Vene lahingulendurite memuaarid

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Kasutaja avatar
isakene
Liige
Postitusi: 1056
Liitunud: 29 Jaan, 2009 1:04
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas isakene »

Väike täpsustus - vedelik oli tetraetüülplii, NL aegadel kasutatud vahend bensiini oktaaniarvu tõstmiseks ja detonatsioonikindluse suurendamiseks. свинец - seatina ehk plii, олово - tina, vahel ka inglistina.

Muidu aga jõudu tõlkijale ning au ja kiitus!
Kui Teile paistab, et see on nii, siis see ongi nii - Teile paistab.
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Lemet »

Tänud tähelepanu juhtimast. Parandus tehtud.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kilgore
Liige
Postitusi: 272
Liitunud: 11 Sept, 2007 12:44
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Kilgore »

Igati toredad mälestused ja Lemetile jälle maani kummardus. Mulle jäi muidugi silma lausejupp "väljalennul hävitasime 72 tanki, muud tehnikat arvestamata". Kusjuures lugesin origniaaltekstist üle ja täpselt nii ütlebki. Päris suur number teine, ükskõik mis otsast vaatad. Et kas on andmetele ka kinnitust. Raalisin välja, et tegu on tõenäoliselt Ülem-Sileesia pealetungiga märtsis 1945 (vene poolelt Konievi 1. Ukraina rinne mille toetuseks Punjov sel ajal lendas). Kusjuures sealkandis tegutses samal ajal ju ka 20. Eesti Relvagrenaderide SS-Diviis. Teab keegi sellest episoodist (kas Biskau=Breslau=Wroclav?) rohkemat või oskab juhatada kust infot leida?
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Lemet »

515

...järg.

Ei tea, ei olnud minu rida. Mäletan, et juttusid oli. Miks ma mäletan- pealetung käis, haripunkt oli just ja me kartsime, et kui bensiini pole, jääme maa peale kuivama.

Kennukite käivitamine toimus õhu või autostarteriga?

Pe-2 õhuga, autostarteriga käivitati SB-sid.

Kauaks Pe-2 kütust jagus? Kas ripp-paake kunagi kasutati?

Kuskil kolmetunniseks lennuks, siis 1000-1100 kilomeetrit. Ripp-paake ei kasutanud kordagi.

Kas lendasite pideva meeskonnaga?

Pidevaga. Seal oli vaja teineteist poolelt sõnalt mõista. Muidugi, aeg-ajalt ekipaaži koosseis vahetus, erinevatel põhjustel, alates surmast ja haavatasaamistest(mida toimus küllaltki tihti) kuni ülendamisteni(mida juhtus harva), kuid iga muudatus meeskonnas oli ainult käskkirjaga. Kokkuharjunud meeskondi püüti mitte lahutada, selline meeskond oli jõud.

Tehniline personal- ametikohad, auastmed, arvukus, lennuki hoolduse tingimused?

Loeme üles. Alustame lülist. Lüli tehnik- tema vastutab mootorite eest. Lüli relvur- relvastuse eest. Peale selle olid igale lennukile ette nähtud mehaanik, kaks motoristi, relvur ja mõõteriistade tehnik- priborist.

Millised olid rindel Pe-2 ekspluatatsiooniajad?

30 lendu. Lahingulendu loomulikult. Peale seda kadus lennuk kuhugi minema. Üldiselt kanti maha. Ja võeti uued.

Milline oli lahinguline vastupidavus vaenlese tulele?

Väga kõrge. Minul küll seda polnud, et mind oleks väga tümitatud, ma olin õnneseen. Aga juhtus, et tuldi tagasi üleni augulistena, tiivad läbi lastud, kere auguline, küll oli seib küljest lastud, küll osa stabilisaatorist kadunud. Aga tuli masin siiski tagasi ja ka maanduda suutis.
Pe-2 süüdata oli keeruline. Lennukil olid protekteeritud paagid, protektor tõmbus hästi kokku, mitte iga kuul polnud surmav. Edasi, NG, neutraalgaasi süsteem(система НГ (нейтрального газа). Tüürimees lülitas peale õhutõrjetsooni sisenemist (aga mõned ka kohe peale starti) hoova ümber ja hakkabki väljalaskegaase paaki imema, täites paakide tühja ruumi inertse gaasiga.

Aga kas olid avariimaandumised „kõhule“? Kui ohtlik see piloodile oli ja kas remont oli seejärel võimalik?

Kõhule? Maanduti. Lenduri jaoks piisavalt ohutu, kuivõrd selline maandumine üleüldse ohutu olla saab. Peamine on mitte sädemetega maanduda, muidu võivad maandumisel paagid plahvatada. Remontida? Lihtsamast lihtsam. Kui maanduti enam-vähem siledale põllule, siis tõsteti lennuk üles ja paari päeva pärast juba vaatasid- lendab taas.

Kui lennukid auklikult tagasi tulid, siis palju neid auke oli ja millise kaliibriga?

Meie oleme ebausklik rahvas, aukude ülelugemist peeti halvaks endeks. Aga ma räägin sulle,et oli juhuseid, kus tagasi tuli mitte lennuk, aga võrkaed.

Kuidas te visuaalselt hindate saksa 20mm õhutõrjesuurtükkide võimsust

Sõltuvalt sellest, kuhu tabas. Kui rakursi all 2/4, siis tabas keret ja tekitas 6-7 cm augu. Äsas tiiba, siis oli auk 15-20 cm, suur selline, väändunud servadega. Ilmselt selle arvel, et kandepind on kandev element, see aitas lagunemisele kõvasti kaasa.

Tuli teil avariimaandumisi teha?

Tuli. Sõja ajal kaks korda ja peale sõda ühel korral. Kusjuures sõjajärgselt põleva mootoriga. Vedas, et õhku ei lennanud. Õnneseen nagu ma olen. Kepsu rebis puruks. Masin oli juba kah vanake, kapitaalselt ära ruunatud, lendas viimaseid päevi.
Pe-2 ma enam ei hüpanud, sihuke äge kaupmees olin, et venitasin alati lennuväljani välja. Ei õnnestunud neil mind maha võtta.

Mingisuguseid viimistlustöid lennuväljadel lennukite kallal tehti?

Pärast seda, kui kabiinikatte äraheitmine tehases korda tehti ja tüürimehele „berezin“ paigaldati, ei vajanud Pe-2 enam mingit „järeleaitamist“

Kuidas lennukeid polgus kamufleeriti, millised olid numbrite suurused ja kas mingeid embleeme oli?

Mitte kuidagi ei kamufleeritud, meid rahuldas tehase värv täiesti. Kaasani tehas värvis ülemise poole kaitsevärvi roheliseks, Irkutski oma aga valgeks, roheliste ribadega. Me nimetasime neid masinaid "irkutsklannadeks", Irkutski tehasest tulid meile talvised masinad. Põhi oli nii ühtedel kui teistel helesinine, kamuflaaži meil polnud, ja kuskil teistes polkudes ei näinud ma seda samuti. Sakslastel oli, seda küll.
Numbrid olid suured, helesinised, radisti kabiini piirkonnas. Kiiludel olid viisnurgad. Kabiini rajoonis kere vasakul küljel oli lenduri embleem, minul oli hüppeks valmistuv lõvi. Kellelgi oli tiiger. Vaska Borissovil oli üleüldse huvitav embleem- lamav pomm, sellel istub kaksiraksi pudelist viina joov karu. Diviisikomandör, nii kui jälle kohale lendas, nii kuulutas- „Borissov, no kustuta ometi see jälkus ära!“. Aga nii ei kustutatudki. Aga üldiselt olid embleemid lubatud. Tehnikud joonistasid, nende hulgas oli suuri meistreid. Minu lõvi kohta ütlesid poisid, et „nagu elus, kohe-kohe hüppab“.
Peale sõda viidi mind meie kaardiväekorpuse Teise polku üle. Seal oli kabiinidel lenduri embleemi asemel polgu embleem, kaardiväe märk sellest diagonaalis ülemineva kirjaga- Visla nimeline. Propelleri voolundid värviti samasugust kaitsevärvi.

kas kõigil lennukitel värviti põhjad helesiniseks?

Jah, kõigil.

Kui levinud oli lennukite ülevärvimine peale tehasest saabumist?

Mitte kunagi ei tegeletud sellise mõttetusega. Kolmkümmend lahingulendu polnud seda jampsi ülevärvimisega väärt. Ma ütlen sulle nii- harva pidas mõni suvistes värvides lennuk talveni vastu. Või talvistes värvides suveni.

Kas kasutati talvel lennukite lubjaga värvimist?

Ei

Pilt

“Pärast sõda“. Visla nimelise polgu lendurid. Teine vasakult on T.P. Punjov.(osutab käega)

Timofei Pantelejevitš, palju Teil lahingulendusid oli?

Neist, mis ma Karjala rindel sooritasin, ma ei taha rääkidagi, kuna mingeid dokumente neist säilinud pole.
Esimesel Ukraina rindel sooritasin 43 edukat lahingulendu. Ja üheksa „tagasitoomisega“

Mis see „tagasitoomisega“ tähendab?

„Tagasitoomisega“ tähendab tagasitulekut ilma sihtmärki ründamata. „Tagasitoomisi“ on kahte liiki.
Esimene on lennuki rikke või fotokontrolli seadmete rikke puhul. Oletame, et lendan rindejooneni, temperatuur hakkas tõusma, tuli tagasi pöörduda. Ja kuhu mul ühe mootoriga minnagi. Või, ütleme, „jalg“ ei tule peale starti sisse. Mida teha? Maanduda. Või juhtus,et ülesande täitmist ei kinnitanud fotokontroll, ka see loeti „tagasitoomiseks“
Тeine võimalus oli sihtmärgi mitteavastamine udu või suitsu pärast. Mäletan, oli kord selline tagastamine. Lendasime Ratibori pommitama, on selline linn Tšehhoslovakkias. Seal oli tihe suits kuni 400 meetrini. Mis pommitamisest võib sellises olukorras olla. Maad pole näha. Tuli tagasi pöörduda.

Mida õieti lahingulennuks loeti ja kas see mõiste sõja käigus ka muutus?

Ei muutunud. Lahingulennuks loeti lendu, mille käigus anti löök ülesandeks tehtud sihtmärgi pihta. Sealjuures oli kohustuslik kinnituse saamine fotokontrolliga. Fotokontrolli polnud- polnud ka lahingulendu. Aga muidu algul olid sellised ajad, kus mõni kiidukukk maandus ja kuulutas- „Saksamaaga on ühel pool ja ega muu Euroopaga kah parem pole!“

Kas igal lennukil seisis kaamera?

Ilmtingimata. АФА (аэрофотоаппарат) – suur keeruline masin, kabiinis aga seisis komandoseade, selles oli pildistamisprogramm. Kuigi, tahtsid või mitte, niipea, kui pommid alla puistasid, hakkas kaamera ise plõksutama. Ja nii või teisiti resultaat fikseeriti

Lendurite, tüürimeeste ja laskurite kaotused? Ja nende suhe.

Kõige rohkem kaotati tüürimehi. Hävitaja püüab rünnata ülevat ja lööb kabiini pihta, see on kõige resultatiivsem suund, tüürimees aga tõrjub just seda suunda. Sealjuures pole ta millegagi kaitstud. Siit ka kaotused.
Nende järgi läksid kaotuste arvult laskurid, seejärel lendurid. Lendurite kaotused olid väiksemad ka soomusseljatoe tõttu.
Kahju muidugi, et tüürimehi ja laskureid soomusega ei kaitstud, kuid see oleks lennuki raskemaks muutnud, see oleks veelgi halvem olnud.
Selle aja jooksul, mis ma Pe-2 peal lendasin, kaotasin kaks tüürimeest ja kaks radisti, hea, et ainult haavatutena. See on SB meeskonda arvestamata, kellest ma siiani midagi ei tea.

Millised olid polgu kaotused erinevatel perioodidel?

Kõige rohkem oli kaotusi Ukraina territooriumil. Meie kunagine tehnik(kes elab praegu Ukrainas) juhatab otsingugruppi ning omab sidet teiste samasuguste gruppidega Ukrainas. Ja vaat tema kirjutas mulle, et „otsijad“ leidsid ja määrasid kindlaks(kes lendas ja kuhu lendas) 2000 (kaks tuhat) allatulistatud nõukogude lennukit. Ja seda vaid Ukraina territooriumil.
Ma ei tea täpselt kuipalju meie polk kaotas kogu sõja jooksul lendavkoosseisu, aga mina olin viiendas täienduses, seejärel aga täiendati meie polku veel kolmel korral kapitaalselt. Kaotused olid tohutud.

Kas hävitajate kate oli kindel? Ja kas see oli alati?

Katte kindlus sõltus hävitajate kogemusest, sestap polnud seda alati ja kui ka oli, ei pruukinud alati tasemel olla.
Sõja lõpul katsid meid alatihti Siberist pärit polgud, sõjas mitteosalenud isikkoosseisuga, (neid tuuritati ilmselt lahingukogemuse saamiseks), nendega olid probleemid. Küll jäid maha, küll kadusid hoopis ära. Kogemuste puudumine. Uudishimulikud poisid olid, hirmsasti tahtsid kedagi alla tulistada. Juhtus, et üks grupp meelitas nad kõrvale ja sidus neid lahinguga, teine grupp aga ründas meid.
Lüüriline kõrvalpõige. Seisime Krakowis ja meie juurde saabus selline uhiuus polk Siberist, La-5tel lendasid. Kõik noored poisid, kogemusteta. Noh, tutvuvad meiega, meie käime nende juures, nemad meie juures. Käivad meie seisuplatsil, (aga meil oli eliitpolk), meil on lennukitele küll lõvi, küll tiiger maalitud,. Mul oli hüppav lõvi. Vaat nii, käivad mööda seisuplatsi ja näevad tähekesi.
„Mis need on?“
„Kuidas mis, allatulistatud lennukid!“
„Kuidas allatulistatud? Pommitajaga!?“
„Elementaarselt. Kuulipildujatega.“
Käisid, käisid ja tõmbasid end õhku täis. Kui juba pommitajad sakslasi alla tulistavad, siis neid on ju Jumal ise selleks õnnistanud. Me manitsesime neid:
„Homme lendame, passige peale, see on tõsine asi.“
Kõike seletasime neile, õpetasime, kes ja kuhu peab minema, kus vahetu kate peab olema, kus löögigrupp jne. Noh, üldiselt, puust ette ja punaseks.
Järgmisel päeval lendasime. Mõistsime kohe, et jama. Lendame juba sakslaste territooriumi kohal, nemad ronivad meile lausa tiibadele ja topivad õieli pöialt näha- „Vahva, tore!“. Raadiovaikus, näitad talle käega, et tõmmaku uttu.
Siis hakkasid õhutõrjesuurtükid tööle. Niipalju me hävitajaid nägimegi. Saabub kõige vastutusrikkam moment, sest niipea kui õhutõrje lõpetab, järgneb saksa hävitajate rünnak. Otsekohe. Kuidas see neil oli kokku lepitud, ei tea, aga saksa õhutõrje ja hävitajate koostöö oli suurepärane. Nii oli ka sel korral. „Messerid“ ründavad, meie siidivendasid pole aga kuskil. Lendasime koju, hävitajate juurde. Ja läks kahti. Korraldasime neile molli sõitmise ja peapesu, naturaalsel kujul. Seejärel aga hoiatasime.
„Pange tähele, me tulistame õhus nende pihta, kes meile ligi ronivad, Kui veel keegi ronib, süüdistage iseendit!“
Tuli välja, et need lontud läksid õhutõrjetule eest kõrgemale ja kaotasid grupi silmist.
Mingil ajal katsid meid Pokrõškini diviisi poisid, nende kate oli väga kindel ja usaldusväärne.
Ma ütlen sulle, me olime sedapalju uljad kaupmehed, et tulime vabalt toime ka ilma hävitajate kaitseta. Pe-2 oli algselt projekteeritud ju raskeks hävitajaks, sestap polnud sakslastega kohtudes veel üldsegi selge, kummale see rängem saab olema. Meie olime sellised, et solvata ennast ei lasknud, ise solvasime, keda tahtsime. Meid ei häirinud mitte niipalju hävitajad, kuivõrd õhutõrjesuurtükid. Meile(pean silmas Pe-2te) oli kate soovitav, kuid võisime saada läbi ka ilma selleta.
No aga jahile ja luurele lendasime üksikult, ilma katteta.

Palju eraldati harilikult üheksa pommitaja katmiseks hävitajaid?

Kõik sõltus ülesande täitmise tähtsusest. Mingit raudset reeglit polnud. Sõja algul võidi paar eraldada ja oli kah juba kõva sõna. Sõja lõpul- mitte vähem kui neli. Kui rünnak oli väga tähtis, siis võidi eraldada ka täisväärtuslik eskadrill, kaksteist hävitajat. Sõja teisel poolel kõikus katteks eraldatud hävitajate arv neljast kaheteistkümneni.

Kas käskkirja, mille kohaselt pommitajate kaotamise puhul hävitajatele lahingulendu kirja ei pandud, täideti alati rangelt?

Pole kunagi taolisest käskkirjast midagi kuulnud.

Öelge, Timofei Pantelejevitš, kas hävituslenduritega suheldes lipsasid mõnikord läbi fraasid stiilis Meie hävituslendurid, peame kirstudel, mitte lennukitel lendama…

Ei, otse vastupidi. Mäletan, et Jak-3 ja La-5 kohta räägiti kui suurepärastest masinatest. Meie vaatasime ju hävitajate lahinguid kõrvalt ja mulle jäi küll mulje, et tegu oli igati võrdsete masinatega.

Milline oli Pe-2 põhiline lahingurivistus?

Peamiselt viisik või siis üheksa lennukit. Mõnikord lülidena- kolm lennukit. Mõnikord viisteist. Paarina püüti mitte kunagi lennata. Kaitset hoida on paaril erakordselt raske. Parem siis juba üksikult.

Palju Teil üldse saksa hävitajatega pistmist oli?


Ligi pooltel lahingulendudest. Kuigi räägitakse, et sakslaste lennuvägi oli rivist väljas. Aga kes olid? Tattninad, ässad jätkasid lendamist.

Aga kas Pe-2 suutis reaalses õhulahingus Bf-109 ja FW-190 vastu seista?


Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Hjalmar Nelk
Liige
Postitusi: 548
Liitunud: 01 Apr, 2005 7:47
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Hjalmar Nelk »

Hullult vinge. Igapäevased nõksud ja tarkused on need kõige paremad. Lollustega (näiteks lennuki värvimine) ei tegeleta - see on ikka sõja puhul igas asjas sama.

Lemet, suured tänud Sulle ja jätka samas vaimus!
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Lemet »

516

...järg

Kui oli tarvis, suutis Pe-2 saksa hävitajale niimoodi säru teha et vähe polnud. Elementaarne. Kiirus oli Peškal muidugi väiksem, kuid suurepärane manööverdusvõime ja võimalus igast rakursist tuld anda võrdsustasid šansse tublisti. Tüürimehe ja laskuri tuld tuli sakslasel reaalselt karta, kuna nende võimalused hävitaja allatulistamiseks olid minu meelest küllaltki suured. Igal juhul suuremad, kui lenduri omad statsionaarsetest kuulipildujatest. Sestap polnud üksiku „messeri“ või „fokkeri“ rünnakul üksiku Peška pihta üldsegi üheselt selge, kes keda.
Luurelennul või „jahil“ läks „peška“ hävitajate eest küllaltki kergelt minema. Pikeeris, kogus kiirust ja- „nägemist“. Peamine oli hävitajaid õigeaegselt märgata.
Kui sa nad maha magasid, siis hävitajate paarist võis Pe-2 end ka „lahti tulistada“, neil isu kallaletungimiseks ära ajada. Kergelt. Hästi väljaõpetatud ekipaažil, mitte super, aga normaalsel, oli hävitajate paari vastu head väljavaated. .
Muidugi, kui saksa hävitajate arv ületas ühte paari, siis olid üksiku "peška" šansid nigelad. Erinevalt rivikorras lendavatest pommitajatest kannatas üksikut masinat kõigist külgedest rünnata.
Lendasin ma kord jahile ja jahimees püüti orki. Lugu juhtus 44-ndal, Poola kohal. Kuidas nad küll mind küttisid! „Messerite“ paar. Lahti rebisime lõpuks endid, neil lõppes kütus. Sülitasid mu peale ilmselt, arvasid, et kurat temaga ja lendasid koju.
Noh, pööritasid nad mind tookord niimoodi, et igasugune arusaam asukohast oli kadunud. Täielik orientatsiooni kaotus. Totaalselt eksinud olime. Lendame, mingid metsad ja jõed. Mis metsad, millised jõed?? Mitte mõhkugi ei jaga. Palun radistil lennuväljalt peiling võtta. Tema aga teatab, et lennuväli ei vasta. Ja nii mitu korda. Meie side kvaliteet oli ju teada. Jaa, vahele lendasime…Kütus lõpeb ja tuleb hädamaandumisele minna. Kujuta ette, mihuke häbi. Noh, lõpuks ikka vedas, leidsime asukoha, päris kaardilehe serval olime. Silmapaistva kujuga küla oli, nurgaga selline, see päästiski. Tuli välja, et olime juba kole kaugel idas. Suundusime koju. Maandusime. Tehnik sirutab mulle traditsioonilise „kitsejala“ ja küsib:
„Ja kuhu te siis kihutasite kah?“
„Mis siis?“ küsisin vastu. Ise aga mõistatan- kust kurat ta küll teab? Aga välja seda ei näidanud. „Jaaaa…“ teatab ta, „Kimasite siin üle lennuvälja ja põrutasite edasi!“
Tuli välja, et kuni me tüürimehega jalge alla laotatud kaarti uurisime(ja alumise akna sellesama kaardiga kinni katsime), lendasime üle isikliku lennuvälja ega märganudki midagi. „Kuhu vaja, sinna kihutasimegi!“ vastasin, vihjates et pole sinu asi. Kui on tarvis, siis on tarvis...
Aga see polnud veel kõige huvitavam. Meil, kuidas hommik harilikult algas? Koosseisule, kes ülesandele lenda, annavad kõik polgu spetsialistid juhtnööre, teiste hulgas ka sideülem. Kes teatab stereotüüpse fraasi „Peilingu küsimine vastastikuse koostöö lainel!“ Kui ma kohale lendasin, olin jäle tige. Ronisin välja ja kuulutasin radistile- „Kohe lähen ja löön need jobannõi peiligaatorivennad naahui maa sisse!!!“. Tema aga mulle:
„Ära mine!“
„Seda siis veel mispärast?“
„Misasi on vastastikuse koostegevuse laine?“
Ma kangestusin. See sagedus oli juba varem paika pandud, ainult nuppu oli tarvis vajutada. „Mida!??? Kas sa siis ei teadnud? No miks sa minult ei küsinud?“
„Häbenesin…“
„Lollpea!“
Mu radist oli veel päris noor ja roheline.

Millist hävitajat peeti ohtlikumaks, „Messerit“ või „Fokkerit“

„Fokkerit“. Tal oli raskem relvastus, ja kiirem oli ta samuti. Mulle jäi mulje, et see oli üldse „Messerist“ parem lennuk. Ainult et hilja tuli välja.

Mitut hävitajat harilikult üheksa Peška ründamiseks kasutati?

Neljast kaheksani harilikult. Vahel võis olla ka rohkem, vahel vähem. Päris sõja lõpul võidi ka üksinda üheksale krae vahele ronida. Üldiselt oli hävitajate arv paarisarv, kuna hävitajate põhirivistus oli sakslastel paar.
Kui pommitajad lähevad raudses rivis, kus kõik kõiki katavad, siis saab pommitajat korraga rünnata vaid kõige rohkem kaks hävitajat. Kuna hävitajate ründenurk on piiratud. S.t. kui palju ka sakslasi poleks, siis sellises lahingus siis konkreetset sinu ekipaaži ründab paar. Noh, aga paari vastu on Pe-2 päris head šansid.
Suur kogus hävitajaid on selle poolest ohtlikud, et suudavad rünnata palju ja tihti. Ei jõua ühte paari veel tõrjuda, kui juba teine sabas istub, siis kolmas ja nii lõpmatult. Ei jõua tõrjuda, takerdud ja ongi jokk.

