www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 21 Okt, 2019 5:07

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 5 postitust ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Kuramaa "kotist" polaarjoone taha V
PostitusPostitatud: 23 Mär, 2011 13:15 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 17 Okt, 2004 11:19
Postitusi: 147
Asukoht: Pärnu
Kevade ootel
Aprillis andis pakane tublisti järele ja õhutemperatuur väljas tõusis kümne–viieteist külmapügalani. Kuid nüüd algasid tugevad lumetormid, mis aeg-ajalt lausa rajuks paisusid. Selliseid lumetorme kutsuti siin mustaks rajuks.
Jääda sellise musta raju võimusesse oli äärmiselt ohtlik. Tormide saabumist püüti küll ette teatada ja välitöödel töötavad brigaadid aegsasti varjule viia, kuid oli juhuseid, kus terved brigaadid kadunuks jäid ja nende külmunud laibad leiti alles peale lume sulamist.
Kogesime meiegi selliste lumetormide kohutavat jõudu. Midagi sellist polnud meist keegi varem kohanud. Eriti kohutav oli must raju siis, kui see tabas inimesi lagedal lumeväljal või tundras, kus polnud kohta varjule minna või millestki kinni hoida. Liikuda või seista lõikavalt jääkülmades ja lumesegustes ning kohutava jõuga tormiiilides oli võimatu. Sellisel juhul päästis vaid pikali maha heitmine, mis aga oli seotud riskiga jääda tuisklume alla või ära külmuda. Kauemat aega Norilski laagrites viibinud vangid rääkisid, et see talv, mil meie seal olime, oli suhteliselt vaikne ja nõrkade tormidega.
Kui lumetormid algasid, ei jõudnud tsoonis töötavad brigaadid sageli õigeks ajaks töötsooni väravate juurde ja alanud lumetormis oli raske ära tunda oma brigaadi lausa valgeks lumememmeks muutunud liikmeid, mistõttu konvoisoldatid viisid laagrisse sageli brigaade, kuhu olid end poetanud mõne teise brigaadi vangid. Mahajääjad aga olid sunnitud tundide viisi otsima lumetormis võimalust mõne võõra brigaadiga liitumiseks. Kaugel põhjas oli vangilaagri “hoolitsusest” ilma jäänud vang määratud hukkumisele.
Rasked kliimatingimused ja vilets vangiriietus sundisid mehi oma riietust täiustama või ise valmistama. Eriti suur puudus oli kinnastest ja jalarättidest. Need tuli ise muretseda. Kinnaste ja sokkide valmistamiseks kasutati vanade vatiriiete tükke, mida sai leiva või tubaka vastu vahetada.
Niklivabriku ehituse lähedal oli mingi keemiatehas, mille jääkproduktiks oli happe järgi lõhnav mitmevärviline mass, mida tehasest iga päev kärudega välja toodi ja jäätmeplatsile maha valati. Selle massi sees oli sageli ligi ruutmeetrisuuruseid mitmes värvitoonis presenditükke. Pesime presenditükid kuumas vees puhtaks ja valmistasime neist endale töökindad.
Niiti õmblemiseks harutasime samadest presenditükkidest, õmblusnõel tuli aga neid valmistanud vangide käest laagriraha 1) eest osta.
Harutasin neist presenditükkidest endale terve suure kera niiti. Kuna ma varrastel kududa ei osanud ja õppida polnud kelleltki, siis lasksin ühel tuttaval vangil, kes ühes tehases töötas, teha heegelnõela ja hakkasin vabadel hetkedel endale salli heegeldama. Kas see niidiaasade üksteisest läbitõmbamine päris heegeldamine oli, ei tea, aga mingi võrgutaoline riideese sai sellest küll. Olin oma töö üle isegi uhke. Pealegi oli see meeldiv vaheldus ja viis mõtted laagrirutiini juurest mujale, seda eriti siis, kui ilmad juba soojemaks läksid ja väljas võis juba paljakäsi viibida. Probleem oli vaid heegelnõela laagrisse toimetamisega, sest sageli otsis laagrivalve laagrisse sisenevad vangid läbi ja kõik terariistad või teravad esemed võeti ära. Lahendasin olukorra nii, et muretsesin endale kaks heegelnõela, mis olid nii laagris kui töökohal ära peidetud.
Ühel päeval kohtasime töötsoonis eestlasest vangi, kes oli Norilskisse toodud 1941. aastal ja temale määratud karistusajast oli tal kantud pool. Mehe jutust selgus, et ta töötab tehases, kus on tööl palju eraisikuid Norilski linnast. Elanike jutu järgi olevat linnas suur puudus keedusoolast ja see olevat nõutud kaup.
Meie töökoha läheduses suure keemiatehase territooriumil oli soola aga vagunite viisi maha laaditud. Nii sündiski kokkulepe, et hakkame kokkulepitud kohta panema soola, tema aga jätab samasse peidikusse meile soola eest saadud raha. See oli kasulik kaup, sest 3-4 kilo raskuse soolakamaka eest saime 40-50 rubla, päts leiba maksis laagris 100 rubla. Kuid meie äritegevus kestis vaid paar nädalat. Ühel päeval soola enam peidikust ära ei viidud ja meest ennast me rohkem ei kohanud.
