Kuna sellest legendaarsest masinast tuleb ikka ja jälle juttu, siis otsustasin sellest kirjutada. Väikeseks vahelduseks üsna monotoonseks kiskuvale poliitikajutule.
Tankide kasutamine Vene Kodusõjas kandis üsna episoodilist iseloomu. Peamiseks soomusjõuks olid meilegi hästi tuntud soomusrongid, mis tollastes tingimustes olid märksa mobiilsemad, kui tankid. Sellele vaatamata ei saa väita, et tankid (mida I MS Läänerindel massiliselt (tuhandetes) kasutati, Nõukogude juhtkonna kullipilgu eest varju oleks jäänud. Loodi organisatsioon nimega "Centrobron", mis pidi hakkama vastvat nõukogude tehnikat looma.
1919 aasta aprillis sai Punaramee Odessa all sõjasaagiks 2 prantsuse Renault FT 17 tanki. Tankid võeti (et mitte lõhkuda) paljaste kätega ja saadeti Moskvasse Leninile 1. mai kingutuseks. Sellele masinale langes ka osaks au olla esimene tank, mis osales paraadil Punasel väljakul.
Tank Maailmarevolutsiooni tüürimehele meeldis ja juba 10. augustil 1919 võeti vastu otsus alustada nende seeriatootmist tehases "Krasnoje Sormovo". Eesmärgiks püstitati saada 1920 a 01. oktoobriks rivvi esimene "täitsa oma" tank ja 1920 aasta lõpuks esimesed 15 masinat. Inseneride Kalinini, Nefedovi ja samuti Krõmovi, Saltanovi, Moskovini ning Spiridonovi juhtimisel algas töö, mida võiks üldiselt iseloomustada sõnadega: "Esimene vasikas läheb alati aia taha!"
Raskused olid suisa kujuteldamatud! Eriti hulluks tegi asja see, et teel tehasesse ... varastati ära mitmed olulised "vidinad" sh. ka käigukasti kaan! Kuid, kus häda kõige suurem - seal abi kõige lähem. Samal, 1919 aastal saabusid 2 "Renault" inseneri, kes panid õla alla ja aitasid. Probleemid kuidagiviisi lahenesid ja 1920 aasta mais sai asi surnud punktist minema. Augustiks sai esimene masin valmis ja 31. augustil näitas see, et on suuteline ka iseseisvalt kohalt liikuma.
Tank sai nimeks "Boretsh za svobodu tov. Lenin" ning kingiti sm Trotskile. Personaalselt. Kas tuntud revolutsionäär sellega ka sõita üritas, on ajaloost teadmata.
15 tanki saadi küll valmis, kuid alles 1921 aasta juuniks. Masin osutus nii kapriisseks, et isegi nõukogude väepealikud ei näinud mõtet tellida järgmist partiid. 1924ndast aastast algas masinate rivist väljalangemine ja 1930ndal aastal viidi kõlvate nimedega masinad lõplikult pensionipõlve pidama.
Ometigi olid draakonihambad külvatud ja hakkasid andma rikkalikku saaki. "Vene Renault" baasil vamistati mitmeid modifikatsioone, millest järgmine T-18 (ka MS-1), läks aastail 1928-31 "pisikesse" seeriasse, neid toodeti "vaid" 960 eksemplari.
Loomaks originaalseid konstruktsioone kuulutati välja mitmeid konkursse ja 1922.-23. aastal vaadeldi mitmeid keskmiste tankide projekte. Asjale pressis peale ka raske olukord tankide ja nende relvastusega. Sõjasaagiks saadud inglise ja prantuse masinad lagunesid, osad polnud paremas seisundis ning 1925nda aasta lõpus oli rivis vaid 10% masinatest.
