Kuramaa "kotist" polaarjoone taha II

Sõjavangilaagrid nii siin kui seal, vangide kohtlemine jne.
Vasta
Vaikal
Liige
Postitusi: 147
Liitunud: 17 Okt, 2004 10:19
Asukoht: Pärnu
Kontakt:

Kuramaa "kotist" polaarjoone taha II

Postitus Postitas Vaikal »

Molotovski tapilaagris
Vangilaager, kuhu meid viidi, asus Molotovski asulast väljas. See oli nagu asulagi ehitatud sohu, kus kõik barakid, abihooned ja isegi välikäimla ning laudteed olid rajatud puupostide otsa. Kohati oli siia koos pinnasega pumbatud vesi jõudnud juba ära aurata ja maapinda kattis hallikas meremuda, mis oli täis prahti ja rämpsu, ning haises ebameeldivalt.
Barakkidesse jaotamine toimus nimekirjade järgi. Meie rõõmuks sattusime kõik kuus eesti poissi barakki, kus olid ainult lätlased. Olime ka seni püüdnud hoiduda nende lähedusse, kuna tajusime mingi sisetunde järgi, et sajandeid kõrvuti elanud väikerahvastena seob meid üksteise mõistmine ja hingesugulus. Meie elulaadis ja traditsioonides oli palju ühist. Ka lätlased suhtusid meisse hästi.
Veel samal päeval jaotati meid brigaadidesse. Sattusime kõik kuuekesti ühte ja samasse brigaadi, kus meie brigaadikaaslasteks olid endise Läti 19-diviisi mehed. Brigadiriks valisid mehed Schmidti nimelise endise läti majori ja tema abiks endise allohvitseri ja muusikamehe Riiast, kelle perekonnanime oli Straume. Kokku oli meid selles brigaadis kolmkümmend meest.
Esialgu oli meil raskusi lätlastega suhtlemisel, kuna enamus neist ei osanud saksa keelt. See aga tuli asjale kasuks, kuna kiirendas meie läti keele õppimist, mille me olmekeele tasemel juba paari kuuga omandasime.
Laager oli tavaline nõukogude tapilaager. Siin peatusid vangid teel ühest laagrist teise vaid lühiajaliselt. Barakkides ei olnud magamisnarisid ega ahje ruumi kütmiseks, pesemisvõimalustest rääkimata. Kogu barakk koosnes vaid ühest täiesti tühjast ruumist, mille ühes otsas oli uks ja teises väike nelja ruuduga aken. Üks selline barakk mahutas korraga umbes kaheksa-üheksakümmend meest.
Juba sama päeva õhtul saime tunda soos elutsevaid piinajaid: need olid tohutu suured sääseparved. Sääsed olid seal palju suuremad kui meil Eestimaal. Nende hammustus jättis ihule suure punase kubla. Haistes nähtavasti meie higist läbi imbunud kehade lõhna, ruttasid nad otsekohe uusi laagriasukaid töötlema. Suur ruum lausa sumises nende parvedest.
Meie barakis oli nüüd kolm läti brigaadi. Kohe panid nende brigadirid barakis maksma range sisekorra ja distsipliini. Iga brigaad määras endale päevniku, kes jälgis, et barakis valitseks puhtus ja kord ning et barakki ei siseneks võõrad. Kõigepealt võeti käsile põrand. See küüriti porist ja kõntsast puhtaks. Seejärel valmistasime sinelitest ja tekkidest, kellel need veel olid, endale põrandale magamisasemed.
Õhtul tõid päevnikud laagri köögist brigaadidele ette nähtud supi ja leiva, mis sel päeval oli meie esimene söögikord. Saime esimest korda vangielu jooksul suppi, mis oli keedetud emanõgestest ja kust võis leida vaid mõned üksikud tursaraasukesed. Sellist supivedelat hakkasime saama iga päev. Leiba saime kolmsada grammi päevas.
Lamasime kuuekesi põrandal reas ja arutasime möödunud päevade sündmusi. Meie ühine arvamine oli, et siinne olemine polnud millegagi võrreldav nende ebainimlike tingimustega, mida olime sunnitud palju päevi ja öid taluma kinnises loomavagunis. Kuigi kõht nurises vähese ja lahja toidu üle, oli see siiski talutav.
Kuid rohkem kui meie olmetingimused, valmistas meile muret teadmatus tuleviku pärast. Vabanemislootused oli selleks ajaks täielikult haihtunud. Ilusad jutud meie peatsest kojuminekust olid osutunud tühipaljaks blufiks ja räägitud meile ilmselt selleks, et me ise kenasti omal jalal traataia sisse marsiksime.
Seni polnud meile esitatud mingisugust süüdistust. Isegi seda polnud meile teatatud, kes me tegelikult ikkagi oleme? Kas sõja- või poliitvangid? Et me selles tapilaagris peatusime, tähendas, et meid siit kuhugi mujale viiakse. Aga kuhu?
Olime juba 1940.–41. aasta sündmuste põhjal teadlikud, et kõik, kes kord kurikuulsa NKVD küüsi on sattunud, võidakse ka ilma kohtuotsuseta ja täiesti ilmsüütult aastateks sunnitöölaagrisse sulgeda. Kas niisugune võib olla ka meie tulevik?
Neile küsimustele ei osanud keegi meist siis vastust anda. Ja kuigi meie homne päev ähvardas tulla pilvine ja tume, hingitses sügaval südamesopis ikka veel tilluke lootusekiir. Selle soojendusel vajusime lõpuks unehõlma.
Hommikul kell viis oli äratus. Laagri väravas tagus valvur raudvarvaga pääslahoone külge riputatud raudteerelsijuppi ja selle hele heli kostis läbilõikavalt üle kogu laagri. Päike, mis sel aastaajal siin vaid mõneks tunniks silmapiiri taha kadus, oli juba tõusnud. Kiiruga jõime ära brigadiri ja päevniku toodud supivee, mis lõhnas tugevasti roiskunud kala järele. Kalast endast polnud aga supis jälgegi. Sõin ära ka kolmesajagrammise leivatüki, millest pidanuks jätkuma õhtusöögikski, kuid kõhtu ma sellest täis ei saanud. Siis anti brigaadidele käsk minna tööleminekuks laagriväravasse. Barakki jäid valvama päevnikud.
Väravas rivistati kõik mehed brigaadide kaupa üles. Laagri kord nägi ette, et igas viirus pidi olema viis meest, see hõlbustas valvuritel meeste ülelugemist. Nüüd lugesid väravavalvurid viirud üle ja kirjutasid brigaadis olnud meeste arvu kriidiga vineertahvlile. Meeste loendamine võttis tublisti aega, sest sageli tuli seda korrata, kuna tundus, et loendajail oli raskusi arvude liitmise ja lahutamisega. Seejärel alustas vangidekolonn liikumist töötsooni.
Teisel pool laudadest teed otse meie laagri vastas asus saksa sõjavangide laager. Mõlema laagri väravad olid kohakuti. Sakslaste laagris oli just lõppenud vangide töölesaatmine ja laagri väravas mängis veel väike orkester tuttavat meloodiat.
“Joo, sõber, joo! Joo ennast täis kui siga!
Oma viimased kopikad kõrtsmikul vii
ja ütle, mis elul on viga!”
Selle lustaka lauluviisi saatel sammusime vastu oma esimesele tööpäevale.
Vangidekolonn liikus Molotovski asula suunas. Kolonni ees, külgedel ja taga sammusid automaatidega relvastatud konvoisoldatid. Jõudnud asula piirile, eraldati meie brigaad kolonnist ja me sammusime kahe valvuri saatel Molotovski asulasse. Pikk vangidekolonn sammus aga edasi.
Asulas sai meie brigaad ülesande paigaldada ümber eelmisel päeval nähtud torustik, mida mööda sinna pinnase täiteks merest koos veega liiva pumbati. Keegi asjamees näitas meile töö ette. See polnud eriti keeruline ja me asusime tööle. Meid saatnud soldatid seisid eemal ja meie tööd nad ei seganud.
Keskpäevaks saime töö valmis ja kuna meile töö kätte juhatanud ametimees oli kuhugi kadunud, jäime teda ootama. Siis avastas keegi lätlastest, et torude otstest voolava liivaseguse veega tuleb merest siia ka väikesi kalamaime, ogalikke ja teisi mereolevusi. Nüüd läks toidukeetmiseks. Tühje konservipurke vedeles ümberringi kõikjal, neisse korjasime kalapojad ja ogalikud ning tegime valvuritelt küsitud tuletikkudega maha lõkke. Peagi auras lõkke kohal konservipurkides tigudest ja ogalikest uhhaa. Tühja kõhu täiteks kõlbas see hästi. Mis sellest, et ilma soolata.
Järgmisel päeval meid sellele tööle enam ei viidud ja siitpeale hakkasime koos teiste brigaadidega käima tööl suures töötsoonis.

Ujuvdoki ehitustöödel
Töötsoon, kuhu meid koos tuhandete teistest laagritest vangidega viidi, oli mitme ruutkilomeetri suurune liivaluidetega kaetud rannikuala, mis asus Dvina lahe rannikul. Tsoon oli piiratud okastraataia ja vahitornidega, kus olid relvastatud valvurid. Väljaspool traataeda jalutasid koertega soldatid, kes olid vangid töötsooni toonud. Töötsooni sees võis vabalt liikuda, kuid see oli ohtlik, sest enamus vangidest olid kriminaalkurjategijad, mistõttu esines sagedasi röövimisi ja kaasvangide tapmisi.
Meie brigaad sai ülesandeks kaevata välja tuiskliiva all kihtidena olnud turvas ja see mööda kitsast laudteed paar-kolmsada meetrit eemale virna kärutada. Igaüks meist pidi tööpäeva jooksul välja kaevama ja ära kärutama viis kantmeetrit turvast, mille mõõtis sõltuvalt turbakihi paksusest välja ehitustööde kümnik. Kuna turbakihi paksus oli kohati vaid 10-15 sentimeetrit ja see asus umbes poole, kohati isegi meetri sügavusel liiva all, tuli selle väljakaevamiseks ära kühveldada kümneid kantmeetreid liiva.
Esimesel päeval kulus meil ettenähtud normi täitmiseks kogu pikk tööpäev, mis algas kell kaheksa hommikul ja lõppes seitse õhtul. Töönormi täitmisest olenes järgmisel päeval antava leivanormi suurus. Normi täitnud vangid said kolmsada grammi leiba päevas. Töönormi ületamisel suurenes see neljasaja viiekümnele grammile. Muidugi tahtis igaüks normi ületada, et leivale lisa saada. Oli see ju juba kauges minevikus üks orjapidajate võte, kuidas poolnäljas orje tulemuslikult tööle rakendada. Nüüd olime ka meie ajas sajandeid tagasi nihkunud.
Kuid juba paaripäevase üritamise järel sai selgeks, et ausa tööga siin lubatud leivalisa välja ei teeni. Normi ületamiseks kuluva energia ja preemialeivast saadava energia suhe oli liialt ebavõrdne. Kuna aga kõht nurises kehva toidu üle, tuli appi võtta uued töövõtted.
Venemaa laagrites nähtu ja kogetu põhjal olen ma jõudnud veendumusele, et nõukogude süsteemis kasutusel olnud kõrgete töönäitajate tagaajamine ja sellega seotud pettused ning juurdekirjutused ehk nõndanimetatud sotsialistlik võistlus on pärit nõukogude koonduslaagritest, kus vange sunniti leivaga meelitades kõrgeid töönorme täitma. Vangid olid hinge sees hoidmiseks lausa sunnitud pettuse teele minema. Hiljem kandus see laagritest ka väljapoole traataeda.
Nii olime meiegi sunnitud petma, kuna selleks sundisid meid tühi kõht ja ahvatlev saja viiekümne grammine leivatükk
Nõukogude riigi petmine seisnes selles, et me suurendasime kunstlikult liiva alt välja kaevatava turbakihi paksust. Igal hommikul, enne kui kümnik päevase töönormi jagamisega meieni jõudis, kinnitasime väikeste peidetud puutikkude abil olemasoleva turbakihi peale veel kümne-viieteist sentimeetri paksuse turbariba, tehes seega turbakihi paksemaks, mistõttu kümnik mõõtis meile äravedamiseks välja ka väiksema normitüki. Nii polnud meil preemialeiva väljateenimiseks enam vaja eriti pingutada.
Arvan, et tegelikult teadis kümnik, et me teda niiviisi petame. Kuna ta oli poliitvang ja aus mees, ei läinud ta meie peale kaebama, mille tagajärjeks oleks paremal juhul olnud meie toidunormi vähendamine.
Samalt kümnikult saime teada, et siia rajatakse suur laevade ujuvdokk. Turbast puhastatud liiv pidi hiljem koos mereveega pumbatama rajatava tehase ja asula territooriumi täiteks. Tekkinud süvendisse aga rajatavat ujuvdokk. On teada, et hiljem hakati seal aatomiallveelaevu ehitama.
Doki ehitusel töötas tuhandeid vange. Enamus neist olid kriminaalvangid, kes olid sunnitööle mõistetud varguste, tapmiste, vägistamiste ja teiste raskete kuritegude eest. Poliit- ja sõjavangid moodustasid sellel töötandril vaid tühise osa. Üldiselt püüdsime me nii töötsoonis kui laagris vältida igasuguseid kontakte kriminaalvangidega. Kuid uustulnukatena sattusime me kohe nende tähelepanu alla. Selle põhjuseks oli meie suhteliselt hea väljanägemisega Saksa sõjaväe vormiriietus, mis laagri kaubaturul maksis kõrget hinda. Seetõttu piirasid meid pidevalt igasuguseid kahtlased tüübid, kes oma kavalate juttude ja pakkumistega püüdsid mõnda meist eemale meelitada, et siis kõrvalises kohas, kus neil abilised juba ootamas, oma ohver paljaks röövida. Õnneks ei õnnestunud neil meie brigaadist kedagi õnge võtta ja ettevaatuse mõttes liikusime me töötsoonis alati mitmekesi koos. Küll aga esines röövimisi teistes läti brigaadides, kus mõned endised Läti diviisi mehed kuni ihupesuni paljaks rööviti ja isegi tapeti.
Töötsoonis käis vangide vahel pidev äritsemine. Maksuühiku etaloniks oli 300 grammine leivaviil. Leiva eest võis saada kõike, mida süda ihaldas. Vangide hulgas oli palju kuldsete kätega erinevate erialade meistrimehi, kes laagrielu primitiivsetes tingimustes ja piltlikult öeldes põlve otsas igasuguseid vangidele vajaminevaid esemeid valmistasid. Eriti levinud oli alumiiniumist lusikate, tubakatooside ja toidunõude valmistamine – neid vajati kõige rohkem –, kuid valmistati ka nuge, õmblusnõelu, tuleraudu ja mitmesuguseid teisi tarbeesemeid. Kuigi terariistade omamine oli laagris rangelt keelatud ja nende leidmiseks korraldati sageli läbiotsimisi, omas enamik vange mitmesuguseid terariistu, mida õpiti läbiotsijate eest oskuslikult peitma.
Lasksin ühel poliitvangil endale alumiiniumist lusika valmistada, mille eest tasusin päevase leivanormiga. See lusikas teenis mind kogu laagriaja ja hiljem veel ka nõukogude tööpataljonis. See oli ka ainuke ese, mis ma aastaid hiljem endaga koju kaasa tõin.
* * *
Käes oli august ja me olime käinud doki ehitusel juba peaaegu kuu. Selle aja jooksul oli meil olnud ainult üks puhkepäev. Kuid mida päev edasi, seda raskemaks muutus liiva kühveldamine ja raske puukäruga turba kärutamine. Üha rohkem hakkas vaevama näljatunne. Roiskunud tursakalast keedetud nõgesesupist ja tükikesest nätskest leivast jäi sellise füüsilise töö tegemiseks väheseks. Pidevalt keerlesid peas mõtted, kust saada süüa.
Ühel sellisel kriisihetkel vahetasin oma magamisteki leiva vastu. Õigemini müüsin teki paarisaja grammi mahorkatubaka eest ära ja vahetasin siis tubaka leiva vastu. Niiviisi oli kasulikum. Teki eest oleksin saanud vaid kahe päeva leivanormi. Tubaka eest sain aga ligi kilo leiba. Peagi läks sama teed ka minu telkmantel. Et veidigi näljatunnet kustutada, müüsid meie brigaadist nüüd kõik oma asju. Ostjateks olid teiste laagrite vangid, kuna nende leivanormid olid tunduvalt suuremad kui tapilaagris olijail.
Ühel päeval avastas üks meie brigaadi meestest sügavalt liivakihi alt, sealt, kus lõppes tuiskliiv ja algas turbasoo, mingi tundmatu taime pikad piimjat värvi juured, mis osutusid söödavaiks. Need olid umbes sõrmejämedused ja imalmagusa maitsega. Kaevasime neid liiva alt välja ja lasime hea maitsta. Tööpäeva lõpul aga hakkasid meid kõiki vaevama oksevaev ja valud kõhus. Tagasiteel laagrisse jäid kaks lätlast oksekrampides teepervele lamama. Kogu järgneva öö käisid kõik mehed väljas oksendamas ja lippasid välikäimla vahet. Laagris polnud ambulantsi ega võimalust saada mingisugustki arstiabi ning järgmisel hommikul oli paljudel raskusi tööle minekuga. Kuid minema pidime ja töökohal jäid sel päeval meile ette nähtud päevanormid täitmata.
Kurnavalt pikad tööpäevad, rutiinne laagrielu, äärmiselt vilets toit ja teadmatus tuleviku suhtes olid meid kõiki tugevasti muserdanud. Mehed muutusid sõnakehvadeks, vaikivaiks ja tõmbusid endasse. Närviline õhkkond ja pidev pinge all olemine põhjustas brigaadiliikmete vahel sagedasi tülisid, mille tekkeks puudus sageli isegi põhjus.
Et tõrjuda eemale rusuvaid mõtteid ja mitte mõelda meie tumedale tulevikule ning langeda apaatiasse, avastasin enda jaoks üsna omapärase mõttetegevuse. Hakkasin mõttes konstrueerima väikest metallitreimise pinki.
Kuna olin enne sõjaväkke minekut õppinud Pärnu tööstuskoolis mehaanikat, metallide tehnoloogiat ja metallitööd, olin ma koolipoisina unistanud sellise pingi ehitamisest. Nüüd tegelesin ma selle konstrueerimisega igal võimalikul hetkel, tuginedes oma koolis õpitule. Töötasin mõttes läbi pingi iga üksiku detaili ja sõlme, tehes peast kõik vajalikud arvutused ajamite ülekannete kohta. Kõik see nõudis väga tugevat mõtete kontsentreerimist, kuid hoidis eemal stressi ja pähe tikkuvad melanhoolsed mõtted.
Ühe tööpäeva lõpul, kui olime vangidekolonniga teel laagrisse ja ma mõttes jälle konstrueerimistööga tegelesin, märkasin tee kõrval ühe pajupõõsa okste küljes tuule käes lipendamas suurt kollast paberitükki. Vist oli selle jõupaberist tsemendikoti tüki kandnud sinna tuul. Paber oli laagris hinnatum kui leib ning ma otsustasin riskida ja selle ära tuua. Hüppasin pikemalt aru pidamata kolonnist välja, kahmasin paberi pihku ja jooksin rivisse tagasi. Konvoisoldatitele tuli minu jänesehaak täiesti ootamatult ja alles siis, kui ma juba tagasi kolonnis olin, hakkasid nad vanduma ja püssilukke lõgistama. Üks soldatitest jooksis minu juurde ja lajatas mulle automaadipäraga mitu tugevat hoopi selga ja ribide vahele. Kuid nähes, et minu kõrvalhüppe põhjuseks oli vaid tühipaljas paberitükk, jättis ta peksmise järele ja sammus matte ladudes eemale.
Risk õigustas end igati. Paber oli laagris hinnas ja seda polnud kusagilt saada. Leiva vastu võis küll vahetada ajalehepaberit plotski keeramiseks, kuid kirjapaberit liikus väga harva. Tapilaagrisse saabudes oli meil lubatud igaühel üks kiri koju saata. Seni polnud me seda saanud teha paberi puudumise tõttu. Leitud paberitüki jagasime kõigi kuue vahel ära.
Õnneks oli Arsenil jäänud läbiotsimistel alles väike jupp pliiatsit ja nüüd asusime kohe kõik koju kirju kirjutama. Kirjad voltisime kolmnurkselt kokku, nii nagu seda tehti Punaarmees. Kirjutasime kirjadele oma laagri postkasti numbri, lootuses, et kui need koduni jõuavad, siis saavad kodused meile vastu kirjutada. Valmistasin endale sellest paberist ka tillukese taskukalendri, kuhu märkisin mõned tähtsamad sündmused ja lähedaste sünnipäevad. Hiljem läbiotsimisel võeti see aga ära.
Kolmkümmend aastat hiljem tagastas Pärnu KGB mulle selle koos laagris ära võetud algkoolilõputunnistuse ja paari fotoga. Koolitunnistuse servale olin kirjutanud ka laagri postiaadressi. See oli p/k nr. 203/5, Arhangelski oblast, Molotovsk.
Nagu ma aastaid hiljem tagasi koju jõudes teada sain, oli minu kiri tookord vanemateni jõudnud ja nad olid saanud teada, et olen elus ja terve. Ka nemad olid saatnud mulle mitu kirja, kuid ükski neist minuni ei jõudnud.
Alates 22. augustist meie brigaadi enam tööle ei viidud. Põhjust me teada ei saanud. Lesisime päevade kaupa barakipõrandale laotatud sinelitel või seljariietel ja ootasime, mis saab edasi. Kuna meil polnud mingit tegevust, möödus aeg kohutavalt aeglaselt. Ajaviiteks jalutasime mööda barakkidevahelist laudteed ja vahtisime laagri vahtkonna hoone katusel alasti päevitavaid vangivalvureist tütarlapsi. Neid meie uudistamine ei häirinud, kuna nende jaoks olime me kesksoost ja seal poseerides demonstreerisid nad meile vihuti kõiki oma tütarlapselikke võlusid.
Kuna me tööl ei käinud, kehtis meie jaoks nüüd karantiininorm, milleks oli kord päevas pool liitrit nõgesesupi vedelat, millel polnud nüüd enam isegi roiskunud tursa lõhna. Paaril korral anti supile lisaks paar lusikatäit maisijahust körti, mis oli vedel ja kollane nagu beebi poolt püksi tehtu.
Raske töö ja vilets toit olid aga teinud oma töö ja me olime kaotanud tublisti oma kehakaalust. Sageli tundsin, kuidas barakipõrandalt püsti tõustes hakkas pea ringi käima. Unes nägin ma nüüd sageli vaid rikkalikult kaetud toidulauda.
25. augustil pühitsesin ma mõttes väikest tähtpäeva. Sel päeval möödus täpselt aasta, kui ma kodust lahkusin. Aasta oli olnud meie jaoks sündmusterohke. Sellesse mahtusid nii pingelised õppused kahurirühmas, esimesed tuleristsed Ruhjas, öine pommirünnak Vindavis, lahingud Sõrve poolsaarel, jõuluõhtu punkris ning sõja lõpp ja Kuramaa kapitulatsioon. See aasta viis mind kokku Anneli ja tema emaga. Neist päevist kandsin ma endaga meenutusi jalutuskäikudest koos Anneliga mööda Vindavi pimenevaid pargiteid, mis lõppesid kahjuks valusa lahkumisega.
Meie jõudeolek kestis üle nädala. 30. augusti õhtupoole käsutati kõik laagrisolijad isiklike asjadega laagri väravasse. Olime kindlad, et nüüd viiakse meid kuhugi mujale. Olime seda hetke juba ammu oodanud, sest talveks sellesse laagrisse meid jätta polnud võimalik, kuna seal puudusid igasugused elamistingimused.
Enne laagrist väljumist toimus põhjalik üleloendus. Siis hakkas vangiderivi liikuma ning suundus töötsooni viivast teest vastassuunas ja umbes tunniajase käimise järel jõudsime sadamasse, kus kai ääres seisis suur kaubalaev. Meie kolonn jäi laeva juures seisma.
Laeva tekil reeling juures seisis grupp madruseid, kes uudistasid omavahel vesteldes meie kirjut kolonni. Laeva küljele oli suurte tähtedega kirjutatud laeva nimi Klim Vorošilov. Selle poordi äärest viis laevalaele laudadest kaldtee. Mõlemal pool kaldtee ääres kailt kuni tekiluugini seisid ahelikus konvoisoldatid.
Siis hakati mehi viiekaupa mööda kaldteed laevale laskma. Laevatekilt viis samasugune kaldtee alla laevaruumi.
Sammusime mööda õõtsuvat kaldteed üles laevalaele ja sealt alla kaubaruumi. Ruumi valgustasid traatvõrguga kaitstud ja kollakat valgust andnud elektripirnid, mistõttu oli üsna hämar ja silmad ei seletanud kohe ümbrust. Kui silmad veidi hämarusega harjusid, nägin, et kogu suur kaubaruum oli maast laeni täis ehitatud laudadest narisid. Need olid neljakordsed ja ka siin, nii nagu see oli olnud rongis, olid naride vahed nii madalad, et sinna pääses vaid roomates. Saime poistega kohad neljandale korrusele.

Laevatrümmis läbi mitme mere
Laeva kaubaruum, kuhu meid paigutati, mahutas umbes 800-900 meest. Laeva ahtri kaubaruumis oli umbes 400 vangi. Osa naridest olid meie saabudes juba hõivatud. Nagu hiljem selgus, olid meie reisikaaslasteks kriminaalvangid: vargapoisid, sulid ja retsidivistid, ehk vangide žargoonis – španaad ja retsid, keda NKVD kasutas tol ajal vangide transportimisel enda abilistena, paigutades need rongides ja laevades kokku poliit- ja teiste meelsusvangidega. Nüüd siis ka repatrieeritavate sõjavangidega.
Lamasime kuuekesi kõrvuti, seljakotid pea all, narilaudadel ja ootasime, mis saab edasi. Ka meie lätlastest brigaadikaaslased olid samasse meie lähedale endale kohad saanud. All naride vahel käis suur sagimine ja vabade kohtades otsimine. Kõik toimus suure kära ja sõimlemise saatel, mis mõnikord isegi kakluseks arenes.
Meeste laevale laadimine vältas ühtekokku mitu pikka tundi. Kui see lõppes, oli juba hilisõhtu ja läbi tekiluugi paistis alla tükike musta tähistaevast. Seejärel luugid suleti, jäi vaid väike ava, kust vahetevahel paistis meid valvama pandud tunnimehe valge lambanahkne kasukas.
Veel paar tundi ootamist ja siis käivitati laevamasinad. Nende tume mürin, vee kohin trümmiseinte taga ja laeva kerge õõtsumine andsid tunnistust, et olime liikuma hakanud.
Kuulasime neid hääli vaikides. Näis, et seda tegid kõik trümmiruumis olijad. Äsjase käratsemise ja lärmi asemel valitses nüüd ümberringi suur vaikus. Poistega omavahel arutades püüdsime ära arvata, kuhu meid viiakse. Ka nüüd, nagu kord Vologda raudteejaamas, oli siin võimalik valida kolme suuna vahel, kas tagasi läände, mis küll üsna kahtlane tundus olevat, või siis veel kaugemale põhja Novaja Zemlja või Franz Josephi maale või hoopiski kaugele itta, kuhugi Vaikse ookeani äärde.
Kuid kõik, kes me tookord seal poolhämaras laevaruumis kõvadel narilaudadel lamasime, olime ilma jäetud õigusest seda teada. Teadsid vaid need, kes olid meid teele saatnud ja kelle käes oli meie kõigi edasine saatus.
Trümmiruumis oli suhteliselt vaikne. Mehed lamasid vaikides oma kohtadel, püüdes puhata päevastest askeldustest ja närvesöövast teadmatusest, mõeldes samal ajal oma saatuse ja tuleviku peale.
Meie merereis oli kestnud juba mitu tundi, kui läbi trümmiluugi ava ilmus nähtvale ühe valvuri karvamütsis nägu, kes teatas, et kohe hakatakse meile joogivett andma, pangu me oma veenõud valmis. Kahmasime kõik kähku oma katlad, veepudelid ja mis kellegi oli, ning ruttasime tekiluugi juurde, kus tekkis korraga mitu järjekorda, kes kõik jäid veetoojaid ootama.
Meie kõikide üllatuseks lasti aga tekiluugi avast alla umbes käevarrejämedune tuletõrjevoolik, millest purskas tekiruumi tugeva survega võimas veejuga. Vee alla jäänud mehed said silmapilkselt läbimärjaks. Veejoa alla sirutatud nõud paiskas tugev surve põrandale, kus need vee eest põgenevate meeste jalgade all laiaks tallati. Tugev veejuga paiskus vastu trümmi põrandat ja mõned leidlikumad üritasid sealt üles lendavaid pritsmeid nõudesse püüda.
Üritasin ka oma toidunõu kaane sisse õhus lendlevaid veepritsmeid püüda. Kui mõne aja pärast vee andmine lõpetati, oli minu toidunõu põhjas umbes paari sentimeetri osa porisegust keelekastet. Enamus aga ei olnud saanud mitte tilkagi.
Mõne aja pärast ilmus luugiavasse jälle konvoisoldati karvamütsis nägu ja nõudis, et neli meest tuleksid üles laevatekile. Kohe leidus ka soovijaid, kes kadusid läbi mustava ava pimedusse. Siis avati luugi üks pool ja läbi ava marssisid mööda kaldteed alla mehed, kandes õlgadel vahepuude küljes rippuvat suurt puutünni.
See oli parask, mis oli ette nähtud meeste inimlike hädade rahuldamiseks. See paigutati otse trümmiluugi alla kaldtee otsa juurde. Kohe leidus ka selle kasutaid. Peagi keerles naride vahekäikudes hädaliste pikk järjekord.
Siis ilmnes, et parask kõlbas pigem Saaremaa Suurele Tõllule, aga mitte väiksemat ja keskmist kasvu vangidele. Kui mõned pikemakasvulised said oma häda sellel meetrikõrgusel nõul kuidagi ära ajada, siis madalama kasvuga mehed ei ulatanud kuidagi oma keskosa üle paraskiserva upitama.
Kui ma järgmisel hommikul tahtsin paraski juurde järjekorda asuda, selgus, et järjekorda pole ja parask on triiki täis. Üle kogu trümmiruumi aga levis hingemattev roojalehk.
Kuid häda ajas väljapääsu otsima ja siis avastasid hädalised, et trümmiruumi ahtripoolses otsas, mis oli väga ähmaselt valgustatud, oli umbes 9-10 ruutmeetri suurune ja paarikümne sentimeetri sügavune süvend, kus loksus sama kraam, mis paraskis. Seal lõppesid ka viimased narid ja neil olijad valvasid, et nende magamistuba ei reostataks ja teolt tabatud peksti armutult läbi. Kuid hädasolijail polnud kuhugi minna ja nii hakkasid varsti kõik mehed oma inimlikke hädasid seal rahuldama. Juba mõne aja möödudes loksus seal tugevasti fekaalide järel haisev meri. Õhk oli sellest nii paks, et seda võis noaga lõigata.
Selle kurva ja halenaljaka vangiteatri etenduse kulminatsioon aga toimus siis, kui konvoisoldatid käsutasid mehed ääreni täis paraskit vahepuuga mööda kaldtreppi laevalaele viima. Neli meest eespool ja neli tagapool paraskit sammusid nad mööda kaldteed üles laevatekile, kusjuures ääreni täis paraskist osa kraami tagumistele meestele kaela loksus.
Lõpuks taipasid vist ka meid teenindavad NKVD-lased, et nende pakutud teeninduse tase meid ei rahulda ja nüüd hakati mehi viiekaupa laevalaele laskma. Reeligu äärde oli ehitatud viis väikest tuulekoda, kus vangid said oma asju õiendada ja seal istudes mere vahutavaid laineharju ning nende vahel ujuvaid jääpanku vaadata. Ja mis peaasi, minestuseni viivat puhast mereõhku hingata.
Meie merereis oli kestnud juba ligi nädala ja selle aja jooksul oli paranenud meie teenindaminegi. Joogivett ei lastud enam voolikust survega, vaid see voolas nüüd vaikselt vooliku otsa alla pandud puuämbritesse, mis olid kõigile brigaadidele toidu toomiseks välja jagatud. Süüa anti kord päevas ja selleks oli iga päev odrakruupidest puder. Kuigi seda oli vähe, oli siinne toit tublisti parem, kui Molotovski tapilaagris.
Kuid peagi hakkasid oma võimu näitama koos meiega trümmiruumis olnud krimkad. Need õppinud vargapoisid hakkasid öösiti meeste seljakotte ja küljealuseks laotatud seljariideid röövima. Tavaliselt tegutsesid need španaad paari-kolmekaupa, valides ohvriks põhiliselt nari alumistel korrustel olijaid. Olime teinud õigesti, kui olime valinud endale kohad nari neljandal korrusel.
Nüüd hakkasid lätlased koos endistest punaarmeelastest vangidega organiseeruma ja panid ööseks välja valvurid. Ühel ööl saadi paar vargapoissi teo pealt kätte ja peksti vaeseomaks. Nii saadi järgnevatel öödel kätte veel mitu vargapoissi, kellele kõigile anti ihunuhtlust. Kuid nüüd ruttasid krimkad vahisoldatitele kaebama, et kodumaareetjad peksavad neid. Nad osutasid alla laevaruumi tulnud NKVD ohvitserile meeste peale, kes neid olid peksnud ja valvurid viisid nad kaasa. Tagasi trümmiruumi nad enam ei tulnud.
Röövimised ja vargused aga jätkusid. Ka platnoid, keda käsutas nende peamees ehk rotski, koondusid nüüd oma röövkäikudel suurematesse gruppidesse ja pea igal öösel kostsid üle ruumi mõne röövitava või pekstava appihüüded. Kuigi poolpimedas ruumis võeti paar üksikult tegutsevat vargapoissi kinni ja peksti läbi, jätkusid röövimised edasi kogu reisi kestel.
Pärast esimesi röövimisjuhtumeid asusid mitmed alumistel narikorrustel olnud mehed elama trümmi lage toetanud suurtele H-kujulisele raudtalale, mille laiale servale nad end sättisid. Päeval istusid nad jalgu kõigutades kõrgel trümmi lae all ja vaatasid alla nagu käopojad.
Kuid mitte kõik trümmi suletuist ei jõudnud ettenähtud sihtkohta. Umbes kümmekond sakslaste poolel olnud sõjavangi ei pidanud kannatustele vastu ja konvoisoldatid heitsid nende laibad Põhja-Jäämere külmadesse voogudesse.
Iga uue päeva hommikul oli nüüd meie esimeseks tegevuseks laevatekile pääsemiseks end järjekorda sättida. Sealset tuulekoda külastades veendusime iga päevaga üha enam, et meie reis mööda Põhja-Jäämerd kulgeb aina ida suunas. Liikusime koos suure laevade konvoiga. Laevameeste omavahelisest jutust saime teada, et olime möödunud juba Novaja Zemlja saarest.
Ilm väljas oli talviselt külm. Puhus läbilõikavalt külm tuul ja veepritsmed, mis lained laevatekile paiskasid, külmusid otsekohe väikesteks jääpärliteks. Ühel järjekordsel tekikülastusel nägime, et olime jõudnud piirkonda, kus meri oli üleni jääs ja laevakonvoi liikus jäälõhkujate rajatud kitsas koridoris. Nii liikusime mitu päeva. Ühel päeval oli jää kadunud ja merel võis ujumas näha vaid üksikuid jääpanku. Peagi kadusid ka need ja me sisenesime Jenissei jõe suudmealale.
Meie merereisi kümnenda päeva hommikul kinnitas laev otsad Jenissei jõe kaldal Dudinka sadama kai ääres. Olime pärale jõudnud.

Dudinka tapilaagris
Kohe hakati mehi laevalt maha kamandama. Sadamakail saime kohe tunda põhjamaise polaarkliima karmi hingust. Teravate nõeltena tungis pakane läbi meie õhukeste sõduririiete. Olime tulnud siia ajal, mil polaarjoone taga algab talv. Esialgu küll veel lumeta, kuid juba üsna tugeva pakasega.
Maani ulatuvates pikkades ja soojades lambanahksetes kasukates konvoisoldatid käsutasid meid kolonni ja viisid seejärel läbi madalate palkmajadega asustatud Dudinka asula tapilaagrisse, kus barakkide asemel olid laudadest sarad, millesse olid ehitatud kahekordsed narid. Selliseid sarasid oli seal kümmekond ja enamus neist küttekoldeta, vaid paaril oli sees väike raudahi.
Meie brigaad sai küttekoldeta sara. Väljas oli umbes viisteist kraadi külma, mis õhtu saabudes veelgi tugevnes. Barakis, mis sarnanes kangesti meie viljaküüniga, oli külma vast paari kraadi võrra vähem.
Kuid kauaks me paigale jääda ei saanud, sest külm hakkas näpistama. Eriti hädas oli Harri, kes oli oma sineli suitsupitsi vastu vahetanud. Ta püüdis barakis ringi joostes ja kätega vehkides endale sooja teha. Meie brigadir soovitas, et läheksime vaatama, ehk leiame mõnes köetavas saras Harrile koha. Nii ka tegime. Kuid kõik köetavad kuurialused olid juba viimase võimaluseni mehi täis ja sinna pääseda oli lootusetu tegevus. Lõpuks saime siiski Harri ühe sara uksest sisse suruda, kuhu ta tihedalt seisvate meeste vahele kiilutuna end soojendama jäi.
Sooja saamiseks kõndisime laagris ringi. Äkki kuulsin ootamatult kahte meest omavahel eesti keeles vestlemas. Astusin ligi ja tegin end tuttavaks. Mehed rääkisid, et olid saabunud Dudinka tapilaagrisse väikese vangidegrupiga Norilski laagrist ja ootavad nüüd, millal neid pannakse laevale, mis pidi nad viima Arhangelskisse ja sealt kuhugi Venemaa läänepiirkonda. Üks meestest oli pärit Harju-, teine Tartumaalt, kus nad olid 1941. aastal arreteeritud ja kaheksaks aastaks sunnitööle mõistetud. Polaarjoone taga olid nad neli aastat olnud ühes Norilski laagris ja teinud läbi vangielu kõrgema ülikooli.
Kohtumine nendega oli meile, uustulnukaile, äärmiselt kasulik, kuna saime teada palju vangitarkusi ja teavet laagrites valitsevate tingimuste ning tavade kohta. Mehed jagasid meelsasti oma aastatega kogutud teadmisi ja kogemusi. Tähtsamad ja vajalikumad olid neist järgmised.
Mehed hoiatasid, et äärmiselt ettevaatlik tuleb siinsetes polaartingimustes olla keedusoola ja liigse vee tarbimisega. Lahjale laagritoidule vee ja soola lisamine vähendab näiliselt küll näljatunnet, kuid tulemuseks võib olla veetõbi, mille tagajärjel kogu keha üles paistetab ja mis tihti surmaga lõpeb.
Samuti on ohtlik töötsoonis oma brigaadist eralduda või üksinda ringi käia. Seda eriti pimedal polaarööajal, kui sind võidakse riietest paljaks röövida ja siis külmud ära.
Ei tohi usaldada ega uskuda ühtegi vangi, keda sa ei tunne, ükskõik kui tungivalt või haledalt ta sind palub. Enamasti on sellised palujad osavad petised ja tegutsevad vaid saamahuvides.
Kuid olles kinni varasema elu käitumisnormides ja tõekspidamistes, ei osanud me uues olukorras neid häid õpetusi kohe järgida. Nii sain ma veel samal päeval oma esimese õppetunni.
Seisime brigaadiga laagri köögi juures toidujärjekorras. Kui ma olin oma supitilga kätte saanud ja hakkasin seda samas püstijalu sööma, tuli minu juurde keegi tagasihoidliku ja viisaka käitumisega venelane. Ta alustas minuga vestlust ja tundis mulle kaasa, et ma juba nii noorukesena olin laagrisse sattunud. Jutu sees küsis mees, et kas ta tohiks pärast seda, kui olen oma supi ära söönud, kasutada minu sõdurikatlakest oma supinormi väljavõtmiseks. Tema toidunõu olla ära varastatud.
Mehe kogu olemine ja jutt olid sedavõrd siirad ja veenvad, et ma jäin nõusse. Ta sai varsti oma supitilga kätte ja jõi selle samas üle nõuääre ära. Laagriköögi seina küljest kraanist sai ka kuuma vett ja mees, vaatamata minu keelitusele, asus järjekorda, et minu toidunõu puhtaks pesta. Seisin üsna tema lähedal ja ootasin. Ümberringi sagisid sajad toidu- ja veesabas olijad. Korraga märkasin, et minu uus tuttav on kadunud ja koos temaga ka minu toidunõu. Vaatasin igale poole ringi, aga mees oli just nagu maa alla vajunud.
Mõni tund hiljem kohtasin sama meest ühe baraki ees paari teise vangiga vestlemas. Astusin ligi ja küsisin, kuhu ta nii äkki kadus ja kus on minu toidunõu. Mees vaatas mulle vihaselt põrnitsedes otsa ja käratas siis, et ärgu ma ajagu udujuttu. Ta nägevat mind esimest korda ja kui ma kere peale ei taha saada, siis hakaku aga kohe astuma. Samas tegi ta paar ähvardavat sammu minu suunas.
Mis mul üle jäi. Olin oma liigse kergeusklikkuse pärast saanud esimese õppetunni. Tasu selle eest olin maksnud päris korraliku. Polnud ju uut toidunõu kusagilt võtta ja edaspidi pidin ma seda toidukordadel laenama oma saatusekaaslastelt.
Kuna saabumas oli polaaröö, näitas päike end nüüd vaid hetkeks keskpäeval. Ülejäänud aja kattis maad öine pimedus, milles kumasid tehisvalguse kollased tulukesed. Taevas sirasid tähed ja kogu tuulevaikset ümbrust kattis hall uduvine. Lumeta pakane pani praksuma sarade puuseinad ja läbi jäise vaikuse kostis Dudinka sadama poolt mitmehäälseid laevavilesid, kraanakettide kõlinat ning vedurihuikeid.
Et sooja saada, jalutasime poistega ringi mööda saradevahelist teed. Õhk oli täis väikesi jääkristalle, mistõttu kogu ümbrust täitis nagu tillukeste kellukeste vaikne helin. Mu nägemusse kerkis pilt kaugele jäänud kodust, kus ma väikese poisina ühel jõuluõhtul koos ema ja isaga kirikust koju sõites saaniteki serva alt välja piilusin ja kuupaistel lumehelvestest sätendavat saaniteed imetlesin. Mu mõtted kandusid taas tuhandete kilomeetrite kaugusele jäänud kodu ja omaste juurde. Tundsin sel hetkel suurt koduigatsust, millega kaasnes abitust olukorrast ja teadmatusest tuleviku suhtes põhjustatud muretunne. Tundsin, kuidas nutukramp pitsitas mu kurku.
Kätte oli jõudnud kesköö ja me läksime tagasi oma külma ja kõledasse kuurialusesse, et seal kas või natukenegi katsuda magada. Pakane oli veelgi tugevamaks läinud ja barakis võis see ulatuda paarikümne külmapügalani. Võtsin sõdurisaapad jalast ja panin need koos seljakotiga pea alla. Seejärel toppisin jalad sineli käistesse ja end naril kerra tõmmates sikutasin sinelihõlmad üle pea. Niiviisi koos saatusekaaslastega kõrvuti lamades surusime end tihedalt üksteise vastu.
Küüniseinad paukusid pakase käes. Eestimaal kutsus külamees sellise pakasega oma kurjema vaenlasegi tuppa. Küll oleks nüüd ära kulunud tekk, mille olin Molotovski töötsoonis leiva vastu vahetanud. Ainukesena oli see alles Arsenil, kes seda nüüd Oskariga jagas. Niiviisi õhukese sineli all lõdisedes olin ma vastu hommikut siiski lõpuks uinunud.
Ärkasin, kui maad kattis veel hommikuhämarus. Ka teised meie brigaadi mehed olid kõik juba jalul. Külma tõttu polnud neist keegi õieti magada saanud. Kuid osa mehi oli puudu. Küllap olid need kuhugi sooja barakki sisse saanud. Arseni ja Oskar olid sinelitele laotanud oma ainukese teki ja ei tahtnud nüüd selle alt välja tulla.
Et sooja saada, hüppasime külmast lõdisedes naride vahel ringi ja tegime mõned kükkharjutused. Siis hakkas eemalt köögiploki poolt kostma raudteerelsi tagumise heli, mis teatas, et laagriköögis hakatakse toitu jagama. Peagi kogunes sinna kogu meie brigaad. Ka Harri oli kohal. Ta oli terve selle aja olnud mehi täis kiilutud kuurialuses, kus ta püstijalu seistes polnud hetkekski sõba silmile saanud. Nüüd lõdises ta oma õhukeses pluusis pakase käes ja Arseni andis talle oma teki. Sättisime end toidusappa, kus meile jagati küll hästi lahjat, kuid see-eest kuuma supivedelat. Selle ära söönud, saime veidikenegi soojatunnet sisse.
Kuigi oli alles septembri esimene pool, oli siin polaarjoone taga alanud talv. Öösel barakis kuulsime, kuidas selle seinad pakase käes paukusid. Päeva saabudes oli külm küll veidi raugenud, kuid näpistas ikkagi tugevasti põsenukke. Ilm oli vaikne ja õhku täitis õrn uduvine. Asula hoonete korstnatest tõusis suits püstloodis üles ja pakasest karges õhus levisid argihääled ning jutt kaugele. Maapind oli alles lumeta ja külmunud rohus sätendasid jääkristallid.
Seisime külmas hommikuvaikuses ja ootasime, mis saab edasi. Siis tuli meie brigadir, kes oli käinud laagri kontoris, käsuga koguneda laagrivärava ette. Värava juures oli ees juba suur hulk mehi teistest brigaadidest ja lõpuks kogunes sinna umbes paarsada meest. See oli ainult osa eelmisel päeval laagrisse toodud vangidest.

Järgmine III osa http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 677#263677
Viimati muutis Vaikal, 21 Mär, 2011 22:12, muudetud 1 kord kokku.
Võitjal on alati õigus?
Faust
Liige
Postitusi: 1737
Liitunud: 27 Dets, 2004 10:01
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Faust »

Lugupeetud Vaikal, kui te teeksite need postitused ühte teemasse siis oleks kogu teema ka kompaktselt koos. Praegusel juhul eri osadena lähevad nad aja jooksul teiste teemade vahel laiali.
Tänud huvitava lugemise eest.
Jumal lõi inimese aga mr. Colt tegi nad kõik võrdseks:
Vaikal
Liige
Postitusi: 147
Liitunud: 17 Okt, 2004 10:19
Asukoht: Pärnu
Kontakt:

Postitus Postitas Vaikal »

Lugupeetud Faust!
Tänan märkuse eest! Kõiki osasid (neid tuleb veel paar kolm) ühe postitusega üles laadida pole vist võimalik, sest server ei võta suure mahuga postitust vastu. Mul on selline kogemus juba olemas. Lihtsam
on iga eelmise postituse lõpus linkida järgmine osa.
Parimate soovidega!
Vaikal
Võitjal on alati õigus?
jackpuuk
Liige
Postitusi: 2243
Liitunud: 28 Aug, 2007 2:06
Kontakt:

Postitus Postitas jackpuuk »

Maani kummardus, et elasite selle üle (koos kõigi teistega) ja suutsite seejuures ka inimesteks jääda!
Edu, head tervist ja pikka iga!!
sitt päev, kellele kurdad
worm
Liige
Postitusi: 96
Liitunud: 22 Jaan, 2005 23:06
Kontakt:

Postitus Postitas worm »

Vaikal kirjutas:Lugupeetud Faust!
Tänan märkuse eest! Kõiki osasid (neid tuleb veel paar kolm) ühe postitusega üles laadida pole vist võimalik, sest server ei võta suure mahuga postitust vastu. Mul on selline kogemus juba olemas. Lihtsam
on iga eelmise postituse lõpus linkida järgmine osa.
Parimate soovidega!
Vaikal
Äkki oleks asjakohane omaette teema luua.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 0 külalist