* * *
Nii jõudis kätte mai ja äsja alanud polaarpäev oli veninud juba tubli sammu võrra pikemaks. Õhus oli tunda kevade saabumise hõngu, kuigi maad kattis veel paks lumekord ja öösel paukus barakiseintes pakane. Kuigi päikesel polnud siin seda soojajõudu, mis pani Eestimaal juba mais aasad ja nurmed rohetama, pani siinne päike keskpäeval lume kirkalt sätendama, millest kogu ümbrus muutus tublisti rõõmsamaks. Tööpäevadki ei tundunud nüüd enam nii pikad olevat. Ootasime päriskevade saabumist, hellitades lootust, et ehk toob see mingeidki muutusi meie rutiinsesse argiellu.
Meie brigaadi rajatav tunnel niklitehase juures oli ammugi valmis ja vahepeal olime juba mitmel pool mujal tööl käinud. Kuid meie põhitööks oli kõikjal mitmesuguste kraavide ja süvendite rajamine igikeltsa, mis oli üks raskemaid ja kurnavamaid töid siinses karmis kliimas. Pealegi olid tööriistad väga primitiivsed ja viletsad. Kuid sellest ei hoolitud, sest vangide töö ei maksnud peale nende ülalpidamise kopikatki ja tööjõudu jätkus küllaga.
Meie saatuskaaslane Voldemar oli endiselt laagri haiglas ja ta tervis polnud eriti palju paremaks läinud. Ta oli jäänud väga kõhnaks, kuid käis mõnikord juba üleval.
Harri töötas endiselt kipsipõletustehases ja kokku saime vaid õhtul naril. Töö kipsipõletusahjude juures oli samuti raske. Tulisest kipsiahjust hõõgumiseni kuumenenud kive välja võttes ja kärule laadides kõrvetas kuumus nägu ja riideid. Väljas jahvatusveski juures, kuhu kivid tuli kiiresti kärutada, paukus pakane ja puhus vinge tuul.
Mai keskel viidi meie brigaad tööle laagrisse, mis kandis siinse laagrite numeratsiooni järgi nime esimene laager. See oli sama laager, kuhu 1941. aastal olid toodud arreteeritud eestlased ja Eesti, Läti ning Leedu ohvitserid. Meie ülesandeks oli kaevata (st. raiuda igikeltsa) laagri köögikompleksi juurde rajatavale veetorustikule süvend.
Selles laagris tööl käies kuulsime, et selles laagrits on palju eestlasi ja ka mõnikümmend eesti ohvitseri. Kohtasime neist küll vaid mõnda üksikut, kuna päeva ajal, kui meie seal tööl olime, olid kõik selle laagri vangid töötsoonis tööl.
Ühel päeval kohtasin ma selles laagris kangesti tuttava näoga umbes endavanust poissi. Astusin ligi ja tema jutust selgus, et tegemist on lennuväe abiteenistuse poisiga, keda olin kohanud 1944. aasta suvel Kose-Lükati lennuväepoiste kogunemispunktis. Seal oli ta tegev poiste majutamise ja varustuse jagamisega. Kahjuks olen unustanud tema nime, kuid oma käekäigust jutustas ta järgmist.
1944. aasta septembris, kui Saksa relvajõud Eestist lahkusid ja Punaarmee diviisid Narva ja Tartu rindel läbi murdsid, olid nad grupi lennuväepoistega astunud kontradmiral Johan Pitka moodustatud löögirühma ja püüdnud osutada vastupanu idast pealetungivatele Vene vägedele. Kuid ühes Keila lähistel toimunud lahingus oli nende väike rühm puruks löödud ja mitu poissi, kaasa arvatud tema, olid langenud venelaste kätte vangi. Pärast pikki ülekuulamisi oli troika määranud talle kümme aastat sunnitööd.
Selle lennuväepoisi kaasabil sain ma tuttavaks eesti ohvitseri leitnant Aleksander Leetsiga. Aleksander Leets oli kolonel Georg Leetsi vend, kes asus sel ajal umbes 140 km Norilskist ida pool Lama järve ääres olnud erilaagris ja kellega ta oli kirjavahetuses.
Aleksander Leets oli kolmekümnendate lõpul lõpetanud sõjakooli ja 1940. aastal, kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti, oli ta teeninud ühes Eesti sõjaväe õhutõrjeväeosas. 1941. aastal NKVD arreteeris ta ja mõistis süüdi Eesti kodanlikus armees teenimise pärast ja toodi Norilskisse. Ešelonis, millega ta siia oli toodud, oli olnud kokku üle kolmesaja eesti ohvitseri. Meie kohtumise ajal (1946. aasta mais) arvas ta neist elus olevat veel ainult umbes kaheksakümmend meest ja nende vangilaagris oleku aeg alles kestis.
Aleksander Leets rääkis, et oma esimese vangitalve Norilskis olid nad üle elanud riidetelkides, kus olnud küll punkriahi (vn- buržuika), kuid kus sellel talvel olid paljud ohvitserid surnuks külmunud. Igal hommikul, kui mehi oli hakatud tööle ajama, pööranud päevnik mittetõusnud lamajaid jalgadest. Kui lamaja keha kaasa pööranud, olnud mees surnud. Palju mehi oli hukkunud nälja, haiguste ja lumetormide tõttu.
Oma esimesel Norilski laagris oleku aastal olid eesti ohvitserid ehitanud teed Šmiti mäe jalamile rajatava kaevanduse juurde. Tee oli raiutud igikeltsa all olevasse graniiti käsitsi kirka ja kangiga. See olevat olnud kohutavalt ränkraske töö ja nõudnud palju ohvreid. Selle kohta ütles Aleksander Leets siis: “Eesti mehed rajasid siia, Norilskisse, endale juba oma eluajal mälestusmärgi.”
