www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 28 Mai, 2018 0:37

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 212 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5, 6 ... 15  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas
PostitusPostitatud: 12 Aug, 2013 14:28 
Eemal
Site Admin
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 12:32
Postitusi: 4091
Tsiteeri:
Taani Aprill.

Saime teada, et Diviis on kotist väljas ja on kuskil kosumisel, kui suured nende kaotused olid seda meile ei öeldud. Ühel päeval löödi üksus pargis oleva sporti väljakule ja kapten Vaino (Väino) teatas, et meie kõik peame karjuma Heil Hitler, kui me tõstame tervitusest käe. Väino kõrval seisis sakslane. Vaino ütles, et vaadake mind ja siis teeb terve üksuse läbi selle uue tervituse. Vaino võttis valvel seisu tõstis käe ja karjus — Heil Hitler!. Siis ta käskis kompaniil võtta valvel seis ja tõsta käe samal ajal kui tema teeb seda. Vaino võttis valvel seisaku ja kamandas meid - et kui mina tõstan käe sama peab tegema kompanii. Vaino võttis valvel seisangu tõstis käe ja karjus - Heil Hitler - kompaniist tuli ainult mõnest suust see tervitus. Vaino läks näost punaseks ja karjus – üksus jääb siis niikaua, kui te õpite ära selle uue tervituse. Ta tegi uue proovi ja terve üksus karjus, kui üks mees HEI ÜTLE! Vaino läks näost punaseks ja tahtis meile midagi öelda, kui sakslane astus ette ja ütles meile, et temal on hea kuulata, kuidas meie tervitame Hitleri! Vaino käskis kompaniil kaduda, tema silmade eest.

Elu läks edasi vana viisi, mida noor sõdur tahtis oli olemas Asensis. Kui tahtsid tütarlast ranna ligidale põõsa alla viia siis sa pidid otsima tükk aega enne, kui leidsid vaba põõsa. Sain oma tütarlapse käest väikese puust piibu, alguses oli naljakas vaadata kui tütarlapsed suitsetasid piipu. Põhjus oli lihtne Taanis ei olnud paberit. Oli igasuguseid teisi head kraami, kuid suitsu paberit ei olnud.

Ühel hommikul saime käsu minna Odensi ja tuua tagasi mingisuguse paberit. Jõudsime Odense lõuna paiku. Heino ütles, et ta ei tunne ennast häste. Ma soovitasin et ta läheb arstile külla - ma käisin ja otsisin sõpru, kuid ei leidnud ühtegi. Sõin oma leiva tükki ja läksin otsima Heinot -sain teada, et Heino on viidud haigla. Käisin peakorteris ja teatasin neile, et ma ei või üksinda Asensi tagasi minna. Kästi oodata. Käisin laos ja sain 24 tunni kuiva toidu. Järgmisel hommikul bussid tulid ja mehed ronisid neile peale. Seisin seal ja vahtisin neid minejaid, kui järsku keegi karjus - hei Maragratt mida sa siin vahid tule meiega ühes! (Õikaja oli Pundi, vana 37 pataljoni poiss. Ta jõudis Austraalia ja ma kohtasin teda Melbornis ESTO 88. Ta suri Austraalias)

Ilma mõtlemata ma hüppasin bussi peale. Jaama jõudes, keegi ei lugenud meid - piirile jõudes sama asi. Vahetasime oma Taani kroonid markade vastu ja olime jälle tagasi Saksamaal. Laeti rongile, kui seda võiks nimetada rongiks - vaguni seinad olid rebitud puruks, pommikildude märke oli igas kohas. Rongi kligadi-kloks pani mind magama.

Plahvatused äratasid mind ülese, vagun oli tühi - plahvatused liginesid. Rabasin püssi ja hüppasin vagunist välja, õhk oli täis mürinad, ümbruses lõhkesid mürsud, vahtisin ülesse ja jooksin, järsku maa kadus jalgade alt ja ma lendasin suurte pommi auku. litsusin ennast vastu augu serva. Ümbrus oli täis lõhkevaid pomme. Katsusin endale suitsu põlema panna, kuid käed värisesid nii palju ja ma vist sõin suits ära. Oli hirmus vihin ja suur vaguni rattas lendas teisele poole auku. Järsku oli kõik vaikne. Ronisin august välja - keha värises ja hambad lõgisesid - ümbrus oli pommide auke täis, ma ei mõtle väikese pommi auke ma mõtlen auku, kuhu sa võisid sisse panna väikese maja.

Pean lõpetama tänaseks.

Maragratt


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas
PostitusPostitatud: 12 Aug, 2013 19:24 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 01 Dets, 2004 18:53
Postitusi: 1713
Asukoht: Tallinn/Muhu
Ma olen tihti Sõrves neid majasuuruseid auke vaadanud ja mõelnud et mis tunne see on kui selline sumadan lähedusse kukub. Aga ega seda vist kirjeldada ei saagi.

_________________
Kas me sellist Eestit tahtsimegi?


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas
PostitusPostitatud: 13 Aug, 2013 16:01 
Eemal
Site Admin
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 12:32
Postitusi: 4091
Tsiteeri:
Ma ei taha edasi kirjutada mis juhtus pärast pommitamist.

Mai lõpp või juuni algus 1945.

Rong, mille all ma olin, jäi seisma, minul jälle vedas - aseme mille amid olid teinud rongi alla lagunes täiesti, kõik mu varandus läks rongi alla. Ma ronisin rongi alt välja. olin ühes jaamas, pommid olid nimest minema viinud pool nime - oli seal “nover”. Istusin seina äärte ja panin suitsu põlema. Tänu Amidel minul oli taskus kaunis palju sigarette. Istusin seal ja ma ei teadnud mida teha. Varemetest tuli välja kaks vormis meest, märkasin et nende mütsi ots oli punane, süda tegi hüppe, kas on venelased. Mehed olid pikad, neil oli valge rihm - valge revolvri kott ja valge üleõla rihm. Nad jäid minu ette seisma - üks käsutas up - niisugust sõna ma teadsin ja ma tõusin püsti.

Südames oli hea meel, et nad ei olnud venelased. Mees kamandas jälle - papers - seda sõna ma ka teadsin. Raputasin pead - mehed krabasid mind kinni ja mu jalad ei puudutanud maad. Jaamast väljas seisis üks väike veo masin ja masina ees oli kiri. Military Police. Ümbrus oli täis varemeid - mind visati auto kasti üks mees näitas sõrmedega, et kui ma põgenema hakkan ta bang-bang minu.

