Kapten Trumm kirjutas:kaur3 kirjutas:A4 pikk postitus räägib meile partisanisõjast, kuid ei räägi näiteks Soome armee sissidest, kes ongi konventsionaalse sõja plaanidesse sisse kirjutatud. Nad lihtsalt jäävadki edasiliikuva vastase seljataha. Kamraad Pulkkinen räägib meile siin külgmiinidest, samas mingil ajal olid seljataha jäävate/liikuvate Utti meeste ülesandeks juhatada M270 tuld ja õhk-maa raketilööke. Juhul kui meie vastane ei piirdu tükikeste rebimisega nagu Donbassis, LO-s ja Abhaasis; vaid rassib pikalt edasi, viies läbi dessante; siis on vaid küsimus üksuses, mis jääb selja taha ehk tekib stay behind olukord. Kas see on malev, pataljon või brigaad, sõltub olukorrast maastikul. Külma sõja ajal mõeldi sellistele olukordadel, kui uskuda seda kirjutist.
http://www.dtic.mil/dtic/tr/fulltext/u2/a191397.pdf
Kas seljataha jäänud üksus toodab 10, 100 või tuhat kahtesadat, sõltub nende oskustest ja varustusest.
Justnimelt. Minu nägemuses on need "reservistid palja tillga" need, kes ahistavad vastast selja tagant.
Sest kui me neid ei suuda kergejalaväe pataljoni või brigaadi tasemel varustada, ei tähenda, et neid üldse kasutada ei saaks.
Oot-oot – see „sissimine“, millega sina siin selle diskussiooni käivitasid, ning see, millest kaur3 räägib Soome kontekstis, on ikka kaks täiesti erinevat asja. Ja on ka erinev sellest, kui meie konventsionaalne jalaväeüksus ennast äkitselt vastase tagalast leiab.
Sinu jutt algas ju sellega, et võtame vanemate aastakäikude reservväelased (st. need, kes on kiirreageerimisstruktuurist välja langenud ehk olid viimati teenistuses 10+ aastat tagasi), anname neile automaadid ja ehk veel midagi, kogu ülejäänud kraami, sh väetised IED-de valmistamiseks võtame tsiviilsektori arvelt. Ning anname neile tagasihoidlikud ja jõukohased ülesanded, nt iga salk peab suutma ühe vastase soomuki õhku lasta.
Need Soome sissiüksused, millele viitab kaur3, kujutavad endast nii täna (kui ka kujutasid eelnevatel aastakümnetel) ükskõik mida, aga mitte vanema aastakäigu reserviste, kes on varustatud peamiselt tsiviilsektori toel ja kelle peamiseks relvaks on lämmastikväetistest tehtud IED-d. Vaid Soomes on need ikka sellised esimese prioriteetsusjärjekorra üksused, mis mehitatakse väljavalitud ajateenijatega ning on muuhulgas varustatud kaasaegsete side- ja sihtmärgistamisseadmetega, et reaalselt oleks võimalik vastase tagalas sihtmärkidele kaudtule- või õhulööke tellida. (Ainuüksi need viimati mainitud seadmed võivad ilmselt maksta sama palju, kui meie ühe kergejalaväekompanii tabelvarustust). Millega omakorda on ka võimalik saavutada mingi taktikaline või isegi operatiivtasandi efekt. Sedalaadi sissimisele kirjutan ka mina kahe käega alla, ning mille põhjalt me üldse eeldame, et sedalaadi võimekuste arendamisega EKV-s täna ei tegeleta? Aga mingist vanemate aastakäikude IED-dega rahvaarmeest on see asi küll väga kaugel.
Ja ära hakka sellise sissimise kontekstis jälle viitama Soome armee uuendatud lahingutegevuse alustele. Jah, see räägib sellest, et ei ole enam lineaarset rindejoont või konkreetseid maastikupuntke, mida tuleb hoida, vaid et vastast tuleb mõjutada ka sügavuses. Aga ei ole mina nendes näinud, et räägitakse mingitest ülikergetest ja odavatest üksustest, ikka pigem sellest, et tänapäeva lahingupilt esitab sõduritele nii kõrged nõudmised, et maksavad üksused, mis on moodustatud noortest, tervetest, värske väljaõppega meestest, korralike isikukaitsevahenditega, normaalsete sideseadmetega jne.