Olime seda teed pidi varem Šmiti mäe jalamil tööl käinud, kuid siis ei teadnud me veel, et see on rajatud eesti meeste elu hinnaga.
Meie kohtumise ajal oli Aleksander Leets vabakäiguvang ja töötas ühes Norilski tehases treialina. Kuna tal oli luba vabalt liikuda, siis ööbis ta sageli tehases, kus tal oli väike omaette ruum. Ta sai linnast endale toiduaineid osta ja valmistas töökohal ise endale süüa. Seepärast andis ta iga kord, kui ma teda barakis külastasin (ta käis siis tööl öövahetuses) oma laagri toidu- ja leivanormi mulle.
Tehases oli ta hinnatud peentreial, milles ma veendusin, kui ta näitas mulle omavalmistatud täitesulepead ja mitmeid teisi tarbeesemeid. Laagris oli tal jäänud olla veel kaks aastat.
Kohtusin Aleksander Leetsiga hiljem veel mitmel korral. Möödunut meenutades jutustas ta mulle loo 1924. aasta detsembrimässu ajal toimunust. Ta oli teeninud allohvitserina Tondi sõjakoolis ja oli läinud mässukatsele eelneval õhtul kontrollima kooli väravavalvet, kes talle teatanud, et hetk tagasi oli kooli juurde sõitnud Nõukogude Venemaa saatkonna auto ja sellest väljunud diplomaat oli sõdurilt küsinud: "Noh, kas saite neist jagu?"
Nimelt oli osale relvastatud mässajaile antud selga eesti sõjaväe vorm. Selle grupi ülesandeks oli olnud Tondi sõjakooli vallutamine, mida oligi too Vene diplomaat kontrollimas käinud, pidades eesti sõdurit ümberriietatud mässajaks.
Saanud teada minu vabanemisest, andis Aleksander Leets mulle kirja, mille ma pidin Eestisse jõudes tema abikaasale edasi saatma.

Kevad polaarjoone taga
Kevad saabus polaarjoone taha ootamatult järsku. Juuni keskel läks ilm soojaks ja juba mõne päeva pärast oli lumi maast läinud. Kohe pärast lume sulamist kattus maapind nagu nõiaväel rohelusega. Looduse sellist kirevust polnud ma varem näinud. Tundralagendikel puhkes tuhandetes värvitoonides õitsele lugematult palju väikesi kevadlilli. Loodus ärkas meie jaoks ennenägematu kiirusega. Näis, nagu püüaks kevad kiirustamisega oma hilist tulekut tasa teha.
Koos kevadega algas harjumatult pikk polaarpäev, kus päike veel südaöölgi maast mõne meetri kõrgusel põhjataevas paistis. Varjud venisid tontlikult pikaks ja kõledalt lagedasse tundrasse tuli elu. Seal olnud veesilmad vabanesid jääst ja neile saabusid veelinnud.
Meie brigaadi uus töökoht oli nüüd tsooni kõige kaugemas servas, kuhu oli laagrist umbes neli või viis kilomeetrit. Siit edasi algas lage, kuid kevadiselt rohetav tundra. Kaugelt eemalt paistis kõrge mäeahelik (Putorana mäeaheliku eelmäestik, Norilskist umbes 30 km), mille tippe katsid valged lumemütsid ja mida kohalikud elanikud hüüdsid Punasteks mägedeks.
Seesama kõle ja surnud lage tundra, mida me rongi platvormvagunil Norilskisse sõites kõhedustundega olime vaadanud, oli nüüd tundmatuseni muutunud. Vaevakaskede ja põõsaspajude puhmad olid rõõmsalt rohelised. Samblike vahele olid ilmunud rohelised rohututid ja õitsesid kirevad kevadlilled. Jääst vabanenud väikestel tundrajärvedel sillerdasid päikesekiired ja nende kohal lendasid tundrapüüd ja lumekakud.
Kevadel muutusid oluliselt ka meie töötingimused. Tööpäev ei tundunud enam nii lõpmatult pikk ja väsitav, kuigi raiusime endiselt kirka ja kangiga igikeltsa, mis soojade ilmade saabudes oli vaid mõni sentimeeter pealt üles sulanud. Kuid nüüd hakkas meid kummitama uus nuhtlus, sääsed.
Tundra sääsed olid imetillukesed nagu meie kihulased, kuid palju agressiivsemad. Nende parved olid kui hallid pilved, mis inimese lõhna peale kohe ründasid, laskudes parvedena katmata kehaosadele ja tungides riiete alla. Nende hammustus oli valus ja selle koha peale tekkisid ihule punetavad kuplad. Püüdsime küll oma nägu ja käsi nende eest riideräbalatega kaitsta, kuid sellest oli vähe abi ja varsti olid meie käed ja nägu nende hammustustest paistes ja sügelesid väljakannatamatult. Kohalikud elanikud kandsid tundrasse minnes sääsevõrke, kuid vangidel polnud neid kuskilt võtta. Pääsesime piinajate käest alles siis, kui meid viidi uude töökohta, mis asus tundrast kaugel eemal Šmiti mäe jalamil.
Neil päevil pääses Voldemar haiglast välja. Tema tervis oli sedavõrd paranenud, et ta määrati laagri invaliidide brigaadi. Nende brigadiriks oli lätlane Gruminš. Nad tegid laagris mitmesuguseid majandustöid ja korrastasid territooriumi. Toidunorm oli neil sama, mis töötsoonis käijatel, ainult leiba anti tunduvalt vähem. Meie poistest oli invaliidide brigaadis veel Reinhold. Mõned päevad hiljem lahkusid manalasse kaks meie brigaadi lätlast, kes olid juba pikemat aega lahtise tuberkuloosiga haiglas viibinud.
