Väliskaubandusminister Anne Sulling lubab kasutada saatkondade võrgustikku, et leida Eesti piimatoodetele uus turg Aasias ja Aafrikas. Haapsalu PKC tehase sulgemist peab minister paratamatuks, sest firma kolis väiksema palgakuluga Leetu.
Väliskaubandusminister Anne Sulling, räägitakse, et eestlased on aeglase loomuga. Ja mis ma näen: kui Venemaa teatas eelmisel nädalal, et nad alustavad sanktsioone Euroopa Liidust pärit toiduainetele, siis lätlased ajasid valitsuse kohe juba eelmisel nädalal kriisikoosolekule. Eestlased aga kogunevad alles homme (täna – toim).
Sanktsioonid tulid neljapäeval – lätlased siis tegid kohe ära?
Järelikult oli siis ettevalmistamata koosolek! (Naerab.) Selleks et koosolekul mõtet oleks, tuleks natuke uurida ja materjalid paika panna. Mulle näiteks on tänase päeva jooksul saabunud palju materjale, mida kõiki ma pole jõudnud veel läbi töötada, sest mul on hommikust saadik olnud koosolekud. Aga kui eelmise nädala neljapäeval sanktsioonidest teatati, siis – hommikul tulid, lõuna ajal palusin piimaliidust, et pange kokku ülevaade, et mis seis meil on – millised on kogused, tooted, mis potentsiaalsed turud. Eile saabus piimaliidult, täna tuli Terelt. Kui lätlased eelmisel nädalal kohtusid, siis see pidi olema ilma materjalideta. Teeme seda step by step.
Äkki oli lätlastel must stsenaarium siis nii hästi valmis?
Aga must stsenaarium milleks? Me ju ei teadnud, millele sanktsioone rakendatakse. See oleks puhas hüpotees.
Teil on siin ju terve hulk osakondi, mis tegelevad stsenaariumide läbimängimisega ja näevad asju ette.
Kõikides valdkondades, eks. Aga räägime tõsiselt ka!
Minu arvates me räägime tõsiselt! Kuivõrd hea ettevalmistatus teil oli selleks, et äkki tulevad sanktsioonid, mis selle tagajärjed võivad olla ja nii edasi?
Venemaa turuga on selline seis, et see on väga suure riskiga turg. See ei tule kellelegi ilmselt üllatusena, et sellel turul võib juhtuda suuri kõikumisi ja poliitilistel põhjustel võidakse väravad lukku panna. Seda on ka juhtunud, meie piimatootjad ja lihatootjad on selle aasta alguses seda juba tunda saanud. Kolmandik ekspordist on selles valdkonnas juba ära kukkunud. Seal võivad olla suured kasumid, seal võivad olla suured riskid. See pidi olema ettevõtetele teada. Kuid mida Venemaa täpselt plaanib, seda teadmist ei saanud ühelgi riigil olla. Aga kui Putin annab korralduse sanktsioonid välja töötada, siis meil tuleb sellele reageerida. Meie oleme ära kaardistanud, mis seis on. Ligikaudu 300 miljonist eurost, mis oli meie eksport Venemaale, moodustavad üle poole reeksporditud kaubad. See tähendab, et nad pole meie toodetud, vaid on pärit teistest riikidest, ostetud kokku soodsama hinnaga, müüdud kallimalt edasi. Mis puudutab sanktsioneeritavaid kaupu, siis Eesti ekspordist on see vaid 0,7%. Toiduainete ekspordist moodustab see 7,9%. See ei ole nii märkimisväärne osa, kuigi kahtlemata teatud ettevõtteid ta puudutab.
Kui palju töötajaid Eesti ettevõtetel teie hinnangul Venemaa toiduainesanktsioonide tõttu koondada tuleb?
See sõltub paljudest faktoritest, kas üldse tuleb koondada. Selleks see kohtumine piimatootjate ja põllumajandusministriga ongi, et kaardistada olukord.
Kas te tunnete mõnda piimatootjat, kes ütleb, et tal tuleks koondada?
Sellist infot, et oleks vaja koondada, pole ükski piimatootja mulle andnud. Me peame läbi mõtlema ka ülejäävad kogused, millisel kujul me nad teistele turgudele suuname, sest teadupärast jogurt ja värske piim ei säili pikka aega. Seda saab säilitada kas võina või piimapulbrina ja viia siis kaugematele turgudele.
Nagu näiteks?
Nagu näiteks Aasia. Välisministeerium on kokku pannud ülevaate turgudest, mida piimatootjad ise on maininud. Tuleb uurida, kes oleksid kokkuostjad ja mis hinnaga saaks müüa. Meil on ju üle maailma saatkondade võrgustik. Ma ise olen tegelenud viis aastat CO2 kvoodi müügiga ja kasutanud seda tööriista – saatkondade võrgustikku.
Hm, Aasiasse? Kas hiinlased söövad juustu?
Kaugetel maadel on erinevad maitse-eelistused, see on õige märkus. Hiinlased ei ole harjunud juustu sööma ja meie toodete eksport sinna on praegu dalai-laama ja Tiibeti teemast tulenevalt niikuinii keeruline.
Kas asiaatidel pole mitte sageli laktoositalumatus?
Nii täpselt ei oska ma seda öelda. Tuleb kaardistada, mis tooted mis riikidesse sobiksid. Piimapulbrit ja vadakupulbrit kasutatakse sageli lastetoitude segudes, need ei peagi minema juustu kujul. Täna aga saabus mulle postkasti teade, et üks Eesti ettevõte ütleb, et tema on valmis kogu ülejääva täispiima lõssipulbriks ja võiks ümber töötlema.
Selline ettevõte on olemas?
Mulle tundub, et te tahate draamat teha, aga võtame rahulikult!
Nii. Juba lahendused paistavad?
Loomulikult on lahendused. Rääkides piimaliiduga saan ma aru, et oluline ongi otsustada: kui pikaajaliselt me prognoosime, et need sanktsioonid võiksid kehtida? Ega nad igaveseks ilmselt ei jää. Soomes pani Valio juba liine kinni, aga kui meil on võimalik töödelda piima võiks ja lõssipulbriks, siis see ongi arutlusteema, mida me ülejääva toorpiimaga teeme. See tingimata ei tähenda, et me paneme tootmisliinid kinni, vaid leiame võimalused teha kaupa, mis säilib.
Kui meil on olemas plaan, kui meil on olemas arusaam, millised on kogused, mis on need tooted, meil on ülevaade, kaua need säilivad – neil on kuni kaheaastane säilivusaeg –, siis me saame hakata vaatama, mis on turud, kuhu me läheme. Piimaliit on maininud Indoneesiat, Marokot. Kaardistatud on ka Korea, Jaapan.
Nädalavahetuse jooksul on välisministeerium teinud tööd, et uurida välja, millised on sealsed piimatoodete tollimaksu määrad. Kõrge lisandväärtusega asju nagu jogurt ja kohupiim me muidugi viia ei saa. Aga see on selleks, et elada üle sanktsioonide periood.
Kui mitu majandusdiplomaati on meil teie mainitud Indoneesias?
Marokot katab meil Portugali saatkond. Prantsusmaa saatkond katab Tuneesiat. Läheme turgudele, vaatame, kumba tahetakse rohkem, kas võid või lõssipulbrit.
Kui ma ise hakkasin CO2 kvooti müüma, ka siis oli mitmekümnekordne ülepakkumine. Meil oli aimdus, millised riigid võiksid olla huvitatud, ja saatsime oma pakkumised välisministeeriumisse, palusime saadikutel minna asukohariigi keskkonnaministeeriumi juurde, tuvastada seal, kes on need ostjad, ja saata see info meile. Meil oli kahe nädalaga kogu globaalne pilt ees. Sedasama skeemi saaks siin rakendada. Piimatootjad on olnud väga konstruktiivsed. Paljudel Euroopa riikidel jääb piimatooteid üle ja ilmselt tekib hinnasurve allapoole.
Meie ülesanne ongi keskenduda mujale, mitte pakkuda oma tooteid Euroopa Liidus, kus on niigi ülepakkumine. Meil võrreldes muude Euroopa riikidega on suur eelis: me oleme otse Venemaa piiri ääres. Hollandlastel pole turgu otse ukse taga, meil on. Kuna eraisikutele pole pandud piiranguid, et nad võiksid tulla siia ostma…
Venelased tulevad siia piima ostma?
Mitte ainult piima, teisi tooteid ka. Väikest reklaami võiks piiri taga tõesti teha, et tulge Eestisse ostma. Kuni eraisikutele piiranguid pole, seni võiksid meie piiriäärsete kaubanduskeskuste käibed kasvada. See on meie võimalus.
Paljukest see valitsuse liikmete seas sagimist on tekitanud? Kui sageli peaminister teile sel teemal on helistanud?
Kabinetiarutelu sel teemal toimunud pole, pigem olen ma seda teemat arutanud põllumajandusministri ja piimaettevõtjatega.
Peaminister teile helistanud pole?
Selles küsimuses ei ole.
Räägime veel töökohtadest, mis kaovad. Haapsalus autojuhtmeid valmistanud PKC paneb varsti uksed kinni ja rahandusminister Jürgen Ligi ütles, et Haapsalu juhtum on tragöödia. Ma küll teie majal leinalinti ei näinud, aga on siis tragöödia või mitte?
Eks ta lühikeses perspektiivis ole kannatusi põhjustav küll. Töö kaotab mitusada inimest. Ma ise rääkisin PKC juhtkonnaga. Peamine põhjus oli see, et tööjõudu polnud piisavalt. Haapsalu tehases oli pikemat aega kasutatud renditööjõudu – küll Leedust, Ida-Virumaalt. Renditööjõud on alati kallim. Selline olukord ei olnud nende jaoks jätkusuutlik. Samas on Leedu palgatase olulisel määral madalam, me räägime kääridest kuni 50%. Kuna Leedu EAS-i-laadne asutus pakkus neile ka toetust – see toetus on ühekordne –, siis nad otsustasid selle käigu teha. Leedus Panevežises, kuhu nad oma tootmise viivad, on ka tööjõudu rohkem. See on osa PKC üldisemast konsolideerimise lainest. Neil pandi tehas kinni ka Poolas ja Brasiilias. Mastaabisäästu saavutamiseks on mõistlikum panna kokku ühte tehasesse. Haapsalu tehasest üks osa läheb Keila tehasesse ja teine pool Leetu. Oluline on mõista, et me siin kurdame, et palgatase on madalavõitu. Meie töötaja pole nõus minema tööle selle raha eest, mis leedukas. Kui me võtame PKC, siis keskmine palgatase oli seal 700–800 euro vahel. Kui me eeldame, et meie palgatase peab olema kõrgem, siis me peame tegema ka kõrgema lisandväärtusega tööd.
Nii et see seal Haapsalus oli nagunii minevikutööstus?
See on minevikutööstus.
Ma näen siin teie laual pabereid ekspordiplaanidega: Taylor Service OÜ, alustav eksportija, hakatakse triiksärke tegema? Ega see ka väga kõrge lisandväärtusega ole! (Sulling korjab paberid ajakirjaniku nina alt ära – toim.)
Mis ma tahan öelda: see üleminekuperiood on raske, töötajad jäävad tööta. Kuid Eesti ettevõtetel on võimalik minna Haapsallu, sest tööjõudu on saadaval. Teisalt on EAS-il oma rahvusvahelistumise divisjon, mis püüab meelitada välisinvestoreid, et saada asendustööd.
Mis oli viimane kõrge lisandväärtusega töökohti pakkuv asutus, mis Haapsallu juurde tuli?
Haapsalu kohta ma ei oska öelda, ma oskan PKC kohta öelda. Nende tehaste kinnipanemiste käigus toodi inseneriarenduskeskus Keilasse ja seal on palgatase 1500–2000 eurot, PKC Lõuna-Ameerika arenduspool toodi sinna juurde. Ja sinna võetakse ka inimesi juurde. Mitte küll sadades, aga väiksemates kogustes.
Haapsalus on olnud raske aasta, ka valgekraeliste kohti on kadunud.
Elus tuleb pidevalt kohaneda. Samas on paljudel ettevõtetel tööjõupõud.
Töötukassa spetsialiste läheb seal äkki rohkem vaja!
Teete nalja. Aga ehk näevad uued ettevõtted seal oma võimalusi.
Või paljukorrutatud saastekvoot - kui see müük tähendas vahetust nende elektriautode vastu pole see mumeelest saavutus, millega kiidelda.