|
Ma siis ka natuke kirjutan nendest asjadest. EOG ei ole relvatestijaid koondatud, kuid on viisakas skautidel ise parimate kandidaatide hulgast endale meelepärane püss välja valida. Vähem undamist lähema 10 a jooksul, et tehti halb valik, ise valivad ja on hiljem rahul ja roosad.
G36 ei ole EOG põhirelv, kuigi paraadil ja koolitustel neid ikka tarvitatakse. Üldse on nende puhul raske määratleda, mis on põhirelv, sest igal operaatoril on minu toru + grupirelvad. Sõltub vajadusest. SOfikate hulgas on 300 BLK uus standard, sest AR rauda vahetades saavutati raskema ja suurema kuuliga parem tapmisvõime soomustamata sihtmärgi suhtes, kineetiline energia praktiliselt sama mis 7,62x39.
Bereta ARXi eriti keegi ei kiida. Soomlastel oli see valikus, isegi sellise klausliga, et toodetaksegi Soomes, kuid testimise tulemused olid nii kehvad, et võetu SCAR ja ülejäänud armee laseb moditud vanade automaatidega. ARX häda on selles, et paljud kriitilised osad on plastikust ja relva konstruktsioon on nõrk. Itaallastel on see sundvise, ikkagi ainuke kodumaine tootja, kuid mujale neid eriti ei müüda, mõned väiksemad diilid on peamiselt väga odava hinna pärast.
Vene esimese liini üksustel on NIJ IV klassi plaadile vastav soomus ja 7,62 NATO seda ei võta, 5,56 NATO samuti mitte, kuid väike kiire kuul läbistab näiteks killuvesti ja kiivrit paremini ja kaugemale kui suurem kuul. Ainuke, mis sellist plaati pureb, on 338 LM AP kuuliga, kuid ei ole reaalne, et kõik lähevad selle peale üle, hea, kui rühmas 1 selline relv on. Seega tasub sihtida nabast allapoole, seda soomlased oma jalaväelastele õpetavad. Eestisse ei ole see tarkus veel jõudnud. Kui ikka kuul on puusas, siis on võitleja muutunud meditsiiniliseks probleemiks. Täisfiguurile peaks tuimalt nabasta allapoole 1 A4 lehe pikuti külge panema ja ainult seal olevaid tabamusi lugeda.
Automaadi peamine oluline omadus on see, et pauk tuleb iga ilmaga ja ka natuke sitasest püssist, praktiline laskekaugus ei ületa 200 m, tavaliselt oluliselt vähem. Seega kunn on see, kes suudab rohkem moona ajaühikus välja lasta kaugusel kuni 100 m ja sellega sihitud piirkonda ehk rinnakuju alaosa tabada. Laskekiiruses ja tihti ja täpsuses (väiksem tagasilöök) võidab 5,56 iga kell suurema kaliibri. 9 mm ja M45B on küll tore lasta, kuid tabamisega on kehvasti, 100 m peal isegi seisvale märgile kõik sisse lasta nõuab hoolikalt sihitud üksiklaskusid, valanguga enamik mööda, kontrollitud.
G3 ja tema sugulaste juured on II MS tüüpi kaevikutes ja positsioonilahingus, kus pikk ja suhteliselt kaugele laskev relv on hea, linnalahingus või kaevikus on see ikaldus. Kui seda tuunida, siis minimaalselt, mina pean kõige tähtsamaks astmeliselt sätitavad kaba, sest see on tänapäeva kuulivestis võitlejale liiga pikk, v.a. 190+ cm koljatid, keda on vähe. Punatäpp G3 peale on enamikule jalaväest liigne luksus, lihtsalt laskeoskus ei ole selline, mis annaks punatäppi kasutades olulise eelise, need, kes raudsihikuga mööda lasevad, teevad seda sama hästi ka punatäpi või optikaga. Iga lisaseade nõuab väljaõpet, millega KLis on kehvasti ka KVs natuke paremini.
Vasakust õlast tulistamine on oluline, vasakukäeliste probleemid jätavad enamiku külmaks ja leftoorium adapteerub kiiresti, kui on esimesest ehmatusest üle saanud. Sama ikaldus on paremakäelisele vasakust õlast lasta, seda peab harjutama, kuid ega eriti ei viitsita harjutada. Õppusel on tavaline, et õla vahetuse asemel kõõlutakse kogu kere varje tagant välja, mis päris madinas tähendab endast parema sihtmärgi tegemist, vastase snaiprid on tänulikud, enne kui päästikule vajutavad.
See saksa naiskaitseministri hala G36 probleemidest ei olnud relevantne jutt, seal räägiti, et tabavus halveneb kui relv kuumeneb üle peale mitmesaja padruni läbilaskmist. Ilmselt halveneb enamikel relvadel, kui need üle kuumenevad, kuid päris elus ei ole sellist padrunihunnikut kusagilt võtta, nii et pigem teoretiline probleem ja ei ole näha, et hansud eriti innukalt relvi vahetaksid. Ei saa aru, miks selline lollus avalikustati.
Väga ei kadesta neid inimesi, kes mingil hetkel peavad otsustama EKJ uute käsirelvade hanke, seal peab suutma ennustada vajadusi 20-30 a perspektiivis. Kindlasti peab nendel relvadel olema jupikaupa kokkupandav kaba ja relsid lisavarustuse panemiseks, kuid mis kaliibriga või mudel need on, mina küll ennustada ei riski. Lisaks peab olema kahepoolne kaitseriiv, mida saab nii vinnastamata kui vinnastatud relvale peale panna, see on uus lähenemine, mida alfaisased õpetavad, vanade relvamudelitega seda teha ei saagi, jänkide M4 näiteks kaitseriivistub ainult vinnastatud olekus. Kes on käinud ja koolitunud, need teavad, kui kiiresti kaitseriiv vajadusel maha käib. Puhtalt relva käsitsemise ja harjutamise küsimus. Lisaks peab relv olema lastav ka küliti, mitte nii, et küliti lastes kiilub kinni, sest tühjad kestad kuhugi kinni jäävad. Tõrgete eemaldamist käigu pealt peab ka palju rohkem harjutama, sest tõrkeid tuleb kõikidel relvadel ette kas relva või padruni probleemide tõttu.
Galil SN osade lõtkude kohta ütleks niipalju, et EKJ kasutuses olevate relvade põhjal midagi otsustada ei tasu, sest need on 60-90% amortiseerunud, ja kulunud relvad muidugi loksuvad. Oma kogemus ainult 10 erineva Galil SNiga oli see, et vähem loksuvad relvad lasid täpsemalt. Tegelikult täpsuspüssiks väga hea relv, EKJ oleks teinud hästi, kui igasugu TP1, TP2 ja AK4 TP ikalduste tuunimise asemel oleks ostetud asemele uued Galil SNid. Kindlasti odavam kui maksta kõiki neid tuuninguid, mille tulemuseks on peamiselt pask ja täielik pask. AK4 või G3 standardmudel ei ole ehitatud täpsuspüssiks, päästik on näiteks jube kange, kes on PSG1 või MSG 90 proovida saanud, mõistavad, teistele ei ole mõtet seletada. AK4 optika peale panna ja seda TPks nimetada on ikka väga optimistlik.
|
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
