Viimases Nezavissimaja Gazeta sõjanduslisas on ilmutatud ka Venemaa sõjatööstuskompleksi vaateid sellele Mistrali ostule.
http://nvo.ng.ru/wars/2010-03-12/7_mustral.html
"Mistraal": Kolmas kord reha otsas.
Kopeerimine on tehnoloogilise mahajäämuse ületamiseks kõige ebaefektiivsem tee.
2010-03-12 / Олег Леонидович Сергеев - эксперт Всероссийского фонда образования, кандидат технических наук, полковник.
Vene laevastikule “Mistral” tüüpi helikopterikandja ostmise pooldajad viitavad välismaal tsaari-Venemaale soomuslaevade ehitamise produktiivsusele ning vaikivad maha nõukogude laevastikule Itaaliast ja Saksamaalt ostetud ja laevastiku koosseisu arvatud laevadega seotud kahtlasevõitu kogemused. Nagu ka nendest “välismaistest” laevadest kiire vabanemise põhjused peale liinilaeva “Novorosiisk” õhkulendamist. Musta mere laevastiku lipulaev uppus püsivuse kaotuse tõttu, omades tegelikult piisavat ujuvusvaru, mida aga ei suudetud läbitöötatud ekspluatatsioonidokumentide puudumise tõttu kasutada.
Kõik uus on hästi unustatud vana.
Selgus, et trofeelaevade lahinguvalmis hoidmine oli kodumaisele sõjalis-tootmiskompleksile tehnoloogilise kokkusobimatuse tõttu ülejõu käiv koorem. Esmajärjekorras käis see just isegi tänapäeva mõistes unikaalse “Novorosiiski” kui 1933-1937 aastatel sügava moderniseerimise läbi teinud Itaalia liinilaeva “Giulio Cesare” kohta. Kodumaised laevaehitajad ei vallanud eesrindlikke tehnoloogiaid moderniseerimaks omaenda liinilaevu- “Giulio Cesare” eakaaslasi- ning loomaks sellesarnaseid uute raskeristlejate projekte. 1955 aasta 25 novembri ettekandes teatab merevägede peastaabi ülem Vitali Fokin:
“Meie nõudmised Laevaehitusministeeriumile kreenikatsetuste läbiviimiseks ning vastava dokumentatsiooni läbitöötamiseks on tagasi lükatud. Valitsust sellest teavitatud ei ole.” Selle tõttu tekkisid liinilaeval “Novorossiisk” korduvalt avariid.
Saatuslikku rolli mängis laeva uppumises vee levik soomusdeki vasakus pardas kogu Nõukogude Liidu mereväes teenimise aja jooksul puudunud luukide tõttu veekindlate vaheseinte nendes kohtades, kus neid läbis laskemoona transpordiks ette nähtud monorelss.
Esimese kogemuse selliste ettevõtmiste küsitavusest said nõukogude laevaehitajad 1935 aastal, kui Itaalia firmaga “Odero-Terni-Orlando” (OTO) sõlmiti leping eskaadri miinilaevade liidri ehitamiseks ning abi osutamiseks samalaadse laeva ehitamiseks Nõukogude Liidus. 1937 aasta 11. jaanuaril pandi Livornos OTO verfides miiniristleja, mille nimeks sai “Taškent”, kiil maha. Vette lasti laev 1937 aasta 28 detsembril. Samaaegselt võeti vastu otsus ehitada NSVL veel kolm samatüübilist laeva üleandmistähtaegadega 1938-1939 aastatel. Ettevalmistused lõpetati aga 1937 aastal seoses raskustega itaalia jooniste lugemisel-töötlemisel ning ehitustehnoloogiate erinevuste tõttu.
Nõukogude nõudmistel baseeruva kogemuse realiseerisid aga itaallased isikliku laevastiku kergristlejate “Atilio Regolo” ehitamisel
Teist korda astus nõukogude sõjalaevastik tehnoloogilise sobimatuse rehapulkadele 1940 aastal, ostes Saksamaalt lõpuni ehitamata raskeristleja “Lützow”. Selle lõpuniehitamine toimus saksa inseneride juhtimise all Balti tehastes Leningradis. Nagu prantslaste “Mistrali”, nii oli ka “Lützowi” omndamise motiiviks soov kiirendada sõja-mereväe laevapargi täiendamist, saada ja tundma õppida uusi välismaiseid tehnika ja relvastuse näidiseid. Sealjuures pidid kõik tarned olema lõpetatud 1941 aasta esimeseks maiks, teenistusse pidi laev asuma aga 1942 aastal.
Sõjaeelsetel aastatel pidurdasid sakslased ehituse lõpetamiseks ning laeva teenistusse andmiseks vajaliku relvastuse ja mehhanismide saatmist Saksamaalt. Sõja alguseks oli selleks ajaks “Petropavlovski” (1944 aastast sai nimeks “Tallinn”) nime saanud laeva valmimisaste 50-70 %, mis lubas teda kasutada kahe 203 mm suurtükitorniga liikumisvõimetu ujuva suurtükipatareina. Tõsi küll, ninatorni üks toru purunes 22. lasu ajal. Peale sõja lõppu jäigi laev tehnoloogilistel põhjustel teenistusse võtmata, olgugi et 1945 aastal sattus venelaste kätte teine sama tüüpi lõpuni ehitamata laev “Seydlitz”, mille mehhanisme oles võinud “Tallinnal” kasutada. Seitsme aasta jooksul 1945-1952 aastani töötati läbi mitmeid variante laeva lõpuni ehitamiseks ning kodumaise relvastusega varustamiseks. Ühtegi neist aga ei realiseeritud ning 1961 aastal lõigati korpos vanarauaks
Uue tehnoloogia kristallid.
Kahekümnenda sajandi alguseks olid lõplikult hajunud müüt, et “piiri taga tehakse kõike paremini kui Venemaal”. Peamise tõuke selleks andsid tuntud inglise firma “Vickers” inseneride vead ja valearvestused Venemaa projekti järgi soomusristleja “Rjurik” ehitamisel, mis oli tollase projekteerimisteaduse ja laevaehituse viimane sõna. Samasuguseid tehnoloogilised probleemid jälitavad muideks “Admiral Gorškovi” moderniseerimist India mereväele. Välismaiste relvanäidiste ning sõjatehnika ost ja kopeerimine on kõige kallim ja ebaefektiivsem moodus tehnoloogilise mahajäämuse ületamiseks. Kodumaised eskaadri miiniristlejad jäid kvaliteedis, sealhulgas ka merekõlbulikuses alla oma itaalia eeskujule- legendaarsele “Taškendile”. Siinkohal sobib meenutada Kolumbuse karavelli koopia kurba saatust, millel ei õnnestunud kaunistada Ameerika taasavastamise 500. aastapäeva pidustusi. Kaks minutit peale vettelaskmist pööras laev end järsult külili ning läks seejärel ümber. Näis, et kõik oli tehtud profesionaalsete laevaehitajate säilinud projektide järgi. Kui hakati ebaõnnestumise põhjuseid otsima, ilmnes, et variante on külluses…
Permanentsele tehnoloogilisele mahajäämusele vihjab ka litsentsi, mis kontsentreerib välismaist vananenud tootmiskogemust, soetamine. Uute tehnoloogiate kristallide kasvatamine ning tootmise innovatsioon peaks toimuma peamiselt kodumaise tootmiskogemuse ning traditsioonide kehandil koostöös välismaiste ühisettevõtetega. Mida kogu maailmale demonstreerib praegu Hiina.
Tehnoloogiline desarmeeriminne
Tuleb meeles pidada, et sõjalaevastiku areng on alati toimunud relvasüsteemide arengu raames. Nende süsteemide klaster sisaldab mitte üksnes laevu, suurtüki- või raketikomplekse ning neile vajalikku varustust, vaid ka spetsialiseeritud tootmisvõimsusi, konstrueerimisbürood, teaduslik-tehnilisi instituute, remondibaase, meeskondade ettevalmistuskeskusi ning profesionaalset haridust. Arusaadav, et remondivõimalusteta, dokkideta, relvastuse moderniseerimiseta piirdub laeva teenistusaeg isegi ehitusverfide olemasolul kriitiliste sõlmede ja elementide kõige lühma kestvusajaga.
Isegi oma fantastiliste ressurssidega NSVL tööstus ei olnud suuteline üheaegselt hoidma lahinguvalmis kahte ühe-eesmärgilist relvasüsteemi, peatada avariilisuse kasvu, komplekteeritavate detailide defitsiiti ning laevade remondiaja pikenemist. Veelgi teravamalt on tänapäeval need probleemid tõusnud Venemaa laevastiku ette.
Helikopterikandlate “Mistral” ost Venemaa sõjalaevastikule tähendab sõltuvust prantsuse relvasüsteemidest mitte ainult antud laeva puhul, vaid kogu laevadegrupi varustuse üleviimist NATO tehnoloogilistele standartitele, ilma milleta muutub prantsuse helikopterikandja tavaliseks kruiisilaevaks.
Seepärast peidabki Prantsusmaal ehitatud laeva ostuplaan endas kodumaise sõjatööstuse eemalejäämise ohtu Venemaa sõjalaevastiku lahinguvalmiduse tagamises.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Oli ikka kole kitsas küll.