Karge põhjamaa suvi ja kahekümne nelja tunni pikkuseks veninud polaarpäev tõi muudatusi ka meie üksluisesse laagri argiellu. Õhtuti pärast tööpäeva liikus laagritänavail nüüd rohkesti rahvast. Istuti gruppidena barakkide ees ja arutati päevasündmusi või meenutati möödunut. Hoo sai sisse vangide isetegevus. Laagri seitsmetuhandelises peres oli palju kunstiinimesi, kes nüüd oma kunsti muserdatud ja kurnatud kaasvangidele pakkusid. Laagri kinoruumis toimusid sageli kontserdid, kus mängis isetegevuslik orkester ja laulsid solistid. Tung sinna oli suur, kuid paraku mahutas kinoruum vaid sadakond kuulajat. Mõnikord korraldati kontserte ka väljas, kus need kestsid sageli poole ööni.
Tõdesin neil kontsertidel, et laagrielust kalestunud ja karmihingelised mehed olid laulude ja muusikapalade suhtes äärmiselt tundlikud. Lustakaile paladele elati meeleolukalt kaasa. Nukrad ning igatsevad laulud ja muusikapalad tõid aga sageli meeste silmanurka pisara.
Ühel õhtul korraldati kinosaalis miiting. Esimest korda selles laagris oldud aja jooksul. Keegi ülemus laagri juhtkonnast pidas pika kõne, mis oli täis stereotüüpseid epiteete, mis ühte lausesse pikituna kõlas umbes nii:
“Iga kangelaslikult töötava Nõukogude kodaniku aukohus on anda oma kangelaslik panus äsjasest kangelaslikust sõjast meie võitjana väljunud suure kodumaa kangelaslikku ülesehitamisse …”
Ainult seda ei maininud oraator, kui kaua tuleb meil veel siin kaugel põhjas poolnäljastena ja kurnatutena oma stahhaanovlikku kangelaslikkust üles näidata.
Miitingu lõpus loeti ette laagriülema käskkiri stahhaanovlikult töötanud vangide nimedega. Orkester mängis tušši ja töökangelased said kätte ümbriku 300 rublaga.
See oli see osa nende teenitud aastasest töötasust, mis jäi üle pärast öömaja, toidu, riiete, arstiabi ja kommunaalteenuste, sauna, barakisooja ja kuuma vee eest tehtud kulude mahaarvamist. Laagris kehtinud kursi järgi sai iga stahhaanovlane selle raha eest osta endale kolm pätsi leiba. Mittestahhaanovlased jäid aga oma viletsate töötulemuste tõttu neile osutatud teenuste eest laagrile võlgu.

Vabanemine
1946. aasta juuli algul hakkasid laagris liikuma kuuldused, et isake Stalin olevat andnud käsu kõik Balti riikidest pärit sõjavangid tagasi Baltikumi viia. Neile kuuldustele lisandus teisigi versioone, kuid kõik need puudutasid koos Saksa relvajõududega võidelnud eestlasi, lätlasi ja leedulasi. Kuuldused äratasid meis uusi lootusi.
Ühel päeval hakati meid jälle ülekuulamisteks välja kutsuma. Meie brigaadist kutsuti ülekuulamisele kõik eesti poisid ja nooremate aastakäikude (1924-1927) lätlased. Tundus, et NKVD ametimeestel oli ülekuulamistega seekord kiire, sest välja kutsuti neli–viis meest korraga. Häälestasime end eelseisvaks sõnasõjaks ja rusikatega vehkimiseks, kuid meie suureks üllatuseks läks seekord kõik hoopis teisiti.
Laagri väravast viis konvoisoldat meid juba tuttavasse hoonesse, kus olid toimunud varasemad ülekuulamised. Mind kutsuti ülekuulaja juurde esimesena. Ülekuulamisruumis nägin laua taga erariietes noorepoolset meest, kes palus mul lahkelt enda vastu istuda. Olin ärevil ja ootasin ülekuulaja küsimusi.
Kuid ülekuulamist selle sõna otseses tähenduses seekord ei toimunud. NKVD ametimees, see ta ilmselt oli, täpsustas vaid minu isikuandmeid ja elukohta. Seejuures käitus mees viisakalt ja heitis vahepeal isegi nalja. Saanud oma kirjatööga valmis, vaatas ta mulle naerul näoga otsa ja lausus ootamatult:
“Noh, noormees! Soovin õnne! Varsti saad siit minema ja lähed tagasi Eestisse.”
Tundsin, kuidas mul tekkis kurku klimp, mis seal tugevasti pitsitama hakkas. Üle selja jooksis kuum jutt ja keha läks üleni soojaks.
Noor ametnik, nähes minu hämmeldust, lisas naeratades: “See on tõepoolest nii. Võid juba üsna varsti oma pruuti kaisutada.”
Kui ülekuulaja juurest väljusin, kohkusid eesruumis järge oodanud poisid ära. Minu näoilme järgi arvasid nad, et ülekuulamisel on minu juures kasutatud mingeid erilisi mõjutusvahendeid. Kuulnud aga rõõmustavat uudist, ilmus nende nägudele samasugune hämmeldus.
Nagu hiljem selgus, oli meie laagrist vabastamise põhjuseks Sillamäele põlevkivimaake ümbertöötleva suurmetallurgiatehase rajamine, kuhu oli vaja tööjõudu ja selleks otsustati kasutada sõja lõpu järel Venemaa vangilaagritesse viidud eestlastest, lätlastest ja leedulastest sõjavange.
Vastav käskkiri nr. 00336 anti Moskvas siseasjade rahvakomissariaadi poolt välja 19. aprillil 1946 ja otsekohe alustati üle kogu Venemaa asunud vangilaagritest baltlastest sõjavangide toomist Eestisse.
***
Järgnevatel päevadel meid töötsooni tööle enam ei aetud. Teade meie vabanemisest levis kulutulena üle kogu laagri ja Baltimaadest pärit mehed võtsid selle vastu rõõmsa elevusega. Oli see ju esimene märk alanud muutustest meie vangielus, ehkki vanemate aastakäikude lätlased ja leedulased käisid veel tööl edasi.
Ühel kaunil ja päikesepaistelisel juulihommikul, suurest rõõmust olid meie jaoks nüüd kõik päevad kaunid, saabus kauaoodatud hetk. Meid kutsuti koos isiklike asjadega (lusika ja toidunõuga…) laagri väravasse.
Olime seda hetke oodanud kõik laagris oldud päevad, polaarööde tuisus ja paukuvas pakases igikeltsa raiudes. Sellest hetkest olime me unistanud kõvadel narilaudadel lamades ja piinavais mõtetes pikki öid mööda saates.
Nüüd oli kauaoodatud hetk saabunud. Laagrist vabastatuid oli umbes kuuskümmend. Seitsmest tuhandest oli see küll kaduvväike osa, kuid see oli siiski algus. Meeste meeleolu oli ülev ja nende nägudel peegeldus rõõmus elevus.
Peagi kutsuti meid ükshaaval nimekirja järgi väikesesse pääslaruumi, kus laagrivalve kontrollis veelkord iga vabastatu isikuandmeid ja siis sulgusid laagri okastraadiga põimitud väravad meie järel. OLIME VABAD!

Dudinka tööstuskombinaadis
Mingeid dokumente laagrist vabastamise kohta meile ei antud. Kõik laagrist vabastatud anti üle Dudinka tööstuskombinaadi esindajale, kes oli meile laagri väravasse järele tulnud. Sellele seltsimehele anti ka laagrist vabastatute nimekiri.
Nagu kombinaadi esindaja teatas, pidavat me seni, kuni Dudinka sadamasse saabub Arhangelskist laev, millega meid Euroopasse viiakse, olema Dudinka tööstuskombinaadi töölised. Laevade karavani arvas ta Dudinka jõesadamasse jõudvat umbes septembri keskel.
See oli rõõmustav uudis. Meil polnud midagi kombinaadis töötamise vastu. Kui vaid Siberi pärapõrgut minema pääseks.
Koos meiega vabanes laagrist ka haiguse tõttu üsna nõrgaks jäänud Voldemar. Kuigi tema tervis polnud sugugi hea, oli ta vabanemise üle õnnelik ja see andis uut elujõudu.
Sõitsime Norilskist Dudinkasse sama rongiga, millega meid oli sinna toodud. Ainult nüüd olid meil kohad sõiduvagunis. Kuigi need olid tööliste veoks kohandatud kõvade istmetega vagunid, tundsime end vabana ja võrdväärsetena teiste reisijatega. Ainult meie vangiriietus näitas, kes me veel hiljuti olime.
Neljast või viiest vagunist koosnevat rongi vedav väike vedur sõitis auru pahvides läbi avara tundra, mille kidur põõsastaimestik oli nüüd roheline ja kirendas rõõmsates värvides. Pika ja karmi talve järel ärganud karm loodus oli sel aastaajal eriti kaunis. Aga võib-olla näis see meile ainult nii, sest meie südameis pidutses vabanemisrõõm, mis muutis ilusaks kõik, mis meid ümbritses.
Dudinka sadama töölisasulas sai meie ajutiseks elukohaks Rõbatskaja saar Jenissei ühe harujõe suudmes. Sinna olid meie jaoks püstitatud kerged laudadest barakid, mis lõhnasid meeldivalt vaigu järele. Toidu valmistasid meile naiskokad välikateldes. Köögi juures oli katusealune pikkade söögilaudadega.
Avansiks saime töötasu arvelt endale uued tööriided ja jalanõud, uhked ameerika tanksaapad. Meile jagati välja toidutalongid, mille eest sai väliköögist kolm korda päevas sooja süüa. Toit oli laagritoiduga võrreldes väga korralik.
Tööl käisime konveieril, mis oli rajatud mööda Jenissei jõge Dudinkasse parvetatud palkide jõest väljavõtmiseks. Kuna see asus harujõe paremal kaldal, viidi meid algul kohale ja toodi tagasi kaatril. Hiljem ehitati Rõbatskaja saare ja harujõe paremkalda vahele laudadest ujuvsild, mis oli ankrutega jõepõhja kinnitatud ja õõtsus lainetuse korral üsna tugevasti.
Mööda Jenissei jõge parvetati Siberi keskvöötme taigast Dudinkasse suuri palgiparvi, mille jõest väljavõtmiseks kasutati konveierit, mis oli rajatud maapinnast umbes 8-9 meetri kõrgusele postide otsa. Selle pikkuseks oli umbes 300 meetrit. Konveier kujutas endast laudadest renni, mille sees liikus pikkade teravate kidadega jäme raudkett.
Jenissei jõest konveierile juhitud palgid liikusid mööda laudteed edasi, kus need konveieri alguses markeeriti ja seejärel vastavalt märgistusele selleks ettenähtud kohtades konveierilt alla kukutati. Meie pidime konveierilt alla lastud palgid eemale viima ja virnastama või raudteeplatvormidele laadima. Töö oli küllaltki raske, kuna kõik tuli teha musklirammuga, mingeid mehhanisme selleks polnud. Selliseid metsahiiglasi, mille tüve läbimõõt ulatus meetrini ja mõnel isegi üle selle, polnud me varem kohanud. Õnneks mingit töönormi meile ei kehtestatud, peaasi, et konveierilt alla lastud palgid saaksid kohe eemale viidud, et need ei kuhjuks. Korrapäratult kuhjunud palke oli võimalik lahti harutada ainult traktori abil.
Mööda jõge ligi tuhat kilomeetrit ujunud palgiparvede saabumine Dudinkasse pakkus erilist vaatepilti. Need olid umbes kilomeeter pikad ja paar-kolmsada meetrit laiad mitmekihilised palgiparved, mis olid teel olnud mitu kuud. Parvedele olid ehitatud väikesed palkidest elamud parvepoiste ja nende perede jaoks. Sageli võis näha parvedel ringi kepsutamas kitsi ja isegi sigu ning kanu. Samuti olid seal kitsede toiduks ka mõned heinakuhjad. Parve juhtimiseks ja pikal teekonnal kaldaasulatega ühenduse pidamiseks oli parvega kaasas paar kaatrit.
Selliste parvede pidurdamine ja peatamine enne Dudinkasse jõudmist nõudis Jenissei kiire voolu tõttu suurt oskust ja tähelepanu. Pidurdamisega alustati juba kümneid kilomeetreid enne sihtpunkti jõudmist. Tavaliselt sõitsid selleks Dudinka sadamast parvele vastu ka mõned veolaevad.
Kuid juhtus sedagi, et mõned parved pidurdamisel koost lahti lagunesid ja veevool osa või isegi kogu parve Põhja-Jäämerre viis. Sealt polnud seda võimalik enam tagasi tuua ja tuhanded tihumeetrid väärtuslikku puitu jäi merele ulpima.
Õnneks püsisid ka veel juulis ilusad ja soojad ilmad, nii et võisime puhkepauside ajal Jenissei jões ujumas käia. Muide – Dudinkas nägime me esmakordselt pilti, kus veoloomana kasutati härgasid. Eriti põnev oli vaatepilt, kuidas muidu aeglased ja rahulikud härjad lõhkuma hakkasid ja koos koormaga jooksu panid…
Eesti poistest ei käinud koos meiega tööl Voldemar ja Reinhold, kuna nende tervis seda ei võimaldanud. Seepärast said nad karantiini toidunormi, mis oli meie omast tunduvalt väiksem.

Läbi mitme mere
Suvi Jenissei ääres möödus kiiresti ja juba augusti keskel ilmutas loodus talve saabumise märke. Jõe kaldal kasvanud leppadel langesid lehed ja vaevakaskede ning kääbuspajude lehed muutusid üleöö kollaseks. Varsti saabusid ka öökülmad ja päike vajus juba varakult silmapiiri taha.
Ühel sellisel külmal ja tuulisel augustipäeval ilmus Jenisseile korraga mitu suurt ookeanilaeva. Üksteise järel kinnitasid need otsad Dudinka sadama kai ääres ja nende trümmidest hakati maha lossima tehaste seadmeid, kaupa ja toiduaineid, aga ka tuhandeid uusi vange Norilski laagrite kaoprotsendi (mis arvatakse olevat kuni 20 tuhat vangi aastas) täiteks. Kohale oli jõudnud pikisilmi oodatud laevakaravan, mis pidi meid tagasi Euroopasse viima.
Tühjaks lastitud laevadele lossiti Norilski metallurgiatehaste toodangut, maavarasid ja metsamaterjali. Kokku kulus selleks ligi poolteist nädalat.
Ühel külmal ning tuulisel septembrihommikul anti meile käsk sadamasse minna, kus laagrist vabanenud vangid suure ookeanilaeva pimedasse kaubatrümmi juhatati. Trümmis olid kolmekordsed narid, kus olid olnud uued Norilskisse toodud vangid.
Meie aga olime vabad ja võisime soovi korral minna üles laevalaele, et heita veel viimane pilk kaugenevale Dudinka sadamale. Mõnda aega paistsid veel Dudinka asula puumajade suitsevad korstnad, siis sulasid need kaldajoonega kokku ja lõpuks kadusid külma uttu ka sadama kõrged tornkraanad.
Kusagile sinna jäi tapilaager, kust me aasta tagasi olime murelikult oma tundmatule saatusele vastu läinud. Nüüd olid selles laagris uued vangid, kes läksid vastu oma saatusele. Seepärast ei saanud ma öelda: „Hüvasti, Dudinka ja Norilsk!” Liialt rasked ja masendavad olid mälestused neist paikadest, mis tõid masendust, kannatusi ja piinu kümnetele tuhandetele siinsetes laagrites vaevlevatele inimestele. Soovisin vaid, et nii Norilsk kui Dudinka saaksid kunagi lahti oma ränkraskest koormast ja valust.
Oli alanud pikk merereis läbi Kara, Barentsi ja Valge mere Arhangelskisse. Kui olime Jenissei suudmest Kara merele väljunud, muutus ilm tormiseks. Kõrged ookeanilained kõigutasid tugevasti laeva ja paljud mehed jäid merehaigeks. Nad lamasid päevade viisi naridel ja käisid aeg-ajalt piinatud nägudega üleval laevatekil kalu söötmas.
