A4 kirjutas:On see nüüd hea või halb, aga suure osa tänase KVJ (institutsiooni, mitte konkreetse inimese) tööst seisnebki just rahuaegses administreerimises, kaitseväe esindamisest välisvisiitidel, riigikaitsekomisjonis ja NATO Sõjalises Komitees, iganädalastes koosolekutes Kaitseministeeriumis jne.
See ongi kahjuks EKV riigikaitse ülalkorrusel leviv misconception, et KV oleks justkui mingi rahuaegne nähtus. See ei paista välja üksnes selles teemas, vaid ka puudulikes sõja ettevalmistustes. Mulle tundub, et see mõttelaad on laialt levinud - sõda ei tule ja armee on vaid üks järjekordne pisut põnevam riigiteenistuse vorm, kus vahepeal saab hää palgaga safaril käia, et siis saada palka/tärne juurde. Minuarust peab KV juhtima nii, et homme algab sõda. Kogu armee peab olema üles ehitatud nii, et pöörmeseadja tõmbab kangi ja kogu rong läheb mingi viivitusega SA rööbastele ilma vedurijuhti vahetamata või kütust lisamata.
Ei ole KVJ see multitalent, kes oma käega tõmbab siniseid ja punaseid nooli kaitsetegevuse operatiivkavasse, koostab oma isikliku läpakas väeosade väljaõppegraafikuid ja -eeskirju või nikerdab valmis jalaväepataljoni koosseisutabeleid. Kui mõni KVJ peaks hakkama isiklikult tegelema selliste asjadega, siis:
See on tegelikult mulle sõnade suhu panemine. Ma pole kuskil öelnud, et KVJ peab ise kõike tegema, aga first and foremost peab KVJ olema väejuhtimise proff. See, et ta peab täitma esindusfunktsiooni kaminas ja sobima selleks, on kamina seltskonna väljamõeldis.
Üks õige KVJ ei pea olema korüfee absoluutselt kõikides taktikalistes, tehnilistes ja rivilistes küsimustes; ja ta ei saagi seda olla, arvestades seda
Ma polegi väitnud, et ta peab olema korüfee kõigil aladel, aga vaieldamatult peab ta olema korüfee lahingujuhtimise ja sõjapidamise korraldamise alal. Kaminas käimine ja komisjonides istumine võib tõesti olla peastaabi ülema business.
üks inimene ei saa lihtsalt olla täielikult kodus kõikide väe- ja relvaliikide detailides. Selle asemel on õige juhi tunnus see, et ta suudab omale komplekteerida endale kompetentse meeskonna; ning seejärel kuulab ja laseb ellu viia selle sama meeskonna ettepanekuid ja soovitusi.
Eesti puhul ei saagi jutt olla kõikides väeliikides, sest peale maaväe meil muud käegakatsutavat ju pole. Ma arvan, et isik, kes on käinud läbi kõik astmed kuni brigaadiülemani on lahingujuhtimises kindlasti pädevam kui isik, kes juhtis viimati kompanii suurust "pataljoni" 15 aastat tagasi.
Mis puudutab sisulist sõjaliste operatsioonide juhtimist ja läbiviimist, siis praeguse seadusandluse kohaselt nimetab president sõja korral ametisse Kaitseväe Ülemjuhataja, kusjuures mitte kuskil ei ole kirjas, et ülemjuhataja peab olema sama persoon, kes on rahuajal parajasti kaitseväe juhataja.
See väide põhineb järjekordselt ülal märgitud väärarusaamal, et rahu on pikk ja meil on aega küll. Ei pruugi seda aega olla, väga palju uue aja sõdu on saanud alguse nii, et äratus tuli pommiplahvatuste saatel.
Aga ka sõja ajal ei valmista ülemjuhataja ette ega juhi isiklikult kõiki operatsioone, vaid selleks moodustatakse nn operatiivstaap. Tõsi, lõplikud otsused langetab loomulikult ülemjuhataja ja vastutab nende eest täielikult
Tule taevas appi
Mida teevad siis maaväe staap, KJ peastaap jne? Meil on kokku Eestis ca 30 staapi ju! Või on need rahuaegsed "adminüksused".
Ma arvan, et kui Laidoner ja Mannerheim oleks tegelenud eelneva karjääri paberimäärimisega, siis oleks aastal 1920 loodud Soome NSV ja Eesti NSV. Asi sai käima ikka nii, et meestel oli reaalne ettekujutus, mida on vaja, et sõda võita.
Kui tähele panete, siis eespool ära nimetatud kahe kodaniku CV-s on aga esimese koolina NSVL sõjakool.....
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.