Selleks, et üheksa peška pommitamine tuksi keerata, palju oli hävitajaid vaja?

Palju. Seda sellepärast, et mitu pommitajat tuleb alla lasta. Et üheksa pommitaja ründelend ära segada, tuleb selle üheksa lennuki juhtlennuk alla lasta. Temani saab aga jõuda ainult läbi juhitavate. See tähendab, et alla tuleb tulistada kaks või kolm juhitavat, nemad aga katavad oma juhtlennukit kõigest jõust, kuna juhtmasina tüürimees teostab põhilist sihtimist, see on grupi aju, kes arvutab löögi välja. See tüürimees ei anna isegi kaitsetuld, sihib. Üheksa peška puhul arvan, et seal muutub juhtlennuki allatulistamine üleüldse probleemiks, kuna peška kaitsevõimekus on väga hea. Et üheksa Pe-2te kursilt kõrvale ajada, tuleb tabada mitte vähem kui kolme pommitajat. Üheksat lennukit kursil minema ajada on ülimalt raske.

Aga juhtus, et teil korraga kolm masinat alla lasti?

Juhtus ka kuus, aga seda rõõmu oli sakslastel ainult esimesel kahel sõja-aastal.
Sõja lõpus tundsime kõige aktiivsemat hävitajate vastutegevust Ungari naftatööstuste ründamisel. Neid rajoone katsid sakslased hävitajatega uskumatult aktiivselt. Palju oli neid. Juhtus seal, et väljalennuga kaotasime kaks-kolm masinat, kuid juhtmasinaid väga harva.

Kas juhtus, et saksa hävitajad ründasid teid äraminekul?

Juhtus, kuid harva. Harva seetõttu, et rünnaku mõte kaob. Hävitajate ülesanne on takistada pommitamist, aga kui juba pommitati, siis mis mõtet on rünnata? Ja ka meie läheme ilma pommideta, masinad on tunduvalt kergemad, manööver sedavõrra samuti, tähendab et ka võimalusi rünnaku tõrjumiseks on rohkem.
Rünnati ilmselt rohkem tigedusest. Kättemaksuks. Aga sagedamini rünnati lähenemisel.
Mäletan juhust. Pidime löögi andma Podstami piirkonnas ja millegipärast lendasime paaris. Tuli see vist äraütlemata suurest „tarkusest“ niimoodi välja, hullusti kirjaoskajateks hakkasime endid pidama. Me oleme nii kõvad tegijad. Et töötame paariga. Pommitasime edukalt ära ja kui pommid olid juba heidetud- vaat siis nad meile kallale kargasidki. Kusjuures „värsked“- kütusepaagid täis ja laskemoon kõik alles. Meie vingerdame küll siia, küll sinna, nemad aga püüavad meid idapoolsetest kurssidest eemale tõrjuda. Neli „messerit“ kahe "peška" kallal. Kuidas nad küll meid…aga välja tulime. Kui veel 42-l oleks keegi rääkinud, et kaks pommitajat võivad nelja hävitajaga toime tulla, oleks seda sonimiseks pidanud, aga näe…Selles lahingus lasingi ühe oma kahest õhuvõidust, statsionaarsetest kuulipildujatest. Ei saa just öelda, et spetsiaalselt- aga mida sa lollakas siis ronid mu kuulipildujate alla. Aga tõesti, väga raske lahing oli.

Mida Teie kõige ohtlikumaks pidasite, hävitajaid või õhutõrjesuurtükke?

Sõja algul hävitajaid, sõja lõpus seniitsuurtükke.


Saksa seniitsuurtükid tegid tohutuid korrapäratuid auke. Läbida statsionaarse õhutõrje tsoone (aga sõja lõpul me just selliste kohal lendasimegi)- see, ütlen ma sulle, pole üldsegi lihtne. Saksamaal oli neid vööndeid mitu. Seal lakkasime me väikesekaliibrilist õhutõrjet üleüldse probleemiks pidamast.
See millest meie veel midagi ei teadnud, oli sakslastel juba olemas. Näiteks õhutõrjesuurtükkide radariga suunamine. Me puutusime sellega kokku, kui Saksamaa territooriumil töötama hakkasime. Kohtusime sedamoodi. Harilikult, kui lendad seniitsuurtükkide positsioonide kohal, algab tulistamine sisselaskmisega. Selliste kogupaukudega, kus harva keegi pihta saab. Millegagi ikka eksitakse, kas kõrguse või kiirusega. Nii oli Ukrainas, nii oli Poolas. Aga siin lendad ja mitte ühtegi lasku. Need raisad oleksid nagu kõngenud. Väga ebameeldiv tunne. Lendad ja mõtled- „Tulista juba, raisk, rutem!“. Seejärel tuleb pauk ja kohe täpselt. Kusjuures nii kiiruses kui kõrguses. Kui üheksakesi lendasime, siis ühe masina sellisest paugust kaotasime kindlalt. Hea, et lähenemisel jõudsid sakslased harilikult vaid ühe kogupaugu anda, muidu oleksime kõik sinna jäänud.

Aga kas meil radareid kasutati?

.
1944 aastal, juba sõja lõpu poole, veeti meid naaberlennuväljale. Seal näidati masinat, sellel seisis selline sarviline antenn, ja räägiti:
„See on raadio-lokatsiooni jaam, Udojagi tüüpi antenniga.“ Jaapanlane konstrueeris, eluaeg ei unusta. „See jaam,“ jätkati, „avastab lennukeid, nii et teid segi ei aetaks, lülitage äratundmisseade sisse.!“ Seadeldis oli meile juba paigaldatud, aga milleks seda vaja ja mida ta endast kujutas, keegi ei teadnud. Algul lülitasime seda sisse kah, hiljem enam ei viitsinud. Kartsime, et see aitab fritsudel meid avastada.
Mäletan, et veel Ukrainas leidsime maast pikki hõbepaberiribasid. Teadsime, et ameeriklaste B-17-ed neid maha loobivad, aga vaat milleks, sellest polnud meil toona õrna aimugi. Alles hiljem saime teada, et niimoodi segasid nad radareid. Meie olime selles asjas tumedad kui tökatipudel.

Kas teadsite, millised Luftwaffe üksused teil vastas olid?

Absoluutselt täpselt. Nimetusi ei teadnud, kuid eristasime täpselt, embleemide järgi. Berliini kohal olid meil vastas „messerid“, millel oli punane kurat vibu ja noolega sabas. Seda teati täpselt, et need poisid olid kõrgema järgu meistrid, nendega tuli väga korralikult ümber käia. Nii me neid nimetasime- „punased kuradid“.

Kuidas harilikult algas lahing vaenlase hävitajatega? Kas oli nende tegevuses mingi šabloon?

Ei, šabloonsust polnud mingit. Iga kord erinevalt ja iga kord ootamatult. Kuidas see neil küll õnnestus?! Tulid kurat teab kust, justkui alles sekund tagasi vaatasin, kõik oli puhas ja juba kuuled- paugutavad. Sakslased olid kirjaoskajad, targad ja distsiplineeritud vastased. Aga jutud nende argusest ja rumalusest- see on „onukeste“- poliittöötajate rida. Mitu korda ei pidanud vastu ja ütlesin
„Sind, tarka ja osavat, tuleks nende argade ja rumalatega silm-silma vastu panna!“
Sõja lõpul juhtus, et saksa hävitajad ronisid meie sabas isegi meie õhutõrje tsooni- tõelised kamikazed!

Oli teil juhust rünnata vaenlase pommitajaid? Kas teie rindel või teie polgus üleüldse oli selliseid juhuseid?

Minul isiklikult mitte, kuid selliseid juhuseid oli palju, nii rindel kui ka meie polgus. Juhtus tihti ja edukalt. Kahju, et minul võimalust polnud, ma tulistasin täpselt.

Aga kas saksa pommitajad meie omasid ründasid?

Ei, sellist asja ei olnud. Nende masinad jäid meie omadele kiiruses kõvasti alla, polnud neist meie "peškadega" kangutajaid.

Mis te arvate, miks tegime meie sakslastega võrreldes vähem väljalende?

Põhiliselt arvatavasti märksa nõrgema lennuvälja inseneriteenistuse tõttu, mis tegi meid näiteks väga sõltuvaks ilmastikust. Näiteks saime me 1945 aasta veebruaris teha vaid kaks lahingulendu. Fritsud lendasid betoonradadelt, meie aga pinnaselt. Veebruar oli soe, lennuväljad muutusid pehmeiks, startida polnud võimalik. Ja istusimegi maa peal nagu neetud. Kuigi, kui aerodroomid tahenesid, tegime ka neli lahingulendu päevas, kusjuures kõik pikeerimisega. Pikeerivate masinate jaoks on seda palju, töö oli väga kurnav. Talvel jällegi võidi kolme kuuga teha üks-kaks lahingulendu, aga võidi ka mitte ühtegi teha. Küll pole lennuväli kõlbulik, sest polnud seda millegagi lumest puhastada. Ei buldoosereid, ei greidereid. Lennuväli sai lõpuks puhtaks- ilma polnud. Ilm tuli, siis polnud jälle lennuvälja. Sai lennuvälja korda, liikus rinne edasi, tuli seda taga ajama hakata.
Kuigi, suviti lennuväljade tagamine paranes. Kui piisavalt kaua kohal seisti, siis suudeti ka kitsarööpmeline kütuse ja lahingumoona lennuväljale ligiveoks rajada.

Milline oli lahingulendude suhe muudesse lendudesse?

Praegu enam ei ütle, kuid muid lende oli palju. Kuskil kolm-neli korda rohkem. Eelkõige ülelennud. Siis uue ja remonditud tehnika sisselendamine. Noore täienduse järeleaitamine. Treeninglende oli palju.
Näiteks peale Lvovi operatsiooni oli operatiivpaus ja ülesannetele me ei lennanud, aga rahu kah ei saanud. Polgus lennati pidevalt õppelende, et mitte vilumust kaotada. Lennuväljast paarisaja meetri kaugusele puistati kas liivast või lubjast kümnemeetrise läbimõõduga ring ning riputati sulle, iludusele, kolm pommi alla, lahingupommi loomulikult. Ja lenda, ole lahke. Oli tarvis kasvõi ühe pommiga ringi tabada. Tabasid- oled vaba, ei tabanud- säh sulle veel kolm pommi, kuniks ringi sisse saad. Iga lend oli kolm pikeerimist, mina ise püüdsin kuidagi ka neljanda teha. Koormus oli ekipaažidele sellistel lendudel väga suur, ikkagi kolm pikeerimist järjest. Minu laskur pani kuskilt õunu pännu ja toitis mind nendega, (toidulaud oli meil rammus, aga üksluine), et ma ainult neljandat korda pikeerima ei läheks. Poisid olid ikka üksjagu kurnatud.

Oli Teil juhust trahvieskadrillidest midagi kuulda?

Ainult kuulujutte.

Aga kas juhtus, et Teile ei arvestatud lahingulendu ülesande täitmatajätmise pärast?

Kui töö „ära tegid“ ja fotokontroll seda kinnitas, arvestati väljalendu alati.
Aga said pihta või mitte? Olid väga „kulukad“ sihtmärgid, s.t. väljalende läks nende hävitamiseks uskumatul arvul. Sillad, raudteesõlmed jne. Sakslased katsid neid õhutõrjesuurtükkidest uskumatult. Juhtus, et pommitad ja pommitad, aga ikka kuidagi pihta ei saa. Kogu aeg kuhugi lähedusse. See polnud sulle enam polügoon.

Esines argpükslust või spetsiaalselt lahinguülesande täitmatajäätmist?

Ei. Et keegi oleks rivist lahkunud, seda ei olnud.
Pisijuhuseid, sellist „lennupalavikku“, seda oli. Juhtus, et siseneme õhutõrjetule tsooni, aga oli meil üks sihuke kõva kirjaoskaja, tõusis rivist meetrit viiskümmend kõrgemale ja läks niimoodi. Ma ütlesin talle- „Serjoga, järgmine kord satud mulle sihikule. Mõtle, mida sa teed!“. Kuniks õhutõrje tulistab, see rolli erilist ei mängi, aga kui järsku hävitajad tulevad? Nad kammivad ta ju esimesena alla, meil aga läheb lahingurivistus sassi, sellega koos ka tulesüsteem- rivis on ju auk, proovi seda kinni katta. Me suhtusime sellistesse augustajatesse väga negatiivselt ja karistasime ise. Noh, otse öeldes andsime vastu kaela.
Oli mul kord juhus, kui lendur ei visanud pomme alla, aga see polnud meie polgu lendur. Pidin lendama luurele, tõsi küll, pommidega. Gerlitzi raudteesõlm, suur linn ja juhtus nii, et mullle määriti kaela sellele lennule juhitavaks polkovnik Moskvast. Nad seal Moskvas mõtlesid, et kuna on juba 1945 aasta, siis lendame juba jalutuskeppidega ning smokingutes, kikilipsudega. Ja et meil pole mitte lahingulennud, aga niisama patseerimine. Aga toimetasid sakslased ju nii õhutõrje suurtükkide kui hävitajatega nii et anna olla. Üksikult oleksin läbi lipsanud, aga kui mulle öeldi, et ma temaga veel jändama pean hakkama, läksin tigedaks. Mis lendur ta on, pole teada, on sõdinud, pole sõdinud- samuti teadmata. Kuidas ta end õhus üleval peab? Milleks kuradiks mulle selline juhitav. No ei. Pealegi on paar pommitaja jaoks sant ribvikorraldus, kahjulik. Hävitajate eest end paarina kaitsta on ebatavaliselt raske. Parem üksinda lennata.
Noh, üldiselt- mina sinna, nemad tänna…ei õnnestunud mul sellest polkovnikust vabaneda. Aga usku mul temasse pole. Siis jalutas must mööda Orlov, meie eeskujulik lendur, lülikomandör. Ta sättis just kalale(kalamees oli ta kirglik, lennuvälja kõrvalt jooksis aga just jõeke mööda). Mina räägin, et andke siis mulle vähemalt Orlov kaasa, siis me seal, objekti kohal, organiseerime vähemalt midagi. Hirmus soov oli, et vähemalt keegi omadest, teada-tuntud lenduritest mind seal kataks. Noh, üldiselt, rikkusin ma kogu kalapüügi Orlovil ära, ja mitte ainult et rikkusin kalapüügi, ma ajasin ta ju kirstu. Ehh…
Ja nii lendasimegi kolmekesi. Ning kui sihtmärgi kohale jõudsime…küll sügasid meid. Oleme juba lahingukursil, sihtimine käis(märgini oli kuskil viis kilomeetrit), vaatan- variseb "peška" tõrvikuna põledes maa poole, plahvatus, kõik lendas laiali. „Polkovnik ei pidanud vist rivi!“ räägin meeskonnale. Algas pikeerimine, andsime löögi jaama pihta, seal oli aga neli ešeloni. Luure oli juba enne ette kandnud, et kolm neist on sõduritega, neljas aga jumal ise teab millega. Vaat sellesse neljandasse ma oma pommid vajutasingi, seal aga, tuli välja, oli lahingumoon. Ja kus alles lajatas!! Üle kogu linna lendasid mürsud laiali, seda oli fotokontrolli pealt hiljem näha.
Pilt

Palju ma sakslasi teise ilma saatsin, ei oska öelda, aga arv oli ilmselt sadades, sest need kolm jalaväeešeloni olid pea-aegu kõrvuti. Raudteesõlm ei funktsioneerinud peale minu rünnakut üle nädala. See oli ilmselt minu kõige resultatiivsem rünnak kogu sõja jooksul.
Tagasi läksime paarina. Ja korraga kannab laskur ette- „Meie taga lendab ju polkovnik!“
„Kuidas?“ mõtlen, „Tähendab siis hoopis Orlov lasti alla!“ Vaat siis kuidas välja kukkus. Laskur aga uuesti mulle:
„Aga tal on pommiluugid avatud.“
Mina talle:
„Eks ta lasi ennast sihtmärgi kohal täis, anna edasi, et kinni paneks“
Ja vaevu sain talle seda öelda, kui laskur karjus:
„Pommid läksid tal alla!!“
Ma võtsin planšeti ja tegin risti, märkides ära pommiheitmise koha ja aja. See oli meie territoorium, õnneks küll siiski ainult mets. Lendasime lennuväljani, ronin lennukist välja ja kuulen, kuidas ta lõugab:
„Lendurid, mis kaardiväelased, matt vas, ekipaaži kaotasite!!“
Mina talle:
„Oh sa lurjus! Sinu pommid kukkusid vaat kuhu!“
Ja näitasin planšetil. Tema hakkas vingerdama ja keerutama, süüd lennuki kraesse ajama. Mis ja kuidas temaga lõpuks sai, ma ei teagi.
Tõsi, meil polgus olid ka sellised kavalpead, kes üleüldse lahinguülesannetele ei lennanud. Kui ei taha- põhjuse leiab alati. Noh, polk nendest mingit puudust kah ei tundnud. Ei oska- lenda ringi mööda, pommita polügooni, treeni. Saada sellised lahingusse- kahju on veel suurem.

Protsendiarvestus täidetud ülesannete osas oli?

Ei, meil midagi sellist ei olnud.

Kuidas te suhtute filmi „Pikeeriva pommitaja kroonika“, kuivõrd tõepärane ja usutav film reaalse elu suhtes on?

Täpselt ma seda filmi ei mäleta, küll mäletan üldist tunnet peale filmi vaatamist- makaronid kõrvadel.
Mind on alati imestama pannud, et nii kui on konsultant- nii kohe millegipärast kindral. Küsige nendelt, kes reaalselt sõdisid.
Kõigist filmidest oli kõige tõepärasem „Lahingusse lähevad ainult ässad“. Kuigi ka seal on paar häbiväärset prohmakat

Timofei pantelejevitš,tänapäeval töötavad paljud ajaloolased küllaltki populaarse teesi kallal, et Pe-2 oli keskpärane pikeeriv pommitaja. Milline on Teie arvamus?

Jah? Ja milline oli siis parem?

Noh…Tu-2.

Aga kes teda nägi ja millal ta rindele ilmus? Mina näiteks ei näinud kogu oma rindel oldud aja jooksul Tu-2te kordagi. Ja mille poolest Pe-2 neile ei meeldi…?

Pe-2 oli juhtimises keerukas…

Jama! Lennata on vaja osata. Ma ju rääkisin sulle…

Pikeerimisel ei saanud sisemisi pommihoidikuid kasutada…

Ja siis? Suurt kaliibrit nii ehk naa pommiluugist sisse ei topi. Pikeerival on välimine pommihoidja peamine. Ta on ju pikeeriv…

Pommikaal oli väike…

Aga kui palju on pomme vaja, et pihta saada? Ühest ju piisab. Ja pikeerimisel ma märki tabangi- üheainsaga.
Isegi kahte 250 kilogrammist pommi omades võib silla purustada või käigult laeva uputada, aga kui ešeloni tabad, siis siin pole rääkidagi midagi. Seepärast on Pe-2, kandes tonni pomme, märksa efektiivsem kui masin, mis suutis kanda kahte tonni, kuid pommitas horisontaallennul. Ja ka tonn pole üldsegi väike kogus.

Välja joondada tuli kõrgel, suure „läbivajumise“ tõttu, kõrgel- tähendab pommid tabasid mitte täpselt.

Jama. Kümnemeetrisesse ringi panime pommid, on’s see väike täpsus? Läbivajumine oli seepärast, et Pe-2 oli kiire masin. Oleks muidugi võinud tiivaulatust suurendada, siis oleks pikeest kohe välja karanud, aga siis oleks kiirust kaotatud ja kuidas siis sõdida?

Samuti on moekas kinnitada, et ühemootorilised rasked hävitajad nagu FW-190 või P-46“Thunderbolt“ olid pikeerivate pommitajatena efektiivsemad kui kahemootorilised pikeerijad ning ka õhulahingus võisid nad enda eest tõhusamalt seista ega vajanud eskorti. Võisid ka ründelennukite eest töötada. Olid universaalsed.

Õige. Nemad kasutasid universaalseid, meie aga seda, mis andis pommitamisel suurima efekti.

Te siis arvate, et Pe-2 kui pommitaja oli efektiivsem ?

Muidugi. Pe-2 on topelt sihtimine. Esimest viib läbi tüürimees. Sätib masina lahingukursil kõrvalkalde arvestuslikule nurgale, määrab nurga. Kui seda nurka mitte välja arvestada ning mitte kasutada, siis pikeerimise ajal lenduri sihikul toimub kõrvalekandumine ja märki pole võimalik tabada. Pealegi kontrollib tüürimees kõrgust ja annab signaali pommide vabastamiseks, kuna lendur jälgib sihikut ja kõrgusmõõtja järele vaadata ei jõua.
Nii lendavadki ja tüürimees „mõõdab tuult“. On selline mõõteriist, tuulearvesti, selle abil määrataksegi kõrvalekalde nurk, see tähendab määratakse tuule kiirus ja suund ning see, millise nurga all tuleb lennukit lahingukursil hoida, et teda kõrvale ei viiks(midagi sarnast teeb lendur maandumisel, kus ta samuti parandab lennuki kurssi vastavalt tuulele). Arvestades kindlaksmääratud kõrvalekalde nurka, keerab lendur enne pikeerimist oma sihiku kollimaatorit. Seepärast kui lendur pikeerimisel teostab teist sihtimist oma sihikust, siis ta ei eksi enam kõrvalekalde tõttu, kuna tüürimehe sihtimise ja lenduri sihiku optilise telje pööramise tõttu on masina kõrvalekandumine juba kompenseeritud.
Hävitaja külge võib riputada niipalju pomme kui tahes, see on lihtne, kuid heitmise täpsust pikeerimisel saavutada ei õnnestu, kuna hävitaja piloodil puudub võimalus määrata lahingukursil kõrvalekaldumise nurka.
See, kes neid peensusi ei tea, arvab, et pikeerides pommiga tabamiseks tuleb piloodil vaid sihtmärk sihikusse püüda ja edasi läheb kõik nagu võluväel. Tuhkagi ei lähe. Isegi kui püüad, siis ilma kõrvalekalde nurka ja täpset heitekõrgust arvestamata ei saa sa millelegi pihta. Isegi kui suudad heitekõrguse välja hoida(näiteks paigaldada pommiautomaat), siis vea eest kõrvalekalde arvestamisel ei pääse ikkagi kuhugi. Aga viga nurga arvestamisel kõigest ühe kraadi võrra annab kõrvalekalde sihtmärgi juures juba 40-50 meetrit, eksid aga harilikult märksa suurema nurgaga.
Võib muidugi proovida kompenseerida viga kõrvalkaldes väikese pommitamiskõrguse ja väikese kiirusega, nagu saksa Junkers 87 seda tehti. Ei vaidle, „pastlakandja“ oli suurepärane pikeerija, kuid see oli ju eilne päev. Aeglane ja nõrgalt relvastatud. Vaat kui meil ilmus piisavas koguses õhutõrjesuurtükke siis oligi kõik, lõppesid Junkersid. Lendasid nad ju veel kaua, aga pikeerijatena said otsa- ei tabanud enam, kuna pommitamiskõrgust tuli suurendada. Aga kui meil ka hävitajaid juurde tuli, iis kadusid hoopis taevast, selline vanavara oli meie hävitajatele mokkamööda.
Seda on nad praegu, memuaarides, kõik snaiperid, aga oleks nad proovinud mulle jutustada, kuidas nad Junkersil tanki torni tabasid, oleksin vaid ühe küsimuse esitanud- Kuidas sa kõrvalekandumist arvestasid?. Ja sellega oleks jutuajamine ka lõppenud.
Mis puudutab FW-190, siis siin on sama lugu- samuti pole kaldumist võimalik välja arvutada, liiatigi on „Fokker“ kaks korda kiirem masin kui „Junkers“. Nägin ma neid „Fokkereid“ rünnakul küll ja küll- puistab pommid jumal teab kuhu ja- "Isamaa eest!“ pilvedesse, meie hävitajate eest peitu…
Saa aru, mitte ilmaasjata polnud Pe-2 sõja-aastatel meie peamine rindepommitaja. Asja eest, mitte seepärast, et teisi poleks olnud.
Sõja ajal oli nii sakslastel kui liitlastel kiiremaid pommitajaid kui Pe-2. Ja ka selliseid oli, mis kandsid suuri pommikoormaid. Ja tugevama pardarelvastusega masinaid oli. Lõppude-lõpuks oli ka märksa mugavama kabiiniga masinaid, seesama „Boston“ oli sõna otseses mõttes lennuk meeskonna jaoks, väga mugav masin, meil lendasid paljud poisid sellel ja jutustasid. Oli.
Kuid ühegi riigi lennuväel polnud pommitajat nagu Pe-2, milles samavõrra edukalt oleks koos olnud kõik parameetrid- suur kiirus, hea pommikaal, suurepärane manööverdusvõime, kergus ja lihtsus juhtimisel, tugev kaitserelvastus ja mis lõpuks peamine- võime heita pomme pikeerimisel. Igal juhul pole mina välismaistest analoogidest, mis lennuandmetelt ja efektiivsuselt Pe-2-ni küüniks, midagi kuulnud.
Aga see, kes räägib, et Pe-2 oli nigel pikeeriv pommitaja, pole ise sellelt pomme heitnud ega tea pommitamisest üldse tuhkagi. Raamatutest tarkust kogunud publikut võib ta ju haneks tõmmata, professionaal aga paneb ta kohe paika.

LÕPP.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Yerba
Uudistaja
Postitusi: 7
Liitunud: 16 Apr, 2010 9:50
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Yerba »

Väga hea ja kaasahaarav! Aplaus tõlketöö eest. :write:
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Lemet »

Tänud. Paneks siis taadi enda ka siia pildiga nähtavaks. Ja osunduse algallikale. Ning kui huvi on, võtaks vast veel kellegi ette? Näiteks seltsimehe, kel õnnestus sõja ajal läbi lennata I-16, LaGG, "Hurricane", "Kittyhawk", "Tomahawk", "Airacobra" ning mitmed Jak seeria mudelid.

Pilt

http://www.airforce.ru/history/ww2/punev/index.htm
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
pakzmagu
Liige
Postitusi: 239
Liitunud: 24 Jaan, 2005 22:21
Asukoht: Keila
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas pakzmagu »

Muljetavaldav turvis vanal. Aga erinevalt paljudest rautatud rinnaga venelastest on tema autasud igati välja teenitud. :D
Lemet kirjutas:Ning kui huvi on, võtaks vast veel kellegi ette? Näiteks seltsimehe, kel õnnestus sõja ajal läbi lennata I-16, LaGG, "Hurricane", "Kittyhawk", "Tomahawk", "Airacobra" ning mitmed Jak seeria mudelid.
Oleks väga huvitatud. Ja muidugi suured tänud juba tehtud töö eest. :)
Kasutaja avatar
Castellum
Liige
Postitusi: 2451
Liitunud: 27 Dets, 2008 23:29
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Castellum »

Tänud tõlkimast!

Aga, kui nüüd taadi juttu vaadata:
Seda on nad praegu, memuaarides, kõik snaiperid, aga oleks nad proovinud mulle jutustada, kuidas nad Junkersil tanki torni tabasid, oleksin vaid ühe küsimuse esitanud- Kuidas sa kõrvalekandumist arvestasid?. Ja sellega oleks jutuajamine ka lõppenud.
Vaatasin, Rudelil on neid sadu...kas kõik nüüd just torni, aga pihta on ju saadud...on siis Ju-87 mingi nõks, mida soveti taat ei teadnud?
Kindlusarhitektuur on osa meie elukeskkonnast
Hjalmar Nelk
Liige
Postitusi: 548
Liitunud: 01 Apr, 2005 7:47
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Hjalmar Nelk »

Rudel "töötas" tankidega enamuses tankitõrjekahuriga, mitte pikeerimisel ja pommidega. Rudeli mälestustes on räägitud sellest Marati pommitamisest sõja alguses, kus temal õnnestus nende kahe korstna vahele (kuhu kõik sihtisid) pommid saada ning Rudel ei tee saladust, et tegemist oli ikka enam õnne ja juhuse, kui planeeritud täpsusega.

Aga Lemet - ootame põnevusega.
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Lemet »

517

Juhtus see 1970. aasta 31. detsembril. Lendasin toona Li-2l, töötasin Nadõmis, kus valitses kuiv seadus. Rahvas aga ilma joogipooliseta polnud üldse mingi lõbus rahvas. Ja otsustas meie pearaamatupidaja, et tuleb lennata mandrile, joogi- ja söögipoolise järele. Ning et meeskonnal igav poleks, võttis kaasa veel kolm tüdrukut ja nii lennatigi 26 detsembril Tjumeni. Samal ajal oli uue aastani jäänud aja jooksul vaja teha tehnikale 100-tunni ekspluatatsioonihooldus. Jätsime tehnikule ja mehaanikule selleks pisut raha ja lendasime tüdrukutega minema. Puhkasime, hankisime kaupa ja startisime 31 detsembril tagasi Nadõmi suunas. 50 minutit peale starti, kuskil 2700 meetri kõrgusel, hakkas parempoolne mootor suitsema ja veidi hiljem ilmusid ka leegid. Ühe mootoriga püsib Li-2 vaevu-vaevu õhus ning et kuidagigi Hantõ-Mansiiskini välja venitada, otsustasime kuskil 2000 kilo laadungist välja visata. Tasapisi kaotame kõrgust, kõigi närvid on viimseni pingul. All on tihedalt puid, perspektiiv on ausalt öeldes räbal. Ja korraga tormab kabiini üks tüdrukutest, naerab hüsteeriliselt ja karjub, et pearaamat tahab, et teda veel enne surma viimast korda pandaks. Naersime kuni maandumiseni nii et kõhud haiged. Maandusime, muideks, normaalselt.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Vene lahingulendurite memuaarid

Postitus Postitas Lemet »

Et kaasfooromlase "tommy" poolt pole siiani tulnud ühtegi "esmajärgulist" autorit tõlkimiseks, siis tuleb lugupeetud huvilistel paraku taas kord rahulduda "teisejärgulisega". Või siis lugemises pausi pidada, kuniks eelmainitu suvatseb mõne esmajärgulise autori üles riputada. (olles aga oma eluaastate jooksul ennegi selliste suuresuuliste seltsimeeste juttu kuulnud, on karta, et peale kõva kisa pole tommidelt eriti rohkemat oodata :( ). Nii et- kes soovib, see loeb, kes mitte, läheb muud huvitavamat netiavarustesse otsima. Nikolai Gerassimovitš Golodnikov- lennuväe eru-kindralmajor, endine Teise, Safonovi nimelise Kaardiväe hävituslennuväe polgu(mis varem oli 72-ne Punalipulise Põhjalaevastiku segalennuväe polk) milles ta sõdis 1942 aasta märtsist sõja lõpuni, lendur. N.G. Golodnikov on äss, kelle isiklikul arvel on seitse allatulistatud vaenlase lennukit ja kes on mitmete lahinguautasude kavaler.
Andrei Suhorukov vestles Nikolai Gerassimovitšiga mitmel korral, milliste kokkuvõtet me siinkohal ka esitleme. Esimesed kolm vestlust olid tehnika teemadel ning neis lahati lennukite väärtusi ning puudujääke, millistega Nikolai Gerassimovitšil sõja ajal lennata tuli.

Esimene vestlus. I-16 ja "Hurricaned".
Teine vestlus. P-40 "Kittyhawk" ja "Tomahawk"
Kolmas vestlus. P-39 "Aitacobra" ja "Jakid"
Neljas vestlus. Pisut kõigest.



Esimene vestlus.
I-16 ja "Hurricane"


Pilt
Jeiski Stalini-nimelise mereväelendurite kooli kursant N.G. Golodnikov. 1940. Foto on võetud kursandi isiklikust toimikust

Nikolai Gerassimovitš, millises lennukoolis te õppisite? Ja millistel I-16 mudelitel?


Jeiski Stalini-nimelises mereväelendurite õppeasutuses. Meie kursuse õppeajaks oli kaks aastat. Kusjuures olime esimene lend selles koolis, kes lasti välja seersanditena, enne meid lõpetasid kõik nooremleitnanditena. Mina olin koolis seersant ja lõpetasin seersandina. Meilt olid komandörivormide jaoks juba mõõdudki võetud, kui korraga tuli välja marssal Timošenko käskkiri selle kohta, et kõik 1941. aastal lennukooli lõpetanud tuleb sõltumata õpingute pikkusest välja lasta seersanditena. Meie lõpetasime kooli kolm päeva enne sõja algust.
Peale lõpetamist määrati mind samasse lennukooli lendur-instruktoriks ning rindele sattusin ma alles 1942 aasta märtsis. Sõja algusest 1941 aasta juunis kuni 1942 aasta märtsini baseerus lennukool mitmeid kordi ümber, minu lennukooli aja viimaseks teenistuskohaks oli Mozdok. Lennukoolis teenimise ajal andsin mitmel korral raporteid tegevpolku määramiseks, kuid minu palve rahuldati alles 1942 aasta märtsis, mil mind määrati Punalipulisse Põhjalaevastiku lenduriks, 72 segalennuväe polku, mis hiljem sai Teiseks Kaardiväe segalennuväe polguks, millele pärast tema komandöri, kahekordse Nõukogude Liidu Kangelase B.F. Safonovi hukkumist anti Safonovi nimi. Selles polgus sõdisin terve sõja.
Polgus olin järjest lenduri, vanemlenduri, lülikomandöri, eskadrillikomandöri asetäitja ja hiljem, juba peale sõda, ka eskadrillikomandöri ametikohal. Juba peale sõda määrati mind Põhjalaevastiku õhulaskeasjanduse ettevalmistuse ülemaks. Seejärel Põhjalaevastiku õhujõudude piloteerimistehnika ja lennuteooria ettevalmistuse inspektsiooni vaneminspektoriks. Seejärel tuli õppimine Vorošilovi nimelises sõja-mereväe akadeemias Leningradis, peale mille lõpetamist jätkus teenistus merelennuväes ja PVOs kõige erinevamatel teenistuskohtadel. Kokkuvõttes- seersandist kindral-majoriks, vahele jätmata ühtegi astet.
Lennukoolis, kui ma kursant olin, tuli mul õppida lennukitel I-5 ja I-15bis. Hiljem valiti kursantide hulgast, kes juba I-15bis tüüpi masinal lennanud olid, kümmekond inimest(nende hulgas ka mind) ja viidi üle eskadrilli, kis valmistas ette piloote I-16 lendamiseks. Selles eskadrillis õppisime tundma I-16 mudeleid nr. 4, 5, 10, 17 ja 21, kuid 21-sid oli vähe. 1941. aasta lõpul anti kõik masinad, millel olid mootorid M-25, üle lahinguüksustele, varustanud need enne suurekaliibriliste kuulipildujate ja suunajatega reaktiivmürskude tarvis. Väljaõppe jaoks jäid meile mootoritega M-22 varustatud mudel neljad. Erinevalt mootorist M-25 oli sel mootoril vasakpoolne propelleri pöörlemissuund ja samuti toimus mootori õlitamine kastoorõliga.

Nikolai Gerassimovitš, kui palju oli teil lennutunde peale lennukooli, üldse kokku ja hävitajal?

Kui ma olin kursant, siis „puhast“ lennuaega hävitajal I-16 tuli mul kuskil 40-45 tundi. Kui aga arvestada kogu lennuaega kuni kooli lõpetamiseni, siis oli see kõigepealt lennuklubis U-2 peal kuskil 60 tundi, sealsamas ka UT-1 ja UT-2 viis-kuus lendu, seejärel olin nn. „treeningsalgas“(veel enne lennukooli), kus me lendasime R-5tel, siis veel kursandina UTI-4, kokku tuleb 110-120 tundi. Mis oli muidugi rohkem kui teistel kursantidel. Kursantidel oli keskmiselt lennuaega „lahingumasinal“ ja UTI-4 kuskil 30-35 tundi. Mina aga, erinevalt teistest, lendasin ainuüksi I-16 peal tundi 45 ja seda vaat mispärast. Meie lülis oli I-16 mudel 10, millel olid mõningad iseärasused. Ilmselt peale remonti ja kandepindade väljavahetamist ei „armastanud“ see masin kõrget väljajoondamist ja maandumishetkel sõna otseses mõttes kukkus paremale tiivale. Mina teadsin seda iseärasust hästi, „haarasin“ esimeset lennust ja instruktor planeeris mulle sellel masinal lennud täie koormusega. Kursantidest lendasin sellel masinal ainult mina üksi, teistel keelas salgakomandör peale seda, kui kursant ei hoidnud maandumisjooksul suunda välja, lennud sellel lennukil hoopis. Nii lendasidki sellel masinal vaid instruktorid ja mina. Peale lennukite rindele äraandmist jäigi see I-16 meie lülisse, lahinguüksustele seda masinat lihtsalt ei riskitud anda.
1939-1940 oli sõja hingust juba tunda, sestap õpetati meid küllaltki intensiivselt.
Enne väljalaset läbisime täieliku lahinguettevalmistuse kursuse- maamärkide pihta tulistamine, õhumärkide (koonuse) tulistamine ning õhulahing. Arvestati, et meie kursus oli sõjapidamiseks täiesti ette valmistatud, enne meid oli kiirendatud väljalase, ühe aastaga tehti nooremleitnanditeks, nemad lasti välja lahinguettevalmistuse kursust läbimata.
Selleks ajaks, kui ma lahingupolku saabusin, oli mul juba väga soliidne lennustaaž hävitajal, olin ju ikkagi instruktor. Pikalt „tsoonis" loksunud. Oletame, et kuuele kursandile antakse lennuülesanne tsooni. Ja sina ole lahke ja näe vaeva, et kõik hakkama saaksid. Aga tsoonis püüab iga kursant oma „äkilisust“ tõestada, ülekoormuseid saab UTI-4 kätte oh-oh-hoo milliseid. Mõnel oli ka kaks korda vaja vilumuse kinnistamiseks lennata, neid lasti lülikomandöri loal teist korda lendama. Üldiselt, kuni kõik hakkama ei saanud, polnud stardist lahkumiseks asja.
Peale I-16 õppisime lennukoolis tundma ka LAGG-3e. Neid oli vaid paar masinat ning saabusid nad meile kuu aega enne sõja algust. Kursante neile välja ei õpetatud, ainult instruktoreid. Loomulikult omandasin ka mina sellel tüübil lendamiseks vajalikud oskused. Algul olid meie LAGGid pärit Taganrogi tehasest, viiepaagilised, hiljem tulid aga kergendatud masinad, kolmepaagilised Tbilisi tehase lennukid.
Ka rindele sattusin koos oma viimase grupiga. Märtsis lasti välja kümme inimest ja viiega neist läksin ka mina grupi vanemana rindele. Algul „Douglasega“ Moskvasse, sealt samasuguse masinaga Arhangelskisse, sealt aga SB pommisektsioonis Severomorskisse.

Millistel I-16 mudelitel tuli sõdida?

Pilt
I-16 mudel 29. 1941 aasta sügis




Kui ma põhja sattusin, hakkasin kohe 28 ja 29 mudelil lendama, „63“ mootoriga. Kuigi 29-said oli meil üldse kuus tükki, seejärel jäi peale pommitamist neid järele vaid kaks ning erilist rolli need ei mänginud. Hiljem anti need üle naaberpolgule.

Teie üldine mulje I-16st?

Keeruline lennuk oli, piloteerimistehnika suhtes range, vähimagi juhise „üleandmise“ korral sattus pöörisesse. Tõsi küll, ka välja tuli kiirelt, nii normaalsest kui pahempidisest. Väga manööverdusvõimeline, sooritas kergelt kõiki kõrgema pilotaaži elemente. Mina igatahes seda masinat armastasin.

Nikolai Gerassimovitš, kas see vastab tõele, et I-16 oli suuteline tegema viraaži „ümber telefoniposti“?

Tõsi, horisontaalmanöövri koha pealt oli tegu unikaalse masinaga.

Aga vertikaalmanööver?

Kõik sõltus mudelist, mootorist. Enamusel, M-25ga, oli keskmine.

Räägitakse, et I-16 oli erakordselt ebamugav kabiin?

Kuidas teile nüüd öeldagi…väike oli, seda küll, aga I-16 oli ka ise väike lennuk, seal poleks saanudki suuremat teha.

Väljavaade oli halb?

Esiots oli pirakas, mootor suur ja kabiinile lähedal, kattis küllaltki suure nurga kinni. Loomulikult, kui otse lähed, siis väljavaade oli mitte eriti, kuid I-16ga me eriti otse ei lennanudki, „madu“, kalded paremale ja vasakule, seda pidevalt. Kui laugled, siis oli väljavaade normaalne.
Meie polgu lennukitel oli nihutatav kabiinikate, kuid enne lahingut avasime selle täiesti. Esiteks oli kuplil palju sektsioone ning kupli tselluloid oli „tume“, vaadata oli läbi selle halb, teiseks aga kartsime lihtsalt, et kuppel kiilub kinni. Kui pihta saad ja oleks vaja hüpata, siis ei pruugi välja pääseda.

Kuppel oli siis tselluloidist? Mingi omalooming? Ja kuppel oli ilma avariiavamiseta?

Ei, kuppel oli tehase oma. Tselluloidist, mitte plekist. Liikus soontel edasi-tagasi. Mõnedel masinatel oli avariiheitmine, mõnedel mitte.

Mida Te veel kabiini kohta võite öelda?

Juhis oli normaalne, hävitaja oma, s.t. liikus alt kinnitusest nii edasi-tagasi kui ka paremale-vasakule. Sellel asusid päästikud, mugavad, tulistada ja juhtida võis ühe käega. Peale päästikute polnud juhise küljes rohkem midagi, „puhas“ käepide oli.

Spetsiaalne küte oli?

Spetsiaalset ei olnud. Mootorist tuli palju sooja. Ise ei külmetanud, aga vaata nägu külmetas. Selle vältimiseks olid spetsiaalsed mutinahast maskid, kuid neid ei kasutatud peaaegu kunagi, need segasid lahingus.

Raadiojaam I-16 oli?

Kuskil alates 17-st mudelist. Jäledad jaamad olid. Rämps. Nende aluseks oli mingi kartongisarnane materjal. Niipea, kui see veidigi niiskust sai, muutus kontuur ja kogu häälestatus lendas kuradile, midagi polnud kuulda, ragin üksnes.
Laringofonid olid samuti suured, ebamugavad karbid, hõõrusid kaela.
Grupi juhtimine õhus toimus lennuki manöövri abil, näiteks tiibade kõigutamisega, käte abil žestikuleerides, peapöördega jne. Näitad näiteks kahte sõrme ja viipad käega paremale, tähendas et paaril tuli paremale pöörata. Ja miimika mängis samuti palju, žestikuleerimine.

Soomusseljatugi ja soomusklaas olid?

Soomusklaasi ei olnud, harilikust pleksist sirm oli. Otserünnakul kaeti end mootoriga. See oli I-16 tugev omadus, otserünnaku jaoks oli see hea nasin. Soomustatud seljatugi oli, peatugi samuti. Kindel, hoidis kuuli kinni. Mürsud ja suurekaliibrilise kuulipilduja kuulid tulid loomulikult läbi, aga nende vastu polnud see ju mõeldudki.

Aviohorisont ja raadiokompass?

Raadiokompassi ei olnud. Aviohorisonti kah mitte. Selle asemel oli seade „Pioneer“, sellel oli osuti, mis näitas pööret ja libisemist ning pallike- mis näitas kallet paremale ja vasakule. Nende vastastikuste näitude alusel hinnatigi lennuki asendit õhus. Töökindel riistapuu. Olid ka teised seadmed, näidikute paneel oli I-16 täiesti korralik.

Tiiva mehaanika kohta oskate midagi öelda?

17-ndal mudelil olid I-16l tagatiivad, mis tuli käsitsi välja lasta. Kuid lennukoolis kursandid neid ei kasutanud, need kinnitati jäigalt. Rindel, 28 ja 29 mudelil, polnud meil samuti nende järele erilist vajadust ning kinnitati samuti jäigalt.
Šassii oli mehaaniliselt väljalastav, trossidega juhiti, käsitsi, vintsiga ja ilma hüdraulikata. 43 pööret käepidemega. Mõnikord juhtus, et kiirustades, eriti siis kui kütust oli vähe järele jäänud, kruttisid ärevuses vänta vales suunas ja trossid läksid segamini. Sellepärast olidkõigil kabiinis näpitsad. Hammustad trossid pooleks ja rattad kukuvad ise välja, seejärel „parempoolne vaat, vasakpoolne vaat“ keerutad kord-kaks, telikud lukustuvad ja maandudki normaalselt.
Pidureid juhiti jalgadega, spetsiaalsed pedaalikesed olid. Normaalsed pidurid.

Hapnikuvarustust I-16 kasutasite?

Kasutasime. Niipea kui üle 5000 meetri läksime, nägi instruktsioon ette hapnikumaski kasutamist. Süsteem oli töökindel. Anti puhast hapnikku. Selle hulka võis ventiili abil reguleerida, niipea kui tundsid, et lämbuma hakkasid, võisid lisada. Oli hapnikumask, seejärel tehti selline huulik, mida said hammastega kinni hoida. Kuigi, kui võrrelda üldiste lendude arvuga, siis üle 5000 lendasime harva.

Milline sihik oli?

Sihikuid oli kaks. Üks oli selline pikk, optiline, ei mäleta enam, kuidas nimetati. Toru läks läbi tuulesirmi, torus aga oli sihikurist. Teine oli paigaldatud torule, väike kollimaatorsihik.

Sihikud tagasid normaalse täpsuse?

Meil polgus avati tuli 50-70 meetri pealt, siis, kui needipead olid näha, seal pole ühegi sihikuga võimalik mööda lasta. 200 meetri pealt ei tulistanud me kunagi, kaugevõitu.

Milline relvastus oli?

Väga mitmekesine. 28 ja 29 mudelil oli suurtükid, 10, 17 ja 21 kuullipildujad. Kuigi, osadel hävitajatel võis „berezineid“ ja ŠVAKe omavahel vahetada.
Škassid olid kandepindades, mõnikord kahe, mõnikord ühekaupa, see oli vanadel mudelitel, 4-ndal ja 5-ndal. Väga suure tulekiirusega ja mitte eriti töökindlad. Tõrkeid oli tihti. Tolmu pelgasid. Ja pika valangu korral hajusid kuulid laiali. Kuid pikki valanguid tulistati harva, põhiliselt lühikestega, korrigeerimiseks ja allatulistamiseks. Škasside võime kahju teha oli nigel. Bf-109E vastu polnud nad pahad, aga „E“ oli vähesoomustatud masin, „F“ või pommitajate vastu aga jäi "Škass" juba nõrgukeseks.

10-ndal mudelil oli kaks „berezinit“, sünkroniseeritud. Head kuulipildujad, võimsad ja töökindlad.
Suurtükk ŠVAK oli väga võimas. Kuigi suurtükkidega relvastatud I-16 olid harilikest raskemad, aga ikkagi olid head. Mõnikord esines ka neil tõrkeid, kuid see oli hoolduse tõttu. Niipea kui õpiti suurtükke õieti hooldama, siis oli tegu väga töökindlate suurtükkidega. Fugassmürsud olid väga võimsad. Kui mootorisektsioonis lõhkes- kõik kommunikatsioonid rebis ribadeks. Olid ka soomustläbistavad mürsud. Me laadisime linte vaheldumisi, kas kaks fugassi ja soomustläbistav või kaks soomustläbistav ja üks fugass. Sõltuvalt sihtmärgi iseloomust. Soomustläbistav mürsk oli tavaline terasjurakas, ilma trasseerita. Fugassid olid trasseriga.

Kas reaktiivmürsud I-16 olid?

Olid, 57 mm ja 82 mm-sed. Põhiliselt 57 mm. Paigaldati kaks tükki kandepinnale. Mitte eriti täpsed, seda just 57 mm. Kuid grupiviisiliste sihtmärkide pihta töötasid hästi. Kui kogupaugu pommitajate grupi pihta andsid, kaotasid rivi ja pudenesid erinevatesse suundadesse laiali. Kole asi oli.


Distantssütikutega?

Põhiliselt jah.

Pomme riputati alla?

Meil harva. Kui, siis kaks 50-kilost tiivale. Meil lendasid kõik põhiliselt RS-dega. Mitte kunagi ei kombineeritud. Kas pommid või RS-d

Mootorite ekspluatatsiooniga probleeme oli?

Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Lemet »

519

...järg

Mootorid olid I-16 peal head, väga töökindlad. Kaks-kolm silindrit saavad viga ja ikka tuled koju tagasi. Ja „63“ oli üleüldse omaette võimsus. Väga märkimisväärne. I-16 oli üleüldse väga kuulekas, kiirendas mometaalselt maksimumini, eriti „63“ga. Töötas hästi kõigil kõrgustel.

Spetsiaalne forsaažirežiim oli?

Ei olnud. Lihtsalt „täisgaas“. Siin sõltus kõik lendurist, kuidas ta mootorit kasutada oskas. Kuidas olukorda oskas hinnata, millal gaasi andis.

Milline mootori kõrgusvõime oli?

6000-7000, see oli piir. Kuid lahinguid selles kõrguses praktiliselt ei peetud. Püüdsime lahingu madalamale viia, 1000-2000 meetri peale. Ka sakslased ei roninud eriti kõrgustesse, püüdsid püsida 4000-5000 peal. Sellel kõrgusel olid „messeri“ mootori näitajad kõige paremad.

Milline oli kütusekulu?

Kütusega sai I-16 kiirelt ühele poole, minuti 40-45-ga, aga kui lahingut pidada, siis üleüldse 25-30 minutiga.

Muudetava sammuga propeller I-16 oli?

29 ja 28 mudelil. Aga tead, kõik suhtusid sellesse kuidagi skeptiliselt. See oli hea raskematel masinatel, I-16 lennates selle võimalusi kas siis eelarvamuste või veel millegi muu tõttu praktiliselt ei kasutatud. Juhiti seda hoobade ja spetsiaalsete käepidemete abil. Enne lahingusse minekut kergendati propellerit ja edasi töötati vaid gaasiga. Oligi kogu kasutamine.

Nikolai Gerassimovitš, kas I-16 jäi „messerile“ kõvasti alla?

Kõik I-16 põhilised mudelid- 10, 17 ja 21 jäid oma andmete poolest Bf-109E-le maha, kuid mitte eriti. Vanemad mudelid, 4 ja 5, muidugi rohkem
Aga vaat mudelid 28 ja 29 olid „E“-st üle. Kiirus oli neil „messeriga“ ühesugune, mänööverdusvõimes aga, sealhulgas ka vertikaalmanöövris, jäi „E“ maha.

Imelik, kõigis teatmikes on kirjas, et I-16 mudelite 28 ja 29 kiirus oli 3000 meetri kõrgusel 440-460 km/h, Bf-109“E“ kiirus aga oli 570 km/h, aga Teie väidate, et ühesugune. Aga „I-16 üleolek vertikaalmanöövris“- see on juba hoopis midagi uut?

Maksimaalkiirusel lendab manööverlahingus keegi harva, täpsemalt harva tuleb kellelgi välja.
I-16 saavutas kerget ja lihtsalt 500 km/h, „E“ lendas kiiremini, kuid mitte palju, lahingus polnud seda vahet praktiliselt tunda. Kiirenduse dünaamika oli I-16 vapustav, eriti mootoriga „63“. See oli tema teine hämmastav omadus,peale horisontaalmanöövri. Dünaamika poolest edestas ta kõiki toonaseid kodumaiseid hävitajaid, ka uusimaid. Toona sai talle dünaamika poolest kõige ligemale Jak-1, kuid ka see jäi maha.
„Messer“ pikeeris hästi, kadus minema, I-16 oli ses suhtes halvem, „laup“ oli suur, pikeerimisel üle 530 km/h ei läinud. Kuid tuleb tähendada, et kui lahingus oli vaja end lahti rebida, kas neil meist või meil nendest, siis seda ka tehti.

Kuidas lahti rebiti, pikeerides või vertikaalis?

Kuidas olukord ette kirjutas. Nii ja naa.

See tähendab, et kui Nõukogude Liidu kangelased V.F.Golubev ja A-L. Ivanov oma memuaarides kirjutasid, et I-16 kui hävitaja rahuldas neid kuni 1942 aasta lõpuni, siis ei ajanud nad pada? See polnud propaganda?

Ei ajanud.

Nikolai Gerassimovitš, aga kuidas nägi I-16 välja võrdluses Bf-109F ja FW-190-ga?

Minul ei tulnud I-16 palju sõdida, võin rääkida oma seltsimeeste arvamusest.
Bf-109“F“-ga võrreldes olid 28 ia 29 mudel enam-vähem võrdsed, jäid pisut maha. Ülejäänud mudelid jäid muidugi rohkem, tugevalt. Põhjas ilmus „F“ massiliselt välja kuskil 42 aasta septembris, enne seda olid põhiliselt „E“-d I-16 mudelid 28 ja 29 jäid „F“ maha maksimaalkiiruses ja vertikaalmanöövris, kuid omasid eeliseid horisontaalmanöövris ja relvastuses. Vertikaalmanöövris oli „F“ väga tugev. Jõudsid justkui talle järele, tema aga lülitas forsaaži sisse ja rebis end lahti.
FW-190 ilmus „F“-ga umbes üheaegselt, kuskil 42 aasta oktoobris. Väga võimas hävitaja. FW-190 ületas I-16 igas võtmes, kui, siis võib-olla ainult mitte horisontaalmanöövris. Selleks ajaks olid meil aga juba massiliselt hakanud saabuma meie omad „Jakid“ ning land-lease P-40 ja P-39.
Bf-109“G“ hakkas saabuma 1943 aastal, I-16 nendega kokkupuudet enam ei omanud.
Mina isiklikult sooritasin I-16 kümmekond lahingulendu ning pidasin kaks või kolm õhulahingut. Seejärel tuli „Hurricanele“ ümber istuda.

Millisele „Hurricane“ mudelile te ümber õppisite? Ja millistel tuli sõdida?

Pilt
Hurricane Mk IIa Trop

Sõdisin samadel, mida õppisin. Seal õppemasinaid polnudki. Meile andsid inglased 151 airwing’ist oma Hurricaned üle, nendes siis ka õppisime. Need inglased sõdisid hästi.
„Hurricane“ oli kahte tüüpi, kaheksa ja kaheteistkümne kuulipildujaga. Rohkem ei erinenud masinad üksteisest peaaegu mitte millegi poolest. Seejärel hakkasid masinad tulema Inglismaalt, kastides. Tundub, et need olid masinad Sahhaara tarvis, lennukid olid kollases, kõrbekarva maskeerimisvärviga värvitud.

See tähendab, et kaheistmelisi, „sparkasid“ ei olnud?


Mis „sparkasid“ seal. Meil oli ingliskeelne dokumentatsioon ja inglastest instruktorid. Kuigi, mis instruktor ta oli, kabiini serval istudes näitas ja sedagi mitte kõigile, vaid ainult esimesele grupile. See grupp aga omakorda ülejäänutele. Meile anti appi tütarlastest tõlgid, nemad meile kõike tõlkisidki. Kuigi, nagu hiljem selgus, oli inglastel selline major nagu Rook, vaat tema rääkis täiesti viisakat vene keelt, kuna oli lõpetanud Katšina lennukooli. Aga rääkima hakkas ta alles lõpubanketil, enne seda rääkis kogu õppeperioodi vaid inglise keeles. „Mina,“ rääkis ta banketil, „ei tohtinud, ma olin ametiisik, keelatud oli!“. Meil oli eskadrillikomandör Kovalenko koos temaga õppinud, aga palju ta inglast ka ei painanud stiilis „No mida sa keerutad, sa ju oskad suurepäraselt!“, ikka ei suutnud teda ära rääkida.
Seesama Rook lendas korra I-16-ga, maandus ja ronis üleni higisena välja. „Las," ütles, „lendavad sellega venelased!“
Ümberõppele kulus kokkuvõttes päevakest viis. Õpiti üldehitust- siin on mootor, siia valame kütust, siia õli jne. Eriti ehituse detailidesse ei süvenetud. Jutustati, istuti kabiinis, ruleeriti korda paar ja siis starti.
Kolm lendu said tehtud- olidki ümber õppinud. Nagu meil öeldi- tahad elada, küll siis maandud. Esimesena startis Safonov, enne istus neli tundi kabiinis, et „käed harjuksid“, seejärel startis. Tema järel ka kõik teised.

Kas ümberõppele oli mingi eriline valik?

Ei. Ümber õpiti eskadrillide kaupa.

Aga kuidas „Hurricane“ Teile esmapilgul tundus?

Esimene mulje oli- „küürakas“. No ei saa selline lennuk olla hea hävitaja. Hiljem see mulje ei muutunud. Eriti hämmastasid kandepinnad. Üle mõistuse paksud. „Hurricanel“ olid kandepinnad paksemad kui Pe-2 omad.

Kas „Hurricane“ oli juhtimises I-16-st lihtsam?

Jah, oli küll. Mingeid raskusi ei omandamisel ega piloteerimisel ei tekkinud.

Kuidas kabiin peale I-16 tundus? Vaateväli, soomustatud seljatugi, soomusklaas?

Kabiin oli muidugi suurem kui I-16 oma. Ja vaateväli ette oli suurem. Ette nägi tõepoolest väga hästi. Külgedele ja eriti tahapoole oli halvem. Kuppel meenutas I-16 oma, palju oli vaheribasid ja avanes tahapoole nihutades. Vaadet külgedele segas kupli liigendatus kõvasti, kuhu ka pead ei keera, kõikjal on raamid ees. Me avasime esimestel aegadel enne lahingut kupli, et vaade parem oleks. Hiljem, kui harjusime, jätsime suletuks, et mitte kiirust kaotada. Kuppel lukustati kahe küljelukuga.
Juhis üllatas. Nagu pommitajal. Üleval oli selline paks „baranka“, selle sees aga kas päästikut, hoobadega. Et kogu relvastust käiku panna, tuli kahe käega töötada.
Põranda tasapinnas liikus juhis ainult edasi-tagasi, vasakule ja paremale murdus aga kuskilt keskelt,sealt läksid ketid eleroonidele.
Soomusklaas oli ja smuti oli soomustatud seljatugi. Kindlad asjad.

Spetsiaalne kabiiniküte oli?

Ei, soe tuli mootori juurest.

Kas „Hurricane“ näidikutepaneel probleeme ei tekitanud?

Üldiselt mitte. Näidud olid kõik muidugi jalgades ja naelades. Kuid kohanesime ruttu. UT-2 oli peaaegu samasugune mõõteriistade paigutus, meetrisüsteemis küll loomulikult, aga neil, kes olid UT-2 lennanud, neil oli päris lihtne.
Meil olid kogenud lendurid, juhtus mõnikord, et küsid, mis mõõteriist see on, tema aga vastab, et „Ära pööra tähelepanu, seda pole sul elu seeski vaja. Siin on sul „kõrgus“, siin „pöörded“, siin variomeeter, õlisurve, temperatuur, sellest piisab."
Veel oli ülelaadimine, samuti naelades. Neil oli laadimine skaalas alates miinus neljast kuni pluss kaheteistkümneni, ülelaadimise suuruse järgi hinnati mootori võimsust.

Aviohorisont oli? Raadiokompass?

Aviohorisonti polnud kõigil masinatel, ainult osadel. Oli sarnane seade meie „Pioneeriga“. Ainult et inglise seadmel oli kaks osutit, mitte osuti ja kuulike, nagu meil. Üks näitas kallet, teine pööret libisemisega. Töökindel seadeldis.
Raadiokompassi ei olnud.

Raadiojaam oli?

„Hurricane“ peal seisid ULL jaamad, kuuekanalilised. Töökindlad, head jaamad olid. Nii vastuvõtjad kui saatjad. Ainus, mis oli halb, oli see, et mikrofonid olid hapnikumaskis. Nii mask kui mikrofon olid rasked ja segasid lahingus. Tõmbad maski kõvemini kinni, hakkab pooma, lased lõdvemaks- kaob mask ülekoormusega näolt minema. Saatja oli selline, mis võimaldas vastuvõtult edasiandmisele üle minna kas tangentlülitusega või siis ka lihtsalt häälega- räägid ja saatja lülitub edasiandmisele. Vaikid ja kuuled. Režiimi said ise valida, kabiinis oli spetsiaalne lüliti kas hääljuhtimise või tangeti peale. Ja vaat, algul olid kõik hääljuhtimise peal. Mõnikord lahingus keegi vandus nii et maa must, saatja lülitus sisse ja kandesagedus kattis kogu sidepidamise, ise ei kuulnud ega saanud ka kellelegi eetris käsklusi edastada. Nii et hiljem tehti kõigil lennukitel kohustuslikuks tangeti kasutamine, mis asus gaasisektoril, nupp hääljuhtimiseks aga kontreeriti.
Mikrofoni pärast oli hapnikumask alati näol. Hapnikusüsteem oli üldiselt väga töökindel.
Telikud liikusid hästi, mugavalt, spetsiaalse käepidemega, hüdraulika abil. Sama käepidemega juhiti ka kilpe.

Nikolai Gerassimovitš, kuidas teile „Hurricane“ relvastus tundus?

„Hurricanel“ oli kas 8 või 12 kuulipildujat, neli või kuus kummaski kandepinnas. Kuulipildujad „Lewis“, 7,7 mm. Töökindluse poolest "Škassi" analoog, kuigi algul andsid tihti tõrkeid mustuse pärast. Tolmu suhtes olid tundlikud. Meie võitlesime sellega nii, et kleepisime tiiva esiservas kõik avad perkaliga kinni. Kui avasid tule, lasid perkalisse augud. Kuulipildujad muutusid töökindlamaks. Tulistamisel 150-300 meetrisele distantsile olid need kuulipildujad väheefektiivsed.
Polgukomandör Safonovi initsiatiivil hakati meie liikuvad remonditöökojas „Hurricanedele“ meie relvastust paigaldama. Oli meil selline ratsionalisaator, Boriss Sobolevski, relvastusinsener, tema selle asjaga tegelema hakkaski. Ja ka teisi osavnäppusid oli…Kas kaks ŠVAKi kandepinnale, või siis ŠVAK ja BS. Hiljem esitasid inglased ilma erilise kisata meile pretensioonid, et nii ja naa, ilma meie teadmata ja loata ja nii edasi. Oma tagumikku kindlustasid, sellest said kõik aru.
Kuigi, kui päris ligidale minna, sai ka „Lewistega“ korralikult kahju teha.
Mul oli eskadrillikomandöriks Aleksander Andrejevitš Kovalenko (Ta on juba surnud, olgu muld talle kerge), üks esimestest Nõukogude Liidu kangelastest. Kord avastasime Murmanski lähistel pealt 20-ne Junkers 87-e. Ründasime suurel kiirusel alla. Nägin, kuidas Kovalenko ajas oma „Hurricane“ vertikaalseks ja nii, libisedes, meetri 50-ne pealt, tulistas „Stukasse“ pika valangu kõigist 12-st kuulipildujast. Seejärel vajus ta kõrvale, mina tema järel, kuid silmanurgast nägin, kuidas Junkers“ õhus pooldus, saba läks ühele poole, ülejäänu teisele. Otse minu silme all lõikas Kovalenko „Junkersi“ sõna otseses mõttes pooleks.


Ma mõtlesin et see on niisama jutt, justkui piltlik väljend, kui briti lendurid õhulahingute ajal Britannia pärast jutustasid, et lõikasid kuulipildujatulega saksa lennukeid pooleks

Ei, Lewistega oli see täitsa teostatav, meie "Škassidega" samuti, "Škass" oli ju tulekiiruse poolest unikaalne kuulipilduja. Väikeselt kauguselt, meetri 50-pealt võis neljast "Škassist" koosnev patarei vabalt tiiva otsast saagida ja selliseid juhuseid ka oli.
Sellise vahemaa pealt, kui pikalt tulistasid ja padruneid ei säästnud, oli laialihajumine vähetähtis. Võis sõna otseses mõttes saba maha lõigata või kandepinna.
Muideks esimese lennuki tulistasin alla just „Hurricanega“. Sajaüheksa. Lennukil seisis veel inglise relvastus. Ma olin toona juhitav. Sakslane ründas juhtijat, aga ei ulatanud. Ronis minu ja juhtija vahele, ma äsasin talle ära, nii meetri 15-20 pealt.

Kaua te ajaliselt inglise relvastusega sõdisite?

Kuskil kolm kuud, seejärel hakati meie oma vastu vahetama.

Kas relvastuse tiibadel asumine ei seganud?

Ja veel kuidas segas. Seal oli kahe toru vahekaugus kaks ja pool meetrit. Kuulid hajusid laiali ja ka „surnud tsoon“ oli suur.

Kas teil inglise suurtükkidega „Hurricane“ kah oli?


Inglased hakkasid „Hurricanedele“ suurtükke tükk aega peale meid paigutama. Meie kogemusi arvestades.

Kas reaktiivmürske „Hurricanedele“ paigaldati?

Ikka. Neli tükki tiivale.

Sihik?

Inglise sihikud olid. Kollimaatorsihikud. Normaalsed sihikud olid. Ja ma ju rääkisn, et me tulistasime väikeselt distantsilt, seal sai ilma igasugu ennetuseta pihta.

Kuidas teile inglise mootor tundus, räägitakse, et polnud eriti töökindel?

Mootor oli hea, iseenesest võimas ja küllaltki töökindel. Töötas väga puhtalt, sealjuures olid väljalasketorud katetega, paigaldatud nagu summutajad, väga mugavad olid, ei pimestanud lenduri nägemist. Meie masinad olid selles plaanis märksa halvemad.
Negatiivse koormuse puhul hakkas mootor läkastama. Kompenseerimispaaki polnud. See oli väga halb, sest kõik manöövrid tuli sooritada positiivse ülekoormusega. Selle iseärasuse omandasime kiiresti, kuid algul unustasime siiski aeg-ajalt lahinguärevuses. Hiljem, kogemuste kasvades, ei juhtunud seda kunagi, sest järsk veojõu langus muudab sinu jaoks ootamatult manöövrit, lahingus on see aga väga ohtlik.

Nikolai Gerassimovitš, kas Teile ei jäänud muljet, et selle plaaneri jaoks oli seda võimsust vähevõitu.

Plaaner oli nigel, raske. „Rolls Royce“ mootor oli hea, kuid ei kestnud pikka tööd maksimaalrežiimidel, sellega läks kiirelt rivist välja. Loomulikult oli mootor selle plaaneri jaoks nõrk.
Plaaneri kohta tuleb veel ühte asja öelda. „Hurricanel“ oli väga kerge saba. Me baseerusime liivastel, piisavalt tihendamata lennuväljadel ning tingimata pidi tehnik või motorist sabale istuma, ruleerimine toimus kohustuslikus korras reisijaga sabal. Meil isegi starditi tehnikuga sabal. Oli meil selline tehnik nimega Rudenko, tema lendaski ringi saba peal ära. Istus, selg ees, ja ei jõudnud maha karata, nii suruski näpud läbi duralumiiniumi, klammerdus karkassi ja istus, niimoodi lendur temaga maanduski. Aga oli ka juhuseid, kui sabalt maha pudeneti ja surma saadi.

Aga kas „Hurricanel“ polnud mitte perkaliga kaetud kere?

Perkal oli esiosas, saba ja tiivad olid duralumiiniumist, õhukesest sellisest.

Kas spetsiaalne forsaažirežiim oli? Sest teatmikes on kirjas, et seal oli mingisugune võimsuse ümberlüliti, mis lubas lühiajaliselt järsult mootori võimsust suurendada

Meie omadel ei olnud. Pöörete arvu reguleeriti lihtsalt gaasiga. Nagu ma juba ütlesin, olid meie omad Sahhaara jaoks tehtud. Või isegi tulid sealt, masinad polnud ilmselgelt viimase mudeli omad. Võib-olla viimaste seeriate omadel midagi taolist ka oli.

Kui pikalt kütust jätkus?

Tund kahekümneks kuni poolteiseks tunniks.

Kas „Hurricane“ mootori kõrgusomadused olid paremad kui I-16 omad?

Ei ütleks. Samasugune. Mootor ei olnud mõeldud suurtele kõrgustele.

Milline propeller oli?

Huvitav. Propeller oli muutuva sammuga, aga labad olid puust. Sammu muudeti käsitsi, käepidemete ja hoobadega. Mingeid raskusi see endast ei kujutanud. Propellerite hoolduseks oli eskadrillis nelja lennuki peale üks tehnik.

Nikolai Gerassimovitš, kuidas oli peale I-16 „Hurricane"ga lennata? Parem või halvem?

„Hurricane“ga oli vaja harjuda lendama. Mulle meeldis I-16 rohkem. Kuigi põhimõtteliselt oli „Hurricane“ I-16 mudelite 10, 17 ja 21 sarnane. No ei avaldanud „Hurricane“ mulle muljet, ei tõmmanud hing selle poole.

Marssal Zimin, kes ühena esimestest „Hurricanet“ omandama hakkas, kirjutas oma memuaarides, et „Hurricanel“ lahingut pidada on samaväärne kui pterodaktülosega kaksiraksi lennata. Unikaalne, ütles, oli aerodünaamilises mõttes lennuk, pikeerimisel kiirust ei kogunud, kabreerimisel kaotas selle momentaalselt. Kas see oli propagandistlik oopus?

Kõik on õige. Täpselt, pterodaktülos. Tal oli paks profiil. Kiirenduse dünaamika oli väga halb. Maksimaalkiiruse poolest oli vististi I-16-st kiirem, kuid kuniks ta selle kogus, võis paljugi juhtuda. Juhise liigutamisele ei hilinenud, kuid kõik see toimus kuidagi sujuvalt, aeglaselt. I-16 aga- nii kui juhist liigutasid, nii kohe pööras, hüppega, aga see „küürakas“ oli väga aeglane.
Tõstejõud oli tal kõva, sestap oli ka vertikaaltõusu võime I-16-ga võrreldav.
Horisontaalmanööver oli tal väga hea. Kui nelik „ringile“ asus, siis oli seda puruks rebida võimatu. Sakslased ei suutnud vahele kiiluda.
Vertikaalne manööverdusvõime oli väga halb, ikka sellesama paksu profiili pärast. Üldiselt püüdsime me lahinguid horisontaalis pidada, vertikaalidele me ei roninud. Stardimaa oli „Hurricanel“ väike, taas paksu profiili tõttu.
Tehniliste andmete järgi jäi „Hurricane“ Bf-109"Е"-le alla, põhiliselt vertikaalidel, aga horisontaalidel oli suht võrdne. Kui aga hakkasid saabuma „F“-d, siis neile jäi „Hurricane“ juba kõvasti alla. Aga sõdisime ikkagi. Põles „Hurricane“ hästi ja kiiresti, nagu tikk. Perkal ikkagi.

Kas I-16 põles halvemini? See oli ju samuti perkal.

Halvemini. Mootor oli I-16 palju töökindlam. Ja pealegi oli I-16 tükkis väiksem, talle oli vaja kõigepealt pihta saada.


Nikolai Gerassimovitš, kui oleks olnud valik, millisel hävitajal oleksite te eelistanud sõdida, kas I-16l või „Hurricanel“

Loomulikult I-16 peal, sellel millel sõdisin, 28-ndal mudelil. Aga valikut polnud. „Hurricanel“ tegin kuskil 20 lahingulendu ja pidasin 3-4 õhulahingut. Seejärel istusin ümber P-40 peale.

LISA:
Teise ГИАП „Hurricaned“

Pilt

Hurricane IIb RAFi standardses kamuflaažis. Relvastatud kahe ŠVAKi ja kahe UBSga.

Pilt
Hurricane XIb RAFi standartkamuflaažis. Saabus NSVL Canadast.


Järgneb...
Viimati muutis Lemet, 18 Apr, 2012 17:10, muudetud 1 kord kokku.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 7 külalist