www.militaar.net

Reegitakse, et kuni inimene suudab veel iseenda üle nalja teha, ei ole veel kõik kadunud

Motivatsioonist niipalju, et võrreldes 20 aaasta taguse ajaga on ju ettureid palju arvukamalt ja nad on osavamad. Lelusid on ka rohkem.

No ja niipalju veel, et kui normaalsed inimesed reede õhtul midagi tarka teevad (või siis vähem tarka), siis imelikud suunduvad teenistusse
Kuna täna on juhtumisi reede, siis pühapäeva õhtupoolikul näeme

Selline küsimus. Kus kohast saaks tellida laskuri märki? Huvitaval kombel ei oska KL staabist keegi öelda

..vot see on tõesti huvitav - kas isegi väljaõppeosakonnas ei teatud

_________________
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.

Kui laskuri märgi all peetakse silmas KL laskur- või kütiklassi normi täitmist tõendavat märki, siis selle saad tellida http://www.romantavast.ee. Pead neile tõendama, et sulle on sellise märgi kandmise õigus antud (ülema käskkiri).

Tänu.

Täiesti spontaansest huvist küsiksin - oskab ehk keegi täpsemalt seletada - millised võimalused, õigused ja kohustused on õigupoolest Kaitseliidus toetajaliikmel? Peale selle umbmäärase kirjelduse, mida võib Kaitseliidu seadusest välja lugeda, à la osaleb elanikkonna elanikkonna turvalisuse tagamisel jms. Ehk keegi oskab omast kogemusest rääkida.
Olen isegi mõelnud, et võiks teinekord midagi kasulikku oma ajaga teha. Lihtsalt ajateenistuse kord oli 90ndail natuke teistsugune ning nüüd tervis ka juba selline, et ilmselt ei saakski enam SBK läbimiseks vajalikku tervisetõendit. Aga mõte on ikka jäänud, et võiks kuskilt otsast härjal sarvist võtta. Kaitseliit võiks ju igati huvitatud olla, et kaasata võimalikult palju riigikaitsesse panustada soovivaid inimesi, funktsioonist sõltumata. Ega siis tänapäeval kaitsevõime ainult massiarmeedest ja relvajõududest koosne.
Muidu olen täiesti tavaline kõrgema haridusega inimene. Kuriteos süüdistatud ei ole, distsiplinaarsüütegusid samuti hingel pole, vaimne tervis korras.
Seadus ütleb ka, et toetava liikmena võib osutada toimekat või materiaalset (nojah, seda mul niikuinii ei ole!) tuge, mis liikmeksvõtmisel kokku lepitakse. Aga eriti midagi muud netimaterjalidest välja ei loe.

Toetajaliikmena on palju võimalusi kaasa löömiseks ning abistamiseks. Näiteks oled abis formeerimisel kas registreerimisel, varustuse jagamisel jne. Samuti saad abiks olla näiteks tõkestuspostiks olemisel lahinglaskmistel, olla õppusel abiks isikliku ATV-ga vms. Äkki on sul tsiviileriala selline kus saad oma oskusi või vahendeid üldsuse heaks kasutada. Variante on palju, leia üksus ja selle ülem oskab sulle kindlasti toetajaliikmena mõistliku rakenduse leida.

Siin on tihti esitatud küsimusi KL üksuste ja liikmete kohustuste kohta.
Tartu malevas on ilmunud infoleht, kus ilmus üks selgitus. Toetajaliikmena jagan seda foormumis.

1. Leidkem endi seas üles kaitseliitlased!
Teadupärast näeb 2013. aasta algul Vabariigi valitsuse poolt kinnitatud riigikaitse kümneaastane arengukava 2013-2022 ette, et kogu Eesti territoriaalkaitse ülesanded jäävad tulevikus Kaitseliidu kanda ning Kaitseliidu liikmeskond peab kasvama seniselt 22 000 inimeselt 30 000ni.
Kuid lisaks uute liikmete värbamisele tuleb üles leida kaitseliitlased meie enda organisatsiooni seest ning seni nimekirjades virelenud tegevliikmetel tuleb haarata kinni võimalusest panustada läbi Kaitseliidu Eesti riigikaitsesse, sest aateid saab tõestada ainult tegudega!
Kuigi üleskutse leida meie endi seast üles kaitseliitlased, võib tunduda esmapilgul kummalisena, pole see mitte. Äsja malevas läbiviidud uuring näitas, et meie ridades on jätkuvalt võitlejaid, kes pole kas leidnud endale rakendust, on infosulus või kes on otsustanud Kaitseliidus korraks aja maha võtta, sellest oma allüksust teavitamata.
Kuidas aga siis käituda olukorras, kus on kadunud side oma üksusega või kus tuleb erinevatel põhjustel oma Kaitseliidu tegevuses aeg maha võtta?

Millisesse struktuuri kuulute ja mida teha siis, kui väljaõppes pole võimalik enam nii aktiivselt kaasa lüüa kui varasemalt?
Malevate rahuaja allüksused (malevkonnad, üksikkompaniid ja üksikrühmad) komplekteerivad erineva rolli ja väljaõppe intensiivsusega sõjaaja (SA) allüksusi.
Lihtsuse huvides jaotatakse need üksused kaheks: „rohelised“ ja „kollased“.
„Roheliste“ üksuste hulka loetakse need kompaniid (lahingukompaniid, kergejalaväekompaniid ja staabi- ja tagalakompaniid), kes kuuluvad kaitseliidu pataljonidesse (Lahingugruppi), täites SA ülesandeid samadel alustel kaitseväe reservpataljonidega. Samuti kuuluvad „rohelistesse“ üksustesse formeerijad ja Kaitseliidu võitlusgrupid. „Roheliste“ üksuste varustatus on kõige parem ja samas nõutakse neilt aktiivsemat osalust väljaõppes.
„Kollaste“ üksuste hulka loetakse need kergejalaväekompaniid ja korrakaitserühmad, kelle SA ülesannete täitmine on enam orienteeritud sisejulgeoleku tagamisele, aga nad peavad olema ka võimelised tegutsema lahingus vahetult „roheliste“ toetuseks.
„Roheliste“ ja „kollaste“ üksuste väljaõpe toimub samadel alustel. Laskmisi, taktikaharjutusi ja õppusi, kus saab osaleda kogu isikkoosseis, on keskmiselt 6 korda aastas ja „tubli“ võitleja peaks arvestama osalusega vähemalt 4 korda aastas. Lisaks korraldatakse aastas vähemalt kaks allüksuste juhtkondadele suunatud väljaõppe etappi.
Lisaks sõjaliste ülesannete täitmisele ja selleks valmistumisele, vajavad Kaitseliidult aeg-ajalt tuge ka pääste- ja korrakaitse struktuurid ning enamasti on ka seda toetust saadud „rohelistelt“ ja „kollastelt“.
Selleks, et pakkuda mõõduka aktiivsusega, kuid selgelt suunatud sõjalist ja mittesõjalist õpet suuremale ringile kaitseliitlastele ning vähendada pinget „rohelistele“ ja „kollastele“ üksustele, oleme asunud ülejäänud kaitseliitlaskonna organiseerimist „sinistesse“ üksustesse. „Siniste“ üksuste ülesanne on vajadusel osaleda päästetööde ja turvalisuse tagamisel (näiteks metsatulekahjud, maastikuotsingud kaduma läinud inimeste leidmiseks ja muul moel politsei tegevuse toetamisel), ning vajadusel toetada „kollaseid“ üksusi mittesõjaliste tegevustega.
„Sinised“ üksused on ka sobivaks väljundiks neile kaitseliitlastele, kelle tervis, vanus või muud eraelulised põhjused, et võimalda enam sellise intensiivsusega väljaõppes osaleda nagu „kollastel“ ja „rohelistel“, kuid tahe jätkata tegutsemist Kaitseliidus on jätkuvalt olemas. Seega, kui teil pole näiteks võimalik enam „rohelistes“ või „kollastes“ üksustes kaasa lüüa, siis tuleb sellest oma allüksuse juhtidele teada anda ning liikuda üle „sinistesse“. Oleme võtnud eesmärgiks leida sinisele struktuurile suurema rakenduse, mistõttu aktiivsele kaitseliitlasele leiame rakenduse ka sinistes üksustes.
Hetkel käib „siniste“ üksuste potentsiaalsete liikmete kaardistamine ning tulevikus peaks ka „sinised“ üksused jagunema mõtteliselt kaheks, kus aktiivsem osa osaleks aastas kahel õppusel, millest üks on korraldatud õiguskaitseorganite poolt.
Kui aga pole erinevatel põhjustel võimalik täita oma ülesandeid „rohelises“, „kollases“ või „sinises“ struktuuris, aga on soov jätkuvalt kaasa lüüa organisatsiooni tegemistest, siis võib astuda KL-i toetajaliikmeks. Need kaitseliitlased, kes on aga pikemalt aega Eestist ära või kes ei soovi enam Kaitseliidu tegemistes kaasa lüüa, peaksid kaaluma kas oma liikmelisuse peatamist või organisatsioonist väljaastumist.
Kellega võtta ühendust?
Uuringust tuli välja, et malevas on jätkuvalt neid kaasvõitlejaid, kes piltlikult öeldes pole leidnud oma kohta päikese alla ja kes isegi ei tea, mis üksusesse nad täpselt kuuluvad!
Kui olete mingil põhjusel kaotanud nö sideme oma allüksusega, siis võtke julgelt ühendust oma allüksuse ülematega või maleva instruktoritega.
Kokkuvõtvalt. Meie jaoks on tähtsad kõik kaitseliitlased, nii need, kes erinevatel põhjustel ei suuda praegu täie jõuga panustada või kes on kogemata kombel „unustatud“. Andke endast teada, leiame teile sobiva koormuse ning rakenduse!

viewtopic.php?f=66&t=15892&start=2955

... nii ütles Trumm.
Mõtlesin seda teemat veidi arendada siin KLi all.
Minu arvates ei peaks valmidusreservi raha eest KList ostma. Põhimõtteliselt ju võib ka, kuid mis on sel juhul vahet KLil ja reservväelasel?
Ma saan aru, et töö- ja elukohad seavad oma nõudmised, õppustel osalemine väsitab, kuid mis on siis vahet reservil ja kaitseliitlasel? Kui mõlemad teevad asju rahalise tasu eest ja ühepalju päevi aastas, on võrdselt hea väljaõppega ja ühtmoodi valmis lahingusse jooksma ...

Täna on lihtsalt vile käimisel KL kiirem kui KV reserv (ja teatud paradigmade murdmisel ja asjade ärategemisel saaks seda kiirust veel tõsta).

Teiseks tahaks tähelepanu juhtida PS SKO poolt läbi viidud küsitluste tulemustele ja seal nähtavale hoiakulisele erinevusele KV ja KL reservistide vahel, kust paistab välja lihtsalt see, et viimastele saab tõenäoliselt rohkem loota. Ehk kui raha kuskile külvata, siis külvatagu seda ikka sinna, kus häda korral rohkem abi on. Selles mõttes on tänane ajateenija toetus raha külvamine täiesti vales kohas, sest samad küsitlused näitavad, et sellest hulgast on kasulikud ainult pooled (loen kasulikuks neid, kes kutse peale vähemalt rahuajal kohale ilmuvad).

Disklaimin ka ära, et ma ei ürita siin mingeid kiile KV ja KL vahele lüüa.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Minule KL-na ei meeldi jälle kui raha saab, sest prioriteet peab olema ikka relvastus,varustus,moon mitte raha. Raha saan ise teenida aga relvastust mulle keegi ei müü.

Mille järgi sa Trumm seda kiirust ikkagi mõõdad?
Tänased KL õppused - näitavad KL reageerimise kiirust ja massi.
Aga me ei ole teinud reservväelastega sarnast SNAPEXi.
Ja lõpuks pole sellel hoiakul väga suurt rolli, kui me inimeste kohaletulekuks ikkagi raha maksma peame ...

- milliste numbritega me täna KL puhul opereerime?
Paradigmasid muutes (ma ei ole tegelikult kindel mida sa selle para ... asjaga silmas pead), võime me muuta ka reservväelaste hoiakuid.

Veelkord - minu pärast makstagu kellele tahes. Minu jaoks muutub ühel hetkel tavalise reservväelase ja kaitseliitlase vahe väga raskesti tajutavaks. Ehk siis algul on vaba tahe ja arenenud patriotism, kuid teatud aja jooksul või mingiteks mahtudeks, tuleb neid rahaliselt turgutada?

Minu jaoks on üllatav, et pigem KV jooksvate kulude tõstmise vastu võidelnud Trumm tahab nüüd äkisti hoopis uut kulurida juurde tekitada.
Lisaks ei usu mina, et mõeldava suurusega (so. jõukohane) toetus üldse midagi muudaks. Oleks meil juures järjekordne "lastetoetus" - hallata tuleb aga ei muuda sisult midagi.

Mind jälle üllatab, et siin aastaid olnud vennad ei suuda ikka asju konteksti asetada....
Valmisolekus mitteosaleva (staabi)personali juurde tekitamine ja ajateenijatele toetuse maksmine (kellest pärast osaleb riigikaitses ca pool) on sõjalise valmiduse mõistes suuresti raha maha viskamine. Kui aga selle lepingusüsteemi tulemusena pannakse üksus kokku 24 tunni (näiteks) asemel 6 tunniga, on meie suurust ja asukohta arvestades oluline kvalitatiivne edasiminek. Kaugelt suurem kusjuures kui 44 CV90 soomukit (või mis iganes hiljutine suurost, mitte et mul selle vastu midagi oleks, aga lihtsalt paralleeli mõttes).

Jah, ma arvan siiani, et ajateenija palka ei peaks maksma. Pigem tuleb raha panna reservistidele, kes kohal käivad ja kellega arvestada võib. Kulutage raha ikka sinna, kust vile korral midagi võtta on. Mitte ainult see toetus, vaid ka asjaolu, et me ühe mehe koha täitmiseks peame 2 meest õpetama, riietama, varustama jne.

Mina nt ei usu, et see kampaanialik kaadri kohtade arvukuse tõus igas arengukavas sadade inimeste kaupa meie sõjavalmiduses midagi käegakatsutavat muudaks. Pigem ladestub sellest massist enamik kõikvõimalikele admin-, staabi jne kohtadele ja toodab lihtsalt halba õhku. 24h vs 6 tundi aga on täiesti käegakatsutav asi.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Kui öelda või eeldada, et pooled ajateenijatest on suht kasutu mass, kes RÕK-ile või mobilisatsiooni korral niikuinii välja ei tule, siis on sellistele inimestele ajateenija toetuse maksmine küll üks väiksemaid kulusid. Kui võrrelda seda 100-150 eurot kuus per ajateenija nende summadega, mis 8-11 kuu jooksul kuluvad iga ajateenija riietamiseks, toitmiseks, varustamiseks, majutamiseks, autode ja soomukitega ringivedamiseks, lahingu- ja imitatsioonimoonaks jne jne. Ehk sellisel juhul oleks mõistlikum selle ajateenija toetuse suuruse ja mõttekuse üle kaagutamise asemel küsida seda, et kas ajateenistus tuleks äkki teha vabatahtlikuks, et teha väljaõpet ja arvestada vaid nendega, kes niikuinii reaalselt mopi korral välja tulevad. Sest kui pooled ei tule, siis pole mahavisatud raha mitteniivõrd see ajateenija toetus, vaid kõik need kümned miljonid, mis iga-aastaselt ajateenijate väljaõppesüsteemi pööritamise peale kulub.

Ainult et kui ajateenistus tõesti muutagi vabatahtlikuks, siis tuleb ikkagi ka nendele vabatahtlikele teenistuse „aktiivse“ perioodi jooksul mingit toetust maksta, ja tõenöoliselt maksta seda tänasega võrreldes suuremas mahus, sest sellest, et tõmmata mingi hulk inimesi (vahet pole, kes kohustuslikus korras või puhtalt vabatahtlike baasil) 8-11 kuuks (või veelgi pikemaks ajaks) oma igapäevaelust eemale toob endiselt kaasa vajaduse tagada nendele inimestele teenistuse ajaks mingi taskuraha asjade ostmiseks, mida KV oma ladudest ei taga.

Pealegi ei ole see asi nii traagiline, et „ainult pooled“ tulevad välja. Viimastel aastatel tuleb kohale ikka tublisti üle poolte. Lisaks annab KV ise kuni 20% RÕK-idele kutsututest täiesti teadlikult ja seaduslikult vabastuse, mida on reservväelasel võimalik taotleda, kui tal on nt minid majanduslikud, perekondlikud või õpingutega seotud takistused, mis inimesel takistavad justnimelt sel kuupäeval RÕK-ile tulemast. See ei tähenda, et antud reservväelane hoiaks kõrvale, ei oleks muidu valmis väljatulema vms – lihtsalt talle ei pruugi antud kuupäevad sobida, kuid isik võib üksuse SA-koosseisus endiselt olemas olla ja tuleb lihtsalt välja järgmisel korral või siis, kui on „päris asi“. Ja olgem ausad – me lõpuni välja ju ei tea, kuidas käituvad üksikud reservväelased ja ühiskond tervikuna siis, kui on käes see „päris asi“ – võib-olla juhtub hoopis nii, et siis on kadunud justnimelt need aktivistid, kes rahu ajal kõvastu vastu rinda taovad ja kindlasti on valmis siduma. Ja kivi alt tulevad välja hoopis need, kes häda korral ongi valmis oma maad kaitsma, kuid ei pea ühel või teisel põhjusel rahuaegsetel RÕK-idel käimist teab mis vajalikuks.

Samuti võiksid sa Trumm endale ikka selgeks teha, et milleks see ajateenija toetus on ette nähtud ja milleks ajateenijad seda kasutavad. Tegemist ei ole mingi erilise riigipoolse tunnustusega selle eest, et inimene üldse ajateenistusse kohale ilmus, või „motivatsioonipaketiga“ selleks, et inimeses patriotismi või kaitsetahet kasvatada. Vaid tegemist on olemuslikult riigipoolse taskurahaga selleks, et katta ajateenijale neid kulutusi, mida ta niikuinii tegema peab, kuid mida kaitsevägi talle tsentraalselt ei taga. Iga normaalsel ajateenijal on aeg-ajalt vaja osta hambapastat ja uus hambahari, habemeajamisvahendeid, dušigeeli ja šampooni; sõdurikodust tahaks mõnikord šokolaadi ja limonaadi osta; nädalavahetusel on mingi raha eest vaja kodukohta sõita ja pärast tagasi, ja seal kodus olles on soov võib-olla juua karastavaid jooke koos sõpradega. Igal ajateenijal on telefon, millega ta tahab aegajalt koju tüdrukule, vanematele või sõpradele helistada, ja telefoniarve tahab ikka maksmist. Mõnel ajateenijal (jah, mõnes mõttes oma mure, kui enne teenistusse tulekut juba laenu võtsid) võib olla eluasemelaen, mille põhiosa tagasimakse pangad üldjuhul peatavad, kuid mille intresse tuleb ikka edasi maksta. Arvestades seda, et ajateenija võib sõdurikodus manti ostmas käia paar korda nädalas ja käib linnaloal keskmiselt paar korda kuu jooksul, ei ole see 100-150 euro suurune toetus üldsegi väga suur summa. Arvestades seda, et väeosad asuvad meil täna väljaspool suuri tõmbekeskusi, st. lõviosa ajateenijaid ei ela väeosast jalutuskäigu kaugusel. Toon näite elust enesest – kui mina 2000. aastate algul aega teenisin, siis oligi ajateenija toetus tänasega võrreldes praktiliselt olematu – 150 krooni (ehk tänases vääringus 10 eurot). Praktikas tähendas see seda, et Tallinnas elavad ajateenijad läksid igal nädalavahetusel rahulikult linnaloale, sest ühistranspordis oli sõit tasuta. Kaugemalt ja vaesematest pärit peredest poisid aga istusid ka suurem osa nädalavahetusi kasarmus lihtsalt sel põhjusel, et toonase ajateenija toetuse eest (isegi kui ka enam hambapastat ja šokolaadi ei ostnud) jätkus hädavaevu vaid ühe otsa tegemiseks liinil Tallinn-Võru. Kes on ise ajateenijana pidanud kasvõi ühe nädalavahetuse istuma asjatult (ja mitte midagi tehes) kasarmus olukorras, kus suurem osa kaasteenijatest läheb koju lõõgastuma, teab, kui demotiveeriv tunne see võib olla. Sina Trumm ilmselgelt ise pole pidanud seda läbi tegema, seetõttu peadki oma jaburat võitlus ajateenija toetuse kui mingi eriti kasutu ja kahjuliku nähtusega.

Ja ei ole minu arvates ühtegi eriti adekvaatset argumenti, miks me peaks ajateenistuse maksumuse tahtma ajada nii madalaks, et lõpetada isegi see 100-150 euro suuruse suht sümboolse toetuse maksmine. Rikkamast perest ajateenija lunib niikuinii vanematelt lisaraha, varem tööl käinu võib-olla võibki enne ajateenistust midagi kõrvale panna jne, kuid põhimõtteliselt ma ei saa aru, miks kodanik peaks lisaks ajateenistuse enda kohustuse täitmisele (ning enne ja pärast seda maksude maksmisele) veel sellele oma taskust peale maksma? Ja kuidas toetuse mittemaksmine mõjub ajateenijate motivatsioonile, ajateenistuse kui tervikuna kuvandile, ja kui paljud sellisel juhul tahavad pärast veel RÕK-ile või mobilisatsiooni korral välja tulla, kui eelnevast ajateenistusest jäi neile meenutuseks vaid rahapuudusel nädalavahetuseti kasarmus passimine või võlgadesse sattumine?

Arvestades seda, et selle ajateenija toetusele mineva 3-4 miljoni euro eest (1% kaitse-eelarvest) saame iga-aastaselt vastu 3300 parimas vanuses isendit SA-üksuste väljaõpetamiseks, siis ma ausalt öeldes ei ütleks, et see summa väga suur oleks. Või et meie tänaseks ca 150-miljoni suurune hanke-eelarve saaks selle 3-4 miljoni eest sellise lisabuusti, mis võimaldaks meil varustuses mingi uskumatu kvalitatiivse hüppe teha. Võib ka arvutada teistmoodi – kaotame ajateenija toetuse ära, ütleme ajateenijatele, et passige siis rahapuudusel ka nädalavahetusel linnakus, kus teile on tagatud kolm söögikorda päevas – kui palju maksaks sellise massi toitlustamine kõikidel nädalavahetustel 8-11 kuu jooksul aastas – see on kulu, mille tegemisest me täna pääseme selsamal põhjusel, et suurem osa ajateenijaid on nädalavahetuseti kodus puhkamas, mitte aga KV katlatoidu peal.

Lõppkokkuvõttes võib ju teha ka vastupidi – ajateenijatele toetust mitte maksta, kaotada neilt valikuvõimalus, mida oma toetusepiskuga üldse teha ja tagada kõigile KV poolt lisaks tänasele ka vähempakkuja poolt valmistatud hambapasta, standartne goverment issue-hambahari, pesuvahendid ja žiletid, maksta kas otse või kaude kinni bussipiletid, anda kõigile riigi poolt tsentraalselt hangitud SIM-kaardid kojuhelistamiseks, lõpuks võib igale linnaloale minejale ka hulgilaost ostetud kuuspaki väeosa väravas pihku pista, kuid ilmselt see ei tuleks eriti odavam, kui tänane ajateenija toetuste maksmine. Selle vahega, et idiootne on oma kodanikke pidada väikesteks lasteks, kellele pole mõtet isegi mingit sümboolset summat kätte anda.

Mis puudutab kaitseliitlasi, siis neile ei olegi selles mõttes eriti otstarbekas hakata mingit üldist toetust välja jagama hakata, sest üldjuhul on tegemist kaheksast viieni tööl käivate kodanikega, kes suudavad selle palga eest endale ise kõike vajalikku hankida. Lisaks on seaduses ette nähtud võimalus saada kaitseliitlasel tööandja käest nii tasutud kui tasustamata puhkusepäevi, pikemad õppused toimuvad RÕK-idena ja on samuti tasustatud jne. Jah, kuidagi võib-olla tuleks premeerida neid kõige aktiivsemaid õppustel käijaid, kes pea iga nädalavahetus metsas nühivad, kuid ma ei saa aru, kas ja miks on seda mõistlik siduda ajateenija toetusega, mis on suti teiseks eesmärgiks ette nähtud.