Kui te ei taha teada midagi huvitavat P-51 kohta, siis..

Soobel

Mind on TM puhul närvi ajanud rohkem eksitav pealkiri. Peamiselt on tegemist ju autoajakirjaga, neid röstreid, televiisoreid ja lennukeid on seal hale vähemus, võrreldes autotestide ja -näitustega.

Würger 190G

Imeline Teadus oma Spitfire looga ei konkureeri TM-s ilmuvate lennukilugudega. Sirvisin värsket numbrit ja 4.90 ei kutsu kohe kuidagi ostma.

http://www.imelineajalugu.ee/article/aj ... ske-number

Kapten Trumm · **Liitunud:** 28 Juul, 2005 16:35 **Postitusi:** 26393

Teeme siis selle patu ja kopeerime siia selges eesti keeles ilmunud "Spitfire edu saladuse", jääb üks järjekordne populaarteaduslik müüt vähemaks:

“Spitfire” oli tunduvalt parem lennuk. Kui arvude järgi otsustada, siis olid “Messeri” ja “Spitfire” TTA-d
enam-vähem võrdsed. Nad olid ka tegelikkuses võrdsed hävitajad, kuigi konstruktsioonilt ja
projekteerimispõhimõtetelt väga erinevad. “Messer” oli uus, kaasaegne hävitaja, kuigi hakkas lendama
aasta enne “Spitfiret”. Ta oli kontseptsioonilt uus masin, suure tiivakoormusega kiirhävitaja, äärmuseni
kitsendatud kerega (risttakistus oli poolteist korda väiksem konkurentidest, aga kabiini uskumatut kitsikust
on märkinud kõik katsetajad), lennuk dünaamiliseks vertikaalmanöövriks. “Spitfire” loodi tohutu suure
tiivaga (22,5 m2 vs 16 m2 “Messeril”) ning oli juba sündides (nagu ka meie I-16) vananenud lennuk,
lennuk lahinguks horisontaalpinnal aeglasel manöövril. Selle, milleks ta sai hiljem, võlgneb ta firma
“Rolls-Royce” fenomenaalsele mootorile.

Keskaegsete legendide võluri nimega ristitud mootor “Merlin” kiirendas lennuki tiivakoormusega 125
kg/m2 imelisel kombel kiiruseni 582 km/h, aga “Spitfire” modifikatsiooni Mk-IX, mille tiiva pinnakoormus
oli 146 kg/m2 (väiksem kui “Morane” MS-406 või Me-109 E), kiirus ületas 650 km/h. Sealjuures
arendas “üheksandale” paigutatud mudel “Merlin”-65 väikestel kõrgustel võimsusi: nominaalrežiimil 1400
hj, lahingurežiimil 1750 hj ning “erakorralisel” režiimil (mitte üle viie minuti) 2170 hj. Sellise võimsuse
saavutasid inglise insenerid mootorilt kaaluga 725 kg ja töömahuga 27 liitrit. Võrduseks – saksa “Daimler–
Benz” DB-601E kaaluga 715 kilo ja töömahuga 34 liitrit arendas maksimaalset stardivõimsust 1350 hj.
Ning et juba kõik puust ja punaseks teha – 2170 hj 725 kg kaalu juures on sama kui “Žiguli” mootor (75 hj)
kaaluks 27 kilo...

Sellise mootoriga oleks ka palk suutnud lennata. Kuid inglise hävitaja ei olnud palk, vaid üks kõige
voolujoonelisemaid lennukeid, mille passiivse aerodünaamilise takistuse koefitsent oli 0,021. ( ”Messeril”
0,024–0,026, tömbininalisel I-16-l aga 0,035). Mitte väikest rolli “Spitfire” aerodünaamilises täiuslikuses ei
mänginud ka tiiva konstruktsiooniskeem, tänu millele sai õhuke tiib piisava jäikuse ja tugevuse. Niisiis
saadi aerodünaamikute, kere projekteerijate ning mootoriehitajate koostöös unikaalne suure kiiruse ja heade
horisontaalmanööverdusomadustega lennuk.

Veel üks “Spitfire” edu komponent kandis nime “isopropüülbensool”
Asi oli selles, et mingit maagilist vormelit “Rolls–Royce” insenerid ei tundnud. Nad tegid mootori lihtsalt
väga suure ülelaadimisega, mis ulatus 1,94 atmosfäärini. Konkurentidel õnnestus ülelaadimise suuruseks
saada vaid 1,35–1,45 atm. Suur ülelaadimine tähendas vastavalt ka suurt surveastet silindrites, mis
omakorda nõudis mitte vähem kui 100 oktaanarvuga bensiini. See tähendas, et lennukikütuse
valmistamiseks oli vajalik spetsiaalsete detonatsioonivastaste lisandite lisamine, kusjuures neid lisandeid
oli vaja tohututes, tuhandetesse tonnidesse ulatuvates kogustes. Isopropüülbensooli tööstusliku tootmise
küsimus õnnestus esimesena lahendada Ameerikas grupi vene teadlaste poolt, kelle eesotsas seisis
tsaariarmee kindralleitnant professor V.N. Ipatjev. Ipatjevi isopropüülbensool töötas tõrkumatult nii
ameerika, inglise kui ka nõukogude hävitajate mootorites. Kummalise saatuse iroonia tõttu oli professor
Ipatjevil lihane vend, mäeinsener N.N Ipatjev, kel oli maja Jekaterinburgis. Jah, just seesama maja...
Olid “Spitfirel” ka omad puudused. Või pehmemalt öeldes iseärasused. Kusjuures osad neist olid
“Messeriga” ühised. Esiteks oli selleks vigastusalti vedelikjahutusega mootori kasutamine ning teiseks
teliku paigutuse ebaõnnestunud valik.

http://web.zone.ee/troll007/soloninkoos ... ljadel.pdf

Roamless · **Liitunud:** 22 Okt, 2005 21:57 **Postitusi:** 2695

Muide, mis puudutab uut Skandinaavia päritolu ajakirja "Ajalugu", siis olen viimasel ajal mitut selle numbrit lugenud. Mõnus, kerge ja informatiivne populaarteaduslik lugemine. Kuid on mõned häirivad faktorid. Nimelt kummitab ridade vahelt tõsiselt selline asi, nagu poliitiline korrektsus. Kui kirjutatakse natsidest, siis enamasti ainult negatiivse varjundiga (mitte et nad positiivsed tegelased oleks olnud), isegi kui näiteks tegelane on olnud puhas natsismi kuritegudest, mainitakse ära, et antud riigis tapeti juute (ütleks kohe ära, et ise ei ole mingi holocausti eitaja ega ka sakslaste fänn, sest käed olid neil väga verised, nagu venelastelgi), aga miks korrata päevast päeva kõigile teada olevaid fakte iga suvalise loo juurde? Ei soovigi ma, et natsidele mingeid oode kirjutataks, kuid artikkel stiilis, et viimane uurimus näitas, kuidas Hitler sai oma raudristi tagalas pugemise eest, ei tekita just 100 protsenti usaldust. Kuidas see alles nüüd siis välja tuli, kas tõesti varjasid natsid ligi 60 aastat osavalt kõiki jälgi? Veel mainitakse juute ja nende kõige ammusemaid kannatusi kasvõi joonealuste kirjutistena mingites keskaegsetes lugudes (kindlasti nad kannatasid ning mäletan kooliprogrammist, et ammu enne natse tehti neile progromme ja viimased olid vist tsaari Venemaal, kuid kas peaaegu igas teises keskaegses loos nende saatust välja tooma?).
Samasugune teema paistab silma araablasi ja moslemeid käsitledes (ju on neid juba Skandinaavias niipalju, et igasugust kriitikat moslemite suunas tuleb seal vältida). Isegi kui nad nottisid armutult maha iga viimase ettejuhtuva ristisõdija või ohutu külaelaniku, ei jäeta mainimata nende positiivset mõju kultuurile ja kirjandusel ala hoolimata julmusest valitses nende valitsemisajal õitseng). Ainukesed värdjad olid ristisõdijad, ajakirja järgi oli nende positiivne pool suht nulli lähedane, vähemalt selline jääb mulje mulle. Võibolla on tegu emotsionaalse hinnanguga, kuid nii mulle vähemalt tundub. Samuti ei ole ma isiklikult mingi natsifänn ega poolda ka "sõbraliku naaberriigi" ajalookäsitlust.

Kapten Trumm · **Liitunud:** 28 Juul, 2005 16:35 **Postitusi:** 26393

Sirvisin seda Spitfire lugu poe järekorras ja tagasi see ajakiri minust sinna ka läks, tasemelt sellest TM-i Mustangi-jutust selgelt kehvem.

vanahalb · **Liitunud:** 21 Juun, 2009 19:48 **Postitusi:** 1258

Roamless kirjutas:

Muide, mis puudutab uut Skandinaavia päritolu ajakirja "Ajalugu", siis olen viimasel ajal mitut selle numbrit lugenud. Mõnus, kerge ja informatiivne populaarteaduslik lugemine. Kuid on mõned häirivad faktorid. Nimelt kummitab ridade vahelt tõsiselt selline asi, nagu poliitiline korrektsus. Kui kirjutatakse natsidest, siis enamasti ainult negatiivse varjundiga (mitte et nad positiivsed tegelased oleks olnud), isegi kui näiteks tegelane on olnud puhas natsismi kuritegudest, mainitakse ära, et antud riigis tapeti juute (ütleks kohe ära, et ise ei ole mingi holocausti eitaja ega ka sakslaste fänn, sest käed olid neil väga verised, nagu venelastelgi), aga miks korrata päevast päeva kõigile teada olevaid fakte iga suvalise loo juurde?

Ei ole kerge Skandinaavias objektiivselt kirjutada. Minu kätte sattus selle ajakirja number, kus esikaanel oli "Hitler-võltssangar". Lugesin ja kergitasin natuke kulmu. Siis sirvisin bensiinijaamas järgmist numbrit, kus Anne Franki päevikuid lahati. Ja vaatasin kohe huviga, et kes sellist ajakirja välja annab. Bonnier Grupp - selge siis.
Mõnel pool peetakse Bonnieri perekonda lausa sionistideks.
http://www.redicecreations.com/article.php?id=13406

Kilo Tango · **Liitunud:** 14 Aug, 2008 16:40 **Postitusi:** 4523

vanahalb kirjutas:

Minu kätte sattus selle ajakirja number, kus esikaanel oli "Hitler-võltssangar".

Pole artiklit lugenud, kuid Hitlerile omistatakse tõepoolest asju, millega ta tegelikult hakkama ei saanud. Näiteks võiks tuua Hitleri nn. "majandusime", milles tegelikkuses polnud midagi imelist.

vk1

Kilo Tango kirjutas:

vanahalb kirjutas:

Minu kätte sattus selle ajakirja number, kus esikaanel oli "Hitler-võltssangar".

Pole artiklit lugenud, kuid Hitlerile omistatakse tõepoolest asju, millega ta tegelikult hakkama ei saanud. Näiteks võiks tuua Hitleri nn. "majandusime", milles tegelikkuses polnud midagi imelist.

ehk siis põhimõtteliselt sms-laenudel põhinev majandusime

Kapten Trumm · **Liitunud:** 28 Juul, 2005 16:35 **Postitusi:** 26393

Populaarteaduslikud asjad ja muidu publitsistika on kahjuks suure kõlapinnaga ja nii need ekslikud arvamused levima hakkavadki.
Tegelikkus näiteks mede idanaaber on seda tõsiasja masside "valgustamiseks" ka edukalt kasutanud.
Näiteks need lõputud ja alatasa muutuvad müüdid 22.06.41 teemal - populaarteaduslikes "ajaloofilmides" käib seal tänaseni jutt sakslaste ootamatust rünnakust ja BT-7 tankide õhukesest soomusest kui lüüasaamise põhjusest. Lisa näiteks Eestis annab see, et toimetajad-kirjutajad on üsna koormatud ja see ei võimaldagi kõike fakte kontrollida või asja sisu endale selgeks teha, sel ajal kui asja endale selgeks teha, on vaja juba kolmandat jutukest kirjutada.

andrus · **Liitunud:** 02 Juul, 2004 12:39 **Postitusi:** 3208

Kuna ühes teises teemas tuli jutuks eestlaste tellitud Spitfire, siis

Kapten Trumm kirjutas:

Nad olid ka tegelikkuses võrdsed hävitajad, kuigi konstruktsioonilt ja projekteerimispõhimõtetelt väga erinevad. “Messer” oli uus, kaasaegne hävitaja, kuigi hakkas lendama aasta enne “Spitfiret”. Ta oli kontseptsioonilt uus masin, suure tiivakoormusega kiirhävitaja, äärmuseni kitsendatud kerega (risttakistus oli poolteist korda väiksem konkurentidest, aga kabiini uskumatut kitsikust on märkinud kõik katsetajad), lennuk dünaamiliseks vertikaalmanöövriks. “Spitfire” loodi tohutu suure tiivaga (22,5 m2 vs 16 m2 “Messeril”) ning oli juba sündides (nagu ka meie I-16) vananenud lennuk, lennuk lahinguks horisontaalpinnal aeglasel manöövril.

Kas saaks siinkohal selle tiivakoormuste võrdluse? Spitfire kohta oli toodud number 122 km/m2 kohta (ilmselt Spitfire II ?), aga ma ei näinud Me 109 vastavat numbrit? Kuna räägitakse "juba sündides vananenud", siis visti oleks mõistlik võrrelda esimesi versioone või vähemalt Spitfire 1. ja Me 109 tol ajal lennanud versiooni?

mx77 · **Liitunud:** 15 Jaan, 2010 21:36 **Postitusi:** 1452

Wiki andmetel Messeri tiivakoormus 196 kg/m2

Lemet · **Liitunud:** 12 Apr, 2006 16:49 **Postitusi:** 17078

Tsiteeri:

Сопоставление цифр дает не менее яркую картину. Фюзеляж "сто девятого" почти на три метра длиннее, а удельная нагрузка на крыло - в среднем в полтора раза выше, чем у поликарповской машины. Если у И-16 на каждый квадратный метр несущей поверхности приходилось (в зависимости от модификации) от 93 до 136 кг взлетной массы, то у Bf 109 - от 111 до 210 кг. В частности, Bf 109Е-4 и F-2, с которыми И-16 воевали в 1941-42 годах, имели, соответственно, 159 и 163 кг/кв.м.

При этом нагрузка на единицу мощности двигателя "мессершмиттов" тоже выше, хотя и не столь существенно: Bf 109Е-4N - 2,22 кг/л.с.; Bf 109F-2 - 2,23 кг/л.с. И-16 тип 24 - 2,09 кг/л.с.; И-16 тип 29 - 2,15 кг/л.с.

andrus · **Liitunud:** 02 Juul, 2004 12:39 **Postitusi:** 3208

Et siis Me-109 alates 111 kg / m2 kohta? Arvatavasti mingi prototüüp?
Sptifire Mk IA-le annab wiki

117 kg /m2 kohta: http://en.wikipedia.org/wiki/Supermarin ... d_armament
Mis ma oskan nüüd öelda?

Lemet · **Liitunud:** 12 Apr, 2006 16:49 **Postitusi:** 17078

Esimestel katsemudelitel kinnitatakse üldiselt olevat olnud tiivakoormus 120 kg/m2, 111 oli ka minule uudiseks.

andrus · **Liitunud:** 02 Juul, 2004 12:39 **Postitusi:** 3208

Aga mida me nüüd nende väidetega teeme, mida Kapten Trumm ja Lemet hoolega siin foorumil on levitanud?

Kapten Trumm kirjutas:

Supermarine Spitfire, millele lääne populaarteaduslikus meedias on omistatud vaat et imeomadusi (elliptiline tiib jne) oli oma loomise ajal mahajäänud kontseptsioon. Messerschmitt-109 aga mitte. Milles seisnes nende lennukite põhiline kontseptsiooniline erinevus?

Lemet kirjutas:

Spitfire oli nn "vana" hävitaja, hiiglasliku tiivapinna ja vastavalt tillukese koormusega pinnaühikule.Kui mälu ei peta, siis kuskil 22 ruutu oli seda pinda. Bf-109 aga oli uue põlvkonna masin, suure erikoormusega tiiva pinnaühikule ja kuue-seitsme ruutmeetri võrra väiksema tiivapindalaga. Koos kõige sellest tulenevaga.

Kapten Trumm kirjutas:

Täpsustades, et Spitfire oli tegelikkuses Hurricanest mitte väga suur edasiminek - suure tiivapinnaga (st väikese tiiva erikoormusega) lennuk aeglaseks lahinguks horisontaaltasapinnal, Me-109 oli aga väikese tiivapinnaga (st suure erikoormusega) lennuk dünaamiliseks vertikaalmanöövriks.

Kapten Trumm kirjutas:

Spitfire oleks ilma mõne tehnilise eelduseta olnud 1939. a seisuga lihtsalt üks keskpärane lennumasin, Hurricane'st natuke parem lihtsalt.
Spitfire disain peegeldas tegelikult lennukiehituse 30ndaid, kus tehti jätkusuutmatu katse luua madala tiiva erikoormuseta monoplaanhävitajat, mis "keeraks nagu biplaan" ja ilma mootoriehituse ja naftakeemia edusammudeta (millega töö pidi käima nii 1935. a paiku) oleks britid selle varsti maha kriipsutanud.

Kapten Trumm kirjutas:

Spitfirede kasutamine aeglasel horisontaalmanöövril (nagu britid tollal ka arvasid)

www.militaar.net

Kui te ei taha teada midagi huvitavat P-51 kohta, siis..

Kes on foorumil