Imelik majasid ei olnud, kuid trammid liikusid ja inimesed kõndisid varemete vahel - kõnniteed olid puhtad ja palju inimesi tegid tööd varemete vahel. Masin sõitis tükk maad - tervisi maju ma ei näinud. Sõitsime ühte suurte hoovi - get out! Tulin masina pealt maha ja minul võeti jälle kinni nii et mu jalad ei puudutanud maad. Jõudsime ühte saali - minul kästi seista do not move! Käratas üks neist minule - panin suitsu põlema siis oli üks noorem mees temal oli kaks kuppu õlal ja kaks minu saatjad kutsusid teda sir. Tuli läbi otsimine - kõige pealt võeti ära mu suitsud siis saapad need olid amide omad - võeti ära püksid ja särk. Vastu sain vanad sakslaste saapad ja sakslaste mundri, kõik mu varandus kadus. (1958 ma olin inglaste sõjaväe haiglas minul oli kõrge palavik, mingisugune elajas pures mind ja ma olin haiglas hea tükk aega. Kui ma lahkusin haiglast - ülem arst tahtis mind näha, ta oli kuulda saanud,et ma olen eestlane. Ajasime vähe juttu ja ta ütles minule, et inglased on dzendelmennid! Ma ütlesin temale I beg your sir but that’s not right. Ja ma rääkisin mida need sõjaväe politseid tegid minule! Viskasin temale kulpi ja lahkusin)

Mind viidi ühte pimedasse tuppa, katsusin kätega, kus sein oli ja istusin maha - minu põhi mõtte toll korral oli, kui muresid on - sulge silmad ja mine magama. Hääl äratas mind ülese - keegi küsis Eesti keeles - kust teie Eestist tulete - vastasin Tartust - hääl küsis jälle - mis on su isa nimi, ütlesin - kus koolis sa käisid - kus kirikus sa käisid -ma ütlesin häälele, et kirik asus Narva maa teel. Hääl ütles, et ma olen eestlane ja ära enam muretse sa lähed oma meeste sekka. Ma ütlesin häälele - ma tean,et ma olen eestlane, kuid inglased ei usu mind - hääl vastas - ära muretse.

Magasin jälle kui tuli läks laes põlema ja mu kaks “Sõpra” kutsusid mind com boy. ma järgnesin neile. See kord nad olid palju sõbralikumad. Kolmas mees ühines ja ta istus kasti ühes minuga - tal oli püss ja naljakas väike tikk püssi küljes. Alguses sõitsime ida suunas, kuid siis masin jõudis ühe suure tee peale seal kihutasime tükk aega siis pöörasime ühe väikese tee peale. Mees minu kõrval ütles - have look this is lake Uklei. Sõitsime järve ääres olevale kitsa tee peal. Tegime väikese pöörde ja masin jäi seisma. Minule öeldi sit and do not move! Kõik kolm läksid telgi moodi elamusse ja viimane mees viskas minule paki Senior Service. Istusin maha panin suitsu suhu, kui minu ette jäi seisma vanem veebel. Tõuse püsti! käratas ta minule - vabandage härra veebel, kuid seda ma ei saa teha. Tommi ütles minule istu ja ma istun niikaua, kui ma loa saan midagi muud teha. Veebel nägi, et minul oli suits olemas, kuid suits ei põlenud ta pani mu suitsu põlema ja küsis mahhvi ulatasin temale sigaretti. Inglased tulid välja ja üks hõikas - good luck sunny boy! Veebel läks minema ja üks noor sõdur tuli ja meie hakkasime kõndima järve kaldal. Vasakud kätt oli järv ja paremat kätt mäe nõlvak - mis oli täis igasuguseid “Ehitusi”.

Kõndisime vähe mäest ülese, seal oli väike onn ja üks mees võttis päikest. Saadik jättis mind sinna - poolalasti mees tahtis teada, mida ma soovin? Ütlesin, et ma otsin selle kompanii ülemat - mees ütles, hea küll sa leidsid minu. Ma olen ü-lt Hommik ja mina olen selle kompanii ülem. Ma tegin talle selgeks, et ma nüüd kuulun tema kompaniisse. Ta ütles mine ja otsi ülese kompanii veebel.

Maragratt


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas
PostitusPostitatud: 15 Aug, 2013 6:55 
Eemal
Site Admin
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 12:32
Postitusi: 4091
Tsiteeri:
Läksin otsima kompanii vanemat. Olin väli köögi juures, kui vihane hääl karjus - mida sa kurat otsid minu köögi juures?! Karjuja oli minust lühem veebel - ma teatasin temale, et ma otsin kompanii vanemat, et meldida. ma olen nüüd uus mees ü/lt Hommiku kompaniis ja tema saatis mind, et ma tutvustan ennast temale. Mees ütles, et tema on kompanii vanem ja tema nimi on vanem veebel Purk. Ta tahtis teada, kus on minu varustus - teatasin temale see mida sa näed see on minu varustus. Ta läks oma telki ja tõi minule lusika ja purgi siis ta käskis minul vähe aega oodata - ta tuli tagasi poole tekiga. Siis ta ütles läheme vähe kõndima.

Peatasime ühe onni ees - Purk hõikas reamees Feodorov ma tõin sulle üürilise! Feodorof tuli välja ja hakkas vaidlema, et temal pole vaja kedagi - minge vaadake kuskilt mujalt. Purk sai pahaseks ja teatas Feodorovile, et nii kaua kui mina olen kompanii vanem - mehed teevad mida mina nõuan. Purk jättis mind mu uue kaaslasega - ta viis mind sisse - temal oli päris kena “Voodi” okstest tehtud. Mina pidin magama põrandal. Kuna laagri ligidal olid kõik põõsad kadunud. Otsisin ringi ja lõpuks ma sain nii palju oksi, et endale külje alla panna. Ümberringi kasvasid suured puud - kunagi see võibolla oli ilus park.

Istusin puu alla murdsin sigaretti neljaks ja panin ühe väikese neljandiku piipu, tõmbasin paar mahhvi ja tundsin et olen elus. (Imelikul kombel inglased ei võtnud seda piipu minult ära) Feodorov tuli istus mu kõrvale ja ta tahtis teada, kas minul rohkem suitse on? Ma ulatasin talle ühe väikese tükki sigaretti ta pani selle pitsi sisse ja ta mõnules seda head lõhnavad suitsu. (Meie elasime koos hea mitu nädalad, kuid meist ei saanud suuri sõpru. ta oli liiga uhke mees. Mina siin - mina seal ja mina igas kohas) Sellel päeval ma toitu ei saanud, nimelt ma ei olnud veel nimekirjas. Toidu norm oli vilets - päts leiba 5 mehele - vähe kunst mett - lõunaks oli hobuse lihast punase peedi supp. See saatis mind luurele - kõndisin ja tutvusin ümbruskonnaga. Mida ma märkasin kartulite põldudel olid relvastatud vahid - rukki ja nisu väljakuid ei valvatud. Avastasin suure oa välja - valvureid ma ei märganud, kuid oad ei olnud veel valmis.

Minu igapäevane töö oli - ma läksin rukki põllule korjasin nii palju rukki pead nii palju, kui mahtus tasku. Tagasi laagri - puhasta rukki pead teradest ja siis kõrveta rukki terasid nii kaua, kuni nad läksid pruuniks siis tampisid nad mingisugusest jahust ja keetsid körti - soola oli raske saada, kuid kui oli veel suitse järele jäänud siis sain seller soola. Aeg möödus - ma pidasin silma oa põllule ja ühel hommikul ma kõndisin ja ei näinud ühtegi valvurid ronisin kiiresti oa põldu. Keegi karjus midagi - keegi vastas kuskil siis ma teadsin, et valvurid on kuskil. Lamasin oa põllul ja sõin ube. Minul oli väikene kott, mida ma kandsin oma jalgade vahel. Laadisin selle täis puhastutud ube ja siis hakkasin roomama tee poole. Nägin teed ja jäin pimedust ootama. Lamasin seal ja vahtisin teed - üks sakslane kõndis teiselpool teed ja temal oli püss. Lasksin ta vähe edasi minna ja siis ma hiilisin oa põllult välja ja läksin vaikselt ülendasin tee ja hakkasin tema järele kõndima. Ta pööras ringi ja nägi mind ma kõndisin mööda ja tervitasin teda Grüss Gott.

Maragratt


Kindlus Feodorov
Manus:
kindlus_feodorov.jpg
kindlus_feodorov.jpg [ 477.23 KB | Vaadatud 6902 korda ]


Feodorov seisab käsi puusas.
Manus:
feodorov.jpg
feodorov.jpg [ 457.15 KB | Vaadatud 6902 korda ]


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas
PostitusPostitatud: 15 Aug, 2013 16:47 
Eemal
Site Admin
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 12:32
Postitusi: 4091
Tsiteeri:
Ma ei tea, kui palju on kirjutatud eestlastest, kes olid Uklei järve ääres, ennem kui neid viidi “Vabatahtlikult” Belgia vangilaagri. Inglased olid kavalad. Meil järve ääres oli kui ma ei eksi Jaani päeva õhtu ja mõned inglise kõrgemad ninad oli kutsutud ka sinna. Laulud läksid päris hästi, kui naljadest inglased ei saanud aru ja meie tõlk ei rääkinud väga head inglise keelt ja Stockeby ei mõistnud inglise keelt. Pidu lõpul inglise ohvitser pidas meile tugeva kõne. Tõlk oli vähe aeglane, kuid meie saime aru, et meid viiakse sügise tulekuga Inglismaale tööle, meie saame inglaste palga - toidu ja suitsud.

Sellel ööl vist keegi ei maganud - kõik olid rõõmsad - nüüd meie teadsime, et meid ei ulatud üle venelastele. Elu justkui läks kergemaks. Unustasin kirja panna - siin oli suur ohvitseride mäss - kapten Made viidi saksa sõjaväe kohtuse ja ta mõisteti vangi. Põhjus oli, et ta pidas nimekirja sõduritest, keda polnud olemas et saada sakslaste käest rohkem toidu kraami. Ekstra toidumoon oli mõeldud noorte lennuväe poistele - nad olid kasvavad noored ja nendele oli rohkem vaja toitu. Ees juhid oli major Vask ja mõned ülemused, kes kaotasid oma mehed kuskil lahingus. (Made oli vangis paar kuud ja ta läks Lübecki DP laagri, kuna meie läksime Belgia ja saime alles lahti 1946nda aasta kevadel) Kolonel Stockeby oli nüüd laagri ülem aga see ei muutnud meie elu - väljaarvatud et lennuväe poiste toit vähenes.

Minu ja Feodorofi sõprus ei olnud just kõige parem ta tahtis minust lahti saada - ta oli väga uhke mees - mina siin ja mina seal - mina igakoha peal. Ühel hommikul poisid läksid mööda ja neil olid kõik taskud kartulid täis - nad teatasid et masinaga kartulivõtt on läbi ja väli on veel kartulid täis, Võtsin oma väikese kotti ja läksin maad kuulama. Kartuli põllu ees seisis üks saksa naine. ma läksin tema juurte ja oma vigases saksa keeles küsisin kas ma võin kartulid otsima minna. Naine oli näost punane ja blaa blaa ausländerid! Tahtsin tagasi laagri minna, kuid meid kõiki oli ümber piiratud relvastatud saksa sõduritest. Meid kästi rivvi ja tühjendada kõik oma taskud - minul süda läks kergemaks, minu taskud olid tühjad! Naine rääkis sõduritega ja ma sain aru et meie kõik oleme kartuli vargad. Links zum ja meie hakkasime kõndima. Jõudsime ühte sakslaste laagri - meid löödi ühte tühja suurte telki. Magasime seal öö ja järgmisel hommikul valvur viis meid tagasi Uklei laagri, et meie kogume oma varustusse ja tuleme tagasi järve äärte. Võtsin oma teki - lusika ja konservi purgi ja läksin Hommiku juurte, et tema saab meid vähe aidata. Ta käskis minul suu kinni hoida, kuid meie oleme tagasi siin paari päeva pärast. Läksin tagasi sakslase juurte ta istus puu kännu otsas. Poisid tulid kõik tagasi-meid oli 15-16 poissi.

Järgmisel päeval saime teada, et sakslastest kohus on mõistnud meile 10 päeva rasked tööd - kartulite varguse eest. Järgmisel päeval segasime õlgi saviga töö oli raske ja toit vilets. Sama töö ootas meid järgmisel hommikul. Lõuna paiku tuli üks veebel ja käskis siit jalamait kaduda ja mitte enam tagasi tulla. Tagasi laagri - üks mu sõber Luht oli korjanud minu toidukraami ja ma sain korraliku kõhu täie. Ma ei teadnu, kuid ka Feodorof oli kuskil kinni kukkunud.

Saime teada, et bussid viivad meid kuskile, kust meie saame tunnistused, et kes meie oleme ja mõne päeva pärast ootab meid reis Inglismaale. Kõik läks libedasti nüüd. Paar päeva möödus kiiresti - bussid tulid ja viisid meid raudtee äärte, seal seisis looma vagunid 25 meest ühte vaguni ja meile anti kahe päeva kuiv toidukraam. Nii pea, kui rong oli täis laaditud ohvitserid lugesid kõik üle ja meie sõit algas Inglismaa poole!

Maragratt


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas
PostitusPostitatud: 19 Aug, 2013 12:46 
Eemal
Site Admin
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 12:32
Postitusi: 4091
Tsiteeri:
Zedelghem - ära võeti vabadus.

Esimene peatus oli kuskil Saksamaal ja jaamas oli üks noor eestlane ja ta tahtis teada, kuhu meie läheme. Kui ta sai teada, et meie läheme Inglismaale, ta ronis ühele vagunile peale. Rong peatus ainult võtta vett või küttust. Ennem kui meie rong jõudis Belgia, mina olin ära söönud kõik kolmepäevased toidud. Ületasime suure jõe, sillad olid sõja aeg õhku lastud ja ajutised sillad ei paistnud olema väga kindlad - rong läks nendest üle väga aeglaselt.

Hollandis mõni inimene näitas meile rusikaid, kuid midagi suuremad ei juhtunud. Holland paistis olema väga puhas ja ilus maa. Belgias visati meie suunas kive ja inimesed karjusid ja näitasid rusikaid - sõites Hollandis Belgia, oli kui sõidad päikese paistest pimetusse - Holland ja Belgia vahe oli väga suur.

Ühes jaamas rong jäi seisma ja seisis, kui ma jäin magama. Mis mind ülese äratas oli suur kära - every body out and quick! Ma hüppasin vagunist välja ja süda läks saapa säärte - inglastest sõdurid kõndisid ringi suurte keppidega ja seadsid meid ritta. Kui oli loetud 120 meest saime käsu left turn quick march. Seal oli palju segadust, keegi ei teadnud inglis keele käskusid. Lõpuks üks inglane kutsus ühe mehe välja, kes oli veebel Purk - Purgile tehti sõrmedega selgeks mida inglased tahavad. Purk andis eesti keelse käsu ja meie hakkasime kõndima. Inglane ütles midagi Purgile ja Purk karjus kompanii seis!

Olime ühe lao taolise maja ees - inglane kõndis minema ja Purk laskis meid rivitult meie ei teadnud mida teha - kas minna majja sisse või tuleb oodata inglast. Lõpuks läksime sisse, sees oli kolmekordsed narid kaks ahju - igal naril oli padi ja õhuke mattrats ja see oli kõik. Saime vähe istuda ja muretseta, mis tulevik toob? Kui väljas tommy karjus every body out! Me vahtisime üheteist ja ei teadnud mida tommy karjub. Vihane inglise sõdur tuli uksest sisse ja võttis minul kraest kinni ja tõukas mind välja. Minu nari oli kõige ligemal uksele.

Purk lõi mehed ritta ja meie jooksime tommile järele. Meid viidi sauna olime duzzi all paar minutid ja käsk tuli jälle out! Minul ei olnud kätte rätti ma panin riided selga märja ihule - uksest välja minnes, väljas oli rida inglise sõdureid ja neile tegi palju nalja, kui nad pumpasid täi pulbrit meile kaela, kuna minu ihu oli näks märg, täi pulber jäi mu naha külge. Tagasi läksime ilma käsuta.

Hea oli, et ilmad olid soojad ja ma käisin pesemise toas külma duzzi all. Ennem ei pannud ennast riide, kui keha oli ära kuivanud. Õhtul tuli käsk, et iga grupp peab saatma 5 meest kööki, et tuua tagasi teevett. Nagu mina nii olid ka paljud teised ära söönud oma toidud. Kellelgi polnud isu juua teed, mõned kes olid vähe targemad sõid oma leiba tekki all nii et teised ei näe. Imelikul kombel ma magasin päris hästi sellel esimesel ööl. Tuled kustusid kell 21.

Järgmisel hommikul äratasid meid suured karjumised - out you bloody bastards! Purk pani meid ritta ja üks inglise kapral luges meid üle - temale järgnes üks kõrgem inglise ohvitser. Kõik olid korras ja jälle kästi mehi kööki minna - mehed tulid tagasi musta teega. Lõuna aeg mehed läksid jälle kööki, kuid see kord nad tulid tagasi supiga - supil ei olnud viga, kuid ei kustutanud minu nälga. Õhtupoole tuli jälle käsk, et mehed tuleks kuiva toidu järele lattu. Kuiv toit oli - üks ümmargune leib viie mehe peale, väike tükk juustu, kui panid laua peale juust hakkas kõndima. Lusika täis suhkrud ja lusika täis kunst mett.

Elu läks rutiini - üks hea asi oli, et meil ei olnud vaja tööd teha. Nädal või paar möödus, kui meie nägime esimest ohvitseri - kapten Lindpere kõndis ringi ja tahtis teada, kuidas meil läheb? Ta rääkis meile, et meid on siia pandud ajutiselt, kuna on puudus laevadest, mis viiks meid Inglismaale. (Oleks meie siis teadnud, et üks vene kaubalaev seisis sadamas ja ootas meid! Ainult kindral Alexander käsk päästis meid. Seda ma sain teada aastaid hiljem) Venelased käisid laagris ja tahtsid meiega rääkida, kuid keegi ei tahtnud nendega rääkida. Kuidagi venelased pääsesid lätlaste laagri ja tahtsid Lätti diviisi ülemad ära viia (Ma unustasin kirjutamast, et läti 19 Diviis oli meie kõrval)Diviisi ülem lõi endale noa rindu ja nüüd inglased ei lasknud venelasi seda meest ära viia.

Lumi tuli vara ja külm hakkas minule liiga tegema, kuna minul oli ainult pool tekki. Padar, kes magas minust üleval pool hakkas minust kahju ja kutsus enda juurte magama - ta oli suur mees ja tema vist päästis minu elu selles kuradi laagris.

Maragratt


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas
PostitusPostitatud: 20 Aug, 2013 19:29 
Eemal
Site Admin
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 12:32
Postitusi: 4091
Tsiteeri:
Ma olen seda ka varem öelnud - mõnikord elu on imelik.

Meie vahid olid endised Belgia vabatahtlikud, kes võitlesid vabatahtlikult kommunistide vastu Ida rindel. Nagu teada palju neist langes Narva rindel ja ma lugesin, kui üks vene sõdur kirjutas, kuidas ta on lõiganud Berliinis võitelud belglaste kõrid. Kellel vedas need tulid tagasi Belgia ja nad pidid teenima vähemalt kaks aastad Belgia sõjaväes. Nii, et meie valvurid olid meie vanad relvavennad!

H. Stockeby vist mõtles, et meil kui sõduritel on elu läinud üksluiseks ja ühel hommikul peale ülelugemist ja hommiku teed löödi meid rivisse ja meie saime teada, et nüüd igapäev meie saame 2 tundi rivi drilli. Ainuke asi oli see, et viimased paar aastad kõik rividrilli käsud olid andud saksa keeles. Belgia vahtkond naeri meid välja! Üks vana idapataljoni mees kõndis rivist välja ja istus vastu seina. Üks ohvitser jooksis tema juurte ja käskis mehel tagasi rivisse minna! Mees ütles päris kõva häälega - härra ma astusin sõjaväkke et võidelda kommunistide vastu! Minu teada sõda lõppes 9ndal mail ja ma ei ole enam sõdur! Rivi kestis ainult tund aega, võibolla isegi vähem. Üks ohvitser tuli kuskilt ja rääkis nende ohvitseridega, kes meid treenisid. Hiljem saime teada, et inglise laagri ülem on kutsunud Stockeby enda juurte ja sõimanud ta näo täis - kas teie treenite oma mehi, et nad oleks uued natsid. (Laagri ülem vihkas meid ja lätlasi, meie olevad kõik natsid - seda saime hiljem teada)

Jõulud tulid - meie lootsime, et saame rohkem leiba või suitsu, kuid ei saanud midagi ekstra. Kuna laagri ülem vihkas meid siis ülelugemine oli väga aeglane ja see talv oli väga külm. Ühel päeval paar meest seisid traat aia ligi, teiselpool aeda oli tee, seal kõndis üks inglise lennuväe ohvitser ja ta küsis midagi meeste käest, kuid mehed ei oska inglise keelt. Nad ainult raputasid pead. siis see inglise ohvitser päris eesti keeles - kas teie olete eestlased? See ohvitser tahtis teada kas nad tunnevad Susi nimelist meest? Mehed ei teadnud - inglise lennuväe mundris mees ütles meestele - ärge tundge muret asjad klaarivad teile varsti. Hiljem kuulsime, et lendur läks laagri ülema juurte ja öelnud, et ta otsib oma venda - laagri ülem on temale vastanud, et siin teie venda ei ole, kõik kes siin on on natsid.

Ma ei uskunud, et ma elan läbi selle talve, kuid imed juhtuvad. Nädal või vähe rohkem meil oli uus laagri ülem - läbi lugemine käis nii kiiresti - toidu normid paranesid - nüüd hakkasime saama hommikul körti. Saime endale lillakad inglaste mundrid, selja peal oli suurte tähtedega märgitud POW - ühe põlve peal oli kollane rõngas ja teise põlve peal must nelinurk. Üllatus tuli üllatuse järele - ma sain uued saapad ja sokid - siis iga mees sai neli halli magamise kotti, mille sisse sa võisid isegi oma pea panna. Siis tulid suitsud! Kui ma õieti mäletan siis iga mees sai 200 sigaretti, karbi täis tubakad - mõned sigaretid oli plekist tünnis - ühe sees oli kompas ja siidist maakaard. Mees viis selle kohe inglaste kätte ja uus laagri ülem ulatas temale kaks purki sigarette.

Algas suur Ats ko – Kuna tuled kustusid 8 või 9 kellaajal siis keegi näitas pirgudega tuld ta sai iga stuki järele 5või 10 suitsu. Elu oli nüüd palju parem ülelugemine kestis ainult paar minutid ja meie olime tagasi oma tekkide all. Märtsi alguses hakkasid käima ringi udu jutud - meie läheme tagasi Saksamaale ja saame põgeniku aukraadi. Nädalad möödusid ja midagi ei juhtunud - siis oli suur paraad ja Stockeby teatas - et meid oleks Saksamaale tagasi saadetud varem, kuid Belgias ja Hollandis on suured veed ära hävitanud kõik sillad. Saime teada, et mõne päeva pärast tuleb rong ja meid laaditasse peale meie peame maha jätma oma tekkid.

Need paar päeva ja ööd ärevus oli nii suur, et peaaegu keegi ei maganud - oli ka vähe hirmu, järsku rong viib meid kuskile teiste kohta - hirm oli selle pärast - meile valetati kui meie läksime Inglismaale ja saabusime siia. Zedelghem. P.O.W. CAMP 2227 III cage. Ostende-Belgium.

Kõik oli nagu unenägu. Jäime ootama rongi ja lootma paremat tulevikku!


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas
PostitusPostitatud: 21 Aug, 2013 16:56 
Eemal
Site Admin
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 12:32
Postitusi: 4091
Tsiteeri:
Sõit Saksamaale oli väga aeglane, suured uputused olid viinud suurte jõgede pealt sillad minema ja nüüd logisesime üle ajutiste sildade. Teisel päeval olin söönud oma kolme päeva toidukraami ära. Jõudsime Borghorsti jaama hommikul - inglastest sõdurid ootasid seal meid kuuma magusa teeveega. Jälle loeti grupid välja, ma kuulusin gruppi kus oli ainult 8 meest. Tommi juhatas meid ühe era maja juurte, ta näitas meile, kus olid meie toad.

Toad olid kaunis suured ja seal olid sees neli ehtsad voodid ja mitte kaugel koridoris oli vannituba ja väljakäik. Istusime ja ootasime, meie ei olnud varem kohanud. (Ets Nielander vana Narva pataljoni mees. Ets jõudis Austraalia, abiellus siin ja suri Sydney ligidal, aasta aegu enam ei mäleta. Arne Martis lennuväe abiteenistuse poiss. Viimane kiri tuli tagasi Saksamaalt. Paar teist poissi, kelle nimed olen unustanud) Kõht lõi nurru ja ma läksin luurele - leidsin inglaste toidulao, kuid sakslasest tööline seal, käskis minul kaduda. ma andsin temale kahe sõrme tervituse. Borghorst oli üks väikene linnake - väljaspool linna piire leidsin ühe looma peedi. Läksin tagasi pesin peedi ära ja sõin seda toorelt. Käskjalg tuli ja saime teada, et hommiku söök on koolimajas, kus on palju endisi vange. Hea oli, et ma oma purki ei olnud ära visanud. Saime musta teed ja paar kääru leiba - lõunaks oli supp ja õhtuks saime päts leiba nelja mehe peale - vähe margariini ja juustu pulbrit.

Keegi ei tülitanud meid paar päeva. Ringi lonkides ma sain poiste käest Rootsist tulnud Eesti keelse ajalehe - lugesin seda päris põhjalikult ja viimase lehekülje peal oli üks kuulutus - Jaan Kohv otsib oma sugulasi! Elukoht Hannover - Münden. Üks loll plaan hakkas peas töötama - kuidas ma saan minna Hannover-Mündeni? Lahendus tuli väga varsti, et meie suuremad toidukraami saaks meie pidime minema tööle - varemeid puhastama Münsteris. Saame ka töö eest palka. Järgmine nädalal sõitsime rongiga tööle 5 või kuus km. Ohvitserid olid meie kubjast - varemette koristamine ei olnud just väga raske töö, oli rohkem villase vedamine. Reedel saime nädala palga - pidime tööle tagasi tulema laupäeva hommikul. Ma rääkisin paari poisiga, kust ma saanu pintsaku. minul olid püksid olemas, nimelt võtsin oma märgid pükstelt ära. Mõned poisid olid saanud era riideid - ühel oli Kanada metsavahi kuub ja see oli temale liiga väike, kuid istus päris hästi minu seljas. Kooli seinapeal oli suur maa kaard ja ma leidsin kus asub Hannover.

Laupäeva hommikul läksin tööle, töötasin paar tundi ja siis teatasin sakslasele, et lähen juuksuri juurde - ta oli sellega nõus. Põrutasin kohe jaama ja ostsin pileti Hannoveri. Ei tulnud oodata väga kaua ja tuligi rong. Kolme nelja tunni järele olin Hannoveris - vaatasin ringi ma olen siin jaamas olnud - see oli see jaam, kus MP võtsid minul tukast kinni! Jaamas polnud palju muutunud, kui ma siin olin viimati. Läksin tänavale ja küsisin ühe sakslase käest - kust ma saan trammi Mündeni. Mees ütles, et Münden on siit eemal üle saja km. Ostsin pileti Göttingeni rohkem raha ei olnud.

Oli juba videvik kui jõudsin Göttingeni - valjuhääldaja teatas, et politsei tund algab tunni ajapärast ja peale selle liikumine on keelatud. Läksin jaamast välja ja seal ma kuulsin vene keelt - seal seisid grupp inimesi - läksin nende juurte ja küsisin oma vigases vene keeles, kas siin kuskil on ka eestlasi olemas. Inimesed olid Ukrainlased ja nad ütlesid, et tulge meiega - meie läheme mööda majast, kus eestlasi elavad. Lühikese kõndimise järele jõudsime ühe maja ette mis paistis välja nagu mingisugune hotell. Tänasin neid ja läksin uksest sisse - laua ääres istusid kaks meest ja ühel suurel mehel läks suu lahti - Sa kuradi Väike Pätt oled ikka veel elus! Kas sa oled näljane - kas sa tahad suitsu - või vähe napsu.

Suur kaus hernesuppi toodi lauale - leiba - võid ja väikene puskari naps, mis pani mu pea keerlema. Oh kui mõnus tunne tuli südamesse - olen vaba nendest ohvitseridest. Küsimusi oli palju - kuhu jäi Pärna Ruts - Elmo Rahumäe - Engel Evald - ja palju teisi. Ma olin nii kuradi väsinud ja mehed tegid minule magamise koha põrandale, kus nemad elasid. Uni tuli liiga kiirelt - isegi polnud aega mõelda, mida tulevik toob. nüüd vähemalt ma olin oma meeste juures...

Maragratt


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas
PostitusPostitatud: 22 Aug, 2013 19:21 
Eemal
Site Admin
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 12:32
Postitusi: 4091
Manus:
temmer.jpg
temmer.jpg [ 358.52 KB | Vaadatud 6479 korda ]


Tsiteeri:
Fotol on Juhannes Temmer. See oli see mees, kes võttis mind Göttingenis vastu. Jüri istub tema kõrval, jüri nime ma enam ei mäleta.

Ma olin Temmeriga koos Dünaburgi lahingus - Õvi küla all ja taganemise lahingud kuni Riiani. Lahkusime Riiast 5-10-44 laeva nimi oli Donau. Meid lasti Gotenhafenis maale. Olime seal mõned päevad, ennem kui meid viidi Neuhammeri. Temmer ei tulnud meiega ta kadus ära ja samuti ei tulnud meiega ühes Neuhammeri mõned Reiksaare kompanii poisid. Hiljem ma kuulasin ühe Soome poisi käest, et üks kapteni aukraadis mees on kogunenud kogenuid mehi. Viimati ma nägin Temmerit Donau peal. Ja nüüd järsku Göttingenis.

Juttu meie kahe vahel oli palju - mõlemail oli palju uudiseid. Kui Temmer kuulis, et ma ostsin piletit rongi sõiduks ta sai väga vihaseks ja tahtis teada miks meie ohvitserid ei öelnud meile, et DPidel on rongi ja trammi sõidud vabad terves Lääne Saksamaa. Meie ohvitserid ei tahtnud kubjase ametist lahti saada. Temmer tahtis teada, mis on minu plaanid? Tegin temale selgeks, et ma tahan minna Hannover-Mündeni, et näha kuidas Jaan Kohvil läheb ja kui on võimalus, siis ma jään Hannover-Mündeni. Temmer ütles, et ta räägib dr Tauliga et sa saaks siia laagri. Ta käskis minul puhata ja lihtsalt ümbrust uurida.

Päev või paar möödus ja Temmer teatas minule et täna õhtul on inglise sõduritel all saalis tants ja kui sa elada tahad paremini siis ole valmis peale tantsu. Laupäeva õhtul ma vahtisin, kui inglased tulid oma sakslaste tütarlastega - seal olid uued ja imelikud tantsud, kuid kõigil oli hea tuju. Temmer tuli minu juurte ja teatas - nii pea,kui Tommid lahkuvad sa pead kiiresti alla saali minema ja korja kokku niipalju sigarettide konisid kui sa saad. Nii pea, kui tommid hakkasid lahkuma ma tühjendasin nende tuha toose - ma olin peaaegu poole saali konid ära korjanud, kui tulid teised koni korjajad.

Seal ma kohtasin Mirlipi poissi (Poiss tuli Austraalia, temal olid sugulased siin - ta suri Austraalias) Meil oli väike vaidlus, et kes ma olen, et ma tulen tema maaalale. Järgmisel hommikul ma puhastasin suitsu otsad ära ja Temmer tõi minule sigarettide paberit ja väikese sigarettide keeraja. Mu töö tagajärg oli, et minul oli üle tosina sigarette. Temmer andis minule nõu, et ma läheks Göttingeni jaama ja vaata mis sa oma suitsude eest saad. Sain paar soola heeringaid ja kolm või neli kino piletid. Läksin tagasi Eesti Majja. Ulatasin oma saagi Temmerile ja ta andis minule paarsada saksa marka.

Järgmisel päeval võtsin rongi Hannover-Mündeni. Keegi ei öelnud minule, et rong läheb Ameerika zonist läbi ja siis sõidab jälle inglaste tsooni. Piiri peal ameeriklastest sõjaväe politsei tuli ja käsutas every body out! Meid pandi ritta ja hakkasime aeglaselt liikuma rongi poole - kõigil olid paberid väljas - ma võtsin tõenduse taskust välja, et ma olen ausalt vangilaagrist välja saanud. Paar meest minu ees, ka neil olid need paberid näidata - ami andis neile jalalöögi selga ja laskis nad minema. Kiirusega ma võtsin välja oma DP kaardi, see oli küllalt hea.

Rong sõitis edasi ja olime jälle inglaste maaalal. Tulin maha Hannover-Mündeni jaamas. Paar meest minu ees rääkisid eesti keelt ja ma pärisin nende käest, kus on põgenikkude laager. Nad soovitasid, et ma tulen nendega ühes ja et nad tunnevad Kohvi Jaani.

Maragratt


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas
PostitusPostitatud: 24 Aug, 2013 18:36 
Eemal
Site Admin
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 12:32
Postitusi: 4091
Tsiteeri:
Tagasi Hannover-Mündeni.

Jaan tuli koju ja oli väga rõõmus mind nähes. Ta oli haiglast ära põgenenud, ennem kui venelased Burgi linna jõudsid. Ma tahtsin teada, kas on võimalik jääda siia laagri - Jaan läks maad kuulama. Ta oli ära vähe aega ja ta teatas, et laagri ülem on öelnud, et laagris on juba küllalt endisi sõdureid. Magasin sellel ööl põrandal jätsin Jaani nägemist ja kõndisin jaama. (Jaan Kohv jõudis Austraalia ja keegi ütles, et ta oli kõva napsu võtja ja suri Melbourni ligidal)

Jõudsin tagasi Göttingeni õhtul hilja. Temmer kutsus mind enda juurde sauna, kus oli pruulimas uus Turvassamak. Sain tema käest kõva kõhutäis ja tänasin õnne, et ma kohtasin Temmerit. Järgmisel päeval sain teada, et laagri juhatusel on olnud koosolek ja mind on võetud vastu Göttingeni DP laagri. Kolisin Temmeri juurest ära, nimelt mind viidi Mündeni laagri, mis oli saksa sõjaväe kasarmud. Vahepeal minule oli tulnud väike paise kubemesse, läksin uksest sisse, kus oli punase risti märk uksel. Ees ootas uus üllatus - poiss kes tõi minule kohvi ja kellel oli ameerika sigaretid, istus laua taga - vahtisime teineteisele otsa ja ma küsisin tema käest – kas sul suitsu on? Dr Turvas? Ma näitasin oma paise ja ta kutsus arsti kes lõikas paisse lahti.

Ta ütles et ma olen kasvav poiss ja mulle on vaja rohkem söömist, kui seda saab laagris. Sain teada, et kui ma metsa tööle lähen siis saan palju suurema toidu portsu. Järgmisel hommikul läksin, kus mehed olid valmis minema metsa tööle. Peamees pani mu nime kirja ja meie kõndisime umbes tund aega, ennem kui jõudsime metsa. Saime teada, puud mis on märgitud võime maha saagida ja siis kütte puude suuruses lõigata. Minu paarimeheks sai suurem poiss, kui seda olin mina. Ta tutvustas ennast Gert Mirlib.

Pean lõpetama tänaseks.

Maragratt


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas
PostitusPostitatud: 24 Aug, 2013 18:41 
Eemal
Site Admin
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 12:32
Postitusi: 4091
Manus:
ovi_kyla.jpg
ovi_kyla.jpg [ 838.39 KB | Vaadatud 6373 korda ]


Tsiteeri:
Lembit Lauri viis mind Õvi külla. Fotol on Venemaa eestlased vasakul ja paremal. Proua Aino Lauri seisab minu kõrval.

Hr ja pr Lauridest on jäänud minule igavene mälestus.

Maragratt


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas
PostitusPostitatud: 25 Aug, 2013 12:12 
Eemal
Liige

Liitunud: 07 Juul, 2013 12:30
Postitusi: 48
Kellele,kes kudsus mind Isand Maragratt.Ma kirjutan sulle Melbourni aaddressi kus sa võib olla teada oma sugulasest. ESTONIAN HOUSE 43HELVILLE Rd WEST BRUNSWICK VICTORIA 3055.AUSTRAALIA. Sulle kõige paremat!Maragratt


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas
PostitusPostitatud: 25 Aug, 2013 19:20 
Eemal
Site Admin
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 12:32
Postitusi: 4091
Tsiteeri:
Mirlib oli minu vanune, kuid ta ei ole olnud sõjaväes, kuid ta oli kuradi hea sõber. Tööl olles ta alati rääkis, et ta läheb varsti Austraalia! Ühel päeval ma teatasin temale - et lepime mina jõuan Austraalia ennem kui sina! Leppisime kahe Austraalia naela peale.

Metsa töö lõppes ja samuti lõppes meie ekstra toidu norm. Pr Hünerson tahtis teada, et kas ma soovin minna ja hoolitseta üliõpilaste majade eest. (Pr Hünerson oli laagri juhtkonna liige ja “Kirjutaja” inglasest laagri ülemale. Kus ma töökoha sain oli üks vana hotell Kaiser Hoff - ma sain seal endale ühe väikese toa - seal oli säng kaks tekki ja padi. Minu amet oli nüüd järele vaadata keskküttele. Tulid jõulud - istusin oma väikeses toas ja mõtlesin mis inimesed teevad nüüd minu sünnimaal? Tuli Vanaaasta õhtu - sakslased kutsusid mind nende juurte pühitsema Vanaaasta lõppu. Pimeda tulekul noored sakslased suures grupis kõndisid tänaval ja karjusid - alle ausländers araus - araus! See kestis kuni hommikuni - ma olin nõks vihane, kas nad tattninad ei tea mis need ausländerid tegid sõjas.

