Inimesed - kindralid

Väljapaistnud isikud -- sõjaväelased, riigitegelased jmt. Kellest iganes peate vajalikuks kõnelda sõjandusega seoses.
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Inimesed - kindralid

Postitus Postitas nublu »

Kuidagi unine on see foorum. Et tekitaks ikka midagi

Teeks siis siia alla hoopis sellise teema, mida küll ametlikult juhendis ette nähtud pole. Aga huvi ikka pakuks. et postitaks eesti sõjaväelaste lühibiograafiaid.

Sündis, kasvas, sõdis, teenis, suri. Ja muu selline põhiinf. Teinekord hea, kui on koht kust ruttu vaadata 8)

Teen siis otsa lahti. Aga muidugi paluks teistel lahkelt lisada...
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Kindralmajor Herbert Brede sündis 25. aprillil 1888. a. Püssi vallas. Õppis Peterburi I Reaalkoolis, lõpetas selle 1907. Sama aasta 14. septembril hakkas õppima Peterburi Mihhaili suurtükiväekoolis, mille lõpetas 19. 08. 1910. a. nooremleitnandina. Järgnes teenistus 5. kütisuurtükiväe divisjonis, kus ülendati leitnandi auastmesse.

I Maailmasõja ajal läks rindele. Mais 1915 sai alamkapteniks, juba 21. oktoobril 1916. a. aga kapteni auastme. Detsembris viidi ta üle 100. suurtükiväebrigaadi, kus teenis patareiülemana sõja lõpuni.

Võitles Saksa ja Austria rindel. Vene sõjaväest sai ta järgmised ordenid: Vladimiri ordeni 4. järk mõõkade ja lindiga, Anna ordeni 3. ja 4. järk, Stanislavi ordeni 3. ja 4. järk mõõkade ja lindiga ning Püha Georgi mõõk. Leitnant Herbert Bredet autasustati Georgi mõõgaga. VP 21.03.1915: Selle eest, et ta lahingus 23.—25.09.1914 Wladislawovi lähistel, asudes jalaväe eesliinil, korrigeeris oma patarei tuld, mille tulemusena sunniti ajutiselt vaikima üks vaenlase neljast haubitsast koosnev patarei.

Maailmasõja lõppedes tuli kapten H. Brede tagasi Eestisse. 16. detsembril 1918 nimetati ta 1. suurtükiväepolgu 1. divisjoni ülemaks, 21. 01. 1919. a. 2. suurtükiväepolgu ülemaks ja 01. 08. 1919 Suurtükiväe Valitsuse ülemaks.

Vabadussõja eest anti Herbert Bredele I liigi 2. järgu Vabadusrist, rahaline autasu 225000 marka ja Tammiku talu Valkla asulas Harjumaal. Nüüdseks oli H.Brede edutatud alampolkovnikuks(8. juulil 1919), 11. 02. 1920. a. polkovnikuks ning 10. 07. 1920 määrati H. Brede suurtükiväe inspektoriks, ühtlasi ka Kindralstaabi Kursuste (1925. a-st Kõrgem Sõjakool) suurtükiala lektoriks.

1923. a. aprillist juulini täiendas H. Brede end Prantsusmaal, 1927. a. augustis hakkas õppima Prantsusmaa Kõrgemas Sõjakoolis (École Supérieure de Guerre). Lõpetas õpingud 1929. a. ning teenis seejärel mõnda aega edasi suurtükiväe inspektorina. 01. 08. 1930 nimetati ta Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülemaks.

1933.a. lahkus H. Brede omal soovil ametist, kuna protesteeris toonase kaitseministri Aleksander Tõnissoni ohvitseride väljaõppe- ja kasvatusmeetodite vastu. 01. 05. 1933. a. määrati H. Brede Kõrgema Sõjakooli alaliseks lektoriks ja sama aasta 01. sept. ka 1. diviisi ülema kohusetäitjaks. Saatuse irooniana just samalt kohalt vabastatud Aleksander Tõnissoni asemele.

06. 09. 1934.a. määrati H. Brede 3. diviisi ja ühtlasi ka Tallinna Garnisoni ülemaks. Sellel ametikohal töötas ta Eesti Vabariigi iseseisvusaja lõpuni. 24. veebruarist 1935 (või 1934??) kindralmajori auastmes. Septembris 1939 määrati ülemjuhataja kindral Laidoneri üheks asetäitjaks.

H. Brede oli Eesti suurtükiväe praktiline organiseerija, taktika ja strateegia väljatöötaja. Tema sulest ilmus hulgaliselt sõjalisteoreetilisi ja sõjajaloolisi artikleid.

H. Brede oli tegev Ohvitseride Keskkogu juhatuses ja 1938 Sõjavägede Nõukogu liige. Oma rahuaastate tegevuse eest autasustati H. Bredet I; II ja III klassi Kotkaristiga, ta oli ka Läti Karutapja III järgu (või II järgu??) ja Poola Sõjaristi kavaler.

Okupeeritud Eestis määrati H. Brede meie kaitseväest moodustatud 22.
territoriaal-laskurkorpuse suurtükiväe ülemaks, kust ta vallandati juuni alguses 1941. a. ning arreteeriti juba 28. juunil 1941. a.

Teistel andmetel saadeti Herbert Brede siis Moskvasse akadeemiasse õppima ning ta arreteeriti seal koos teiste eesti ohvitseridega sõja puhkemise järel.

Igal juhul venelased arreteerisid Brede ning ta sattus Venemaale Norilski vangilaagrisse. Seal mõistis sõjatribunal ta 29. 07. 42 süüdi §58-16, 58-2, 58-11 alusel ning 06.10.1942.a. lasti kindral Herbert Brede Norilski laagris maha.

Herbert Brede abiellus Sophie Neuhauseniga 1918. a, abielu oli lastetu.
Viimati muutis nublu, 29 Veebr, 2004 22:22, muudetud 6 korda kokku.
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Kindralmajor Otto Heinze sündis 11. 03. 1877. a. Kotlõ mõisas Jamburgi (praeguse Kingissepa) lähedal. Kooli- ja haridustee kulges läbi kodu ja Narva 4-klassilise linnakooli.

06. 10. 1897. a. astus O. Heinze vabatahtlikuna 92. Petseri jalaväepolku Narvas ja peagi suunati siit õppima Peterburi Sõjakooli, mille lõpetamisele 1. septembril 1901 järgnes teenistus nooremleitnandina 1. Soome Laskurpolgus. Juba sama aasta 5. detsembril viidi ta üle 2. Soome Laskurpolgu õppekomando nooremohvitseriks.

1905. aastal lõpetas Oranienbaumis ohvitseride laskekooli kursuse ja teenis seejärel 2. Soome laskurbrigaadi kuulipildujaroodus. 1905. aastal viidi üle 5. Soome laskurpolku, kuhu jäi teenima kuni Vene sõjaväe lagunemiseni. Selle koosseisus võitles ka I maailmasõja ajal Ida-Preisimaal, Karpaatides ja Leedus, kus sai kolm korda põrutada ning korra haavata.

Otto Heinze sõjatee algas rooduülemana, tõusis peagi pataljoniülemaks, seejärel polgu ülema abiks ja alates 17. maist 1917 polguülemaks, 1916 sai polkovniku auastme.

Tema teeneid I maailmasõjas märgiti Püha Stanisalvi III ja II järgu, Püha Anna III ja II järgu, Püha Vladimiri IV järgu ordenitega, Püha Georgi IV ohvitseri ja sõduriristidega (VP 17.10.1916: Selle eest, et ta lahingus 28.05.1916 Volnitši küla juures läbis oma roodu eesotsas vaenlase seitsmerealise okastraattõkke ja lõi austerlased välja nende kaevikuist. Rünnak tõi pöörde lahingu käiku. Võeti 857 vangi (neist 26 ohvitseri) ning saadi sõjasaagiks 5 kuulipildujat.) ja Püha Georgi kuldmõõgaga (VP 20.11.1915: Selle eest, et ta lõi diviisi taandumist kattes 19.05.1915 Köningsgrau ja Letuje külade vahelisel teelõigul oma nelja roodu ja kahe kuulipildujaga põgenema ühe vaenlase pataljoni ja kaks eskadroni.).

1918.a. läks ta erru ja asus Narva elama, peagi tuli jälle sõjatee ette võtta ja 1918. a. 1. novembrist sai O. Heinzest Põhja-Armee (hilisema Loodearmee) 3. Rezitsa polgu ülem, kust aga juba 21. detsembril 1918 tuli üle Eesti kaitsevägede teenistusse ja temast sai 1. jalaväepolgu ülem, mille ridades ta võitles Viru rindel.

21. oktoobril 1919. a. määrati O. Heinze 1. diviisi ülema asetäitjaks ja mõne aja mõõdudes ka diviisi ülemaks. 13. 02. 1920. a. ülendati O. Heinze kindralmajoriks ja tema teeneid Eesti Vabadussõjas märgivad I liigi 2. järgu ja II liigi 2. järgu Vabadusrist, Läti Karutapja III ja II järgu orden, Poola Sõja Rist ja 59-hektariline talumaa Ämaris Harjumaal.

1920. a. lõpul viidi Heinze üle 2. diviisi ülemaks ning sealt juunis 1921 tagasi 1. diviisi ülemaks. Seal oli ta 1. oktoobrini 1921 misjärel viidi Kaitseministeeriumi Nõukogu liikmeks. 17. oktoobrist 1932 kuni 20. maini oli veel kord 1. diviisi ülem, seejärel taas Kaitseministeeriumi Nõukogu liige.

Sealt läks ta 1. 05. 1936.a. seoses vanusepiiri täissaamisega erru ja esimese punase okupatsiooni ajal õnnestus tal saksa päritolu tõttu 1941. a. märtsis Saksamaale pääseda. Sellega pääses ka repressioonidest.

Ta suri Bad Windsheimis 08. 06. 1968. a. 91 aasta vanuses.
Viimati muutis nublu, 15 Jaan, 2004 13:19, muudetud 3 korda kokku.
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Kindralmajor Nikolai Helk sündis 25.jaanuar 1885(6?) Laiuse vallas Tartumaal. Ta isa oli vene rahvusest õigeusupreester Tšistjakov, sellepärast oli perekonnanimi tal venepärane. Keskhariduse sai Riia Vaimulikus seminaris ja õppis seejärel õigusteadust Varssavi ülikoolis, mille lõpetas 1913. Astus teenistusse kohtuametniku kandidaadina Varssavi kohtupalatisse.

1914.aastal abiellus Tšistajakov Tatjana Deniloviga, neil oli kaks poega Juri (1918) ja Nikolai (1924). Töötas alates 1914 aastast Moskva kohtupalatis. 3. maist 1916 astus Aleksandri sõjakooli, mille lõpetas 1.oktoobril lipnikuna. Oli aasta aega Vene sõjaväes, 62. polgu ja seejärel 183. tagavara-jalaväepolgu nooremohvitseriks ja polgukohtu asjaajajaks. Peale punaste võimule tulekut töötas varustuse ja toitluse alal 1921. aastani, mil opteerus Eestisse. Võeti siin 4. jaoskonna sõjaväekohtu uurijaks 20. aprillil ning nimetati 1. novembril Sõjaringkonna Kohtu alaliseks liikmeks. Sama aasta 8. detsembril muutis enda perekonnanime Helk'iks. Oli järgnevail aastatel kommunistide protsesside eesistuja. Karistas 1. detsembri 1924.aasta mässu korraldajaid. Sai aegajalt auastet ka kõrgemaks. Kõik ülendamised toimusid 24. veebruaril. 1924 leitnant, 1925 kapten, 1928 major, 1933 kolonelleitnant.

28.veebruarist 1935 sai Sõjaväeringkonnakohtu esimeheks, mõistis kohut vapside üle 1935-1936 aastal, sai selle eest 1935 koloneliks ning 1937 kindralmajoriks. 1938. aastast oli Sõjaväe Kõrgema Kohtu esimeheks.

Eesti okupeerimisel vallandati ta 15. september 1940 ametist ja arreteeriti kaks päeva hiljem. Ta mõisteti Balti Sõjaväeringkonna sõjatribunali poolt §58-4, 58-13 alusel surma 7. aprillil 1941, peale eitavat kassatsiooni kaebust 12. mail, lasti 14. mail Tallinnas maha. Tema matmispaik on teadmata. Teistel andmetel hukati alles 14. oktoobril 1941.

N. Helk oli K. Pätsi venna Nikolai naisevend, võibolla tänu sellele tõusis ka kiirelt auastme redelil, muidu kirjeldakse teda kui äärmise kohusetundlikuna, täpsena, asjatundlikuna ja järjekindlana, ta oli küll edev ja auahne, kuid suutis säilitada külma rahu ja selget pilku tööülesannete täitmisel. Temas oli väga tugevasti juurdunud juristieetika.

Autasud: Kotkaristi III ja II klass
Viimati muutis nublu, 15 Jaan, 2004 15:48, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Kindralmajor Aleksander Jaakson sündis 20. (või 17?) jaanuaril 1892 Holdre vallas Viljandimaal (praegune Valgamaa). Õppis 1902-1906 Holdre vallakoolis, 1906-1909 Helme kihelkonnakoolis ja 1909-1913 Tartu Õpetajate Seminaris. Peale lõpetamist töötas 1913. aastal Türi kihelkonnakoolis ja 1913-1915 Uudeküla ministeeriumikoolis Tamsalu lähedal.

I maailmasõja alguses mobiliseeriti Vene sõjaväkke. 1915. a. suunati Petrogradi lipnikekooli, mille lõpetas sama aasta 15. augustil. Seejärel oli 304. Novgorodi-Severski polgus rooduülem ja 748. Vileiski polgus roodu- ning pataljoniülem; sai ühe korra haavata. Sai alamkapteni auastme enne Vene sõjaväest ära tulekut.

1917. detsembris tuli Eesti rahvusväkke ja määrati Tartu tagavarapataljoni nooremohvitseriks, kus teenis kuni pataljoni laialisaatmiseni sakslaste poolt aprillis 1918. Peale sakslaste lahkumist organiseeris novembris 1918 Türil Kaitseliitu. Vabadussõja alguses formeeris 6. jalaväepolgu 1. roodu ja hiljem II pataljoni Viljandis, olles selle ülem. Oli Narva ja Pihkva rindel ning Landeswehri sõjas, sai korra põrutada. Ülendati 22. oktoobril 1919 kapteniks. Vabadussõja lõpus oli 1920. jaanuaris-veebruaris vaherahukomisjoni liige.

