Jalaväesoomuk Pasi XA-180

[nublu]

Oot-ot-ot? Ikka puusalt veel?

Brittidel oli Falklandi sõjas üldse välja käia 38 Harrier'i - 28 Sea Harrier'i ning 10 RAFi Harrier GR 3. Kahuritules kaotati neist 3. Mis teeb kaotuse protsendi 7,9. Kusjuures 2 neist olid RAFi Harrierid, mis sooritasid just suurema osa ründelendudest. Navy Sea Harrierid tegelesid rohkem laevastikugrupi kaitse ja katmisega. Maa kohale sattusid harvemini.

10st 2.

Ei kvalifitseeru isegi härivateks

Aga oleks argentiinlastel olnud muidugi üks eskadrill F-16 ning AMRAAMid siis nad oleks olnud võitmatud

[setu]

Tundub, et Falklandiga seonduvalt villureiljanlikult "pole paha" tulemus. Kui iga 40mm AAV (omades sarnaselt CV9040 AAVga kõrgemat laskenurka, digitaalne tulejuhtimiselektroonika ja oma radar) näiteks eestis konstrueeritud torniga lisatuna soomustransportöörile oleks meile andnud a la 60 ÕT kahurit, 60ne radariga, 60 eriti mobiilset süsteemi, mida saab kasutada ka muu tuletoetuseesmärke teostavateks, ning kui oleks XA180-200 seeria soomukiga, siis sisuliselt jääks meeskonna ruum tühjaks (süsteem mahub torni ära) ainult lisakaal ja suurema maastiku läbivus keerulisem, kuhu temaga niikuinii ei tükiks, kuna teostaks näiteks tagala vms lahingutakso eesmärke, ehk seal kus oleks operatiivsõdurid või välipunktid, oleks ka ÕT ja vastupidi.
Praegu on meil 25 taburetti, ja 2...4 Giraffe radarit. Tõsi, meil on ka 90...100 ZU-23-2, mis on 1,5 km tuletoetuseks.

[kaur3]

Olen nõus Trummi poolt öelduga lehekülje alguses.

Võrdle ka hiluxi meeste ja USA sõdurite kaotusi omavahel. Ma arvan, et väga ei eksi, kui kaotused on 10:1 hiluxi meeste kahjuks. Muidugi on seal ka muid põhjuseid, kui hilux, aga antud iraagi revode stiilis warfare pole Eestis lihtsalt teostatav. Sellest tõsiasjast need Clarksonid ja muud hampelmannid ei räägi. Nad ilmselt ei teagi neid kaotusi. Vaatavad ainult -õu jee, ameeriklastel juba 6054 hukkunut, palju ameeriklased ise on mättasse löönud ja palju selle üle üldse arvet peetud on (kui nt õhurünnak on tehtud)? Siis tekibki väär arusaam, et mingi kaltsakate kari dziibi kastis on tegija ja sõdur Bradley's mõttetu raiskamine.

Otsi džiipe selle lingi alt.

http://lsd-25.ru/2008/08/14/voyna-v-yuz ... babchenko/

Samas olen ma väga nõus UR'i kommentaariga kalapaatide kohta. Eesti eesmärgiks peaks olema saavutada eelkõige tule mobiilsus, mitte platvormide mobiilsus ehk tule liigutamiseks ei ole vaja liigutada platvorme. Näiteks, meil ei oleks vaja lollmoonaga tulistavaid Grade, vaid samal põhimõttel töötavaid Nimrod 3 rakettide heitjaid. Grad tulistab lollmoona max paarkümmend km, samas kui Nimrod 3 lubatakse tulistada võrreldamatu täpsusega ligi 50 km kaugusele. Weight per kill on mõõdetamatult väiksem, price per kill on mõõdetamatult suurem. Sama juttu võib rääkida ka teiste rakettide kohta (Näiteks tavaline Nimrod ja Lahat). 50 km raadiusesse saab panna rohkem tulejuhte kui 20 km raadiusesse.

[Kapten Trumm]

Oot-ot-ot? Ikka puusalt veel?
Brittidel oli Falklandi sõjas üldse välja käia 38 Harrier'i - 28 Sea Harrier'i ning 10 RAFi Harrier GR 3. Kahuritules kaotati neist 3. Mis teeb kaotuse protsendi 7,9. Kusjuures 2 neist olid RAFi Harrierid, mis sooritasid just suurema osa ründelendudest. Navy Sea Harrierid tegelesid rohkem laevastikugrupi kaitse ja katmisega. Maa kohale sattusid harvemini.

Ennevanasti loeti kaotusi kaotatud lennukites lahingulendude arvu kohta. Õhutõrje tõhususest rääkimiseks peab see protsent olema väljendatav juba ühekohalise arvuga (lendude peatamiseks on vaja see % juba 10 ja rohkem). Falklandil oli see % 0,2 tuuris. Ehk tõenäosus lennuki allatulistamiseks oli üks kord 500 lennu kohta.

Aga oleks argentiinlastel olnud muidugi üks eskadrill F-16 ning AMRAAMid siis nad oleks olnud võitmatud

Oleks...oleks. Oli aga nii, et Argentiina õhutõrje roll sõja käigus oli olematu ja inglased leidsid kohe võimalused sellest mööda minna, sest kahurite operatiiv-taktikalised näitajad on....kehvakesed. Lennuväe taktika ongi kahuritest mööda minna ja neid mitte torkida, mitte ei löödud kahurimehi kartma.

Lisaks ei maksa unustada asjaolu, et inglaste lennuväegrupeeringul ei olnud mitte mingeid radarivastaseid relvi, mis igal maismaalennuväel või normaalsel merelennuväel olemas on. Kogu Argentiina ÕT elu püsis sellel, et inglastel polnud neid radareid millegagi kustutada, selleks tekitati kiirelt need kaugpommitajate lennud. Ilma radarita ei saa nende kahuritega enam kuskile pihta, eriti kui on tegemist halva nähtavusega, mis Falklandidel igapäevane on. Ja kui esimene nätakas ära tuli, siis ei julgetud lennukite lähenedes enam radareid töös hoida, sest sealt võis järgmine nätakas tulla.

Märksa suurem roll oli sellele sõjale Argentiina lennuväel, mis tõesti suuri kaotusi tekitas. Jääb vaid fantaseerida, mis oleks saanud siis, kui tõesti sinna saartele korralik lennuväegrupeering baseerunud oleks.

Ma arvan, et 20 F-16 AMRAAMidega, betoonangaarides, korraliku GCI ja vähemalt keskmise väljaõpepga - ning inglaste invasioon sel kujul ära jäänud. Ja laevad ei oleks julgenud ranna lähedale tullagi.

Vahelduseks vaadake, mis saatus tabas Süüria õhutõrjet Bekaa orus 1982. Kui vastasel olid vajalikud asjad olemas, siis kustutati Bekaa õhutõrje kui toimiv vastupanuüksus ühe päevaga ja takkajärgi kustutati ka Süüria lennuväe parim osa ära.

[Kapten Trumm]

Näiteks, meil ei oleks vaja lollmoonaga tulistavaid Grade, vaid samal põhimõttel töötavaid Nimrod 3 rakettide heitjaid. Grad tulistab lollmoona max paarkümmend km, samas kui Nimrod 3 lubatakse tulistada võrreldamatu täpsusega ligi 50 km kaugusele. Weight per kill on mõõdetamatult väiksem, price per kill on mõõdetamatult suurem. Sama juttu võib rääkida ka teiste rakettide kohta (Näiteks tavaline Nimrod ja Lahat). 50 km raadiusesse saab panna rohkem tulejuhte kui 20 km raadiusesse.

Ainuke viga selles arutluses on selles, kui vastane hakkab aktiivselt nendega võitlema. Sellisel juhul muutub ka arv võrrandis tähtsaks elemendiks, sest ründelennukil pole vahet, kas kustutada Gradi või Nimrodi. Nende hinna (ja keerukusest tingitud väljaõppe ja hoolduskulude vahe) on tohutu. Sellest tingituna on ka koguse vahe tohutu.

Ma tean, et kaminas mõeldakse ka samamoodi, ostaks ühe patarei PzH 2000-deid ja voila. NATO kontekstis on nad kindlasti tegijad. Aga kui sama raha eest saab osta ja ülal pidada vähemalt 100 D-30 kahurit, siis nende kustutamiseks läheb mitmeid päevi. PzH patarei kustutab venelaste lennuvägi ära esimese päeva õhtuks. Jalaväe jaoks tähendab see seda, et ühel juhul tehti esimesel päeval tublit tööd, kuid teisel päeval sajab mürske karistamatult, teisel juhul võib kaitsele loota ka hiljem. Ja kohta nad võivad vahetada kasvõi 30 sekundiga, maja jäävad suured-suured roomikujäljed ja nende järgi otsitakse need üles. Eriti kui on motiiv neid kindlasti hävitada.

Ka on odavamad süsteemid "low value target", millele ei kuluta vaenlane eriti palju jõudu, kuna neid likvideeritakse käigult. Samas Nimrodi või PzH 2000 ladustamiskoht oleks esimene asi, mis kolaka saab, isegi enne kui Peastaab või Sidepataljon.

On vildakas arvata, et kahurväe ülesanne on üksnes counterbattery. Kahurväe põhiline ülesanne on hoopis jalaväe toetamine ja vastase massi tampimine enne, kui ta jõuab rünnakualale.

Eestis tuleb lihtsalt üle saada kompleksist, kus suures vaimustuses ostetakse kõikse moekamaid asju näputäis. Kui neid asju sõjaliselt relevantne kogus olemas pole, siis pole ka lõpptulemuses erilist vahet.

Eestis tuleb selgelt panustada keskmisel tasemel kasutatud relvasüsteemidele, need on piisavalt odavad, et me suudaks neid osta piisava koguse ning nad on üldiselt jõukohased opereerida. Moodne relv 1:1 on väga hea, aga meie kontekstis ei paku nad head heidutuse/eek suhet, sest neid on liiga vähe.

Lõppkokkuvõttes ei ole tegu korvpalliga, kus võidab see, kes täpsemalt viskab. Sõjas võidab see, kes oma eesmärgid saavutab. Täpsemalt viskamine tuleb siin korrutada ka viskajate arvuga ja kui vastatikku on 100 keskmist viskajat ja 20 head viskajat, siis esimesed ilmselt võidavad.

[nublu]

Ennevanasti loeti kaotusi kaotatud lennukites lahingulendude arvu kohta. Õhutõrje tõhususest rääkimiseks peab see protsent olema väljendatav juba ühekohalise arvuga (lendude peatamiseks on vaja see % juba 10 ja rohkem). Falklandil oli see % 0,2 tuuris. Ehk tõenäosus lennuki allatulistamiseks oli üks kord 500 lennu kohta.

Hm, 0,2% saad sa siis, kui arvutad kaotused kõigi lahinglendude kohta. Näe veidi vaeva ning arvuta kaotused ründelendude kohta. Liida neile kolmele kahuritulega allalastud lennukile veel need 2 mis said raketid sappa.

Ning brittide lennuväe kaotused Falklandil olidki ainult argentiinlaste õhutõrjest. Argentiina lennuvägi ei saavutanud ühtegi ÕÕ võitu...

Radarikustutamise operatsioonist ja selle "edukusest" ma siin kirjutasin kusagil teises teemas.

Mis aga puutub sellesse, et lennuväe ülesandeks ongi kahurväest mööda minna, siis minu teada on ikka asi vähe vastupidi - õhutõrje suurtükiväe ülesanne ongi see, et lennukid seal ei lendaks, kus nemad on. Ja nagu näed - briti lennukid seal ei lennanud kus argentiinlastel kahurid olid...

[Kapten Trumm]

Paraku on efektiivne "lennukeelutsoon" kahurite puhul kaunis pisike ja seepärast näebki taktika ette neist mööda mineku, sest harilikult on kaitstaval alal suured-suured koridorid sees. Õige oleks öelda, et britid ei lennanud seal, kus kahurid olid, sest kõrvalt sai ju ka mööda. Kui argentiinlastel oleks terve rannajoon kahureid täis olnud, siis oleks ka otse peale lennatud.

Seega pole õige wiki väide, et inglastel oli uus taktika. Inglased lihtsalt ei teadnud, kus kahurid on. Sest neil polnud mingit erilist radariluure võimekust. Harrieridel polegi mingeid erilisi võimekusi sellel alal. Kahurid tegid pauku, tulistasid paar lennukit alla ja seepeale rakendus iga lennuväe tüüpdrill - mine mööda. Kuna neid on raske lokaliseerida sellisel maastikul ja sõja jooksul olid argentiinlased kartlikud oma radarit sisse lülitamas (kuna oli oht rakett radarisse saada-radari järgi saab neid lokaliseerida ja piloot saab hoiatuse), siis kindlasti õnnestus veel mõni Harrier õnneks võtta.

Inglaste "raud" oli ju muidu kaunis lahja isegi tolle aja kontekstis. Ameeriklased oleks sellel sama aastal need Sky Guardid lihtsalt umbseks jamminud, edasi viivad Intruderid läbi ÕT positsioonide puhastamise ning lõpuks veetakse B-52-d kohale, mis teevad maaväe positsioonid pulbriks.

[kaur3]

Kpt Trumm ütles.

On vildakas arvata, et kahurväe ülesanne on üksnes counterbattery. Kahurväe põhiline ülesanne on hoopis jalaväe toetamine ja vastase massi tampimine enne, kui ta jõuab rünnakualale.

Sama hea oleks öelda, et lennuväljale pole vaja ÕT katet.

Eestis tuleb lihtsalt üle saada kompleksist, kus suures vaimustuses ostetakse kõikse moekamaid asju näputäis. Kui neid asju sõjaliselt relevantne kogus olemas pole, siis pole ka lõpptulemuses erilist vahet.

Tõin ühes teemas välja kalkulatsiooni, et 120 milj eest Saksamaalt ostetud suurtükiväekomplekti eest olekes saanud üle 500 Lahati. Kas see oleks näputäis?

Eestis tuleb selgelt panustada keskmisel tasemel kasutatud relvasüsteemidele, need on piisavalt odavad, et me suudaks neid osta piisava koguse ning nad on üldiselt jõukohased opereerida. Moodne relv 1:1 on väga hea, aga meie kontekstis ei paku nad head heidutuse/eek suhet, sest neid on liiga vähe.

Kaugele Sa oma pataljoni taktikalise grupi struktuuriga oled jõudnud? Kas D-30 on sees? Kuidas logistikaga lood on?

Lõppkokkuvõttes ei ole tegu korvpalliga, kus võidab see, kes täpsemalt viskab. Sõjas võidab see, kes oma eesmärgid saavutab. Täpsemalt viskamine tuleb siin korrutada ka viskajate arvuga ja kui vastatikku on 100 keskmist viskajat ja 20 head viskajat, siis esimesed ilmselt võidavad.

Korvpallis on platsil vist ikka 5 meest. Kui on hea viskaja, siis seda katavad teinekord isegi paar meest. See tähendab, et korvi all jääb üks mees üle. Kui on 2 head kolmese viskajat, siis on vaja juba nelja katjat ning korvi all 2 meest vabad jne. Ma ei saa Su kossuskeemist aru.

[nublu]

Hm, lennukid võivad ju lennata ka seal, kus vastast üldse ei ole. On veelgi ohutum

Kahurid paigutatakse ikka nende objektide juurde mida kaitsta tahetakse. ja kui lennukid sinna enam ei lenda - ongi nende otstarve täidetud.

Jah, argentiinlastel polnud niipalju ÕT kahureid, et oleks võinud täielikult oma maavägesid katta.

Aga mingeid erilisi kartusi neil oma kahurite radarite sisselülitamiseks ka ei olnud. Nad ju teadsid samuti, et vastasel radarivastaseid rakette pole. Peale seda ühte Black Buck'i nad muutusid ettevaatlikuks oma põhiradari kasutamisel. Sellele neil asendust ei olnud.

[Kapten Trumm]

Kaur3, kossuskeem puust ja punaseks

1. iga relvasüsteem omab mõju lahingukäigule kahel juhul
a) ta pakub vähemalt rahuldavat kvaliteeti
b) teda on piisav kogus

Me võime siin kõvatata ükskõik millise MLRS/raketisüsteemi paremusest Gradi ees (mis on tõesti nii), kuid senikaua, kuni meil ei ole neid paremaid süsteeme piisavas koguses, pole neist ka erilist kasu.

Sõda pole lihtsalt mäng, kus iga vastase hävitatud suurtükk annab 10 punkti ja võidab see, kes rohkem punkte kogub. Võidab see, kes oma eesmärgid saavutab.

Ja olukorras, kus lahingutegevus käib ca 30 000 km2 suurusel territooriumil, võib 10 hüpersuper raketisüsteemi või 20 moodsaimat liikurhaubitsat kasvõi sulakulda torust välja lasta, igale poole neid ei jagu
ja vastase lennuväele on 10 sihtmärki lihtsam hävitada kui 50 sihtmärki. Pealegi on vastase õhuüleoleku tingimustes mistahes raketisüsteemi kasutamine suitsidaalne tegevus, sest hea ilma korral paistab juba mõne tuhande meetri kõrguselt tulistav MLRS vähemalt 50 kilomeetri kaugusele.
Tegemist on väga demaskeeriva relvaga, mis vastase õhuüleoleku korral võib osutuda ühekordseks relvaks. Milleks on huippu-süsteemid liiga kallid ja neid saab liiga vähe.

Eestis levib selline kummaline arusaam, et võisteldakse justkui mingite võimekuste arvus. Nagu vanasti oli musta notsu kaardimäng. Küsimus on ka iga jõu relevantsuses. Vene armee jaoks on suht kama, kas Scouts koosneb Rambodest või tavainimestest, kas nad sõidavad 30 aastat vana Pasi-sara või Abrams-tankiga. Põhjusel, et antud territooriumil irrrelevantse suurusega jõud ikkagi sõja käiku ei muuda. Lennaku või lendavate taldrikutega.

Ameeriklased võidavad teisi riike lahinguväljal seepärast, et neil on parem armee keskmine tase. Mõnes armees võivad ju reinzerid paremad olla, aga sõja käiku nende kogus ei muuda.

Ja loeb just keskmine tase, mitte see, kas meil on 5 või 10 mingit udupeent relvasüsteemi. Venelasel on vägesid piisavalt, et meiesuguste täppislöökide tabamuste asemele uus mass teele panna. Kui sa 1 km2 peale ei suuda 100 mürsku kiiresti kukutada, siis sa neid ei peata.

Quantity has a quality of its own - V.I.Lenin.

[Kapten Trumm]

Hm, lennukid võivad ju lennata ka seal, kus vastast üldse ei ole. On veelgi ohutum
Kahurid paigutatakse ikka nende objektide juurde mida kaitsta tahetakse. ja kui lennukid sinna enam ei lenda - ongi nende otstarve täidetud.
Jah, argentiinlastel polnud niipalju ÕT kahureid, et oleks võinud täielikult oma maavägesid katta.
Aga mingeid erilisi kartusi neil oma kahurite radarite sisselülitamiseks ka ei olnud. Nad ju teadsid samuti, et vastasel radarivastaseid rakette pole. Peale seda ühte Black Buck'i nad muutusid ettevaatlikuks oma põhiradari kasutamisel. Sellele neil asendust ei olnud.

Ütleme siis kokkuvõtteks, et argentiinlaste kahurite kohatine edu oli tingitud ikkagi sellest, et inglastel polnud lihtsalt vahendeid ÕT-ga võitlemiseks, mitte sellest, et ÕT kahurvägi iseenesest efektiivne on?

Ma ise arvan, et kui argentiinlastel oleks olnud kena kogus kantavaid ÕT rakette olnud, oleks inglased vast rohkem hirmul olnud?

[Kilo Tango]

Kaur3, kossuskeem puust ja punaseks

Me võime siin kõvatata ükskõik millise MLRS/raketisüsteemi paremusest Gradi ees (mis on tõesti nii), kuid senikaua, kuni meil ei ole neid paremaid süsteeme piisavas koguses, pole neist ka erilist kasu.

Ja olukorras, kus lahingutegevus käib ca 30 000 km2 suurusel territooriumil, võib 10 hüpersuper raketisüsteemi või 20 moodsaimat liikurhaubitsat kasvõi sulakulda torust välja lasta, igale poole neid ei jagu
ja vastase lennuväele on 10 sihtmärki lihtsam hävitada kui 50 sihtmärki. Pealegi on vastase õhuüleoleku tingimustes mistahes raketisüsteemi kasutamine suitsidaalne tegevus, sest hea ilma korral paistab juba mõne tuhande meetri kõrguselt tulistav MLRS vähemalt 50 kilomeetri kaugusele.
Tegemist on väga demaskeeriva relvaga, mis vastase õhuüleoleku korral võib osutuda ühekordseks relvaks. Milleks on huippu-süsteemid liiga kallid ja neid saab liiga vähe.

Ei pea päris paika. Raketisüsteemi jälgitavus sõltub tugevalt kasutatavast kütusest (suits), laskenurgast ja pinnasest (tolm), kusjuures siinkohal on Grad-il eelis, kuna see kasutab minu teada ballistiiti, mis on praktiliselt suitsuvaba. M-270 raketid kasutavad enamasti ammooniumperkloraadi ja alumiiniumi põhist kütust, mille Isp on suurem, kuid mis jätab maha Al2O3 osakeste ümber kondenseerunud aurupilve. Samas on valangu kestus Grad-i puhul suurem (samasuguse tulelöögi puhul).

Teine teema on see, et suuremate rakettide (227mm vs. 120mm maht on kordades erinev) puhul on lõhkepea tulejõud oluliselt suurem, mistõttu teeb üks rakett oluliselt rohkem kahju kui mitu 120mm-st.

Kolmandaks on suurema raketi sihitatav piirkond ruutsõltuvuses laskekaugusest, mis tähendab, et näiteks M-270 sihitatav piirkond on Grad-i omast u. 5 korda suurem vaatamata sellele, et laskekaugus on vaid 2-2,25 korda suurem. Mistõttu võib julgelt öelda, et 10 M-270-t võimaldavad anda sama suurele territooriumile märksa tugevama tulelöögi kui 50 Grad-i, kusjuures operatiivsus on oluliselt suurem (tõenäosus, et mõni raketilaskja on sihtmärgi laskeulatuses on suurem).

Neljandaks on tulenevalt suuremast sihitatavast piirkonnast ja suuremast laskekaugusest suuremate rakettide kasutamine oluliselt paindlikum ning tulelöögi saadavus oluliselt suurem.

Viiendaks ei pea M-270 enam nii palju ringi liigutama kui Grad-e, mis kompenseerib oluliselt vähenemise kvantiteedis (eriti oluline on see taganemisel)

Kuuendaks ei jõua selle aja jooksul, mil M-270 laseb valangu välja reageerida mitte ükski lennuvägi ega ka suurtükk v.a. juhul kui lennuk on samas piirkonnas. Valangu lõppedes lahkub masin koheselt positsioonilt (eriti kavalad mehed jätavad alltuulekülge decoy) samas kui näit. D-30 (pzh 2000 vs. D-30 võrdluses) eemaldamine võtab kõvasti aega.

Seitsmendaks vajab 10 M-270-t oluliselt väiksemat teenindavat meeskonda ja masinaparki kui 50 Gradi, kusjuures ka logistiline koormus on väiksem.

Kaheksandaks peavad Gradid opereerima patareidena, kuid M-270-d saavad tegutseda üksikult või paarides. See parandab oluliselt operatiivsust, logistilist hallatavust, juhtimise paindlikkust ja vähendab märklaua suurust.

Kusjuures - kui seda avastamist nii väga kardetakse, saab M-270 jaoks vabalt töötada välja ka väikese suitsusega mootorid.

Last but not least - kus on modede silmad. See teema on Pasidest juba väga kaugele ekselnud.

[UR]

Tere!

Mehed. Meie standing army vörreldes grusiinidega on .... vördluseks:

"The weaponry purchased reportedly included armored personnel carriers, self-propelled artillery, helicopters, and T-72 tanks.

From mid-June to mid-July 2005, some 800 Georgian troops conducted large-scale tank exercises using some 170 battle tanks. One year earlier, Georgia had only 76 T-55 and T-72 tanks. Ukraine supplied many of the new T-72 tanks, some of which were improved T-72 SIM-1 models"

Eesti tankid on kus?

Right here - right now - pole hiluxi kastikast miskit paremat vötta. Vöi on kuskil miski eesti rapid deployment brigade peidus kogu personali ja kolaga? Ei ole.

Seega on kaks varianti. Hilux ja eesel. Hilux jalaväele, eesel lahingu sygavuse tagamiseks ja muuks vösasöjaks.

Vägev asjade seis. Korralda vöi paraad.

[Kapten Trumm]

Gruusia kaitse-eelarve on Eestist praeguseks umbes 3.5 korda suurem ka.
Kuigi riik ise vaesem. Märksa vaesesem. Eesti SKP on Gruusiast suurem ja SKP per capita on tohutult suurem.

Ilmselt on vahe selles, et seal ei valitse riiki ja langeta riigikaitselis otsuseid mikseri-pojud nagu meil see käib. Sellest tulenevalt ei ole seal probleemi ka raha leidmisega. Ja seal ilmselt pole ka ülekaalus poliitikud, kes usuvad tõsimeeli, et väikeriik ei suuda enda eest seista.

Ja ei käi seal rahvas kah tankide atradeks tagumist nõudmas. Ja kahurite/emapalga raskuspunkt asub teises kohas.

Paljuski on Eesti probleem ka see, et headel aegadel on riigieelarve üle koormatud lubamatult suurte sotsiaalkuludega, kuna sellised asjad toovad lihtsalt hääli. Ja neid kulusid maha ei lõika.

Kuigi nad oma sõjaga hakkama ei saanud (Eestis oleks sellisel puhul veel suurem plagamine ja segadus olnud), on nende lähteplatvorm palju parem, sest kaitsekulutuste tase on iseenesest mõistetav.

Meil aga käib iseendale taskusse kusemine selle 2% ümber. Võtame sealt aga maha ja loodame, et oleme hirmus kavalad. Loodetavasti ei kavalda me iseend üle.

[Kapten Trumm]

Teine teema on see, et suuremate rakettide (227mm vs. 120mm maht on kordades erinev) puhul on lõhkepea tulejõud oluliselt suurem, mistõttu teeb üks rakett oluliselt rohkem kahju kui mitu 120mm-st.

Siin sa jätad targu uduseks ühe tõsiasja, et kuigi M270 lõhkepea on üle nelja korra suurem, on tema kahjustusala kõigest 1,7 korda suurem. Kahjustusala suureneb nimelt võrdeliselt lõhkejõu kasvu kuupjuurega.

Teiseks ei ole laskekauguse vahe nii suur. Gradi laskekaugus on sõltuvalt moonast 20-30+ km. M270 oma 9-45 km. Mitte kõik moon ei lenda seal 50 km, vaid vähesed mudelid. Enamikus on see 35 km kandis.

Teine pisiasi on selles, et M270 on suht raske roomikmasin ja tema kütusekulu võrdub kümne ratasmasina kütusekuluga. Praktilise liikumiskiiruse vahest ärme parem räägi. Lisaks on roomikmasina hoolduse ja remondi kulude saamiseks samasuure ratasmasina kulud kümnega korrutada.

Kolmas pisiasi on selles, et Grad on ümber laetav inimeste kätejõul üsna suvalises kohas. M270 enam mitte. Laadimine, ülesseadmine ja lahkumine on neil umbes samakiired. Gradi salvo on kiirem. Lisaks on ta nagu enamik vene asju -parandatav võsa vahel kuvalda ja parjankidega.

Niiet sellel Gradil on analoogselt D-30ga ka omad plussid. D-30 on muide vene kasutatavas suurtükipargis kõige kiiremini ülesseatav ja mahavõetav suurtükk. Ühtlasi ka kõige kergem.