Uuel aastal 1947 Temmer ja Jüri läksid Inglismaale - Temmer tahtis teada, kas ma ei taha sinna minna. Kuu möödus ja siis mehed hakkasid rääkima, et Amid hakkavad moodustama uut sõjaväge, kuhu kuuluvad poolakad-leedulased-lätlased ja eestlased. Valimised toimuvad “Valga” DP laagri ligidal. Sain Gertiga kokku ja ta lubas minu töö üle võtta. Võtsin endaga ühes pool pätsi leiba ja lootsin kõige paremat.

”Valga” laager asukoht oli Nürnbergi ligidal - vagun oli täis Eesti keelt. ”Valga”laagri jõudes olime just kui Eestimaal - igas kohas kuulsin Eesti keelt. Saime teada, et valimised toimuvad järgmisel päeval. Seisin sea ja näsisin oma leiba, kui keegi hõikas - Leo kurat, sa oled elus! Kullastu poiss tuli ja viskas viis minule pihku - kus sa magad - mida sa sööd - tahtis ta teada. Ma ütlesin minul pole aimugi. Tule minuga, käsutas ta mind, alles siis ma märkasin, et ta üks käsi oli lühem kui teine. (Teisel või kolmandad päeva Õviküla all ta läks täpsus kütti püssi sisse laskma, kui venelase täpsus kütt laskis ta küünarnukki puruks. Tema sõda lõppes seal)

Kullastu oli vana 37nda pataljoni poiss ja ta tahtis teada, mis teiste poistele ja Reiksaare kompaniile on juhtunud. Ma ütlesin temale, et Ruusa keha jäi venelaste kätte - kompanii vanem sai surma enne Riia lahingut (Vanem veebel Muir) Samuti sai raskelt haavata Muda Juhan - Reiksaar sai killu kõhtu ja ta vist jäi elama. Rääkimisi oli palju. Ma kuulsin, et ta läks Rootsi.

Järgmisel hommikul väli oli täis eestlasi ja kõik tahtsid ameeriklaste teenistuse astuda. Kahurväe ohvitser kutsus kõik kahur väelased välja - terve mass liikus tema suunas, järsku iga mees oli kahurväelane. Meid löödi rivvi ja ohvitserid valisid mehed - minu juurte jõudes üks kahurväe ohvitser käskis minul ühineta “Lennuväe” noortega! Läksin tagasi Kullastu juurte ja ta soovitas, et ma läheks Nürnbergi jaama ligi ja võtta sealt Tramm Fürthi. Ta ütles, et amid otsivad alati töölisi.

Trammiga sõitsin Fürthist läbi ja tramm jäi seisma - teel oli lõpp. Ma küsisin trammi juhi käest - kus on see ameeriklaste peakorter? Tema juhatuse järele jõutsin amide peakorteri - värava peal oli vahiks eestlane - ta mütsi küljes oli Eesti lippu värvid. Pärisin tema käest - mida ma pean tegema, et laagri nimekirja saada. Mees soovitas, et ma lähen ja otsin ülese prl Leiuse. Kõndisin ühte suurte majja, hakkasin ukse peal lugema nimesid - ühe ukse peal oli silt - Miss Lejus. Koputasin - kutsuti sisse - ma pole hulk aega nii abivalmis ja aitavad inimest näinud, kui oli prl Lejus. Sain endale toidu kaarti, elamise loa ja üks kiri leedulasele, kes pidi olema maja vanem.

Trammiga sõites ma lugesin trammi peatuse kohti. Leidsin ülese, kus oli mu uus elamus koht, see oli üks vana sakslaste kasarmu. Tutvustasin ennast leedulasele ja ulatasin temale prl Lejuse kirja - ma sain leedulase käest kaks tekki ja padja. Ta viis mind teise korra peale ja näitas kus on mu koiku. Lõuna paiku poisse tuli igast kohast - nad kutsusid mind - tule ühes söögisaali - ma ütlesin, et minul pole mingisugust toidu nõu. Mehed panid naerma - neid pole sulle vaja, onu Samm on rikkas ja tema annab kõik. Keegi ulatas mulle plekist plaadi selle sisse oli pressitud igas suuruses augud. Ma vaatasin ja mõtlesin ega see kõhtu ei täida. Imelik asi - ma ei jõudnud kõiki ära kõhtu panna - panin tükki leiba tasku.

Sain teada,et järgmisel hommikul ma pean minema peakorteri, kus on justkui tööturu laat.

Maragratt


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas
PostitusPostitatud: 26 Aug, 2013 13:08 
Eemal
Site Admin
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 12:32
Postitusi: 4091
Tsiteeri:
Hommikul vara olin Fürthis nn turu platsil. Mehi on päris palju. Amid tulid ja neil olid juba omad poisid ja nad läksid minema. Ilm oli kuradi külm ja mu varustus ei olnud just kõige parem. Püksid olid samad, mille ma sain Belgias ja hea oli, et nad olid tehtud villasest riidest. Palitut ja kindaid ei olnud. Minu kõrval seisid kolm teist noort poissi. Üks ami tuli tuli meie juurte ja kutsus sõrmega, et meie tuleme temaga ühes. Ta viis meid suure veomasina juurte ja käskis meil peale ronida. Sõit kestis umbes pool tundi ja külm tegi liiga. Ihu hakkas värisema. Masin peatus ja ami käskis meid out! Ronisime maha, pool külmanud. Amid näitas palkide peale ja meie pidime need masinale peale laadima. Ami istus masina kabiinis ja suitsetas. Enne lõunat oli masin täis laaditud - meie kõikide sõrmed olid külmast kangeks jäänud. Jõudsime Fürthi ja ami ütles, et ta näeb meid peale lõunad.

Saime trammiga kasarmu - pesime oma käsi lumes ja sõrmedele tuli elu tagasi. Peale lõunat meie ei läinud tagasi turule. Kes olime meie? (Arne Martis - ma ei tea mis üksuse ta kuulus - Väino Lont - Lennuväe abiteenistuse poiss ja “Vassa” - Lennuväe abiteenistuse poiss)

Järgmisel hommikul läksime jälle töö turule, see kord hoidsime suurematest gruppidest eemale. Peaaegu turg oli tühi, kui tuli üks vanem sgt ja küsis eestlasi - eestlasi on?Läksime tema juurte ja hakkasime temaga rääkima Eesti keelt, mees ainult raputas pead ja ütles - com boys! Kõndisime temale järgi, ümber nurga oli suur kolme kordne maja. Ta kutsus meid sisse, see paistis olema nagu vana saksa sõjaväe ladu. Ta viis meid kolmanda korrale ja tegi meile selgeks, et meie peame puhastama selle terve lao ja kui meie leiame rohkem eestlasi - ta võtab ka need tööle. Saime aru, et sellest saab suur USA sõjaväe ladu ja kui meie oleme head töölised, siis on meil siin palju tööd ja meie saame ka palka! Töötasime nii et higi lendas, puhastasime ülemise korra lõunaks. Lõunaks sõitsime trammiga kasarmu. Sain kokku Miländer Atsiga, ka tema oli jalga lasknud ohvitseride silmade alt. Tal oli paar sõpra ja meie läksime tagasi lattu tööle. (Ami sgt nimi oli T/sgt Washburn, üks väga tore inimene - hiljem saime teada, et ta kurameeris ühe eestlasest tütarlapsega, kuid sellest vähe hiljem)

Meil võttis paar nädalad terve see ladu läikima lüüa. Ami oli väga rahul ja meie saime pakki sigaretti. Seal oli ka lift, kuid lift ei töötanud - Ets möllas temaga paar tundi ja lift hakkas tööle - oleks pidanud nägema sgt nägu! Peale lõunad kui tagasi tulime sai iga mees kartongi ameerika sigarette ja sgt teatas, et ta on prl Leiuse juures käinud ja nüüd me oleme selle lao töölised ametlikult! Töötame 5 päeva ja meil on kaks päeva vabadust. (Unustasin kirja panna, kui me tööle algasime siis sgt avastas, et meil ei olnud kindaid. Tõi meile kindad. See oli esimene ameeriklaste varustus!)

Maragratt


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas
PostitusPostitatud: 27 Aug, 2013 7:00 
Eemal
Site Admin
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 12:32
Postitusi: 4091
Tsiteeri:
Verine september 1944.

Üksus tuli Dünaburgi rindelt tagasi kodumaale. Rong peatas Tartus ja ma käisin kodus. Isa oli kodus ja ta oli mures Viktori pärast. Viktor on olnud tulevahetuses sakslastega ja ta nüüd istub Tallinnas vangis. Läksin jaama tagasi ja sain enamvähem loa Reiksaare käest, et ma võin minna Tallinna ja vaadata, mis on juhtunud vennale.

Tallinna vangla jõudes sain teada, et vennas on saadetud Paldiski. Sain ühe leegionääri käest veomasina peale ja jõudsin Paldiski. Sealt sain teada, et vennas on saadetud Narva rindele. (Järgmine kord kui ma kuulsin, et vennas oli elus, oli Austraalias 1949.a) Jõudsin Keila ja sealt viskasin jala edasi Keila-Joale. Kompanii jõudis Keila-Joale järgmisel hommikul. Seal olles õppisime tundma tanki rusikaid ja saime täiendust. Saime teada, et Tartu ligidal käivad kõvad lahingud.

Järgmisel hommikul löödi meid maast lahti ja meie saime teada, et venelane on tulnud üle Emajõe ja liigub Voldi suunas. Kiirmarsil Keila, rong ootas seal - peatusime Tallinnas, kus teised kompaniid tulid rongile. Saime ka teada,et major Karl Saimre on nüüd meie pataljoni ülem. Ta pidas meile väikese kõne, millest meie saime aru, et kolm pataljoni läheb Kärevere rindele, kuid ka võimalus olla, et meil on venelastega kokkupõrke ennem, kui meie rong jõuab Tabivere jaama. Meie ees rongil on “Soomepoisid” nendele järgneb 38. pataljon ja siis meie. Meie rongil olid kõik teed lahti. Rong peatus Kärkna ligi, eespool käis kõva madin. Hüppasime vagunitest välja ja hakkasime liikuma üle põldude Laeva metsade suunas. Meist vasakul, kus olid nn soomepoisid käis kõva lahing, samuti meist paremal, kus oli 38. pataljon käis kõva madin.

Õhtuks jõudsime Nõela metsavahi maja juurte. Jäime sinna ööseks. Hommikul saime teada, et soomepoistel on olnud suured kaotused ja Reiksaare kompanii võtab edasi liikumise üle. Reiksaar hõikas kahte nime - reamees Rahumäe ja reamees Jaago. Saime Elmoga teada, et meie mõlemad oleme nüüd esimesed luured! (Dünaburgi rindel venelane murdis sakslaste juurest rindest läbi ja Reiksaare kompanii tegi vastu rünnaku ja lõi venelased välja - veebel Voldemar Seim sai surmavalt haavata ja mind ja Elmot Reiksaar saatis eelpostile, kus meie olime kaks nädalat. Ma pole elus nii väsinud ja porine olnud, kui ma olin seal eelpostil. Kuna vasturünnak tuli teha kiiresti, siis meie jätsime kõik oma varustuse maha. Samuti Reiksaar ütles kompaniile, et meie tuleme tagasi! Meil ei olnud toidunõusi ja kõht lõi nurru. Tegin väikese luure - Seimi surnukeha kõrval oli suur rida leibu, krabasin paar pätsi kaenla alla ja hiilisin tagasi. Tagasi teel leidsin gaasi torbiku, mille sees oli tubakad ja palju teisi asju ja nii meie elasime kaks nädalad. Supp toodi järgmisel ööl ja elu käis edasi) Liikusime teine teiselpool teed metsa varjus, kui miinipilduja hakkas köhima meist eespool, hea oli, et sinna kus meie olime, oli keegi kaevanud laskuri pesad. Saime sinna varjule ennem kui miinid lõhkesid meie taga.

Jõudsime metsa servale ees oli talu hooned ja venelane kõndis ringi õuel. Kaks vene lennukit lendasid üle ja tõmbasid pardarelvadega meie suunas tule, kuid need valangud läksid meile selja taha. Paarsada meetrit meis vasakul oli kividest ehitatud küün ja selle pööningul olid venelased kuulipildujaga, tulistasid pealetungivaid soomepoisse. Talu hoovil sõitis ameeriklaste suur veomasin ja venelased ronisid pardale. Meie ikka veel ei saanud käsku lasta neid. Pärna Rutsil sai elu täis ja saatis valangu kaduvalle masinale järele. Meile tuli käsk edasi liikuda. Jõudsime talu hoovile kui tulime kuulipilduja tule alla küünist. Sealtpoolt kostis granaadi plahvatusi ja tuli vaikis. Soome poisid olid jõudnud küünini! Nüüd liikusime üle lageda rukki põllu, põld oli täis rukki hakke. Ma jõudsin magistraal kraavini, hüppasin sinna ja käsk tuli seisma jääda. Piilusin üle kraavi ääre kui kuul lõi silmad täis mulda. Istusin kraavi põhjas, kui kuulsin soomusmasinate mürinat, südamest käis külm juga läbi - kas on venelaste omad? Piilusin üle kraavi serva - masinad kuulusid sakslastele ja nad liikusid Kärevere suunas. Istusin kraavis ja panin suitsu põlema, jäin ootama edasiliikumise käsku.

Üks soome poiss peatas ja tahtis teada, et kas ma enam sõjast osa ei taha võtta? Ma ütlesin temale, et üks venelane tahtis mu pead purustad ja ma ootan käsku, et edasi liikuda. Ta ütles, et meie oleme jänesed ja liikus edasi. Saime käsu, et järgmine peatus on Emajõgi! Jõudsime maantee peale ja silmi ees avanes üks heinamaa, mis oli täis igasuguseid masinaid - suurtükke igasuguseid. Ma ei ole oma elus niipalju soomust näinud. (Nagu hiljem teada saime meie purustasime kaks venelaste diviisi) Kahjuks major Saimre sa surmavalt haavata, kuid meie kaotused olid väikesed, need tulid hiljem.

Allohvitser Ruus korjas meid kokku ja näitas meile, kus on meie tulevane kodu Emajõe kaldal. Minul oli kahe mehe punker. Algas soomuse tegenemine - kõik head kraamid olid Made in USA. Voldemar Ruus oli jao ülem. Pärna Ruts oli kuulipilduja peal Eha Kalju oli tema abi. Endel Engel - Rahumäe Elmo ja mina Maragratt. Kalju tahtis teada, kas ma mahvi tahan? Tõmbasin mahvi ja istusin maha - pea hakkas ringi käima - see oli ameeriklaste sigaret Camel.


Üles
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 212 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5, 6 ... 15  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt