Merekindluste taastamine Vabadussõja algul

Lahingud ja üksused. Relvad ja tehnika. Varustus ja autasud. Kõik teemasse puutuv..
Vasta
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Merekindluste taastamine Vabadussõja algul

Postitus Postitas Arensburger »

Panen siia üles ühe 60-nendatel aastatel väliseestlaste poolt avaldatud loo, mis kirja pandud kapten K.Rotschildi märkmete põhjal. Minu meelest annab see lugu väga hea ülevaate tolle aja olukorrast.

RANNAKAITSE LOOMINE VABADUSÕJA ALGUL

Üks põnevamaid ja tõsisemaid küsimusi, mis 1918.a. novembri esimesel poolel üles kerkis, oli Tallinna kaitse korraldamine mere poolt. Soome välisministeeriumi kaudu tuli teateid, et Kroonlinnas on punased kibedalt ametis oma sõjalaevade korraldamisega. Kroonlinna vastas asuvas soomlaste Ino kindluses oli saadud mulje, nagu valmistuksid kommunistid mingiks mereoperatsiooniks. Selle kohta, kuhu operatsioon oli sihitud, ei saanud olla kahte arvamist. See võis olla ainult Tallinn. Nagu juba võis arvata, kavatsesid punased Tallinna vallutada mere poolt. See oli vast ka kõige õigem kava Eesti vallutamiseks. Sest kui pealinn Tallinn on juba langenud, siis on juba kerge sisemaa asulate ja väikelinnade alistamine. Seda tõde olid punased jõudnud õppida alanud kodusõjas, Venemaal. Pealegi leidus Tallinnas arvukalt vene käsilasi ja nende poolt lootsid nad leida tõhusat toetust.
Sel ajal tegutses põrandaaluse organisatsioonina Eestis Kaitseliit, kuna sakslased takistasid siis veel Eesti Vabariigi kaitsejõudude organiseerimist. Eespool toodud motiivid olid ka Kaitseliidu juhtidel selged ja see kõik valmistas rohkesti muret. Päevselge oli, et Tallinna tuleb kaitsta ja kõigepealt kaitsta mere poolt. See polnud aga sugugi kerge ülesanne. Küsimusena kerkis üles - kas suudame vanade, purustatud Vene kindluste asemel, väga piiratud ajaga, küllaldaselt tugevaid kahureid üles seada, et võidelda Vene laevastikuga. Mõnevõrra rahustavalt mõjus samuti Soome kaudu tulnud teade, et vene punased siiski ei suuda oma suuri lahinglaevu liikuma panna. Selleks puuduvad neil väljaõpetatud meeskonnad - ja pealegi on laevad tugevasti korrast ära. Küll olevat venelastel aga kavatsus paar väiksemat miiniristlejat korda teha ja kaubalaevu dessantmeeskondade jaoks kasutades Tallinna alla tulla. See aitas tõsta lootusi, et suudame siiski kaitsta Tallinna lahe sissesõiduteed.
Nii algas palavikuline rannakaitse korraldamine, milles oli erilisi teeneid nüüd juba ammu surnud kapten K. Rotschildil. Ta osutus suurte organisatoorsete võimetega meheks, kes suutis lühikese ajaga korraldada Naissaare ja Aegna merekindlused lahingvõimelisteks. Neile jäi ka au, olla esimesteks sellisteks kaitsepunktideks kogu Eesti territooriumil.
Kuid rannakaitse töö ei piirdunud ainuüksi merekindlustega. Kuidas kõik toimus, selle kohta on meil kasutada kapt. K. Rotschildi enda märkmeid, mis järgnevalt kokkuvõetult esitame.
Ajutine Kaitseliidu ülem kol. J. Unt kutsus 13. novembril oma juurde kapt. K. Rotschildi, selgitades temale lühidalt olukorra tõsidust ja määras tema Tallinna rannakaitse ülemaks. Nimetamise puhul märkis kol. J. Unt, et silmapilgul küll veel tõsist ohtu ei ole, kuid on teateid, et punased Kroonlinnas seavad korda mõningaid sõjalaevu ja kavatsevad Tallinna saata paarsada agitaatorit. On võimalik, et nad ka mõne väiksema laeva korda seavad ja välja saadavad. Seepärast on vaja saartel patareid üles seada ja nii korraldada, et punased ei pääseks oma laevadega Tallinna lahte. Kaitseliidul ei ole aga midagi anda - ei mehi, kahureid ega laskemoona. Seda kõike tuleb omal otsida ja ka leida. Kust nimelt, seda kol. J. Unt ka ei teadnud. Ta ainult loodab, et kapt. K. Rotschild, kui vana Tallinna merekindluse ohvitser, leiab ise kõik vajaliku ja teeb mis iganes suudab.
Kapt. K. Rotschild sattus üsna keerulisse olukorda. Teada oli vaid, et 1918. a. algul, sakslaste eest taandumisel, lasid venelased kõik betoonist kindlused õhku ja purustasid lõhkeainega ka kõik moodsad kahurid. Kuigi mõnes paigas lõhkumistööd olid sooritatud venelaste moodi halvasti, oleks pooleldigi purustatud kahuri kordaseadmine nõudnud pikemat aega. Pealegi puudusid igasugused vastavad töökojad, töövahendid ja lisaks ka õppinud töölised, kes nende ülesannetega võinuks toime tulla.
Venelased olid põgenemisel maha jätnud ka ratastel veetavaid kahureid. Kahtlane oli aga, kas sakslased, kes olid lahkumas, need ka maha jätavad. Arvata võis koguni, et sakslased juba aegsasti paremad kahurid olid toimetanud oma läänerindele. Maha võisid jääda vaid vanematüübilised ja seega võitluseks vähekõlblikud relvad. Pealegi oli andmeid, et sakslased olid läbi Tallinna Kopli tehaste Saksamaale saatnud ligi 1500 moodsat kahurit. See oli umbes arv, mis venelastel Tallinna kindlustes kokku oli olnud.
Nii valmistas kahurite leidmine tõsist muret. Võis päris kindlasti arvestada, et leppida tuleb vaid mõne vanatüübilise patareiga. Laskemoona osas polnud mured nii suured. Seda leidus tsaari ajal merekindlustes suurel hulgal ja vaevalt sakslased suutsid lühikese ajaga sellest nimetamisväärset hulka ära vedada.
Keerulisem oli aga nii lühikese ajaga koostada meeskonda. Reakoosseisu patareide peale leidus vast kergemini, sest palju eesti noormehi oli teeninud Vene kahurväes. Nii oli kirjavahetusest Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee ajajärgust teada, et 23. vene välikahurite brigaad koosnes pea ainuüksi eestlastest. Ka mujal oli eestlasi arvukalt kahurväelasteks. Nii oli väljavaateid alamate juhtide ja patareide meeskondade kokkusaamiseks. Terav puudus valitses aga ohvitseridest. Juba 1917. a. lõpul ja 1918. a. alul, kui seisis päevakorral eesti kahurväe brigaadi asutamine, oli ohvitseridest-kahurväelastest terav puudus. Oli üksikuid, keda nimepidi teati, kuid need olid veel laiali mööda Venemaad. Nii oli teada, et kapt. Kauler oli astunud Pihkva vene korpuse teenistusse. Mõnedest teistest teati ka kindlasti, et nad on Venemaale siirdunud. Kes aga teati olevat kodumaal, neile saadeti viivitamatult kutse - otsemaid kohale ilmuda.
Peale puhttehniliste küsimuste, mis seoses kahurväe loomisega, oli veel teisi kõrvalisema iseloomuga ülesandeid, mis nõudsid ka lahendamist, nagu laskemoona ja kahurite ülesotsimine Tallinna ümbrusest, endistest vene kaitsepositsioonidest, nende järelevalve, puhastamine, parandamine ja kordaseadmine. Nende tööde peale võis määrata ka mittekahurväelasi. Oli vaid oluline, et oli agar eesti mees ja oskas varandust valitseda.

Meeste ja relvade otsingul.
Kapt. K. Rotschild võttiski ülesande oma peale ja asus kiires korras tegevusse, et punase laevastiku sissesõidu takistamiseks Tallinna lahte hädavajalikke ettevalmistusi teha. Veel samal õhtul - 13. novembril - kokku saades ltn. Tedderiga (pärastine varustusvalitsuse käsirelvade osakonna ülema abi, kes suri omariikluse ajal), kes juba mõnda päeva oli otsinud Kaitseliidule käsirelvi, selgus viimase jutust, et kohati võiks ehk leida mõne vigase kahuri. Kõlblikke ja uuemat tüüpi torusid polnud aga ltn. Tedder kusagil näinud. Kohates samas ltn. Seimiga, kellel polnud veel mingit ülesannet, tegi kapt. K. Rotschild temale ülesandeks leida omale energilisi ja ustavaid abilisi ning asuda otsemaid kahurite ja laskemoona otsimisele.
Järgmisel päeval ilmusid Kaitseliidu staapi, mis asus Brookusmäel, kapt. K. Rotschildi juurde lipnik Sild (hilisem Naissaare komandant) ja kapten Paulson (sõjaaegne Aegna saare komandant). Mõlemad said ülesandeks otsida patareide jaoks meeskonnad ja juba lähemail päevil välja sõita uutele teenistuskohtadele. Kapt. K. Rotschild määras lipnik Silla Naissaare ja kapt. Paulsoni Aegna saare komandandiks. Nende endi ülesandeks jäi abiliste ja meeskondade komplekteerimine.
Meeskondade komplekteerimine ei tahtnud alul minna kuigi libedalt. Saartel elamine polnud kuigi mugav ja sealt ei pääsenud kergesti linna. Pidi olema eriti tagasihoidlike nõudmistega, et saartele elama asuda. Peamiselt registreerisid endid vanad kahurväelased, endised lipn. Silla kaasteenijad Viiburi kindlusest ja kooliõpilased. Igal juhul jäi rändamishimulisem element saarte kindlustest eemale. Kuid koostatud meeskonnad olid seda ühtlasemad ja tõsisemad suhtumises oma ülesannetesse. Ja neid võis täiesti usaldada.

Tutvumas Naissaare ja Aegnaga.
Juba samal päeval, 14. novembril sõitsid kapt. K. Rotschild, lipn. Sild ja kapt. Paulson saartele, et tutvuda sealse seisukorraga ja kaaluda patareide asetamist. Tallinna sadamast sõideti esmalt Aegnale. Teel arutati küsimusi, mis puudutasid saarte kindlustamist ja kaaluti võimalusi, kuidas kiiremini teostada Tallinna lahe kaitset. Lahes seisis ankrus suur vene ulgumere laev "Okean". Kõrgel kolme korstnaga laevalael viibisid vene sõjavangid, kes enamlaste valitsuse poolt Saksamaalt ära toodud. Mingil põhjusel viivitas aga "Okeani" meeskond edasisõiduga. Laeval polnud Tallinnas midagi tegemist, kuid ta ei sõitnud edasi Kroonlinna poole. Kuigi sealt on saabunud juba mitu käsku edasisõitmiseks, kuid ikka pole laev väljasõiduks "klaar". Arvata võis, et laeva meeskond ei tahtnudki Venemaale sõita ja otsis nüüd põhjust, et laev pandaks Tallinnas "aresti alla".

Kauplemine saksa veltveebliga Aegnal.
Aegna saarel võtsid sealviibivad saksa sõdurid algul meie ohvitsere vastu umbusaldusega. Saare komandant, saksa ohvitser, oli parajasti sõitnud Tallinna, et korraldusi saada saarelt lahkumiseks. Tema asetäitjaks oli veltveebel. Saksa sõdureile seletati ära külaskäigu põhjus ja teatati, et eestlased soovivad saarel asuva patarei üle võtta. Saksa sõdurid arvasid, et see pole võimalik, sest neile on antud käsk kahurid ära vedada. Kui see aga osutub võimatuks, siis purustada. Nende üleandmisest eestlastele ei saa olla juttugi, sest siis hakkavad eestlased pommitama saksa laevu, mis asuvad Tallinna lahes. Jutust võis järeldada, et saksa sõdurite seas oli juba tehtud tugevat kihutustööd eestlaste vastu. Aegna saarel asuvad saksa sõdurid olid vist ka arvamisel, et eestlased nad esimesel võimalusel üles poovad. Seda võis märgata kogu nende olemisest ja suurest umbusaldusest, millega nad vahtisid sadamasillal seisvat vedurlaeva. Üks saksa sõdur küsis, kas laeval on ka suur meeskond ja kas seal on ka kahureid.
Pikema läbirääkimise ja vahekordade selgitamise järele, olid sakslased nõus patareisid ja helgiheitjat üle andma tervelt, nagu nad hetkel olid. Eriti lahkeks muutus saksa veltveebel pärast seda, kui temaga oli kõneldud nelja silma all ja kui ta oli saanud natuke meelehead. Mees ütles siis reipalt: "Ich werd' die Sach' in Ordnung bringen" (Ma sean asjad joonde)!
Aegna saarel, vastu Naissaart, oli sakslastel üles seatud vanatüübiline patarei. See oli laskevõimeline ja laskemoona leidus keldrites küllaldaselt. Täiesti terve oli kahemeetrilise läbimõõduga helgiheitja. See oli monteeritud erilisele platvormile. Saksa sõdurid seletasid, et nad juba lähematel päevadel tahavad saarelt lahkuda. Et meil omal veel meeskond puudus, siis katsuti sakslastega kokku leppida, et nad veel mõne päeva ootaksid, kuni eesti meeskond kohale jõuab. Sakslastele lubati maksta eritasu iga päeva eest, mis nad veel saarel viibivad. Läbirääkimisi jäi jätkama kapt. Paulson, kuna Rotschild ja Sild sõitsid edasi Naissaarele.

Vangilaager Naissaarel.
Naissaarel olid olukorrad juba keerulisemad, sest peale kaitsepatareide asus seal ka vangilaager. Laagris oli ligi 300 vangi, nende seas nii kriminaalkurjategijaid kui ka poliitvange. Mõnede kohta puudusid aktid ja ka andmed, kui kauaks nad on kinni mõistetud. Vangide seisukord saarel oli väga vilets. Nad olid kuni viimaste sündmusteni töötanud metsatöödel, küttepuude valmistamisel jne. Viimastel päevadel olid aga, saksa ohvitseri seletusel, viibinud barakis, kuna neid ei usaldatud enam, tööle saata.
Järele pärides saare komandandilt, saksa leitnandilt, mis kavatsused on neil, saadi vastuseks, et komandandil on korraldus oma väeosaga juba lähemail päevil saarelt lahkuda koos väeosa varustusega. Küsimusele, mis nad mõtlevad peale hakata kahuritega, mis pole otseselt väeosa varandus (saarel oli kaks patareid endiseid vene kindluse kahureid), vastas komandant: kaasa võtta või hävitada. Küsimusele, mis nad kavatsevad ette võtta vangidega, vastas komandant, et need jäävad maha, saatuse hooleks. Kuidas on lood vangide toitlustamisega? Vastuseks oli: toitu jätkub veel kaheks päevaks. Kes neid hiljem toitlustama hakkab, seda komandant ei teadnud, kuna see pole tema mure.
Samuti nagu Aegnas, katsuti ka Naissaarel mõjutada saksa sõjaväelasi, et nad viivitaksid lahkumisega ja viibiksid kohal veel mõned päevad, kuni eestlaste meeskond kohale jõuab. Iga lisapäeva eest lubati maksta lisapalka. Eritasu lubati aga sel juhul, kui nad kahurid täiesti korras kohtadele jätavad, et patareid oleks iga hetk tegevusvalmis. Sakslased lubasidki kokkulepet täita. Lipnik Sild tutvus vangilaagri ruumidega ja toiduvalmistamise ning leivaküpsetamise võimalustega. Nagu selgus, olid Saksa okupatsioonivõimud saarele loonud mingi saarte varanduste ametkonna. Selles teenisid ka eestlased tehnik Raba ja mereväe leitnant Strobel. Tehnik Raba esitleski end kapt. K. Rotschildile, kuid Strobelit polnud näha. Raba kinnitas, et ta olevat sakslaste teenistusse astunud ainult leivateenistuse piirast, kuid olevat ise suur patrioot. Ta olevat ka kohalikest elanikest organiseerinud Kaitseliidu rühma, kuid neil polevat relvi. Siiski olevat saarel julgeoleku valve sisse seatud ja elanikud olevat tegevuses rannavalvega. Tehnik Rabale kinnitati, et kui ta tõesti usaldusväärseid kodanikke kokku kutsub ja Kaitseliidu rühma asutab, saatku oma volinik Tallinna ja sealt antakse temale püsse ja padruneid rühma jaoks. Raba lubas ka hoolitseda, et sõjaväe varustus saarel jääb puutumata. Saksa leitnandile öeldi, et tehnik Rabale jääb ajutine, politseivõim saare elanike osas ja ka kõigis muis asjus, mis saksa sõduritesse ja nende korraldustesse ei puutu. Sel kombel sakslastega kokku leppides asuti tagasiteele ning Aegnast möödudes võeti sealt ka kapt. Paulson kaasa.

Kohkumine Tallinnas vangilaagri pärast.
Tagasi Tallinna jõudes, teatas kapt. K. Rotschild Kaitseliidu juhatusele samal õhtul peetud koosolekul oma käigu tulemustest, eriti rõhutades vangilaagri saatuse küsimust. Kapt. J. Pitka, asjast kuulda saades, ruttas kohe vangilaagri asja teatama Ajutisele Valitsusele. Valitsust tabas tõsine kohkumine, kui kuuldi vangilaagrist Naissaarel. Vahepeal oli tulnud teade, et ka Pääskülas on umbes samasugune vangilaager. Ajutine valitsus oli algul arvamisel ja teadmisel, et neis vangilaagreis on ainult kommunistid ja roimarid. Kardeti, et kui need vabadusse pääsevad, võivad nad ohtlikuks saada Eesti noore riigi võimule. Tänu neile andmeile, mis Naissaarelt saadi, võis J. Pitka rahustada Aj. Valitsuse liikmeid. Sest enamus, vangidest olid säärased isikud, kes Saksa okupatsioonivõimudele ei meeldinud ja kes seisid Eesti iseseisvuse eest. J. Pitka tegi seepärast ettepaneku vangide liigitamiseks - poliitilised vabastada ja kriminaalkurjategijad ümber paigutada linna vangimajja. Aj. Valitsus oli ettepanekuga nõus ja määras kiires korras komisjoni, kelle poolt vaadati läbi vangide süüdistusaktid ning poliitilised vangid vabastati. Juba järgmisel hommikul kell 7 sõitis Eesti Vabariigi prokurör Jaan Teemant oma abilistega Naissaarele, et selekteerida seal vahialuseid. Komisjon töötas vahetpidamata kuni õhtuni. Üks suurem vedurlaev sõitis 2-tunniliste vaheaegadega saare ja linna vahet ning tõi saarelt ära vabastatud vange. Revideerimisel selgus, et neist pea kõik olid poliitilised vangid, kusjuures mitmed ei teadnud isegi, mis põhjusel neid oli vahistatud. Kriminaalvange oli kogu laagri kohta paarkümmend ja needki toodi saarelt ära ning paigutati vangimajja. Nii oli kogu Naissaare vangilaager 15. novembri õhtuks täielikult likvideeritud. Järgmisel päeval likvideeris sama komisjon ka Pääsküla vangilaagri.

Tallinn püssirohuvaadi otsas.
Vahepeal oli lipn. Seim leidnud omale energilisi abilisi - pürotehniku Lipstoki, kes ülendati hiljem majoriks ja sõjaväeametniku Elleri (sai 1. detsembril 1924. a. Kremli poolt organiseeritud mässukatsel Tallinnas surma). Lipnik Seim oli kapt. K. Rotschildilt saadud juhiste järele vaadanud üle endise Tallinna merekindluse laskemoonalaod ja avastanud, et linn viibib suures ohus. Mitmel pool linnas leidus kümneid miljoneid püssipadruneid, sadasid tuhandeid kahurilaenguid ja kümneid tuhandeid puudasid (puud - 16 kg) püroksiliini ning dünamiiti, lahtiselt ja ilma valveta. Sakslased olid mitmes kohas häbematult isegi ohtu suurendanud. Nii leiti Luteri vabrikus, kus asus umbes 40 miljonit vene ja jaapani püssipadrunit, padrunikastide vahelt kaks kasti pürokseliini ja nende juures üks lõhkevalmis sütikuga käsigranaat. Vähimagi kastide liigutamise juures oleks võinud toimuda plahvatus. Teises kohas, Kniep-Verneri ladudes, raudteejaama taga, leiti põrandad üle külvatud musta püssirohuga. Selle sekka oli pandud rakette, millede lahtitõmbamiseks olid kinnitatud nöörid kastide servade külge. Ka seal oleks kastide vähimagi liigutamise juures toimunud plahvatus. Laos leidus aga mitusada tuhat kahurilaengut ja kuuli, alates 3-tollistest ja lõpetades 12-tollistega. Kui kergesti laskemoonaga õnnetusi võib juhtuda, seda on eesti rahvas sõdade tõttu palju kogenud. Nii peab ütlema, et Tallinna linnal oli lihtsalt määratult õnne, et sellisest kohutavast õnnetusest siiski pääses. Peale nimetatute asus mitmeid laskemoonaladusid veel mitmel pool linnas. Sakslased olid lahkunud ja ladude juures enam mingit valvet polnud.
Ladudes leidus veel rohkesti suuri kahuripadruneid (hülsse), mis valmistatud heast vasest. Tuli ainult imestada, et uulitsapoisid, kes muidu nii agarad ringi nuhkima, polnud neid enne avastanud kui rannakaitse ametnikud kohale jõudsid. Ka oli imestustäratav, et kindla ametita ja kerge teenistuse peal väljas olejad, ei taibanud padrunikestasid varastama minna. Kuid võib ka arvata, et sel ajal vedeles mujalgi mitmesugust varandust valveta, mis oli kergemini kättesaadav ja vast ka varastamiseks sobivam. Võib aga ütelda, et pime õnn ja saatus hoidsid sel korral Tallinna suuremast katastroofist ja võibolla aitas õnnetuse vältimiseks kaasa ka eesti esimeste sõjaväelaste tegutsemine.
Linna Kaitseliiduga lepiti kohe kokku, et kõik laskemoonalaod võetakse nende poolt viivitamata valve alla. Load ladudesse minemiseks olid vaid lipn. Seimil ja pürotehnik Lipstokil. Rannakaitse ülema uurimisel selgus, et lipnik Seim, pürotehnik Lipstok ja sõjaväeametnik Eller ladudes olles ise kõige suuremas ohus viibisid. Nimelt tuli neil muu valgustuse puudusel ladudes ringi käia tuletiku ja küünlatulega, kusjuures samas nende jalge all oli püssirohi lahtiselt maas.
14. ja 15. novembril olid mitmed kahurväe ohvitserid ja sõdurid end registreerinud. Kahurväelased jaotati kahe saare meeskondadeks. Neid oli aga ikkagi vahe, mispärast neile tuli hankida lisa. Meeskonnale täienduseks tuli appi võtta kooliõpilasi. Tallinna õpilastest eraldati paar rühma, kes läkitati saartele. Neid tuli aga igal nädalal vahetada.
Lipnik Sild jõudis oma meeskonnaga Naissaarele 16. novembri päeval kella 3 ajal. Sakslased olid siis parajasti lahkumas. Naissaare silla juures seisis vedurlaev ja kaks praami, kus sakslased oma kraamiga olid peale laaditud.

Sakslased ei täitnud lubadusi.
Asudes saarele selgus meie meestele, et sakslased oma lubadusi polnud täitnud. Kahurid, mis kokkuleppe kohaselt pidid jääma kohtadele, olid nende poolt veeretatud sadamasillale. Kohalikud elanikud teadsid rääkida, et saksa sõjaväelastel olnud koguni kavatsus neid merre uputada. Lipn. Silla ilmumine oma meestega takistanud sakslasi nende kavatsust täide viimast. Nähtavasti oli sakslastel siiski hirm eestlaste ees.
Sakslaste lahkumisel oli saarele jäänud vanu vene raskeid kahureid. Nendest oli 4 nn. 43-liinilisi (1877. a. mudel) ja 4 6-tollilisi, 120 puuda raskeid kahureid. Kuid kahuritel puudusid lukud. Sakslased olid need ära võtnud. Lukud leiti aga peagi üles. Kaks neist olid peidetud prügihunnikusse ja kaks visatud merre sadamasilla otsas. Laskemoona leiti osalt vanadest laengukeldritest. Mootorid, dünamod ja muud masinad olid püssikuulidega läbi lastud ja nii tarvitamiskõlbmatuiks muudetud. Telefoniaparaadid olid ära viidud või purustatud. Tallinna ja saarte vaheline merealune kaabel oli lahti võetud ja ots merre heidetud.
Lipnik Sild asus energiliselt tegevusse ja korraldas peagi saare kaitse. 19. novembril leiti üles ka merrevisatud kaabli ots ning loodi seega telefoniühendus Naissaare ning Tallinna vahel. 20. novembril olid ka kahurid sedavõrd korras, et võisid sooritada proovilaskmist. Nii oli Naissaare merekindlus lahinguvalmis samal 20. novembril - nädal aega enne Vabadussõja tegelikku algust.
Saarele oli jäänud rohkesti mitmesugust varandust, mis sakslaste lahkumisel jäi igasuguse valveta. Rannakaitse ülem käskis saarel valve sisse seada, varandus kokku korjata ja nimekirjad koostada. Lipn. Sild organiseeris kogu saare elanikkonna Kaitseliitu ja määras nad valveteenistusse. Kaitseliitlastele anti kätte püssid ja kästi hoolega valvata, et ükski võõras paat saare randa ei pääseks. Valve saigi sedavõrd tugev, et tõepoolest ükski paat ei saanud randa tulla ega lahkuda ilma, et komandant poleks seda teadnud.
Saarel oli veel suur küttepuude tagavara. Osa oli sinna jäänud juba venelaste ajast, osa oli valmistatud suve jooksul vangide poolt. Naissaare puudega saadi seepärast varustada sõja esimestel kuudel kõiki Tallinna asutusi, kuna raudtee oli koormatud muude vedudega ega saanud mujalt kütet linna toimetada.

Olukord Aegnal.
Aegna saare olukord oli vähe raskem ja seepärast jäi seal kindluse kaitsevalmis seadmine mõne päeva võrra hiljemaks. Kapt. Paulson ei saanud mitmesugustel põhjustel kohe saarele sõita. Tema asemikuks nimetas rannakaitse ülem ajutiselt leitnant Malsteini ja abiks leitn. Arro. Meeskond oli Naissaare omast tunduvalt väiksem ning eriala ettevalmistuselt nõrgem. Aegna saare meeskonda sattus endiseid kahurväelasi, kes olid teeninud välisuurtükiväe osades ja kelledel puudusid kogemused kindluseteenistuse osas. Kahurväelasigi oli napilt. Neile saadeti abiks koolipoisse. Niisuguse nõrga meeskonnaga asus leitn. Malstein Aegna saarele. Sakslased olid siis juba saarelt lahkunud. Selgus, et sealgi polnud nad oma lubadusi täitnud. Ka Aegnal olid nad kahuritel lukud võtnud ja ära peitnud. Varandust ja laskemoona oli püütud igati rikkuda. Ka Aegnal, nagu Naissaarel, asus mitmesugust varandust, mis oli jäetud valveta. Vahe oli ainult selles, et siin olid juba "saagikütid" käinud röövimas. Kuna meeskond oli nõrk, siis tekkis isegi väike viivitus kaitse korraldamises. Kuid kõigele vaatamata suudeti patareid ka siin peatselt korda seada ja 24-25. nov. oli ka Aegna kaitse tegevusvalmis. Aegna ja Naissaare vahel leiti üles telefonikaabel ja saarte vahel seati sisse ühendus. Varsti leiti üles ka Tallinna liin ja saadi otseühendus ka Tallinnaga.
Nii olid rannakaitse patareid Naissaarel ja Aegnal esimesteks kindlustatud punktideks kogu Eesti territooriumil.
Kuid rannakaitse ei saanud piirduda ainuüksi nende paari patareiga, mis olid kaitsevalmis. Vaja oli tulejõudu suurendada uute patareidega ja uuemate kahuritega. Varsti seatigi uued patareid üles Suurupis ja Viimsis. Suurupi oli tähtis seepärast, et see asub Naissaare vastas ja kaitseb lõunapoolset sissepääsu Tallinna lahte. Viimsi patareil lasus koguni kahekordne tähtsus. Sest Viimsi poolsaare taha, Maardu randa, võisid tulla vaenlase väiksemad laevad (miiniristlejad) ja pommitada Tallinna lahte. Niisugustele laevadele poleks Aegna saarte patareid suutnud tuld anda vahemaa kauguse tõttu. Teiseks oli Viimsi patarei edukalt abiks Naissaare ja ka Aegna patareidele sel juhul, kui vaenlase laevastik oleks püüdnud saarte vahelt läbi murda Tallinna lahte.
Saarte patareid aga poleks suutnud midagi teha moodsa laevastiku vastu. Kuid meil oli oma luurelt kindlaid andmeid, et suured vene sõjalaevad ei ole liikumisvõimelised ja meie randadele võiksid Vene punased tulla vaid väiksemate laevadega, millede kahurid polnud võimelised palju kaugemale tulistama kui meie saarte patareid.
Ka edasi jätkus töö täie pingega. Aja jooksul loodi vastavad asutused ja saadi juurde uusi mehi, kes harjusid oma ülesannetega merekindluse sõduritena. Nii arenes Eesti randade kaitse… .
Õpetaja

Postitus Postitas Õpetaja »

Paljude, rõhutan, paljude faktidega ei saa selles kirjutises nõus olla.
Tegemist nagu rohkem ilukirjandusliku interpretatsiooni kui ...

Õpetaja
Martti
Liige
Postitusi: 311
Liitunud: 21 Nov, 2004 21:05
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Martti »

Ega ei ole kuskil neti avarustes olemas kaart sellest kus merekindluse osad täpsemalt paiknesid, Viimsist Sõrveni on liiga üldine mõiste? Oleks vaja just täpsemaid kaarte kuna suvel plaanis jalgrattaga läbi käia need kohad.
Vanasõiduki huviline
Minu sõidukid: Gaz 22; Moskvich 412 1969
Kasutaja avatar
kangelaspioneer
Liige
Postitusi: 1044
Liitunud: 30 Dets, 2004 13:13
Asukoht: Tallinn/Tapa
Kontakt:

Postitus Postitas kangelaspioneer »

Hiiumaa kohta näiteks saad andmeid "militaarse hiiumaa" kodulehelt, Naissaarel ja Aegnal ei ole võimalik käia kindlustuste otsa komistamata... isegi tavaliste turismikaartide peal peaks muist kohti olemas olema.
Martti
Liige
Postitusi: 311
Liitunud: 21 Nov, 2004 21:05
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Martti »

Aga kuidas on lood mandri Eesti merekindlusega, tean seda et Kakumäel olid kahurid ja muu maa-alune tegevus? Mõnedest on isegi pilti tehtud kuid kui palju neid oli kakumäel?
Vanasõiduki huviline
Minu sõidukid: Gaz 22; Moskvich 412 1969
Kasutaja avatar
kangelaspioneer
Liige
Postitusi: 1044
Liitunud: 30 Dets, 2004 13:13
Asukoht: Tallinn/Tapa
Kontakt:

Postitus Postitas kangelaspioneer »

Parim teejuht peaks olema Heino Gustavsoni "Merekindlused Eestis 1914-1940" (1993), kuigi sealsed kaardid pole ehk kõige täpsemad.
LauriKreen
Uudistaja
Postitusi: 12
Liitunud: 19 Apr, 2013 14:54
Kontakt:

Re: Merekindluste taastamine Vabadussõja algul

Postitus Postitas LauriKreen »

Arensburger kirjutas:Panen siia üles ühe 60-nendatel aastatel väliseestlaste poolt avaldatud loo, mis kirja pandud kapten K.Rotschildi märkmete põhjal. Minu meelest annab see lugu väga hea ülevaate tolle aja olukorrast.
Kas selle raamatu / loo kohta ei saaks rohkem teavet?
Mis teoses ilmus? Autor? Millal avaldati?

Tänades

Lauri
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Re: Merekindluste taastamine Vabadussõja algul

Postitus Postitas Arensburger »

LauriKreen kirjutas:
Arensburger kirjutas:Panen siia üles ühe 60-nendatel aastatel väliseestlaste poolt avaldatud loo, mis kirja pandud kapten K.Rotschildi märkmete põhjal. Minu meelest annab see lugu väga hea ülevaate tolle aja olukorrast.
Kas selle raamatu / loo kohta ei saaks rohkem teavet?
Mis teoses ilmus? Autor? Millal avaldati?

Tänades

Lauri
Aega on küll palju möödas, aga meeles on et see oli vist ajakirjast "Meie Tee", kuid täpselt millisest numbrist?, seda peaks uuesti uurima hakkama. Kuid kui vaja võib ju neid numbreid lapata. http://erb.nlib.ee/?kid=13142501&oid=cb1df155
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Re: Merekindluste taastamine Vabadussõja algul

Postitus Postitas Arensburger »

Arensburger kirjutas:Aega on küll palju möödas, aga meeles on et see oli vist ajakirjast "Meie Tee", kuid täpselt millisest numbrist?, seda peaks uuesti uurima hakkama. Kuid kui vaja võib ju neid numbreid lapata. http://erb.nlib.ee/?kid=13142501&oid=cb1df155
Jäi ikkagi natuke kripeldama ja lappasin vanu ajakirju läbi.
Meie Tee 1968; 9-10.jpg
Pealkirja all: "Esimesed kaitsepunktid Eestis 1918.a." rubriigis Eesti ajaloo radadelt..., mis oli ajakirja toimetaja poolt kirjutatud.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist