Eesti kui sõjalist abi vastuvõttev riik...

Wähk
Uudistaja
Postitusi: 11
Liitunud: 22 Sept, 2009 9:31
Asukoht: Tallinn/Harjumaa
Kontakt:

Eesti kui sõjalist abi vastuvõttev riik...

Postitus Postitas Wähk »

Tervist minu poolt.

Ei teadnud, millisesse alafoorumisse see teema teha, et foorumit mitte risustada, lõpuks otsustasin selle kasuks...

... mure selles, et õpin TTÜ-s kolmandal kursusel rahvusvahelisi suhteid ja kätte on jõudnud aeg kirjutada kursuse- ja baka-tööd. Kursusetöö teemaks on "Eesti kui sõjalist abi vastuvõttev riik". Kirjutada soovin esmasest iseseisvast kaitsevõimest ja NATO- sõprade abist. Muidugi peame me 50 päeva ise hakkama saama, aga kui abiväed peaksid lõpuks tulema hakkama, peame me suutma neid "võõrustada". Kuigi 50-ndaks päevaks on arvatavasti enamik lennuvälju ja muid infrastruktuuri osi rivist väljas...

Teie abi sooviks nii palju, et äkki oskate mingeid teabeallikaid soovitada, kust antud teema kohta infot saaks ja kui kellelgi on asjast oma nägemus, siis kuulaksin huviga...


Ette tänades Wähk
Las välkuda pikne, las kõmiseb kõu
ja punane saatan las ulub.
Mehed metsas on ühendanud jõud,
näis palju meil padruneid kulub...
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

loe sissejuhatuseks mõned klassikaks kujunenud teemad siin läbi, kuigi pealkiri on tehniline, on teema sees räägitud ikka suust ja silmast.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Qtec
Liige
Postitusi: 663
Liitunud: 08 Veebr, 2008 10:34
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Qtec »

Praegusel hetkel, ning ilmselgelt ei muutu olulisel määral lähima 5 aasta jooksul olukord hüppeliselt paremaks, on jutt 50 päevasest iseseisvast vastupanust lihtsalt märg unenägu - utoopia. Selleks pole meil ei soomus-, tule- ega väljaõpetatud inimressursse ning ei saa ka lähiajal olema. Selle taustal rääkida vaid infra rivist väljas olekust on lausa imelik. 50 päevaga praegusel hetkel on EV lõpetanud eksisteerimise, meid on vallutatud, üle joostud ning infra on alustanud juba uuesti tegevust, kuid nüüd juba vallutaja valduses.

Meie praegune tase ei luba isegi Gruusia stiilis 3-5 päevast sõda, sest lahti puhkev segadus ning peata olek oleks ilmselgelt suurusjärgu võrra suurem. Mida sa tahad, kui isegi väeosadel pole plaane kaitsetegevuseks ootamatu sõjalise rünnaku vastu. Lisada siia 0 mobilisatsiooni võimekus ning selle katmise võimetus ja olematu võimekus tõrjuda ootamatuid rünnakuid (stiilis tulevad dessantnikud ning võtavad Toompea tunniga või tulevad lennukid ning lasevad meie tsentraalselt koondatud õhukaitseta laskemoona ning muu proviandi laod õhku) ja ka olematu tsiviilkaitse. Ma ütleks, et meil on maksimum 3 päeva võimalik osutada mingit tõsisemat sõjalist vastupanu (oleneb enamalt jaolt meie pisikese suurtükiväe suutlikusest ning ellujäämisvõimekusest) ning edasi tuleb juba sissi tüüpi vastupanu väiksemates gruppides (suuremad grupid EKV riismed ning väiksemad grupid Kaitseliidust ilma tsentraalse juhtimiseta) käsitulirelvade jm vahenditega. Sissi taktikaga aga enda käes territooriumi ei hoia ning ilmselgelt murtakse see vastupanu suures osas suhteliselt kiiresti. Antud juhul näen mina ainukese ning vägagi kehva alternatiivina viivituslahinguid andes kiiresti taganeda kuhugi saarele. Näiteks Hiiumaa ning keskenduda selle kaitsmisele, kuni saabuvad abijõud. Kuid ka see plaan tundub utoopilisena võttes arvesse võimalikku logistikat ning ilmselget vaenlase vastutegevust. Räägitakse ka Tallinna ümbrusse koondumisest, kuid mina selliseid jõude küll kuskil meil ei näe, mis seda lubaks teha (lisaks ka oletatavad tsiviilkaotused tiheasustusest ning puuduvast tsiviilkaitsest tingituna).
Siin foorumi seinte vahel on kõvasti materjali mida kõike võiks ja peaks tegema iseseisva kaitsevõime saavutamiseks, et vastu pidada kasvõi nende NRF'i jõudude saabumiseni (mis parimal juhul jõuaksid siia u. nädalaga peale konflikti algust, kuid sõltub see siiski valdavalt poliitikute otsusest hoolimata kõigist artikkel 5-est!!!). Minu isiklik arvamus on, et algatuseks peaks meil kaitsekulutuste tase tõusma 2,5% SKP'st (arvestades maailmapraktikat, siis see ei ole mingi kõrge müstiline tase ning pigem iseloomulik täiesti rahumeelsetele riikidele). Arendada tuleb tugevasti EKV infrat (praegu meil ei jätku isegi kasarmuid sõdurite jaoks rääkimata muid asju ning seda ikka veel peale 18 aastast EKV arendamist!!). Aega teenima tuleb võtta vähemalt 80% kutsealustest. Luua tuleb teine brigaad ning õppuste tase peab tõusma brigaadide vaheliseks õppusteks. Suurendada tuleb suurtükiväge ning seda mitte 2 korda (võttes aluseks 2. brigaadi moodustamist) vaid pigem 3-4 korda (on oluliselt parem tümitada vaenlast olles ise eemal ning suhteliselt ohutus kauguses). Kasvatada tuleb mobiilsust ning soomusega kaitstust (see ei hõlma endas vaid jalaväele piisava arvu ratassoomukite muretsemist, vaid ka jalaväe lahingmasinaid ning ka tanke). Efektiivne kaitse ei seisne vaid kaitses istumises vaid ka ründamises. Rünnata vastast ilma soomuskaitseta ning piisava suurtükitule toetuseta - seda võivad lubada endale vaid hiinlased või India. Lisaks on vaja õhukaitset. Sellest on meil hetkel olemas minimaalsel hulgal kõige hädaparasem variant st. lühimaa õhukaitse. Keskmaa ning kaugmaa (viimane jääb meile vististi alatiseks utoopiaks) rakettidele toetuv õhukaitse puudub sootuski ning puuduvad ka oma hävitajad. Hävitajad on aga sellised huvitavad ning emotsioone külvavad asjad - nimelt on nad väga paindlikud relvad ning nendega saab rünnata nii vaenlase mere, õhu kui ka maismaa sihtmärke. Nad on kiire reaktsiooniajaga (kasvatavad oluliselt võimekust tõrjuda ootamatuid rünnakuid vt. eelpool olnud dessantide juttu), neid on lihtne varjata ning nad ei sõltu, hoolimata mõningate emotsionaalsest kisast, vaid meie ühest sõjaväelennuväljast (piisavalt heade lennukitega saab opereerida suvalistelt sirgematelt maanteelõikudelt). Eesti puhul võime rääkida hävituslennuväest suurusega u. üks eskadrill (12tk) - see on piisav, et tõrjuda esimesed üllatusrünnakud, anda aega mobilisatsiooni läbi viimiseks ning väga oskuslikul kasutamisel suudavad suhteliselt pikaaegselt ellu jääda erinevalt näiteks keskmaa õhutõrje raketisüsteemidest (viimaseid on suhteliselt kerge avastada ja hävitada ning nad on vähemobiilsed!). Seejärel võime rääkida mingist võimekusest merel. Esmane tase oleks siin mõningane rannakaitsevõimekus ning miinide veeskamise võimekus - meil aga on olemas vaid miiniotsimisvõimekus, mis nagu näha ei ole meie iseseisva kaitsevõimega kuidagi seotud. Samuti ei ole seotud meie iseseisva kaitsevõimega plaanitud kopterite (ilma hävitajate katteta on nad vastase lennuväele vaid õhus istuvateks märklaudadeks) ost või käima läinud lennuosakute ost - kõik need asjad on pigem selleks, et osaleda erinevatel missioonidel. See on küll tähtis, kuid lõppkokkuvõttes, mis on tähtsam, kas oma riik või NATO. Liitlaskohustusi tuleb täita, kuid kas seda peab tegema sellisel määral koduse kaitsevõimekuse arvelt nagu meil see hetkel toimumas? Eraldi teemana võib kirjutada meil levivast missiooni või NATO haigusest nimega "võitmatu kergjalavägi", mis levimas mentaliteedis, umbes nii, et ründame edukalt vaenlase soomustatud kolonne jalgsi täristades automaatidega ning andes tuld Garl Custavitest. Suht-koht enesetapjalik ning ilmselgelt kurvalt kätte maksev haigus...
1. Meie praegune relvastus http://www.sodur.com/
2. Meie valed investeeringud (Kapten Trummi sulest) lühidalt http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... c&start=45
3. Vajalik struktuurne reform EKV's (kõiges pole süüdi ka Kaitseministeerium, Riigikogu ja valitsus) http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=14836
4. Mis on viltu meil (Gruusia vs. Eesti, Kapten Trumm ja Hummel) http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... start=1590
5. Teemas "Rootsi hävitajad meile" on pikalt laialt lahatud lennuväe teemadel, kui vaid viitsid läbi lugeda (kindlasti on kõigest sellest pahnast võimalik ka midagi head välja noppida)
6. Teemas "Uued relvasüsteemid EKV'le" on kuskil vahepeal pandud kokku isegi hädavajaliku relvastuse ostuplaan ning ka eelarve
7. Loe ka "Tankid EKV'le" teemat.
Viimased teemad leiad siit: http://www.militaar.net/phpBB2/viewforum.php?f=54
Jõudu lugemiseks. Materjali ning selles sisalduvat pahna (tegemist ikkagi foorumiga, kus ei saagi ega peagi alati "asjast" rääkima) jätkub päevadeks, kui mitte nädalateks.
Viimati muutis Qtec, 23 Sept, 2009 9:44, muudetud 1 kord kokku.
Toddie
Liige
Postitusi: 345
Liitunud: 16 Aug, 2007 9:19
Kontakt:

Postitus Postitas Toddie »

Üks olulisemaid konkreetselt vastuvõtva riigi toetusega seotud projekte, on Ämari lennubaas ja see peaks järgmise aasta lõpuks valmima.

Puhtjuhuslikult ilmus tänases Päevalehes ka selle kohta üks pädev ja positiivne artikkel.

http://www.epl.ee/artikkel/478530

Edu!
Kasutaja avatar
Qtec
Liige
Postitusi: 663
Liitunud: 08 Veebr, 2008 10:34
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Qtec »

Ahjaa, samal ajal, kui meil puudub igasugune lahinguvalmidus on Venemaa loodepiirkonnas praktiliselt mõne tunni kuni 24 tunnises valmisolekus järgmised relvastatud jõud:
http://hummel78.blogspot.com/search/label/venemaa

Nonih, nüüd peaks vististi olema selge minu kiire reageerimine fraasidele "50 päeva" ja "infrastruktuuri osi rivist väljas". Nagu siin foorumites mitmel pool kirjas, Vene armee ei ole enam ammu mingi organiseerimatu joodikute kamp, kes valgus 94ndal Tšetšeeniasse... Meie päälikud usuvad seda ilmselgelt siiani või tahavad uskuda või on põhjuseks midagi muud arvestades kogu seda jama, mis on korraldatud EKV ning Kaitseliidu suure arendamisega taasiseseisvumis perioodil. Suurim segaduse külvaja on siin olnud hr Luik ise oma professionaalse armee pooldamisega (Iisraelis lendavad reservistid ringi F-16 lennukitega, mis on minu arvates vägagi tänapäevane ning keeruline relvasüsteem ning see viib mind mõttele, et inimesed, kes halavad tänapäevasest ülikeerulisest relvastusest, ei saa lihtsalt oma Nokia telefoniga enam hakkama ning on sellest aretanud välja endale mingi teatud liiki kompleksi - mitte, et kõik peaksid oskama kasutada oma telefoni igat imevidinat või lendama ringi F-16 lennukitega, kuid võimalik on leida inimesed, kes seda suudavad. Võite olla mureta, ei pretendeeri ise ei F-16 sanga ega ka Nokia või Ericssoni guruks).
Arvestades meie kinnist maastikku ning looduslikke olusid, on Eesti täiesti kaitstav ka oma jõududega 50 ning võibolla isegi oluliselt rohkemate päevade jooksul, kui vaid selleks valmistutaks ning seda tahetaks. Tahtmises paistabki olevat meie kitsaskoht, mitte rahas, sest nagu näha, on raha kulutatud meil mehiselt. Kas seda on tehtud ka otstarbekalt?
Kes tahab leiab võimaluse, kes ei taha, leiab vabanduse - legendaarne tõdemus selle foorumi seinte vahelt
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

...Iisraelis lendavad reservistid ringi F-16 lennukitega, mis on minu arvates vägagi tänapäevane ning keeruline relvasüsteem...
Mitte ainult, ka USAs toimetavad rahvuskaartlased sama klassi tehnikaga. Ja kui mu mälu ei peta, siis ka F-22tega. Mis see rahvuskaartki muud on kui meie mõistes KL.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Abiks oleks kindlasti ka siit läbikäinud Salo magistritöö.

See oleks heaks näiteks, kuidas meie esiisad panid omas ajas 20 aastaga palju suurema armee püsti. Tõsi, ka finantsi said nad rohkem, kuid eks tollal saadi üle edevuse laadas puistata raha laiali populistlikule häälepüügile, kumudele ja riigiaparaadi tohututele ülalpidamiskuludele.

Ehk probleem saab alguse kõrvade vahelt.

Olen selle üle mõelnud, millest saab alguse eestlase orjavaim. Imselt on seda baltisaksa mõisnike poolt sajanditega sisse trukitud. Kes vitsa ei lasknud anda või naine, kes mõisnikuga lakka ei läinud, sai lihtsalt otsa. Seega ei levinud ka nende geenid, kuid levisid alalhoidlike, argade ja alluvate (orjarahva) geenid. See on ka üks põhjus, miks EV ei suuda kohati riigina käituda, seevastu peremehe saapa varjust haukuma on kõik kõvad tegijad.

Võiks täiesti teha väikse uurimistöö teemal, kuidas suutsid juudid olematust algmaterjalist panna 20 a püsti armee, mis poleks ka superriikidele häbi teinud. Seal oli stardipositsioon veel viletsam, sest kogu riik algas kohe sõjaga.

Õhujõudude kohta võin öelda, et eelkõige tugev tahe ennast kaitsta, vaenulikud naabrid ja kõikide võimaluste ärakasutamine oli see seeme. Raha tuli ikka tükk aega hiljem. IAF sai alguse WWII aegsete lennukite kokkuotsimisega (kohati ka kontrabandi korras) üle kogu maailma, näiteks läksid loosi ka Tsehoslovakkias toodetud suht ebaõnnestunud Me-109 kloonid.

Ka 1967. a kuuepäevases sõjas jäi IAF naabritele suuresti alla nii kvantideedis kui kvaliteedis. Ometi leiti võimalus ja araabid võisid vaadata, kuidas nende lennukite jäänused lõpuni põlevad.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
A4
Liige
Postitusi: 1832
Liitunud: 13 Juun, 2005 23:55
Kontakt:

Re: Eesti kui sõjalist abi vastuvõttev riik...

Postitus Postitas A4 »

Wähk kirjutas:Tervist minu poolt.

Ei teadnud, millisesse alafoorumisse see teema teha, et foorumit mitte risustada, lõpuks otsustasin selle kasuks...

... mure selles, et õpin TTÜ-s kolmandal kursusel rahvusvahelisi suhteid ja kätte on jõudnud aeg kirjutada kursuse- ja baka-tööd. Kursusetöö teemaks on "Eesti kui sõjalist abi vastuvõttev riik". Kirjutada soovin esmasest iseseisvast kaitsevõimest ja NATO- sõprade abist. Muidugi peame me 50 päeva ise hakkama saama, aga kui abiväed peaksid lõpuks tulema hakkama, peame me suutma neid "võõrustada". Kuigi 50-ndaks päevaks on arvatavasti enamik lennuvälju ja muid infrastruktuuri osi rivist väljas...

Teie abi sooviks nii palju, et äkki oskate mingeid teabeallikaid soovitada, kust antud teema kohta infot saaks ja kui kellelgi on asjast oma nägemus, siis kuulaksin huviga...


Ette tänades Wähk
Kust ja millistele arvutustele põhineb see müütiline 50 päeva? Või sama müütilised 30-60 päeva? Minu teada on need täiesti laest võetud numbrid, mis ei vasta reaalsusele. NATO reageerimisjõud (NRF) on üldiselt viiepäevases valmiduses ja ka USA-l on Euroopas mõningaid väeüksusi, mis on tunudvalt kiirema reageerimisajaga. Lisaks tiirleb Euroopa vetes pidevalt ringi terve rida nn eelpaigutuslaevu sõjatehnikaga, millede Eesti vetesse jõudmine võtab tunduvalt vähem aega (inimesed, kes seda tehnikat hakkavad kasutama, lendavad kohale veelgi kiiremini).

Mina isiklikult sügavalt kahtlen, kas meil praeguste kaitsekulutuste taseme juures võimalik arendada välja kaitsevägi, mis

1. ühest küljest peab olema piisavalt suur, et vähemalt teatud osa Eesti territooriumist 50 päeva iseseisvalt oma käes hoida;
2. millele me suudame hankida DOS-e (day of supply) vähemalt 50 päevaks. Siin tekib nõiaring - mida võimekam peab olema meie armee, seda kallimaks muutub terve kaitseväe ühe päeva DOS, mida suuremaks muutub kaitseväe sõja-aja struktuur, seda mahukamaks ja kallimaks muutub üks DOS.

Põhhimõtteliselt seisame me teelahkmel - me kas ehitame ülesse ülivõimsa armee, kuid ei suuda enam sellele armeele piisavat arvu DOS-e hankida, või paneme kogu raha 50 DOS-i hankimise peale ning jätame kaitseväe enda arengu kängu.

Tuleb leida mingi mõistlik tasakaal ja ma usun, et kaitsevägi ja ministeerium on selle tasakaalu 10-aastase arengukava väljatöötamise käigus leidnud.

Põhiline küsimus on aga see, et miks me eeldame, et me peame pärast sõja algust 20, 30, 50 või 60 päeva üksi vastu pidama, enne kui abiväed kohale jõuavad. Võiks natukene mõelda sellele, et väga suure tõenäosusega avastatakse potentsiaalse vastase rünnakuettevalmistused piisavalt suure eelhoiatusajaga ning abivägede transport Eestisse algab juba enne sõja algust. See juba iseenesest vähendab tunduvalt agressori soovi Eestit rünnata, sest ta mõistab, et esimesed mürsud ja pommid ei taba ainult eestlasi, vaid ka nt ameeriklasi, inglasi, taanlasi jne.

Iseenesest nimetatakse liitlasvägede vastuvõtmist vastuvõtva riigi toetuse operatsioonideks (Host Nation Support, HNS). Väga mitmes mõttes on tegemist ühe osaga laiapõhjalisest lähenemisest riigikaitsele, sest nagu ka sõdimine ise, eeldab ka HNS terve rea riigiasutuste ja erasektori koostööd sadamate opereerimisel, turvamisel, saabuva kauba ja vägede laialipaigutsamisel jne jne.

Kui sul on tõsine soov sellel teemal lõputööd kirjutada, siis soovitan nõu küsida eelkõige Kaitseministeeriumi operatsioonide ja kriisireguleerimise osakonnast ja kaitseväe peastaabi logistikaosakonnast ning kaitseväe logistikakeskusest. Samuti tegeleb selle teemaga vähemal määral siseministeerium, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, sotsiaalministeerium, sadamad ja lennuväljad.
Kasutaja avatar
Qtec
Liige
Postitusi: 663
Liitunud: 08 Veebr, 2008 10:34
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Qtec »

A4, loe ja analüüsi seda http://www.nytimes.com/2009/08/20/opini ... .html?_r=1
Ma sügavalt kahtlesin juba varem selle artikkel 5 rakendumisse reaalses sõjalises olukorras piisava kiirusega. Nüüd kahtlen ma selles, kas artikkel 5 üldse suvatseb rakenduda.
NRF võib olla valmisolekus 5 päeva, kuid ta vajab liikuma hakkamiseks kogu NATO konsensust!! NATO aga koosneb erinevatest riikidest ning nende poliitikutest kelledel kõigil võivad olla vägagi erinevad arusaamad ning huvid. Palju võib kuluda aega, kui poliitikud teevad otsuse ning kas nad üldse saavad selle otsuse tehtud, see on küsimus.

Mis puudutab finantseerimist, siis siin pole midagi vaielda. Raha on juurde vaja või muidu võime kogu kupatuse kukele saata. 2,5% SKP'st oleks täiesti normaalne tase ning selle tasemega, eeldades, et majandus siiski tuurid üles saab, peaks normaalse kaitsevõime ülesehitamine aja jooksul olema siiski vägagi võimalik. Kui vaid tahtmist ning tarkust jätkuks.
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

Võiks natukene mõelda sellele, et väga suure tõenäosusega avastatakse potentsiaalse vastase rünnakuettevalmistused piisavalt suure eelhoiatusajaga ning abivägede transport Eestisse algab juba enne sõja algust.
Eriti hea näide selle kohta on meil võtta aastatagusest ajast. Et Sa ka ära ei tüdine...Muideks, vast võtad kommenteerida Ekspressi artiklit.
http://www.ekspress.ee/2009/09/25/arvam ... iigikaitse
Kes siin EV otsustab mobilisatsioonivarude paigutamise asukoha, kas ministeerium või KV?
Viimati muutis Lemet, 25 Sept, 2009 19:43, muudetud 1 kord kokku.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Abiks oleks lugemus, kuidas Saddam kopsas 1990 pähe USA ja Suurbritannia heale liitlasele Kuveidile.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Larry
Liige
Postitusi: 1029
Liitunud: 31 Dets, 2005 16:39
Kontakt:

Postitus Postitas Larry »

Sa Wähk pane hoolega tähele neid A4 postitusi, vaat nii tuleb puru silma ajada :lol: . Muuseas mulle isiklikult meeldib, et ta siin foorumis on, ilma temata oleks siin hoopis igavam 8) .
Kust ja millistele arvutustele põhineb see müütiline 50 päeva? Või sama müütilised 30-60 päeva? Minu teada on need täiesti laest võetud numbrid, mis ei vasta reaalsusele.
Ei vasta jah reaalsusele - meie (kerge)jalaväebrigaad(id) lihtsalt ei kesta nii kaua.
NATO reageerimisjõud (NRF) on üldiselt viiepäevases valmiduses ja ka USA-l on Euroopas mõningaid väeüksusi, mis on tunudvalt kiirema reageerimisajaga. Lisaks tiirleb Euroopa vetes pidevalt ringi terve rida nn eelpaigutuslaevu sõjatehnikaga, millede Eesti vetesse jõudmine võtab tunduvalt vähem aega (inimesed, kes seda tehnikat hakkavad kasutama, lendavad kohale veelgi kiiremini).
Võõrvägede turvaline kohaletoimetamine on võimalik vaid enne nö. esimest püssipauku või peale pauku alles siis, kui Kaliningradist möödapääsemine on turvaline. Rahuajal suurte lahinguüksuste Eestisse (loe: Venemaa vahetusse lähedusse) saatmine nõuab otsustajatelt suuri mune, mille olemasolus võib kahelda. See teine variant võtab ka kindlasti kauem, kui max 5 päeva.
Mina isiklikult sügavalt kahtlen, kas meil praeguste kaitsekulutuste taseme juures võimalik arendada välja kaitsevägi, mis

1. ühest küljest peab olema piisavalt suur, et vähemalt teatud osa Eesti territooriumist 50 päeva iseseisvalt oma käes hoida;
Selles suunas on vaja aktiivselt tegutseda, mitte aga halada ja vabandusi otsida.
2. millele me suudame hankida DOS-e (day of supply) vähemalt 50 päevaks. Siin tekib nõiaring - mida võimekam peab olema meie armee, seda kallimaks muutub terve kaitseväe ühe päeva DOS, mida suuremaks muutub kaitseväe sõja-aja struktuur, seda mahukamaks ja kallimaks muutub üks DOS.

Põhhimõtteliselt seisame me teelahkmel - me kas ehitame ülesse ülivõimsa armee, kuid ei suuda enam sellele armeele piisavat arvu DOS-e hankida, või paneme kogu raha 50 DOS-i hankimise peale ning jätame kaitseväe enda arengu kängu.
Sisuliselt ütled sa, et ärme osta mõjusaid relvi, sest me ei suuda neile piisavalt moona osta. Ostame parem lahjasid relvi, sest neile me suudame piisavalt moona osta :roll: . Sa ära nende DOSide pärast ülemäära muretse. Ma arvan, et vaenlast heidutab siiski lennukite, tankide ja suurtükkide arv, mitte laos olevate DOSide arv :lol: . Ja kui eelnimetatud tehnika hulk on piisav, siis tõenäoliselt ei ole vajagi neid DOSe kulutama hakata.
Põhiline küsimus on aga see, et miks me eeldame, et me peame pärast sõja algust 20, 30, 50 või 60 päeva üksi vastu pidama, enne kui abiväed kohale jõuavad. Võiks natukene mõelda sellele, et väga suure tõenäosusega avastatakse potentsiaalse vastase rünnakuettevalmistused piisavalt suure eelhoiatusajaga ning abivägede transport Eestisse algab juba enne sõja algust.
Kallis sõber, valmistuda tuleb alati halvimaks variandiks, mitte parimaks. T..lade võimalustest üllatusrünnakuks on siin foorumis piisavalt kirjutatud. Võõrvägede transport siia rahuajal ei ole mingi ülikiire protsess, ja ei maksa arvata, et keegi kangesti kipub võõrale maale sõdima. Lihtsam on minu arust siiski omada "ülivõimsat armeed" (sinu sõnad) 50 päevaks ebapiisava hulga moonaga, kui et omada lahjat naljaarmeed 50 päevaks piisava hulga moonaga. Moona siiatoimetamine on kindlasti lihtsam, kui rasketehnika ja sõdurite saatmine, nii füüsiliselt kui ka poliitiliselt. Oma maa kaitsmine on siiski eeskätt meie endi mure, mitte kellegi teise. Ära seda unusta.

Häid soovitusi kursuse- ja bakatöö kirjutamiseks on eelkirjutajate poolt juba antud - eks sa Wähk loe siinseid teemasid ja jälgi seda keskustelu siin :wink: .
Kasutaja avatar
wudu
Liige
Postitusi: 852
Liitunud: 05 Nov, 2005 21:47
Asukoht: Rakvere, Kondivalu
Kontakt:

Postitus Postitas wudu »

Eesti olematu riigikaitse
Andrei Hvostovi artikkel Ekspressis
Eesti julgeolekupoliitiline mõte on täis paradokse. Üheksakümnendate alguses nägi Ameerikas ilmavalgust ajaloofilosoofiline teos "Ajaloo lõpp". Francis Fukuyama leidis, et liberaalse demokraatia võit on ajalooga ette määratud. Ameerika Ühendriigid muudavad kogu maailma oma näo järgi demokraatlikuks ning rahumeelseks paradiisiks. Selle suundumusega lähevad tahes-tahtmata kaasa Venemaa ning Hiina. Meil põhjustas see väide emotsioone õlakehitusest kuni põlgliku naeruni. Eesti tollased strateegid hakkasid tõestama (peaasjalikult iseendale), et sellised ennustused näitavad vähest pädevust Venemaa suhtes.

Möödus mõni aasta. Meie julgeoleku spetsid, kes said baashariduse Tartu ülikooli ajaloo- ning ajakirjandusteaduskondades, sõelusid Lääne vahet, ja mida rohkem nad seal sõelusid, seda enam nad "fukuyamastusid". Kodumaist publikut hakati 2000. aastate alguses kostitama prognoosidega, mille järgi Venemaa ei ole keskpikas per spektiivis oht.

Ohud olid kolinud kaugetesse lõuna maadesse. Eesti ülesandeks oli seista ameeriklastega õlg õla kõrval. Tundus loogiline: meie aitame neid ja küll nemad aitavad omakorda meid. Kuna ameeriklased on kohutavalt võimsad (üks põhi argumente oli statistika - USA kulutab sõjalisteks vajadusteks rohkem kui kogu ülejäänud maailm kokku), siis elame sellise liitlasega nagu vanajumala selja taga.
Me oleme ju siin, et isamaad kaitsta. Aga prantslased on ju ka siin, et oma isamaad kaitsta. Kellel siis õigus on?
Erich Maria Remarque “Läänerindel muutuseta”
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Hvostovil on õigus. 8)

Kahjuks.
Viimati muutis Kapten Trumm, 26 Sept, 2009 20:17, muudetud 1 kord kokku.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Eesti kui sõjalist abi vastuvõttev riik...

Postitus Postitas Kapten Trumm »

A4 kirjutas: Võiks natukene mõelda sellele, et väga suure tõenäosusega avastatakse potentsiaalse vastase rünnakuettevalmistused piisavalt suure eelhoiatusajaga
Dziises kraist :shock: :shock:

Kas Kamina ametnikud ei ole tõesti Gruusia sõja algusloost MITTE MIDAGI õppinud?
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 6 külalist