellest, et kuni Laaneotsa kombäkini ei tegelenud kaitseväe eelmine juhtkond ka piisava tõsidusega mobilisatsiooni ja reservide küsimusega. Oma osa on siin ka selles, et kaitseväge ja Kaitseliitu ühendab kohati omavahel vaid mingil määral ühine logistikaüsteem ja varustus. Kuna vahepeal sisuliselt peatus ohvitseride rotatsioon kaitseväe ja Kaitseliidu vahel, siis hakkasid kumbki organisatsioon elama oma elu ja suhtuma teise vajadustesse kui mingitesse teisejärgulistesse asjadesse. Ühesõnaga – tegemist on noore kaitseväe „lastehaigusega“.

Seejuures on mul kuri kahtlus, et asi selles vallas väga palju paremaks ei lähe, sest ainuüksi kaitseväe operatiivstruktuuri suurus peaks uue arengukava kohaselt kerkima 25 000-ni ning Kaitseliidu liikmeskond peaks samuti tunduvalt paisuma. Aastas väljaõppe saavate ajateenijate arv jääb edaspidi ilmselt 3000 ja 3500 vahele, mistõttu konkurents kahe struktuuri vahel ei vähene.

Ühest küljest on värskelt ajateenistuse läbinud mehed Kaitseliidu üksuste sõjalise võimekuse tõstmiseks hädavajalikud – 8 kuud teeninud ajateenija sõjalised oskused on tihti tunduvalt kõrgemad, kui staažikal kaitseliitlasel. Ükskõik kui heaks ei kujune tulevikus Kaitseliidu väljaõpe ja varustatus, sõltub nende tegelik võimekus sõdida siiski otseselt kaitseväes ajateenistuse läbinud inimeste protsendist konkreetses üksuses. Samuti on Kaitseliit kohaks, kus reservväelane saab õppekogunemiste vahelisel ajal oma sõjalisi oskusi säilitada.

Teisalt peaks eelistus olema siiski kaitseväe reservüksustel, mis on saanud tervikliku väljaõppe allüksusena tegutsemiseks, on varustatud kogu vajaliku relvastuse ja tehnikaga ning on seetõttu võitlusvõimelisemad kui Kaitseliidu üksused, v.a. paljude reservväelaste kõikuv kaitsetahe ja moraal. Kui suvalisest kaitseväe reservüksusest läheb Kaitseliidu reservi üle suvaline kuulipilduri abi, pole veel hullu, sest tegemist on asendatava inimesega. Kui aga mobilisatsiooni korral on puudu lipnikust rühmaülem, rühma sidemees või MP-rühma tulejuht, on asi juba jama. Seejuures lähevad Kaitseliitu üldjuhul mitte slangid, vaid ikka need pädevamad ja aktiivsemad mehed.

Lahendus võiks olla järgmine. Kaitseväe reserv laias laastus koosneb kahest osast – põhivalmidusreserv ja täiendreserv. Teenistus esimeses kestab üldjuhul 10-12 aastat ehk seni, kuni reservväelane on regulaarsete kordusõppuste toimumise korral veel täiesti võimeline talle pandud ülesandeid täitma. Täiendreserv kujutab endast n-ö kahuriliha, kellele õppekogunemisi ei korraldata ning kellele vajalikku relvastust-varustust üldjuhul ei planeerita. Kaitseliidu üksustesse võiks sõja-aja ametikohtadele määrata just need täiendusreservi mehed, kelle „aktiivne“ teenistust kaitseväe reservis on lõppenud. OLULINE oleks aga see, et kellelgi ei keelataks enne täiendreservi määramist siiski Kaitseliiduga liitumast ning regulaarsetel väljaõppeüritustel osalemast. Niimoodi saaksid äsja ajateenistuse läbinud mehed Kaitseliidus teostada nii ennast kui ka teisi kaitseliitlasi, kuid samal ajal ei läheks nad mobilisatsiooni korral kaitseväele siiski kaotsi. Kaitseliidule oleks mobilisatsiooni korral selliste meest äravõtmine muidugi raskeks löögiks, kuid samas oleks neist enne sellise olukorra tekkimist Kaitseliidule siiski mingit kasu.

Mis puudutab VROK-i, siis nii palju kui mina olen Võrus teenivatelt inimestelt kuulnud, on kursuste kvaliteet tõepoolest võrreldes varasemaga mõnevõrra paranenud – päris palju olevat EKV-s ajateenistuse läbinud mehi ning isegi mõned kaitseväes tegevteenistuses olnud vaneallohvitserid (kuigi mina ei vahetaks Meegomäelt saadud veeblipaguneid sama kooli 2-kuise reservohvitseri tärni vastu). Samas on EROK ja peastaabi J-1 sinna endiselt suunanud inimesi, kellel puudub igasugune varasem kokkupuude sõjaväega ning kelle isikuomadused ja füüsilised võimed on sellised, et ohvitseripagunud on viimane asi, mida nad kandma peaksid. Samuti ei anna mitme-aastane liikmelisus Kaitseliidus garantiid, et tegemist on asjaliku ja sõja-asjandust jagava inimesega – mis on muide märgiks Kaitseliidu kohati kehvast väljaõppetasemest ja valikusõelast.

Kogu seda VROK-i-KV reservi-KL-i reservi asja saaks tunduvalt asjalikumaks muuta järgmiste tegelikult üsna lihtsate ja administratiivsete meetoditega:

1. Määrata täpselt selgeks, milline on kaitseväe üksuste konkreetne vajadus konkreetsete eriala-reservohvitseride järele ning selle vajaduse alusel korraldada vastuvõtt VROK-i. Praegu on asi pigem vastupidi – VROK-i suunatakse hunnik inimesi, kes saavad sealt lipniku auastme ning alles pärast hakatakse vaatama, kas selliste erialade järele reservis üldse vajadust ja kohta on. Tänaseks on sellise asjade korralduse tulemusel tekkinud kümnete kaupa lipnikke, kes kannavad Eesti Vabariigi ohvitseri austavat nimetust, kuid kellel puudub koht SA struktuuris ning üldse igasugune side KV või KL-iga.
2. Valikusõel tihedamaks. Ma ei tea täpselt, kuidas valiti välja praegused VROK-i kursuslased, kuid mõned aastad tagasi piisas vaid EROK-ile vajalike dokumentide, lühi-essee ja võimalusel kellegi soovituskirja lisamisest – aga selliste vigurite vormistamise ja mesimagusate soovituskirjade mangumisega saab igaüks hakkama. Minu arvates võiks rahulikult loobuda igasugustest esseedest ja kahtlase väärtusega soovituskirjadest ja selle asemel korraldada inimesega enne lõplikku vastuvõtmist kursustele lühikene näost-näkku vestlus. Vaid niimoodi on võimalik saada üsna ammendav ülevaade sellest, kas inimesel ikka on piisavalt kõrged vaimsed omadused, silmaring ja arusaam riigikaitsest, et olla kaitseväele vääriline ohvitser.
Samuti on hädavajalik, et kursustele pürgijal endal oleks ka juba varakult arusaam või teadmine sellest, mida ta pärast oma lipnikupaguniga peale hakkab, st milline võiks olla tema SA ametikoht. Vältida tuleks selliste inimeste vastuvõtmist kursustele, kes vaatavad seda kui lihtsalt seiklusturismi, millega ei kaasne hiljem kohustust asuda SA ametikohale ning osaleda regulaarselt õppekogunemistel.
3. Anda Lahingukoolile õigus (võibolla isegi kohustus) eemaldada regulaarselt kursustelt inimesi, kes ilmselgelt pole sobilikud ohvitseripaguneid kandma. Praegu lohistatakse VROK-ist läbi kõik, kes on võimelised sooritama kaitseväe üldfüüsilise testi ning läbima ülimalt lihtsa laskeoskustesti.
4. Loobuda lõplikult illusioonist, et VROK-i läbinu võiks asuda mõnele riviametikohale (mulle on samas teada ka mõned eredad erandid). Kuigi üldiselt on aru saadud, et VROK on mõeldud erialaohvitseride arvu suurendamiseks, siis ikkagi on paljud kursuse läbinud arvel nii KV kui KL-i riviametikohtadel rühmaülematena. Kui heita pilk nende kursuste õppekavale, peaks olema selge, et tegemist pole mitte rühmaülema kursusega, vaid sisuliselt SBK-ga – mingi sügavama arusaama tekitamine taktika peensusest või sõjaväelise juhtimise alustest polegi selle kursuse eesmärgiks. KV reservüksuses rühmaülemaks tuleks saada eranditult läbi ajateenijate ROBK-i ning Kaitseliidu rühmaülemaks kas samuti ROBK-ist või siis Kaitseliidu Kooli kaudu. Kui Kaitseliidu Kool pole piisavalt tasemel, siis võiks hädapäraselt kaaluda spetsiaalsete rühmaülema-kursuste korraldamisest VROK-i eeskujul sealsamas Meegomäel - aga sellisel juhul oleks tegemist selgelt rühmaülema kursusega, mitte SBK-ga. Sellistele kursustele pääsemisel oleks aga eelduseks piisavalt pikk staaž Kaitseliidus ning selgete juhiomaduste olemasolu.