Mind ja Harrit polnud merehaigus õnneks tabanud ja me käisime ajaviiteks vahetevahel üleval laevadekil tormist merd uudistamas. Laevalael saime tuttavaks paari madrusega, kes suhtusid meisse sõbralikult ja juhatasid lahkesti kätte laevameeskonna duširuumi, kus saime end üle pika aja sooja veega korralikult puhtaks pesta.
Dudinkast anti meile kaasa marsitoit. See koosnes kolmest umbes kilosest vormileivast, kümnest soolaheeringast ja kolmesajast grammist suhkrust mehe kohta. Kuna me aga ei teadnud, kaua meie merereis kestab, ei osanud me oma toidunormi jagada ja paljudel lõppes see juba enne kohalejõudmist otsa.
Voldemar jäi lisaks oma haigusele veel ka merehaigeks. Tal ei läinud ivagi toitu alla ja ta jagas osa oma toidunormist poistele, kes teda vajaduse korral üles laevalaele aitasid, kuhu meie jaoks oli reelingu äärde ehitatud laudadest käimla.
Dudinkast tuli meiega saatjana kaasa keegi erariides venelane, kelle käes olid meie nimekirjad ja muud isikuandmed. Ta oli koos meiega all poolpimedas trümmiruumis. Tema äärmise sõnaahtruse tõttu ei saanudki me teada, kes ta oli. Kuna ta aga end meie käimistesse ja tegevusse ei seganud, siis ei pannud ka meie teda eriti tähele.
Torm vaibus ja laev lakkas õõtsumast alles siis, kui olime jõudnud Valgesse merre. Merehaigedki hakkasid nüüd toibuma ja veetsid suurema osa päevast üleval laevalael. Peaaegu kõigil oli kaasa antud toit otsas ja paar viimast päeva enne Arhangelskisse jõudmist kannatasime tühja kõhtu.
Meresõidu kümnendal päeval randus laev Arhangelski sadama kai ääres. Sealt läksime jalgsi läbi linna raudteejaama, kus meid ootas kaks loomavagunit. Vagunid olid täiesti tühjad, nii et istuda ja magada tuli põrandal. Meid see ei kohutanud, sest olime kogenud hullematki. Vabade meestena tundsime rõõmu juba sellestki, et võisime istuda vaguni lahtisel uksel ja näha meist mööda ruttavaid koduselt tuttavaid puusalusid, rohelisi niitusid ja tuules lainetavaid viljapõlde.
Arhangelskis peatudes oli meie saatja käinud sealses laagritevalitsuses ja meie jaoks välja kaubelnud toidulisa, milleks oli üks leib ja kolm heeringat mehe kohta. Kuna rong liikus edasi aeglaselt, tehes jaamades pikki peatusi, lõppes meie toit taas peagi otsa. Jaamades, kus me peatusime, müüsid kohalikud naised kartulitaignast küpsetatud kooke, päevalilleseemneid, puukoorest torbikutes marju ja mõnel pool isegi kitsepiima, kuid kõige selle ostmiseks oli vaja raha, mida meil aga polnud. Nii võisime me neid delikatesse vaid vesise suuga imetleda.
Leningradi kaubajaama jõudsime kolmandal päeval veidi enne südaööd. Jaamas kaubarongide vahel ringi käies avastasime kõrvalteel seisva lahtise vaguni, millel olid koormaks kapsapead. Kuna vaguni juures valvet ei olnud, kasutasime juhust ja iga mees haaras endale kapsapea ning ruttas sellega kiiresti oma loomavagunisse. Kui rong jälle liikuma hakkas, krõbistasid mehed nagu hiired pimedas vagunis kapsalehti süüa.
Meie edasine teekond kulges hästi vaevaliselt. Sageli tegi rong jaamades pikki peatusi, mõnikord kolm-neli tundi. Ühel hommikul, kui meie rong ühes jaamas järjekordselt pikemat aega peatus, palus Voldemar, et keegi poistest aitaks ta vagunist välja asjale. Tema tervis oli endiselt halb ja ta ei suutnud iseseisvalt liikuda.
Harri võttis Voldemari nagu väikese lapse kätele ja viis ta ühele kõrvalteele vagunite vahele. Kuid just sel hetkel hakkas meie rong liikuma. Harri haaras maas kükitava saatusekaaslase sülle ja hakkas rongi poole jooksma. Kuid rong võttis üha kiirust juurde ja kuigi Harri pingutas kogu jõust, ei suutnud ta süles oleva sõbraga rongile järele joosta. Nüüd palus Voldemar, et Harri ta maha paneks ja üritaks ise rongile järele jõuda. Veendunud, et koos nad enam rongile ei jõua, soostus Harri Voldemari sooviga ja pani ta ühele söehunnikule maha. Kogu jõust jookstes jõudis Harri viimasel hetkel rongi viimase vagunini ja hüppas selle puhvrile, sõites seal järgmise jaamani, kus rong taas peatus.
Hiljem Harri küll kahetses ja tundis süümepiina, et oli haige Voldemari abituna maha jätnud. Kuid kõik toimus ühel hetkel, kui polnud enam aega oma tegevuse õigsuse üle otsustada.
Muidugi oleks Harril olnud suur risk jääda ilma ühegi dokumendi ja rahata maha võõrasse raudteejaama. Ja seda ajal, kui Venemaal valitses veel sõjajärgne korralagedus ja seadusetus. Tühipaljaid suulisi selgitusi, kui neid polnud võimalik dokumentidega tõestada, ei uskunud sellel maal ükski võimuorgan. Liiati liikus suurel Venemaal ringi kodutuid, hulguseid, vargaid-kotipoisse ja laagritest ära karanud kriminaalkurjategijaid. Sellistes tingimustes oleks Harri kergesti tagasi laagrisse võinud sattuda. Rongist maha jäänud Voldemaril oli tõendiks vähemalt tema tervislik seisund.
Samas me lootsime, et vaatamata valitsenud seadusetusele ja julmusele, leidub siiski nii palju inimlikkust ja kaastunnet, et raudteejaama maha jäänud haige ja abitu Voldemar haiglasse toimetatakse.
Järgmisel hommikul, kui me loomavaguni kõval laudpõrandal silmad avasime, avastasime, et meie vagunid olid rongi küljest lahti haagitud ja seisavad ühe raudteejaama haruteel. Rongi jaamas ei olnud ja me läksime vagunist välja asja selgitama.
Otse raudteejaama vastas seisis suur sibulkupliga kirik, mille kuppel tõusva päikese kiirtes kuldselt hiilgas. Kiriku tagant algas varemeis linn. Purustatud hoonete rusudega täidetud kitsastel tänavatel liikusid vaid mõned üksikud inimesed. Teisel pool raudteejaama paistsid suured tehasehooned, millest osa olid sõjatules kannatada saanud ja järel olid vaid mustavate avadega kiviseinad. Tehase juurde viis põlipuudega palistatud allee, mille kolletanud lehtedega võrades kraakles suur hakiparv. Mööda tänavat läks tehase poole grupp vabrikukooli vormis tütarlapsi, kes meie vagunitest möödudes elurõõmsalt kilkasid ja naeru kihistasid. Nende venekeelsetest repliikidest saime teada, et tütarlaste hea tuju põhjustasime meie oma pesemata nägude ja pehmelt öeldes tagasihoidliku riietusega.
Vagunitest sadakond meetrit eemal algas perroon, mille ääres seisis üksik madal kivihoone, mis nähtavasti purustatud jaamahoone aset täitis. Hoone seinal oli silt jaama nimega - NARVA.
Olime taas Eestimaa pinnal. Olime tagasi oma kodumaal, kuhu ikka ja alati igatseb iga siit eemal viibiv eestlane. Koos meiega olid siin ka meie saatusekaaslastest lätlased ja leedulased, kes koos meiega rõõmustasid.
Selja taha oli jäänud kaks rasket rännuaastat, mis olid viinud mind ja mu saatusekaaslasi läbi lahingute ja stalinismi surmalaagrite. Kuid me olime vaid osakene nendest sadadest tuhandetest, kes olid jäänud haakristi ja viisnurga vahele ja saanud tunda inimvaenulike diktatuuride sünnitatud režiimide demokraatlikku vabadust ja inimväärikust vihkavat kurja kätt. Kuid selline oli juba meie põlvkonna saatus.
Seisime ärevas ootuses varemeis Narva raudteejaamas ja lootsime noorusele omase optimismiga, et peagi lõpeb meie pikk rännutee. Nägin end mõttes juba üle koduläve astumas Norilski laagrist vabanedes olime olnud kõik kindlal arvamusel, et lõpuks ometi on ka meie jaoks sõda lõppenud ja meid lastakse Eestisse jõudes koju. Sõja lõpust oli möödas ligi poolteist aastat ja kuna olime vangilaagris oma karistuse töörahva võimu vastu võitlemise eest ära kandnud, ei osanud me oma koduteel enam takistusi ette näha. Paraku läks aga kõik teisiti.
Kuid saime vaevalt ümbergi vaadata, kui meie juurde tuli grupp vene ohvitsere, kes meid sealsamas raudteerööbaste vahel üles rivistas. Meie venelasest saatjalt saadud nimekirja alusel kontrolliti kõigi kohalolekut ja siis alustasime rivikorras liikumist mööda varemete ja hoonerusudega palistatud Narva tänavaid. Meid viidi Vestervalli tänavas asunud ennesõjaaegsesse ohvitseride kasiino hoonesse, kus nüüd asus NKVD tööpataljoni nr. 7 üks roodudest.

_________________
Võitjal on alati õigus?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 26 Mär, 2011 17:12 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 10 Jaan, 2007 15:46
Postitusi: 326
Asukoht: Tartu
Rahvas nõuab järge! :wink:

_________________
Pilt
IseOlenRahul


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 27 Mär, 2011 15:12 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 06 Aug, 2009 21:07
Postitusi: 28
Väga huvitav lugemine.

Tekkis küsimus Norilskist vabastamise kohta. Seda kirjenlati lõigus Vabanemine. Et miks just Baltlased pidid hakkama Sillamäe kaevandustes töötama? Kas pole rauamaagi kaevandamise seisukohalt ükskõik mis rahvusest on vang?
Kas on teada ka söehunnikule istuma jäänud kaaslase saatus?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 27 Mär, 2011 18:13 
Eemal
Liige

Liitunud: 27 Mär, 2006 19:03
Postitusi: 109
Vist mingi juriidiline trikk rahvusvaheliste olude ja sõjavangide vabastamisega. Vihma käest räästa alla ja JOKK.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Kuramaa "kotist" polaarjoone taha V
PostitusPostitatud: 21 Nov, 2011 18:51 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 12 Juul, 2008 18:35
Postitusi: 13
Neid tingimusi mida Sa kirjeldasid, mina ilmselt ei suudaks sellist asja läbi elada.
Austus Sulle ja suured tänud huvitava kirjatüki eest.

_________________
Huviline.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 5 postitust ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt