Küse pole mitte padrunikulus, vaid laskeväljaõppe metoodikas pluss üldises kultuuris "karda vastutust".Ajakirjast Sõdur tsiteeritud lahinglaskmise tulemused on igati ootuspärased, 13% tabamusi on normaalne, 15% juba hea tulemus. Ei usu, et laskeväljaõppe muutmisega see number oluliselt tõuseb. Parem laskeoskus eeldaks oluliselt enam harjutamist ja padrunikulu, see on võimalik ainult EOGl ja üksikutel fanaatilistel laskuritel. Ma ei põeks eriti lasketäpsuse pärast, see on täiesti piisav, sest enamiku kaotusi tekitavad ikka ja jätkuvalt kaudtuli, mitte automaadid.
Ühesõnaga - tegeletakse põhiliselt tiirulaskmisega, vähe tähelepanu pööratakse taktikalisele laskmisele (millel on tiiruga vähe ühist).
Omaette probleem on veel suur laskmise hulk paukmoonaga, kus ei viitsita lihtsalt sihtida, vaid pläristatakse huupi (MILES oleks abiks).
Selle põhjus on nii iganenud metoodika (mis mõistagi on paberil kinnitatud) kui ka iga vahejuhtumiga toimuv klaperjaht süüdlase poomiseks (meenutage, millist kära tekitas see MG3 jala küljest tuleku lugu hiljuti)- mistõttu instruktorid ei taha endale riske liigselt võtta.
Tulemus on lihtsalt selles, et taktikalises olukorras muidu laskeoskustesti 12-st 12-le laskev vend laseb lihtsalt mööda, sest teda ei ole eriti harjutatud tulistama liikumise pealt, hingeldades jne jne. Selline harjutamine suuremate massidega on paraku riske endas kandev.
Arvan, et kui me kulutaks täna tiirulaskmisel 5 korda rohkem padruneid, siis taktikalise laskmise tulemusi see eriti ei parandaks.