Pärast pikki sekeldusi kanditi ülessanne hakkata tootma "manööver"tanki viimaks Harkovi veduritehasesse. 1927nda aasta novembris algaski seal töö tanki T-12 kallal, millesse 1928 aasta oktoobris tõmmati ka Aleksander Morozov, kellest sai üks tuntuim nõukogude tankikonstruktor. T-12 kujutas endast ameerika kontruktorite poolt aastail 1921-25 loodud T.1.E.1. seeria masinate versiooni. 1930ndal aastal algasid katsetused. Kuigi tankil ilmnes hulganiti puudusi, leiti, et masin on ikkagi kõlvulik
relvastusse võtmiseks.
Püüdes kõrvaldada ilmnenud puudusi, modifitseeriti masinat sedavõrd, et talle anti ka uus nimi T-24. Selle nime all läks masin ka seeriasse, mis oli nõukogude mastaapides tõesti väike: 24 tk!
Nii, või teisiti, kiirekäigulise (25 km/h loeti siis tanki jaoks suureks kiiruseks) keskmise tanki loomise kogemus oli olemas. Muidu hirmutas masin vaid oma meeskonnaliikmeid (lõppematute rikki minekutega) ja mõõtmetega.
Aga nüüd tuleb võtta ette pikem retk ja kolistada Donbassist ära kaugele Ameerika-maale. Juttu tuleb kahest mehest, kellest üks on väga kuulus ja teine pisut vähem kuulsam. Ja tsipake kolmandast kah, kes kah tundmatu mees pole.
Esimene, hästi kuulus mees on Henry Ford. Miks see nii oli, ei oska ma öelda, kuid pärast Kodusõda Venemaal ja bolshevistliku riigi tekkimist, tekkis Ameerika kapitalistidel lausa meeletu soov aidata esimesi sotsialismi rajamisel. Ja mitte ainult Ameerika kapitalistidel... Ka Saksa, Suurbritannia, Prantsuse, Rootsi, Shveitshi... Kes jõuab kõiki loendada? Lihtsam oleks vist otsida - kellel EI OLNUD. Ütleme parem lihtsalt: aastail 1917-45 ei rajatud Nõukogude Liidus ja Venemaal MITTE ÜHTEGI üle 200 töötajaga tööstusettevõtet ILMA Lääne suurfirmade otsese tehnilise ja rahalise abita. Midagi pole parata, TULEB tsiteerida Leninit. 1918 aastal, kui armsa nõukogude võimu kohale kogunesid sünged pilved, pidas KK istungit. Kaasvõitlejate näod olid mornid ja meeled ärevad. Tuju tõstmiseks sõnas Lenin: "Pole midagi, seltsimehed! Kui raskused muutuvad ületamatuks, anname kapitalistidele köie ja nad poovad end ise üles!" Pjatakov hõikas kohalt: "Vladimir Iljitsh, aga meil ju pole nööri! Meil pole üldse mitte midagi!" "See pole oluline" naeratas Lenin, "me ütleme neile, et meil pole nööri ja nad laenavad meile selle!"
Igatahes pühendusid "kapitalihaid" 1920ndatel selleel, et ehitasid üksteise võidu Liitu tööstusettevõtteid (loe: sõjatehaseid) ja jagasid muud nänni. Arvatakse, et 1917-45 võttis Venemaal/Liidus ca' 100 000 – 2 miljonit (andmed on otsatult erinevad) Ameerika kodaniku osa objektide rajamisest Liitu (iga suurettevõtet juurde kuulus koos vangilaagriga nn "Amgorodok"). Eriti suure ulatuse võtis see president Hooveri ajal. Võimalik, et viimane ajas presidenditooli sassi "Ameerika Abi" juhi positsiooniga? Vaevalt, et bolshevikud oleksid 1919 aasta ilma "onu Hooveri" pakikesteta üle elanud. Kui palju kulutati raha bolshevike upitamiseks 17-45? Jällegi on hinnagud erinevad. Miljardites dollarites. Kümnetes miljardites... Suurim summa, mis on pakutud, on u TRILJON.
Tahate - uskuge, tahate - ärge uskuguge! Vot, lahke Onu Sam jt head inimesed, kuuldes sellest, millistesse raskustesse oli sattunud sündiv nõukogude tankitööstus, lubasid õla alla panna ja aidata. Algas Sajandi Tehningute aeg. Juba mainitud MS-1/MS-2 tanki planeeriti ehitada 100-150 tuhat. "Vicker'i" "6-tonnist" ehk T-26 tanki kavatseti lasta välja tempoga 12 000 aastas. Kuid hoogsate manöövritega harjunud nõukogude väejuhid otsisisid uusi ja veel paremaid masinaid. Nõukogude delegatsioonid luusisid ringi kogu maailma relvatehastes käsuga: "Leida, osta!" Hind polnud oluline. Nii sattuski nende vaatevälja J. W. Christie.
CHRISTIE oli üks Ameerika leiutaja, kes arvas, et tank ei pea sugugi olema kandiline, aeglaselt ukerdav plekk-karp. Ma ei tea, kas selles valdkonnas rekordeid registreeritakse, kuid tema nimel peaks TANKIDE ABSOLUUTNE KIIRUSREKORD tänaseni püsima. Kui mind mälu alt ei vea, siis peaks selleks olema 212 km/h.
Christie idee oli põhimõtteliselt väga lihtne. Kui teised leitajad üritasid RATAS-ROOMIKTANKI luua nii, et roomikutel liikudes tõstetakse rattad üles ja maanteel lastakse alla (näiteks, briti, prantsuse, rootsi, shveitsi tollased konstruktsioonid), siis Christie tegi oma tankile suured, täiskummist rehvidega rattad, pööratavad esirattad ja vedas roomiku sinna peale. Murdmaal liikus masin roomikutel, maanteele jõudes võeti roomikud maha ja tank viskus enam kui 100 km/h kiirusega edasi.
1930ndal aastal viibis USAs järjekordne nõukogude komisjon kes tegeles relvade ostuga. Nad läksid ostma J. Cunningemi tanki T1, mida kavatseti osta tagasihoidlik 50 masinaline partii. Kuid sattusid US Wheel Track Layer Corporation'i peale New Jersey's ja 1930nda aasta aprillis sai ajalooline tehing teoks. Tagasihoidlik kaubandusfirma "Amtorg" ostis mr. Christie'lt 2 põllumajandusliku traktorit, mis 24. dets 1930 ka New Yorkis laevale laaditi. Kõmu sattus otsaga Kongressi, viimane pidas 2 nädalat aru ja otsustas: "Põllumajandustehnika vedu Liitu on täiesti lubamatu..." õnnetuseks oli laev juba ammu läinud.
1931 aastal katsetati uusi masinaid põhjalikult ja 23. mai 1931 võeti need BT nime all relvastusse. Algul pidi neid hakkama tootma Jaroslavli Autotehas, kuid kuna see polnud veel valmis, läks järg Harkovi "Kominterni-nimelise Veduritehase" kätte. Ka seda tanki kavatseti toota massiliselt, üle 20 tk päevas... Paraku... Paraku saab kõik hea siin ilmas otsa! USA presidendivalimised võitis FDR, kes täieses vastavuses oma motoga (mis oli ühes hiljutises kirjas) poetas pisara sel teemal, et USAl pole ametlike suhteid Liiduga (Kujutage ette - Eleonora käis ühes koolis ja seal oli Venemaa kohal valge laik ja lapsed ütlesid, et seda riiki ei tohi mainida!) saatis Liitu saadiku, kuid ei saatnud lubatud tootmisliine.
See oli krahh. Kõik ülalesitatud unistused Punaarmee tankijõududest, kuhu kuulub 5-10 aasta pärast nii 100-200 tuhat tanki (meenutan: aasta oli 1933!) lendasid korstnasse. Lisaks ilmnesid ka olemasolevais tehastes suured probleemid tootmisega. MS seeria masinad võeti üldse liinilt maha, T-26 tanke ehiti kokku ainult 12 000 ning ka BT valmistas probleeme kuhjaga.
BT-2 omas nõukogude konstruktorite loodud torni. Väga ebaõnnetunud silinderja kujuga torni. Kuid veel halvem oli see, et torni polnud midagi panna. Esimesed BT-2 olidki relvastatud ainult kuulipildujaga. Viimaks sai relvastuseks saksa 37 mm kaliibriga "Rheinmetall" Pak 35/36 tankitõrjekahurist ehitatud suurtükk. Suurtükk oli väga ebaefektiivne ja pärast suurt jamamist sellega viimasest loobuti. Veel halvem oli lugu tanki "südame" - mootoriga. "Armtorg" ostis küll USAst 2000 "Liberty" lennukimootorit, kuid... lendurid lõid käe vahele ja mootorid läksid neile. Otsusti kasutada tankidel juba oma ressursi ära töötanud
mootoreid. Kel tehnikast aimu, teab, mida see tähendab!
)
Kuid see polnud kõik! Christie tankil olid täiskummist rehvid, mis pidasid vastu 1000 km (tolle aja kohta väga hea tulemus). Nõukogude tehastest toodud aga võisid järsemal gaasiandmisel lausa uuest peast ennast maha kerida. Prooviti valmistada täismetall rattaid... Noh, võib-olla on teist keegi kunagi vankriga mööda kivisillutist sõitnud. Kujutage ette midagi suurusjärk hullemat! Aga seegi polnud veel kõik.
Et liikuda suure kiirusega mööda murdmaastiku, olid Christie tankil head vedrud. Olid. Nõukogude BT-l olid kah vedrud, kuid nõukogude omad. Need purunesid. Tehti siis vedrud jämedamad, kuid need olid jäigad, ei vedrutanud! Resultaadina tuli tankile panna peale võimsuspiiraja, et tank iseenesest ära ei laguneks. Sellega seoses jäid Christie rekordilised kiirused saavutamatuks 52 km/h roomikutel; 72 km/h ratastel. Käiguvaru oli maks. 300 km maanteel. Pärast aastasid ponnsitusi, kui toodetud tankide koguarv jõudis kunagi planeeritud igakuise väljalaske suuruseni, otsustati, et lihtsam on teha täiesti uus tank.
BT-5 oli igatahes palju lahingukõlblikum. See 11,5 tonnine masin sai uue T-26ga identse torni, milles oli asus 45mm 20K tüüpi tankikahuri 1932 a mudel ja kuulipilduja DT. Mõnele tankile paigutai ka raadiojaam 71-TK-1, kuid totaalne enamus masinatest jäi radiofitseerimata. Aastail 1933-34 toodeti 1884 seda tüüpi tanki. BT-5 said ka püssirohtu nuusutada. 1937 saadeti neid üks partii Hispaaniasse. Need masinad osalesid ka lahingutes Halhin-Goli jõel ja koos BT-2ga ka Poola kampaanias, Talvesõjas ja Suures Isamaasõjas. Eks meiegi saime neid 1940ndal näha.
BT-7 Juba 1933ndal aastal algasid tööd 76 mm kahuriga relvastatud "kaugtegevus ratas-roomikründetanki" loomisel. 1934 a 1. maiks
sai esimene masin valmis. Praku näitasid katsetused, et torn ei kõlba kuhugi ja masin läks seeriasse vana äraproovitud BT-5/T-26 torniga. Tanki modifitseeriti kõvasti. Tank sai uue käigukasti, kohendatud transmissiooni ja viimaks ka uue, siiski 45 mm suutükiga, kuid see-eest koonilise, st ratsionaalsete kaldenurkadega soomusega torni.
Kompenseerimaks relvastuse nõrkust valmistati 1936-38 ka 154 nn "suurtükitanki" BT-7A, mis olid relvastud lühikeseraualise 76 mm kahuriga.
BT-7M/BT-8 loodi 1938ndal aastal ja sai endale diiselmootori V-2. Seeriamasina kiirus tõusis ratastel 90 km/h ja käiguvaru 900 km.
Aastail 1935-40 toodeti BT-7 tüüpi tanke 5328 tk ja nad osalesid lahingutes Idarindel 1944nda aastani ja seejärel lahingutes Mandzhuurias 1945 aasta augustis.
Sõjaeelsetest tankidest armastasid tankistid BT-d kõige enam. T-26 oli liiga kapriisne.
Vastavalt Punaarmee nn SÜVAOPERATSIOONI kontseptsioonile pidid ülalkirjeldatud tankitega relvastud üksused tihedas koostöös lennuväega ja suurtükide toetusel murdma läbi vastase kaitsest ja, purustades kommunikatsioone, kiiluma mitmesaja kilomeetri sügavusel vastase tagalasse ja haarama vastase rõngasse. Mida lähemale jõudis 30ndate lõpp ja mida enam kogunes lahingukogemust, seda enam sai Punaarmee juhtkonnale selgeks, et ON VAJA UUT TANKI.
Vaja siis vaja, asi neid mõni juurde teha, kuid millist? Esialgu prooviti kohendada vana. BT modifikatsioonidest oli juttu. Üritati teha T-26 kiiremaks, varustada uue shassiiga, kuid selle masina ressurss oli otsakorral. Pärast T-12/T-24 ja nn "Grotte'i tanki" (üks saksa insener, kes ehitas Liidus tanke) nimetuste all katsetusi teha lahingukõlvulik keskmine tank jõuti mingi lahenduseni koostöös meie vana tuttava "Vickers'iga". T-28 oli enam-vähem kasutamiskõlblik. Neid masinaid tehti ca' 500 ja loomulikult püüti ka kohandada manööverlahingu nõuetega. Nii sündiski 1934ndal idee panna T-28le alla Christie shassii. Katse ebaõnnestus - masin oli liiga raske.
1936 valmis projekt BT-IS, mille tegemise juures said kokku Koshkin ja Morozov. Viimase masina omapäraks oli kogu soomuse paigutamine ratsionaalsete kaldenurkade all. Tootmisse masin ei kõlvanud, kuid tulemused olid innustavad ning töid jätkati. 1937ndal sai tehas 183 (Harkov) ülesande luua ratas-roomiktankid BT-7IS ja BT-9. Kuid nagu vene muinasjuttudes öeldakse: "Kähku juttu räägitakse, tegusid aeglaselt tehakse". Kuigi juba samal aastal pidi toodetama 100 tk BT-7IS masinaid.
Osakonna "100" KB-190 Koshkini juhtimisel laskis need projektid õhku. Veel enam, Koshkin pidurdas kõigiti ka 3.-järgu sõjaväeinseneri A. Dicki tööd, kes oli BT-7IS loomiseks just sinna saadetudki. Koshkin teadis, mida ta tegi. Tuhhatshevski lasti 1937 a juunis maha. Stalinile jõudis viimaks kohale, et kui ta Tuhhatshevski soovitusi järgib ja toodab tohutus koguses (200 000!!!) I MS parimat tanki (Renault) ja 1920ndate plekk-karpe, siis kulutab ta küll tohutult, kuid tanke ikkagi ei saa. Tuhhatshevskil oli ka muid patte. 13. oktoobril 1937 saabuski uus tellimus teha ratas-roomiktank BT-20.
Tehase 183 direktor J. Maksarjov sai korralduse, vastavalt millele tuli 1939ndaks aastaks luua ja anda tootmisse uus tank. Selle ülesande lahendamiseks loodi spetsKB eesotsas Adolf Dickiga. Kuigi novembris 1937 läks büroo vaikselt hingusele, suutis Adolf Dick suruda läbi mitmeid oma ideid, eelkõige soomuse paigutuse ja transmissiooni osas. Kuna ajaloo hingus koputas raske rusikaga uksele, siis sai uus tank tööversioonis kõlava nime A-20. "Avtoshtrada-20" "Avtoshtradnõi tank 20 veka".
A-20 oli nelja suure sõidurattaga shassiil liikuv madal, lopergune, voolujooneline masin. Relvastuseks planeeriti esialgu 45 mm suurtükki. 4. mail 1938 toimus Moskvas NSVL Kaitsekomitee laiendatud istung. Juhatas Molotov, kohal viibisid: sm-d Stalin, Voroshilov jt juhtivad seltimehed, aga samuti Hispaaniast naasnud tankistid. Puhkes äge diskussioon. Hispaania kogemusega tankistid A. A. Vetrov ja D. G. Pavlov (Punaarmee Auto-Soomustanki Peavalitsuse ülem) asusid diametraalselt erinevale positsioonile. Ratas-roomikshassii vastased püüdsid viidata negatiivsele kogemusele "Hispaanias", kuid see seisukoht ei leidnud väga suurt toetust. 1937 a septembris liikusid 50 BT-d Aragoni rindele sooritades 500 km pikkuse kiirmarsi ratastel praktiliselt ilma tehniliste probleemideta (kui 1938 Wehrmacht läks Austriasse, siis tulid tehnika poolelt teelt rongi peale korjata, et see õigeks ajaks Viini jõuaks; Hitler jõudis palja ihukaitsega ennem kohale, kui teedel masinaid remontiv sõjavägi). 1939ndal sooritas 6.-s tankibrigaad Mongoolias 800 km pikkuse marsi läbi kõrbe roomikutel ja ei kohanud kah suuremaid probleeme.
Milles siis asi? Roomikuid veab üks (hammas)ratas. Olenevalt tanki tüübist kas esimene või tagumine. BT-l oli see tagumine. Kuid ratastel liikumisel see ei aita. Esialgu vedasid (nagu autol) ainult tagumised rattad. Kuid raskele masinale (üle 10 tonni) oli sellest vähe. A-20 omas juba 3 paari vedavaid rattaid ja ühte paari juhtrattaid. Nüüd kujutage ette, kui palju see kõik tankis RUUMI VÕTAB. Selle arvel tuleb teha õhem soomus, võtta vähem laskemoona ja kütust... Nii sündiski esmapilgul ketserlik mõte teha kiirtank, mis liiguks ainult roomikutel. Nagu öeldud, jäid roomikute pooldajad vähemusse. Kuid siis toetas neid äkki ja kõigi üllatuseks sm Stalin ISE. See muidugi muutis asja. (teema "Stalin ja hullud leiutajad" on omatte asi ja kindlasti vajaks pajatamist!) Nii saigi Harkovi tehas ülesande luua täpselt samade parameetritega tank, kuid ainult roomikshassiiga.
Kodumaa ja sm. Stalin käsevad - kuhugi ei pääse.
Tehtigi ära. A(T)-32 sai ühe kanderataste paari juurde, relvastuseks pandi 76 mm pikaraudne kahur L-10 ja esisoomuse paksus tõsteti 30 mm-ni. 19 tonnine masin liikus roomikutel üsna kindlalt, nii tuli tal võrdluskatsetustel tihti saatvat BT-7t porist välja kiskuda. Nii A-20, viimase kohendatud versioon A-30 kui A-32 tegid läbi tehasekatsetused ja polügooni katsetused. Komisjoni esimees polkovnik Tshernjajev, kartes vastutust nii tähtsas asjas, andis mõlemale masinale hea hinnangu jättes küsimuse sisuliselt lahtiseks. Nii seisdki mõlemad masinad 23. septembril Voroshilovi, Zhdanovi, Mikojani, Pavlovi jt suurte ülemuste ees. T-32 näitas ennast igati heast küljest. Kuna masinal oli täiendavat ressurssi, siis otsustati suurendada soomuse paksust 45 mm-ni (selle piiri pani soomusplaatide valmistamise tehnoloogia). 19. detsembril 1939 võeti tank indeksi T-34 all relvastusse.
Kogu see kannatuste rada on siin hästi lühidalt kirjeldatud, ega anna täit pilti. Lõpeks polegi see kõik enam nii oluline. Oluline on hoopis muu. Ilma, et tegijad seda ise oleksid teadnud, tegid nad valmis
MAAILMA ESIMESE MBT!
MBT - Main Battle Tank.
Tegid isegi puhuti vstu oma tahtmist! Muide, relvastusse võtmisega T-34 kannatuste rada ei lõppenud. Sõjaväelased "sõdisid" selle vastu veel peaaegu aasta aega.
Alles II MS hiigellahingud näitasid, et KERGETANKIDEL ja POOLKERGETANKIDEL ei ole lahinguväljal "ökoloogilist nishshi". Just T-34 pani alguse universaalsetele keskmistele tankidele, mis, lähenedes oma soomuskaitse efektiivsuse ja relvastuse poolest rasketele, tõrjusid välja ka viimased ja on tänapäeval saanud lahinguväljade 100% valitsejaiks.
Kuid tulgem tagasi T-34 juurde. 1940-l aasta märtsiks pidi täielikult seeriatootmiseks sobiv versioon, läbitud katsetuste tsükliga, olema Moskvas. Kuid tee Moskvasse on pikk... Viimaks ei jäänud Koshkinil muud üle, kui otsustada viia tankid sinna omal jõul. Pärast pikki seisklusi (millest nõukogude ajal tehti isegi seriaal) asi laabus ja 17. märtsil 1940 näiti tanke Kremlis Stalinile. Stalinile tankid meeldisid ja ta käskis need seeriasse anda. See kutsus esile teravad vastuväited kohalolevate G. I. Kuliku ja D. G. Pavlovi poolt. Viimane olla isegi lausunud: "Me maksame veel kallist hinda lahingukõlbmatute masinate väljalaskmise eest". Kremlist viidi tankid Kubinka polügoonile, kus neid tulistati 45 mm kahurist. Katsetused läksid hästi, kuna samad masinad läksid Harkovisse omal jalal tagasi. Tankid anti küll tootmisse, kuid konstruktoritele sai selgeks, et püstitud nõue - 3000 km garanteeritud läbisõitu, jääb seeriamasinatel täitmata.
5 juunil 1940 võtsid küll ÜK(b)P KK ja NSVL Rahvakomissaaride Nõukogu vastu ühismääruse "Tankide T-34 tootmisest 1941-l aastal" , kuid oli selge, et plaan jääb täitmata. Seeriamasinate katsetused näitasid, et polnud praktiliselt mitte ainsatki liikuvat osa mis katki ei läinud!
Veel hullemaks kiskus asi, kui leidsid aset T-34 ja PzKpfw III (2 osteti hammaste proovimiseks Saksamaalt ja 1 varastati Poolast (Vaene, vaene usaldav Stalin! 8-]]] Uskus Hitlerit. Sõjaks ei valmistunud.
I glaza pri etom: dobrõje-dobrõje!) võrdluskatsetused. Kui soomuse (45 mm) ja relvastuse (76 mm) poolest oli T-34 "sakslasest" üle, siis juhtimise ja relvakäsitluse MUGAVUSE poolest, samuti käiguosa poolest tegi "sakslane" ära. T-34 torni mahtus hädavaevu 2 tankisti, kes ei näinud sealt peaaegu mitte midagi (PzKpfw III komandöril oli ülihea väljavaade, meeskonnaliikmed said sisekommunikatsioonikaudu üksteisega RÄÄKIDA, lisage siia veal kuulus "Carl Zeissi" optika...) Tulemused olid sellised, et marssal G. Kulik andis käsu T-34 tootmine peatada.
Kuna puuduste kõrvaldamine ei paistnud reaalne, otsusti luua uus tank. Ei meeldinud, ei meeldinud sõjaväelastele T-34!! Lisaks kõigele suri 26. septembril 1940 M. I. Koshkin. Peakonstruktoriks määrati A. A. Morozov. Prooviti luua mitmeid uusi versioone ja parandatuid variante. Kompromissina otsustati parema valmimiseni toota edasi ka T-34. 15. septembriks 1940 said valmis veel kolm seeriatanki (st aasta jooksul lisandus eelmisele 2-le veel 3). Aasta lõpuks oli toodetud 115 tanki Harkovis ja 23 Stalingradis (mida komisjon keeldus vastu võtmast).
Kuid vaatamata juhtkonna närvilisusele, sõjaväelaste paanilistele meeleoludele ja kontruktorite sebimisele ühe lahenduse juurest teise juurde hakaks masstootmine oma mõju avaldama. Tootjad kohanesid tasapisi uue tehnoloogiaga (aga siin oli palju revolutsioonilisi asju), töölised ja insenerid omandasid töökogemuse... Tehas nr 75 saavutas mootorile V-2 150 tunnise ilma riketeta töötamise.
Lõpetati suurtükkide L-10/L-11 tootmine. T-34sid lasti selle suurtükiga välja 400 tükki. Selelst alates sai tank kahuri F-34, mis oli märksa võimsam kui L-11.
Sõjavägi aga ei jätnud jonni. Nemad T-34 ei taha. Nemad tahavad T-50. T-50 oli iseenesest üsna kena masin, kuid... Poolkergekaallane T-50 nõudis peaaegu sama palju tööd, kui T-34, oli aga viimasest märksa kehvemini relvastatud (45 mm kahur). 9.juunil 1940 algas 9 mehaniseeritud korpuse loomine. Igasse korpusesse pidi kuuluma 1 motoriseeritud ja 2 tankidiviisi. Vastavalt kavadele pidi iga TD omama 63 rasket KV-d, 210 keskmist T-34 ja 102 kerget masinat. Lisaks kuulus motoriseeritud diviisi koosseisu 275 kerget tanki. Nõudlus kergete tankide järgi oli suur ja t-50 pidigi Punarmee peamiseks tankiks saama.
Marssal G. Kulik ja Autosoomustanki Peavalitsuse ülem Fedorenko ühes neid toetava Lääne Erisõjaväeringkonna ülema D. Pavloviga nõudsid, et T-34 tootmine tuleb lõpetada, BT-7M uuesti tootmisse anda ja toota seni, kuni uus keskmine tank valmis saab. Stalin jäi oma arvamuse juurde.
Sõda pani asja paika. Loobuti kergetankide tootmisest. T-34-76 aga läks tõelisse masstiraazhi.
1940 115 tk
1941 2800 tk
1942 12 553 tk
1943 15 812 tk
1944 3500 tk
Nimelt... Omamata kvalifitseeritud tööjõudu, omamata aega, olid ka nõukogude insenerid sunnitud mõtlema. Ja mõttepingutuse tulemusena muutus T-34 äärmiselt tehnoloogiliseks tankiks. Leidis aset pidev tootmisprotsesi lihtsustamine. Keevitamine asendas neetimise, pressimine ja valamine - keevitamise. Tasapisi õnnestus ka mootori tööressurssi "üles" upitada.
Jõuti selleni, et ühe T-34 tootmiseks kulus AINULT 40 töötundi! Ja see on tõesti rekord. Tanki hind langes 269 500 rublalt 1941 aastal 135 000 1943 aastal.
Nagu näete ülaltoodud arvudest sai neid tõesti toota 1000 tk ja enamgi
kuus.
Lugupidamisega
Wõrokas