Peale Vabadussõja lõppu oli 6.jalaväepolgu ülema abi, 3.piirikütipataljoni ja Viljandi garnisioni ülem. Lisaks sellele oli mitmete ümber formeeritavate väeosade ülem. 1922.aastal lõpetas Alalisväe Ohvitseride Kursused ja võeti samast aastast Kindralstaabi käsutusse. Kindralstaabis teenimise ajal ülendati ta 1923.aastal majoriks ning lõpetas 1925 Kindralstaabi Kursused, mis sama aasta 18. augustist nimetati Kõrgemaks Sõjakooliks. 1925-1927 õppis Prantsusmaal Prantsuse Kõrgema Sõjakoolis(Ecole Superieure de Guerre). 1927. aastal ülendati kolonelleitnadiks. 1. oktoobrist 1927 oli Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülema abiks õppealal. 1930. aastal oli lühiajaliselt (7. maist - 1. augustini) Kõrgema Sõjakooli ülem, peale seda jätkas teenistust enda vanal kohal. 1931 ülendati koloneliks. Sama aasta sügisest sai Sõjakooli ülemaks. 1. maist 1933 kuni 15. maini oli Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem, selle kõrvalt õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas 1936.

11.mail 1936 nimetati haridusministriks, viis selles ametis Nikolai Kannu poolt algatud haridusreformi ja korraldas ümber kõrghariduse, asutas Tallinna Tehnikaülikooli (algul Tallinna Tehnikainstituut). 1938 loodi mõlema kooli juurde Riigikaitselise Õpetuse Instituut. Asutas 1938 Eesti Teaduste Akadeemia

Oli Pätsi ja Laidoneri riigipöörde toetaja, sellepärast viis Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste kursandid Tallinna seda toetama. Korraldas ümber ka Tartu Üliõpilaskonna Edustuse, mille asendas riigiametnikest koosneva Üliõpilaskonna Ajutise Juhatusega. Piiras ülikooli autonoomiat. Üritas viia valitsuse ideloogiat koolidesse selleks korraldas suviseid laagreid kooli juhatajaile 1937 ning õpetajatele 1939, oli seepärast ebapopulaarne isik.

Peale uut valitsust 1939. a. 12.oktoobril vabastati ministrikohalt ning nimetati samast päevast Sõjavägede Staabi ülemaks. 24. veebruaril 1940 ülendati kindralmajoriks.

Peale Eesti okupeerimist vabastati 15. juulil staabiülema kohalt. Oli siis oma talus, kuni arreteeriti 18. oktoobril, esialgu hoiti vangis Tallinnas. Peale Saksa-Vene sõja algust viidi 26.juunil 1941 Venemaale. Suri 2.oktoobril 1942 Vjatka vangilaagris Kirovi oblastis.

1928 aastal abiellus Mary Hovaldt`iga, lapsi neil polnud, võtsid kasupojaks Reinu(1937)

Autasud:

Kaks (või kolm?) aumärki Vene tsaariaarmeest

Vabadusõjast: Vabadusristi I/3, 50 000 marka ja 70-hektarilise Pokardi mõisasüda Helme vallas Valgamaal. Läti Karutapja ordeni III järgu ja Soome Valge Roosi II klassi komandörristi.

Rahuajal: Kotkaristi III klass ja Valgetähe I klassi teenetemärk.
Viimati muutis nublu, 29 Veebr, 2004 20:24, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Kindral-major Martin-Volmer Jervan sündis 13. mail 1891 Tallinnas, lõpetas Tallinna Aleksandri Gümnaasiumi 1910. aastal ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1914. aastal. Arstiala riigieksamid tegi Petrogradis 1916.

21. novembrist 1918 1.jalaväepolgu vanemarst. 30. maist kuni Vabadussõja lõpuni teenis 1. diviisi arstina. 15. jaanuaril 1920 määrati Sõjaväe tervisehoiuvalitsus ülema abiks; 16. novembrist 1935 Kaitseväe Tervishoiuvalitsuse (1937 Sõjaväe Tervishoiuvalitsus) ülemaks. Oli ka Kõrgemas Sõjakooli sanitaarteenistuse lektor. 1937 sai kindralmajor-meediku auastme.

Eesti okupeerimisel määrati 22. territoorial-laskurkorpuse sanitaarteenistuse ülemaks. 1941 viidi Venemaale ja suri 15. oktoobril 1942 Tšeljabinski vangilaagris.

Autasud: Vabadusristi I/2
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Kindralleitnant Gustav Jonson sündis 7. jaanuaril 1880 Päri vallas Viljandimaal. Õppis Päri külakoolis, Tartu reaalkoolis ja Riia Polütehnikumis.

1908. a. oktoobris astus ta vabatahtlikuna Vene sõjaväkke, kus teenis ratsasuurtükiväe tagavarapatareis. Jaanauaris 1910. a. ülendati lipnikuks, samal aastal läks erru. Pärast sõjaväge õppis edasi Dresdeni Polütehnikumis ja töötas Riia Kaalude ja Mõõtude kojas. I Maailmasõja puhkemisel võeti uuesti tsaariaarmesse ja määrati 1915. a. märtsis 2. Kaukaasia korpuse 11. mortiiripatareisse. Sõdis Poolas, Galiitsias ja Leedus; ülendati 1916. a. veebruaris nooremleitnandiks ja sama aasta augustist leitnandiks. 1917. a. mais määrati ta patareiülemaks ja ülendati sama aasta oktoobris alamkapteniks.

1917. a. novembris tuli Eestisse ja asus tegutsema Eesti üksuste formeerimisega. Esimeseks ülesandeks oli talle Taeblas asunud suurtükiväe brigaadi ülevõtmine. Seejärel määrati 7. jaanuaril 1918 Harjumaal formeeritava ratsapolgu ülemaks (formeeriti seni Viljandis asunud Ratsakommando baasil), jõudis saada enne saksa okupatsiooni kapteniks (rittmeistriks).

10. novembril 1918 astus uuesti Eesti sõjaväkke. Ta määrati 24. novembril 1918 endise Kaitseliidu ratsaosakonna baasil formeeritava 1. ratsapolgu ülemaks. 27. detsembril läks ta oma polguga rindele, hiljem võitles ka Lõuna-Eestis ja Lätis. Oktoobris 1919 ülendati alampolkovnikuks.

Peale Vabadussõda oli oli ratsapolgu ülem, 11. septembril 1921 hakkas õppima Kindralstaabi Kursustel. 1923. a. veebruaris ülendati koloneliks, sama aasta maikuus lõpetas Kindralstaabi Kursused ja saadeti tagasi oma endisse väeossa, mis oli 1922 nimetatud Ratsarügemendiks. Selle kõrvalt hakkas 1923. septembrist lugema Kindralstaabi Kursustel ratsaväe taktikat. 15. märtsil 1924 määrati Kindralstaabi ülema abiks. 1926.aastal abiellus Julie Kikelbach`iga; peagi sündis neil poeg Haldi.

15.augustil 1927 määrati Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste ja ühtlasi ka Kõrgema Sõjakooli ülemaks. 24. veebruaril ülendati ta kindralmajoriks; samast aastast sai ta ka ratsaväe inspektoriks. Oli 1928. a. ka Sõjanõukogu liige. 1930. a. kevadel nimetati 3. diivisi ja Tallinna garnsioni ülemaks. 1933. a. augustis sai ta seoses Jaan Tõnissoni valitsuse kehtestatud kaitseseisukorrale sisekaitse ülemaks. Järgnevalt oli kuni märtsini 1934. a. kaitseministri abi k.t. ja alates 12. märtsist kuni sama aasta novembrini sisekaitse ülema abi, määrati 6. septembril riigivanema Konstantin Pätsi käsunduskindraliks. 1. jaanuaril 1939. a lahkus vanusepiiri ületamise tõttu tegevteenistust. Oli ka Vabariigi Ohvitseride Keskkogu esimees.

Sõjaväeteenistusest vabanenuna pidas Puhja vallas Tartumaal Rämsi talu. Kui 1940. a. Eesti okupeeriti, kutsus President K. Päts Jonsoni sõjavägede juhataks ja ülendas ta ka kindralleitnaniks. Eesti sõjaväe ümberkorraldamisel määrati ta 22. territoorial-laskurkorpuse ülemaks. 13. juunil 1941 saadeti täienduskursuste eesmärgil Moskvasse Kindralstaabi akadeemiasse, kus ta 19. juulil arreteeriti. Gustav Jonson suri Tšeljabinskis 15. novembril 1942. a.

Autasud.

I Maailmasõjast:
Püha Stanislavi III ja II järgu aumärk
Püha Anna III ja II järgu aumärk
Püha Georgi IV järgu rist koos loorberipärjaga
Püha Georgi mõõk

Vabadussõjast:
Vabadusristi II/3 ja I/3
Läti Karutapja orden III järk.
61-ha Kirepi mõisasüda Tartumaal
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Kindralmajor August Kasekamp sündis 21. jaanuaril 1889. a. Einmanni vallas Järvamaal. Hariduse sai Väike-Maarja Kihelkonnakoolis ja Rakvere Linnakoolis, kus omandas ka rahvakooliõpetaja kutse, töötas siis Kurna algkoolis Harjumaal kooliõpetajana.

I Maailmasõja alguses mobiliseeriti Vene sõjaväkke, esimesel sõja-aastal 1914-1915 võitles Galiitsia rindel. Seejärel suunati ta 4. Kiievi lipnike kooli ja sai 20. aprillil 1916 selle lõpetamisel lipnikuks. Järgnevalt võitles Rumeenia rindel.

Detsembris 1917 tuli Eestisse ja astus 4. Eesti jalaväepolku, eesti rahvusväeosade lailisaatmisel sakslaste 1918. a. aprillis lahkus enda polgust.

Vabadussõja alguses oli Järvamaa Kaitseliidu ülem, hiljem 9. jalaväepolgu 7. roodu ülem. Osales Landeswehri sõjas ja Narva kaitselahingutes, ülendati 10. detsembril 1919. a. alamkapteniks. Pärast Vabadussõja lõppu teenis rooduülemana Sõjakoolis, lõpetas Alalisväe ohvitseride kursused ja sai 1924. a. majoriks.

1923. a. abiellus Linda Läänemetsaga. Neil olid pojad Päivo (1924), Henn(1930), Ilmar (1932) ja tütar Lilian (1927).

1. oktoobril 1925 astus Kõrgemasse Sõjakooli, lõpetades selle kooli 11. juulil 1927. a. Lõputöö oli tal "Juhtide kasvatus ja väljaõppe sõjaväes möödunud sõdade, eriti Maailmasõja ja Vabadussõja kogemustel". Väitekirjutamise ajal oli ta aspirantide kursuse ülem (reservohvitserid). 24. veebruar ülendati kolonelleitnandiks. Sama aasta kutsuti ta Sõjavägede Staabi VI (õppe-) osakonna ülemaks. 1. augustist oli Sõjakooli ülem, alates 1931. aastast õppis ta ise Belgia Kõrgemas Sõjakoolis, milles õppimise ajal sai 24. veebruaril 1933. a. koloneliks. Lõpetas Belgia Kõrgema Sõjakooli 1933. a. sügisel ning oli pärast seda Võrus 7. jalaväerügemendi ülema kohal rivistaažil.

1. aprillist 1934 nimetati ta Kaitsevägede Staabi ülema I abiks, olnud selles ametis üle kahe aasta määrati 11. maist 1936. a. Kaitsevägede Ühendatud Õppeasutuste ülemaks. 18. oktoobril 1939. a. nimetati tagasi Sõjavägede Staabi ülema I abiks. 24. veebruaril 1940.a. sai kindralmajori auastme.

Sama aasta Vene okupatsiooni alguses sai 22. territoorial-laskurkorpuse 180. laskurdiivisi staabiülemaks. Juuni algul 1941 saadeti täienduskursuste eesmärgil Moskvasse, kus peagi arreteeriti.

Tribunal tema üle toimus alles 20. 01. 42 kus talle mõisteti §58-13 alusel surmaotsus, 31. 03. 42 vähendati seda aga 8 aastaseks vangistuseks. Ta suri 5. oktoobril 1942. a. Saratoovi oblastis olevas vangilaagris.

Autasud:

I Maailmasõjast
Püha Stanislavi III järgu orden

Vabadussõjast:
Vabadusrist II/3
talumaa
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Kindralleitnant Hugo Kauler sündis 2. oktoobril 1893. a. Udeva vallas Valila külas Koti talus tisleri pojana (teistel andmetel Väinjärve vallas). Õppis Tallinna Peetri Reaalkoolis, mille lõpetas 1913. a. Seejärel õppis ühe aasta Peterburi mäeinstituudis.

1914. aastal astus vabatahtlikult Mihhaili suurtükiväekooli, mille lõpetas I-järguga juulis 1915. a. Saadeti 42. mortiirisuurtükiväe divisjoni. Osales järgnevalt patarei vanemohvitserina ja seejärel patareiülemana võitluses sakslaste vastu; tõusis alamleitnandi auastmesse. 1917. a. augustis sai Hohenleide juures põrutada.

1918. aasta jaanuaris tuli kodumaale, kus astus 1. Eesti suurtükiväebrigaadi ja määrati 2. patarei ülemaks, hiljem aga brigaadi ülema kohusetäitjaks. Aprillis 1918 ülendati kapteniks. Aprillis 1918 saadeti eesti rahvusväeosad laiali.

15. novembril 1918 hakkas formeerima 1. suurtükiväepolku, mille ülemaks nimetati 21. novembril 1918. Oli polguga Viru rindel. 29. detsembril 1919. a. ülendati kolonelleitnandiks.

Rahu ajal lõpetas 1923. a. Kindralstaabi Kursused. 15. märtsil 1924 määrati ranna-, õhu- ja sisekaitse staabi ülemaks operatiivalal. 1927 ülendati koloneliks. 1. oktoobrist 1928 kuni 1. augustini 1930 oli 3. diviisi staabiülem. Alates 1. augustist 1930 kuni sügiseni 1939 oli suurtükiväe inspektor. Ülendati 1937. a. kindralmajoriks.

1941. a. määrati ta 22. territoriaalse laskurkorpuse 182. diviisi suurtükiväe ülemaks.

1941. aasta 8. juunil saadeti Hugo Kauler koos nelja kõrgema suurtükiväe ohvitseriga Moskva Džeržinski-nimelisse Suurtükiväeakadeemiasse, kus pidi toimuma 6-kuuline täienduskursus eesti, läti ja leedu suurtükiväe juhtkonnale. 16. juunil jõuti Gorohhovetsi õppelaagrisse ja kohe algasid ka õppused. 21. juunil algas sõda ja 24. juunil 1941 kõik Balti riikidest õppustele saabunud ohviserid arreteeriti ja viidi rongiga Krasnojarskisse. Edasi läks teekond mööda Jenissei jõge lodjaga kaugele põhja - Dudinka jõesadamani ja sealt Norilskist 80 km kaugusel, Lama järve ääres asunud erilaagrisse.

4. juulil 1942 toimunud Erinõupidamise otsus kõlab: "Aktiivse revolutsioonivastase tegevuse eest - mahalaskmine" ja 22. või 23. septembril 1942. a. lasti ta Noriliski laagris maha.

Autasud:

I Maailmasõjast
Püha Georgi IV järgu orden.

Vabadussõjast
Vabadusrist I/2.
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Kindralmajor Ants (enne 1936. a. Hans) Kurvits sündis 14. mail 1887 Tabivere vallas Jõgevamaal (endine Saadjärve vald Tartumaal). Ants Kurvitsa sünnikoht, Mihkli-Aadu talu asub umbes 7 km kaugusel Voldi mõisast.

Ants Kurvits lõpetas Treffneri gümnaasiumi 1911. aastal. Ta jätkas õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, kuid pidi Esimese maailmasõja tõttu 3. kursusel katkestama. Novembris 1914 astus ta tsaariarmeesse ja pärast lühiajaliste ohvitserikursuste lõpetamist Vladimiri sõjakoolis ülendati 1915. aasta 1. veebruaril lipnikuks. Esimese maailmasõja lahingutes osales ta 332. Obojani polgu koosseisus Poola rindel.

Eesti rahvuslike väeosade formeerimisel määrati ta juunis 1917 teenima 1. Eesti jalaväepolku, algul 11. roodu, hiljem 12. pataljoni ülema ametikohale. Võttis 1. Eesti polgu ridades Lääne-Eesti saartel osa lahinguist sakslastega. Eesti Ajutine valitsus ülendas ta algul kapteniks ning 2. aprillil 1918 eesti üksuste laialisaatmisel alampolkovnikuks.

Pärast Saksa okupatsiooni sai temast 16. novembril 1918 esimene Tartu linna ja maakonna Kaitseliidu ülem. 25. detsembril 1918 alustas ta Viljandi vabatahtlike pataljoni (Viljandi Kaitsepataljoni) formeerimist. 5. veebruaril 1919 määrati Kurvits 2. jalaväepolgu ülemaks ja ta sõdis peamiselt Petseri rindel. Lühikest aega (dets 1919-veebr 1920) oli ta 1. diviisi ülema abiks ja Narva linna garnisoniülemaks. Vabadussõja lõppedes oli Kurvits 2. jalaväepolgu ülem, seejärel 1. septembrist 1921. a. 7. jalaväepolgu ülem kuni reservi minekuni 1. oktoobril 1922.

1. novembril 1922 määrati kolonelleitnant Ants Kurvits piirivalve ülemaks. A. Kurvits oli piirivalve juhiks väikese vaheajaga 1924. aasta novembris (oli 11. kuni 26. novembrini 1924 K. Fr. Akeli kabinetis sõjaministriks) 22. detsembrini 1939. 1928. aasta veebruaris kõrgendati ta koloneliks ja 1932. aasta veebruaris kindralmajoriks. Ta lahkus piirivalve ülema kohalt 22. detsembril 1939.

Vabariigi presidendi 12. detsembri 1939. aasta käskkirjaga nr 77 määrati ta Sõjavägede Nõukogu alaliseks liikmeks (arvates 22. detsembrist 1939).

Aastail 1926-1939 oli ta Eesti Vabariigi Ohvitseride Keskkogu juhatuse abiesimees, juhatuse ja revisjonikomisjoni liige; Treffneri gümnaasiumi vilistlaskogu Tallinna osakonna juhatuse liige ja laekahoidja, Eesti Teise Polgu Seltsi juhatuse esimees jne.
Akadeemiliselt kuulus ta Eesti Üliõpilaste Seltsi.

Peale riigipööret 1940 läks Ants Kurvits elama oma kodutallu Mihkli-Aadule. Arreteeriti 14. juunil 1941. a. juuniküüditamise käigus. Kindralmajor Ants Kurvitsa elutee lõppes Sverdlovski oblasti Sosva vangilaagris. Talle määrati surmanuhtlus mahalaskmise läbi nõukogudevastase tegevuse pärast Eestis. Ettepanek karistusmääraks “mahalaskmine” on kinnitatud 20. jaanuaril 1942. Kohtuasi jäi aga pooleli. 25. veebruaril 1942 esitati Kurvitsale uus arreteerimise määrus kui aktiivsele ülestõusu organiseerijale vangide hulgas. 1942. aasta talvel algas A. Kurvitsal parema käe halvatus. Haiglasse sattus ta alles poolteist aastat hiljem. 27. detsembril 1943 langes kindralmajor haiglapalatis äkilise vägivalla ohvriks. Teda ründas hullunud vangivalvur, kes ta surnuks pussitas. 5. jaanuaril 1944 mõisteti A. Kurvitsale postuumselt 10 aastat karistust.

Ants Kurvits abiellus 26. detsembril 1917 Anni Ariva'ga. Neil oli 3 tütart - Heljo (14. 12. 1918), Ate (6. 03. 1922) ja Evi (27. 10. 1923)

Eesti riik on kindral Kurvitsa teeneid Vabadussõjas hinnanud
I liigi 2. järgu Vabadusristiga (14. dets 1920),
rahalise autasu ja normaaltalu annetamisega (23. märts 1923).

Peale selle on kindral Kurvitsale annetatud
I klassi Kotkarist (28. nov 1933),
III klassi Valgerist,
Eesti Punase Risti I liigi II astme täht,
Eesti Vabadussõja mälestusmärk.

Ta on saanud ka välismaiseid autasusid:
Soome Valge Roosi ordeni II klass,
Läti Karutapjate ordeni III klass;
Läti Kolme Tähe ordeni II klassi (suurohvitseri) aumärgid,
Läti Vabadussõja mälestusmärk,
Läti iseseisvuse 10. aastapäeva juubeli mälestusmedal,
Poola Taassünni ordeni komandöririst ja -täht;

Venemaa (I Maailmasõjas osutatud teenete eest)
Püha Anna IV järgu aumärk “Vahvuse eest”,
Püha Anna III järgu aumärk mõõkade ja lindiga,
Püha Stanislavi III järgu aumärk mõõkade ja lindiga,
Püha Georgi IV klassi ohvitseri rist, (PAF 15.03.1917: Lahingus 04.08.1916 Nobeli järve piirkonnas ronis lipnik Kurvits vaenlase ägedat tuld trotsides esimesena saksa kaitsepositsiooni rinnatisele.)
Prantsuse Teaduste Akadeemia diplom.

27.04. 1999 andis Piirivalve Ohvitseride Kogu esimees kolonelleitnant Johan Saar Eesti piirivalve nimel kindralmajor Ants Kurvitsa tütrele üle postuumselt määratud Eesti piirivalve Teeneteristi.
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Kindralmajor Jaan Kruus sündis 26. veebruaril 1884 (27.veebruaril 1884??) Sooniste vallas Läänemaal. Ühe vähesena eesti ohvitseridest ei astunud ta armesse vabatahtlikult, vaid sundaeg teenima. Seejärel õppis Soome põllutöökoolis.

I Maailmasõja alguses mobiliseeriti 3. Soome kütipolku. Paistis silma vaprusega ja enne suunamist korpuse ohvitseride kursustele 1915. a. jaanuaris teenis palju aumärke. Lõpetas 22. korpuse ohvitseri kursuse 11. septembril 1915. a. Võttis osa lahingutest Poolas ja Ida-Preisimaal ning Karpaatides ja Galiitsis. Ohvitserina jõudis ta kapteni auastmesse ja sai 3.Soome polgu I pataljoni ülemaks. Tuli välja I Maailmasõjast kõige enam dekoreeritud eesti ohvitserina.

Eesti Vabadussõja alguses oli ta 3. polgu II pataljoni ülem, alates veebruarist 1919. a. polgu ülem. Eriti paistis silma Landesweeri sõjas. Alampolkovnikuks ülendati 1919. a.

1920.a. määrati 6. Jalaväerügemendi ülemaks, mille formeeris Vabadussõja aegsetest Kalevi maleva, Scouts pataljonist ja Kuperjanovi pataljonist. Pärast oli 3. üksiku pataljoni, 10. jalaväerügemendi, pikemat aega 7. jalaväerügemendi ülemaks. Tolle viimase ülema ametis oleku ajal ehitati välja Värska lõunalaager.

1934.a. määrati Valga sõjaväeringkonna ülemaks, aasta lõpul ka 1. diivisi ajutiseks ülemaks. 1936. a. ülendati kindralmajoriks. 1940. a. oli 2. diviisi ülemaks.

Eesti okupeerimise järel oli 22. territooriaal-laskurkorpuse 182.diviisi ülemaks, saadeti juuni alguses 1941. a. Moskvasse Kindralstaapi õppima. Arreteeriti seal juulis 1941. a. Lasti maha Moskvas 15. mail 1942. a

Teda mäletatakse kui tagasihoidliku, lihtsa käitumisega meest.

Autasud:

I Maailmasõjast
Püha Georgi 4. järgu orden

Vabadussõjast:
Vabadusrist II/3
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Kindralmajor Gustav Kunnos sündis 29. juunil 1878 Vastseliina vallas Võrumaal. Vanemate ümberasumise tõttu kasvas ja õppis Venemaal. 1899. a. lõpetas Pihkva reaalkooli ja astus Moskva sõjakooli, mille lõpetas 1901.a. Ohvitserina õppis mitmel pool Kaug-Idas, võttis osa Vene-Jaapani sõjast. Staabiohvitserina sattus ta 1906. a. polgukohtu asjaajaja ametisse ning komandeeriti Peterburi sõjaväeakadeemiasse, mille lõpetas 1908(1910?) koos kapteniks ülendamisega. Järgnes teenistus Sankt-Peterburgi ja Omski sõjaväe ringkonnakohtu prokuratuuris. Sai 1912. a. alampolkovnikuks.

Osales I Maailmasõjas. Ülendati 1917. a. polkovnikuks. Aleksander Koltšaki poolt ülendati 1919. a. kindralmajoriks ja määrati Lääne-Siberi sõjaväeringkonnakohtu liikmeks.

Opteerus 1921. a. Eestisse. Teenistusse võeti kolonelina, kuna Eesti valitsus ei tunnistanud vene valgete poolt antud auastmeid. 1922. a. märtsis määrati Sõjaväeringkonnakohtu ajutiseks liikmeks, pool aastat hiljem juba esimeheks. Oli lektor ka sõjaväeõiguse alal Sõjakoolis ja Kõrgemas Sõjakoolis. Suri 17. augustil 1926. a.

Tema isik pole jätnud võibolla nähtavat jälge eesti sõjaõiguse ajalukku, kuid ilmselt oli oluline, et esimestel rahuaastatel juhtis sõjakohtuametit tsaariajal hea hariduse saanud mees, kellel olid rikkalike erialaseid, politiilisi ja elukogemusi. Kunnost kasutati tsaariajal tähtsate ja ulatuslike ülesannete täitmisel. Muuseas käis ta tsaari isikliku emissaarina Buhhari emiiri juures.
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Kindral Johan Laidoner sündis 12. veebruaril 1884. a. Viljandimaal Viiratsi vallas. Õppis 1892. a. - 1894. a. Viiratsi vallakoolis, 1895-1897 Viljandi 1. algkoolis ja 1897-1900 Viljandi linnakoolis.

1901. a. astus perekonna kehva majandusliku seisu tõttu vabatahtlikuna Vene sõjaväkke, kus jäi teenima 110. Kaama jalaväepolku Kaunases. Septembris 1902. a. astus Vilno sõjakooli, mille lõpetas 5. mail 1905. a. nooremleitnandina. Nüüd määrati J. Laidoner teenima 13. Jerevani ihukaitsegrenaride polku Kaukaasias. 25. detsembril 1908. a. ülendati ta seal leitnandiks. 17. oktoobril 1909. a. astus ta Nikolai Kindralstaabi Akadeemiase Sankt-Peterburgis. Akadeemias õppimise ajal 1912. a. maikuus abiellus Maria Kruszewskaga. Lõpetas akadeemia 1912. a. maikuus, peale lõpetamist suunati tagasi oma polku ja ülendati 7. jaanuaril 1913. a. alamkapteniks. Samal aastal saadeti 1. Kaukaasia laskurpolku rooduülemaks. 1914. a. võeti sealt 3. Kaukaasia korpuse staapi ja läks selle korpusega samal aastal alanud I Maailmasõtta.

Sõdis Poolas sakslaste vastu ja ülendati 26. novembril 1914. a. kapteniks. 1915. a. määrati 21. diivisi vanemadjutandiks. Sõdis Galiitsias. Sama aasta novembrist määrati ta Läänerinde staapi luureosakonna ülema abiks ning ülendati 15. augustil 1916. a. alampolkovnikuks. 11. märtsil 1917 määrati Kaukaasia grenaderidiivisi staabiülemaks, kuid viidi sama aasta oktoobris üle 62. diivisi staabiülemaks. Sellega lõppes J. Laidoneri karjäär Vene sõjaväes, ta oli kaks korda kergelt haavata saanud ja ühe korra põrutada.

2. detsembril 1917. a. kutsuti ta Eesti Sõjavägede Ülemkomitee kutsel 1. Eesti jalaväediivisi ülemaks. Ta jõudis Tallinna 1. jaanuaril 1918. a. ja asus diivisi ülema kohale alates 5. jaanuarist, oli sel ametikohal kuni 19. veebruarini kui pidi bolševike nõudel tagasi astuma. Kuna algas sakslaste rünnak Mandri-Eestile, siis sõitis ta 23. veebruaril ära Petrogradi, kuna oli teada et sakslased arreteerivad vene luureohvitsere. Sama aasta 4. aprillil ülendas tollal illegaalselt tegutsenud Eesti Ajutine Valitsus Laidoneri polkovniku auastmesse.

Eesti esimese välisdelegatsiooni 1917-1918 liige. Välisdelegatsiooni liikmena esindas koos Julius Seljamaaga Eestit Nõukogude Venemaal. Nende ülesandeks oli ühenduse võtmine Soome esindajaga Petrogradis. Samal ajal oli ta valitsuse volinik eesti sõjaväelastele Venemaal.

Tagasi kodumaale tuli ta siis kui juba käis Vabadussõda, 8. detsembril 1918. a. Ta sai ülesande minna otsima Briti laevastikuüksust, mis oli tagasipöördunud peale ühe laeva kaotamist. Liepajasse jõudis ta 11. detsembril. Samal õhtul tuli Liepajast tagasi koos Briti laevastikuüksusega. Tallinna jõuti 12. detsembri pealelõunal. 14. detsembril määrati ta Operatiivstaabi ülemaks. 23. detsembril Sõjavägede Ülemjuhatajaks. Tema juhtimisel läks sõjavägi vasturünnakule ja selle tänutäheks ülendati ta peale Narva tagasivallutamist 20. jaanuaril 1919. a. kindralmajoriks. Pärast Vabadusõja lõppu ülendati ta esimese Eesti Vabariigi kindralina kindralleitnandiks. Samal päeval otsustas valitsus sõjavägede ülemjuhataja ameti kaotada ning Laidoneri seekordne amet lõppes keskööl vastu 27. märtsi.

Pärast seda oli ta sõjaväeteenistuses kuni jaanuarini 1921. a. 1920-1929.a. oli kolme riigikogu liige Põllumeeste erakonna poolt.

1.detsember 1924. a. kutsuti ta maha suruma kommunistide putšikatset. Pärast seda kui oldi mässajad kinnipüütud või ülejäänud üle piiri põgenenud, siis saadeti ta uuesti erru 8. jaanuaril 1925. a. Ta tegutses edasi riigikogus, käis mitmetel kordadel Eesti esindajana Rahvasteliidu täiskogul. 1925. a käis Laidoner Rahvasteliidu komisjoni esimehena Türgi ja Iraagi piiritülisid vahendamas. Komisjoni soovitusel otsustati anda Mosul Iraagile. Oli Tartu ülikooli audoktor õigusteadustes alates 1928. a.

20.aprillil 1928. a. juhtus Laidoneride peres õnnetus - ainuke poeg Michael lasi ennast maha. Keegi ei tea kas kogemata või meelega. Samal aastal võttis Laidonerid kasupojaks Aleksei Kruszewski, kes nagu Michaelgi oli sündinud 1913. a.

J. Laidoner tegi väga suurt ühiskondliku tööd, oli alates 1925. a. Kaitseliidu vanematekogu esimees. Oli 1930-1932 Eesti Spordi Keskliidu esimees, oli alates 1932. a. Noorte Kotkaste peavanem, 1934. a. Eesti Olümpiakomitee esimees. Viis aasta varem, juunis 1929, oli ta loobunud tegevusest Riigkogus ning ka Põllumeeste Kogu erakonnast. 1934. a. aasta presidendi valimisteks esitati ta presidendikandidaadiks, kuid kuna kokkulepel K. Pätsiga tehti 12. märtsil 1934. a.riigipööre, siis sai Laidoner eluaegse kaitsevägede ülemjuhataja ameti. 1938. a. oli ta Riiginõukogu liige. 24. veebruaril 1939. a. ülendati ta kindraliks.

Kui Vene okupatsioon algas, vabastati ta 22. juunil sõjavägede ülemjuhataja ametikohalt. Kuu aega hiljem 19. juulil 1940. a. küüditati Laidoner koos abikaasaga Venemaale Moskvasse. Seal pandi nad elama siseasjade rahvakommissariaadi suvilasse. Kindrali küsimusele: kui kauaks nad sellisesse olukorda peavad jääma, vastas NKVD ametnik: "Kuni sõja lõpuni." Siiski viidi nad sealt viis päeva hiljem edasi Pensasse, kus nad esialgu võisid vabalt ringi liikuda. 22. või 23. juunil 1941.a. pandi Laidonerid koduaresti, 28. juunil nad arreteeriti ja pandi kohalikku vanglasse. 1942. a. septembris viidi nad Moskvasse Butõrka vanglasse, kus nad olid nädal aega, sealt edasi viidi nad Kirovi vanglasse. 1945. a. sügisel viidi Ivanovo vanglasse, kus nad olid 1952. a-ni. 7. märtsil viidi nad jälle Moskvasse Butõrka vanglasse, kus neile teati, et on saanud 25 aastat vanglakaristust. Sama aasta maikuust nad viidi Vladimiri linna erivanglasse. 13. märtsil 1953 suri J. Laidoner Vladimiri vanglas.

Autasud:

I Maailmasõjas:
Püha Anna III ja II klassi orden
Püha Stanislavi III ja II klassi orden
Püha Vladimiri IV klassi orden
Püha Georgi kuldmõõk (VP 04.07.1915: Ööl vastu 11.10.1914, lahingute ajal Gorbatka raudteejaama piirkonnas, teostas Laidoner luuret Politino rajoonis. Luurekäigu jooksul kogutud andmetele tuginedes sooritati ööl vastu 12. oktoobrit edukas rünnak.)

Vabadussõjas:
Vabadusristi I/1 ja III/1
Rahaline autasu 3 miljonit marka.
Viimsi mõisa süda 102 hektariline maa.

Välismaa autasud:
Läti Karutapja ordeni III, II ja I järk.
Soome Valge Roosi Suurrist
Rootsi Kuningliku Mõõgaordu suurrist
Leedu Vytautas Suure orden
Belgia Sõjarist
Poola Taassünni I klassi aumärk
Poola Virtuti Militari V klassi aumärk
Poola Valge Kotka orden.
Suurbritannia Püha Michael ja Püha Georgi Väärikaima ordu rüütelkomandöri aumärk
Prantsusmaa Auleegion ohvitseririst ja komandöririst

Rahuajal Eesti autasud:
Kotkarist I klassi teenetemärk
Punase Risti 1.järgu teenetemärk
Valgetähe teenetemärk erisuurpaelaga.
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Kindralmajor Dmitri Lebedev sündis 28. juulil 1872. a. Pärnumaal Uduvere alevikus vene vaimuliku peres. Tema sünnijärgne perekonnanimi olevat olnud Luik. Õppis Pärnu gümnaasiumis, mille lõpetas 1890. a ja seejärel ühe aasta Riia vaimulikus seminaris.

1891. a. astus ta vabatahtlikuna Vene sõjaväkke, kus oli esialgu 178. Irboska polgus. Umbes samal ajal muutis enda perekonnanime Lebedeviks, arvatavasti sellepärast, et teha paremat sõjaväelist karjääri. 1893. a. astus ta Vilno sõjakooli ja lõpetas selle 2 aastat hiljem nooremleitnandina. Peale lõpetamist teenis 131. Tiraspoli polgus.

1901. a. astus Lebedev Nikolai Kindralstaabi akadeemiasse St. Peterburgis. Lõpetas selle 1904. a. kaptenina ja saadeti Kaug-Itta, kus oli staabitööl Primorje kubermangu kaitsestaabis. Vene-Jaapani sõjas otseses sõjategevuses ei osalenud.

Pärast Vene-Jaapani sõja lõppu saadeti rivipraktikale 186. Mirgorodi polku Kiievis, peale rivipraktika läbimist saadeti edasi Varssavi sõjaväeringkonna staapi. Seal olles töötas end üles sõjateadlasena. Tal õnnestus käia iga aasta komandeeringus välismaal, näha mitmete Euroopa riikide sõjavägede manöövreid, lisaks tõlkis ta vene keelde saksa sõjaväemäärustikke. Toimetas ajakirja "Vojennoje delo za granitsei".

Tema tegevus äratas ka huvi Peterburgis ning ta kutsuti 1911. aastal sealsesse Nikolai Kindralstaabi akadeemiasse pidama loenguid sõja-ajaloost ja viima läbi õppusi praktilises taktikas. Peale selle kooli pidas ka loenguid Inseneriväe akadeemias, Inseneri- ja Ratsaväekoolis ning Paažide korpuses.

I Maailmasõja alguses saadeti ta kindral Aleksander Samsonovi juhitud 2. armee staapi luureosakonna ülemaks, ta osales venelastele hävitava lüüasaamisega lõppenud Tannerbergi lahingus ja teda on peetud üheks selle kaotuse süüdlaseks. 29. augustil 1914 murdis ta piiramisrõngast läbi ja pääses sealt eluga, vangi langes aga 90 000 vene sõdurit.

Peale seda ränka lüüasaamist teenis oktoobrist 1914. a. kuni septembrini 1915. a. 59. diivisi staabiülemana, seejärel poolteist aastat 26. Mogiljovi polgu ülemana. 1917. a. algupoolel kutsuti ta Petrogradi, kus hakkas uuesti pidama loenguid Kindralstaabi akadeemias ja ülendati sama aasta augustist kindralmajoriks. Loengute kõrvalt toimetas sõjaväeajalehte "Russkii Invalid" ja ajakirja "Vojennoje Delo" ning kuulus komisjoni, mis pidi koostama I Maailmasõja ametliku ajaloo.

Peale riigipööret Petrogradis oktoobris 1917. a. jäi edasi akadeemiasse ning koos pealinna üleviimisega kolis koos akadeemiaga Moskvasse. Oli siis Punaarmee akadeemistel kursustel ja Staabiteenistuse koolis õppejõud.

1921. a. aga opteerus Eestisse, kuna läks tülli sõjanduse Rahvakomissaari L. Trotskiga. Sama aasta 1. aprillist võeti ta arvele Eesti sõjaväkke, kusjuures tema kindralmajori auaste tunnistati kehtivaks. Hakkas Kindralstaabi kursustel lugema jalaväe, tehniliste vägede ja üldist taktikat, samuti sõjaadmistratsiooni koos kõige nende juurde käivate praktiliste tööde juhendamisega. Avaldas artikleid ajakirjas "Sõdur", 1923 ilmus "Sõduri" kirjastusel tema raamat "Gaasiasjandus sõjas".

Alates Kindralstaabi kursuste teisest lennust, 1923. aasta septembrikuust, sai Lebedev ametinimetuseks professori k.t. Läks sellelt ametikohalt 1. aprillist 1927. a. erru.

Edasi tegeles relvakaubandusega, muretses Eesti sõjaväele lennukeid, 1933 aastal aga organiseeris hävitajate "Vambola" ja "Lennuk" müügivahetalituse Peruule. Arvati, et sai sellest suurt kasu ning kui valitsus korraldas juurdluse hävitajate müügis, põgenes Lätti. Peeti aga seal kinni ning anti üle Eesti võimudele. Talle süüdistust ei esitatud, oli protsessil kui tunnistaja. Ainuke karistus selle müügilooga anti talle riigikogust, kui keelati eesti sõjaväelase mundri kandmine.

8. jaanuaril 1935. a. suri Tallinna haiglas operatsioonijärgsesse südamerabandusse ja maeti Aleksander-Nevski kalmistule.

Autasud:

Esimeses Maailmasõjas
Püha Stanislavi IV ja III klassi orden
Püha Anna IV, III ja II klassi orden
Püha Vladimiri IV klassi orden
Püha Georgi mõõk (26. Mogiljovi polgu komandöri Dmitri Lebedevi autasustati Georgi mõõgaga. Tšasovoi 1935, nr 144, lk 20: Vahvuse eest lahingus Narotši järve ääres 1916. aasta märtsis.)
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Kindralleitnant Nikolai Reek sündis 1. veebruaril 1890. a., oli rahvuselt venelane, kes kasvas kasulapsena eesti peres.

Nikolai Reek lõpetas 1916. aastal lendurvaatlejate kooli. Pärast seda jätkas õpinguid Kindralstaabi Akadeemias.

1918. aastal kui kuulutati välja Eesti Vabariik, nimetati senine Eesti Diviisi staap ümber Eesti Sõjavägede staabiks ning Nikolai Reek nimetati esimeseks Eesti sõjaväe staabiülemaks. Peale eesti sõjaväe likvideerimist sakslaste poolt oli tegev illegaalse Kaitseliidu organiseerimisega. Oli 1918. a. novembris esimeseks Virumaa kaitseliidu ülemaks.

Vabadussõjas osales paljudes lahingutes nii punavägede kui landesveeri vastu. Septembris 1919 ülendati koloneliks. Nikolai Reek oli kolme Vabadusristi kavaler (VR I/2., II/2., II/3.
).

Sõjaväe õppeasutuste tegevuse koordineerimiseks loodi 1921. a. sõjaväe õppeasutuste inspektori ametikoht, kuhu määrati kolonel Nikolai Reek. Ta oli ka väljaõppe teoreetilisi aluseid kujundava Sõjaväe Õpetuskomitee liige. Komitee toimis aastail 1920-1924 Sõjavägede Staabi ülema juhtimisel. 1924.a. Komitee likvideeriti ja tema ülesanded anti osaliselt Sõjavägede Staabi VI osakonnale, osalt aga 1923.a. loodud Sõjaväe Ühendatud Õppeasutustele. Uue keskorgani formeerijaks ja esimeseks ülemaks oli kolonel Reek kuni siirdumiseni Prantsuse kõrgemasse sõjakooli 1923, mille ta lõpetas esimese Eesti ohvitserina 1925. Hiljem, 2.diviisi ülemana ja sõjaministrina viis kindral Reek väljaõppereformi lõpuni, luues kompleksse õppeasutuste ja õppelaagrite süsteemi.

Tema initsiatiivil alustati 1926. a. Värska Põhjalaagri ehitust. Laager rajati suuresti vaid sõjaväe oma jõududega. Selle projekti maksumuseks loeti 45 miljonit senti, kuid riigieelarvest saadi vaid 5 miljonit senti. Puit võeti maha oma metsast ning saeti laudadeks oma saeveskis. Kõik tööd tehti ära sõdurite poolt inseneriväe ohvitseride valve all. Laager valmis 1930. a.

4. aprillist 1927 kuni 13. novembrini 1928 oli Eesti Vabariigi sõjaminister.

1937 kuni 1939 oli Eesti Sõjavägede staabi ülem. 12. oktoobrist 1939 kuni juunipöördeni 1940 oli viimane Eesti Vabariigi sõjaminister

Viibis 1935. aastal Poolas marssal Pilsudski matustel, oli lähetatud 1939. aastal Saksamaale Hitleri sünnipäevale, kus teda esitleti Hitlerile ja kutsuti ka teelauda.

Kindral Reek arreteeriti 12. märtsil 1941, toimetati pärast sõja puhkemist vangilaevaga Tallinnast Leningradi ja sealt Ussollagi, kus ta suri Solikamskis 8. mail 1942.
Teistel andmetel viidi kindralleitnant Nikolai Reek detsembris 1941 laagrist Solikamski vanglasse kus ta 18. mail 1942 hukati.

14. juuni 1941 ööl võeti Meriväljal kinni kindral Nikolai Reegi naine Klaara ja tütar Tiiu. Perekond viidi Raasiku jaama ja küüditati Tomski oblastisse Tšainski rajooni Andrejevka külla, kus nad surid nälga ja kurnatusse.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist