Polikarpov I-16 "Rata"

[nublu]

2. Täpne tulistamine oli äärmiselt keeruline. Esiteks lennuk vingerdas ja ei olnud stabiilne, teiseks puudus korralik sihik (selle asemel oli värvitud rõngas tuuleklaasile).

Kõige muuga 100% nõus. Aga kui lugesid viidatud artikli läbi, siis seal oli kirjas, et lennukil oli 2 sihikut - optiline ning selle peal väike kollimaator.

Ning vana rääkis jutus seda, et tegelikult polnud nende jaoks sihikul tähendust. Tulistati tavalisel siis, kui vastase lennuk oli vaid paarikümne meetri peal. Juba olid näha needipead. Iga sihik kõlbas selle distantsi pealt...

[Kapten Trumm]

Kollimaatorsihikud tulid vene lennukitele peale seda, kui NL-i tulid esimesed lend-lease lennukid, arvatavasti pärinevad need jutud 1941 vene kollimaatorsihikutest nii lihtsast asjast nagu allalastud/lennukõlbbatute Hurricanede pealt võetutest. Tööstuslikult toodetud sihikud olid ilmselt maha kopeeritud, võimalik, et neid saadeti ka abi korras (kuigi kahtlen). Kõik muu on sõjaveteranide udujutt. Sihikud samadest Hurricanedelt, mida seal maha tehakse.

Hurricane on ka üks venelaste poolt teenimatult mahatehtud masin. Lahingus Inglismaa pärast oli neid siiski 2/3 inglaste lennukipargist Hurricaned. See, et see kuskil Koola poolsaarel probleeme tekitas, ei ole kuidagi konstrukturite süü. Masin oli tehtud ikkagi Inglismaa jaoks, näiteks Spitfire ja Me-109 ees oli tema eelis lihte piloteerimine (eriti start ja maandumine), samuti stabiilsus lennul ning kerge remonditavus, kuna ta oli valdavalt puidust tehtud.

Fakt on see, et isegi lend-leasega NL saadetud Hurricaned olid samm ees isegi uutest vene masinatest, rääkimata nendest Hispaania-aja anakronismidest. Ta toimis hästi kogemusteta piloodi käis, oli välioludes kergesti parandatav, korraliku sihiku ja raadiojaamaga. Venelaste Svak kahurid olid paberil kõva jõud, aga sõja alguste masinatel oli massilisi probleeme pardarelvade töökindlusega. Inglaste kuulipildujad kasutasid aga sama laskemoona, mis maavägi - hea asi nt inglismaa oludes.

Samal ajal kiidetakse hirmsasti Airacobrat - kuigi seda lennukit IIMS ajal liitlaste poolt eriti ei kasutatud, kuna peeti ebaõnnestunud masinaks - samuti juhtus seal palju õnnetusi, sest avariiväljahüppel lendas piloot täiega vastu stabilisaatorit.

See "needipeade kauguselt" laskmine on samasugune udu - mismoodi see on võimalik, kui lennukite kiirusevahe on juba 100 kmh+ tõusukiiruse vahe? Et lennukoolis 9 tundi lennanud NL piloot manööverdas üle 20 korda rohkem õpetatud Luftwaffe mehe, on ka natuke.....

[A4]

Hurricane'i eeliseks oli ka erakordne vastupidavus. Kuskilt on meelde jäänud Adolf Gallandi tsitaat, mille kohaselt võis Hurrican'ist Messeri 20mm kahriga lausa tükke küljest ära lasta, kuid masin lendas ikka edasi.

Samal ajal kiidetakse hirmsasti Airacobrat - kuigi seda lennukit IIMS ajal liitlaste poolt eriti ei kasutatud, kuna peeti ebaõnnestunud masinaks - samuti juhtus seal palju õnnetusi, sest avariiväljahüppel lendas piloot täiega vastu stabilisaatorit.

Olen lugenud eesti keeles ilmunud Nõukogude õhuässa nr. 2 Aleksandr Pokrõskini mälestusi "Sõjataevas", ja seal Airacobrat eriliselt küll ei kiideta. Aga samas ka ei laideta. Küll aga nentis Pokrõskin tõepoolest, et Airacobra ei andestanud nendele, kes ta õhus hülgasid. Mitu tema polgu lendurit jäid pärast Cobrast väljahüppamist ja vastu selle stabilisaatorit lendamist sandiks.

Võibolla lendasid piloodid Airacobrast väljakarates nii tihti stabilisaatorisse seetõttu, et lennukisse sisenemine (ja sealt avariiolukorras väljumine) oli suhteliselt ebatraditsionaalne - kabiini ei sisenetud mitte n-ö pealt, läbi avatud kabiinikatte, vaid külje pealt, milleks Airacobral olid uksed. Umbes nagu veoautol.

Cobra üheks plussiks oli aga kindlasti tolle aja kohta üsnagi võimas, 37mm suurtükk.

[nublu]

Kollimaatorsihikud tulid vene lennukitele peale seda, kui NL-i tulid esimesed lend-lease lennukid, arvatavasti pärinevad need jutud 1941 vene kollimaatorsihikutest nii lihtsast asjast nagu allalastud/lennukõlbbatute Hurricanede pealt võetutest. Tööstuslikult toodetud sihikud olid ilmselt maha kopeeritud, võimalik, et neid saadeti ka abi korras (kuigi kahtlen). Kõik muu on sõjaveteranide udujutt. Sihikud samadest Hurricanedelt, mida seal maha tehakse.

Kolllimaatorsihikud tulid I-16 alates tüübist 10. Mis läks tootmisse 1937. aastal. Sihiku nimeks oli PAK-1 (Pritsel Aviaconnyi Kollimatornyi - 1).

1941. aastal oli kollimaatorsihik vene hävituslennukil tavaline asi...

[Kapten Trumm]

Airacobraga oli probleeme küllaga, seepärast saadeti nendest üle poole lend-liisiga NL-i ja NL on ainuke riik, mis sellega midagi teha. Räägitakse, et paljudele NL pilootidele oli see esimene lennuk korraliku raadio ja sihikuga, sellest ka ehk selle edu, et tehnilises plaanis oli enamik kodumaisest toodangust maha jäänud.

37 mm kahur oli olnud teoorias jällegi hea, aga praktikas mitte. Nimelt oli paigutatud kahuri päästik ebamugavasse kohta kiireks käsitsemiseks, samuti oli mürsu ballistika midagi muud 12,7 mm kuulist ja korraga tabada sai vaid lähedalt. Samuti laskekiirus. Pokrõskin väitis, et tal tehti päästik sedasi ringi, et ühe nupuga lasid kõik torud korraga ja esimene Ju-88 oli sõna otseses mõttes tükkideks lennanud.

Tehniliste näitajate poolest oli ta samast klassist siiski Hurricane ja P-40ga ehk nn sõja alguse lennuk, kiirus 560 kmh ei ole just eriline klass.

Ka (kuna tegu lennukiga mille mootor piloodi selja taga), siis pidi olema väga varmas pöörisesse minema.

Ka üks väheseid ühemootorilisi lennukeid, millel oli ninaratas.

Kollimaatorsihiku olemasolust räägivad ainult vene netilehed. Lääne omad aga mitte.

[Lupus]

Luftwaffe soovitus BF-109 pilootidele. Mitte minna I16 näost näkku . Kuna I 16 pardakahurite mürskude algkiirus ja mürskudes oleva lõhkeaine hulk olid suuremad kui BF 109 l.
Ma või eksida aga BF109 f ehk siis 1941 aasta mudel oli relvastatud 1 20mm kahuriga ja 2*7,92 mm MG d. I 16 2*20mm ja 2* 7,62mm.

[nublu]

Kollimaatorsihiku olemasolust räägivad ainult vene netilehed. Lääne omad aga mitte.

No valesid saite loed siis

Vaata näiteks seda siin, seal nad väidavad, et koguni tüüp 6 sai juba kollimaatorsihiku.
http://www.brushfirewars.org/aircraft/p ... i-16_2.htm

Igatahes jõudis kollimaatorsihikuga I-16 juba Hispaanias sõdida. Ja sealt saadud kogemuste tõttu nõuti kõvasti selle moderniseerimist (kippus hämara ilma korral oma valgusega pilooti pimestama ning samal ajal vastu päikest polnud sihikumärke üldse näha...)

Ning seda saiti ma tahaks küll näha, kus räägitakse et venelastel polnud 1941. a. kollimaatorsihikuid ning pidid neid lääne lennukite pealt maha kiskuma

[Kapten Trumm]

Siin tundub pudru ja kapsad

Kollimaatorsihik, mida venelased kasutasid, on inglise keeles reflector sight. Selle kogu mõte on sarnane mehhaanilisele sihikule, ainult selle vahega, et ta ei varja vaatevälja.

Oled sa kindel, et need ka kõikidel seerialennukitel ikka olemas olid?

Seda I-16 kabiinist tulevat pikksilma on noh..lahingus kasutatavaks vist palju nimetada...

Teiste liitlaste masinatel kohtasin mõistet "gyroscopic gunsiht", mis arvestab laskemoona ballistikat ja kõrvalejooksu sõltuvalt manöövrist

See "kollimaator" on efektiive siis, kui laskja lendab otse ja lastav temaga enam-vähem paraleelse kursiga.

[nublu]

PAK-1 oli prantslaste Clair sihiku koopia, ei oska kahjuks öelda, kas litsenseeritud või piraat. Aga kolmekümnendail ostsid venelased mitmesuguste lennukiseadmete ning -värkide tootmisõigusi, ju siis ka selle sihiku oma.

Selle sihikuga olevat seeriasse läinud I-16 tüüp 10, kuid seda pandi ka viimastele tüüp 5 ja tüüp 6 lennukeile, mida ka veel 1937. a. toodeti. Ning nagu mainisin – jõudis ka Hispaanias neil lennukeil sõdida.

PAK-1a oli versioon I-153 jaoks. PAK-1m – modifitseeriti peale Hispaania kodusõda, hakati panema hilistele seeria 10 lennukitele. Sellel oli reflektori klaasi ees veel eraldi päikeseekraan + veel üht-teist muudetud. Ning neid laoti siis ka teistele hilisematele I-16 mudelitele...

1941. a. pandi uutele hävituslennukeile juba järgmise põlvkonna kollimaatorsihikuid – PBP-1 (ja selle järel tähtindeks, mis näitas millise lennuki jaoks sihik sobitatud oli).

Ning kuigi venelased tihti kaebavad kui „vananenud” nende lennukid sakslaste omadega võrreldes 1941. a. olevat olnud – ei ole kusagil kohanud kaebusi sihikute osas. Ning põhjusega, kuna tegu oli samast klassist riistaga saksa ReVi kollimaatorsihikutega.

Ning infi sihiku puudumise kohta hävituslennukil olen kohanud ka vaid ühel korral. See oli siin juba meenutatud Pokrõškini memuaarides, kus 1941. a. taganemislahinguis (või oli see juba 1942) võttis ta mingilt lennuväljalt kaasa ühe mahajäetud I-16 hävituslennuki. Millel siis kõigi muude puuduste kõrval ei olnud ka sihikut. Ning selle lennuki esiklaasile ta siis tõesti oli lasknud lihtsalt mustad rõngad joonistada, et mingitki moodi sihtida saaks. Aga oli ise rahul, et sai segastes oludes polgule veel ühe lennuki, mida hädapärast kasutada sai.

Aga see oli juba mingi teise üksuse poolt lennuväljale maha jäetud lennuk, millelt siis ilmselt kõik mujal kasutuskõlblik oli juba maha kistud...

Güroskoop sihik on aga hoopis teine muusika. Ning need saabusid turule ka hoopis hiljem. Alles 1944 suvel. Vähemasti jänkide K-14. Ei ole kursis, kas inglastel midagi analoogset oli, aga kui ka oli, siis ilmselt mitte oluliselt varem. Kuna nood kaks omavahel usinasti tehnoloogiaid vahetasid. Sakslastel güroskoopsihikuid minu teada ei valminudki, lendasid kuni sõja lõpuni oma ReVi’dega. Ning venelastele neid ka ei saadetud. Lend-lease’i abil saadud lennukid olid kõik kollimaatorsihikutega...

[nublu]

Uurisin siis veidi ka seda gyro sihikute värki. Amide K-14 oli jah brittide Ferranti GGS Mark IID litsenseeritud koopia. Kahjuks pole veel kusagilt selle Ferranti sihiku ajaloole otsale saanud, aga ju see ka siis kusagil 1944. a. kasutusele võeti.

Vähemasti on tehase ajaloos kirjas, et Ferranti rajas oma Edinburghi tehase 1943. aastal ning asus siis seal tootma gyro sihikuid. Ja et oli miskine brittide crash programm, mille alusel pidid kõik briti hävituslennukid D-päevaks saama gyro sihiku. Seega ilmselt reaalne kasutusse võtmise algus kusagil 1944. a. algul, 1944. a. suvel oli juba üldlevinud.

Ning sakslastele tegin ka liiga. Said teised ka ikka enne sõja lõppu güroskoop sihiku valmis - Askania EZ42. Oli olnud isegi vähesel määral kasutusel FW-190D-9 ning Me-262 lennukeil. Kuid selle töökindlusega oli tõsiseid probleeme olnud. Ning siis liitlased tõprad pommitasid veel neid tootnud tehase puruks. Nii et oli väga vähelevinud.

Ja selle venelaste PAK-1 sihiku kohta kohtasin ka teist teooriat, et see on hoopis sakslaste ReVi pealt maha viksitud, või nagu nad ise intelligentselt väljendasid - arendatud saksa ReVi sihiku baasil

Aga tont seda täpselt teab...

Samuti ei oska hetkel öelda, millal venelased güroskoopsihikud kätte said ning kasutama hakkasid.

[r2r]

siin paar fotot..
http://gunsight.jp/b/english/data/sight-e-e.htm