Need neli sammu aitaksid tunduvalt parandada nii VROK-ist väljalastavate ohvitseride kvaliteeti ja kasutegurit, samuti ei mõjuks need kursused tõelistele riviohvitseridele enam sellise kohatise naljanumbrina nagu praegu.

P.S. Selle kõigega ei taha ma öelda, et kõik inimesed, kes on seni VROK-I läbinud, on täiesti kasutud inimesed. Vastupidi – VROK-ist on läbi käinud ka terve rida väga asjalikke inimesi, kes on konkreetsel (eriala)ametikohal arvel, osalevad õppekogunemistel ja isegi välismissioonidel ning saavad oma ülesannetega suurepäraselt hakkama. Paraku paistab eestlase skeptilisele meelele silma siiski ennekõike kõik vähegi negatiivne, mistõttu on suur hulk VROK-i mittesobivaid inimesi andnud halva maigu nii reservohvitseri kui ka kursuste endi staatusele.

[Kapten Trumm]

Seejuures on mul kuri kahtlus, et asi selles vallas väga palju paremaks ei lähe, sest ainuüksi kaitseväe operatiivstruktuuri suurus peaks uue arengukava kohaselt kerkima 25 000-ni ning Kaitseliidu liikmeskond peaks samuti tunduvalt paisuma. Aastas väljaõppe saavate ajateenijate arv jääb edaspidi ilmselt 3000 ja 3500 vahele, mistõttu konkurents kahe struktuuri vahel ei vähene.

Üks võimalus KL arvukuse probleemi lahendada KV reservi arvu vähendamata leidis kajastamist umbes 2007 paiku valminud EROK-i (osalusega) kirjatöös, kus analüüsiti võimalusi, kuidas suudaks KL täita talle pandud operatiivstruktuuri ülesandeid.

Seal oli üks variant määrata mingi arv kutsealuseid (keda KV nagunii õpetada ei suuda) KL teenistusse, kus nad läbivad teatud graafiku kohaselt (mitte 8 kuud kasarmus) ajateenistuse ja määratakse KL üksustesse. Minuarust päris hea mõte, mida ei maksa prügikasti visata. Teenistus sellisel juhul KL-s kestaks nt 10 aastat ja rakendatakse riiklikku sundi, mitte nagu vabatahtlikega, et käin kui tahan. Minuarust arvestades asjalikke vabatahtlikke nappust ja teenistusealiste ülejääki, siis on see ainumõeldav lahendus.

[allatah]

See viimati väljakäidud mõte muuta osadele inimestele KL kohustuslikuks mulle kohe üldse ei meeldi.
Seni olen kokku puutunud vähemalt üpriski kindlameelse seltskonnaga erinevatel üritustel ja oma üksuses. Kui sinna hakkaks nüüd mingeid mittevabatahtlikke juurde tulema, siis läheks asi kahtlaseks.

[Kapten Trumm]

Siis kui vabatahtlikud võtaks asja vähe tõsisemalt, poleks ka paljusid probleeme.

Pole ju normaalne, kui 2000 liikmega malev korraldab kaks korda aastas lahinglaskmised, sõidutatakse korraliku bussiga, öösel magad häirevabalt pesuväel magamiskotis, söödetakse-joodetakse ja tulemuseks on kohale tulnud tervelt 50 kaitseliitlast. Vaba tahe ja hoosianna. Mis peaks tegema, et need kiidetud vabatahtlikud oma vabat riigikaitse tahet üles näitaksid? Maksma? Üle kuldama?

Korraldatakse kompanii reservõppekogunemine. Kokku tuleb 50 inimest, kellest kümme jookseb juba formeerimisel arstitõenditega ringi ja nõuab oma vabastust. Pähh, mingi sund, meie oleme VABATAHTLIKUD. Õppuse lahingu faasis on jagude asemel faktiliselt lahingpaarid. Seejuures pooled kokkutulnutest tegid automaadist pauku 1996. aastal. Pooli allüksusi ei saagi rakendada, sest pole mehi. Mis virgatsisidet teha, kui virgatsijagu koosneb ainult ühest mehest.

Sellisest rahvast kokku pandud vabatahtlikud üksused on isegi väheintensiivses sõjas kahuriliha. Sellistest üksustest on 90% võitlusvõimetud.

Täna on probleemiks, et isegi paar korda aastas toimuvatele harjutustele saadakse harva kokku isegi rühma koosseis. Et arvu kokku saada, kutsutakse allüksuse koostööharjutusele teiste allüksuste võitlejaid ja arusaadavalt mingit koostööd ei tekigi. See on täiesti teisejärguline, kui vägevat äktsioni kuskil jao harjutustel tehti. Kui kompanii sidumispunkti inimesti pole või jaod koostööd teha ei oska, jääb nende lahingutee väga lühikeseks.

[Hjalmar Nelk]

Braavo Trumm!