Tulemustest:
Eelmiseks pühapäevaks oli paljulubav jook käärinud nädal aega, paras aeg välja laskmiseks.
Üllatus oli aga suur, kui avastasime, et ankrus on väga vähe rõhku ja rüübe ei taha kuidagimoodi sealt välja voolata. Kuidagimoodi utsitasime sealt poolteist liitrit välja, uudishimu oli ikkagi nii suur. Põhjuseks on see, et panime ~16 liitri märjukese peale kuivpärmi koguse, mis vastas umbes 35-40 grammile presspärmile. Seda selle pärast, et siiani on toodang koledasti pärmimaitseline tulnud. Õlleleiva etiketi peal oli aga kirjas, et ühe leiva peale läheb 50 kuni 100 grammi pärmi. Meil oli kasutada 2 leiba, ehk siis oleks pidanud panema 100 kuni 200 grammi. Eelpoolmainitud põhjusel me seda ei teinud.
Teiseks saime joogil lasta alguses lahtiselt käärida kõigest ca. 12 tundi, hea oleks olnud 24 tundi, nii vähese pärmikoguse juures ehk isegi 30 tundi.
Ehk siis: Vähe pärmi ja vähene käärimisaeg lahtiselt ei andnud rüüpele korralikku vunki sisse, jätsime selle edasi käärima, homme ehk laseme välja. Siis on kinniselt käinud juba 11 päeva, peaks lubama küll.
Maitseelamust aga oli!
Mekkis nagu A. Le Coq-i kali, helgemad hinnangud (lahked inimesed nagu me oleme, kutsusime ka sõbrad pruulimisele tunnistajateks) kannatasid võrdlust setude koduõllega (ja see on juba kompliment!). Leivast on ikka hoopis teine asi teha, mis maltoosast. Saab näha, kas homseks on meie vaimusünnitis enesele ka väikese volüümi sisse kruvind
. Kasutan siis 10 liitri vee kohta 1 pudeli maltoosat ja 1 karp kaljaekstrakti (karbis 3 kotikest ekstraktiga) ja umbes poole kaasas olevast pärmist + 1kilo suhkurt (naine tahab magusamapoolset õlut 
).
)